Apr 202018
 

Et sundida mõtted kurbuselt eemale, katsun valmis kirjutada postituse, mida enne alustasin.

Klari kirjutas oma kohvisõltuvusest ja mu kommentaar läks nii pikale, et tundus targem see omaette postituseks vormida (mis tuli muidugi sellest esialgsest kommentaarist veel mitu-mitu korda pikem nagu mulle omane). Kahtlustan, et olen paljut sellest, millest allpool kirjutan, juba mingil varasemal puhul blogis maininud – aga noh, küll küllale liiga tee :P

Helistasin emale, et uurida, millal ma kohvi jooma hakkasin. Ta ei mäletanud. Ütles, et põhikoolis vaevalt, äkki keskkoolis.

Minu enda esimesed reaalsed mälestused regulaarsest kohvijoomisest pärinevad Mustamäel elamise ajast – sinna kolisin pool aastat pärast ülikooli lõppu, 2006. aasta alguses. On enam kui tõenäoline, et jõin kohvi juba siiski ka ülikoolis. Olin oma toonase armastatuga kaks viimast ülikooliaastat kaugsuhtes, pea poole ajast elasime koos ning mul on mälestus talle kingitud ägedast tassist, mis käis paaris minu tassiga… Küllap me nendest kohvi jõime. Küll aga ei suuda ma meenutada ühtegi hetke kohvi valmistamisest tema juures Lasnamäel või Tartus Turu tänava korteris või viimasel ülikooliaastal ühikas. Pätikat pole ma kunagi joonud, presskannu hakkasin minu mäletamist mööda regulaarselt kasutama alles Londonis, aga üldse ei mäleta, et mul oleks Tartus või Tallinnas näiteks kohvimasin olnud. Aga kuidagi ma seda kohvi ju tegema pidin?!?

Ei ole tegelikult üldse oluline, millal ma kohvi jooma hakkasin või kuidas seda tegin :D Aga mul miskipärast kripeldab. Tahaks täpsemalt mäletada.

Ma ei ole kunagi olnud kohvist sõltuvuses. Midagi ei juhtu, kui see mul hommikul joomata jääb. Ma ei tunne selle ergutavat mõju. Minu jaoks on see lihtsalt maitsev ja mõnus emotsioon.

Olen lugematu arv kordi mõelnud maha jätmisele, aga emotsioon on nii mõnus, et ei näe sel mõtet. Oleks ma sõltuvuses ja liialdaks, aga see tassike päevas… Mõni päev kaks, mõni päev mitte ühtki. Usun, et positiivne emotsioon on kordades kasulikum maha jätmisega kaasnevatest positiivsetest mõjust tervisele – neid oleks ka kindlasti mitmeid. Ilusam näonahk ja mis nad kõik räägivad.

Vanasti jõin ma tavalist masinakohvi. See vanamoodne tilkuv masin, filtriga. Vahel väljas käies ilmselt jõin ka mõne üksiku latte. Siis kolisin Londonisse ja läksin tööle kohvikusse. Õppisin latte peale lilli ja cappucino peale südameid joonistama ning sain “peent kohvi” juua nii palju, kui hing igatses. Ja mulle tundub, et ma olen ainus, kellele “tavaline” kohv maitseb rohkem! Ma joon siiamaani vahel harva kohvikus käies lattet, aga üldiselt on mu lemmikkohv endiselt tavaline must kohv koorega. Filtrikohv enam väga ei meeldi, eelistan presskannu. Ja kindlasti kohvikoor, mitte piim (ehkki viimane ajab asja ära, kui koort pole käepärast, musta ei suuda üldse juua).

Suhkrut panin kunagi kohvi sisse 2,5 teelusikatäit, nüüdseks on see kahanenud poole teelusikatäieni. Imevähe magusust mulle aga meeldib ja päris ilma pole nagu ka õige. Taas kord – kuna kaaluprobleemi mul pole ja magusasõltuvust ka mitte, siis ei näe mingit põhjust sellest loobuda, ehkki mul käivad vahel peal need “aga täitsa ilma suhkruta oleks ju kõige tervislikum” hood. Vaheldumisi “aga täitsa ilma kohvita oleks ju kõige tervislikum” hoogudega :P See on mu loomupärane idealism, mis aeg-ajalt välja lööb – siis ma ikka kutsun ennast korrale ja tuletan meelde, et äärmused pole kunagi head ning nauding on vahel tunduvalt olulisem, eriti arvestades, et tegu on nagunii mõõduka tarbimisega.

