May 302015
 

Kunagi keskkooli ajal ma armastasin rulluisutamist. Mul olid head uisud ning suviti käisime tihti Kaidiga sõitmas – mina rullidega, tema rattaga.

Nüüdseks pole ma rulluiske üle kümne aasta jalga saanud ja minu kallid uisud on selle aja jooksul kaduma läinud. Mäletan, et pidur oli neil ka üsna läbi, see oleks tulnud nagunii välja vahetada. Mul olid küll korraliku firma uisud, aga ega ei tea, kas sobivat pidurit praegu üldse saada oleks – nii et pole vast mõtet neid kadunud uiske taga nutta.

Täna teatas Plika, et tema tahaks jõuludeks või sünnipäevaks rulluiske. Ma naersin ja ütlesin, et kui ta saaks sünnipäevaks parajad rulluisud, oleks need talle uisuhooajaks juba tõenäoliselt väikesed. Igal juhul soovib Plika rulluiske ja mina võtsin endale südameasjaks need talle võimalikult kiiresti muretseda. Ja seoses sellega ka endale, sest esiteks ma armasta(si)n rulluisutamist, teiseks tuleb mulle ainult kasuks ennast rohkem liigutada, kolmandaks on lihtsam õpetada, kui ise ka uiskudel olla.

Ainult et… Raha on VÄGA vähe, mis välistab igasuguse võimaluse minna spordipoodi ja valida sealt sobivad uisud :) Pean skoorima kasutatud variandid ja see on juba tunduvalt keerulisem. Et oleks ikka kvaliteetsed ja parajad. Pluss kaks kompekti põlve- ja randmekaitsmeid ka veel.

Kammisin osta.ee-d. Seal oli igasugu variante. Plikale tõenäoliselt sobivas suuruses ja pealtnäha üsna korraliku välimusega oli üks paar kõigest €5, teine välimuselt veel korralikum €30 – seal olid komplektis ka kaitsmed. Esimesed olid suuruses 30, teistel oli märgitud vaid sisetalla suurus 25cm. Plika on praegu Abikaasaga väljas, kui koju tuleb, mõõdan jala ära. Kingad ostsime talle hiljuti just 30, aga need numbrid ju sõltuvad tootjast… Kas ilma jalga proovimata ÜLDSE julgeb rulluisku osta? Oeh.

Vaatasin, et päris levinud olid reguleeritava suurusega rulluisud. On keegi kasutanud, oskab öelda, kas need on ka mugavad? Kas sõidu mugavus ei kannata selle arvelt, et hetkel 30 jalanumbriga laps sõidab rullikatega, mida annab reguleerida suuruseni 33? No et äkki on suured ja kohmakad? Samas reguleeritavus tundub väga praktiline omadus… Kui oleks vähegi normaalsed, eelistaks just neid, et ühe paariga kauem läbi saada.

Mulle endale oleks vaja ilmselt suurust 42. Et oleks varvaste liigutamise ruumi :) Mu jalanumber on 41-42, aga rulluisu puhul jääks 41 suure tõenäosusega väikseks. Jällegi – osta.ee-s oli mitu varianti, aga ausalt öeldes on ka €45 rulluiskude eest meie eelarvele hetkel liig. Selle raha eest tahaks kogu krempli kätte saada – nii uisud kui kaitsmed mõlemale.

Täiskasvanute rulluisud on spordipoes ligi €100. Mis kaitsmed maksavad, seda ei oska isegi ette kujutada…

Ma usun, et väikese raha eest ON võimalik saada normaalsed uisud, aga see eeldab õnne, õigel ajal õige asja peale sattumist ja muidugi hoolikust valimisel, et mingit jama ei ostaks. Olen lugenud, et Soomes saab kirbukatelt odava raha eest sellist kraami, aga krt, ma ei ole ju Soomes :(

Kas kellelgi ei ole rulluiske seismas, mida tahaks maha müüa? Või on kellelgi ehk mõni nõuanne? See on siililegi selge, et suurus peab õige olema, pidur on vast kõigil, kummist rattad on ainus asi, mida ma oskan nõuda – mäletan, milline piin oli sõita kõrisevate plastikratastega, neid ei ostaks isegi lapsele.

