Jan 262020
 

Te ei tea, KUI KAUA ma seda oodanud olen… Et mõnigi nädalavahetus oleks mul tuju ja viitsimist väheke asjalikum olla, kui minimaalselt :P

Eile võtsin tegelikult ju suht vabalt nagunii, sain lebotada piisavalt. E-raamatute ja fotode sorteerimine oli mõnus ja tekitas soovi enama asjalikkuse järele…

Nii et täna hommikul hakkasingi kohe asjalikuks ja tegin köögis suurpuhastust, mis koos hommikusöögiga võttiski esimese poole päevast.

Pärastlõunal käisime jõusaalis, sai tehtud üks mõnus pooleteisttunnine trenn – kella sõnul kulutasin ma 558 kalorit :D Ei loe, aga need on kogu aeg ekraanil, sellepärast tean :D Kellal, mille endale kevadel ostsin, oli täitsa eraldi olemas strength training, aga mingil põhjusel intensiivsusminuteid ei suutnud see jõusaalis kuidagi genereerida. Hetkel kasutan kaaslase vana kella, kus saab valida jõusaalis lihtsalt cardio ja minuteid tuleb mühinal… Ütlen ausalt, VÄGA motiveeriv on trenni teha, kui minuteid ka saab :D Ma pean seda kella kiigujoogas ka katsetama, eelmise kellaga ei viitsinud seda tööle panna, sest sealtki ei tulnud minuteid :D Tuli ainult jooksmise ja rattasõiduga, aga nende asjadega ma ju külmal ajal ei tegele, nii et täitsa tore on nüüd, kui kell sisetrenne ka õigesti arvestab. Mul oli sel nädalal esimesest jõusaalist ja eilsest jalutuskäigust juba 135 minutit koos, päras tänast jõusaali sai nädala lõppskooriks 223.

Mu enda kell mulle muidu väga meeldis, just see, et oli nii väike – ja kui töötas, oli kõik hea… Aga läheb nüüd garantiisse, sest treppe lakkas lugemast juba ammu, suvel jooksis pidevalt kokku ja sügisest alates on aku nii kehv, et pidin iga päev laadima. Kuni jooksuhooaeg kestis, ei saanud garantiisse saata, sest oli vaja kasutada. Hiljem ma nagunii mingit trenni ei teinud, sammude ja unetundide lugejana kõlbas küll, seega venitasin garantiisse saatmisega, kuni kaaslane endale uue kella tellis ja vana mulle andis :P Näis siis nüüd, ilmselt saan uue samasuguse vastu – eks siis ole näha, kas see paremini funktsib… Kui ei, siis jäängi kaaslase kella kasutama. Tegelikult mulle meeldib tema kell täitsa hästi – treppe see ei loe, aga neid mul nagunii eriti pole ja jõusaalis ma nagunii ei viitsi kogu aeg pausile panna ja uuesti alustada, nagu strength training seda nõudis… Mul ongi mugavam, kui terve aja üldine cardio jookseb :D

Ühesõnaga jälle mingi pikk spordijutt, kes oleks arvanud, et minust selline saab :D Ma ausalt soovin, et ma viitsiks sellistel teemadel eraldi postitusi teha, et igapäevane loba oleks eraldi ja pikem jõusaali- ja spordikella jutt eraldi… Aga no ei viitsi, antagu mulle andeks :D

ÜHESÕNAGA. Pärast jõusaali käisime toidupoodides, koju jõudsime õhtul kell kuus… Mõõõnusalt väsinud. Ja tegime üle pikema aja chili con carnet ning ägisesime hiljem mõnust, see on meie ühine lemmiktoit (kahjuks lapsed meie arvamust ei jaga :D).

Nii et terve päeva olen olnud rakkes ja väga asjalik. Ja rahulolu on määratu. Nüüd on köök korras, lapsed magavad, mina saan teed juua ja raamatut lugeda.

No ja et oleks mõni pilt ka, siis eilse sorteerimise tulemusena… Kõik teised kaaslase tehtud pildid olid kassidest, ma siis panen need kaks, mis minust olid :D Et ma ikka päriselt elus :D

Uue aasta esimese tööpäeva lõpp. Kellaaega vaadates, olen 9 minutit üle aja läinud ja kaaslasel oli mind oodates nii igav, et tegi pilti :D

Ja 3. jaanuari õhtu, kus ma sõin ära viimase glasuuritud piparkoogi – see oli kõige ilusam, nii et Plika enne ei lubanud :D

Jan 262020
 

Näed, lubasin igapäevaselt blogida, viimati kirjutasin millestki peale filmide kaks nädalat tagasi :D

Nüüd võtsin fotod ette ja ehkki neid palju pole, siis natukene igapäevaelu tuletab nende põhjal ikka meelde. Võinoh, olgem ausad, põhimõtteliselt on siin enamjaolt kassipildid… Sest ainult kasse siin majas pildistatakse :D

Meil on magamistoas väga kõrge pappkast – kõrgem, kui me ise… Ja Säde suudab sinna otsa hüpata :D

Arutasime ükspäev, et kuna tööle tullakse verd võtma täpselt siis, kui me puhkusel oleme, võiks varem ise veretalituses ära käia. Paar päeva pärast seda vestlust tuli mulle sõnum, et hädasti oleks verd vaja. No läksime siis :)

Olen alates 2018. lõpust regulaarselt koos kaaslasega verd andmas käinud – nii tore on, saab koos käia ja midagi kasulikku teha :) Tema on seda juba aastaid teinud, ammu enne mind.

