Aug 012020
 

Kohe puhkuse alguses – eelmise nädala esmaspäeva hommikul – võtsime suuna Riia poole.

Loomaaia parklas saime viimase parkimiskoha. Läksin kassasse parkimise kohta küsima, sain seal maksta nii parkimise kui perepileti eest, aga mingit parkimispiletit mulle ei antud. Müüjaks oli vanem naisterahvas, kes eriti inglise keelt ei rääkinud, aga parklas käis ringi noorem töötaja, kelle käest veel ekstra üle küsisin – ta ütles, et ei, autole mingit piletit pole vaja panna. Ehk siis parkimise eest maksmist keegi ei kontrollinud. Pileteid ka mitte. Minu arust oleks võinud me lihtsalt ära parkida ja sisse jalutada ilma midagi maksmata… Äkki muul ajal on see ikka kuidagi paremini organiseeritud :D

Ilm oli tol päeval nii palav, et loomaaias oli paras piin :D Aga noh… Varjus oli enam-vähem talutav :P Kuna loomaaias tehtud pilte keegi eriti vaadata ei viitsi nagunii, siis ma eriti neid ei teinud… Aga mõned mälestuseks ikka.

 

Hotelliga läksime põhjalikult alt. Valituks osutus Rixwell Old Riga Palace Hotel, sest armusin sealse peretoa piltidesse. Jah, nad ütlesid mulle küll, et ma ei saa konkreetselt SEDA peretuba broneerida, ainult teha märke reserveeringu juurde, et ma seda soovin. Ma optimistina lootsin, et 50-50 võimalus, ehk saan ikka selle ägeda kaartega toa, sest mu soov pandi ju kirja. Ja kui ei saagi, siis eks see teine punane tuba on ka kindlasti ok – ehkki pilt ei tekitanud mingit vaimustust.

Nojah, nagu arvata võite, saime punase toa. Mis oligi välimuselt täitsa ok nagu pildilt näha. AGA. Päris mitu aga.

Ei teagi, kust alustada.

No näiteks parkimisega olid seal üsna kehvad lood. Parkimiskohti ette broneerida ei saanud. See oli ainus asi, millega meil vedas – saime viimase koha hotelli sissepääsust üle tee asuvas maa-aluses parklas, mis maksis 15€ öö, aga oli vähemalt lähedal. Oma kodulehel räägivad nad lähedalasuvast parklast väljas, aga sinna näiteks kohe pärast meid check ini tegev naine ei saanud – kohad olevat olnud täis, pidi kuskile veel kaugemale sõitma. Ja ta pidi hommikul kell kuus tööasjus lahkuma, kohvriga kuskile kaugele auto juurde minema. Peale selle naise oli ootamas veel teinegi külaline, kel parkimisega probleemid.

Kuigi olin toa broneerinud neljale, oli saabudes ainult kolm magamiskohta – kaheinimese ja üheinimese voodi. Lisavoodit pidin ise paluma minema, mis tundus pisut veider, aga noh, mis seal ikka, eks. Juhtub vahel. Poleks olnud suurem probleem, kui ei oleks ilmnenud teisi.

Esiteks oli tegu palava päeva ja ülakorruse toaga ning seal LIHTSALT POLNUD ÕHKU. Nii kuradi palav. Panime aknad kinni, konditsioneeri tööle – undas mis ta undas, jahedamaks igatahes ei teinud. Käisime vahepeal linnas jalutamas lootuses, et tagasi tulles on olukord parem. Ei miskit. Kuna õhtul oli väljas jahedam, tegime aknad uuesti lahti – ei aidanud suurt ka see. Oleks pidanud paluma vahetada see tuba kahe kahese toa vastu, on tagantjärele tarkus. Aga lootsin ju, et läheb paremaks… Ei läinud…

Teine asi, mis oli minu jaoks täiesti vastuvõetamatu, oli pesemisvõimalus. Ehk siis vann kaldseina all, kus pesta sai istudes või kükitades dušši käes hoides. Ma ei ole vanniinimene ja minu jaoks on ÄÄRMISELT oluline SEISTA VOOLAVA VEE ALL. Lisaks ei käinud vannitoa uks normaalselt kinni, pidi seda hullu jõuga tõmbama ja müra tekitas see ka omajagu.

Irooniline on muidugi see, et vannitoast oli pilt kodulehel täitsa olemas ja ma isegi kommenteerisin sõbrannale, et täitsa nunnu. Kordagi ei jõudnud pilti vaadates kohale, et seal täitsa nunnus vannis duši all käia ju normaalselt ei saa :D

Ühesõnaga jah… Jõudsime loomaaiast viie paiku, väsinud ja higised – ootasime ainult, et saaks külma vee alt läbi käia ja natukeseks voodisse pikali visata… Selle asemel sain vannis kükitada, dušš käes, et ennast korra veega üle lasta ja siis põhimõtteliselt ahastusest nutta, sest toas oli nii palav.

Kui me õhtul linnast jalutamast tagasi tulime, ei töötanud enam meie toakaardid. Läksime alla tagasi, pidime tükk aega järjekorras ootama, et adminni jutule pääseda. Enne seda aga saime juba meie ees ootava mehe käest teada (kes peatus seal mitmendat päeva), et see olla tavaline – väidetavalt juhtuvat nii alati, kui koristaja käib (meie puhul ei käinud koristaja, vaid viidi lisavoodi). Ja siis tulebki uuesti alla tulla ja lasta kaardid aktiveerida.

