Jul 312017
 

Suvel toimub Pärnus asju ja on põnevaid kohti, kus käia. Punases tornis on sel suvel Türm (näe, isegi uudise leidsin selle kohta). Saime selle olemasolust teadlikuks üsna juhuslikult, käisime paar nädalat tagasi reggae-diskol, päev hiljem Comedy Estonia suvetuuril.

Ja eile õhtul ka…

Jul 102017
 

Olin nädala sees mitu päeva Tallinnas, kus ma:

  • tegin kaks pikka päeva tööd
  • käisin ühel tööalasel kohtumisel, kus ma tõdesin, et mind erutavad koodid
  • veetsin ühe äärmiselt intrigeeriva õhtu, millest ajalugu vaikib
  • ja siis teise mõnusa õhtu, kus ma sattusin lauluväljakule Kasabiani kontserdile, millele järgnes VÄGA PIKK JALUTUSKÄIK öises Tallinnas (appi, ma vaatasin Google Mapsist järele, üle 6km, täiesti kreisi!)
  • ja siis kolmanda õhtu, mil ma pidin tegelikult koju minema, aga ei jaksanud bussi peale minna, väikestviisi kolleegi sünnipäeva tähistades
  • seejärel ühe unetu öö lakke vahtides, sest magada lihtsalt ei saanud – ja ei saanudki, hommikuni mõtlesin elu üle järele

Nädalavahetus pidi tulema lastega, vaikne ja kodune – plaanisin magada, koristada ja niisama rahulikult kulgeda, aga:

  • koristasin hullunult pool laupäeva ja saavutasin üle mitme kuu kodus sellise seisundi, kus ma ei taha ükskõik kuhu vaadates karjudes minema joosta (mul on pildid, ma kunagi äkki näitan teile – see oli ikka väga karm, mis läbu siin oli) – aga palju on veel teha ja lõppkokkuvõttes pole sellest suurt kasu, sest kõik on ikkagi nii vana, katki, väsinud ja räpane
  • tundsin esimest korda selle suve jooksul, et tõepoolest ON suvi, sest ilm oli vastav
  • käisin õhtul Meie küla peol ja panin seal ilmselt nii mõnegi kulmu kergitama, sest… noh, ka sellest ajalugu pigem vaikib
  • veetsin huvitava õhtu ja öö seltskonnas, millest ajalugu jällegi vist pigem vaikib
  • olin täna koju jõudes väga väsinud, aga koristasin lapsi oodates autopiloodil ära Abikaasa riidekapi ning sorteerisin ja tühjendasin ka enda oma
  • misjärel väsisin nii ära, et siiani ei saa aru, kas tuli hilinemisega pohmakas või andis tunda vahele jäänud öö vastu reedet, igal juhul lihtsalt kudesin voodis ja ei teinud tükk aega mitte midagi asjalikku
  • küpsetasin õhtul lastega vahvleid, õigemini juhendasin ja lasin maksimaalselt neil toimetada – Poisil jagus kannatlikkust vaid alguses muna kaussi löömiseks ja selle vahustamiseks suhkruga, Plika tegi kõik ülejäänu ja küpsetas täitsa ise
  • alustasin pärast seda uuenenud jõuvarudega kaosekummuti koristamist, mis tähendab, et megasuur hunnik oma kohale ootavaid asju on nüüd veidi viisakamalt ja kompaktsemalt kokku kuhjatud
  • nautisin üle meeletult pika aja seda tunnet, kus ma toimetan kodus automaatpiloodil, koristan ja sätin JOOKSVALT, sest korda on hea HOIDA
  • vaatasin lõpuni Sõprade viimase hooaja – nüüd on kõik poolikud sarjad läbi ja ma motiveerin ennast uue sarja ette võtmise asemel õhtuti programeerimist õppima

Töönädal algab täie hooga – kahe 11h päevaga letis, sest mu müüja on puhkusel. Will be fun.

Kas nüüd jäävad need ilmad? Kas ma nüüd võin oma kahenädalase puhkuse ka välja võtta? Ma muudkui ootan ja ootan ja ootan…

Jun 122017
 

Sellest tuleb nüüd pikk käisin-nägin-tegin postitus, aga ma pole nii ammu “linna peale” saanud – ütlemata tore oli üle pika aja, kõik asjaolud langesid ka nii kenasti kokku.