Niisiis, minu hommikute alguseks on presskannukohv poole teelusikatäie pruuni suhkru ja sortsukese kohvikoorega. Ja see on imeline. Hommikud on reeglina jahedad, seega on nii mõnus sooja jooki nautida.

Ahhaa, veel üks kiiks – mulle ei meeldi kohvi juua “niisama”. Minu jaoks on see osa (hommiku)söögist. Võileibade kõrvale. Kui külalised käivad või ise külas käin, siis koogi kõrvale. Vahel õhtuti pitsa kõrvale.

Kui on suvi ja palav, ununeb kohvijoomine vahel täitsa pikaks ajaks ära. Tänu sellele, et mu uus töö algab kell kaheksa, on mul hommikuti pool ajast nii kiire, et ma ei söö kodus ja sel juhul jääb ka hommikukohv joomata. Tööl kohvi joomise harjumust mul ka pole – automaadikohvi korra proovisin, ei maitsenud. Pätikat ma absoluutselt ei seedi ja presskannu sinna muretseda ei viitsi. Pole tegelikult uurinud, ei välista, et on olemas, seal on suur söögisaal ja igasugu imelikke asju. Vanas töökohas jõin vahel tööl kohvi küll, ehk nii umbes kord nädalas, kuna mul oli seal pidevalt jahe. Uues kohas on soojem, seega joon päev läbi ainult vett.

Minu puhul on seos täitsa olemas – kohviisu tekib sageli siis, kui mul on külm. Olen küll üritanud ennast teed jooma harjutada ja edusammud on sellised, et olen aru saanud – teed on siiski erineva maitsega, mitte kõik sarnased, nagu mulle aastaid tundus :D Enamik ei maitse üldse, mõned on okei. Harjutasin ennast teega eelmises töökohas just sellepärast, et nagu öeldud, oli mul seal pidevalt jahe ja igapäevaselt teist kohvitassi juua ei tahtnud. Nüüd, kus seda vajadust enam pole, on ka teejoomine täielikult soiku jäänud :P

Töökaaslased, tundub, joovad peaaegu kõik 2-3 tassi kohvi päevas. Pole harvad juhud, kui nad käivad keset tööpäeva Statoilis “head kohvi” ostmas. Kõik kiidavad sealset kohvi, ka mitmed mu sõbrad on regulaarsed tarbijad. Mina aga olen vist tõeline põhupea – olen korduvalt proovinud ja on täitsa okei, aga ei tuvasta midagi nii meeletult head, mis paneks mind igapäevaselt bensukasse raha jätma… Samamoodi nagu ma ei oska rohkem hinnata neid tänapäeva moodsaid kodukasutuse masinaid, mis iga tassi jaoks värskelt ube jahvatavad ja kohv tuleb vaid nupule vajutusega. Need on okei, aga minu meelest on mu presskannukohv täpselt sama hea :D

Lastele olen pakkunud kohvi maitsmiseks, aga nad pole soovinud. Peale maitsmise ma muud muidugi ei lubaks, cocat juua ka ei luba (õnneks nad limonaade isegi ei taha). Juurdlen praegu selle üle, millal oleks normaalne lubada lastel regulaarselt kohvi juua? Nojah, igasugused viljakohvi variandid on muidugi ka olemas, aga kui rääkida just sellest päris kohvist? Hetkel arvan, et keskkooli ajal tassile kohvile päevas laste puhul kätt ette ei paneks, samas ise ka pakkuma ei hakkaks. Sest olgem ausad, ega sest kohvist ju mingit kasu ei saa, nii et kõige parem oleks, kui nad seda üldse jooma ei hakkakski…

Aga minul endal on küll kohviga selline suhe, et ma tõesti ARMASTAN oma kohvi sügavalt. Soomlane ei joo kohvi ja see oli minu jaoks mingil veidral põhjusel suisa kurb. Ta küll ütles, et võib seda minuga juua, kui see mulle oluline on, aga pidin nentima, et nii see minu jaoks ei toimi – kui ma tean, et ta teeb seda vaid minu pärast, siis parem ärgu tehku üldse. Asja mõte oleks olnud jagada naudingut…

Mingil põhjusel seostub kohv mul turvalise heaolutundega. Umbes midagi sellist. Mõnusate ja rõõmsate hetkedega. Nii et lasen samas vaimus edasi. Naudin täiega.

Kas teie mäletate, millal te kohvi jooma hakkasite? Millal teie lubaksite oma lastel kohvi juua?

Apr 122018
 

Käisin täna üle pika aja koolis, Plika klassi lastevanemate õhtul. Nautisin seda täiega, nagu tavaliselt. Kohe kiskus pilti tegema.