Madrats oli ka ebamugavamate killast – ehkki ma eelistan pigem jäigemapoolseid madratseid, siis see oli lihtsalt kõva ja ebaühtlane. Ma ei saanud õhtul tükk aega magama jääda, sest palav ja ebamugav oli.

Hommikusöök oli minu jaoks ka pettumus. Kui kõik muu oleks olnud hästi, oleks ma olnud sellega täitsa leplikult rahul, sest rangelt võttes valikut ju oli ja ma TEADSIN arvustustest, et peekonit seal alati pole ja kui on, siis kahtlase kvaliteediga… Aga ma eelistan võimalusel midagi sooja ja soolast – munapuder oli kahtlane ja keedusardelli jätsin heaga proovimata :D Kohvi ja röstsaia võiks ma kodus ka süüa, hotellist ootaks enamat :P Pluss pidevalt oli midagi otsas – apelsinimahl, noad-kahvlid… Selle kõik ma oleks üle elanud ja ilmselt mitte eriti vigisenud, kui tuba oleks olnud normaalne.

Ühesõnaga :D Kui te hommikul sööte võileibu või magusat, ei tule autoga, vaid bussiga ja ei soovi peretuba, siis ma arvan, et see hotell võib olla täitsa mõnus koht. Aga mul endal jäi küll KÕIGEST nii negatiivne kogemus, et ei soovita kellelegi :D Mis seal ikka. Vast järgmine kord läheb paremini :D

Jul 192020
 

Mulle meeldib jazz. Mitte kõik ja ma ei oska defineerida, milline osa, aga üleüldises plaanis paneb sõna jazz mul silmad särama.

Nii umbes nädal-paar tagasi kuulsin tööl taustaks mängivast raadiost Haapsalus toimuva Tafffesti reklaami. Mõtlesin, et nii lahe – ja nii kahju, et selle aasta plaanidesse enam ei mahu. Panin isegi järgmise aasta veebruari kalendrisse kirja (sel aastal tulid kõige soodsamad passid müüki veebruari keskel) – äkki tuleb jälle ja siis planeeriks kohe varakult.

Olin kõike seda just Kaaslasele ühe lõunapausi ajal rääkinud… Ja kaks tundi hiljem nägin, et Gea otsis Facebookis kaaslast laupäevasele kontserdile, kuna tal oli üks päevapass üle jäänud. No kas saaks olla veel otsesemat vastust mu soovidele? Laupäev oli ka täiesti sobivalt vaba.

Haapsallu olen ma juba aastaid minna tahtnud, aga enamasti on see jäänud auto puudumise taha, bussid käivad Pärnust vaid üks kord päevas. Seekord läks õnneks – see üks kord päevas käiv buss läks täpselt sobival ajal. Pärnust kell neli, nii et peale kuut olin Haapsalus – täna tagasi 10.45, nii et kell üks olin jälle Pärnus.

Juba bussisõit oli omaette mõnu – kaks korda üle kahe tunni segamatut lugemise aega. Buss oli mõnusalt pooltühi ja korraliku konditsioneeriga, nii et puhas rõõm. Alustasin just uut raamatut, mis on väga haarav, nii et aeg möödus lennates.

Seda ma teadsin, et Gea juures saan öömaja, aga täpsemalt me polnudki mingeid plaane paika pannud – leppisime kokku, et ta tuleb mulle bussijaama vastu ja eks sealt siis vaatab edasi. Nii palju muid tegemisi oli ka, et mu enda valmistumine jäi väga viimasele minutile – viskasin kiiruga kotti hambaharja ja paar soojemat riietuseset ning sõitsingi kohale, kaks kätt taskus – isegi külakostiks polnud aega miskit kaasa haarata, ebaviisakas nagu ma vahel olen :D

Ilm oli täiesti imeline, kuum ja päikeseline. Taas kord erilise tarkusega hiilates olin läinud mereäärsesse linna ilma ujumisriieteta… Korra mõtlesin, et peaks võtma, aga ikka ununes. Gea laenas lahkelt oma trikood, nii et pärast esimesi turistipilte ootaski ees mõnusalt värskendav suplus:

Kuna Geal oli parasjagu käimas vegannädal, sain mekkida mõnusat köögiviljasuppi, seejärel üks kokteil ja siis suundusime linnuse poole – kott-tooliga, sest MUGAV peab ometi olema! Õhtu alguses oli rahulikum muusika, nii saigi lebotatud, lobisetud ja gintonicut nauditud.

Õhtul viimaste esinejate ajal läks asi elavamaks – kui Reket meelitas lava ette tantsima esimesed inimesed, sealhulgas ka meid, siis Sofia Rubina esinemise ajal tantsisid vist küll juba kõik… Vähemalt nii tundus. Oo, ja see lõpujämm, Tafenau ja Marjamaa saksofonidega. Imeline, ma ütlen, IMELINE.

Kesköö paiku sai üritus läbi, aga pärast sellist adrenaliinilaksu polnud und ollagi, seega viisime kott-tooli koju, võtsime koera, jalutasime veel pisut öises Haapsalus ja tegime Hoovis ühed dringid. Koju jõudsime peale kella ühte… Selleks ajaks lõpuks unised :D

Öö veetsin printsesside suvetoas õdusas majas linnuse külje all, hommikul jõudsin enne bussi peale minekut nautida kohvi ja puuviljasalatit ning imelist soolast pannkooki, mille retsepti lingi endale kohe saata lasin, sest ABSOLUUTSELT pean ma neid ise ka tegema.

Ja enne bussi peale minekut veel viimane turistipilt. Mina, kusjuures, ei teinud kogu selle reisi jooksul mitte ühtki pilti, olin liiga ametis elu ja olemise nautimisega. Gea pildistas hoolega.

