Dec 202018
 

Ma juba pikalt katsun blogimise lainele tagasi saada, aga edusammud on visad…

Viimasel ajal olen üritanud pisut enam pisikesi hetki pildile jäädvustada – kui kirjutamiseks aega ei jagu, jäävad vähemalt pildid mälestuseks. Ja nende jagamine omakorda motiveerib kirjutama ka.

Möödunud nädalavahetus oli mul üle pika aja suuremas osas lastevaba – reedel nad läksid ja pühapäeval tulid. No ikka väga-väga mõnus oli olla TÄIELIKULT ebaproduktiivne. Ja sinna sekka pisut produktiivne ka :)

Reedeõhtune vaikelu blogimise ja kassidega. Õhtu päädis küll sellega, et ma sõitsin keset ööd GPSi abiga minu jaoks täiesti tundmatusse kohta metsa vahele, et kaine rooli teenust pakkuda… Ma tavaliselt ei tee selliseid asju… Aga üks kord on alati esimene :D

Laupäev oli mõnusalt laisk ja ebaproduktiivne. No umbes stiilis hommikukohv kell 11 voodis, seejärel veel mõned tunnid magamist, siis järgmine hommikukohv ja hommikusöök, siis oli vist mõte asjalikuks hakata, aga magasime veel natuke, lõpuks läks mul õhtul viie-kuue paiku lõplikult uni ära ja kaaslase ärkamist oodates tekkis ootamatult päeva produktiivne osa.

Kütsin ja koristasin ja küürisin tunnikese või kaks… Mul on siin viimasel ajal pidev motivatsioonikriis, sest koju jõudes on õhtuti alati nii külm ja enamasti ka sassis, see võtab igasuguse tegutsemistahte ära. Laupäev oli esimene kord üle pika aja, kui ma neid rutiinseid kodutöid rõõmuga tegin.

No ja õhtul jõudsime lõpuks välja ka. Oli kavatsus minna paari kindlat asja ostma… See plaan kuidagi eskaleerus, nii et sai Kaubamajaka jõululaadal erinevaid õunamahlu maitstud (ja üks ka koju toodud, rabarber, nom) ning kolmest erinevast toidupoest kuus erinevat õlut ostetud, et neid degusteerida. Tegelikult me läksime veini ostma ja ostsime ka, aga see on siiani alles… :D

No ja kuna terve päev sai maha magatud, siis õhtul uni just kõige varem ei tulnud, üle hiiglama pika aja sai arvuti suure ekraani taha ühendatud, et filmiõhtut korralikult nautida.

Kolmas advent algas hommikukohvi ja piparkookidega voodis. Igati adekvaatne.

Pühapäev möödus mul suurema produktiivsuseta – kui ma kaaslase lõpuks pärastlõunal koju tagasi viisin, et tema saaks ka produktiivne olla, käisin emal külas ja oligi pool päeva läinud. No vähemalt kaks masinatäit pesu pesin, nii et midagi kasulikku sai ikka tehtud.

Päeva tipphetk oli aga kahtlemata see, kui ma keerasin  täiesti juhuslikult kokku üsna suurepärase oalasanje. Kui tavaliselt suhtuvad lapsed millessegi vähekenegi ebatavalisse suure kahtlusega, siis seekord õhati ainult “Lõhnab niiii hästi!” – kõik sõid ja keegi ei vigisenud. Win!

Selle kulinaarse katsetuse taga oli puhas laiskus – ma ei viitsinud minna poodi hakkliha ostma, aga tahtsin sellegipoolest pooliku paki lasanjeplaate kapist eest ära saada – vähevõitu neid oli, jagus ainult kaheks kihiks, aga sellest täitsa piisas. Sibul + küüslauk + riivitud porgand + 2 pakki tomatipastat + 2 purki ube moodustasid täitsa adekvaatse koguse kolmeks kihiks möginaks. Valge kaste jäi lihtsalt ära :D Peale läks juust nagu ikka. Üllatavalt hästi tuli välja, ühesõnaga. Vahel veab :)

No ja ei oleks adventi ilma piparkookide küpsetamiseta (hommikul said viimased ära söödud). Ma ise ei viitsinud, pool päeva seebitasin Plikat, et tema seda teeks… Ta kogu aeg lubas, aga tegudeni ei jõudnud – õhtul kell kaheksa, kui vannis oli käidud ja õhtusöök söödud, arvas, et nüüd on juba liiga hilja. Ma arvasin, et ega ei ole ju, natuke ikka jõuab :D

Hea, et on lapstööjõudu, keda ära kasutada, kui piparkookide söömise isu on, aga viitsimist küpsetada mitte :P

Esmaspäev oli “Las MEES riietab sind” päev.