Siit pildilt pole hästi näha, aga need “lilled” on tehtud ajalehepaberist :)

Too riiul ülaloleva pildi allosas on kunstitunni maalide kuivatamiseks… Tehtud ühe klassi poisi isa poolt. See näeb lihtsalt imeline välja ja tuli meelde, et pildistasin seda Plika esimese kooliaasta alguses, kuid miskipärast see pilt vist blogisse ei saanudki – panen siis nüüd:

Ja tolle riiuli pildistasin ka 1,5 aastat tagasi üles :)

Sellised imelised temaatilised joonistused on kõigis klassides kogu aeg. See oli Plika klassis täna. Ma peaks üks hetk võtma aja ja panema üles mõned pildid Poisi klassist, tema õpetaja jagab neid aeg-ajalt meiega Google Drive’is.

Kas kuskil mujal koolides on veel üldse kriiditahvleid või on igal pool juba magnettahvlid ja markerid?

Oleks pidanud tagumist seina ikka lähemalt ka pildistama, aga mõtlesin, et saan ühega hakkama. Laudade asetust muudetakse klassis vastavalt vajadusele ja soovile, hetkel on nii. Ja need vaimustavad nartsissid keset klassi! Ma tegelikult küll ei tea, kas nad tavalisel koolipäeval ka keset klassi on või ainult koosoleku ajaks sinna pandud :P

Värviline sein :)

Sellise ägeda kalendri panime täna seinale, see on ühe klassi tüdruku ema kätetöö:

Paar pildikest tänasest õhtust ka.

Saime täna kätte Alice‘i pakikese – suur-suur aitäh sulle! Muuhulgas oli seal tikkimise komplekt, millest Plika vaimustus. Tundub, et sellest saab tal nüüd hobi – küsisin juba emalt, kas tal on kanvaad ja mulineed. Viimased tulevad loodetavasti välja vanaema korterist, kus nüüd elavad mu onu ja onunaine – neid oli kunagi NII palju seal…

Poisi joonistatud sünnipäevakaart klassikaaslasele, ei ole küll vist siin pildil veel päris lõpetatud. Fantaasiat tal jagub…

Ja kõige lõpetuseks leidsin ühe pildi 2. septembrist 2016, kui Plikaga koos kooliteed harjutasime :)

Apr 012018
 

Saate aru, PÄRISELT! Päriselt on mul ESIMEST korda siin elatud aja jooksul tunne, et ma leidsin ruumipaigutuse, mis on siinseid olusid arvestades ideaalne ja millega ma olen tõesti rahul. Kas teate, KUI HEA tunne see on?

Ok, alustame algusest. Praegune ruumipaigutus on selline:

Nende 7,5 aasta jooksul on peast läbi käinud oi kui palju plaane, viimati mõtlesin sellele teemale tõsisemalt eelmise aasta mais ning siis oli parim idee selline:

Aga selle plaani juures ikka paljud asjad ei meeldinud. Lastetoad liiga väikesed ja elutoale liiga lähedal. Magamistoas mõttetult palju aknaid ja üks neist jäi garderoobiosale ette. Mõttetu koridorijupp vannitubade juures. Jne jne jne.

Praeguse plaanini aitasid jõuda kaks olulist tegurit. Esiteks see, et me kolisime magamistoa sinna, kuhu see oleks pidanud lõpuks jääma ja tuli välja, et mulle see variant ei meeldinud. Nii sai selgeks, et soovin jätta oma magamistoa siiski algse koha peale ja pidin mõtlema, kuidas seda saavutada.

Teine oluline tegur: vastuse küsimusele “kuidas?” sain tänu Manni joonistatud plaanile:

Sealt sain esimest korda idee, et vannitubade jaoks võib vabalt võtta pisut ruumi ülemiste suurte tubade arvelt. Seega saab praeguse vannitoa ja koridori osa muuta väikeseks, aga siiski korraliku aknaga kontor/külalistetoaks. Lapsed saavad endale viisaka suurusega ja kahe aknaga toad, kuhu paistab päike terve õhtu ja mida vahepeal asuvad vannitoad pisutki suminast eraldavad (potentsiaalse veesolina vastu pole midagi teha, aga see pole ka nii hull, arvan ma). Meie magamistuba jääb aknaga hommikupäikese poole, väikese vannitoa ja garderoobi mahutasin sinna kõrvale, nagu olen alati soovinud. Ja mõlemad uued vannitoad saavad samuti väikesed aknad (mida ma küll plaanile ei joonistanud)! Ja mulle jääb IKKAGI mu hiigelsuur köök-elutuba, nagu algusest peale plaanisin.