Kassid ja raamatud ehk harilik igapäev.

Eelmisel laupäeval olid kõigil omad tegemised ja mina sain nautida üksinda kodus olemist. Mis muud, kui raamat… Ja kohv ja saiakesed :D Raamat oli erakordselt hea, kirjutan sellest teinekord kindlasti pikemalt.

Eelmisel pühapäeval tegi Plika hommikusöögiks muna-majoneesi “möksi” ja sõime seda rukkikorvikestega. Lapsed tegid kunsti kah:

Üleeile õhtul lugesime majapidamisest kokku kümme erinevat puuvilja: banaan, mango, hurmaa, õun, pirn, mandariin, apelsin, greip, pomelo ja viinamarjad. Jõudsime ühisele järeldusele et pole olemas sellist asja nagu liiga palju puuvilju :D

Mind you, et noil piltidel pole kaugeltki kõik varud… Hurmaasid, mandarine, apelsine ja greipe oli mujal veel hunnikutes.

Aga muus osas… Tegime üle pika aja jõusaali kuukaardi, nii hea kodune tunne on jälle Tervise Paradiisis käia – My Fitness, mida maist detsembrini aeg-ajalt kupongide olemasolul külastasime, ei hakanud mulle kunagi eriliselt meeldima. Pärast esimest trenni oli kogu keha mitu päeva hirmus valus, pärast teist korda oli aga järgmisel päeval täitsa talutav olemine. Kehale tuleb ikka kähku meelde, õnneks :D

Seda ma vist polegi blogis maininud, et käin sügisest alates kiigujoogas, mis on mu absoluutne lemmiktrenn. Minu suvede lahutamatu kaaslane on võrkkiik, millega mul seostub meeletult palju positiivseid emotsioone. Nii et kui minu lemmikõpetaja Janne stuudios, kelle juures eelmisel aastal vabastavas tantsus käisin, hakkas nüüd kiigujooga tundi andma, pidin muidugi proovima… Ja armusin esimesest silmapilgust. Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA! Käisin septembrist saadik iga nädal kohal, kuni detsembris läks nii kiireks, et ei saanud teiste ürituste tõttu kaks korda käia, siis oli jõulupuhkus, nii et kokku jäi kuuajane vahe. Kui siis lõpuks jaanuaris jälle trenni sai, oli nii tore.

Kuna kiikesid on piiratud arv, mahub trenni ainult kümme inimest ja tahtjaid oli pigem rohkem… Aga ükskord ma sain eelmisel aastal kaaslase ka kaasa võtta, et tallegi oma lemmiktrenni tutvustada. Ja kui nüüd sel aastal käijaid veidi vähemaks jäi, saime talle ka lepingulise koha, nii et saame veel rohkem koos trenni teha – mina käin temaga jõusaalis ja jooksmas, tema minuga kiigujoogas :) Juba peame plaani, et tuleks endale koju ka kiik muretseda. Või pigem kaks, sest seda tuleb sättida pikkuse järgi ja raudselt tahaks lapsed ka kõike teha, ei viitsiks kogu aeg kõrgust muuta – siis oleks üks kiik täiskasvanute ja teine laste kõrgusel. Aga vaatame seda asja…

Ei tea, kas tänu rohkemale trennile või päikesele, aga tuju on viimasel nädalal olnud ülihea, iga päev on suu kõrvuni ja õnnelik olla. Täna oli ka päike väljas, käisime jõe ääres jalutamas, ligi 5km ring tuli lõpuks.

Kuna lapsed olid terve päeva kodust ära ja kaaslane läks ka omi asju ajama, siis teise poole päevast sain taas üksindust nautida – veetsin tükk aega oma e-raamatuid sorteerides, nüüd on mul lugeris ootamas 40 uut raamatut ehk olen puhkuseks igakülgselt ette valmistatud.

Sest järgmise nädala lõpus, mu sõbrad, läheme me nädalaks Maltale. Ma käisin “soojal maal” viimati aastal 2006 (jutumärgid, sest Maltal on hetkel ca 16-18 kraadi sooja – mitte just kuum, aga tunduvalt parem kui Eestis :D), nii et minu jaoks on see täiesti märgilise tähendusega reis. Uue ajastu algus – selle ajastu, kus ma kavatsen igal aastal kuskile reisida. Tegin endale eraldi kontod ja igakuised püsikorraldused – üks konto lihtsalt säästude jaoks ja teine just nimelt reisimiseks. Maltasse läheme ilma lasteta, aga tahaks ka lastega reisida… Mis kohe eelarve kahekordistab… Peab rohkem planeerima :)

Oh, ja tänu sellele, et ma hakkasin siinse postituse jaoks oma fotosid üle vaatama, tegin üle pika aja korda ka kaaslase tehtud fotode kausta – ta paneb kõik, mis ta oma telefoniga teeb, mulle Dropboxi, kust ma need aeg-ajalt arvutisse salvestan… Kuna ta aga pildistab kasse VEEL ROHKEM kui mina, siis ütleme nii, et mul oli tema kaust novembri algusest saadik sorteerimata – sinna jäi alles 144 pilti, alguses oli ilmselt 400 vms :D

Mul teoreetiliselt on siiski kavatsus ka eelmisest aastast tagantjärele blogida, just pildimaterjali põhjal, sest ega muud ju meelde ei tule. Sest vägev aasta oli ja selles võiks ikkagi blogisse märk maha jääda. Aga vaatame, kas ja millal ma tegudeni jõuan. Praegu katsuks lihtsalt selle aastaga järje peal püsida.

