Aug 182018
 

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin – üksi elades pole kellelegi loota ja saab kohati palju rohkem asju tehtud. See käib täpselt samamoodi ka söögitegemise kohta. Nüüd, kus mul pole köögis enam kellelegi teisele loota, olen lihtsalt sunnitud oma senist võrdlemisi piiratud repertuaari laiendama ja tegema ise valmis ka need söögid, mille sain varem teiste hooleks jätta.

Näiteks pole ma elu sees suppi teinud – ok, kogu meie pere lemmikut tomatisuppi teen tihti, aga mitte midagi muud. Viimase kuu jooksul olen teinud igasuguseid suppe. Peamiselt sellepärast, et ma olen juuli algusest saadik hullu pannud, enamiku vabast rahast erinevate pikalt ootel olnud võlgade tagasi maksmiseks kulutanud ning katsetanud mõnuga piire, kui vähese rahaga söönuks saab.

(Ütlen etteruttavalt, et saab üsna hästi, eriti kui lapsed on suvel pool ajast kodust ära ja mul on mitu armsat sõbrannat, kes mind aeg-ajalt söögiga varustavad. Olgu siis oma aiast/põllult või lihtsalt külla tulles ja süüa kaasa tuues.)

Kui Soomlane välja kolis, revideerisin külmkappi ja leidsin sealt igasuguse värske kraami jääke. Kuna on hooaeg, on mulle toodud muu värske kraami seas ka suuremal hulgal suvikõrvitsat. Poisi sünnipäevaks sai varutud liiga palju porgandeid, mis olid juba kangideks lõigatud ja vajasid üsna kiiret realiseerimist, samuti jäi üle lillkapsast. Kõik need korrad olid ideaalne põhjus supi keetmiseks :D

Esimesena tegin Sandra Vungi retsepti järgi tummist läätsesuppi.

Tõdesin kokkamise käigus, et supikeetmine on ju täpselt samasugune suurepärane loominguline tegevus, nagu erinevad pasta- ja riisiroad, mida ma armastan kokku keerata – kus võib koostisosi lihtsalt ära jätta või asendada vastavalt sellele, mis parasjagu kapist võtta on. Nii sai külmkapp pärast Soomlase välja kolimist “tühjaks” kokatud.

Siis tegin vahepeal püreesuppi, suvikõrvitsast ja suitsujuustust – sest esimene ootas pikemat aega realiseerimist, teist oli külakostiks veini kõrvale toodud ja pisut üle jäänud. Hiljuti tegin pelmeenisuppi, sest mul oli Kaidi põllult pärit kartuleid, Poisi sünnipäevast üle jäänud porgandeid ja Kaidi toodud pelmeene. Lillkapsast ja suvikõrvitsast tegin pannirooga – jätsin välja tomati, lisasin aga peale kohvikoore ka riivjuustu, sest seda oli mul külmkapis suuremal hulgal.

Üks asi, mida mulle pole kunagi teha meeldinud, on millegi kõrgel kuumusel pikalt praadimine. Jube tüütu! Ma ei ole näiteks vist elu seeski pannkooke teinud :D Kui olen pidanud ise kokkama, olen alati eelistanud ahjuroogasid või selliseid pasta/riisitoite, kus piisab ülejäänud koostisosade kiirest kuumutamisest (kanafilee, hakkliha, külmutatud juurikad jms), et need siis kõik kokku segada.

Inglise hommikusöökigi tegin esimest korda elus täiesti üksinda alles nüüd, Poisi sünnipäeva eelõhtul. Mitte et seal nüüd midagi nii kohutavalt pikalt praadida oleks, aga lihtsalt peekon + seened + muna, palju asju lühikese ajaga. Palju mugavam oli, kui see mu eest ära tehti :P Aga näe, tegin ise ja täitsa elus. Peekon muidugi pritsis nii, et pärast olid kõik kohad rasvased… Ega ma ju kaant ei mõistnud peale panna :D Mehi kõrvalt jälgides olen näinud erinevaid viise, kuidas mitme asja võimalikult samaaegselt praadimisele lähenetud on, leidsin enda jaoks ka sobiva. Oad potti, pannile kõigepealt peekon, siis selle rasva sisse seened ja viimasena muna. No ühesõnaga taas kord üks selline rangelt võttes hästi lihtne asi, aga mugava minu jaoks midagi uut, väike eneseületus :)

Igasugused köögiviljakotletid on mulle alati väga maitsenud, aga ma pole neid kunagi ise teinud, sest taas kord – praadimine. Juba pikemat aega on mul olnud vahelehel lahti Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotlettide retsept ning kõik koostisosadki nende jaoks ammu olemas. Täna jõudsin lõpuks tegudeni.