Maha tuleb võtta ainult üks sein, mis on algusest peale plaanis olnud – nojah, tegelikult teine ka, aga kuna see on juba aastaid poolenisti lõhutud olnud, siis ma isegi ei mõtle enam sellest kui seinast – nö “teine pool” on minu jaoks viimased neli aastat üks suur ruum :D Kandvad seinad jäävad puutumata, lihtsalt ukseavade asukohad muutuvad ning mõned seinad tuleb lisaks ehitada. Ideaalne!

Naljakas, ma olen ju aastaid mõelnud, aga kordagi sellise variandi peale ei tulnud – nüüd tundub nii hea ja loogiline! Aga ma olin kuidagi nii kinni selles, et vannitoad peavad jääma sinna keskele, sest muud varianti pole… Ja see seadis palju piire. Manni plaan oli minu jaoks otsekui ilmutus :D

Nüüd, kus põhimõtteline ruumipaigutus on paigas, saab mängida pisemate detailidega. Vannituppa peab mahtuma 70x145cm vann, sellest kummaline nurk hetke plaanil, võib-olla aga tasuks teha kogu vannituba pisut laiemaks ja panna vann teistpidi alumisse vasakusse nurka. Paremale poole on plaanis panna pesumasin ja kuivati. Meie vannitoa ja garderoobi suurustega saab ka veel mängida, vastavalt sellele, kuidas kõige parem tundub.

Aga peamine mõttekoht on muidugi köök-elutuba. Lastetubade ja magamistoa uksed jäävad kindlalt sinna, kus on, ülejäänud uksi (vannituba, kontor, esik) annab nihutada, samuti on  akende ja terrassiukse mõõtude ja paigutuse osas mänguruumi.

Kui ma paar aastat tagasi tõsisemalt renoveerimisplaanidega mängisin, mõtlesin välja umbes sellise paigutuse. Ma ei tea, miks, aga olen alati kujutanud ette hiiglaslikku lauda, mille taga mahuks tegema kõike korraga – ja kui vaja suuremat seltskonda võõrustada, siis mahuvad kõik “pika laua” ümber ära. Mu vaimusilmas oli selline rustikaalne palklaud… Köögi osas ma kunagi täpsemalt ei mõelnudki, lihtsalt nendesse kohtadesse jäi vaba ruumi, kuhu oleks tulnud kõik vajalik ära mahutada. Õige, tegelikult esialgse plaani järgi oleks paremas seinas jäänud vanamoodi – üleval puupliit, keskel uks kontor/külalistetuppa ja köögiks oleks jäänud väiksem L – aga ma ei viitsi hakata seda siin plaanil ümber joonistama, pole nii oluline.

Praegu ma ei ole enam mitte milleski kindel :D 4×9 meetrit on ikka jõhkralt suur võrreldes praeguse imepisikese 2,4×4 meetrit köögiga. Hetkel on mul ühes seinas külmkapp + meeter tööpinda + kraanikauss, vastasseinas pliidid – vahele jääb ca 1,4 meetrit tühja ruumi. Jube kitsas, aga samas on kompaktsusel teatavad võlud – kõik on käe-jala juures :P

Täiesti uus, aga väga kindel mõte on see, et ehkki L-kujuline köök all paremas nurgas oleks igati loogiline, siis ma nii kangesti tahan, et see pisike aken sinna alles jääks – et paigutada sinna hommikusööginurgake. Nii väike, kui see aken ka on, sealt paistab ikkagi sisse hommikupäike ja ma olen veetnud nii palju õnnelikke hommikuid sellest aknast paistva päikese käes kohvi juues… Nii et näiteks selline kaarja äärega nurgalauake, mille taha mahuks istuma kaks inimest?

Kuna puupliit jääb ilmselt ainsaks elava tule allikaks, siis on mul suur tahtmine panna see keset ruumi, nagu see on hetkel prooviks paigutatud viimasele plaanile. Vanasse kohta see igatahes jääda ei saa, sest sinna nurka jääb magamistoa uks, mille asukohta ma muuta ei soovi. Nii et külalistetoa alumine sein, korstnajalgade vahel – kuskile sellele joonele pliit tulema peab.

Kas hiigelsuur laud on ikka hea mõte? Pole enam kindel. Sattusin eile Krissuga jutlema ja tema ütles, et tal on kiiks – söögilaud peab olema muudest asjadest tühi ja ilusti kaetud. Ja mul on tegelikult sama kiiks. Ometigi mulle senini meeldis mõte hiigelsuurest lauast, mis on köögi ja elutoa süda, mille ümber mahub tegema kõike. Et las ollagi ühes otsas see poolik pusle või lauamäng, söömise pool on teises otsas. Aga… Äkki ikka oleks parem, kui söögilaud oleks köögi poolel eraldi? Appi! Ma ei tea!