Äkki peaks alustama hoopis eelloost ehk kuidas mul EBA mõte üldse tuli. Sõpradega üks õhtu paar kuud tagasi jõime ohtralt veini ja arutlesime trollimise üle, aga see jäi rohkem veiniklaasi taga naljatlemiseks. Ritsikuga arutasin, et äkki läheme koos, aga siis polnud enam kindel, kas tahan.

No ja Lepaga oli mul juba varem deit plaanis, mis oli täpsemalt kokku leppimata, sest tahtsin selle ühendada töise Tallinnas käiguga, mis ka nagunii ootel oli – lihtsalt erinevate asjaolude tõttu ei saanud mitu nädalat järjest Pärnust tulema. No ja siis oligi üks unetu hilisõhtu, mil mul tekkis eelmises postituses mainitud VASTUPANDAMATU VAJADUS TROLLIDA – pikemalt mõtlemata söötsin öösel kell kaksteist Lepale idee ette ja kuna ta oli nõus, helistasin järgmisel päeval oma juuksurile, kel oli ka õige päeva hommikul mulle vaba aeg pakkuda. Nii läks plaan töösse.

Muide, oli ka minul täiesti adekvaatne mure, MIDA SELGA PANNA. Sest kui riideid on mul palju, siis selliseid, mis harjaga sobiks, pole just kümne aasta tagusest ajast ülearu palju alles jäänud. Ehk et pluus, lips, sukad, saapad, kõrvarõngad – need olid olemas. Jakk, seelik, kott – puudu.

Õigemini jakk, selle leidsin umbes samal ajal täiesti juhuslikult. Jakiikaldus oli ammu enne peoplaane, juba Poisi lasteaia lõpupeol oleks vaja olnud. No sellist lühikest, aga tuulekindlat ja VIISAKAT… Meie “suvesse” sobivat. No ja siis uitasin ükspäev Humanas, leidsin ühekorraga tervelt kaks kunstnahast jakki, punase ja musta, mõlemad parajad ja PIKKADE KÄISTEGA. Rõõm. Must oli piisavalt pungine, seega peo koha pealt sai mure murtud.

Seeliku suhtes oli mul vaid ähmane aimdus, et võiks olla äge ja pungine. Tegin veel ühe tiiru Humanas, leidsin nunnu punase mittepungise mulle harjumuspärase kahara lõikega suveseeliku (mida mul ka vaja oli, nii et rõõm) ja musta väheke sobivama kitsama isendi. Üldsuse (loe: need üksikud sõbrannad, kes mu plaanist teadlikud olid) survel andsin alla, valisin peo jaoks musta ja ostsin spetsiaalselt päev varem punased sukad, et mitte liiga must olla. Need läksid muidugi enne pidu katki, nii et lõpuks jäid ikkagi mustad võrksukad, mis ma olin ettenägelikult kaasa võtnud :D

Proovikabiinis oli kõik lill, aga hiljem Tallinna tänavatel uljalt samme mõõtes tuli väga hästi meelde, miks ma… eeee… laiemaid seelikuid eelistan. Need kitsad ronivad ju muudkui ülespoole, nii et (eriti laia) kummiga sukkade puhul võib vaatepilt olla küllaltki kelmikas paljastav :D Ilmselt sellepärast punased sukad katki läksidki, et ma endal peol marki täis ei teeks – mustade kumm oli kitsam ja võrksukad polnud nii libedad, seega püsis seelik loodetavasti enam-vähem siivsal kõrgusel.

Kotti ei viitsinud enam otsida. Mõtlesin, et saan ehk kuidagi ilma hakkama. Jätan telefoni maha, pistan pangakaardi rinnahoidja vahele vms :D

Reedel kablutasin Tallinna. Kuna mul on uus tööläpakas, mis on 15,6 tolli ning sai tellitud selle mõttega, et suur ekraan on silmadele mugavam ja ma EI hakka seda kaasas kandma, vaid reisin nagunii enda väiksemaga, kust saab samuti suurepäraselt tööd teha… Aga juhtus nii, et just tööläpakasse oli vaja installida vajalik programm, siis jah… Nutsin ja vedasin :P Urrima tüütu oli.