Ja no nii rahul olen! Kikerherneid näppudega puruks muljuda oli veits tüütu, aga ei miskit ületamatut. Mul oli ca 500g suvikõrvits, viis väikest sibulat ning odrajahu panin ca 150g. 1tl soola oli enam kui piisav ning juhtumisi oli mul isegi karripulber kodus olemas, mis sobis sinna taignasse oivaliselt.

(Kui jätta kõrvale sool ja pipar, olen ääretult kehv maitseainete kasutaja, nii et see karri asi valmistas mulle ainult rõõmu. Samamoodi nagu mulle valmistab suurt rõõmu see, et ma taipasin lõpuks ometi puljongipulbri lõplikult Tamme talu hea supi ürdisoola vastu välja vahetada. Olgu puljong öko või mitte, ikka on seal reeglina mingit jama sees. Supisool on ideaalne! Puhas, kohalik ja maitsev. Nende erinevad ürdisoolad on meil ammu köögikapis esindatud, aga miskipärast ei olnud mul varem tulnud pähe puljong täielikult välja vahetada.)

Jõudes tagasi kotlettide juurde, siis eks see praadimine veidi tüütu oli (aeganõudev + praadimisega kaasnev rasvahais), mul polnud teist panni ka, seega ei saanud poole kiiremini teha, nagu Sandra soovitas (ok, mul kuskil on küll veel mõned pannid, ma lihtsalt ei viitsinud otsida :P). Aga sain täpselt neli pannitäit ja 20 kotletti. Esimesest laarist lagunesid pooled ära, aga sealt edasi olin vormimises juba osavam ja tulid igati mõnusad.

Soojalt sõin neid hapukoorega (sorry, Sandra, ei ole vegan :D) – see harjumus on mul varasemast kartulikotlettidega. Oli väga mõnus.

Hiljem tegin kohvi kõrvale võileiba – röstleib, majonees, kotlet, tomativiil. Lihtsalt imeline! Kaks tükki olid nii head, et pidin kolmanda veel tegema.

Ühesõnaga lähevad raudselt õige pea kordamisele ja ma kavatsen hakata igasuguste köögiviljakotlettidega katsetama. Mul on veel üle poole paki kuivatatud herneid alles, Sandra herne-kapsapihvide retsept on mul ammu bookmarkides ja tema kokaraamatus on üks teine hernepihvide retsept veel, mida katsetada tahaks. Ja siis igasugused muud köögiviljapihvid, võimalusi on lõputult.

Sandra Vungi ongi vist Eesti kuulsaim vegan? :) No kuidagi on igatahes nii juhtunud, et mul on kodus just tema kokaraamat ja tal on ka suurepärane veebileht, nii et kui ma üritan uusi retsepte otsides lihavabama elu poole püüelda, siis tema omad on sageli need, mida esimesena katsetan. Veganlusest on asi minu puhul kaugel ja see pole kunagi ka rangelt võttes eesmärk olnud – muna ma armastan, piimatooteid tarbin keskmisest eestlasest kindlasti tunduvalt vähem, aga siiski piisavalt (kohvikoor, hapukoor, juust igas asendis). Ja liha on toidulaual ikka mitu korda nädalas, aga kuidagi on nii juhtunud, et viimasel ajal on seda vähem. Mille üle mul on ainult hea meel, sest see on küll olnud eesmärk pikki aastaid.

Kui te nüüd küsite, kuidas lapsed mu köögiviljarohkeid üllitisi söövad, siis reeglina kas pika hambaga või üldse mitte. Enamike “uute” suppide ja köögiviljakotlettide puhul on reegel üldjoontes see, et kui nälg on piisavalt suur, siis läheb sisse küll, aga kui on valida, siis valivad midagi muud. Näiteks söövad mu ema juures või Eksabikaasa juures :D

Aga kui nad on kodus ja on nälg, siis pole miskit teha – ma olen see kuri ema, kes arvab, et kui soe õhtusöök on tehtud, tuleb seda ka süüa, mitte võileibu närida. Ma ju tean neid üsna hästi – reegel on, et proovida tuleb alati kõike, aga oskan ka ette ennustada, kas seda toitu pigem ei sööda üldse või süüakse mööndusega, et pole ehk lemmik, aga kui muud pole, kõlbab süüa küll :P

Ma ikka loodan, et ajaga hakkavad nad seda kõike rohkem hindama.