Otsustasin, et loetud raamatutest katsun blogida kord kuus, nii et jaanuari raamatute postituse kirjutan siis veebruari alguses. Hetkel kaheksa läbi, üheksas pooleli… Kümme tuleb kindlasti ära :P

Jun 232019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas ma tegin pärast luitejooksu isegi poolnaljaga kaaslasele ettepaneku, et noh, järgmiseks siis Võidupüha poolmaraton. Kuna tal oli aga samal päeval teises linnas rattavõistlus, siis sinnapaika see idee jäi.

Paar päeva tagasi kurtis õeke, kes oli poolmaratonile registreeritud, et laevapiletid on välja müüdud ja ta ei jõuagi jooksma. Palus, et ma tooks siis vähemalt Paikuselt tema stardimaterjalid ära, tahtis särki saada. Pakkus ka, et ma jookseks tema eest, aga ma ütlesin konkreetse EI. Ma polnud nimelt luitejooksust saadik kordagi jooksnud – möödunud kahe kuu jooksul olen küll iga nädal trenni teinud, aga enamasti olid selleks pikad rattasõidud (max 40km) ja mais mõned korrad ka jõusaali (sest MyFitnessi tasuta kupongid).

Igatahes, kuna mul oli vaja nädala aktiivsusminutid täis saada, tundus väike rattasõit täitsa hea idee, nii et kihutasin täna kell neli Paikusele.

Stardimaterjalide väljastamise telgis sain õekese numbri oma blogilugejalt :D Tema soovitas ka, et jookse siis ise, ma ütlesin, et oh ei, pole üldse trenni teinud. Jalutasin natuke eemale, vaatasin ümberringi… Imeline ilm, võistluseelne melu… No teate seda maagilist melu… Ja tundsin, et oleks patt seda kõike raisku lasta. Kuna pikematel rattasõitudel käin nagunii spordiriietega, siis olid mul täiesti sobilikult lühikesed retuusid, spordirinnahoidja ja jooksutossud ka jalas.

Nii ma siis läksingi tagasi ja uurisin, kas ma saaks numbri enda nimele ümber registreerida. Ja saingi. Särk selga, number külge, ratas pakihoiubussi pagasnikusse (ma poleks ise küll selle peale tulnud, aga taas kord tänud blogilugejale, kes mulle seda soovitas), kott pakihoidu, kümme minutit stardini :D Ei jõudnud sooja teha rohkem, kui veidi venitada ja minutikese sörkida.

Ühesõnaga mina, kes ma pole elus kordagi üle 10km jooksnud, läksin täiesti plaanimatult ja eelnevalt trenni tegemata jooksma poolmaratoni. Päris normaalne ma ikka pole :D

Eks ma olin ikka mures ka, kuidas ma selle värgi nüüd ära teen, aga võtsin hästi rahulikult ja sisendasin endale lihtsalt terve tee, et saan hakkama.

Ilmaga hullult vedas. Ei olnud megapalav ning tuul oli mõnusalt tugev ja jahutav. Raja esimene osa oli metsa vahel, kus oli mõnusalt varjuline. No ma tõesti väga nautisin seda metsa vahel jooksmist.

Kuskil enne seitsmendat kilomeetrit hakkas pistma, siis tegin esimest korda jalutamise pausi. Õnneks pistmine varsti kadus. Vasaku jala pahkluul oli mingi marrastus, mis vastu tossu äärt hõõrus ja noh, ütleme nii, et see koht valutas terve teise poole jooksust. Aga mis teha :D

Kuna tee peal jagati lisaks joogile ka svamme, millega ennast märjaks kasta, panin selle paari eesjooksja eeskujul endale taha rinnahoidja paelte vahele ja see oli ääretult mõnus jahutus. Jaansoni rajal oli keegi oma murukastmise värgi teele suunanud, sai mõnusalt külmast veest läbi joosta. Veepause oli ka mõnusalt palju.

Üleüldises plaanis oli jõudlus hämmastavalt hea. Kaks kolmandikku teed jooksin rahulikult ära, paar lühikest jalutamise pausi ehk tegin, alles viimases kolmandikus hakkasin rohkem jalutamispause tegema – mida edasi, seda enam.

Viimase kilomeetri lõpp oli mööda Rüütli tänavat ja siis ei saanud ju enam jalutada, nii et pingutasin lõpuni, ehkki selleks ajaks olid jalad juba niiii rasked.

Ja sain medali kaela ja ega ei usu ise siiamaani, et MA JOOKSIN POOLMARATONI.

Ma ei osanud mingit ajaeesmärki paika panna – kui viimaseid kilomeetreid jooksin, siis otsustasin, et alla 2:15 pean jõudma. Ametlik aeg sai 2:13:07 – üldarvestuses 256, naiste hulgas 75, NV35 vanusegrupis 27. Nagu ma FB kommentaaridest aru sain, siis suht ok aeg oli :D Hiljem vaatasin osalejate nimekirja läbi, et kas mõni tuttav ka on – leidsin täpselt ühe. Selle töökaaslase, kelle luitejooksu aega ma olin vaadanud ja kommenteerinud, et temast EHK jõuaks ka kiiremini (ei olnud see, kellele ma luitejooksul loetud sekunditega kaotasin, oli meesterahvas, kelle aeg oli minust äkki 5 või 10 minutit parem). Ja ta oli minust tagapool :D Rahulolu :D

Igatahes see oli absoluutselt super kogemus ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma blogilugejaga kokku sattusin, sest ilma temata poleks ma jooksma läinud. Aga vahel loksuvad asjad imeliselt paika.