Ööbisin tavapäraselt Pelgulinnas. Kuna terve laupäev oli mul vaba, sai samas kandis elavate sõpradega kohtumised kokku lepitud ja juhtumisi oli neil väga sobivalt minu jaoks aega.

Alustuseks läksin külla Markole ja Margele. Kui tuli jutuks mu õhtune üritus ja nentisin, et kott on mul endiselt täiesti puudu, laenas Marge mulle täiesti ideaalse pisikese punase koti. Seejärel avastasin, et riided, mis olid terve öö põrandal kuhjas vedelenud, ei olnud seljas eriti sirgemaks läinud – mis seal ikka, laenasin triikraua, koorisin ennast paljaks :D Normaalne inimene ei läheks päev varem tööle samade riietega, millega järgmisel õhtul peole, aga no mina ei viitsi neid riideid tassida, eks :D Igal juhul anti mulle lahke luba raskeid kotte hoiustada ja võti, et ma need hiljem kätte saaks, nii et liikusin juba triigitu ja tunduvalt viisakamana Katsiga kokku saama.

Teine meeldiv kokkusattumus oli tänavatoidu festival Telliskivi loomelinnakus, mida olen alati tahtnud väisata, aga pole kunagi varem sobival ajal Tallinna sattunud. Nüüd siis, nagu tellitult – õige linn, õige kant. Saime sisse varakult, kui käepaelte saba oli veel lühike. Hiljem lahkudes olime hämmingus, sest see oli ikka VÄGA PIKK.

Igal juhul möödus pärastlõuna toitu nautides ja juteldes. Kuni mingil hetkel tõdesin, et on vaja hakata otsima kohta, kus mu hari püsti ajada. Mul oli küll algselt plaan varem eeltööd teha ja kuskil midagi kokku leppida, aga muud tegemist oli palju ja viitsimist vähe, seega naiivselt arvasin, et küll ma midagi ikka leian. NAIIVNE, I say.

Ma ei teagi, mitu juuksurit ma läbi kõndisin. Viis vähemalt :D No ma saan aru, et suvalised keldri meestejuuksurid ei valda teemat… Ja oleks võinud aimata, et normaalsemates kohtades, kus ehk rohkem matsu jagatakse (Kristiine keskuse ja kesklinna salongid – need vähesed, mis laupäeva õhtul ka lahti olid), ei pruugi enam vabu aegu olla. Ühesõnaga Pelgulinna-Kalamaja kandist ma abi ei saanudki. Läksime siis hoopis Katsi juurde, kes mulle näo pähe maalis ja punast huulepulka laenas (mis oli taas kord imeline kokkusattumus, sest mina mäletatavasti ei meigi ennast üldse, mu meigikoti sisu on olnud juba aastaid kolm tagasihoidlikku tooni huulemöginat, küüneviil- ja tangid ning aegunud ja ära visatud puudrikarbi küljest ära murtud peegel :D).

Kesklinnas proovisin õnne Solarises asuva salongiga, kus polnud samuti õhtuks enam aegu ja leidsin hilinenult, et sihitult ringi uitamisest mõttekam on ilmselt siiski eelnevalt helistamine. No jumal tänatud Google Mapsi eest – trükkisin lihtsalt otsingusse “juuksur” ja vaatasin tulemustest, mis lähedal asub ja veel lahti on. Paar kohta helistasin tulutult läbi ja olin juba üsnagi alla andmas, kuni Sikupilli Hairlookis ühe pooletunnise augu skoorisin – pärast mu juuste pikkuse uurimist ja pisukest arupidamist lubati mind poole tunni pärast ette võtta, nii et mul oli täpselt aega sinna kohale jalutada. Juuksuri nime ma kahjuks ei tea, aga ta oli igati pädev ja tegi mulle poole tunniga suurepärase harja.