Elutuppa tahan kindlasti suurt riiulit raamatute ja lauamängude jaoks. Järgmiseks mõnusalt suurt diivanit – kas üks nurgadiivan või mitu tavalist, ehk ka mõni tugitool? Eks näis, kõik variandid on võimalikud. Telekat kui sellist endiselt lähiajal plaanis pole, aga suur ekraan võiks sellegipoolest olla, filmiõhtute jaoks – ja kunagi ju ei tea, äkki mu telekavaenulikkus läheb mingil hetkel üle. Miskipärast olen alati ette kujutanud, et diivan(id) on akna all, sest nii on seal istujad näoga ülejäänud ruumi poole – tundub kuidagi mõnusam ja seltskondlikum. Manni joonistatud plaanil oli teistpidi, kas see variant oleks mingil põhjusel etem? Ekraanile ei peegelduks siis aknast tulev valgus, see oleks kindlasti pluss – samas filmi vaatamise ajaks saab ju lihtsalt rulood alla lasta, enamasti teeks seda nagunii pigem pimedatel õhtutel.

Ja ei saa üle ega ümber sellest, et diivanilaud on küll ideaalne popkornikausi, veiniklaasi või läpaka jaoks, aga lisaks tahaks kindlalt ka mingit suuremat normaalse kõrgusega lauda, mille taga mõnusalt puslet kokku panna või lauamänge mängida ja sünnipäevi pidada. No ja see oleks ju ka imelik, kui kaks lauda oleks praktiliselt kõrvuti? Ehh… Ma ei tea.

Kuidas kööki kõige loogilisemalt paigutada – nii, et söögitegemiseks oleks piisavalt ruumi, aga ei peaks samas pidevalt võrdlemisi suures ruumis edasi-tagasi sõeluma, kuna kuivained on ühes, pliit teises, tööpind kolmandas ja kraanikauss neljandas kohas – sellele ma pole julgenud veel mõtlema hakata :P Siin oleks vist tõesti kõige kindlam köögifirmadelt pakkumisi võtma hakata – nemad peaks oskama soovitada, kuidas kõige efektiivsem on. Olete muidugi teretulnud oma soovitusi jagama – mulle meeldiks siiski enne pakkumiste võtmist mingi plaan oma peas välja mõelda.

Eks see puupliit keset tuba jääb ka praeguse plaani järgi köögipoolest pigem kaugele, samas äkki pole nii väga vahet? Või peaks ikka võimalikult paremale nihutama, et oleks ülejäänud köögiosale lähemal – mis siis, et elavat tuld siis elutoa poole pealt niiväga ei näe?

Palju küsimusi, esialgu vähe vastuseid. Aga ikkagi – RUUMID on paigas! See on nii suur edasiminek! Ma olen nii elevil! Küll on hea, et on olemas blogi!

EDIT: Alles pärast selle postituse üles panemist nägin, et Mann oli jõudnud mulle täna hommikuks veel ühe plaani joonistada – miskipärast ei tulnud selle kommentaari kohta meili. Ja see plaan kusjuures meeldib mulle ka! Ma mõtlesin sellele isegi, kas annaks kööki kuidagi üles vasakusse nurka paigutada, nii oli ka plaanil, mille saatis mulle üks blogilugeja. Aga toona ma ei osanud seda mõtet “söödavaks” arendada. Mann sai sellega hakkama :P Plussiks kindlasti köögi kompaktsus – aknaid jagub ka…

Kuna mul aga hetkel pea juba konkreetselt huugab otsas, siis  katsun nüüd hoopis mõneks ajaks sellest teemast ja arvutist eemalduda, et hiljem värske pilguga uuesti vaadata :P

Kuidas teile tundub?

Mar 262018
 

Iga kevade kohustuslikud jäädvustused :)

Kuna meil said paar päeva tagasi puud otsa, on hetkel stabiilselt soe vaid lastetoas, kus on elektriradikas – ülejäänud ruume kütame pliidi ja ehituspoe puitbriketiga. Sooja, päikese ja kassi otsinguil lõpetasin oma arvutiga lastetoa nari ülemisel korrusel :P

Pilte vaadates tuleb meelde, kuidas Plika kurtis küll ühel õhtul, et tekk tuli jälle tekikotist välja (olemasoleva avause kõrvalt on õmblus hargnenud ja tuleb kergemini kui peaks) – olin too hetk nii väsinud, et ei jaksanud tagasi panna, hiljem ei tulnud enam meelde…

Mar 222018
 

TIKKER 34

Sel aastal oli selline sünnipäev, kus juba hommik algas kahe masinatäie pesemist vajava voodipesu ja tundega “Kuule, Murphy, jäta nüüd”. Mõned tunnid hiljem sain töölt koju sõita, et viia Plikale ujulasse maha unustatud ujumisriided. Kogu päev oli üsna “meh”. Ja Soomlasel oli täna eriti hiline tööpäev, ta jõudis koju alles peale üheksat.