Suurema osa selle reisi ajast ja tagasiteel bussis oli suu kõrvuni peas, sest häid emotsioone oli nii kuhjaga. Heatujuliselt ja pisut näljasena Pärnusse jõudes otsustasin, et teen taas inglise hommikusööki (tavaliselt teeme seda ainult korra nädalas, pigem laupäeviti ja eile tegimegi, aga lapsed ei saanud, sest olid ära) – ning pärast poest seente ostmist põikasin uitmõtte ajel ka turule, kust skoorisin kaks kilo soodsaid maasikaid ja kilo herneid… Kaaslast polnud kodus – nii et saime lastega kolmekesi kvaliteetaega veeta.

Jõudsin siin vahepeal veel masinatäie pesu pesta, nüüd olen kõik olulisemad emotsioonid ka blogisse kirja saanud – hoolimata lühikeseks jäänud ööst on emotsioonid ikka veel laes ja energiat jagub, lähen katsun nüüd veel asjalik olla ja koristada.

Imeline, ma ütlen, imeline. Elagu puhkus ja külalislahked sõbrad. Ehk õnnestub mul sellele külalislahkusele augustis Pärnus vastata :)

Ja Haapsallu peab jälle minema, perega. Ilmselt küll pigem järgmisel suvel… Aga kes teab, kes teab…

Aug 262017
 

Aeg lendab… Terve augusti ei ole ma siia mitte midagi kirjutanud. Mitu korda olen ette võtnud, aga mitte kordagi tegudeni jõudnud :) Mis teha, aeg kulub mujale.

Nüüd aga võtan ennast ometi kokku, et reisimälestused üles tähendada. Käisin nimelt Soomes, eile jõudsin tagasi, septembri alguseni on puhkus.

Sihtmärgiks oli Metsäkartano noortekeskus. No ja sinna ikka andis reisida. Minnes läksin juba eelmisel õhtul Tallinnasse, sest laev läks hommikul kell kaheksa. Tagasi tulin ühe jutiga, mis tähendas äratust kell viis hommikul ja koju Pärnusse jõudmist kell kuus õhtul. 13 tundi. Siiamaani olen väsinud :P

Põhimõtteliselt koosnes see pikk teekond neljast osast

  • Pärnu-Tallinn
  • Tallinn-Helsingi (laevaga üks ots 2h 40min, teine 1h 45min, misjärel aega 45-50 minutit, et jõuda sadamast bussijaama ja hiljem vastupidi – otsustasin jala käimise kasuks (ca 2,5 km) ja jõudsin mõlemal korral, ehkki napilt)
  • Helsingi-Kuopio (bussiga 5h 15min)
  • Kuopio-Rautavaara (autoga umbes sama pikk ots kui Pärnu-Tallinn)

Sadama ja bussijaama vaheline jalutuskäik oli kahtlemata reisi kõige närvesöövam osa, sest aega oli napilt. Kaalusin küll erinevaid ühistranspordi võimalusi, aga täitsa võõras linn, otsi siis neid õigeid peatuseid ja liine, selle vahemaa puhul tundus kindlam jala käia. Bussiga tagasi tulles oli mõnus närvikõdi, kas ikka jõuab õigel ajal (minnes jäi vähemalt 15 minutit hiljaks), kas ikka jõuan enne check ini sulgemist sadamasse… Jõudsin viis minutit enne :)

Ja kui siis kogu reis oli kulgenud ajaliselt suurepäraselt ja ilma igasuguste ootamisteta, kuni selleni, et ma sain sadamas viie minutiga laevast maha ja otse buss nr 2 peale, mis parasjagu peatusesse sõitis, siis Tallinna bussijaamas sõitis üks Pärnu buss mul nina eest minema (seal olla vabu kohti olnud) ja järgmised kolm olid välja müüdud :P Mis seal ikka, otsisin FB-st Tallinn-Pärnu grupi üles ja õnneks oli üks auto just õigel ajal Pärnu poole minemas.

Kuna ma polnud bussis viitsinud akusid laadida, oli läpaka aku laeva jõudmise ajaks tühi. Seal ei viitsinud ka pistikuid otsida ja mängisin telefonis Candy Crushi, misjärel avastasin Tallinna jõudes, et selle aku on ka täiesti tühi. Sõitsin marsaga linnapiiri ja palusin selle juhilt kaablit, et telefoni laadida… Sain :D

Puhkus ise oli taas kord laisemat sorti, pigem niisama kulgemine ja logelemine. Aga loodus oli võimas ja akusid laadida sai mõnuga :)

Metsäkartanost on üldiseid pilte küllaga nende enda lehel, ma ise pildistasin seal ainult ühel õhtul ringi jalutades. Ilmselt on ikka liiga palju sarnaseid pilte alles, aga ma ei jaksanud rohkem kustutada.

Continue reading »

Jul 312017
 

Tekkis tunne, et on vaja saada veidikeseks kohustustest ja argipäevast eemale, nii et käisin täiesti perevabal puhkusel ja olin nädala sõbraga Lätis. Miskit suuremat plaani meil polnud, kulgesime üsna suvaliselt ühest kohast teise. Pilte ka just väga palju pole, aga mõned mälestused blogi jaoks ikka.

Esimene peatus oli Kuldīga – imearmas linnake.

Ma ei ole ei eriline magustoidu sööja (kõht saab tavaliselt enne liiga täis) ega toidupildistaja, aga kohalike soovitatud Pagrabiņši pubi magustoidud olid nii ägeda välimusega (ja nimedega), et sai nii söödud kui ka pildistatud. Muu söök oli ka imehea, aga pilti teha, nagu öeldud, eriti ei viitsinud.