Ühesõnaga kõik kommentaarid on teretulnud. Mul on nüüd kihk sees ja tahaks kangesti rattaid alla saada :)

Oct 072013
 

Nägin täna pärnakate mahe- ja rohejuttude grupis kuulutust, et õhtul on kundalini joogat tutvustav tund. Tuli meelde, et Sensas oli Merit Raju artikkel erinevate joogastiilide kohta. Lugesin läbi ja tõdesin, et kundalini jooga tundub igati sobivat:

Puhastava ja tervendava toimega kundalini jooga suurendab heaolu, tugevdab elujõudu ning virgutab loomingulisust. Ta aitab lahti hoida energiakanalid, stimuleerida tšakrasid, tasakaalustada näärmete tegevust, puhastada alateadvust ning tugevdada närvisüsteemi, arendab emotsionaalset vastupidavust, intuitsiooni ning viib keha, meele ja hinge harmoonilise ühtesulamiseni meid ümbritseva universaalseenergiaga. Kundalini jooga peamine eesmärk on aga teadlikkuse suurendamine iseendast ning ümbritsevast. /—/ Kundalini jooga tunni füüsiline koormus oleneb paljuski juhendajast, kuid tüüpiliselt on kundalini jooga intensiivsemate joogastiilide hulgas.

2011. aasta alguses proovisin bodybalance‘i trenni, mis tundus alguses täitsa okei, aga mingist hetkest hakkas vastu ja sinnapaika see jäi. 2012. aasta suvel leidsin juhtumisi Merit Raju blogi, mis pani mind esimest korda teadlikumalt joogast mõtlema. Toona jäi see vaid mõtteks, siis tuli Norra ja teema ununes. Nüüd tuli see jälle meelde, lugesin oma toonase postituse uuesti läbi ning kõik mõtted on endiselt aktuaalsed. Sobivad kohe väga hästi kokku mu paari päeva taguse kurtmisega :) Nii et tundus igati kohane joogale võimalus anda.

Ja mulle täitsa meeldis. See pole nii konkreetne trenn kui bodybalance, oli tsip rahulikum. Samas sai keha mõnusasti soojaks ja kolmnurga asend (ehk allavaatav koer, ütles ema) oli ikka täiesti kurnav :P Ühesõnaga täpselt paraja tempoga mu jaoks, ma väga rahmeldada ei viitsi, aga tahaks samas ikka tunnet, et olen trenni teinud. Praegu on keha mõnusalt rammestunud.

Niisiis tundub, et leidsin sobiva trenni :) Eks me näe, kuidas järgmised tunnid meeldivad, aga üldiselt on mul kavatsus kümne korra eest kohe ära maksta – siis on veidi soodsam, üks tund nö tasuta. Ja ei tule kõne alla, et ei viitsi ja jätan minemata :D No ma loodan, et ehk seda ei juhtugi. Täna läksin küll suure rõõmuga, kuidagi nii õige tundus see just praegusel hetkel.

Kratt rääkis ennist, et käis mingi aeg kolm aastat järjest joogas, sest juhendaja oli super, aga pärast seda pole kuskile pidama jäänud, sest järgmistega ei olnud enam nii hea. Mul võrdlusmoment puudub, aga Liis Luik oli küll väga armas inimene. Või kui ma nüüd pean bodybalance‘iga võrdlema, siis seal olid täiesti okeid treenerid, aga see oli ikkagi… Trenn spordiklubis :D Praegune on kuidagi mõnusam. Spirituaalsem. Seda viimast on mul ka väga vaja. Kaks ühes :)

Spordi teemal jätkates – mõtlen, et tuleks ikka jooksujalatsid ja ujumisprillid ära osta. Ja siis võiks veel otsida harjutusi kõhule ja tagumikule, sest need mul endiselt pinnuks silmas – kõht on liiga pehme ja tagumik olematu.

(Ja mõeldes talvele, tahaks väga lühikesi suuski – need, mida kaks aastat tagasi Rimis müüdi, olid kuidagi veidralt kaardus, äkki on head mäest alla laskmiseks vms. Aga ma tahaks selliseid, mis kunagi olid :D No et nagu normaalsed suusad, ainult lühemad. Nendega oleks nii mõnus talvel tänavatel ringi lasta. Kellelgi ei vedele kodus ülearuseid?)