Hommikune kurtmine riidekapi juurest:

Tema: “Kas ma pean nüüd hakkama neid kokku sobitama või?”
Mina: “No sa võid alati lihtsama vastupanu teed minna ja kleidi valida”

Sukkadega polnud pikka valimist, kollane hakkas teiste seast kõige paremini silma :D Ja oluline detail, mida pole pildilt näha, on muidugi kõrvarõngad. Need olid kollased linnukesed. Ehk igati adekvaatne valik, ma olen täpselt sedasama komplekti varem korduvalt kandnud.

Ja esmaspäeva õhtu oli kinoõhtu… Aga sellest ma juba kirjutasin.

Lõpetuseks pildike meie kontori “jõulupuust”. Oleks pidanud hämaras tegema, oleks efektsem olnud. Pilti tegema ajendasid maha liuelnud kollased lehed. Sügisene jõulumoment.

Dec 182018
 

Kui teist korda Queeni filmi vaatamas käisin, nägin suurel ekraanil “Eia jõulud Tondikakul” treilerit ja teadsin otsemaid, et SEDA filmi tahan koos lastega vaadata. Tavaliselt ma lastefilmidest ei hooli ja lapsed on juba piisavalt asjalikud, et ilma täiskasvanuteta kinos käia, nii et suur rõõm oli leida midagi, mis kõigile sobib.

Ma teadsin, et see film mulle kindlasti meeldib, aga ma ei osanud arvatagi, et nii palju. Mu kaaslane (kes tuli meiega kinno täiesti vabatahtlikult, keegi ei sundinud :D) ütles hiljem – ta polnud isegi kindel, kas meeldib… Ja meeldis. Väga :)

See oli lihtsalt nii imeline jõulumuinasjutt :) Jah, kogu see olustik oligi nagu kataloogist, nagu muinasjutt… Aga muinasjutte on vaja! Kogu see kompott kokku oli lihtsalt nii imeliselt armas. Kas elu ei võikski olla selline? See valge lumi, imeline loodus, võrratud linnud ja loomad, kaunid villased riided… Hubased talveõhtud pere seltsis, ühiste õhtusöökide, piparkoogiküpsetamiste ja lauamängudega?

No ja muidugi metsa hoidmise teema :) Nii õige sõnumiga film lastele.

Ja see imeline muusika…

Plika ütles pärast filmi lõppu, et tal oleks nagu mitu korda nutt peale tulnud. Vat sellise filmielamuse sai, heas mõttes. Mõlema pilk oli kuni lõpuni ekraanile kleebitud.

See oli ikka täielik kvaliteetaeg.

Nagu tellitult oli ju samal hommikul lumi maha tulnud, nii et kinost väljudes oli tunne endiselt täitsa õige. Asi lõppes hüsteerilise naeru saatel Poisi eest ära jooksmisega, kes meid lumepallidega pommitas.

Kogu ülejäänud õhtu olin natuke heas mõttes “laksu all”.

Ühesõnaga soovitan soojalt kõigile. Kui ka pole lapsi, keda kinno viia, siis see film ei peaks sellegipoolest vaatamata jääma :)

Siin on üks tore intervjuu filmi režissööriga, mis räägib filmitegemise kaadritagustest – ja annab lootust ka järjele :) Ja raamatule :)

Dec 152018
 

Need kassid siin lähevad täiesti üle käte… Ülbikud on!

Sellest ei tasu rääkidagi, et kohe, kui maha istud, ronivad sülle:

Aga niipea, kui ÜHEKS HETKEKS toolilt püsti tõusta, avaneb tagasi tulles raudselt selline vaatepilt:

…no ja siis ei jää muud üle, kui kass jälle eest ära tõsta, aga vaadake seda ülbet nägu!

Kohutav korralagedus :D

Dec 152018
 

Ma olen kolmandat aastat waldorfkooli lapsevanem, aga kuna eelmised kaks aastat töötasin ökopoes ja olin nende letiga laadal müümas, avanes mul sel aastal esimest korda võimalus laadamelu külalisena nautida. Ja no ausõna, palju mõnusam oli :P

Kuna ma ise olen alati hädas, et kõik on magus, aga tahaks soolast, tegin ka kohviku jaoks soolased ampsud. Muna-majoneesi mögin rukkikorvikestes. Maha need igatahes müüdi, tundub, sest tühja taldriku sain õhtul tagasi :D

Päris alguses viitsisin isegi mõned “olustikupildid” teha – ma olen hästi laisk pildistaja, aga praegu on küll hea meel, et need mälestuseks jäid.

