Dec 022018
 

Päkapikukraami oli õnneks meeles õigeaegselt soetada, tänu tööl lõunalauas aset leidnud vestlusele, aga mõtted on igal pool mujal kui jõuludel, seega tabas mind tänane advent pisut ootamatult. Otsustasin, et kõik on siiski kontrolli all – Plika oli eile piparkooke küpsetanud, mandariinid olid olemas, küünla panin põlema, jõululaulud panin mängima…

Inimesed mu ümber olid toredad ja kassid nunnud.

Pesu sai pestud, kodust koristasin suurema läbu enam-vähem ära, õhtul meisterdasime Plikaga lumehelbekesi ka. Tervelt ühe saime kumbki valmis :D

Ei saaks öelda, et nüüd mingi räige jõulutunne oleks, aga oli üks täitsa mõnus tsipakene jõuluhõnguline päev.

Ja rohkem ju polegi vaja?

Dec 012018
 

Mul on nõeltega selline suhe, et nende minusse torkimine mind ülearu ei vaimusta (ütleme nii, et süstivat narkomaani minust ei saa :D) – kui mulle süsti tehakse või verd võetakse, ükskõik kust, vaatan pigem kõrvale ja soovin, et oleks ilma läbi saanud :D Samas saan aru, et vahel on vajalik ja noh, elame üle. Ma ei usu, et ma nõela vaadates ära minestaks, nii nõrganärviline ma kindlasti pole, aga lihtsalt tundub vastik. Ma hambaarsti juures hoian ka alati silmad kinni, sest ma ei taha näha ühtki masinat ega riista, mida nad kasutavad…

Ühesõnaga, hoolimata mu võrdlemisi jahedast suhtest enesesse nõelte torkimisega, olen ma juba aastaid tahtnud uuesti doonoriks minna. Oli vaid ähmane mälestus, et vähemalt korra olen (üli)kooliajal käinud, polnud hullu midagi ja tahaks veel. Sest miks mitte, tore on aidata.

Metsa tänav mu kodust just kaugel pole, aga sinna jõudmine ilmselt mu prioriteetide hulka ei kuulunud, sest kohale ma sinna kunagi ei jõudnud :)

Ükskord aasta-paar tagasi sattusin kesklinna siis, kui Martensi väljakul oli veretalituse telk, mind kutsuti doonoriks ja kaalusin, aga oli too hetk veits kiire ja nii ta jälle jäi.

Veebruarist töötan suuremas ettevõttes, kus on see eelis, et iga paari kuu tagant saab suisa töö juures verd anda. Ei pea kuskile minema :) Ma kohe võtsin plaani, et jess, teeme ära.

No ja siis paar esimest korda ma ei saanud, sest oli See Aeg Kuus. Naiseks olemise rõõmud :D

Ja kui nüüd lõpuks järjekordne kuupäev meilile saadeti, siis ma kontrollisin oma kalendrit ja juubeldasin, sest ometigi läks õnneks. Ja panin ennast kohe kirja.

Ma tegelikult natuke pelgasin ka, et äkki on hemoglobiin madal või mis iganes muud.

Nad leidsid mu neiupõlvenimega oma andmebaasidest üles ja Pärnus olengi käinud vaid korra, mais 2002, vahetult enne gümnaasiumi lõpetamist. Tuleb meelde küll, üks kunagine klassiõde ja sõber oli usin doonor (ja elas Metsa tänaval :)) – tema mu sinna ilmselt kaasa võttis. Ja ma TEAN, et ülikooliajal tahtsin ka anda, aga kas ma siis andmiseni jõudsin? Pole kindel. Võib-olla jah, võib-olla ei. Vabalt võib olla, et see esimene kord jäigi ainsaks.

Nüüd mult küsiti, kas olen varem ka andnud ja kas olen kogu aeg nii kõhn olnud jne. Aga hemoglobiin oli 140 (mis, ma saan aru, on väga hea) ja vererõhk oli isegi normaalne, mitte madal (vanasti kippus kogu aeg olema).

