Nov 232016
 

Kui ma kunagi õndsalt noor olin ja keskkoolis käisin, käisime Kaidiga kogu aeg sõitmas – tema jalgrattaga, mina rulluiskudega. Toona jättis jalgratas kui selline mind täiesti ükskõikseks – polnud vastumeelne, aga ei tahtnud endale, ei tundnud vajadust sõita.

Rullitada ma nüüd enam üldse ei oska (sai ju mitte väga ammu endale ja Plikale rulluisud muretsetud, aga korralikult sõitma pole kumbki õppinud), jalgratas on see-eest suur lemmik ja teeb elu NII palju lihtsamaks.

Ma ei mäletagi, mis ajast minust rattafänn sai. Millalgi pärast Pärnusse kolimist. No 2012, kui Abikaasa välismaal töötas, ma igatahes juba sõitsin rattaga igale poole. Nii et millalgi enne seda.

Rattad tulid meie perre mõlemad üsna juhuslikult. Ühe saime Abikaasa õelt, teise tema vanaema keldrist – oli olnud mingi kolmanda sugulase oma, aga too ei saanud enam sõita.

Ja ma tõesti jumaldan oma ratast. On selline… Mittemidagiütlev. Suurepärane ratas – mitte liiga uhke, õnneks mitte liiga ront ka. Just paras igapäevaseks muretuks kasutamiseks.

Eriti tänulik olen võimalusele rattaga sõita nüüd, pärast ootamatu lume tulekut ja minekut. Teed on jälle puhtad ja mina jõuan jälle kiiresti tööle. Imeline!

See on see sport, mida mina igapäevaselt teen. 2x2km pole just teab mis pikk maa, aga parem kui mitte midagi!

2014-09-10 18.56.47

Ma tõesti ei kujuta elu ilma jalgrattata ettegi. Pärnus, minu elukorraldusega – täiesti ideaalne kaaslane.

Aug 232016
 

Blogisoolikas on taas umbes. Võiks ja tahaks kirjutada Tage pulmast, eilsest kiirvisiidist Tallinna, ilmselt veel nii mõnestki asjast, aga… Las jääda. Võhm kulub mujale.

Lugesin täna õhtul üle mitme päeva blogisid. MrsB kirjutas sellest, miks ta jookseb.

Kuna mul on olnud viimasel ajal aktuaalne probleem üle mõtlemine ebasobivates olukordades, siis linkisin postitust Mariliisile, kellega seda teemat viimastel päevadel lahanud olen ning ütlesin, et peaks äkki proovima – jooksmiseks vajalik inventar sai ju isegi eelmisel suvel pärast aastaid plaanimist päriselt soetatud.

Ja Mariliis, miks ma üldse imestan, soovitas talle omasel konkreetsel kombel: mine kohe, kesköö olla parim aeg jooksmiseks – linn on vaikne, tähed taevas, õhk karge. Esimene reaktsioon oli küll, et täna pimedas enam ei viitsi aga… Siis hakkasin mõtlema, et miks mitte. Panin riidesse ja läksin.

Jooksin Sörkisin 20 minutiga 3,2 km. Täpsemini kodust bussipeatusesse ja sealt veel kaks peatusevahet ja siis tagasi. Noh, olid mingid pidepunktid. Peatuseid kasutasin hingetõmbepausidena, kus umbes pool minutit sörgi asemel kõndisin.

Ja noh… Mis ma oskan öelda… Ära väsitas :D Palav hakkas :D Nüüd on jalad all hirmus rasked :D Millal see lendamise tunne muidu tulema peaks, ah?

Ei tea, kas peaks nüüd trennipiffiks hakkama ja Endomondo tõmbama või sellesamusegi… moodsa käevõru…? ostma, mis iga liigutust trackib (no ma tean küll, et sellel on nimi, aga ei tule mitte keset ööd meelde)?

See kõik oli muidugi nali. Mina ja trenn – ütleme nii, et pole siiani pikaajalisemaid sõprussuhteid luua õnnestunud. Aga ma proovin, igal juhul. Sest vahel tahaks vähem mõelda.

Kuna ma pole jooksnud pärast keskkooli kehalise tunde rohkem kui bussi peale, siis vist alustuseks piisas sellest distantsist küll, arvan ma. Google Maps pakkus ühe otsa kõndimise ajaks 20 min, ma jõudsin sama ajaga juba koju tagasi. Muidugi ma ka kõnnin tunduvalt kiiremini kui Google Maps eeldab – nende näidisajad, tundub, on pensionäride jalutuskiiruse järgi paika pandud.