Neid kitsekesi imetlesin ja mõtlesin, et osta ei raatsi kohe kuidagi…

Ja oma esimese õnneloosiga võitsin ma… KITSE! Te ei kujuta ette ka, kui rõõmus ma selle üle olin :D Ja te ei kujuta ette,  KUI PALJU ma tähelepanu ja kommentaare sain, kui järgmised tund aega ringi jalutasin, kits kaenlas :D

Järgmise õnneloosiga võitsin ägeda mütsi!

Poiss kauples endale välja mõõga ja kilbi :)

Mina käisin mitu korda imetlemas ja lõpuks ostsin ära meie viienda klassi õpilase kunstiteosed… Nii ägedad värvilised :)

Plika sai endale kassisaba, on sellest siiamaani ahvivaimustuses ja käib sellega igal pool, kaasa arvatud koolis :D

Ütleme nii, et ma võtsin laadale kaasa 70€ ja maksin ikka lõpuks kohvikus veel veidi kaardiga ka :D Aga ma olen tõesti rahul meie ostudega, kõik kooli õpilaste või vanemate käsitöö ja kogu raha kooli heaks :) Õnneloosiga sai veel muidki asju, aga kõiki ei hakka siin vast üles lugema.

Esimest aastat sain ka kontserti nautida. Kuna mulle saabus selleks hetkeks ootamatult ka parim seltskond, oli kohe eriti tore :)

Dec 152018
 

Appi, ma sain totaalse šoki, sest WP uuendas ennast 5.0 peale ja postituse kirjutamine kast oli totaalselt pea peale keeratud… Kõik oli teistmoodi ja ebamugav, teksti ei saanud paremalt sirgeks joondada, sest justify nupp puudus, korraga ei saanud postitusse palju pilte lisada muudmoodi, kui galeriina, mis aga tähendas, et ma ei saanud piltide kirjeldusi kirjutada mitte harjumuspäraselt tavalise tekstina enne pilti, vaid pealkirjana pildi alumisse äärde… Õudne! ÕNNEKS ma googeldasin ja leidsin, et on olemas plugin, mis vana postituse kirjutamise versiooni tagasi annab ja ei saanudki südarit suurest vihastamisest. Saan ikka kõik plaanitud pildipostitused ära teha.

Ühesõnaga harilik – tulin kiiret advendilaada pildipostitust tegema, aga jäin siis vanemaid fotosid vaatama ja tõdesin, et oktoober ja november jäid blogis täitsa vahele. Kuna mul on üle pika aja selline täitsa vaba õhtu, kus jagub aega ja viitsimist ning magamaminekuga ka kiiret pole, siis võtsin kätte ja sorteerisin kõik ära. Saab tagantjärele mõned killukesed üles, et oleks tulevikus mingidki mälestused :)

Üks mõnus septembri nädalalõpp. Hommikusöök kassiga:

Sandra Vungi oa-suvikõrvitsakotletid olid vahepeal mu totaalsed lemmikud:

Oktoobri alguses sain 6 ruumi pliidipuid. Tänu sõbra abile ja hilisemale lapstööjõu kasutamisele (Plikal oli pinginaaber külas ja kõik pandi tööle :D) sai need isegi ühe õhtuga ära laotud. Töö kiire ja korralik :P

Õpetajate päeval käisin õpside bändi kontserdil:

Ja nädal hiljem jälle oa-suvikõrvitsakotletid :D Siit on näha ka see, et kotlettide praadimise juurde käib mul ALATI vein, see on lihtsalt nii tüütu tegevus muidu :D

Üks mõnus laupäevaõhtune veinijoomine Liisiga. Need pildid, kus me ise peal oleme, jäägu privaatseks, aga vähemalt paar olustikupilti, mis ülejäänut meenutama jääb… :D

Oktoobri keskel käisime Annikaga rannapargis sügist otsimas. No tsipakene leidsime ka!