Nii et peale kaheksat sain lõpuks Lepaga kokku, jõime klaasikese veini ja läksime pittu. Ja noh, niipea, kui ma uksest sisse astusin, võeti mind rajalt maha sõnadega: “Sa oled NII ILUS NAINE!” :D Ja kästi pilti teha. Suurepärane algus õhtule :D

Ma siiamaani juurdlesin, kes see teine fotograaf oli, kes meid ka pildistas, kuni ma tänu Manjana ja Jaanika postitustele lõpuks teada sain, et see oli Pille Väljataga ning indeed veel paar pilti skoorisin:

See pilt vaatas esimesena hoopis FB-st vastu, sest Manjana blogis ja jagas:

Ritsikult näppasin ka ühe saurusteselfi:

Kas ma peaks midagi peost veel rääkima? No mul ju varasemate aastatega kogemus puudub ja kuna ma veetsin enamiku ajast jutustades, mitte Ženjat kuulates, siis ühtki halba sõna öelda pole. Ruumi oli piisavalt ja minu meelest oli kõik okei. Mina läksin pulli tegema ja pulli ma sain :D

Seega mingit tõsist arutlust, kuidas hääletamist ja pidu objektiivsemaks ja paremaks teha, siit loota ei ole. Tehke ainult selline kategooria järgmine aasta, et mul ka võiduvõimalus oleks, siis saab veel rohkem pulli.

Over&out :P

Jun 112017
 

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean tunnistama, et mu elu on pidev rollikonflikt. Ühelt poolt, ja see pool on see, mis siin blogis kajastust leiab, olen ma see võrdlemisi igav ja rahulik pereinimene, koristusfriik, wannabe ökomutt. Teiselt poolt olen ma ka palju muud, millest blogisse kirjutada ei kõlba, ehkki tahaks. Nii juhtus, et umbes nädal-poolteist tagasi tekkis minus VASTUPANDAMATU SOOV TROLLIDA, kõiki ja kõike. Noh, nii, et oleks kreisi, aga kõlbaks samas blogisse panemiseks kah.

Kuna EBA pidu oli ukse ees, tundus täiesti pädeva ideena ajada üle kümne aasta pähe hari, kutsuda kaasa Lepp, keda ma nägin viimati neli aastat tagasi, ning minna seda kellelegi varem mainimata blogiauhindade jagamisele (kuhu ma oma blogi isegi ei esitanud), et vaadata, kas seal on reaalselt keegi peale Ritsiku ja Malluka, kelle ma ära tunnen.

Vist väga ei olnudki, aga nalja sai sellegipoolest :D Ma pean küll ausalt üles tunnistama, et ma ei suutnud auhindade jagamist pool ajast jälgida, sest nagunii olid kõik võõrad näod (aga jeejee, Nullkulu ja Seiklusjuttude poolt ma hääletasin!), palju lõbusam oli Lepa ja Manjanaga lobiseda.

Ma ei tea, miks ma ei suuda ühelgi fotol väljapeetult naeratada, vaid igal pool on ainult täpselt ühesugune hüsteeriline irve, aga ilmselt on kõiges süüdi gintonic. Must live with it.

Fotod: Kalev Lilleorg, Õhtuleht

Manjanaga sain tuttavaks:

Populaarseid blogijaid ahistasin ka. Sest noh, MINA ju ei loe mitte ühtki ilublogi ja vaatasin lihtsalt, et ägedate sukkadega stiilne tšikk, kellega tahaks pilti teha :P

Kui Mallu lõpuks Saagimi juurest tulema sai ning mul õnnestus temaga pilt ära teha, võisin rahulikult õhtu lõppenuks lugeda ja Lepaga veini jooma minna :D

Ühtlasi, katsudes olla senisest popim ja noortepärasem, siis palun väga, minu elu esimene (ja ilmselt ka viimane :D) OOTD postitus.

Jakk, pluus ja seelik: Humana
Kõrvarõngad ja lips: Camden Market
Sukad: Londonist, täpsemalt ei mäleta
Saapad: Aipi
Kott: Marge laenas
Hari: lõikas minu ihujuuksur Aili, püsti aeti Sikupilli Hairlookis
Meik: Kats
Deit: Lepp

Järgmisele blogiauhindade jagamisele lubas Lepp minuga tulla ainult siis, kui ma midagi võidan – mina lubasin omalt poolt sel juhul lõpuks muretseda endale (läikiv)punased stilettod, mida ma olen eluaeg tahtnud, aga mitte kunagi ostnud, sest noh, ma olen niigi pikk ja kus ma neid kannaks.