Aug 182018
 

Meil on aias neli õunapuud – valge klaar, kaks tundmatut sügis?õuna ja üks tundmatu talveõun. Õunarikastel aastatel rändab enamik neist lihtsalt komposti. Mõned korrad oleme õunamahla teinud, aga üksi ma sellega kohe kindlasti jännata ei viitsi.

Samas olen juba aastaid mõelnud, et peaksime endile ise talveõunu varuma. Poiss on meeletult suur õunasõber ja terve talve ostan talle õunu poest…

Igatahes polnud me kõigi nende aastate jooksul, isegi kui selle üle mõtisklesime, kordagi jõudnud konkreetsemate tegudeni, näiteks et varuks kaste vms.

Aga tundub, et nüüd on aeg lõpuks küps :) Õunapuud on lookas. Ja paar päeva tagasi pakkus Herdis, armas pärnakas, kes vahendab Itaaliast pärit puhtaid vilju, oma FB-s kaste.

Neljapäeval käisin lõunapausi ajal kodus söömas ja esimesi telkijaid vastu võtmas ning pärast seda sõitsingi Herdise juurest läbi. Sai küll naljatletud, et tulin liiga väikese autoga, aga mu auto mahutab salakavalalt palju. Täpsemini kõik need kastid. Oleks rohkem ka mahutanud, kui oleks esiistme täis ladunud, aga arvasin, et ehk piisab :D

Nii et mul on nüüd ootel 40 vineerist + 3 plastikust kasti. Põhjast õhuvahedega, nagu tark internet soovitas. Ja kuna ma tegin juba mõnda aega tagasi otsuse, et eesootaval kütteperioodil soojendab lastetuba elektriradikas ning ahju ei küta üldse, saab teisel pool olema sobivalt jahe ja kaks puidust “riiulit”, millel hoidsime ahjupuid, on ideaalsed õunakastide hoiustamiseks.

Ei tea, kas 40 kastist piisab, et need õunad saaks kõik ühe kihina paigutatud ja ei peaks teist peale panemagi? Eks elu näitab. Seda ma veel ei tea, kuidas ma õunad puu otsast kätte saan :P Kutsun Eksabikaasa redeliga appi, ilmselt. Või siis skoorin kuskilt (ei tea küll, kust) sellise pika varre otsas õunakorjaja? Peab mõtlema. Aega veel on. Sest hetkel on talveõunad täiesti toored ja valgete seemnetega. Saab olema põnev see õige hetk ära tabada – millal on need piisavalt valmis korjamiseks, aga mitte üle küpsenud?

Üksi elamine mõjub hästi. Kui ei ole kellelegi loota, saab kohati palju rohkem asju tehtud :D

Aug 122018
 

Ehkki ma olen kõike muud kui peojuht ja laste seltskonnamängude eestvedaja, otsustasin sel aastal Poisi sünnipäeva korraldamisega ise hakkama saada. Ütleme lihtsalt nii, et mul oli tungiv vajadus raha mujale kulutada ja eelarve ei näinud ette ei mängutuba ega ka aeda miskisuguse tegelase-peojuhi kutsumist.

Poisil ainus soov oli mängida külalistega veesõda – tal oli paari aasta tagusest sünnipäevast sellest lihtsalt nii hea mälestus. Toona sai ostetud Maximast mingi kogus odavaid veepüsse, seekord aga oli lapsi tulemas tunduvalt rohkem ja odavad veepüssid igal pool läbi müüdud. Nii sai palutud kõigil külalistel võimalusel püssid kaasa võtta ning ülejäänute jaoks võetud alternatiivina kasutusse suured plastpudelid, mille korgi sees auk. Töötas!