Ja kolleeg hoidis mul kätt, kui nõela sisse torgati :)

Ja nii ma saingi lahti peaaegu poolest liitrist verest ja polnud kogu ülejäänud päeva jooksul kordagi tunnet, et midagi oleks teisiti. Mind hoiatati, et ma ringi ei rahmeldaks, mille ma kogu aeg ära unustasin, sest ma olen oma olemuselt rahmeldis, kõnnin kiiresti, räägin kiiresti, teen enamikku asju kiiresti… Aga midagi ei juhtunud, pilt kordagi virvendama ei hakanud. Käisin paar tundi pärast vere andmist autol ülevaatust tegemas, sealt pidin koju sõitma ununenud dokumentide järele ja siis tagasi, ühesõnaga käimist ja tegemist oli… Aga kõik oli hea.

Õhtupoolikul tabas küll surmväsimus, aga see oli ilmselt eelkõige seotud faktiga, et ma olin eelmised kolm ööd kaugelt liiga vähe maganud. See sai samal õhtul parandatud :)

Ühesõnaga mul on ülevoolavalt head emotsioonid seoses selle vereandmisega. Tahaks veel :) Mulle meeldib mõte sellest, et ma olen kellelegi kasulik ja sama palju sellest, et minusse endasse tuleb ju nüüd värsket verd. Värske veri on alati kasuks :)

Nii et kolme kuu pärast jälle. Kui ei ole just See Aeg Kuust (ja kui on, siis peab ennast kokku võtma ning sammud Metsa tänava poole seadma). Loodame parimat :D

Nov 272018
 

See on tegelikult põhjus, miks ma täna õhtul blogima tulin… Ja kuna need teemad olid üksteisega nii seotud, siis pidin kõigepealt kaks eelmist postitust valmis kirjutama, enne kui asjani jõudsin :) Mis tähendab, et kell on kuradima kolmveerand üks ja ma peaks ammu magama. Aga emotsioon tahab välja kirjutamist ja see on ometigi olulisem.

Ühesõnaga, käisin täna kinos. Pikalt planeeritud, eelmisel esmaspäeval jäi käimata, sest jäime piletite ostmisega hilja peale, ees polnud nõus istuma, hilisele seansile ei viitsinud minna… Ja muude päevade piletid põlgasin kalliks, sest noh, mul on tänu autoremondile kerged likviidsusprobleemid. Kaidi jõudis vahepeal juba korra ära käia, aga tuli täna minu ja Annikaga teist korda veel. Seekord sain piletid taharitta ja koht oli suurepärane. Keskel istuda on minu jaoks ka liiga ees :P

Igatahes. Ma läksin kinno täiesti puhta lehena. Muidugi ma teadsin Queeni ja Freddie Mercuryt ja nende kuulsamaid lugusid, aga taustast – null. Ma ei teadnud isegi seda, et Mercury oli gei :D Noh, sain teada, kui filmist lugesin. Kuna ma midagi ei teadnud, ei häirinud mind ka faktivead, mida mitmel pool mainitud on.

Isegi treilerit polnud ma näinud ja see on minu puhul täiesti uskumatu. Tavaliselt ma puhtalt treileri põhjal otsustan, kas tasub kinno minna või mitte (ega saa absoluutselt aru inimestest, kellele ei meeldi treilereid vaadata, et ei tekiks eelarvamus vms). Seekord teadsin, et tasub :) Teadsin filmist mitte midagi teadmata, et ma tahan seda näha.

Aga kogu see film… Lihtsalt super. Suhteliselt pikk, aga terve selle aja oli pilk ekraanile kleebitud. Ja see muusika… Lihtsalt võrratu. Lummav. Ikka päris mitu korda tuli mõnus kananahk ihule seda kuulates. Kui film läbi sai, ei tahtnud üldse saalist ära minna. Oleks hea meelega istunud ja kuulanud, kuniks lõputiitrid läbi. Kuna olin seltskonnaga, ei hakanud seda siiski tegema. Selle asemel tellisin Kaidilt kojusõiduks Queeni lugusid. Kui kohale jõudsime ja autost välja tulin, palusin Kaidil muusika põhja keerata ja tantsisin maja ees tänaval. Täiesti normaalne :D

Mulle tundub, et mõnda aega ma nüüd kuulan vist autos ka Queeni.

Ja seda filmi tahaks veel korra näha. Lihtsalt sellepärast, et nii hea oli. Saan täitsa aru, miks Kaidi teist korda tuli ja miks Liis ka juba kaks korda kinos käinud on.