Kui galeriidest veel pilte saan, siis ilmselt teen veel ühe postituse, sest no edevus.

Kurat, ma olen enda üle ikka väga uhke :)

Jun 172019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama mu eelmise sügise lubadusest iseendale: rohkem ELADA. Sellest tulenevalt on sel aastal mu moto olnud “ütle kõigele JAH”. Ehk siis – kui Tanel saatis FB-s kutse Koiva kanuumatkale, siis teatasin Kaaslasele, et sinna me läheme. Kuna ta ei öelnud ei, siis nii sai :D Vähe morjendas mind see, et ma polnud varem kordagi elus kanuuga sõitnud ning tolle matka näol oli tegu kolmepäevase ürituse ning kokku ca 100km distantsiga.

Taneli korraldatud matku ma armastan, sest ma tean, et ta jagab matsu ja hoolitseb minusuguste võhikute eest ka. Ehk et minu hooleks jäi vaid kulude tarbeks ülekanne teha, magamiskotid olime endale ka jõudnud osta, ülejäänud matkavarustuse (telk, lebomatid, kuivakott) saime Tanelilt laenuks ja muu organisatoorse poole pealt muretsema ei pidanud.

Matk algas juba neljapäeva, 13. juuni õhtul, kui Hanna meile Pärnusse järele sõitis ning seejärel võtsime suuna Haanjasse, kus oli meie start. Pärnust saime liikuma alles peale üheksat ning väljas oli konkreetne äikesetorm. Roolis olla poleks ma tahtnud mitte mingi hinna eest ja Hannal, tuli välja, olid load olnud vaid loetud kuud… Julge naine! Aga kohale me jõudsime, kesköö paiku, selleks ajaks oli ka suurem vihm järele jäänud, nii et saime telgi pimedas kuidagi püsti pandud ja magama mindud. Tanel ise jõudis kanuudega kohale alles öösel…

Esimesel päeval olime vähendatud seltskonnaga, seitsmekesi – laupäevast alates oli meid kokku viis kanuud ehk kümme inimest.

Reedehommikusi hetki:

Valmib hommikukohv :D

Continue reading »

Jun 022019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ehk sellest, kui Virge meil külas käis? Oli üks veebruari nädalavahetus, kui Virge kurtis, et tal Pärnusse teatripiletid ostetud, aga sõbranna ei saa tulla, kas ma tuleks talle seltsiks… Nii sain ma kaks õhtut järjest teatris käia, veini juua ja jutustada muidugi, lisaks vedasime Virge ühele spordiüritusele… Aaga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tuli jutuks Filter maanteekarikasari, kus mu kaaslane osaleb ja kuidagi sai õhku visatud mõte, et me peaks koos Haapsallu minema, sõidame kõik… Või midagi selles stiilis.

Igatahes. Pärnu rattapäev oli enne Haapsalu etappi ja loogiline oli kõigepealt kodulinnas omal nahal kogemus kätte saada, mis teema nende rattavõistlustega siis ikkagi on.

Käisin usinalt sõitmas, pikendasin distantse, kuni 40km täis… Panin ennast kirja kõige mitteametlikumale sõidule ehk matkasõidule, kus paremusjärjestust ei tehta… No ja siis ma vaatasin neid varasemalt osalenute aegu ja tõdesin, et isegi matkasõidul on kõik olnud minust PALJU KIIREMAD…

Nii et ülearu positiivsete emotsioonidega ma sinna võistlusele just ei läinud :D Ja no õigusega :D Ma olin ainus loll, kes tuli sinna oma igivana linnarattaga :D Ja jäin kohe alguses suht kõigist maha :D Umbes pool maad püsisin sabas perekonnal, kelle aeglasem tempo tulenes sellest, et kaasas oli laps (no mis ta vanus olla võis, 10 kandis? aga rattatrenni lapsuke, ilmselgelt). Ja ka NEIST jäin ma maha, kui vihma hakkas sadama :D

Aa, ja veepudeli olin ka kiiruga koju unustanud :D See perekond mu eest hoolitses, küsis, kas mul on ja mu tõdemuse peale, et ununes, andsid mulle pudeli vett.

Ühesõnaga sõitsin ca 20km uhkes üksinduses – lootuses, et rada on ka minusuguse orienteerumisjuhmi jaoks piisavalt selgelt märgistatud. Ja kuna vihma sadas päris pikalt, siis mul oli külm ja märg ja ma siunasin ennast, et mida kuradit ma sinna üldse tulin ja kas mul sellest võistlusest ÜLDSE mingit positiivset emotsiooni jääb – sest no raudselt ma olin seal kõigist kõige aeglasem :D

Ahjaa, ma unustasin veel kella ka sisse panna enne starti, nii et ma siis sõidu pealt üritasin seda käima saada ja sain kuskil kuuendal kilomeetril äkki… Hiljem käsitsi muutsin, sest teadsin, mis kell umbes startisime ja mis oli läbitud distants. Kaardil on ka teekonna algus seega puudu.

Kui ma siis pärast lõpetamist kaaslasega kokku sain ja olin tükk aega tal kaisus värisenud ja kurtnud ja lõpuks küsisin, kuidas tal läks… “Ah, ära võitsin lühikese distantsi”.