Võiks ju näiteks seada eesmärgiks igal õhtul väike tiir teha. Või noh, võtame esialgu väiksema eesmärgi: et veel üks kord jooksma jõuaks. Ja siis vaatame edasi :D Mh, ja mulle on kuskilt meelde jäänud, et venitamine tuleks kasuks, a sellest ei tea ma midagi. Olen lugenud ja unustanud. KUI ma veel jooksma jõuan, siis peaks ilmselt end veidi harima sel teemal.

Nov 122015
 

Kirjutasin oma teise ringi leidudest viimati septembris. Olen viimased kuud korra või paar ikka Humanast läbi hüpanud ja üht-teist ka soetanud, pildistada neid riideid aga enamasti ei viitsinud. Kuna tahtsin tänaseid leide jagada, siis tundus kohane ka nood eelmiste kuude riided üles pildistada, mis veel blogisse pole jõudnud. Pildid on enamikus hoolimata mu pingutustest ohkama panevalt kehvad ja kardan, et teile küll erilist muljet ei jäta… Aga vähemalt mulle endale mälestuseks – mina ju tean, kui ilusad need tegelikult on :)

Oktoobri alguses käisin -30% päeval, ostsin kolm asja, kõik maksid €3.85.

Punane kampsun (pildil on värv veider, tegelikult ilusam) on täpselt seda stiili, mida ma pidevalt kannan – eest nööpidega ja üsna kinnise kaelusega.

2015-11-12 20.39.07

Hallide seelikute vastu on mul viimasel ajal nõrkus – selle seeliku juures meeldisid kangesti krooked.

2015-11-12 20.21.03

Lillat pluusi oli täiesti võimatu normaalselt üles pildistada, näeb fotol täiesti suvaline välja. Aga on jällegi täpselt selline, nagu ma kanda armastan – kaelus pole liialt lahti, stiil on lihtne, aga mitte liialt igav – ja väiksed krooked on just minu teema.

2015-11-12 22.35.57

Oktoobri lõpus käisin €1 päeval ja soetasin €3 eest musta mantli, musta pluusi ning tumehalli seeliku. Ise veel naersin, et läksin värve otsima, aga tulin tagasi ikka ainult mustaga.

Must mantel on lühemat sorti, mul neid lühikesi mantleid on kogunenud mitmeid, osad müün ilmselt maha. Lihtsalt läheb nii, et kui Humanas odavatel päevadel midagi enam-vähem sobivat on, siis ostan ära, kui hiljem leian midagi veel sobivamat, siis eelmist pole enam vaja.

2015-11-12 20.13.44

Mustad pluusid kuluvad alati ära, aga mul on nendega mingi teema – ükski ei meeldi ja kui ka tundub, et meeldib, siis hiljem pooli ikkagi ei kanna. Ehk sellega läheb paremini :P Selle konkreetse pluusi juures võlus muidugi kaelus.

2015-11-12 20.40.07

Seelik on hästi lihtne. Mul on enamik seelikuid laiema lõikega ja pluusid liibuvad, aga mõnikord tahaks laiema lõikega pluusi juurde just kitsamat seelikut. Nüüd leidsin ühe, mis on soe ja kena – ja allääres olevad väikesed lõhikud teevad jalgrattaga sõitmise mugavaks – täitsa liibuvate seelikutega on ratta seljas kehv.

2015-11-12 22.12.14

Täna läksin jällegi -30% päeval – nüüd mul ongi harjumus selline, et korra vaatan millalgi alguse poole kõik üle, aga siis olen hästi valiv, seejärel käin alles viimasel nädalal. Täna kulus tervelt €18.55 ja seda vaid kolme asja peale… Pole üldse harjunud Humanas nii palju maksma. Aga asjad on seda igati väärt.

Olin just tõdenud, et mul on töö juures ikkagi pigem jahe ja kui ma ka värvilisi pluuse kannan, on kampsun seal peal terve päeva kurguni kinni nööbitud. Mõtlesin, et peaks soetama mõne mõnusa kampsuni, mida tööl kanda. Proovisin selga terve portsu, nagu tavaliselt, ükski ei sobinud. Kui ma selle vahva halli kampsuni aga selga sain, siis teadsin kohe – selle ostan. Need nööbid ja mummud ja kaelus! Maksis €4.55.