Eks me näe, kui palju ma reaalselt tegudeni jõuan, aga peamine on see, et üle hiiglama pika aja on mul päriselt tuju ennast liigutada. Ehk läheb seekord veidi paremini kui poolteist aastat tagasi ja miskit ka jääb püsivalt külge.

Nov 122011
 

FB on täis Kassai-vastaseid loosungeid. Nii palju ma tuvastasin, et tegu on kohtunikuga, kes järelikult vist eestlaste suhtes kõige soodsamaid otsuseid ei teinud.

Jalgpall jätab mind ikka TÄIESTI külmaks :D

May 192011
 

Mul pole kunagi midagi rattasõidu vastu olnud, aga samas pole mul ka kunagi oma ratast olnud. Keskkooli ajal käisime iga suvi Kaidiga sõitmas – tal oli ratas ja minul rulluisud. Vahel vahetasime ka, aga harva. Ühesõnaga idee rattast on alati olnud sümpaatne, aga pole kunagi olnud mõtetki seda osta, pole olnud nii konkreetset vajadust ja raha on olnud vaja muudele tähtsamatele asjadele kulutada.

Abikaasale meeldib väga rattaga sõita. Londonis käis ta vahepeal rattaga tööl, nüüd Pärnus käib ka, lisaks vahel sugulasega niisama sõitmas. Ta sai oma õe käest ratta laenuks ja 30. sünnipäevaks sellesama ratta päriselt endale.

Millalgi tuli jutuks, et ma sõidaks meelsasti rattaga, kui mul see oleks, aga osta küll ei raatsi. Ja nüüd juhtus nii, et Abikaasa vanaonu naise ratas seisis Abikaasa vanaema keldris kasutuseta, sest naisel on nüüd jalad haiged vms. Ja siis oli vaja keldrisse ruumi ja nii sain ma endale ka ratta. Ma ei teagi, on see laenuks või päriseks, aga absoluutselt vahet pole :D

Abikaasa ütles, et see on palju parem ratas, kui tema oma ja hakkas hoopis sellega tööl käima, sest kui ma üksi kodus olen, siis ma ju nagunii rattaga sõitma ei saa.

Eile õhtul sõitsin siis üle peaaegu kümne aasta rattaga. Alguses oli väga ebakindel tunne, aga siis läks paremaks. Käisin poes, no nii mõnus ja kiire oli. Täna oleks tahtnud kaugemasse poodi minna, ema oli külas, oleks saanud ära käia… Aga hea ratas oli Abikaasaga tööl, jäi seekord käimata :P

Igatahes mulle väga meeldis ja poes käia on tõesti sel kombel hoopis parem ja kiirem. Rattal on korv ka ja puha, väga praktiline. Nii tore, et sellised juhused tekivad ja rattad iseenesest meieni jõuavad!

Mar 102011
 

Ma olen nüüdseks kuus korda trennis käinud… Tundus, et juba tükk aega käin, aga kordi on kokku nii vähe.

Esimesed neli korda olid ok, viies kord sel esmaspäeval läks aga kõik nihu. Väljas oli hirmus libe, jõudsin suht viimasel minutil kohale. Kui tavaliselt enne trenni algust lihtsalt oodatakse, siis seekord tegi treener nii aega parajaks, et rääkis mingitest põhiasenditest ja muust värgist, mida oleks ka kuulda tahtnud. Jõudsin nii viimasel minutil, et saal oli juba üsna täis (ja see väike saal on nõme nagunii). Kuna üks eelmine kord oli treener viimastele matid maha pannud, et kõik ära mahuks, siis seekord sättisin ennast kiirelt ja hajameelselt ühele tühjale matile, mis osutus otse loomulikult kellegi omaks, kes tol hetkel WC-s oli – väga piinlik, siblisin siis kähku mujale. No ja siis ma ei jõudnud üldse kaasa teha ja vahepeal oli sihuke tunne, et nüüd hakkan nutma – ausalt, ise ka ei tea miks. Lõõgastuse ajal tabas mind köhahoog, aga kuna teisi ei saa ju segada, siis paar korda purtsusin ja ülejäänud aja hoidsin suure vaevaga köha tagasi… Nii palju siis lõõgastumisest :P Lõpetuseks sain sellest kõigest peavalu, mis veel järgmisel hommikulgi alles oli.