Nii et järgmisel esmaspäeval äkki. Kinos käimine on minu jaoks tavaliselt eranditult seltskondlik tegevus, aga seekord vist pole kedagi kaasa võtta ja see mõte ei häirigi mind väga…

Peab ikka rohkem kinos käima. Mõned asjad on suurelt ekraanilt paremad. Emotsioon on seda täiega väärt.

(Ja KASSID! Seal filmis oli PALJU KASSE! I was sold from the first minute :D)

Nov 272018
 

Mul on endiselt see igikestev probleem, et ma ei oska defineerida muusikastiile, mis mulle meeldivad ja kogu muusika, mis ma olen siit-sealt kokku kogunud, on nii rändom, et ma ei oska seda kuidagi iseloomustada… Ja et kui ma tahan autos kõva mürtsu kuulata, siis ma olen suisa hädas, sest see võiks ka hea olla ja neid lugusid on küllaga, aga mul ei tule ükski meelde :D Tantsimiseks sobivate lugudega on umbes sama häda – miskipärast moodustavad mu playlistist enamiku sellised rahulikumad lood, mida hea tööl või kodus õhtuste tegemiste taustaks kuulata. Aga kui tahaks rohkem kärtsu ja mürtsu, selle koha pealt jääb mu playlist nõrgaks.

Igatahes, olen tükk aega tahtnud oma viimase aja lemmikuid jagada. Endal ka hea hiljem meenutada, mis muusika millal mu ellu tuli…

Selline minu jaoks täiesti tundmatu tandem nagu Kruder & Dorfmeister sattus tänu ühele inimesele mulle mõnda aega tagasi ette ja sellest remixist jäin mõneks ajaks peaaegu et sõltuvusse. Aaaaga kuna ma ei taha väga neid ebavajalikke meenutusi ja mälestusi hetkel, siis ma seda hetkel enam ei kuula :) Üks lugu, mis mulle eriti sümpaatne on:

Siis kuulasin tööl vahepeal oma vana lemmikut Fyfet ja selle playlisti viskas Chet Fakeri, kes viimasel ajal on tegev pigem oma kodanikunime Nick Murphy all. Tema uuem kraam mulle niiväga ei istugi, aga Chet Fakeri ajaperioodist on mul 14 lemmiklugu, mille playlisti ma olen praeguseks juba liiga palju kuulanud :) Kõiki 14 lugu ma siia ilmselgelt panema ei hakka ja mul on raske isegi suurimaid lemmikuid välja valida, aga mõned…

Ja tänane avastus… Üks mu viimaste aastate suurimaid lemmiklugusid, mida olen korra varem kindlasti juba jaganud ja mis on ühtlasi mu telefonihelin (video vaatamine omal vastutusel, ajab ihu imelikuks):

Täna valitud playlist läks mingil hetkel väga rändomiks kätte ära, nagu see Youtube’is tavaliselt juhtub… Ja siis järsku kuulsin tuttavat meloodiat täiesti uues kuues:

Te ju teate mu armastust saksofoni ja tšello ja üleüldiselt igasuguse hea muusika vastu väheke klassikalisemate instrumentide esituses… Kui ma siis avastan oma suure lemmikloo sellise artisti esituses:

MEUTE is a Techno Marching Band – a dozen drummers and horn players from Hamburg/Germany who fulfil the job of a dj with their acoustic instruments.

No lihtsalt fantast :) Kuulasin nende muid lugusid ka, ei jätnud mingit sügavat muljet, techno pole ikka päris minu teetassike… Aga see üks… No mis te arvate, mida ma ülejäänud tööpäeva repeadi peal kuulasin… Ja nautisin.

Kas peale minu on veel keegi nii hull, et kuulabki ühte lugu mitu tundi järjest? Mulle on jäänud mulje, et kõiki teisi ajab selline komme hulluks :) Ilmselt mind ennast ajaks ka, kui keegi kuulaks tundide kaupa lugu, mis mind ükskõikseks jätab :P

Nov 062018
 

Kümme aastat tagasi.

Täna:

Ma olen olnud kümme aastat ema. Ühtaegu uskumatu, hirmutav ja imeline.

