Apr 152017
 

Kunagi, kui me veel noored ja ilusad olime… Mitte et me seda praegu ei oleks, aga noh, veel nooremad ja veel ilusamad :P Siis oli meil üks väike sõprade ring, kellega omavahel väga palju suhtlesime. Kolm meist on märtsilõpu sünnipäevalapsed – Kaidi ja Annika sünnipäev on ühel päeval, minu omast täpselt nädal hiljem.

Annika töötas aastaid välismaal, aga kolis last oodates tagasi Pärnusse. Kaidi käis Tallinnas koolis, elas vahepeal Pärnus ja kolis siis Viljandisse. Ja meie neljas musketär, Iiris – no tema läks Londonisse ja sinna ta ka jäi.

Igal juhul tegin ettepaneku, et meie kolm, märtsilõpu sünnipäevalapsed, võiks üle pika aja kokku saada. Ja esimesel aprillil me seda tegimegi. Meie Kaidiga hävitasime ära kaks pudelit veini, Annika pole kunagi joonud ja ei tee seda siiani. Igal juhul oli kõigil hiiglama lõbus, mingil hetkel hakkasime fotoalbumeid vaatama ja vanu aegu meenutama, siis tekkis kange tahtmine Iirisega ka ühendust saada.

Temaga olen pärast Londonist ära kolimist kõige vähem suhelnud, ehk korra aasta-kahe jooksul, samas mingi side on alati säilinud. Miskipärast oli mul teadmine, et ei Skypes ega FB chatis ta väga kiiresti vastata ei pruugi, sestap saatsin talle sõnumi. Ja oh seda rõõmu, ta nägi :D Ja tuli ka chatti. Nii et jutustasime mõnda aega, saatsime talle ka pilte ja see oli tõesti lihtsalt NII TORE. Nagu vanasti :)

Tegime siis mõned pildid ka… Et oleks võrdlus – enne ja nüüd. 2001 ja 2017 :)

Ja KASS muidugi oli ka täieõiguslik seltskonnaliige :P

Apr 142017
 

Kohvikute ja restoranide nädalad on hullult ägedad üritused, aga miskipärast ei tule mul kunagi pähe neist osa võtta. Üldiselt vist peamiselt kahel põhjusel – kas magan toimumise maha või pole lihtsalt raha :D

2015 sügisel käisime tänu ema kutsele kohvikute nädala raames Kookonis, isegi postitus on sellest, küll parooli all, sest Plika piltidega.

Igatahes, vandusin endale, et sel aastal me restoranide nädala raames kuskile sööma läheme. Vaatasin kõik menüüd läbi – kuna ma veidratesse ja peenetesse toitudesse pigem eelarvamusega suhtun, sai puhtalt maitsvana tundunud söökide tõttu välja valitud Passion Cafe.

No ja siis läks muidugi terve nädal mööda, ilma et oleks tundnud ühelgi õhtul jaksu välja minna. Ülisobivalt otsustas aga Pips külla tulla, nii et laupäeva õhtuks ma lõpuks kohad reserveerisin.

Kolleeg, kes valis koha just veidrate toitude maitsmisest elamuse saamiseks, oli just enne muljetanud, kuidas talle Ammende Villas  kaks käiku kolmest ei maitsenud ja kuidas tartar pole ikka kohe üldse tema teema. Meiegi menüüs oli tartar, aga õnneks kalaga. Sest kui toore liha suhtes olen ma äärmiselt skeptiliselt meelestatud (noh, ma pole seda ilmselt kunagi söönudki, tundub nii mitteahvatlev), siis kala meeldib mulle üldiselt igast asendist.

Ja meil maitses igal juhul kõik väga hästi. Magustoiduga oli küll nii, et lõpuks oli magusast üledoos, aga hea oli sellegipoolest :) Ja Passion Cafe oli lihtsalt tore koht. Ja seltskond muidugi kõige parem.

Seltskonna peale saime isegi söögipildid kokku – mina pildistasin eelrooga, Abikaasa põhirooga (ja meid), Pips magustoitu :P

Pühapäeval käisime Pipsiga veel Café Grandis lõunatamas – sealne pasta oli küll pigem igavavõitu ja magustoit maitses mulle rohkem kui Pipsile, samas toit oli ikkagi maitsev ja rahulikult nautida ning jutustada oli ka väga tore. Seega – kvaliteetaeg.

Ja edaspidi katsub ka ikka selliste ürituste raames uusi kohti avastada.

Mar 202017
 

Olen seda vist maininud enam kui korra, et hoian fotokaustu desktopil täpselt nii kaua, kuni kõik pildid on läbi sorteeritud ja blogisse üles pandud.