Järgmiseks Jūrmala (mis on ilmselt paljudele tuttav nimi, sest seal on üsna kuulus veepark), kus rannas ma klõpsisin lihtsalt ühe pildi põneva välimusega hoonest – ei õnnestunudki tuvastada, mis asutusega tegu.

Ja lõpuks olime kuskil Jūrmala lähedal, ma koha nime isegi ei mäleta. Igal juhul oli kavatsus minna Kemeri rahvuspargi matkarajale, aadress sai pandud Google Mapsi üsna suvaliselt ja kuna me mobiilset andmesidet ei kasutanud, vaid laadisime wifis olles offline kaardi telefoni ning juhindusime sellest, siis jah… Jõudsime mitte just päris õigesse kohta ja mingi kolmanda rajani, millest me midagi ei teadnud. Aga väikese matka saime tehtud igal juhul :D

Tagasiteel tegime paaritunnise vahepeatuse Riias, et käia sekspoes, ökopoes ja pakistani kebabiputkas. Pilte ei teinud ühtki, aga ma ise nii irvitan meie suurepärase huviobjektide valiku peale, et oli vaja ära mainida :D

Oli hea ära käia…

Oct 192015
 

Kuna mu “igapäevases” lugemislistis on julgelt üle 100 blogi, siis uusi ma noil päevil väga ei otsi. Muudki tegemist :) Loen lihtsalt paar korda päevas Feedly läbi ja asi vask.

Aga nädal või kaks tagasi juhtus nii, et kommenteerisin kellegi blogi ja klõpsisin mingi teise kommenteerija peal ja leidsin sealt soovitused mingitele kolmandatele blogidele ja… Ühesõnaga eestlased välismaal on taas teemaks. Kaks blogi olid piisavalt huvitavad, et läbi lugeda ja Feedlysse panna, samas jätsid piisavalt külmaks, et avalikku blogrolli esialgu panna ei viitsi. Loen veel nats ja vaatan.

Kolmas blogi, mille ette võtsin, no see haaras täiega :) Ehk siis Anu Vancouveris. Kuna ta on juba mitu aastat kirjutanud, siis hakkasin kohe otsast peale mõnuga lugema ja nädalake hiljem jõudsin võiduka lõpuni.

Eestlaste elu võõrsil on mind alati paelunud. Ja kui siis on tegu ka enam-vähem samas vanuses inimesega, kel maailmapilt samuti mõnusalt sarnane ja kes OSKAB KIRJUTADA… No mida veel on õnneks vaja? Ülimõnus lugemine oli.

Muidugi tahan ma nüüd Vancouverisse kolida. Ainult et alles siis, kui lapsed oma elu peal, mis tähendab, et ma olen vanuses 40+, mis tähendab, et viisa mõttes vist ei ole väga kerge, kui just vahepeal endale sellist tööd ei skoori, mis ühtlasi seal ka nõutud on… Aga noh, lapsed alles lähevad kooli, aega on selle kiire asjaga :D

Siiani olen mõelnud, et oleks kena, kui oleks kolm kodu – Eestis (suvel oleks siin), UK-s (kevad-sügis oleks seal) ja mõnel soojal maal (aga mitte liiga kuumal, mitte liiga kaugel) – kuhu läheks siis, kui külmast kopp ette saab :)

No ja miks mul nüüd seda Kanadat äkki vaja on, ah :P Aga lihtsalt kõik see värk seal Vancouveris tundub nii täpselt see, mis mulle meeldiks. Alates kliimast, lõpetades odava sushiga. Ja muidugi kõik muu, mis sinna vahepeale jääb. Ingliskeelne keskkond, sõbralikud inimesed, palga ja elukalliduse suhe jne. Muidugi UK-s saaks ka enam-vähem seda kõike, kolida oleks imelihtne ja kodus käia ka. Aga no sellist stabiilset tuuletut kliimat seal vist ei ole :P

Muidugi on võimalus, et selleks ajaks, kui lapsed on oma elu peal, olen ma nii vana, et oma kodu on maailma kõige mugavam koht ja ei tahagi kuskile reisida. Aga praegu ma küll ainult sellest unistangi et, “kui lapsed ükskord ülikooli lähevad, saab jälle välismaale elama kolida”. Kusjuures üldse ei ole nii, et Eestis ei meeldiks, väga meeldib – aga mujal meeldib ka! Ja kui ma olen ühes kohas, siis igatsen teist… Nii et päriselt, ma tahaks endale palju kodusid väga erinevatesse kohtadesse ja piisavat sissetulekut, mis võimaldaks mul elada seal, kus parasjagu tuju on :)

Olen alati mõelnud, et millalgi tuleb veel vähemalt kolmas laps (kui mitte rohkem), samas mõtlen ka, et kui praegu on põhimõtteliselt 13-14 aasta pärast vabadus, siis kui ma paari aasta pärast veel ühe lapse saaks, oleks see juba 20 aasta pärast. Mitte et lastega kolida ei saaks, eks. Aga mind ÜLDSE ei tõmba see mõte! Ma välismaal tahaks elada mugavat täiskasvanuelu, oma tempos. Lastega on siin Pärnus pere lähedal ülim, ei viitsi ma nendega siit kuskile kolida :) Ja muidugi ma saan täiesti aru, et mitte mingit mõtet pole siin ratsionaalselt kaaluda seda kolmanda lapse asja – kui tuleb titeisu, siis tuleb, kui ei, siis ei.