Aga siis, kui ma õhtusööki valmistasin, juhtus Plika issile helistama ja kurtma, et tema järele igatseb, mispeale ma eksprompt küllakutse esitasin. Meelitasin koogiga. Tuli kohale :P Korjas Poisi ka jalkatrennist peale, nii et ma ei pidanud teist korda sõitma.

Ja ema tõi mulle lilli ja Plika klassiõde, kes tal külas käis, tõi mulle lilli. Ja laud oli ilus ja kevadine. Ja isegi küünlad olid koogi peal. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Mar 212018
 

Eelmine postitus tuletas meelde, et suure sünnipäeva pildid jäidki jagamata. Olin ju haiguse tõttu ligi nädala rivist väljas ja siis olid juba muud asjad mõttes… Nüüd aga jäid üsna juhuslikult Epu raamatut pildistades taustaks lipud ja lilled rongkäigult, nii et mõtlesin ülejäänud pildid ka ühe soojaga üles panna.

Koolipidu oli lihtsalt imeline. Saal oli nii ilus, inimesed olid nii ilusad, lapsed laulsid isamaalisi laule, nii et mul läksid mitu korda silmad märjaks. Võrratu õhtu oli.

Plika joonistatud pilti kooli koridori seinal:

Rongkäigu lõpp ja hilisem kohvikukülastus:

Kuna ma olen ääretult laisk ja mugav, pole me kunagi vabariigi aastapäevi tähistanud – kiluvõileibade ja muuga, nagu paljudes peredes kombeks. Aga sel aastal tekkis ei-tea-kust kindel idee, et tahan teha sini-must-valge tordi – mina, kes ma pole kunagi olnud suurem asi tordikaunistaja :D

Soomlane küpsetas speltajahust mõnusa biskviidi. Peale läks vahukoor, kuivatatud rukkililled ja uhmris pulbriks tambitud söetabletid :) Vahele mustikad. Maitses oivaliselt, ainult rukkilille kiud jäid hammaste vahele kinni :P

Pidulaud oli ema pool. Kilu ja heeringa, täidetud munade ja muu maitsva kraamiga :)

Mar 212018
 

Meie Eesti :)

Ma pole kunagi Maxima kampaaniatest suuremat pidanud. Kui Soomlane ühel päeval lastega poest koju tuli ja ütles, et neile sealt kampaaniaraamatud ostis, kehitasin esimese hooga vaid õlgu.

…kuni nägin tuttavaid pilte kaanel ja Epu nime.

Ja siis ma vaimustusin :)

Ema ostis sama raamatu õekese lastele, nii et olen kleepse kogunud topelt – lisaks neile, mis Plika oma raamatusse kleebib, on ootel tühi raamat ja patakas kleepse rootslastele.

Alguses oli lihtne uusi kleepse saada – mida edasi, seda keerulisemaks läks. Ja ma üldse ei teadnudki, et kampaania läbi sai – arvasin, et kestab märtsi lõpuni, ei süvenenud üldse.

Õnneks juhiti mu tähelepanu sellele, et FB-s on kleepsude vahetamise grupid. Kui esmaspäeval oli mul kahest komplektist puudu veel kokku 67 kleepsu, siis praeguseks… 2 :)

Ühe vahetuse tegin Selveri parkimisplatsil. Teise koduvärava ees. Olen käinud kleepsudel järel ühes kinnisvarabüroos, ühes pangakontoris, ühes mobiilioperaatori esinduses. Ühes kohas, kus pidi olema lihtne “helistage uksekella, kella viieni saate kätte”, kell 16.40 ei vastanud aga uksekellale keegi, nii et küsisin nõu kõrvalasuvast kontorist, lõpuks avas ukse koristaja, kes otsis tükk aega, kuhu mu “saadetis” jäetud oli. Aga lõpp hea, kõik hea :)

Mõned kohtumised on veel kokku lepitud, homme käivad paar inimest mul töö juurest läbi, lisaks ootan ühte kirja.