Ma olen alati soovinud, et oleksin üks neist emadest, kes oskavad kirjutada oma lastele nunnusid kirju või kirjeldada nunnult nende arengut, aga ma ei ole. Ja ei jaksa pikalt kirjutada ka.

Tänane päev oli nii mitmeski mõttes väljakutseid esitav ja lastepidude korraldamine ei ole kunagi kuulunud mu meelistegevuste, pigem stressirikaste kogemuste hulka… Aga ma ei saa kiitmata jätta Musoonikut ja selle perenaist Kristiinet. See on AINUS koht, kus ma lapse sünnipäeva pidades ka ise lõõgastuda saan. Mitte ilmaasjata ei olnud me seal neljandat korda…

Oli raske päev ja ma jõudsin kohale mitte kõige paremas tujus, aga seal lihtsalt oli hea. Ja tuju sai ka hea. Ja pidu oli tore, kõigile. Ka täiskasvanutele. Ja see on ilmselt suures osas Kristiine teene, sest tema on see, kes on alati olemas ja lapsi juhendab, nii et täiskasvanud saavad rahulikult istuda ja hinge tõmmata.

Ega rohkemat polegi.

KÜMME. Mindf*ck. Uskumatu.

Protected: Kümme, vol 1

 plika, rõõm  Enter your password to view comments.
Nov 062018
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Nov 042018
 

Nädalavahetus Mudal tuletas mulle taas teravalt meelde, et ma olen ja tahan kogu südamest jääda igavesti poliitiliselt ebakorrektseks ning üks osa sellest on avalik blogimine igasugustest kummalistest asjadest (avaldades seejuures noid ebakorrektseid detaile vaid omaenda isiku kohta, kellegi teise privaatsust häirimata, mis on topelt väljakutse), so here it goes again.

Kogusin kokku mõned detailid eilse pildistamise kaadritagustest, mis annavad aimu, aga mitte liigselt ära. Oli üks selline õhtu, kus ümberringi oli LIIGA PALJU ILUSAID NAISI, habemega ja habemeta. Ükskõik kuhu vaatasid, läksid põlved nõrgaks :D

Olen viimased paar nädalat olnud universumiga veidi pahuksis selle koha pealt, mis eesmärkidel ta mulle mingeid olukordi teele saadab. Vahel tundub küll, et mõtle, mida tahad, universum IKKA mõnitab ja paneb sõna otseses mõttes näkku.

Täna tulin Tartust koju, kasutades FB kaudu leitud transporti. Auto oli pisike ja esialgu istus ees juhi tuttav, kes pidi varsti maha minema – juht ütles, et võin siis sinna ümber kolida, on rohkem ruumi. Aga et kõigepealt võtame veel ühe poisi peale… Poisiks osutus noormees ning üks pilk temale kinnitas üle küsides mu kahtlusi… Ta oli 190+cm pikk :) Nentisin, et siis on vist hoopis tema see, kes ette istuma läheb.

/Tegelikult ta lõpuks ei läinudki – kui koht vabanes ja juht küsis, kas ta kolib ette, siis tegin ilmselt pisut kohatu märkuse selle kohta, et jäägu ikka taha mulle seltsi ning esiiste nihutati lihtsalt ettepoole, et ta jalgadel rohkem ruumi oleks/

Kuna ma olin just Mudalt tulnud ja vastavas meeleolus, siis ei saanud ma midagi parata, et piidlesin teda ja tõdesin, et tegu on äärmiselt stiilse isendiga, see tähendab siis, minu mätta otsast vaadatuna :P No ja siis kraamis ta kotist välja oma lugemisvara, milleks osutus rikkaks saamise õpik…

Ma nüüd ei langeks detailidesse, aga sellest kõigest piisas, et tekitada minus vastupandamatu kihk temaga… Mmmm… Tuttavaks saada.