Muidugi jah, lastele ei pruugi äkki ka see meeldida, kui ma nende ülikooli minnes välismaale kolida tahan :D

Abikaasa kusjuures tahab ainult palmi alla. UK ja Kanada teema paelub teda vähem :) Samas ega ta vastu ka pole. Ja mina tean, et ainult palmi all hakkaks mul igav. Väga fun oleks, kui saaks käia soovi korral kuskil soojal maal puhkamas ja akusid laadimas, ideaalis oleks mul tõesti sobivas kohas majake selleks tarbeks, aga püsivalt elaks ma pigem ikkagi nelja aastaajaga keskkonnas. Talveks läheks lihtsalt ära :D

Niisiis, masterplan.

40. sünnipäevaks on eesmärgiks ilus korras remonditud unistuste kodu, laenuvabadus ja nii stabiilne rahaline seis, et saaks mõnusalt ära elada – väljas käia ja vahel reisida ja nii edasi. Ja – väga oluline – investeerida. Muidugi selle kõige saavutamise ajal teha oma unistuste tööd, mis iganes see siis ka antud hetkel poleks ja olla rõõmus perekond.

50. sünnipäevaks on eesmärgiks olla oma investeerimistega nii kaugel, et oleks teatud passiivne sissetulek, nii et tööl käima ei peakski :P Sest noh, kui kodu on korras ja laene pole, siis pole elamiseks palju vaja, eks ;)

Nende 20 aasta sisse peab mahtuma veel kuskile metsa ökomajakese ehitamine. Esialgu suvilaks ja hiljem püsivaks pesaks. Nendeks suvedeks, mis me Eestis veedame :P

Aga jah… Ikka investeerida tuleb, passiivset sissetulekut tekitada. Ma saan aru, et see ei ole just kiire rikastumise viis ja esiteks tuleks sellega ALUSTADA ja hetkel on juba pikemalt seis selline, et palgapäevaks on näpud põhjas ja remondist võime ainult unistada, investeerimisest rääkimata, ja korras kodu on minu jaoks olulisem kui investeerimine :) Aga kui kõik läheb plaanipäraselt, siis kõigepealt likvideerime enamik laenujuppidest, siis teeme remonti ja tekitame sellega jupi laenu juurde, siis maksame mõlemad laenud kähku lõpuni ja kui hästi läheb, siis selle kõige kõrvalt juba alustame investeerimisega kah. Ja kui laenud makstud, no siis saab juba rohkem panustada.

Ja kui siis muudkui järjest jube targalt investeerida, siis aja jooksul saab endale ehk seda unistuste elu ka lubada, või mis? Mitmes riigis kodu omada :) No ja reisida tahaks nagunii, kogu maailmas.

Plaanid peavad ikka olema. Kuidas tegelikult läheb, eks seda näitab elu. Plaanid võivad aja jooksul ka 200% muutuda, oluline on lihtsalt eluga rahul olla :)

Feb 122015
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas Abikaasa pidi juba eelmisel sügisel Ida-Virumaale komandeeringusse minema. Ammu-ammu oli plaan paigas, et läheme kogu perega, mina saan Rakveres meie poe üle vaadata, hiljem läheme allapoole Peipsi ja Tartu kanti ka, ühesõnaga teeme korraliku ringreisi.

Herzile oli mul vaja üks reisiteemaline lauamäng viia, mis mul kodus seisis, sest meie seda mängida ei osanud, aga talle sobis nagu rusikas silmaauku. Leppisime siis sügisel kenasti kokku, et kui on komandeering, siis me tuleme ja toome. Aga nojah… See komandeering muudkui lükkus edasi ja edasi, kuni üks hetk oli vaja minna NÜÜD JA KOHE. Teatasin siis Herzile, et vaat nüüd me tuleme – tema kostis selle peale vastu, et vaat kui tore, ma olen haiglas. Suurepärane ajastus, indeed. Leppisime siis kokku, et vaatab, kuidas nädala lõpuks olukord on ja kas ta jõuab külalisi vastu võtta või mitte.

Reedese päeva veetsime Rakveres, imelist hommikusöögikogemust sai eelmises postituses juba mainitud. Pärast seda viis Abikaasa meid mu kolleegi juurde ja põrutas ise edasi tööd tegema. Meie arutasime kolleegiga terve päeva tööasju, lapsed said tänu sellele multikaid vahtida. Õhtupoolikul nägin poe ka ära (no ja üleüldse Põhjakeskuse, polnud seal varem käinud), võtsime kiirelt veel väikese eine ja hakkasime Peipsi poole sõitma.

Nimelt kolisid Külli ja Iivo, meie Norra “naabrid”, kes nüüd ka tagasi Eestis, umbes aasta tagasi Tartust ära maale. Ja tuli välja, et Herzist ca 10 km kaugusele. Ääretult mugav :) Niisiis ööbisime Külli ja Iivo juures ning hängisime seal ka enamiku laupäevast. Lapsed olid ääretult rõõmsad üle pika aja kohtudes, meie samamoodi – lobisemist jagus. Ja kui Herz siis laupäeval lõuna paiku sõnumineeris, et sai lapse magama ja nüüd võib tulla, jätsimegi lapsed Külli hoida (paaripäevase tite juurde lasteaialastega väga ei kipu, eks) ning kihutasime kohale.