Kuna mul oli vaja teada saada, palju pudeleid ma ette valmistama pean, oli vaja saada kõigilt külalistelt tagasisidet nende tuleku või mittetuleku kohta. Poisi klassikaaslaste puhul osutus see võrdlemisi keeruliseks. Saatsin kõigepealt nädal varem meili, sain täpselt ÜHE vastuse :D Siis kirjutasin klassi FB gruppi. Sain umbes pooled vastused kätte. Mingi hetk saatis õpetaja omal algatusel uuesti selle kirja listi ja tuli veel mõni vastus. Lõpuks küsisin õpetajalt vanemate kontaktid, üritasin kõigepealt FB chatis kontakti saada ja lõpuks saatsin viimastele SMSid. Loll, aga järjekindel :D Sain kõigilt vastused! Pooled tulid isegi kohale.

Ettevalmistused läksid üllatavalt ladusalt, hoolimata sellest, et ma ei viitsinud varakult millegagi pihta hakata ja kõik jäi üsna viimasele minutile. Sujus sellegipoolest!

Ärkasin reede hommikul enne äratuskella, oli rahulikult aega poenimekirja teha. Reede õhtul saime töölt veidi varem ära, mis jättis mulle parasjagu aega, et Kanpolist läbi käia ja kõik vajalik ära osta, pärast mida jõudsin täpselt viieks linna, kus mul oli üks kokkusaamine. Õhtul käisin veel Maximas ja ostsin paar vajalikku asja, mis varem ununesid – näiteks tordiküünlad, sest meie aastatepikkused varud olid lõpuks otsa saanud.

Laupäeval  ärkasin ise peale kuut, Poisi ajasime üles täpselt kell 7.47. Siis oli aega rahulikult hommikust süüa ja kingiks saadud Legod kokku panna:

Continue reading »

Aug 122018
 

Puslemajanduses on viimasel ajal vaikus – viimased kolm nädalat pole üldse pannud. Aga kaks juulis kokku pandud puslet on veel blogikajastuse ootel.

Džunglipusle leidis Soomlane Uuskasutuskeskusest. Hästi ilus pilt, pusle oli küll harjumatult kirju võrreldes mu tavalistega – kui enamjaolt saan jagada tükid suuremateks hunnikuteks ehk nt taevas, maja, auto, lilled jne, siis sel puhul sain küll otsida linde, punaseid ja lillasid lilli, kaslasi… Aga pool puslet käis suht katse-eksituse meetodil. Panin siit ja sealt pisikesi jupikesi. Vahva ikkagi. Viie päevaga panin kokku, ilmselt eriti ei pingutanud.

Kass, kes vahel ikka veidi sassi ajab, sai selle pusle puhul suuremat sorti pahateoga hakkama. Ma ei mäleta enam täpselt, kas ma “parandasin” tema tööd pool tundi või isegi terve tunni…

Selle pusle laenas Kaidi. See ajas mind närvi, sest oli LIIGA KIRJU ja nii palju erinevaid pisikesi pilte oli, et millegi kokku panemist ei saanud korralikult nautida. Aga Liis käis ühel nädalavahetusel külas ja koos saime siiski kokku :P Säde oli aktiivselt abiks :D

Continue reading »

Aug 102018
 

Maximas käies jäi kõrvu muusika, mis tõi laia naeratuse näole, sest oli lihtsalt nii mõnus ja hea.

Üks paljudest nutitelefoni võludest on Shazam – või noh, iga äpp, mis muusikat tuvastab. Koju jõudes otsisin video üles, nüüd olen seda kuulanud ja vaadanud ligi kümme korda. Ma tihti muusikavideotest midagi ei arva, aga see mulle nii meeldis. Kõik need mõnusad esitajad, aga minu absoluutne lemmik oli muidugi tšello. No ok, ja saksofon ka. Kõik oli hea.

Playing for Change liikumise kohta lugesin veidike, tundub väga äge, nende lugusid kuulan mõni teine päev edasi.

Üleüldse peaks endale uut muusikat otsima – blues ja jazz, tšello ja saks, mmm…

See lugu on küll eelkõige nahavärvile pühendatud, aga sobib nii suurepäraselt lihtsalt kogu elule :)

I said son it all comes down to just one simple rule
That you treat everybody just the way
You want them to treat you
Yeah

Skin Deep
Skin Deep
Underneath we’re all the same

Jul 302018
 

Kuna ma olen tänu geenidele piitspeenike ja kooli kehalise tundidest pole just kõige meeldivamad mäletused, siis pärast kooli lõppu on mu kokkupuude spordiga olnud praktiliselt null. Olen küll aeg-ajalt mõelnud, et võiks ja peaks midagi regulaarselt tegema, sest mida vanemaks saan, seda olulisem füüsiline aktiivsus on – olen paar korda isegi üritanud, pole aga millegi juurde pikemaks pidama jäänud.