2015 suvel tegelesin viimati suuremat sorti võlgade klaarimisega, seejärel suutsin aasta lõpuni järje peal püsida, nii et 2015. aasta fotod on kenasti “My Pictures” kaustas, kus kõik varasemadki. Kusjuures, selles postituses mainitud Plika lasteaia piltide kausta tõstsin miskipärast desktopilt ära ja mis te arvate, on see siiamaani läbi vaatama või ei? Tõstsin nüüd silma alla tagasi, võiks ju siiski ära teha mingi hetk.

2016. aasta kaust ootas kannatlikult oma aega. Polnud varem jaksu sellele isegi mitte mõelda, sel nädalavahetusel tekkis aga fotode organiseerimise tuju ja võtsingi ette. Lisasin blogisse nö “vahele” ajaliselt õigesse kohta kuus postitust – esimene neist suisa jõuludest 2014 (sain pildid emalt tunduvalt hiljem ja jäid nö “seisma”), ülejäänud kõik eelmisest aastast. Kuna kõik postitused on parooli all, panin ka lingid eelmisesse postitusse, mis samuti parooli all.

Nö “avalikke” fotosid nii palju polegi, et varasema kuupäevaga postitusi teha, koondan siia kokku erinevad üksikud pildid, mis pole seni blogis kajastunud.

Esimene neist on eelmise aasta augustist. Oi, kuidas ma naeru pugistasin, kui seda pilti tegin:

Millalgi jõulude ajal tegime sushit. Selle tarbeks sai kurki kooritud ja Abikaasa tegi lastele “spahoolitsuse” :D Piltidel on näha jõuluvana toodud hommikumantlid:

Continue reading »

Jan 202017
 

Ma armastan lauamänge! Kahetsusväärne tegelikult, kui vähe me neid viimastel aastatel mänginud oleme. Peab võtma plaani!

Tegelikult meil polegi kodus väga palju mänge… Alias, Scrabble, Casflow. Kõik suured lemmikud. Mängime siis, kui on külalisi ja tuleb meelde. Peab rohkem külalisi kutsuma just selle sihiga!

Õige, meil on olemas ka täringud, millega saab mängida Yatzy laadset mängu, mida me küll kodus kunagi ei mängi :P Aga Abikaasa vanaemal külas käies pea iga kord, tema küll nimetab seda Jospliks…

Ja siis muidugi kaardid, täpsemini mu lemmikmäng Phase 10. Seda mängime alati, kui õeke külas on.

Aga miks ma kirjutan just nüüd? Sest üle hiiglama pika aja Kristi ja Rauli juures külas olles sattusime mängima meie jaoks täiesti uut ja väga ägedat mängu, mille nimi EI ole “Võidab see, kellel on surres kõige rohkem vääriskive”. Kuna selle õhtu jooksul sai aga ära joodud arvestatav kogus veini, siis ma päris nime tõesti ei mäleta. Ja ehkki ma ajastasin selle postituse reede õhtuks, mil mängisime, siis reaalselt kirjutan seda kaks päeva hiljem… Kristi ehk loeb millalgi ise ja kommenteerib.

Olen ääretult tänulik kõigi ägedate lauamängude eest, kõigi mõnusate mänguõhtute eest koos sõpradega – nii nende eest, mis olnud, kui nende eest, mida tulevikku ohtralt plaanime :)

Jan 112017
 

Vahel juhtub, et satud keset kõige tavalisemat töönädalat kurtma teises linnas elava sõbrale, kuidas elus on parasjagu nii mitmendat päeva selline madalseis, et ei jaksa õieti millegi eest tänulik olla… Ja leiad end kaks tundi hiljem Tallinna bussist, viimase minuti kutse peale osalemaks mõnusal koosviibimisel mõnusas seltskonnas.

Mul pole spontaansuse vastu kunagi midagi olnud, aga oma olemuselt olen siiski pigem seda tüüpi, kes kõike pikalt ette planeerib. Samas pean tunnistama, et tihti juhtuvad parimad asjad just siis, kui sa neid ette ei planeeri, vaid lihtsalt oludega kaasa lähed ja hetkelise mõtte ajel tegutsed.

Lisaks meeldivas seltskonnas viibimisele sain ära tehtud jupikese tööst, mis oleks muidu lükkunud logistilistel asjaoludel vähemalt nädal hilisemaks – millest poleks otseselt midagi juhtunud, aga mida varem, seda parem. Win-win.

Ma olen ääretult tänulik sõgedate sõprade, spontaansete kutsete ja külaskäikude ning toreda seltskonna eest. Samuti selle eest, et minu semiootika õpingud jäävad kümne aasta tagusesse aega :D

Dec 292016
 

Ma ei saaks öelda, et ma olen meeletu ujumise või saunade fänn, aga mulle on saanud väikestviisi hobiks Pärnu erinevate vee- ja saunakeskuste külastamine ning võrdlemine. Vahel on nii mõnus basseinis sulistada, mullivannis vedeleda ja saunast sauna kulgeda.