2015-11-12 19.52.13

Siis leidsin mantli, sihukese trench coat laadse isendi. Kuna täishind oli sel €14.50, siis mõtlesin, kas üldse hakkan proovima. Aga tundus potentsiaalselt äge. Nii ma siis proovisin. Vaatasin igast küljest, mõtlesin pikalt – otsustasin, et on seda €10.15 väärt. Tegu on Mosaici mantliga, mil edev hele vooder. Pikk, mõnus, naiselik, kapuutsiga ja sellisest riidest, mis tundub poolenisti vihma- ja tuulekindel. Isegi mingil määral voodrit on, pole hirmõhuke. Ühesõnaga ideaalne rattasõiduks, välimuselt kompromisse tegemata. Praeguse ilmaga jääb küll jahedaks, aga siiski täitsa arvestatavalt soe võrreldes mu suvise ruudulise softshell jakiga.

2015-11-12 22.03.25

Ma pole kindel, kas ma olen üldse blogis maininud, et ostsin endale suvel lõpuks elu esimesed jooksujalatsid. Mõtlesin Sportsdirectist tellida, aga ei julgenud, millalgi oli Sportlandis -70% ja leidsin ühed parajad, mis olid üsna talutava välimusega. Maksid €17.99.

Jooksma ma siiani jõudnud pole, aga no vähemalt kui tahan minna, siis saan, eks. Ja juba pikalt olen mõelnud, et retuuse oleks ka vaja, spordipoest neid aga osta ei raatsinud. Humanas olen ikka spordiriideid kiiganud, aga korralikke retuuse pole kunagi silma hakanud. Täna leidsin €3.85 eest imeilusad lillad retuusid, mis olid kohe sellisest materjalist ja sellise moega, et on spordipoest pärit. Ma muidugi ei tea, mille jaoks need täpselt mõeldud on, aga noh, eeldan, et võin nendega joosta küll :D Firma on Newline, polnud sellisest kuulnudki. Proovisin jalga, olid täitsa parajad, isegi pikkuselt. Hiljem vaatasin – sees suurus 42/44 ja pikkusele 179. No ega vahet pole – peaasi, et mugav.

Nüüd võib küll jooksma minna :P Spets jooksupluusi järele ma õnneks vajadust ei tunne, võin mõne suvalise maika võtta.

2015-11-12 20.02.24

Täna käis Birgit mul korra töölt läbi ja kiitis mu riietust. Nagu alati noil puhkudel, tänasin rõõmsalt ja lugesin siis ette, kust mis pärit on. Täna olid pluus ja kampsun Humanast, seelik kirbuturult. Seelik maksis €1, seda mäletan täpselt, teiste asjade hindu mitte, aga usun, et üle €5 see kompekt ei maksnud. Noh, sukkpüksid ja kõrvarõngad ilmselt teine €5 juurde. Küll mulle meeldib ennast olematute summadega ilusaks teha :)

Oct 252015
 

Mulle meeldivad suured jooksud, need on ägedad üritused. Mitte et ma oleks kunagi ise ühestki osa võtnud, aga ehk tulevikus :)

Lapsed on osalenud nii mõnelgi lastejooksul, täna käis Poiss kahe staadioni jooksul.

Magus üllatus igale võistlejale oli pakk Kalevi kirsi-jogurti maitselisi Draakoni komme ja Vichy Fresh apelsini-mango maitseline jook vitamiinidega.

Kalev kirjutab oma kodulehel:

Draakoni kommipere üks nooremaid liikmeid kirsi-jogurtimaitseline Draakoni nätsukomm on mahedalt koorese ja kirsise maitsega. Draakoni nätsukommid ei sisalda säilitusaineid ega ohtlikke toiduvärve (nn. asovärvid).

Kommide koostis: Suhkur, glükoosisiirup, taimne rasv (palmiõli), happesuse regulaator (sidrunhape), emulgaator (letsitiin), želeeriv aine E407, lõhna- ja maitseaine.

Saku kirjutab oma kodulehel:

Vichy Fresh on lauavesi, mida on maitsestatud looduslike lõhna- ja maitseainetega. Joogi põhiosaks oleva vee puhastamisel on viimane lihv antud hõbeda abil. Alles siis, kui vesi on seeläbi muudetud erakordselt selgeks ja puhtaks, on lisatud maitsvad looduslikud lõhna- ja maitseained. Nii on sündinud maailmas aina enam populaarust võitev uut tüüpi janukustutaja near water.