Assa raks, saate aru, me olime põhimõtteliselt ESIMESED, kellel õnnestus Mesilast näha. Mis te arvate, kas mul on uhke tunne või mis :) Sain Mesilase raamatusse pühenduse kirjutada ja puha. Ja saime näha Herzi ja Härra imelise remondi tulemusi – ma olin ju kogu sellele protsessile Herzi blogi kaudu innukalt kaasa elanud, aga kui pole enne käinud ja näinud, siis pildid ei anna ikka pooltki edasi… Koha peal oli mulje palju võimsam. Nii me siis imetlesime remonti ja titte, jõime teed ja lobisesime. Ja ära minnes pandi veel kuivatatud kala ka kaasa. Mmmm!

Laupäeva õhtul sõitsime Tartusse, kus olime skoorinud järgmise öömaja Piia ja Runni juures. Tartus käib Abikaasa reeglina üksinda – tal on seal palju sõpru, minu omad ju pigem Tallinnas. Mul on Tartus muidugi ka Kessu ja Piia ja Nadja, aga nood vähesed korrad, kui mul oleks olnud võimalus kaasa minna, olid neil juba alati teised plaanid. Seekord oli Kessu Tallinnas ja Nadja üldse Eestist ära, aga Piia õnneks valmis meid võõrustama. Ma polnudki nende praegust kodu näinud, ehkki nad olid seal juba mitu aastat elanud – ja õigel ajal jõudsin ka, sest varsti nad jälle kolivad.

Igal juhul oli äärmiselt mõnus õhtu – Piia kokkas meile lasanjet, mina nautisin üle mitme kuu alkoholi ja mulle hakkas üllatuslikult maitsema Sherwoodi siider, lobisesime pikalt elust ja maale kolimise mõtetest ja kõigest muust. Ruts oli vahepeal kasvanud vahvaks kaheseks pägalikuks – kui ma teda viimati nägin, oli ta paremal juhul nii umbes pooleaastane titt. Küll aeg ikka lendab…

Lastel oli ka lõbu laialt, nad said Playstationi vm taolise mänguga mingeid putukaid tappa :D Ja Piia köögiseinale joonistada:

2015-02-07 19.58.20

Pühapäeva hommiku molutasime veel ka mõnusalt seal maha, sotsialiseerusime ja tegime suuremal hulgal värsket apelsinimahla – majapidamises oli tervelt kaks mahlapressi ja Selver ka otse üle tee, nii et apelsinivarusid äärmiselt lihtne täiendada. Üle pika aja sai apelsinimahlast tõesti isu täis joodud.

Ja ehkki meil oli plaan Tartust otse koju sõita, tegime lõpuks vahepeatuse ka Elvas ühe Abikaasa sõbra juures, et lapsed saaksid kelgutada. Mina olin selleks ajaks küll omadega nii läbi, et nõudsin ainult vaikset sooja nurka, kus hirmus põnev pooleliolev raamat ära lõpetada. See mulle ka võimaldati, nii et kõik olid rahul.

Õhtupoolikul Pärnusse jõudes viis Abikaasa meid ema juurde ja läks ise koju kütma. Saime kõhud täis süüa ja pesus ära käia, et siis sooja koju magama minna.

Lõppkokkuvõttes oli üks äärmiselt mõnus ja viljakas reis. Ja seekord ei olnudki koju jõudes tunnet, et EALESKI EI LÄHE ENAM LASTEGA REISILE. Ei tea, kas sai paremini planeeritud või tuleb vanusega mõistust või oli lihtsalt õnnelik juhus… Väiksemaid tülisid küll oli, aga üldiselt oli superluks. Teinekordki!

Feb 122015
 

Mulle kangesti meeldib enne reise planeerida – eriti, kui on teada, et aega on vähe ja tegemist palju. Sestap alustasin meie eelmise nädala ringreisi planeerimist söögikohtadest. Reede hommikul oli väljasõit väga varajane ning teadsin, et kodus me ei söö. Esimene sihtpunkt oli Rakvere ning esialgne plaan nägi ette hommikusöögipausi poole tee peal ehk Paides. Otsides Paide söögikohti, mis on avatud enne üheksat, leidsin Vanalinna kohviku – tundus piltide põhjal ääretult hubane, pealegi laste mängunurgaga ja puha. Juhtus aga nii, et teekond läks ootamatult kiiresti, lapsed nosisid autos kamapalle, seega ei viitsinud hakata Paides peatuma ja põrutasime otse Rakverre. Ehk on mõni teine kord Paidesse asja, sest sinna kohvikusse tahaks ikkagi kunagi jõuda.

Rakveres oli algselt plaanis süüa õhtupoolikul, enne starti Peipsi äärde. Otsisin netist infot sealsetest söögikohtadest, midagi konkreetselt välja valida ei osanud. Küsisin nõu oma kolleegilt, kes Rakverest pärit – ta ei osanud mulle esimese hooga midagi soovitada, siis aga tuli talle meelde Rohuaia kohvik. Olevat üsna uus koht, kus ta oli vaid kohvi joomas käinud, aga oli mõnus tundunud. Surfasin nende kodulehel – selle ühe pisikese foto põhjal paistis tõesti mõnus, menüü oli samuti mõnus ja menüüs jäi silma… Inglise hommikusöök :) Mis oli ka üks oluline põhjus Paide vahele jätmiseks ja otseteed Rakverre sõitmiseks.