Kõik inimesed, kellega ma kleepsuteemal suhelnud olen, on nii toredad! See on nagu ühine hullus :)

Meil jäi üks raamat üle, sest mõlemale lapsele ei viitsinud hakata koguma – otsustasime, et kahe peale piisab täiesti. Pakkusin seda Epu blogipostituse all ühele kommenteerijale, aga tema minu kommentaari ilmselt ei näinud, sest ühendust ei võtnud. Küll aga sain kaks kirja teistelt huvilistelt. Pärnakate kleepsugrupis küsiti ka. Siis selgus, et need raamatud on rariteet ja osta.ee-s kalli hinnaga müügil.

Ma ei suutnud otsustada, mida teha. Loogiline oleks olnud saata esimesele soovijale, kes minuga ise ühendust võttis. Aga pärnakale oleks jällegi olnud mugavam üle anda. Või kas hoopis oksjonile müüki panna, raha teenida? See aga tundus nii vale :) Just sellepärast, et nii palju toredaid inimesi olid andnud mulle kleepse, lihtsalt niisama heast südamest. Sest nemad olid juba oma raamatud teiste toredate inimeste abiga täis saanud. Ja mina tahtsin ka lihtsalt seda rõõmu edasi anda.

Ja siis kirjutas Epp teise blogipostituse, kus rääkis, kuidas temalt on seda raamatut nii palju küsitud ja et eriti jäi talle meelde üks lugu… Ja ma teadsin kohe, et just sellele inimesele ma oma ülearuse raamatu saata tahan :) Küsisin Epult kontakti ja mõte sai teoks, lähipäevil panen pakiautomaati. Nii hea meel on.

Nagu ma eile Selveri parklas naersin – nagu mingit eriti salajast tehingut teeks. Kes saavad parkimisplatsil kokku, et vahetada raha kahtlase valge pulbriga kotikese vastu – kes vahetavad Maxima kleepse :)

Lihtsalt nii fantastiline on see lumepall, mille Maxima ja Epp veerema panid. Mul on hea meel olla osake sellest.

Aitäh, Epp, selle raamatu eest ja selle kogemuse eest. Ühtekuuluvustunde eest. See ongi Meie Eesti :)

Loodan, et tuleb lisatrükk, nii et oma raamatu saaksid kõik soovijad :)

Ekspressis oli ka tore artikkel sel teemal. Sarnase pealkirjaga :)

Jan 122018
 

(sest aastat on ju juba nii palju olnud :P)

Teate, ma lubasin endale, et olen sel aastal igasuguste ASJADE ostmisega ERITI hoolikas. Lubasin, et mõtlen kõigepealt kümme korda, kas on ikka vaja ja kui tundub, et on, siis

  1. uurin sõpradelt-tuttavatelt, ega neil üle pole
  2. otsin teise ringi poodidest
  3. kui kaks eelmist vilja ei kanna, siis mõtlen veel ühe korra ja alles siis ostan uuena

Muidugi ma olen selle reegli vastu juba eksinud ehk pärast ühe keraamilise leivavormi purunemist ei küsinud ma üheltki sõbralt, ega neil üle pole – kammisime vaid läbi paar teise ringi poodi ja ostsime lõpuks Maximast läbipaistva klaasist vormi, sest Magaziinis neid ilusaid punaseid kahjuks enam polnud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Plika sai koolis jõuludeks pliiatsid. Waldorfkoolis on see suur asi – esimesed 1,5 aastat kirjutasid ja joonistasid nad ainult mesilasvahast kriitidega :P Pliiatsitele oli vaja pinalit – sellist, kus on kummist vahed, et kõik oleks ilusti üksteise kõrval oma kohal ja korraga näha. Eks Plika oli pinali ostmise juttu rääkinud selle nädala jooksul õige mitu korda, aga täna jõudis asi nii kaugele, et pärast kooli vedas ta Soomlase poodidesse pinalijahile. Selveris, Maximas ja Kaubamajakas midagi vaimustavat polnud – normaalse hinnaga pinalite välimus Plikale ei meeldinud, mina jällegi ei olnud vaimustuses kassiga pinali eest 14€ maksmisest, kui Maximast oleks saanud trollidega 89 sendi eest :P Kuna Plika oli äärmiselt järjekindel – on vaja NÜÜD ja KOHE – siis alistusin ja läksin temaga õhtul kesklinna, et sealse valikuga tutvuda. Midagi lõpuks ära ei ostnudki, veensin ta vist ära, et õmbleme ise… Millesse ma ennast nüüd segasin, ah?? Keegi ei tea, kust saaks Pärnus nii 5€ piires kassiga pinalit? :D Krt, teisipäeval just käisime Magaziinis, aga sealt ei märganud vaadata.