Aga noh, ega ma siis sellepärast pead norgu ei lasknud. Ja õigusega – täna oli väga mõnus trenn. Ma ütleks, et isegi üks mõnusamaid siiani. Mul oli suht okei koht, nii et ma nägin hästi treenerit ja suutsin kogu kava õigesti kaasa teha – alati varem olid mingid liigutused, mis sassi läksid, nüüd sain enam-vähem tehtud. Ja lõpus oli kohe selline tunne, et olen mõnusalt läbi.

Mul on tegelikult ikka veel tihti tunne, et ma teen neid harjutusi valesti – tunduvad kas liiga lihtsad või liiga keerulised. Aga noh… Maitea. Võib-olla mul mõned kehaosad lihtsalt painduvad paremini kui teised, see on kah võimalik.

Ja üleüldse, mis sest kuuest korrast ikka saab. Vaatame kuue kuu pärast uuesti, eks.

Kuna eelmine nädal jõudsin Poisi arstiaja pikalevenimise pärast ainult ühe korra trenni (üheksapäevane vahe on ikka LIIGA pikk!), siis see nädal lubasin endale selle tasa teha – olen juba kaks korda käinud ja lähen laupäeval ka.

Täna Tage ja treeneri jutuajamist kuulates sain teada, et on olemas sihuke asi nagu jõusaali ringtreening. Noo, mina olin alati ette kujutanud, et kui ma tahaks mingil põhjusel jõusaali minna, siis pean seal musklis meeste vahel ise välja mõtlema, kuidas need masinad töötavad ja… Ausõna, poleks üldse läinud end lolliks tegema :D Aga see ringtreening tundub üsna lollikindel isegi minusugusele ullikesele… Võib-olla proovin kunagi ära!

Mar 012011
 

Leidsin täna hommikul oma readerist üksteise järel kaks postitust, millele agaralt kaasa noogutasin ja mõtlesin, kui hästi mõned inimesed oskavad minu mõtteid kirja panna.

Esiteks kirjutas Mormelar sellest, kuidas temast trennipihv sai. Päris mitmeid sarnasusi minu postitusega esimesest spordiklubis käimisest :D Ainult et Mormelar oskab veel tabavamalt kirjutada… Igal juhul olid mul täpselt samad lood kehalise tundidega (ok, poppi ma ei teinud ja kõige kehvem polnud, aga paljusid kvoote täis ei saanud, viit välja ei venitanud ja tundi üleüldiselt vihkasin) ja suhtumisega trenni ja… No hea küll, seda ma ei kartnud, et kõik on minust peenemad (ehkki Mormelari IRL ja fotodelt korduvalt näinuna imestan ma kah, kust see mõte üldse tulla võis), aga kõike muud – et ei oska/jõua kaasa teha jne jne jne, seda küll.

Ja tõepoolest, trenn on eneseületamine. Just see osa, et sinna üldse minna. Aga kui juba teel olen, trenni teen, pärast trenni – emotsioon on super. Nii et ehkki raha kulub ja laste pärast on kõvasti klapitamist, on vaev seda igati väärt. Ma käin hetkel küll ainult bodybalance‘is ja ostsin kõigest 24x kaardi, aga plaanin vist seda personaalset nõustamist proovida ning rohkem erinevaid asju katsetada. Ujumas käimist kavatsen kindlasti jätkata, aga pigem üks-kaks korda nädalas, igasugu muud asjad tunduvad isegi huvitavamad.

Kessu kirjutas puhtamast elust. Noo, muidugi kirjutas tema sellest, mida ta juba teeb, need on suures osas alles minu sooviunelmad. Aga see kõik on täpselt sama, mida ma mõtlen ja tahan saavutada. No ja siis veel need mõtted lendamise ja shoppamise ja pizza koju tellimise kohta… Ma ütlen, täiesti minu mõtted!

Ja nüüd just sain lingi, Sandra hakkas ka blogi kirjutama, oma pere mahesammudest ja teadlikust emadusest… Mul on olnud võimalust tema mõtetele noil teemadel juba mõnda aega kaasa elada ja ma kohutavalt austan teda – ta on täpselt selline hästi intelligentne inimene, kes viitsib uurida ja puurida ja lugeda, ka igasugu teaduslikke värke. Ma ise nii palju ei viitsi, ehkki tahaks. Nii et tema blogi ma loen edaspidi suure huviga, sealt saan kindlasti ise ka targemaks.