Kui mul oli elus parasjagu väga keeruline periood ja täitsa lambist jalutas tööl laua juurde kolleeg sellise “abipakikesega”… Tegi ikka südame ütlemata soojaks :)

Käisime kolleegidega Lätis väljasõidul. Jäätisevabrikust on mul nii kehvad pildid, et ma ei hakka üldse üles panema, aga saime ohtralt jäätist degusteerida, sealhulgas pärleid ning musta värvi jäätist, mis oli tehtud samal päeval, polnud jõudnud veel täielikult külmuda ja oli nii mõnusalt kreemjas…

Ja siis õlletehas, millest ma paar klõpsu siiski blogi jaoks leidsin. Ma ju üldse õlut ei joo, aga sügisel oli üks selline periood, kus ma eksperimenteerisin ja maitsesin erinevaid õllesid, seega Lätis sai sellega jätkatud… Ütlen ausalt, “tavaline” õlu mulle ikkagi üldse ei maitse :D See-eest kirsiõlu – eriti see, mis sisaldab ehtsat kirsimahla – on imehea… Ja üks ingveriõlu, mida proovida sain, oli ka väga mõnus. Nii et kui te tahate, et ma õlut jooks, siis need kaks sobivad kindlalt ja igasuguste muude maitsega õllede proovimisest olen ka endiselt väga huvitatud.

Oktoobri lõpuks tuli korraks lumi maha. Aknal on Plika poolt pärimusringis tehtud “lehed” :)

Dec 072018
 

Töönädal algas ja lõppes kooli advendilaadaks valmistumise tähe all. Esmaspäeval käisin tähekesi voltimas, täna kooli kaunistamas…

Eile õhtul küpsetasime piparkooke. Kassid olid kõik abiks… Magasid köögis ja olid nunnud. Vahepeal jälgisid hoolega toimuvat. Vahepeal läksid piparkoogitaignast pöördesse ka :P

Stiilinäiteid tänaõhtuse kaunistustiimi tööst:

Õhtul koolist tulles olin väsimusest täitsa sooda (ja mina lahkusin juba pool kaheksa, kangemad lõpetasid seal peale ühtteist – ma ei tea, kuidas nad jaksasid…). Läksin tee peale jäävasse poodi, et glasuuri osta, aga kuna ma seal muidu pea kunagi ei käi, oli paigutus võõras ja ei suutnud kuidagi leida. Seisin juhmi näoga keset poodi ja kurtsin chatis sõbrale, et kangesti tahaks jonnida. Glasuur oli muidugi nina all, ma olin lihtsalt pime, pidin müüjalt abi küsima :D Söögi suhtes ei suutnudki miskit välja mõelda, nii et tulin koju ära ja lükkasin Rimi pitsa ahju.

Õnneks väike puhkepaus pitsa ja kohviga laadis nii palju, et jaksasin piparkoogid ära kaunistada, pakkida ning kappi peita – et kassid neile öösel 1:0 ei teeks ja oleks ikka homme midagi kaasa võtta :D

Mõned piparkoogid said ikka isiklikuks tarbimiseks ka :P

Lapsed küpsetasid Eksabikaasa juures homsesse kohvikusse vahvleid ja jõudsid ka koju alles kell üksteist. Mina valmistusin lisaks piparkookide kaunistamisele soolaste ampsude meisterdamiseks, need teen küll alles homme hommikul valmis… Ja nende kaunistamiseks unustasin küll kraami osta, nii et tuleb homme hommikul veel poodi jõuda…

Aga hommik on kindlasti õhtust targem :P

Dec 022018
 

Päkapikukraami oli õnneks meeles õigeaegselt soetada, tänu tööl lõunalauas aset leidnud vestlusele, aga mõtted on igal pool mujal kui jõuludel, seega tabas mind tänane advent pisut ootamatult. Otsustasin, et kõik on siiski kontrolli all – Plika oli eile piparkooke küpsetanud, mandariinid olid olemas, küünla panin põlema, jõululaulud panin mängima…

Inimesed mu ümber olid toredad ja kassid nunnud.

Pesu sai pestud, kodust koristasin suurema läbu enam-vähem ära, õhtul meisterdasime Plikaga lumehelbekesi ka. Tervelt ühe saime kumbki valmis :D

Ei saaks öelda, et nüüd mingi räige jõulutunne oleks, aga oli üks täitsa mõnus tsipakene jõuluhõnguline päev.

Ja rohkem ju polegi vaja?