Selleks, et võita, peab ilmselt Manjanaga seksiblogi ära tegema. Seda muidugi eeldusel, et järgmisel aastal on olemas kategooria “parim seksiblogi”. Ma oleks muidugi ka täitsa rahul sauruste all kandideerides (üks aasta oli selline kategooria) – ühesõnaga ma luban, et KUI järgmisel aastal on vähegi mõni mulle sobiv kategooria peale elublogide (seal ma kandideerida ei viitsi, sest noh, Mallukas), siis ma esitan oma blogi ja kutsun kõiki üles hääletama ja üldse. Sest pulli peab ju saama. Ja punaseid stilettosid.

Ma arvan, et ma mingi hetk ehk isegi kirjutan pikemalt. Sest ma eeldan, et kuskilt tuleb veel pilte (Ritsik, Manjana, keegi ju tegi meist mingi grupika?) ja kirjutada tegelikult oleks nii ühest kui teisest. Aga hetkel olen lihtsalt umbes nii väsinud, nagu… No tükkis ennist täitsa iseeenesest pähe tsitaat aegade tagusest Piia ja Nadja blogipostitusest:

“Nagu väsinud hoor pärast rasket tööd…”

Sest jah pidutsemine on äge küll, aga kuradi väsitav. Eriti kui on vaja linnade vahet sõita ja raskeid kotte vedada. Hea oli koju jõuda, meik maha võtta (ma arutlesin Katsiga, millal ma olin viimati meigitud rohkem kui huulepulk ja ei mõelnudki välja, kas pärast pulma sellist asja ette tulnud on) ja hari alla lasta (ai. aga ma sain sellega hakkama). Nüüd olen jälle ontliku välimusega – siil on hästi ära peidetud. Vaga vesi, sügav põhi :P Rollikonflikt jätkugu!

Apr 152017
 

Kunagi, kui me veel noored ja ilusad olime… Mitte et me seda praegu ei oleks, aga noh, veel nooremad ja veel ilusamad :P Siis oli meil üks väike sõprade ring, kellega omavahel väga palju suhtlesime. Kolm meist on märtsilõpu sünnipäevalapsed – Kaidi ja Annika sünnipäev on ühel päeval, minu omast täpselt nädal hiljem.

Annika töötas aastaid välismaal, aga kolis last oodates tagasi Pärnusse. Kaidi käis Tallinnas koolis, elas vahepeal Pärnus ja kolis siis Viljandisse. Ja meie neljas musketär, Iiris – no tema läks Londonisse ja sinna ta ka jäi.

Igal juhul tegin ettepaneku, et meie kolm, märtsilõpu sünnipäevalapsed, võiks üle pika aja kokku saada. Ja esimesel aprillil me seda tegimegi. Meie Kaidiga hävitasime ära kaks pudelit veini, Annika pole kunagi joonud ja ei tee seda siiani. Igal juhul oli kõigil hiiglama lõbus, mingil hetkel hakkasime fotoalbumeid vaatama ja vanu aegu meenutama, siis tekkis kange tahtmine Iirisega ka ühendust saada.

Temaga olen pärast Londonist ära kolimist kõige vähem suhelnud, ehk korra aasta-kahe jooksul, samas mingi side on alati säilinud. Miskipärast oli mul teadmine, et ei Skypes ega FB chatis ta väga kiiresti vastata ei pruugi, sestap saatsin talle sõnumi. Ja oh seda rõõmu, ta nägi :D Ja tuli ka chatti. Nii et jutustasime mõnda aega, saatsime talle ka pilte ja see oli tõesti lihtsalt NII TORE. Nagu vanasti :)

Tegime siis mõned pildid ka… Et oleks võrdlus – enne ja nüüd. 2001 ja 2017 :)

Ja KASS muidugi oli ka täieõiguslik seltskonnaliige :P

Apr 142017
 

Kohvikute ja restoranide nädalad on hullult ägedad üritused, aga miskipärast ei tule mul kunagi pähe neist osa võtta. Üldiselt vist peamiselt kahel põhjusel – kas magan toimumise maha või pole lihtsalt raha :D

2015 sügisel käisime tänu ema kutsele kohvikute nädala raames Kookonis, isegi postitus on sellest, küll parooli all, sest Plika piltidega.