Oleks ma veel olnud oma tavapärases olekus – mis komplimendi ma hiljuti oma välimuse kohta saingi – kiiksuga elegantne… Aga ma olin just tulnud Mudalt, juuksed pulkas eelmise päeva photoshooti pihustatava juuksevärvi jääkidest, seljas kõige suvalisemad riided, millega tavaliselt puid laon või aiatöid teen ning mitu päeva korralikult pesemata ehk mitte kõige värskemas olekus…

Ma suhtlen vastassooga, sealhulgas mulle sümpaatsete isenditega, reeglina väga vabalt, aga seekord istusin terve reisi aja silmanurgast piieldes ja hoidsin keelt hammaste taga. Ei julgenud isegi nalja pärast komplimenti teha, sest kõigele eelnevale lisaks oli varasem lühike vestlus toonud päevavalgele fakti, et tegu on esmakursuslasega ehk et meie vanusevahe on ca 15 aastat.

Tänks, universum, et sa minu eest ikka niiviisi hoolitsed.

Nii huvi pärast, kas veel keegi peale minu on kolmekümnendates olles vaadanud sellise pilguga vaevu kahekümnest? Või on see taas minu poliitiline ebakorrektsus?

Noil päevil tahaks kõigile, kes must midagi asjalikku soovivad, saata kaardi, mis Nele mulle hiljuti kinkis:

Tööl ei ole õnneks probleemi, seal on praegu nii kiire, et lihtsalt uputan ennast töösse, pole aega muust mõelda ja kõik saab adekvaatselt tehtud. Aga kui keegi minust väljaspool tööaega midagi asjalikku tahab, siis… Oeh.

Jõudsin täna koju ja pakkisin lahti koti:

Kleit pärineb Muda põhjatust riidekapist ning kästi mul kaasa võtta sõnadega “keegi pole selles peale sinu hea välja näinud”. Mitte et ma kujutaks ette, kus ma seda veel kanda võiks, aga olgu peale.

Lipsu kandis eilsel shootil hoopis Maali, aga mul on nõrkus punaste lipsude vastu ja olen alati mõelnud, et kikilips on mu garderoobist täiesti puudu. Nii rändaski ka see minu kotti ja seltskond võttis rõõmsalt üles viisijupi, mis päädis järgmiste sõnadega:

Kui sind naine maha jättis
Ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle veendunult:
sul puudus kikilips.

Selle peale puhkesin homeeriliselt naerma ja tõdesin, et kuna kõigis mu suhetes on lips olnud minu kaelas, siis nüüd on vähemalt selge, miks neist pole midagi välja ei tulnud :D

Ega’s midagi, eks järgmine kord läheb tänu sellele olulisele garderoobitäiendusele vast paremini?

Olles elanud vahepeal pikalt stabiilset ja igavat pereelu, on üsna kurnav kolmekümnendates taas teismeline olla. Kaks ja pool aastat ilma suuremate paranemismärkideta. Nagu olen viimastel päevadel mitmele inimesele kurtnud – IGAV ei hakka, aga pisut enam stabiilsust oleks mu ellu hädasti vaja.

Põhiküsimus on endiselt selles, kuidas ühendada see nii hädavajalik stabiilsus sama hädavajaliku poliitilise ebakorrektsusega.

Kuidas leida tasakaal kahe vastandliku väga tugeva pooluse vahel minus, millest esimene on kindel, et viimane vahejuhtum suhterindel oli õppetund selle kohta, et järgmine kord, kui mõni meeldiv isend ette jääb, tuleks hoolimata kuitahes tugevast tõmbest ennetavalt vastassuunas põgeneda, sest muidu tuleb sellest nagunii lõpuks üks suuremat sorti p*rse… See pool arvab, et tuleks pikalt-pikalt üksi olla ja elu üle järele mõelda. Teine pool ihkab aga juba jälle tähelepanu, vaheldust, lähedust ja hullumeelsusi – kindlasti mitte midagi tõsist, selleks ei ole ma tänu möödunud kahele kuule kohe niipeagi valmis (tänks, universum, veelkord) – aga on ju teada, kuidas mul selle mittetõsisega enamasti läheb.

Ja ometigi ei saa igavesti samasse ämbrisse astuda…

Eh. Aeg annab arutust.

Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Ja KUI ma peaks toda noormeest veel kunagi kohtama hetkel, mil ma näen välja tavapäraselt kiiksuga elegantne, siis ehk teen talle tagantjärele ära ka tolle komplimendi, mis täna tegemata jäi :)

Sep 212018
 

Kas pole olnud võrratu september? Sekka küll paar külma päeva, aga enamjaolt nii soe ja suvine.