No ja nii ongi, et mul on sellest päevast ikkagi ainult ülevoolavalt positiivsed mälestused. Sest ma ikkagi lõpetasin, sest ma ikkagi tegin oma isikliku rekordi ja ma olin nii kuradima uhke ja rõõmus tema tulemuse üle.

AGA ütlesin talle ka väga konkreetselt ära, et kuniks mul pole paremat ratast, siis ma enam ühelgi rattavõistlusel ei osale :D Nii et sel suvel siis võistelgu üksinda. Mulle piisab esialgu võidu jooksmisest ka :P Kui ma peaks kunagi sportratta saama, siis ma läheks uuesti küll, ainult et isegi matkasõidu jaoks tuleks ikka palju rohkem trenni teha :D

Igatahes, ma ka kaaslast hoiatasin, et siia läheb tema anonüümsus… Üleüldse ma peaks talle mingi bloginime välja mõtlema. Sportlane? Jalgrattur? Insener? Kolleeg? Ah, ma ei tea, ma ei suuda otsustada. Olgu siis kaaslane edasi. Vb peaks seda hakkama suure tähega kirjutama :P

Niisiis, pildimaterjal. Ehk põhjus, miks see teema üldse aktuaalseks sai – ma ise pärast võistlust oma aega vaatamas ei käinud (tean niigi, et olin kõige aeglasem, las ta olla), pilte ka ei vaadanud… Ja üks hilisem etapp siis valis mingil hetkel FB ürituse juures näitamiseks foto MINUST finišis (ma ei tea, mis nad mõtlesid: näitame, et SELLISTE RATASTEGA LOLLE osaleb ka? :D). Nii et ma siis vaatasin seda pilti ja irvitasin ja otsustasin, et tuleb ikka kokku võtta ja blogida.

Nagu näete… Õnnelik, et see õudus on lõpuks ometi läbi :D Ja selle üle, et ma ei lõpetanud viimasena, sest pika distantsi omad tulid pärast mind :D

Üks teine oma finišis :P Päästis perekonna au :P

Mina olin tema võidust tunduvalt rohkem elevil kui ta ise, sest ta on eluaeg rattaga sõitnud ja võistlenud ja lühikese distantsi võit pole tema jaoks midagi esmakordset ega erilist – ta sel suvel olude sunnil sõidab lühikesi ja korda läheks talle ainult hea tulemus pikal distantsil… Ma ikka üritan teda ümber kasvatada, et tuleb rõõmustada väiksemate võitude üle kah :P

Võistlusjärgsed traditsioonid on ka välja kujunenud… Alati tuleb koos üks selfi teha :D

May 262019
 

Ma jäin siin mõttesse ja lugesin tsipake kinnist blogi eelmise aasta lõpust.

Novembri alguses olin kirja pannud üsna mitu asja, mida ma oma elus muuta tahaks, üks neist oli (rohkem) sporti teha.

Ja paar päeva hiljem:

Pidasin maha pika vestluse Sellega, Kes Seal Üleval Kõiki Asju Otsustab. Nii et meil on nüüd kokkulepe, et edaspidi saadab ta mu teele AINULT SOBIVAID MEHI ja ainult siis, kui ma selleks valmis olen. Ja et ma ei armu enam enne, kui on kindel, et asi on vastastikune ja õige :D AINULT toredad sobivad vabad pandavad mehed ja kui ma ei ole neiks valmis, siis üldse mitte midagi.

Ma ilmselt ei peaks vist olema väga üllatunud, et täpselt kaks nädalat hiljem võtsin jõulupeolt koju kaasa kolleegi, kelle kingad hõõrusid… Kes on juhtumisi meie ettevõtte kõige kõvem sportlane… Ja et möödas on pool aastat ning ta on ikka veel siin… Ja et ma käin jõusaalis ja osalen jooksuvõistlustel… Ja et ma registreerisin ennast just kolmapäeval esimesele rattavõistlusele, küll mitte ametlikule lühikesele, vaid sellele hobisportlaste paremusjärjestuseta distantsile (kahtlustan, et jään seal ka viimaseks :D).

Ja et minu pühapäevahommikune äratus oli 6.45, sest mõni siin läks Tartu rattarallile… Ja mina ise alustasin 7.45 omaenda pisikest rattaringi:

Ja et mina, kes ma olen senised 35 aastat suutnud täiesti edukalt vältida igasuguste spordivõistluste vaatamist, veel vähem kaasaelamist (jah, kõik need olümpiaülekanded telekas on mind alati täiesti külmaks jätnud, v.a. iluuisutamine, mis ei lähe minu jaoks siiski spordina arvesse), istusin täna mitu tundi arvuti taha kleebituna, vaatasin ERR lehelt ralli otseülekannet ja jälgisin tulemusi reaalajas… Ja tüütasin sellest viimased tund aega chatis Kaidit pideva kommenteerimisega (sest teda ju kindlasti KANGESTI huvitas, ta kõigest 20 aastat tagasi käis kõva 5a rattatrennis ja jagab seega matsu tunduvalt rohkem kui mina) :D Mida kõike veel vanas eas tegema ei pea… :D

Muidugi jah, kui mina sõitsin pisut üle kahe tunniga 40km ja olin pärast seda üsna omadega läbi, siis mõni teine sõitis pisut alla kolme tunniga 124km ja hiljem virises, et kehv tulemus… Raske nende sportlastega… :D Ja noh, mul on ilmselgelt pisut arenemisruumi :D

Apr 272019
 

Ma olen küll alati mõelnud, et võiks joosta ja oleks tore rahvajooksudel osaleda – eelmisel suvel ma paar nädalat 4km otsi enda lõbuks isegi jooksin… Aga olgem ausad, ma poleks kohe kindlasti registreerinud ennast kahe silla klubi kolmiküritusele ilma surveta… Khm… Väljaspoolt.