Mullita near water on sama maitsev kui mahl või limonaad ning sama tervislik ja värskendav kui vesi. Near water on sobilik inimesele, kes soovib vähema magususega tooteid kui limonaadid, kuid samas maitsekamaid kui lihtsalt mineraal- ja lauaveed.

Joogi koostis: vesi, glükoosi-fruktoosisiirup, sidrunhape, looduslikud lõhna- ja maitseained, säilitusained E202 ja E211, vitamiinide segu

Masendus tuleb peale. Minu jaoks on Draakon Kalevi kommidest kõige hullem kräpp üldse. Ükskõik mis teine komm oleks parem. Seal pole MITTE ÜHTKI koostisosa, mis MIDAGIGI head annaks.

Joogi suhtes on veel suurem masendus. Glükoosi-fruktoosisiirupit sisaldav vesi on järsku KASULIK? SAMA TERVISLIK KUI PUHAS VESI? No lubage naerda. Õigemini noh, nutta.

Ja sellist jama pakutakse meie lastele maast-madalast. Spordiüritusel, mis peaks ju ometigi reklaamima tervislikke eluviise…

Eks ta olegi paratamatus, et suurfirmad sponsoreerivad. Oma kräpiga. Väike mahetootja ei tule ju kogu sellele armeele oma kasulikke marjakrõpse jagama.

Ja tavaline puhas vesi, mis tõepoolest oleks tervislik ja kustutaks janu, ei ole ju põnev ega värviline.

Nende konkreetsete toodete puhul ma näiteks tõesti ei saa aru, milline lapsevanem pärast selle koostisosade listi läbi lugemist ostaks neid vabatahtlikult oma lapsele… Või endale. Kulutaks vabatahtlikult sellele oma raha. Ma lihtsalt ei saa aru. Aga noh… Minu jaoks on muidugi 90% toidu nime all müüdavast enam kui kaheldava väärtusega.

Kurb.

May 302015
 

Kunagi keskkooli ajal ma armastasin rulluisutamist. Mul olid head uisud ning suviti käisime tihti Kaidiga sõitmas – mina rullidega, tema rattaga.

Nüüdseks pole ma rulluiske üle kümne aasta jalga saanud ja minu kallid uisud on selle aja jooksul kaduma läinud. Mäletan, et pidur oli neil ka üsna läbi, see oleks tulnud nagunii välja vahetada. Mul olid küll korraliku firma uisud, aga ega ei tea, kas sobivat pidurit praegu üldse saada oleks – nii et pole vast mõtet neid kadunud uiske taga nutta.

Täna teatas Plika, et tema tahaks jõuludeks või sünnipäevaks rulluiske. Ma naersin ja ütlesin, et kui ta saaks sünnipäevaks parajad rulluisud, oleks need talle uisuhooajaks juba tõenäoliselt väikesed. Igal juhul soovib Plika rulluiske ja mina võtsin endale südameasjaks need talle võimalikult kiiresti muretseda. Ja seoses sellega ka endale, sest esiteks ma armasta(si)n rulluisutamist, teiseks tuleb mulle ainult kasuks ennast rohkem liigutada, kolmandaks on lihtsam õpetada, kui ise ka uiskudel olla.

Ainult et… Raha on VÄGA vähe, mis välistab igasuguse võimaluse minna spordipoodi ja valida sealt sobivad uisud :) Pean skoorima kasutatud variandid ja see on juba tunduvalt keerulisem. Et oleks ikka kvaliteetsed ja parajad. Pluss kaks kompekti põlve- ja randmekaitsmeid ka veel.

Kammisin osta.ee-d. Seal oli igasugu variante. Plikale tõenäoliselt sobivas suuruses ja pealtnäha üsna korraliku välimusega oli üks paar kõigest €5, teine välimuselt veel korralikum €30 – seal olid komplektis ka kaitsmed. Esimesed olid suuruses 30, teistel oli märgitud vaid sisetalla suurus 25cm. Plika on praegu Abikaasaga väljas, kui koju tuleb, mõõdan jala ära. Kingad ostsime talle hiljuti just 30, aga need numbrid ju sõltuvad tootjast… Kas ilma jalga proovimata ÜLDSE julgeb rulluisku osta? Oeh.