Tänane õhtu pani suvele minu jaoks imelise punkti. Ilm oli nii mõnus, et käisin kell kuus rattaga poes, lühikeste käiste ja miniseelikuga, ei olnud üldse külm!

Ma arvan, et kogu selle suve jooksul sai grillitud ainult kaks korda… Täna oli kolmas.

Ja mulle toodi imemaitsvat kirsiõlut.

Ja võrkkiik! On absoluutselt ainuõige, et suve lõpp saabus võrkkiiges.

Mis siis, et ametlikult algab sügis alles ööl vastu pühapäeva. Ilm läheb homme jahedaks. Minu jaoks on hooaeg vahetatud :)

Nüüd algab jahedate päikesepaisteliste ilmade, kuldsete lehtede ja sügismantlite hooaeg. Pimedate vihmaste õhtute, küünlavalguse, sooja tee ja kaisus olemise hooaeg.

Ka see kõlab üsna imeliselt, kui päris aus olla.

Sep 192018
 

Täna oleks olnud meie üheksas pulma-aastapäev. Selle asemel saame kahe nädala pärast hoopis esimest lahutuse aastapäeva tähistada.

Ja ma istun siin ja mõtlen, kui tänulik ma selle kõige eest olen. Ja kuidas ma pole ammu tundnud, et kõik on nii õige ja hea, nagu ma seda tunnen just praegusel hetkel.

Kas teate, ma veel suvel avastasin enda seest aastase hilinemisega üllatavas koguses pettumust, viha ja valu – et me ei osanud paremini, et me ei pingutanud rohkem, et hoolimata kõigest, mis oli hästi, kasvasime me ikkagi lahku ja ei suutnud oma abielu toimima panna.

Aasta tagasi oli lihtsam minna lasta. Too hetk olin ma ootamatult Soomlasele sülle kukkunud ja lootusetult armunud ning see andis tõuke astumaks sammu, mis oleks ilmselt tulnud astuda juba varem… Mis oleks võinud aga teistsugustel asjaoludel veel kauemaks venima jääda.

Kui hea meel mul on, et ei jäänud!

Kui Soomlane juulis välja kolis, oli mul aega üksi olla ja pikalt ning põhjalikult enese sisse vaadata. Siis tuligi välja kogu see valu, mida ennist mainisin. Imeline on see, et Eksabikaasaga saab kõigest rääkida. Sain talle kõik välja öelda. Välja nutta. Sain kinnitust sellele, KUI erinevaid asju me hetkel elult tahame. Kui rahul tema on.

Sain lõpuks lõplikult minna lasta – kindla teadmisega, et nii pidigi minema.

Ja nii ma ravisin aastase hilinemisega oma murtud südant. See oli see aeg, kus sport mind kõige raskemast üle aitas. Ja sõbrad. Aga kuna see oli siiski juba poolenisti läbi elatud, siis ei võtnudki väga kaua aega, et endaga rahu teha.

Tollest hetkest alates sai mu mantraks “Olen üksinda terviklik ja õnnelik.” Ja ma tõesti olin.

Ja see oli ka see hetk, kus ma istusin esimest korda elus maha ning mõtlesin korralikult järele, MIDA ma oma ülejäänud elult õieti tahan. Või pigem, millist inimest ma enda kõrvale tahan. Minevikusuhted olid tõeline inspiratsioon.

Kas teate, ma polnud sellele kunagi varem õieti mõelnud. Asjad lihtsalt… Juhtusid. Eksabikaasaga juhtus see, et jäin üheksa kuud pärast meie kohtumist rasedaks ja sealt lihtsalt läks asi edasi. Ja see oli tol hetkel nii hea ja nii õige. Ja me olime õnnelikud. Ja meil olid need kümme aastat, enamik sellest imeline, lõpp küll jah… Aga siiski. Suures osas imeline. Ja need kaks imelist last.

Ja siis kukkusin ma Soomlasele sülle. Siis, kui ma olin otsustanud, et olengi üksi ja käin aeg-ajalt “seiklemas”, leidsin inimese, kellega klappis nii hästi. Aga temaga ei olnud võimalust rahulikult võtta. Oli vahemaa, suur armumine ja julged otsused. Ja lõpuks minupoolne tõdemus, et kooseluks ei ole ma veel valmis ning hoolimata sellest, kui suurepärase inimesega on tegu, on meie igapäevaelulised harjumused ja elukogemus siiski liialt erinevad.