Nii et teha polnud muud kui trenni :D Veebruaris-märtsis jõusaal ja aprillis, kui ilmad juba vähekegi pädema hakkasid ning esimese jooksu kuupäev ähvardavalt lähenes, sai see üsna vastumeelselt jooksmise vastu vahetatud.

Seitse korda ma joosta jõudsin – alustasin 5km otsadest ja pikendasin neid, kuni kaks päeva enne luitejooksu Jaansoni ring tehtud sai. Kuna mul on kodust jõe äärde ca 1km, siis saigi 10km täis – pärast seda oli esimest korda ametlikult tunne, et küllap jään nüüd luitejooksul kah ellu :D

Mõtlen praegu, et mul ikka igas mõttes hullult vedas nende esimeste jooksudega – aprilliilm võib olla vägagi heitlik, aga nii sinilillejooksu kui luitejooksu ajal oli ilm imeliselt mõnus. Mõtlesin küll enne luitejooksu, et jätan õhukese jaki ikka jooksu ajaks selga, aga pärast kerget soojendust oli selge, et sel pole mõtet, nii et andsin hoidu.

Jooksuks mul suuri eesmärke polnud – ellu jääda, alla tunni joosta, mitte kõige aeglasem olla, mitte meie ettevõtte omadest kõige aeglasem olla – no umbes nii :D

Ja ausalt, ma kartsin hullemat. Sest et ikkagi luited ja null kogemust sellisel maastikul jooksmisega. Hoidsin ennast alguses hoolega tagasi ja kerget tempot, et mitte liigselt väsida.

Peitepilt: kas leiad mu üles? :D

Foto: Denis Georgijev / www.2silda.ee

Treenides oli mu eesmärk eelkõige võimalikult palju joosta ja vähe käia. Kui distantsid pikenesid, siis 1-2 käimispausi sinna ikka reeglina jäid, aga mitte rohkem, ja needki polnud pikad.

Luitejooksu ajal jooksin pool maad ühtlases tempos, aga pärast neljandat kilomeetrit tuli tunne, et tahaks veidi sprintida ja mööda joosta… Nii et teise poole ma vaheldumisi sörkisin, sprintisin, käisin… Nii kuni lõpuni välja.

Kui finiš paistis, leidsin üles veel mingid jõuvarud ja läks ikka samm kiiremaks küll. Nagu fotolt näha, siis hirmus rõõmus, et ära tehtud sai :D

Foto: Denis Georgijev / www.2silda.ee

No ja kui ma siis hiljem nägin, et ainult üks naiskolleeg oli minust eespool ja ma talle ainult KAHEKSA sekundiga kaotasin, siis olin ikka veits nördinud küll – nii palju oleks ma suutnud vabalt pingutada, aga kust ma teadma pidin, ah :D Samas olen nüüd oma võimetest pisut teadlikum ja ongi rohkem motivatsiooni kahe silla jooksuks treenida – on konkreetne eesmärk olla meie ettevõtte kõige kiirem naine :P Muidugi ma kahtlustan, et septembri jooksul mööda tasast maad osaleb meilt juba rohkem naisi ja kes teab, kui kiired nad olla võivad… Aga eesmärk peab olema, eks :D

Teemu küsis mult paar päeva tagasi: kas sa oled nüüd jooksja? No ja… Ma ei osanud talle mitte midagi vastata :D Ma ei saaks öelda, et jooksmine mulle oluliselt meeldib, aga väljakutse ja võistlusmoment :D Kas see minust jooksja teeb, pole sugugi kindel… Ma niisama oma lõbuks… :P

Apr 022019
 

Kas teate, kui painavalt raske on kirjutada asjadest ebakronoloogilises järjekorras ehk ma pole jaksanud isegi sünnipäevast kirjutada, kui juba uuemad asjad peale tulevad… Aga teen südame kõvaks ja kirjutan, sest vaja ju oma vaimustust ja värsket emotsiooni jagada :D

Eelmisel suvel mõlgutasin mõtteid aktiivsusmonitori ostu üle, aga mõteteks need vaid jäidki. Polnud sellist summat välja käia, ei teadnud õieti, mida tahan, sportlik aktiivsus jäi pikapeale ka väiksemaks.

Aga nüüd on sport jälle teemaks, rohkem kui kunagi varem. Ja aktiivsusmonitori idee tõusis jälle pinnale. Jäi sinna jonnakalt paigale.

No ja tulumaksutagastus tuli just ja sünnipäevaks sain veidi raha ja üleüldse, juubel ikkagi – ühesõnaga tegin endale hilise sünnipäevakingituse:

Mul põhilisi kriteeriumeid oli kaks – GPS ja võimalikult väike. No ja siis muidugi ka hinna-kvaliteedi suhe. Kuna tõsine sportlane pole, siis megapalju ei soovinud maksa, samas mingit suvalist saasta ka ei tahtnud, pidi ikka täpne ja korralik olema :) Imeline internet on täis võrdlusi ja arvustusi, sealt jäi üsna kiirelt sõelale täpselt üks isend – Garmin Vivosport. Hinnavaatluse lehelt vaatasin kõige soodsama pakkuja välja ja tellisin ära.