Nende keskustega on muidugi see häda, et kuna harrastan seda konkreetset hobi piisavalt pikkade vahedega, jõuavad eelmised kogemused juba meelest ära minna…

Nii et näiteks aasta tagasi käisime nii Tervise Paradiisis kui ka Tervise vabaajakeskuse sauna- ja veekeskuses, aga viimasest ei mäleta ma praeguseks õieti miskit. Ainult seda mäletan, et külm oli mõlemas…

Tervise Paradiis, jah, sellest mäletan piisavalt :) Isegi mullivannis hakkas jahe :) Nii et sinna ma rohkem ei kipu. Samas kripeldab endiselt, et seda saunakeskuse osa seal pole ju proovida saanud. Ehkki mulle üldse ei meeldi mõte, et pean ostma veekeskuse pileti ja veel peale maksma, et saunadesse pääseda, siis just seda tuleb ilmselt teha. Laste jaoks on Tervise Paradiis nagunii endiselt suurim lemmik (torud!) ja nemad oleks rõngas, kui me sinna uuesti läheks. Seega üks €40 kinkekaart palun, mille eest saab 3h perepileti nii saunadesse kui veekeskusesse. Mul sünnipäev on varsti ju :D

Tervise vabaajakeskuses tahaks veel korra käia, et mälu värskendada. Oli okei mu mäletamist mööda, aga jah, jahedavõitu.

Estonia Termides käisime mälu värskendamas 1. septembril. Saunade valik on seal muidugi eeskujulik, aga KURADI KURADI KÜLM ON! Need saunad on seal kuidagi nii laiali. Normaalne ju, et kui saunas on palav, siis sealt väljas olles on mõnus ennast jahutada, aga see temperatuur oli ikkagi minu jaoks liiga madal. Ebameeldiv on iga hetk saunast väljas olles lõdiseda…

Estonia uues spa- ja saunakeskuses käisime viimasel pulma-aastapäeval. Kuna mul oli blogimisega tol hetkel madalseis, siis sellest midagi kirjutanud polegi. Tol hetkel sai sellest minu kindel lemmik Pärnus, sest see oli esimene saunakeskus, kus mul oli reaalselt soe ka siis, kui ma saunas ei olnud :D

Sealne bassein oli väga vinge, õdus ja mitmekesine ja soe ja ilus ja… No tõesti, väga meeldis. Õues olid ka mullivannid, kus oli mõnus vedeleda, isegi jahedama ilmaga. Saunad olid… Nii ja naa. Saunadel olid aknad (ei mäleta, kas kõigil, aga enamikel), see oli veits veider, eriti siis, kui väljas oli valge – enamikest neist akendest mu mäletamist mööda erilist vaadet polnud. Samas pimedas oli aknast tulesid vaadata päris mõnus. Ja suitsusaun haises üsna räigelt :D Saunade koha pealt on siiski pigem hägune mälestus, mis vajaks värskendust. Bassein ja mullivannid õues on eredamalt meeles. Ja üks suur lemmik oli mul seal veel see 40-kraadine bassein, mis enamikes veekeskustes on Jaapani vanni nime all – seal kutsuti seda väga nunnult rabajärveks.

Lastega aga, tundus mulle tookord, poleks seal väga midagi teha, sest põhibassein oli üsna sügav, meie omadele üle pea. Küllap seal oli lastele mingi eraldi bassein ka, alati ju on… Aga kuidagi tundus, et lapsi sinna pigem kaasa ei võtaks. Ise läheks küll uuesti. See on ühtlasi ainus koht, kus rätik on hinna sees. Hind, olgem ausad, on ka piisavalt krõbe :D

Seekord jõudsime lõpuks ära käia Viiking Spa vee- ja saunakeskuses. Seda soovitas meile kunagi ema ja tahtsime sinna õekese perega minna juba nende eelmise Eesti külastuse ajal, siis aga ei mänginud miski välja ja nad käisid ainult oma perega. Meeldis piisavalt, et teist korda tagasi minna.