Jaanuaris 2011 hakkasin ujumas käima ja meeldis, aga ilmselt ainult mõne korra käisingi.

Veebruaris 2011 tekkis trennihasart ja hakkasin käima Tervise Paradiisis bodybalance’is, mis alguses meeldis, aga mingil hetkel hakkas vastu, nii et proovisin selle asemel erinevaid basseinitrenne ja 24x kaardist jäid viimased treeningud ikkagi kasutamata, sest lõpuks ei tahtnud enam kuskil käia.

Samal kevadel sain jalgratta ja sellega sõitmine on ainus regulaarsemat sorti trennilaadne tegevus, mida ma viimase seitsme aasta jooksul harrastanud olen. Mitte teadlikult ja trenni pärast – lihtsalt sellepärast, et autot mul endal ju kuni eelmise aastani polnud ning kuniks ilma jagus, sai rattaga punktist A punkti B tunduvalt kiiremini ja mõnusamalt kui jala. 2015 kevadel hakkasin täiskohaga tööl käima, seda tegin eranditult rattaga, kuni kraadid läksid miinusesse ja teed libedaks. Ja eelmisel aastal sõitsin mais auto tagaklaasi sodiks, mis tähendab, et terve suve käisin ikka rattaga tööl. See aasta on esimene, mil ratas tänu auto olemasolule unarusse jäi, aga noh – nüüdsest on asjalood teised :)

2013 sügisel läksin eksprompt kundalini joogasse – ma arvan, et maksin seal äkki 10x ära ja käisin korra nädalas, kuni lõpus enam jälle ei tahtnud ja viimased korrad jäid käimata.

2015 suvel soetasin endale ja Plikale rulluisud, aga ei saanud meist kummastki rullitajat. Mina ei tea, kas olen lihtsalt kõik oskused täielikult minetanud või ei ole need uisud ka kõige paremad, aga ma tundsin ennast toona NII ebakindlalt, et sinnapaika see jäigi. Plikale sai tänu errorile tellitud uisud, mille rattad pole täiskummist, nii et need kõrisevad kohutavalt. Tema on aeg-ajalt tsipakene kodutänaval ja pargis harjutanud, aga mitte eriti kuskile jõudnud. Hmm, võib-olla peaks mingi hetk veel rullitamist katsetama. Mõtlen sellele.

Jooksutossud ostsin augustis 2015. Ega mul siis mingit konkreetset jooksuplaani polnudki, aga paar korda varem oli jooksumõte sobivate jalatsite ning nende soetamiseks vajaliku raha puudumise tõttu kõrvale jäänud ning sain need toona hea soodukaga – kõigest €17.99. Kuni eelmise nädala lõpuni olin neid kasutanud ainult ühe korra – eelmise aasta augustis.

Ühesõnaga – 2011 üritasin ujumise ja bodybalance’iga, 2013 joogaga, 2015 rullitamisega. Ujumisest ja rullitamisest ei saanud põhimõtteliselt üldse asja, trennides pidasin vastu ca 2-3 kuud. Rattaga veidi sõitsin ja oligi kõik.

Tagantjärele tundub, et ma olen lihtsalt liiga laisk trennis käimiseks. Tean, et paljusid see just motiveerib – kodus ei viitsiks, kui aga juba klubi eest makstud ja kohale mindud on, siis peab ikka tegema. Minul on vastupidi. Ma ei viitsi kuskile ekstra minna, ma ei taha maksta, ma ei taha karja inimestega koos treenida, mulle lihtsalt ei meeldi spordiklubid.

Minule sobib selline trenn, mida ma saan teha võimalikult kiiresti ja mugavalt igapäevaelu kõrvalt. Armastan rattasõitu siiralt ja südamest. Praeguste ilmadega on autos rõvedalt palav (minu lühikeste otste puhul ei jõua konditsioneer ka suurt ära teha), kütuse eest ei pea maksma, parkimise muret pole. Jala käimiseks, eriti pikemate vahemaade puhul, olen liialt kärsitu, enamasti ka ajakulu küsimus. Rattaga on ideaalne – saan kiirelt ja mugavalt igale poole kohale, tuul jahutab ja elu on lill. Ja kilomeetrid muudkui kogunevad :) Mul on nüüd hasart sees, alla 10km ei taha kohe kuidagi ühtki päeva jätta. See on umbes tunnike sõitu. Väikese ringiga jõe äärest tööle ja koju on juba 5km olemas. Ülejäänu siis poes käimine või lihtsalt niisama chill.