Vaatasin, et päris levinud olid reguleeritava suurusega rulluisud. On keegi kasutanud, oskab öelda, kas need on ka mugavad? Kas sõidu mugavus ei kannata selle arvelt, et hetkel 30 jalanumbriga laps sõidab rullikatega, mida annab reguleerida suuruseni 33? No et äkki on suured ja kohmakad? Samas reguleeritavus tundub väga praktiline omadus… Kui oleks vähegi normaalsed, eelistaks just neid, et ühe paariga kauem läbi saada.

Mulle endale oleks vaja ilmselt suurust 42. Et oleks varvaste liigutamise ruumi :) Mu jalanumber on 41-42, aga rulluisu puhul jääks 41 suure tõenäosusega väikseks. Jällegi – osta.ee-s oli mitu varianti, aga ausalt öeldes on ka €45 rulluiskude eest meie eelarvele hetkel liig. Selle raha eest tahaks kogu krempli kätte saada – nii uisud kui kaitsmed mõlemale.

Täiskasvanute rulluisud on spordipoes ligi €100. Mis kaitsmed maksavad, seda ei oska isegi ette kujutada…

Ma usun, et väikese raha eest ON võimalik saada normaalsed uisud, aga see eeldab õnne, õigel ajal õige asja peale sattumist ja muidugi hoolikust valimisel, et mingit jama ei ostaks. Olen lugenud, et Soomes saab kirbukatelt odava raha eest sellist kraami, aga krt, ma ei ole ju Soomes :(

Kas kellelgi ei ole rulluiske seismas, mida tahaks maha müüa? Või on kellelgi ehk mõni nõuanne? See on siililegi selge, et suurus peab õige olema, pidur on vast kõigil, kummist rattad on ainus asi, mida ma oskan nõuda – mäletan, milline piin oli sõita kõrisevate plastikratastega, neid ei ostaks isegi lapsele.

Ühesõnaga kõik kommentaarid on teretulnud. Mul on nüüd kihk sees ja tahaks kangesti rattaid alla saada :)

Oct 072013
 

Nägin täna pärnakate mahe- ja rohejuttude grupis kuulutust, et õhtul on kundalini joogat tutvustav tund. Tuli meelde, et Sensas oli Merit Raju artikkel erinevate joogastiilide kohta. Lugesin läbi ja tõdesin, et kundalini jooga tundub igati sobivat:

Puhastava ja tervendava toimega kundalini jooga suurendab heaolu, tugevdab elujõudu ning virgutab loomingulisust. Ta aitab lahti hoida energiakanalid, stimuleerida tšakrasid, tasakaalustada näärmete tegevust, puhastada alateadvust ning tugevdada närvisüsteemi, arendab emotsionaalset vastupidavust, intuitsiooni ning viib keha, meele ja hinge harmoonilise ühtesulamiseni meid ümbritseva universaalseenergiaga. Kundalini jooga peamine eesmärk on aga teadlikkuse suurendamine iseendast ning ümbritsevast. /—/ Kundalini jooga tunni füüsiline koormus oleneb paljuski juhendajast, kuid tüüpiliselt on kundalini jooga intensiivsemate joogastiilide hulgas.

2011. aasta alguses proovisin bodybalance‘i trenni, mis tundus alguses täitsa okei, aga mingist hetkest hakkas vastu ja sinnapaika see jäi. 2012. aasta suvel leidsin juhtumisi Merit Raju blogi, mis pani mind esimest korda teadlikumalt joogast mõtlema. Toona jäi see vaid mõtteks, siis tuli Norra ja teema ununes. Nüüd tuli see jälle meelde, lugesin oma toonase postituse uuesti läbi ning kõik mõtted on endiselt aktuaalsed. Sobivad kohe väga hästi kokku mu paari päeva taguse kurtmisega :) Nii et tundus igati kohane joogale võimalus anda.

Ja mulle täitsa meeldis. See pole nii konkreetne trenn kui bodybalance, oli tsip rahulikum. Samas sai keha mõnusasti soojaks ja kolmnurga asend (ehk allavaatav koer, ütles ema) oli ikka täiesti kurnav :P Ühesõnaga täpselt paraja tempoga mu jaoks, ma väga rahmeldada ei viitsi, aga tahaks samas ikka tunnet, et olen trenni teinud. Praegu on keha mõnusalt rammestunud.

Niisiis tundub, et leidsin sobiva trenni :) Eks me näe, kuidas järgmised tunnid meeldivad, aga üldiselt on mul kavatsus kümne korra eest kohe ära maksta – siis on veidi soodsam, üks tund nö tasuta. Ja ei tule kõne alla, et ei viitsi ja jätan minemata :D No ma loodan, et ehk seda ei juhtugi. Täna läksin küll suure rõõmuga, kuidagi nii õige tundus see just praegusel hetkel.