Nemad kolm ongi ilmselt mu kõige suuremad eeskujud, nii lastekasvatuse kui rohelise maailmavaate poolest. Kessu blogi olen juba igiammu lugenud, aga rohkem suhtlema hakkasime siis, kui tema oli õige pea sünnitamas ja mina alles esimesi kuid rase ning titenduse koha pealt täiesti ohmu. Tema on olnud algusest peale minu vaimne ema – kõike seletanud ja aidanud ja… Ja tema blogi lugemine motiveerib mind alati kohutavalt olema parem ema ja parem inimene. No ja üldse, kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Kessu. Mulle tundub, et tema elus on kõik nii mõnusasti paigas – just sel kombel, nagu mulle meeldiks.

Mormelari blogi sattusin lugema alles sel aastal, täielik hämming. Tähendab, varem olin lugenud mõnda üksikut positust, kui keegi linkis, aga miskipärast ei jõudnud kunagi kohale, et peaks ka muid postitusi vaatama. Ja tema on mind aeg-ajalt varemgi kommenteerinud, aga ma olen nii laisk, et reeglina ei viitsi uurida, kas kommenteerija nime taga on ka blogi või mitte.

No igatahes, millalgi selle aasta alguses ma lugesin Mormelari blogi ühe jutiga läbi ja vaimustusin. Õigemini tundsin tohutut aukartust. Ta on nii noor, aga oma mõtete ja eluga jõudnud paljuski kaugemale kui mina. Nii et jällegi, võrratu eeskuju. Noh, lisaks on ta pungine ja juba sellepärast mulle tohutult sümpaatne :P Ma ei suutnud ära imetada, kuidas saab olla üks inimene, kes on ühtaegu alternatiivse välimuse ja muusikamaitsega, nii noorelt lapsed saanud, nii hea ema ja nii maheda mõtlemisega… No selline perfektne kooslus. Ja muidugi, ma otse loomulikult tean, et me kõik oleme vaid inimesed ja paljalt selle põhjal, mis blogis kirjas, ei saa veel teha põhjapanevaid järeldusi selle kohta, milline blogi autor tegelikult on… Aga Mormelari kirjutatu põhjal ma igatahes imetlen teda. Sügavalt.

Ma loodan, et minu mõtlemine muutub ajaga ka üha rohelisemaks, nii et ma suudan ka oma lapsi selles vaimus kasvatada. Mormelari blogist on kohutavalt vahva lugeda, kuidas tema lapsed seda kõike tõlgendavad. Nad on juba vanemad ja mõtlevad rohkem oma peaga – Plikale veel niiviisi seletada ei saa. Aga varsti juba saab.

No ja muidugi on lisaboonus see, et Mormelar on pärnakas – ma ei teagi, mitu korda ma olen talle kribanud, et igasugu asjade kohta nõu küsida.

Ühesõnaga äärmiselt tore on, et on nii palju häid eeskujusid. On palju nauditavat lugemisvara ja on, kuhu püüelda. Nii saab minust, vanast laiskurist, kah veel ükskord inimene!

Feb 242011
 

Kell on alles kaks ja nii palju toredat on juba olnud, et…

Hommikul käisin trennis. Ja uskuge mind, ma kahetsesin nii eile õhtul kui täna hommikul, et aja kinni panin… ÜLDSE ei viitsinud. Kuna olin aga Tagega kokku leppinud, siis isegi ei mõelnud mitte minemisele. Kui ma olin lõpuks voodist välja saanud ning istusin oma kohvi ja võileibadega köögis, tuli otse loomulikult täitsa inimese tunne peale. Kui ma imeilusa päikeselise ilmaga Tervise Paradiisi poole jalutasin, oli tuju juba õige hea. Ja trenni lõpus suisa suurepärane. Nagu alati!