Jooksmine on minu jaoks pigem raske. Ma lähen meelsasti, aga protsess ise on endiselt pigem tüütu. Palav on ja pool ajast kõnnin. Rõõmustan iga kord, kui kilomeeter täis saab, et natukene lõpule lähemal.

Mulle soovitati siin, et ma võiks mingi kava järgi joosta, aga seda ma absoluutselt ei viitsi – mul ei ole nagunii eesmärk ennast võimalikult palju pushida, ma jooksin täiesti juhuslikult esimest korda neli kilomeetrit ja kuna see distants tundus sobivat, siis jäin selle juurde. Esialgu on eesmärk kogu see vahemaa kõndimata läbida ning jõuda sinnamaale, et saan ka selle kaifi kätte, millest teised räägivad. Ma usun, et sinna läheb veel kaua :D Ega mul kiiret pole ka.

Aga telefoni koju jätta, nagu mõned soovitasid – ei tule kõne allagi. Muusikat ma ei kuula ja mingeid kõnesid ei oota, aga seal on Endomondo! Ja minule, statistikahullule, on ääretult motiveeriv, kui mu treeningud otse numbriteks ühte kohta kokku kogutakse ning nendest igasugu kokkuvõtteid saab vaadata. Nii et kuna tundub, et ma vist seekord jään ikka loodetavasti regulaarselt sportima, tuleb ikkagi spordikellade poole vaadata – siis saab telefoni südamerahuga koju jätta. Aga ma ei tea neist kelladest miskit ja finantsiga on ka nii nagu on. Kui saaks kasutatult ja soodsalt, siis ostaks küll. Seni aga jooksen, telefon käes.

Viis tiibetlast on üllatavalt mõnusad. Mul polnud mitte mingit kavatsust teha neid kaks korda päevas, aga kuidagi on nii juhtunud, et teen nii hommikul pärast ärkamist kui ka õhtul pärast jooksu. Alustada soovitati 3 või 5 kordusega – ma valisin kolm, sest arvasin, et ei jaksa rohkem. Noh, pühapäeva õhtust alates olen 5x teinud ja jaksan kenasti. Järgmisest nädalast teen siis 7x ja nii see läheb, kuni septembri lõpuni saab 21x täis.

Enne jooksu tegin venitusi täpselt ühe korra – neid oli liiga palju ja ma pole viitsinud midagi lihtsamat otsida. Olen ka viimased päevad tulnud vahetult enne jooksu rattasõidult – see vast loeb ka soojendusena? Pärast jooksu on aga väga mõnus teha need neli venitust, mis ma kuskilt välja googeldasin. Selline mõnus hingetõmbeaeg. Ja pärast neid venitusi tundub alati, et nüüd võiks veel midagi teha ja nii ma siis olengi ka õhtul tiibetlasi teinud.

Kuna puhkus keeras mu unegraafiku võrdlemisi tuksi, sain eile magama alles kell üks. Äratus oli pandud poole seitsmeks, aga miskipärast ärkasin pool kuus. Olgu siis nii :D Päeva jooksul, nagu arvata oli, väsisin muidugi päris ära. Õhtul olin ka väsinud. Kaalusin, kas peaks jooksu vahele jätma – rattaga sai linnas ja poes käidud, nii et seal tuli üle 10km täis. Aga kripeldas, et kuidas ma nüüd jätan… Ja läksin ikka :D

Sest no nii kaua, kuni tahet ja jaksu on, seni tuleb ju käia ja teha. Mul tõesti pole tunnet, et ma suuremat pingutaks, saati siis üle pingutaks. Jooks on ainus, mis väsitab, aga seal ma ju ka võtan vabalt ja pool ajast kõnnin.