Kratt rääkis ennist, et käis mingi aeg kolm aastat järjest joogas, sest juhendaja oli super, aga pärast seda pole kuskile pidama jäänud, sest järgmistega ei olnud enam nii hea. Mul võrdlusmoment puudub, aga Liis Luik oli küll väga armas inimene. Või kui ma nüüd pean bodybalance‘iga võrdlema, siis seal olid täiesti okeid treenerid, aga see oli ikkagi… Trenn spordiklubis :D Praegune on kuidagi mõnusam. Spirituaalsem. Seda viimast on mul ka väga vaja. Kaks ühes :)

Spordi teemal jätkates – mõtlen, et tuleks ikka jooksujalatsid ja ujumisprillid ära osta. Ja siis võiks veel otsida harjutusi kõhule ja tagumikule, sest need mul endiselt pinnuks silmas – kõht on liiga pehme ja tagumik olematu.

(Ja mõeldes talvele, tahaks väga lühikesi suuski – need, mida kaks aastat tagasi Rimis müüdi, olid kuidagi veidralt kaardus, äkki on head mäest alla laskmiseks vms. Aga ma tahaks selliseid, mis kunagi olid :D No et nagu normaalsed suusad, ainult lühemad. Nendega oleks nii mõnus talvel tänavatel ringi lasta. Kellelgi ei vedele kodus ülearuseid?)

Eks me näe, kui palju ma reaalselt tegudeni jõuan, aga peamine on see, et üle hiiglama pika aja on mul päriselt tuju ennast liigutada. Ehk läheb seekord veidi paremini kui poolteist aastat tagasi ja miskit ka jääb püsivalt külge.

Nov 122011
 

FB on täis Kassai-vastaseid loosungeid. Nii palju ma tuvastasin, et tegu on kohtunikuga, kes järelikult vist eestlaste suhtes kõige soodsamaid otsuseid ei teinud.

Jalgpall jätab mind ikka TÄIESTI külmaks :D

May 192011
 

Mul pole kunagi midagi rattasõidu vastu olnud, aga samas pole mul ka kunagi oma ratast olnud. Keskkooli ajal käisime iga suvi Kaidiga sõitmas – tal oli ratas ja minul rulluisud. Vahel vahetasime ka, aga harva. Ühesõnaga idee rattast on alati olnud sümpaatne, aga pole kunagi olnud mõtetki seda osta, pole olnud nii konkreetset vajadust ja raha on olnud vaja muudele tähtsamatele asjadele kulutada.

Abikaasale meeldib väga rattaga sõita. Londonis käis ta vahepeal rattaga tööl, nüüd Pärnus käib ka, lisaks vahel sugulasega niisama sõitmas. Ta sai oma õe käest ratta laenuks ja 30. sünnipäevaks sellesama ratta päriselt endale.

Millalgi tuli jutuks, et ma sõidaks meelsasti rattaga, kui mul see oleks, aga osta küll ei raatsi. Ja nüüd juhtus nii, et Abikaasa vanaonu naise ratas seisis Abikaasa vanaema keldris kasutuseta, sest naisel on nüüd jalad haiged vms. Ja siis oli vaja keldrisse ruumi ja nii sain ma endale ka ratta. Ma ei teagi, on see laenuks või päriseks, aga absoluutselt vahet pole :D

Abikaasa ütles, et see on palju parem ratas, kui tema oma ja hakkas hoopis sellega tööl käima, sest kui ma üksi kodus olen, siis ma ju nagunii rattaga sõitma ei saa.

Eile õhtul sõitsin siis üle peaaegu kümne aasta rattaga. Alguses oli väga ebakindel tunne, aga siis läks paremaks. Käisin poes, no nii mõnus ja kiire oli. Täna oleks tahtnud kaugemasse poodi minna, ema oli külas, oleks saanud ära käia… Aga hea ratas oli Abikaasaga tööl, jäi seekord käimata :P

Igatahes mulle väga meeldis ja poes käia on tõesti sel kombel hoopis parem ja kiirem. Rattal on korv ka ja puha, väga praktiline. Nii tore, et sellised juhused tekivad ja rattad iseenesest meieni jõuavad!

Mar 102011
 

Ma olen nüüdseks kuus korda trennis käinud… Tundus, et juba tükk aega käin, aga kordi on kokku nii vähe.