Kuna idee tuli üsna kuu lõpus, aga ma olen teatavasti kannatamatu ja kergete OCD kalduvustega statistikafriik, siis otsustasin, et 1. aprilliks peab see kell seadistatult mul käe peal olema. Selle otsuseni jõudsin ma reede, 29. märtsi hommikul :D Pidin pisut reset.ee klienditeenindust veenma, sest nende ladu oli küll Eestis, aga kuskil mujal kui kontor (midagi sellist, vist), aga see mõjus ja nad sebisid mulle kella samal päeval Smartposti, nii et oli laupäevaks kohal. Eeskujulik klienditeenindus! Ma olin neile ikka väga-väga tänulik.

Maksin koos postikuluga ca 112€.

No ja NII ÄGE ON! :D Ausõna, selline vidin on iga statistikafriigi unistus. Nii lahe on vaadata neid ülevaateid ja kokkuvõtteid :D

Aga miks ma just nüüd kirjutan – käisin täna esimest korda sel aastal “päriselt” jooksmas. Märtsi lõpus jooksime küll kaks korda jõusaali ja koju, aga see tegi kokku 4x1km ehk mitte eriti arvestatava distantsi.

Tänane eesmärk oli 5km. Sest noh, laupäeval on 3,2km sinilillejooks ja 21. aprillil 8,3km luitejooks, kuhu KEEGI sundis mind ennast kirja panema :D

Kuna ma unustasin pärast tööd lihapoest läbi käia, et kassidele süüa osta, siis mõtlesime, et käime jooksmast tagasi tulles sealt läbi. Muidugi suutsin ma esiteks pangakaardi koju unustada ja teiseks avastasin poest välja  tulles, et selle kellaga vist ei anna treeningut pärast pausile panemist jälle “käima” panna… Vähemalt ma jaurasin tükk aega ja ei leidnud… Seega siis sai esialgu ainult 4,5km. Jalutasin koju, võtsin pangakaardi, jalutasin tagasi, ostsin söögi ära… Siis ikka ei andnud rahu, et 500m puudu jäi ja jooksin vähemalt koju selle puuduva sutsaka :D

Selles mõttes ei miskit erilist, et ma eelmisel suvel jooksin ka 4km otsi, eks… AGA! Siis ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin… Täna ma jooksin kõik need 4,5km järjest, ilma kõndimata! Ise ka imestan :D Esimene pikem jooks ja ma päriselt suutsin järjest joosta? Jõusaal vist on pisut ikka võhmale positiivselt mõjunud. Ehkki jõusaalis ma ei jookse :D

Vaatasin Endomondost järele, eelmisel suvel jooksin 4km 27 minutiga. Nüüd 4,5km 25 minutiga :P Haa, ma arenen!

IGATAHES. Kuna ammu on magamise aeg, siis ma panen lõppu lihtsalt mõned screenshotid sellest hullutavast statistikast. Ma küll ei tea, kas see reaalselt kedagi huvitab, sest sportlased teavad juba nagunii ja keda ei huvita… Seda ei huvita :D Aga no äkki kedagigi :D Või siis lihtsalt endale rõõmuks :D

Garmini äpi kohta kuskil arvustuses kirjutas, et see oli tükk aega kohutav ja LÕPUKS tehti uuendus, nii et on nüüd normaalsem. Mul puudub igasugune võrdlusmoment, olgu siis nende enda eelmise versiooniga või teiste sarnastega, aga mina olen väga rahul :)

Mar 212019
 

Kuna üks siin arvas, et ma võiks temaga ühtemoodi olla, sain endale täna käe ümber sellise asja:

Sõbrad, ma käin jõusaalis… Ja see meeldib mulle. Kes oleks osanud arvata? Mina igal juhul mitte.

Mis see retsept on, küsite? Imelihtne. Mõtle aastaid, et tahaks olla füüsiliselt aktiivsem, aga ei viitsi. Siis armu sportlasesse. Kui tema sind jõusaali viib ja sulle igapäevast personaaltreeneri teenust pakub, toimivad hormoonid suisa imeliselt ja ongi hea. Nii hea, et tahaks aina rohkem.

Nagu öeldud – imelihtne :D

Kaasa aitab ka see, kui tööandja väärtustab sporti, nii et saad kuuajase jõusaali ja rühmatreeningute kaardi vähem kui 7€ eest :)

Jaanuari lõpust alates olen käinud jõusaalis 12x, vahele veel üks bodypump, mida ma sinna sisse ei lugenud, sest jõusaali too päev ei jõudnud.

Kui eelmise aasta lõpus esimest korda bodypumpi proovisin, oli hirmus ja võõras ja ei teadnud, mida teha ja kuidas olla – teist korda ja koos kaaslasega polnud üldse jube. Kui eelmisel aastal CX worksi proovides ma peamiselt lebasin matil ja naersin hüsteeriliselt, sest ma ei suutnud seda kava just eriti efektiivselt kaasa teha, siis täna oli teise korra kohta päris hea tulemus, ütleks ma… Kõhulihased pole kunagi varem nii läbi olnud.

Üldises plaanis olen aga avastanud, et äärmiselt keeruline on saavutada seda kõige esimese bodypumpi järgset lödi tunnet. Võin mitu tundi rassida ja enda meelest igati korralikult, väsinud olen hiljem mõnusalt, aga jalad alt ära ei kao ja mitu päeva ei valuta ka üle kogu keha.