Täna olin esimest korda teise treeneri trennis. Ja oh seda üllatust siis, kui selleks osutus mu kehalise õpetaja. Kuigi kehalist ma kooli ajal suht vihkasin, siis õpetaja meeldis küll :D Pärast trenni jäime Tagega temaga pooleks tunniks jutustama – trennist, personaaltreeningust, lastest, koolist, kehalise tundidest, maast ja ilmast…

Oo, ja siis ma sain neilt teada (ja kodus Abikaasalt ja siis telefonis emalt), et Sütevakasse tulevad algklassid. Saate aru! SÜTEVAKASSE TULEVAD ALGKLASSID!!! Ma olen lihtsalt hüsteeriliselt rõõmus!!! Ma olen kogu aeg mõelnud, et kuidas ma panen lapsed alguses Ühisesse ja veenan neid hiljem, et tegelikult on Sütevaka palju lahedam koht – kui neil on juba sõbrad tekkinud, ei pruugi nad koolivahetuse ideest üldse vaimustuses olla. Noh, see mure langes nüüd ära. Ühis on meie kodule küll lähemal, aga Sütevaka algklasside majja on ka vähem kui kilomeetri kaugusel – ja mööda tunduvalt vaiksema liiklusega tänavat, kui oleks teekond ühisesse.

Nii et tõesti, ma olen vaimustuses. Ei koli me siit Pärnust kuskile! Peaasi, et Sütevaka plaan ikka ilusti tööle hakkaks, aga küll hakkab. Ja ma olen täiesti kindel, et kui mina sinna sisse sain, saavad minu lapsed ka. Vähimagi kõhkluseta viin katsetele, juba esimeses klassis – sest ma armastan Sütevakat, tõsiselt armastan. Ja see pole mingi eliitkooli värk, see on väike ja armas ja MINU kool… Ja ühtlasi lihtsalt parim. Ja Plika on Tage plikaga ühevanune, nad saavad ühte klassi minna :P Ja katsed lubati inimlikud, muuseas ma ise käisin ka algklassi minnes katsetel, see oli Ühise inglise keele eriklass… Ei olnud midagi jubedat.

Aga minnes tagasi trenni teemade juurde, siis saime teada, et €16/250 krooni eest on võimalik saada personaalset nõustamist, kus treener sinu soove ja vajadusi silmas pidades koostab individuaalse treening- ja toitumisplaani. See on täiesti okei summa mu meelest… Ja tuleks kasuks. No selle üle me veel mõtleme. Igal juhul tore teada, et võimalus on olemas ja üldsegi mitte hingehinnaga.

Jutustamist oleks meil ilmselt kauemakski jätkunud, aga üks ootas tissi, nii pidin lõpuks ülehelikiirusel koju põrutama. Kui Poisi magama sain, hakkasin e-valima. Olin otsustanud seekord sotside kasuks – ja kui nimekirjast Lauristin vastu vaatas, siis imestasin suurest rõõmust ja valik oligi tehtud. Alles hiljem jõudis kohale, et jajah, ma olen ju Tartusse sisse kirjutatud, imestada pole midagi. Novot, see oluline asi on nüüd kah tehtud.

Siis läksin poodi süüa ostma… Ja ilm oli endiselt niii ilus ja päikeseline, ainult et palju mõnusam ja soojem kui hommikul. Ja kui ma sisse astusin, mängis parasjagu mu lemmiklaul – “Ei ole üksi ükski maa”. Ja muuhulgas nägin Abikaasa vanaemat, kellele just kaks minutit varem mõelnud olin… Telepaatia.

Ja ma sain täna aru, miks ma olen siin elamise aja jooksul siiani nii vähe rohelist ostnud – sest ma pole oma uue koduselveri paigutusega harjunud, idud-salatid on juurikatest edasi ja näoga lihaleti poole. Täna oli konkreetselt idusid vaja, sest hakkame hiina nuudleid tegema (mhm, just, vabariigi aastapäeval hiina nuudleid – tegelikult oli juba üleeile plaanis, aga lükkus edasi ja kana ei kannata enam kauem oodata) – nüüd teadlikult otsisin ja leidsin üles. Me vahepeal ei söönud üldse värsket, sest ei jäänud silma, ei tulnud meelde otsida, valik on ka praegu na väike. Nüüd on kodus kurki, salatit ja idusid. Mõnus!

Tahaks õhtul kleite vaadata – loodetavasti on ETV kvaliteet arvutis okei, sest vastuvõtt jookseb laste uneaja sisse ja kellelegi külla ei hakka minema.