Esimesed neli korda olid ok, viies kord sel esmaspäeval läks aga kõik nihu. Väljas oli hirmus libe, jõudsin suht viimasel minutil kohale. Kui tavaliselt enne trenni algust lihtsalt oodatakse, siis seekord tegi treener nii aega parajaks, et rääkis mingitest põhiasenditest ja muust värgist, mida oleks ka kuulda tahtnud. Jõudsin nii viimasel minutil, et saal oli juba üsna täis (ja see väike saal on nõme nagunii). Kuna üks eelmine kord oli treener viimastele matid maha pannud, et kõik ära mahuks, siis seekord sättisin ennast kiirelt ja hajameelselt ühele tühjale matile, mis osutus otse loomulikult kellegi omaks, kes tol hetkel WC-s oli – väga piinlik, siblisin siis kähku mujale. No ja siis ma ei jõudnud üldse kaasa teha ja vahepeal oli sihuke tunne, et nüüd hakkan nutma – ausalt, ise ka ei tea miks. Lõõgastuse ajal tabas mind köhahoog, aga kuna teisi ei saa ju segada, siis paar korda purtsusin ja ülejäänud aja hoidsin suure vaevaga köha tagasi… Nii palju siis lõõgastumisest :P Lõpetuseks sain sellest kõigest peavalu, mis veel järgmisel hommikulgi alles oli.

Aga noh, ega ma siis sellepärast pead norgu ei lasknud. Ja õigusega – täna oli väga mõnus trenn. Ma ütleks, et isegi üks mõnusamaid siiani. Mul oli suht okei koht, nii et ma nägin hästi treenerit ja suutsin kogu kava õigesti kaasa teha – alati varem olid mingid liigutused, mis sassi läksid, nüüd sain enam-vähem tehtud. Ja lõpus oli kohe selline tunne, et olen mõnusalt läbi.

Mul on tegelikult ikka veel tihti tunne, et ma teen neid harjutusi valesti – tunduvad kas liiga lihtsad või liiga keerulised. Aga noh… Maitea. Võib-olla mul mõned kehaosad lihtsalt painduvad paremini kui teised, see on kah võimalik.

Ja üleüldse, mis sest kuuest korrast ikka saab. Vaatame kuue kuu pärast uuesti, eks.

Kuna eelmine nädal jõudsin Poisi arstiaja pikalevenimise pärast ainult ühe korra trenni (üheksapäevane vahe on ikka LIIGA pikk!), siis see nädal lubasin endale selle tasa teha – olen juba kaks korda käinud ja lähen laupäeval ka.

Täna Tage ja treeneri jutuajamist kuulates sain teada, et on olemas sihuke asi nagu jõusaali ringtreening. Noo, mina olin alati ette kujutanud, et kui ma tahaks mingil põhjusel jõusaali minna, siis pean seal musklis meeste vahel ise välja mõtlema, kuidas need masinad töötavad ja… Ausõna, poleks üldse läinud end lolliks tegema :D Aga see ringtreening tundub üsna lollikindel isegi minusugusele ullikesele… Võib-olla proovin kunagi ära!

Mar 012011
 

Leidsin täna hommikul oma readerist üksteise järel kaks postitust, millele agaralt kaasa noogutasin ja mõtlesin, kui hästi mõned inimesed oskavad minu mõtteid kirja panna.

Esiteks kirjutas Mormelar sellest, kuidas temast trennipihv sai. Päris mitmeid sarnasusi minu postitusega esimesest spordiklubis käimisest :D Ainult et Mormelar oskab veel tabavamalt kirjutada… Igal juhul olid mul täpselt samad lood kehalise tundidega (ok, poppi ma ei teinud ja kõige kehvem polnud, aga paljusid kvoote täis ei saanud, viit välja ei venitanud ja tundi üleüldiselt vihkasin) ja suhtumisega trenni ja… No hea küll, seda ma ei kartnud, et kõik on minust peenemad (ehkki Mormelari IRL ja fotodelt korduvalt näinuna imestan ma kah, kust see mõte üldse tulla võis), aga kõike muud – et ei oska/jõua kaasa teha jne jne jne, seda küll.