Dec 012018
 

Mul on nõeltega selline suhe, et nende minusse torkimine mind ülearu ei vaimusta (ütleme nii, et süstivat narkomaani minust ei saa :D) – kui mulle süsti tehakse või verd võetakse, ükskõik kust, vaatan pigem kõrvale ja soovin, et oleks ilma läbi saanud :D Samas saan aru, et vahel on vajalik ja noh, elame üle. Ma ei usu, et ma nõela vaadates ära minestaks, nii nõrganärviline ma kindlasti pole, aga lihtsalt tundub vastik. Ma hambaarsti juures hoian ka alati silmad kinni, sest ma ei taha näha ühtki masinat ega riista, mida nad kasutavad…

Ühesõnaga, hoolimata mu võrdlemisi jahedast suhtest enesesse nõelte torkimisega, olen ma juba aastaid tahtnud uuesti doonoriks minna. Oli vaid ähmane mälestus, et vähemalt korra olen (üli)kooliajal käinud, polnud hullu midagi ja tahaks veel. Sest miks mitte, tore on aidata.

Metsa tänav mu kodust just kaugel pole, aga sinna jõudmine ilmselt mu prioriteetide hulka ei kuulunud, sest kohale ma sinna kunagi ei jõudnud :)

Ükskord aasta-paar tagasi sattusin kesklinna siis, kui Martensi väljakul oli veretalituse telk, mind kutsuti doonoriks ja kaalusin, aga oli too hetk veits kiire ja nii ta jälle jäi.

Veebruarist töötan suuremas ettevõttes, kus on see eelis, et iga paari kuu tagant saab suisa töö juures verd anda. Ei pea kuskile minema :) Ma kohe võtsin plaani, et jess, teeme ära.

No ja siis paar esimest korda ma ei saanud, sest oli See Aeg Kuus. Naiseks olemise rõõmud :D

Ja kui nüüd lõpuks järjekordne kuupäev meilile saadeti, siis ma kontrollisin oma kalendrit ja juubeldasin, sest ometigi läks õnneks. Ja panin ennast kohe kirja.

Ma tegelikult natuke pelgasin ka, et äkki on hemoglobiin madal või mis iganes muud.

Nad leidsid mu neiupõlvenimega oma andmebaasidest üles ja Pärnus olengi käinud vaid korra, mais 2002, vahetult enne gümnaasiumi lõpetamist. Tuleb meelde küll, üks kunagine klassiõde ja sõber oli usin doonor (ja elas Metsa tänaval :)) – tema mu sinna ilmselt kaasa võttis. Ja ma TEAN, et ülikooliajal tahtsin ka anda, aga kas ma siis andmiseni jõudsin? Pole kindel. Võib-olla jah, võib-olla ei. Vabalt võib olla, et see esimene kord jäigi ainsaks.

Nüüd mult küsiti, kas olen varem ka andnud ja kas olen kogu aeg nii kõhn olnud jne. Aga hemoglobiin oli 140 (mis, ma saan aru, on väga hea) ja vererõhk oli isegi normaalne, mitte madal (vanasti kippus kogu aeg olema).

Ja kolleeg hoidis mul kätt, kui nõela sisse torgati :)

Ja nii ma saingi lahti peaaegu poolest liitrist verest ja polnud kogu ülejäänud päeva jooksul kordagi tunnet, et midagi oleks teisiti. Mind hoiatati, et ma ringi ei rahmeldaks, mille ma kogu aeg ära unustasin, sest ma olen oma olemuselt rahmeldis, kõnnin kiiresti, räägin kiiresti, teen enamikku asju kiiresti… Aga midagi ei juhtunud, pilt kordagi virvendama ei hakanud. Käisin paar tundi pärast vere andmist autol ülevaatust tegemas, sealt pidin koju sõitma ununenud dokumentide järele ja siis tagasi, ühesõnaga käimist ja tegemist oli… Aga kõik oli hea.

Õhtupoolikul tabas küll surmväsimus, aga see oli ilmselt eelkõige seotud faktiga, et ma olin eelmised kolm ööd kaugelt liiga vähe maganud. See sai samal õhtul parandatud :)

Ühesõnaga mul on ülevoolavalt head emotsioonid seoses selle vereandmisega. Tahaks veel :) Mulle meeldib mõte sellest, et ma olen kellelegi kasulik ja sama palju sellest, et minusse endasse tuleb ju nüüd värsket verd. Värske veri on alati kasuks :)

Nii et kolme kuu pärast jälle. Kui ei ole just See Aeg Kuust (ja kui on, siis peab ennast kokku võtma ning sammud Metsa tänava poole seadma). Loodame parimat :D