Kõige viletsam ei ole ma enam jõusaalis ka :) Just hiljuti vaatasin, kuidas üks neiu oli seal oma noormehega, kes teda juhendas – täpselt samamoodi nagu mina alustasin… No ma nüüd juba natuke jagan seda, mis ma teen ja minu kangil on raskused ka :D

Mis ei tähenda, et ma ei laseks ennast siiamaani juhendada, olen lihtsalt selle kõige juures pisut iseseisvam. Võtan kõike väga lebolt, ise mingit teooriat ei ole uurinud. Lähen kohale ja lasen endale öelda, mida ja mis järjekorras teha. Nii mõnus.

Kuna ma jõusaalislängi endiselt eriti ei valda, siis ei oska ma väga rääkida sellest, mis ma seal teen. Ei tee jalapäevi ega ülakehapäevi :D Aga no jalapressi tegin täna 130-ga, see on meeles :D Ja kangi tõstsin… Eee… Vist oli 10 mõlemal pool, nii et kui kang ise on 20, siis kokku 40, jah? Kõrgem matemaatika. Aga rinnalt suruda ma eriti ei jaksa, isegi 30 on liig.

Ah, las need numbrid olla. Igatahes fakt on see, et ma jõuan järjest rohkem ja see on ääretult rahuldustpakkuv.

Täna jõudsime kuuest ja lahkusime pool üheksa. Kõigepealt üle tunni jõusaalis, siis pooletunnine CX works ja lõpetuseks veel pool tunnikest jõusaalis. Ise ka imestan, et jõuan :D Ja hiljem veel kurdan, et ei ole piisavalt väsinud :D Aga no ma olen ju nüüd pooljumalanna, need ju jõuavadki :P

Üks on kindel – minu puhul ei toimiks asi pooltki nii efektiivselt, kui ma teeksin seda kõike üksi või mõne sõbrannaga – vaevalt et ma siis trennis käimisest sellises vaimustuses oleksin… Aga hormoonid on ikka absoluutselt imelised asjad – ma tõesti siiralt naudin seda kõike.

Selline mõtisklus 35. sünnipäeva eelõhtul. Võib vist öelda, et ma olen endaga üpris rahul.

*aga kindlasti mitte sisemine!

Sep 022018
 

Kui mul oli juuli lõpus palju vaba aega ning vajadus uute hobide järele, hakkasin jooksma, rattaga sõitma ja tiibetlasi tegema.

Esimesena jäi unarusse jooksmine. Lihtsalt tööle tagasi minek väsitas meeletult, vara tõusmise harjumuse taastamiseks läks aega, vaba aega jäi teisest küljest oluliselt vähemalt ja õhtuti oli nii palju muud teha…

Samas ma tunnen, et mingil hetkel ma ilmselt proovin uuesti. Ma ikka tahaks jõuda nii kaugele, et ma julgen kahe silla jooksul ära käia – ma ei mõtle seda läbi jalutamise rada, vaid ikka ajavõtuga :P Kellegagi koos jooksmas käimine ehk motiveeriks rohkem, üksi on lihtne mitte viitsida. No ühesõnaga vaatame, kuidas kujuneb. Vähemalt on mul nüüd vajalik varustus olemas, nii et kui soov tekib, siis saangi lihtsalt minna.

Rattaga käisin tööl pärast puhkust kaks nädalat, kuni Poisi sünnipäevani. Siis tekkis kombinatsioon kehvemast ilmast + vajadusest kiiresti lühikese ajaga mitmesse kohta jõuda, hiljem juba lihtsalt harjumus ja mugavus. Nii et nüüd käin jälle autoga. Aga rattasõitu olen alati armastanud ja sellega tegelen hea ilmaga ikka edasi.

Üks kasulik harjumus jäi siiski püsima ja selle üle on mul tõeliselt hea meel – tiibetlasi olen teinud juuli lõpust alates igapäevaselt nii hommikul kui õhtul, ainus paus oli Tartus käies – nood kaks õhtut olin lihtsalt liiga väsinud ja laupäeva hommikul lihtlabaselt unustasin :D Aga pühapäeva hommikul oli ka Tartus täiesti meeles ja kodus on sellest saanud iseenesestmõistetavalt osa hommikusest ning õhtusest rutiinist. Tõusen, pesen hambad, teen tiibetlasi… Õhtuti pesen hambad, teen tiibetlasi ja loen siis voodis raamatut, kuni uni tuleb.

Eilsest alates teen 15 kordust – võtsin täna hommikul huvi pärast aega, umbes üheksa minutit. Nii et kui ma jõuan kolme nädala pärast 21 korduseni, siis üle veerand tunni see ilmselt ei võta – ja selle aja ikka leiab.

Lugesin vahepeal tiibetlaste kohta raamatu ka läbi – pärast seda on saanud teha kõvasti nalja teemal, kuidas ma nüüd ootan, millal mu üksikud hallid juuksekarvad tagasi tumedaks lähevad. Aga raamat iseenesest oli selline tore ühe õhtu lugemine ja noh… Ma küll imesid ei oota, lihtsalt rõõmustan südamest, et mul õnnestus lõpuks mingigi füüsiline aktiivsus oma igapäevaellu “integreerida”. Kui see nüüd energiad ka korralikult voolama paneb, siis on ju imetore :P

Sest olgem ausad, oli tagumine aeg ennast veidi regulaarsemalt liigutama hakata.

Ja kus on, sinna tuleb juurde, eks. Nii et kui ma juba tiibetlased enda jaoks avastasin, küllap leian aja jooksul veelgi endale sobivaid ja meeldivaid aktiivse liigutamise viise :P