Ja tõepoolest, trenn on eneseületamine. Just see osa, et sinna üldse minna. Aga kui juba teel olen, trenni teen, pärast trenni – emotsioon on super. Nii et ehkki raha kulub ja laste pärast on kõvasti klapitamist, on vaev seda igati väärt. Ma käin hetkel küll ainult bodybalance‘is ja ostsin kõigest 24x kaardi, aga plaanin vist seda personaalset nõustamist proovida ning rohkem erinevaid asju katsetada. Ujumas käimist kavatsen kindlasti jätkata, aga pigem üks-kaks korda nädalas, igasugu muud asjad tunduvad isegi huvitavamad.

Kessu kirjutas puhtamast elust. Noo, muidugi kirjutas tema sellest, mida ta juba teeb, need on suures osas alles minu sooviunelmad. Aga see kõik on täpselt sama, mida ma mõtlen ja tahan saavutada. No ja siis veel need mõtted lendamise ja shoppamise ja pizza koju tellimise kohta… Ma ütlen, täiesti minu mõtted!

Ja nüüd just sain lingi, Sandra hakkas ka blogi kirjutama, oma pere mahesammudest ja teadlikust emadusest… Mul on olnud võimalust tema mõtetele noil teemadel juba mõnda aega kaasa elada ja ma kohutavalt austan teda – ta on täpselt selline hästi intelligentne inimene, kes viitsib uurida ja puurida ja lugeda, ka igasugu teaduslikke värke. Ma ise nii palju ei viitsi, ehkki tahaks. Nii et tema blogi ma loen edaspidi suure huviga, sealt saan kindlasti ise ka targemaks.

Nemad kolm ongi ilmselt mu kõige suuremad eeskujud, nii lastekasvatuse kui rohelise maailmavaate poolest. Kessu blogi olen juba igiammu lugenud, aga rohkem suhtlema hakkasime siis, kui tema oli õige pea sünnitamas ja mina alles esimesi kuid rase ning titenduse koha pealt täiesti ohmu. Tema on olnud algusest peale minu vaimne ema – kõike seletanud ja aidanud ja… Ja tema blogi lugemine motiveerib mind alati kohutavalt olema parem ema ja parem inimene. No ja üldse, kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Kessu. Mulle tundub, et tema elus on kõik nii mõnusasti paigas – just sel kombel, nagu mulle meeldiks.

Mormelari blogi sattusin lugema alles sel aastal, täielik hämming. Tähendab, varem olin lugenud mõnda üksikut positust, kui keegi linkis, aga miskipärast ei jõudnud kunagi kohale, et peaks ka muid postitusi vaatama. Ja tema on mind aeg-ajalt varemgi kommenteerinud, aga ma olen nii laisk, et reeglina ei viitsi uurida, kas kommenteerija nime taga on ka blogi või mitte.

No igatahes, millalgi selle aasta alguses ma lugesin Mormelari blogi ühe jutiga läbi ja vaimustusin. Õigemini tundsin tohutut aukartust. Ta on nii noor, aga oma mõtete ja eluga jõudnud paljuski kaugemale kui mina. Nii et jällegi, võrratu eeskuju. Noh, lisaks on ta pungine ja juba sellepärast mulle tohutult sümpaatne :P Ma ei suutnud ära imetada, kuidas saab olla üks inimene, kes on ühtaegu alternatiivse välimuse ja muusikamaitsega, nii noorelt lapsed saanud, nii hea ema ja nii maheda mõtlemisega… No selline perfektne kooslus. Ja muidugi, ma otse loomulikult tean, et me kõik oleme vaid inimesed ja paljalt selle põhjal, mis blogis kirjas, ei saa veel teha põhjapanevaid järeldusi selle kohta, milline blogi autor tegelikult on… Aga Mormelari kirjutatu põhjal ma igatahes imetlen teda. Sügavalt.

Ma loodan, et minu mõtlemine muutub ajaga ka üha rohelisemaks, nii et ma suudan ka oma lapsi selles vaimus kasvatada. Mormelari blogist on kohutavalt vahva lugeda, kuidas tema lapsed seda kõike tõlgendavad. Nad on juba vanemad ja mõtlevad rohkem oma peaga – Plikale veel niiviisi seletada ei saa. Aga varsti juba saab.

No ja muidugi on lisaboonus see, et Mormelar on pärnakas – ma ei teagi, mitu korda ma olen talle kribanud, et igasugu asjade kohta nõu küsida.

Ühesõnaga äärmiselt tore on, et on nii palju häid eeskujusid. On palju nauditavat lugemisvara ja on, kuhu püüelda. Nii saab minust, vanast laiskurist, kah veel ükskord inimene!