Kohvik oli veel vaimustavam, kui oleks osanud loota. Imearmas ja hubane sisekujundus, mõnusalt valgusküllane, suur ja samas sopiline – ruumi jagus, aga oli eraldi olemise võimalus. Ja seal oli MÄNGUNURK! Suurepärane teenindus muidugi ka :)

2015-02-06 10.15.52

2015-02-06 10.27.05

2015-02-06 10.25.58

2015-02-06 10.22.17

2015-02-06 10.25.32

Inglise hommikusöök nägi üllatavalt autentne välja. Ainult grillitud tomat oli puudu, aga jumal tänatud selle eest, mulle see ei maitse :D Vorst polnud kah nii vastik, kui UK kohalik, oli sihuke harilik toorvorst (vähemalt tundus olevat). Igal juhul oli liha pool nii külluslik, et küsisime lõpuks röstsaia juurde. Anti, pealegi täiesti tasuta :)

2015-02-06 10.33.01

Lastele võtsime pudrud. Plika ei soovinud moosi ja andis selle Poisile, kes oli asjade käiguga üliväga rahul:

2015-02

Teenindaja pakkus selle peale Plikale täitsa omaalgatuslikult, et toob talle pudru sisse panemiseks võid. Nii armas! Ja kraanivett anti lastele ka, polnud mingit küsimust. Ma üldse ei seedi toidukohti, kus vägisi pudelivett peale sunnitakse, nii et jälle üks suur pluss.

Ühesõnaga superluks kogemus oli ja nüüd tahaks Rakverre tagasi, et saaks seal jälle süüa. Põhimenüü jäi ju proovimata ja Caesari pitsat tahaks :D Tol päeval oli seal veel eriti ahvatlev päevapakkumine – kui õigesti mäletan, siis (krõbe?) sealiha magushapus kastmes riisiga. Mmm… Nii väga oleks tahtnud proovida. Aga nagu me arvasimegi, läks tööasjadega nii pikalt, et saime liikuma alles viie paiku.

Igal juhul – kui Rakverre satute ja süüa tahate, siis nüüd teate, kuhu minna. Suurepärane kogemus garanteeritud!

Apr 292014
 

Maris on oma blogis muidugi fuksiaid juba üksjagu demonsteerinud, aga mina pildistasin mingi hetk kah kõik tema aknalauad üles. Ta suutis muidugi pärast pildistamist veel mõned isendid juurde soetada :D

IMG_0424

IMG_0425

IMG_0428

IMG_0432

IMG_0433

IMG_0436

No ja siis ta pidas iga päev fuksiatega pikki vestlusi ning uuris, ega ma ei arva, et ta segi läinud on. Ma rahustasin, et ma räägin igasuguste asjadega, nii et minu meelest on kõik kõige paremas korras :D

IMG_0439

IMG_0442

Aga muidu, ma ausõna käisin Luksemburgis, ausõna. Näe, ühe pildi tegin väljas ka:

IMG_0449

Ja ühe pildi peale jäin isegi:

DSCN6245

Aga muidu Marisel on ka mõned pildid blogis tollest nädalast.

Apr 272014
 

Võttes lühidalt kokku viimased Luxi päevad, siis…

Teisipäeval käisime aianduskeskuses, ehituspoes ja õhtul jalutamas.

Kolmapäeval oli Maris tööl, mina ei viitsinud isegi välja minna, veetsin päeva vaheldumisi lugedes ja arvutis asjatades. Mis tuletab meelde, et viimane Kodutunde osa on ikka vaatamata.

Neljapäeval olin enamiku päevast pargis. Lugesin :) Õhtul käisime kohvikus, kus oli äärmiselt lõbus, nii et magada sain öösel vaid paar tundi – kella kolmeks pidin juba Frankfurti bussi peale minema. Ma ise olin nii väsinud, et ei suutnud millelegi mõelda, aga Maris, hea hing, pakkis mulle võileivad kaasa ja saatis mu poole tee peale ära. No et ma ikka jaama kohale jõuaks, ehkki tee oli üsna lihtne.

Siis kaks tundi bussis, kaks ja pool tundi lennujaamas, kaks tundi lennukis, kolm tundi lennujaamas, kolm tundi bussis… Ühesõnaga ma siiralt loodan, et Ryanair hakkab mingil hetkel jälle Tallinn-Frankfurt suunal lendama, sest Riia kaudu mina enam ei viitsi :P

Kodus ootas mind ees nädalaga genereeritud segadus ja tohututes hunnikutes musta pesu. Kõige hullema läbu suutsin nädalavahetusega ära likvideerida, aga põrandate pesemiseni ikka ei jõudnud, ehkki oleks hädasti tarvis. See-eest pesin kahe päevaga kuus masinatäit pesu. Ja mul on 7 kg masin, eks. Ja kõik korrad oli täislaadung. Oh jah. Mis muud, kui olla tänulik imelise ilma eest, mis võimaldas üldse nii palju pesta. Ma kuivatasin esimest korda sel aastal õues pesu, enne oli ju kogu aeg külm.

Homsest algab ülitihe töögraafik, mis kestab mai lõpuni. Juunist alates peaks veidi rahulikum olema :)

Apr 222014
 

Veidi üle poole puhkusest on läbi, kolm mõnusat päeva veel ees. Maris vahel muretseb, kas me ei peaks äkki rohkem tegema ja asjalikumad olema, ma siis alati kinnitan, et ei pea :D Kaks aastat tagasi olin siin neli päeva, siis oli graafik tihedam (terve reis on blogis kokku võetud umbes-täpselt sellel arhiivileheküljel – kronoloogiliselt alt üles). Seekord tulin peaasjalikult selleks, et näha Marise ilusat uut kodu ja teda ennast. Need punktid on igal juhul täidetud, ülejäänu on täielik vabakava. Nii et ma olen absoluutselt rahul, kui päevad mööduvad süües, magades, jutustades, lugedes, mängides ja aeg-ajalt erinevates kohtades käies. KIIRET pole kuskile ja see on nii imeliselt hea.