Ma olen nii tänulik, et ta mu ellu tuli, hoolimata sellest, et ilmselt hoopis teistel põhjustel, kui algselt arvasin. Millistel, seda võin praegu vaid aimata. Igatahes aitas kooselu temaga mul endast palju paremini aru saada. Samuti jõuda tõdemusele, et ma siiski ei soovi olla üksi. Et ma soovin tulevikus enda kõrvale inimest, kellega oma elu jagada.

Nüüd, 34-aastasena, pärast luhta läinud abielu ja sellele järgnenud kooselu, pärast pikka enda sisse vaatamist jõudsin lõpuks nii kaugele, et mõtlesin korralikult läbi, mida ma tahan. Mida ma ootan. Mul ei olnud küll plaanis sellega kiirustada, aga ühel augustikuisel õhtul see nimekiri lihtsalt voolas minu seest välja, üsna iseenesest.

Ma küll arvasin, et ma ei ole veel niipeagi valmis kellegagi midagi uuesti proovima. Heh, mu nimekirja esimene punkt oli “ta tuleb mu ellu siis, kui ma olen selleks valmis”.

Ma ei olnud üldse valmis selleks, et üks isend mulle pool nädalat hiljem ette satub. See ajas kohe üsna sabinasse. Aga tõmme oli nii tugev, et sisetunne mind edasi tõukas ja…

Ja nüüd on lihtsalt tunne, et maailm on paigas.

Ma ei tea, mis sellest saab. Ma ei pea ette mõtlema. Ma ei pea tegema ühtki olulist otsust. See inimene on mulle nii imeliselt lähedal, et ma saan võtta lihtsalt üks päev korraga. Tundma õppida. Nautida. Ja vaadata, mis tulevik toob.

(Mis ei tähenda, et ma aeg-ajalt üle ei mõtleks, aga ma katsun seda kontrolli all hoida ja õnnestub enamasti üsna hästi.)

Nii hea ja rahulik on olla. Teismeline olemise kõrvale, mida ma olen ka, täiega :) Aga just see teadmine, et ma ei pea enam mõtlema. Et ma päriselt ka mõtlesin läbi, mida ma ootan… Ja nüüd ma võin lihtsalt minna lasta. Vooluga kaasa minna. Sisetunnet usaldada.

Ja sellest tänase erandiga mitte niipeagi rohkem avalikult blogida :)

Ma lihtsalt elan. Ja naudin.

Seda, et maailm on paigas.

Sep 192018
 

…ehk kiire ülevaade möödunud nädalast, paari pildi põhjal. Ega miskit pikka kirjutada pole, aga hea emotsiooni võiks ju mälestuste mõttes siia talletada :)

Täpselt nädal tagasi istusin arvuti taga, silitasin süles olevat kassi, kodu oli soe ja leivalõhna täis ja nii hea oli olla.

Pisut hiljem leidis kass endale “mugava” magamiskoha :)

Reede õhtul nautisin ilma ja korjasin aiast õunad kokku. Seekord läks nii hästi, et kõik, mis vähegi kõlbulikud, sain Birgitile viia, õunamahla jaoks. Kogu selle suure kotitäie.

Kaks puud on praeguseks tühjad, taliõun alles valmimas… Ja see puu on veel endiselt niiii täis.

Reede õhtul käis Liis mul üle pika aja külas veini joomas ja sain talle oma vahepealsetest seiklustest pajatada. Nii mõnus oli temaga üle pika aja jutustada.

Laupäeval korjasin Annika auto peale ja sõitsime maale Birgitile külla. Seal sai juba lõunast vein lahti korgitud :) Terve päeva toimetasime – tegime õunamahla, sõime, lollitasime, mängisime noolemängu… Ja jutustasime, jutustasime, jutustasime.

Pühapäev oli planeeritud koduseks pesu pesemise päevaks. Nii ka sai.

Päev algas imelise inglise hommikusöögiga:

…ja lõppes pisut haiglasena, aga nii õnnelikuna…