Ja numbrid muudkui kogunevad. Olen reedest alates jooksnud igal õhtul 4km, laupäeval sõitsin rattaga 13,5km, pühapäeval ligi 12km, täna ligi 11km. Laupäevast alates olen teinud igal hommikul ja õhtul tiibetlasi – need Endomondos ei kajastu, sest ma pole viitsinud välja mõelda, millena need manuaalselt sisse kanda ja pole ka absoluutselt vahet – ma teen neid umbes 7 minutit ja seega tean niigi, et iga päev ca veerand tundi kulub sinna.

Põnev on. Kuna mul on seekord motivatsioon natukene konkreetsem ja sügavam kui varem, samuti tunnen, et leidsin enda jaoks senisest õigemad treeningud, siis tundub küll, et seekord ehk jätkan regulaarselt. Eks näis, mis jooksmisega saab, kui ilmad kehvaks lähevad – samas, kuni lund pole, siis võib ju joosta küll, ja lumega näiteks jalutamas käia. Ma muidugi olen neid ülientusiastlikke plaane teinud varem korduvalt, seega ma väga tõsiselt neid ei võta. Kulgen rahulikult ja eks näis, kuidas kujuneb.

Igal juhul on Endomondo numbrid mulle suureks abiks, seda ma pole varem kasutanud. Ja kui ujulasse või spordiklubisse pidin iga kord sundima ennast minema, siis jooksma minekut ja kodus harjutuste tegemist ma täitsa ootan. Ühesõnaga – tunne on hea. Vaatame, mis saab!

Jul 282018
 

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks kohe laupäevaseks traditsiooniks võtta kõigi teise ringi poodide läbi sõitmise. Pusledel tuleb silm peal hoida ju :)

Tänane eesmärk oli aga soetada praeguse ilmaga jooksmiseks sobilikke riideid. Mul olid pikad retuusid ja käisteta tüüpiline trennisärk, aga no retuusid on ilmselgelt overkill (mis tähendab, et eile jooksin suvaliste lühikeste pükstega, mis polnud ka kõige mugavam valik, aga siiski etem kui pikad retuusid) ja ega see särkki oli liiga palju, isegi pool üksteist õhtul.

Ootamatult hästi läks – Humanas oli €1.50 päev ja Uuskasutuskeskuses €1 päev. Sain mõlemast spordirinnahoidja ja retuusid. Kokku siis €5 eest neli asja. Ma olen ülirahul!

Lühikesed retuusid on 34 suurus, aga ei tundunud liiga kitsad. Must rinnahoidja on L, aga tundus ka täitsa paras. Põlvini retuusid on tuleviku jahedamate ilmade tarbeks. Aga ma ütleks, et praeguse ilmaga kargaks nende riietega jooksmise vahepeal jõkke küll! Koju pole pärast seda pikk maa ja külm ei hakka isegi märgade riietega. Kui ma ainult julgeks oma telefoni kaldale jätta…

Poisile sain Shalomist 30 sendi eest ujumispüksid, Plikale  uuskasutuskeskusest ühe spordipluusi, meriinovillased retuusid ning pikad püksid.

Mulle ei istu ei tavaliste aluspükste lõikega ujumispüksid ega ka lohvakad, nii et sellised liibuvad bokseritüüpi on ainsad, mida ma tunnistan. Poisil olid vanad püksid just läbi minemas, sel suvel vast saab nendega veel läbi, täna ostetud 140 suurus saab järgmiseks suveks kenasti parajaks.

Plika on minusarnane külmavares, talvel kannab alati pikka sooja pesu pükste all – ma tellisin mõned aastad tagasi Sportsdirectist olematu hinnaga spordipesu miski 3-4 erinevat suurust, õige mitu talve said lapsed nendega hakkama – aasta hiljem said Plika omad Poisile, Plika võttis uue suuruse… Aga viimane suurus oli viimasel talvel käigus, nii et oligi uusi vaja. Ja meriinovill sobib mulle suurepäraselt :) Ikka vahva 30-kraadisel suvepäeval talveks valmistuda.

Ühesõnaga ammu pole teise ringi poodides nii hästi läinud. Kõik kraam kokku maksis €8.30.

Raamatukogus käisin ka ja laenutasin paar raamatut… Ja hiljem veel poes. Kokku sõitsin rattaga veidi üle 9km. Tõesti palju ägedam ja motiveerivam on ennast liigutada, kui kõik numbrid selle kohta tõestuseks ühte kohta kokku kogutakse. Mul nüüd ainult kripeldab, et peaks tsipake veel sõitma, saaks 10km täis :D