Rahvast oli väga palju võrreldes nende eelmise külastusega, tõdesid nad. Valisime küll tööpäeva, aga aasta lõpus on ju paljudel puhkus. Samas peab tõdema, et väga hullu ülerahvastatause tunnet ei tekkinud – ehk vaid suures basseinis, mis oli üldiselt päris äge. Aga ma olin suurema osa ajast mullivannis ja saunades, basseinis kohe üsna vähe. Ja saunad olid seal ägedad! Esiteks olid enamik neist ruumikad, teiseks oli seal mõnus hämar valgus jääpurikakujulistest lampidest. Üleval iglusaunas käisin korra ära, aga lemmikud olid siiski soola- ja aroomisaun ning sanaarium. Kadakasaun lõhnas hästi :) Soome saun oli… Noh, harilik :) Mullivannid olid mõõõnusalt soojad. Õhk oli mõnusalt soe. Keskus ise oli õdus ja mõnusalt kompaktne ja sopiline. Ei pidanud pikki maid käima, iga nurga taga oli midagi. Aga Jaapani vann tundus küll palavam kui 40 kraadi – tavaliselt ma naudin selles kuumas vees vedelemist, seekord oli liiga kuum. Väiksevõitu oli kah. Abikaasale meeldis külma vee lähker, kasutas seda pärast saunatamisi ohtralt.

Igatahes – läheks hea meelega tagasi! Meeldis vist isegi sutsu Estonia uuest spast rohkem. Ehkki sinna läheks ka veel, hea meelega :)

Ja nüüd ma ei teagi, kas mul on avastamata veel vaid Paradiisi saunad, mille peab ükskord koos veekeskuse külastusega ette võtma… Või on Pärnus veel mõni taoline koht? Eks pikemas perspektiivis võib neid üle Eesti läbi käima hakata.

Igal juhul olen väga-väga tänulik, et elan just Pärnus, sest siin on veemõnude nautimiseks üsna eeskujulik arv erinevaid asutusi :)

Dec 282016
 

Pool puhkusest on läbi, appi! Kuidagi väga kiirelt on aeg läinud. Igal pool käimised ja seltskondlik olemine on mõnus, aga kodus molutamise aega tahaks veeeeeeel…

Nädalavahetuse olime kodus.

Esmaspäeval käisime ema juures.

Eile käisime Viking Spa vee- ja saunakeskuses, hiljem Steffanis, õhtul mängisime õekese perega kaarte.

Täna on nad ka siin, õhtul läheme Entel-Tenteli kontserdile.

Ülejäänud puhkuseks veel plaane pole, aga olen kindel, et tekivad. Peaasi, et seda molutamise aega ikka ka jääks :P

Vähemalt ei ole pidanud mööda Eestit ringi tiirutama, kõik perekond on kenasti ja mugavalt ühes linnas koos.

Dec 272016
 

Steffani pizzarestorani teavad vist küll kõik. No hea küll, kindlasti mitte kõik :) Aga usun, et suurem osa pärnakatest ja Pärnut külastanud inimestest.

Mul endal on Steffaniga vähemalt viisteist aastat sooje suhteid. Vahel satume sinna tihemini, vahel harvemini – vahel sööme seal, vahel ostame lihtsalt koju kaasa… Vahet pole, kuidas – alati on hea.

Täna sattusime pärast pikemat pausi taas Steffanisse ja kogemus (mis on seal, olgem ausad, alati positiivne) oli lihtsalt igas mõttes imeline.

Kuna meid oli seltskonnas üheksa ja Steffanis on laua ootamine pigem reegel kui erand, olin valmistunud nii ootamiseks kui seltskonna vajadusel kahte lauda jaotamiseks. Juhtus aga nii, et enne meid ootasid vaid ühed inimesed ning meid mõlemaid juhatati kohe lauda. Teisel korrusel oli neid suuri laudu kohe mitu.

Seal oli lihtsalt nii imeliselt mõnus ja õdus. Hubane, soe, tuli praksus kaminas, igal pool jõulukaunistused, taustaks jõululaulud… Lapsed värvisid, täiskasvanud lobisesid, teenindus oli ülisõbralik nagu alati, pitsad jõudsid kiirelt lauda ja maitsesid ülihästi nagu alati.

Ühesõnaga – puhas rõõm.

Ma armastan söögikohti, mis pakuvad ilma igasuguse küsimuseta joogiks kraanivett ja Steffanis on see alati nii olnud. Samuti on neil tasuta eelsalat (mis küll mulle ei maitse, seega ma seda kunagi ei söö :D), lõunapitsad on soodsamad, lisaks saab lõuna ajal tasuta kohvi (ma ise küll nädala sees lõuna ajal sinna kunagi ei satu, aga Abikaasa on noid hüvesid korduvalt nautinud).

Ja kes pitsat ei taha, siis näiteks salatid on neil ka väga maitsvad ja nii suured, et neist saab ka reaalselt kõhu täis. No ja lisaks pastad, vormiroad, burritod, mida ma pole vist küll kordagi proovinud, sest pitsa on lihtsalt liiga hea :D Salatit söön enamasti suvel, kui isutab pigem millegi värskema järele, aga tahaks siiski kõhu korralikult täis saada.

Ma olen väga-väga tänulik, et Pärnus on nii mõnus ja kodune koht, kus terve perega söömas käia.