Igatahes, vandusin endale, et sel aastal me restoranide nädala raames kuskile sööma läheme. Vaatasin kõik menüüd läbi – kuna ma veidratesse ja peenetesse toitudesse pigem eelarvamusega suhtun, sai puhtalt maitsvana tundunud söökide tõttu välja valitud Passion Cafe.

No ja siis läks muidugi terve nädal mööda, ilma et oleks tundnud ühelgi õhtul jaksu välja minna. Ülisobivalt otsustas aga Pips külla tulla, nii et laupäeva õhtuks ma lõpuks kohad reserveerisin.

Kolleeg, kes valis koha just veidrate toitude maitsmisest elamuse saamiseks, oli just enne muljetanud, kuidas talle Ammende Villas  kaks käiku kolmest ei maitsenud ja kuidas tartar pole ikka kohe üldse tema teema. Meiegi menüüs oli tartar, aga õnneks kalaga. Sest kui toore liha suhtes olen ma äärmiselt skeptiliselt meelestatud (noh, ma pole seda ilmselt kunagi söönudki, tundub nii mitteahvatlev), siis kala meeldib mulle üldiselt igast asendist.

Ja meil maitses igal juhul kõik väga hästi. Magustoiduga oli küll nii, et lõpuks oli magusast üledoos, aga hea oli sellegipoolest :) Ja Passion Cafe oli lihtsalt tore koht. Ja seltskond muidugi kõige parem.

Seltskonna peale saime isegi söögipildid kokku – mina pildistasin eelrooga, Abikaasa põhirooga (ja meid), Pips magustoitu :P

Pühapäeval käisime Pipsiga veel Café Grandis lõunatamas – sealne pasta oli küll pigem igavavõitu ja magustoit maitses mulle rohkem kui Pipsile, samas toit oli ikkagi maitsev ja rahulikult nautida ning jutustada oli ka väga tore. Seega – kvaliteetaeg.

Ja edaspidi katsub ka ikka selliste ürituste raames uusi kohti avastada.

Mar 202017
 

Olen seda vist maininud enam kui korra, et hoian fotokaustu desktopil täpselt nii kaua, kuni kõik pildid on läbi sorteeritud ja blogisse üles pandud.

2015 suvel tegelesin viimati suuremat sorti võlgade klaarimisega, seejärel suutsin aasta lõpuni järje peal püsida, nii et 2015. aasta fotod on kenasti “My Pictures” kaustas, kus kõik varasemadki. Kusjuures, selles postituses mainitud Plika lasteaia piltide kausta tõstsin miskipärast desktopilt ära ja mis te arvate, on see siiamaani läbi vaatama või ei? Tõstsin nüüd silma alla tagasi, võiks ju siiski ära teha mingi hetk.

2016. aasta kaust ootas kannatlikult oma aega. Polnud varem jaksu sellele isegi mitte mõelda, sel nädalavahetusel tekkis aga fotode organiseerimise tuju ja võtsingi ette. Lisasin blogisse nö “vahele” ajaliselt õigesse kohta kuus postitust – esimene neist suisa jõuludest 2014 (sain pildid emalt tunduvalt hiljem ja jäid nö “seisma”), ülejäänud kõik eelmisest aastast. Kuna kõik postitused on parooli all, panin ka lingid eelmisesse postitusse, mis samuti parooli all.

Nö “avalikke” fotosid nii palju polegi, et varasema kuupäevaga postitusi teha, koondan siia kokku erinevad üksikud pildid, mis pole seni blogis kajastunud.

Esimene neist on eelmise aasta augustist. Oi, kuidas ma naeru pugistasin, kui seda pilti tegin:

Millalgi jõulude ajal tegime sushit. Selle tarbeks sai kurki kooritud ja Abikaasa tegi lastele “spahoolitsuse” :D Piltidel on näha jõuluvana toodud hommikumantlid:

Continue reading »