See on muidugi irooniline, et pärast lumevaba talve ning varase kevade nautimist pikisilmi +4 asemel +14 kandis ilmu oodates saan ma neid siin nüüd nautida… Samas kui Pärnus tuli pärast mu lahkumist kohe +20 :P Okei, tegelikult on siin pool ajast ikka soojem :) Peamine on see, et saaks pargis istudes mõnuleda, seda saab :D

Maris arvas, et reedel ja laupäeval on kõik kohad kinni, aga ei olnudki. Nii mõtlesime laupäeval minna suurde aianduskeskusesse Marise fuksiakollektsiooni täiendama. Sinna viiva bussini oli aga pool tundi, mille jooksul Maris jõudis tee peale jäävast lilleletist kaks fuksiapotti osta, nii et lugesime lillepoole korda läinuks ning läksime (kinga)poodidesse :D Rahaline seis on mul hetkel isegi hullem kui kaks aastat tagasi, aga vaatamast ja proovimast see ei takista. Muidugi ühed sobivad suveplätud, mida kaks aastat tagajärjetult otsinud olen, leidsin vist ka :P Kuna need olid varbavahekad ja mul olid too päev sukkpüksid jalas, jäi proovimine ära, aga täna on plaanis uuesti üle vaadata.

Laupäeva õhtul käisime taas kohvikus, seekord olime seal pikemalt – mitu tundi sai baarileti ääres istutud, veini trimbatud, tegemisi jälgitud, kõrval istuva tüübiga tutvust tehtud, hiljem klaverimängijat kuulatud… Isegi natuke kaasa lauldud :P Letseburgi keelt ma küll ei valda, aga mõned lood olid õnneks rahvusvahelisemad (mitte et ma prantsuse keelt eriti oskaks, aga pole mitte mingit probleemi üürata kaasa non, rien de rien, non, je ne regrette rien) :D Igal juhul oli äärmiselt mõnus õhtu – kui mul Pärnus nii mõnusa seltskonnaga nii mõnus kohvik oleks, siis ma käiks seal ka regulaarselt :)

Pühapäev oli kõige laisem päev. Magasime hästi kaua, välja jõudsime alles õhtul viie paiku. No me ootasime, et ilm ilusamaks läheks :D Kuna kõik kohad olid kinni, oli nagunii plaanis vaid jalutamine, millel polnud kellaajalisi piiranguid. Õhtupoole käisime siis pargis mõnulemas.

Kaks aastat tagasi õnnestus tulla külla siis, kui oli Euroopa pidu. Tänavu tulin varem ja sain osa ühest teisest vahvast üritusest – nimelt on siin igal lihavõtteesmaspäeval festival, mille raames on suur laat, kus müüakse peale tavapärase laadakraami keraamilisi linnuvilesid, mida saab siis osta ja puhuda. Leidsin ühe ingliskeelse blogipostituse, mis toda festivali põhjalikumalt kirjeldab – ajalugu ja kõike muud, huvilised võivad pikemalt lugeda.

Igal juhul oli eilseks päevaks seega ka plaan olemas. Jalutasime rahvamassis ja tutvusime pakutava kraamiga. Maris ostis endale punase nunnu kannu ja ühe eriti ägeda seeliku, milletaolise peaks laskma kellelgi ise järele teha, sest see idee on lihtsalt geniaalne – esiteks kahepoolne, seda ikka kohtab. Teiseks on tegu hõlmikseelikuga, mis käib kokku rea vöökohas olevate trukkidega ehk one size fits all. Ma ei viitsi praegu illustratsiooni juurde otsida, kunagi hiljem ehk. Aga geniaalne ja äge oli. Või noh, vähemalt mina pole kunagi varem midagi sellist näinud.

Vahepeal käisime kodus süüa tegemas, õhtupoole jalutasime veel ringi, siin on ju pargid hiiglama suured ja mitmetasandilised, nii et avastamist jagub. Noh, Marisel on muidugi kõik juba avastatud ja isegi minule tuli pärast kahe aasta tagust külastust see kõik üsna tuttav ette, aga naudingut see muidugi kuidagi ei vähendanud, väga mõnus on nii kaunis kohas jalutada.

Täna on plaanis veel natuke poode väisata, homme-ülehomme on Maris tööl ja mina vaatan ise, mis teen. Tõenäoliselt lihtsalt molutan :) Kui ilm on ilus, lähen kindlasti parki lugema. Tegelikult võiks natuke tööd ka teha, aga seda ainult siis, kui ma viitsin :P

Kõik ülejäänud aja, mis selles postituses kirjeldamata jäi, oleme veetnud (nagu alguses ka mainitud) süües, magades, jutustades, mängides ja molutades. Maris on igasugu maitsvaid asju kokanud, peekoniga läätsesuppi näiteks ja mereannipastat… Remulaadi nimelise kastmega tegin tutvust, mis on lihtsalt imeliselt hea (st see variant, mis Marisel kodus oli, seda olevat hästi paljude erinevate koostiste ja maitsetega), tarte fambléed (ehk kohalikku pizzalaadset toodet, millel tomatikastme asemel koorekaste) sai jälle nauditud ja… Õhtuti oleme Hart of Dixiet vaadanud – juhtumisi olime mõlemad ära vaadanud kuni veebruarini, mil see sari 1,5-kuusele puhkusele jäi, nii et viis osa ootas oma järge.

Aga Maris ärkas nüüd ka lõpuks, suurepärane ajastus – just siis, kui ma blogipostitusega ühele poole sain. Nii et ma lähen nüüd ja olen seltskondlik :)