Ka mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada…

Hoopis sellest, et pinaliotsingute ajal leidsin realiseerimiskeskusest täiesti ootamatult need nunnud:

Ma olen juba tükk aega (ilmselt koguni mitu aastat) mõelnud, et oleks nii mõnus, kui majapidamises oleks keraamilised või klaasist kausid, mis oleks ühtviisi nii ilusa välimusega toidu serveerimiseks kui ka sobivate kaantega, et ülejääke mugavalt külmkappi panna ning samas kausis järgmisel söögikorral kaunilt lauale tõsta. Praeguseni oli nii, et kausid läksid kas niisama külmikusse (pole hea ei lõhnade ega toidu värskena püsimise poole pealt), tuli katta toidukilega (tüütu) või tõsta ülejäägid lauda koristades ümber plastikust kaanega säilituskarpidesse. Enamjaolt oleme kasutanud viimast varianti, aga plastikuga on jälle oma hädad – võimalike jääkide toidusse imendumine (mis siis, et “hea numbriga” plastik), rasvast puhastada on tüütu, lõhna võtavad liiga hästi külge, meie omad ei paista ka läbi, mis tähendab, et anonüümsed toidud võivad külmkappi “ununeda”. No ja veel kord see serveerimise teema – mulle nii meeldib, kui laud on kenasti kaetud, aga kui midagi on juba plastikkarbiga külmkappi pandud, siis tuleb see sealt hiljem tagasi lauale ikka samas karbis. Ei hakka ometi ümber tõstma, et veel rohkem nõusid pesta…

/Mesilasvahast paberid, millega kausse katta või millesse erinevaid toiduaineid pakendada, on mul muide ka tegelikult täiesti olemas, aga miskipärast ma eriti ei kasuta neid :P Tsipa tüütu puhastada, õigemini just see kuivama riputamise pool. Ma olen ikka niiiiii kohutavalt laisk mõnes mõttes – toode iseenesest on väga äge, keskkonnasõbralik korduvkasutatav toidukile alternatiiv/

Viiest üksteise sisse mahtuvast kausist koosnev komplekt maksis 3.95€ :) Mu köögis on läbiv värv kollane. Siin ei olnud pikka mõtlemist. Tulin kaussidega koju ja võtsin need kohe kasutusse. Nii ägedad! Klaasist, nunnud, praktilised! Plastikust kaaned pole mind kunagi häirinud, sest need ju toiduga otseselt kokku ei puutu. Sellise kinnitusega kaaned pole muidugi lekkekindlad, aga ma ei tahagi neid kausse kasutada toidu tööle kaasa võtmiseks – tahan lihtsalt, et oleks laual ilus ja külmkapis kaas peal ning sisemus paista. Ideaalne!

Kusjuures mulle tundub praegu, et ma tahaks suisa teist komplekti veel, aga sinna jäi alles ainult üks sinine ja see värv puudub mu köögist täielikult. Ei tea, kas mõne teise linna poest võiks saada? Ei tea, kas neid värve on äkki teisigi? Ega ma ju ei küsinud müüjalt, ehk oleks kuskil laos/tagaruumiski veel olnud… Teise komplekti mõte tekkis alles kodus.

Tegin karbist ka pilti. Vot täpselt sellised sinised jäid Pärnu poodi veel alles.

Ma pole tõesti ammu ühegi ASJA üle nii palju rõõmu tundud. Lihtne ja praktiline.

Jan 122018
 

Sattusin üle pika aja Dropboxi vaatama ja avastasin nii mõndagi, mida jagada. Ikka tavapärases stiilis palju pilte ja vähe juttu, sest rohkemaks jaksu / viitsimist endiselt pole.

Ühel jõulueelsel terve päeva kestval üritusel tahtsin Soomlasele kurta, et olen juba väsinud. Messenger aga arvas minust paremini teadvat. Ma niimoodi irvitasin:

Aasta lõpus, kui mul nädal puhkust oli, käis Annika külas, et ma õpetaks teda leiba küpsetama. Teate, kuidas vahel on selline imeline päev, kus tuju on nii hea, kaaslane nii imeline, sõbrad nii toredad ja lapsed nii mõnusad? See oli üks selline päev, otsast lõpuni. Täielik idüll. Meie jutustasime, Plika aitas Soomlasel pannkooke teha, poisid ei kihutanud huilates mööda elamist ringi nagu tavaliselt ega ka tülitsenud peaaegu üldse, vaid mängisid rahumeelselt legodega. Ja kass oli lihtsalt nunnu. Hiljem lõbutsesid kõik chatiselfide tegemisega :P

Continue reading »