Igal juhul on äärmiselt tore päev olnud… Ja pool on alles ees!

Feb 212011
 

Laupäeval kliendikaarti vormistades küsiti, kas ma tahan järgmist trenniaega ka bronnida. Mõtlesin, et miks ka mitte – lähen kohe esmaspäeval, Abikaasal on vaba päev. Tahtsin Tage kaasa kutsuda, kes oli enne huvi ilmutanud ning esmaspäevased ja neljapäevased ajad sobivaks kuulutanud, aga unustasin talle teada anda. Nii palju siis sellest :P

Igatahes. See trenn oli väikeses saalis. Mina jätsin rõõmsalt plätud koju, sest paari sammu jaoks riietusruumist saali ei näinud ma neil vajadust. Samuti ei võtnud seekord lõõgastuse ajaks jakki ja sokke, sest eelmine kord neid vaja ei läinud. Ja panin selga ilma käisteta särgi, sest eelmine kord oli palav.

Noh, väikese saali juures polnud riietusruumi, oleks pidanud käima seal suure saali juures asuvas, mis on ikka päris kaugel :P Õnneks mul olid trenniriided seljas, sel juhul sain lihtsalt pealmised riided ära koorida ja saali jätta, ei pidanud riietusruumi vahet jooksma. Üldse oli väike saal jahedam – seekord oleks jakk alguses ära kulunud. samas hakkas trenni ajal kiirelt palav ja lõõgastuse ajal jõudsin ainult meeldivalt maha jahtuda, külm ei hakanud.

Liigutustele sain hästi natukene rohkem pihta, seekord enam oma saamatuse üle nii palju irvitada ei viitsinud. Seal oli mitu täitsa esimest korda tulijat ka, nii et ma polnudki enam kõige algajam :D Mitte et mul oleks olnud aega vaadata, mis teised teevad – hea, kui treenerit ja ennastki jälgida jõudsin.

Emotsioon on endiselt sama – ei saaks öelda, et nii kohutavalt meeldib, aga käin hea meelega edasi. Väidetavalt peab neli-viis korda käima, et stiilist korralikult sotti saada. Ma siis käin ja vaatan.

Kolmapäeval läheb Abikaasal tööl pikalt, nii et trenni ei saa. Lähen hoopis neljapäeva hommikul, siis on ju riigipüha ja Abikaasal vaba päev, aga trennid toimuvad ikka. Ja seekord panin Tagele ka aja kinni – ta lubas :P

Sattusin täna Abikaasa vanema õega trennis käimisest rääkima – ta pakkus mulle oma Fittesti aastakaarti (st mis iganes sellest siis alles on, me täpsemalt ei rääkinud), tahab lahti saada, tal polevat enam aega trennis käia. Kui mu Tervise Paradiisi 24x hakkab läbi saama, siis vaatan uuesti Fittesti graafikut, nad pidavat iga kuu muutma, äkki on siis juba sobivamad ajad. Kodule on lähemal ja kui saaks natsa soodsamalt ka… (st tasuta kindlasti mitte, aga kui Ele pole selleks ajaks soovijat leidnud, siis ta ilmselt müüks selle pigem odavamalt kui et laseks täitsa raisku). No tegelikult peaks sel juhul enne ilmselt ka korra-paar proovimas käima, kas üldse meeldib, pimesi ennast nii pikalt ei seoks. Aga see kõik on tulevikumuusika, esialgu ikka Tervise Paradiis. Ehk on nende 24 korra lõpuks sihuke kopp ees, et ei tahagi rohkem :D

Päeva peale tuli kõndimist kokku 5,5 km. Peaks ikka sammulugeja ostma! Kodus on kaks tükki, mõlemad kehvakesed. Ei tea täpselt, milline see HEA olla võiks ja kulutada ei tahaks eriti ka. Sünnipäev on muidugi tulemas, ema tahab mulle ikka kinki teha :P Samas ma mõtlesin temalt Justini “Minu Eesti” teise osa tellida.

Tegelikult tuli just meelde, et “Käi Jala!” võistluse kodulehelt saab ju ka sammulugejaid, need peaks ometi head olema? Võistlus ise algab alles mais, aga ma vaatan, regada saab vist igal ajal (no et tulevikus võistelda ju tahaks ja kogu kremplit korraga tellides on odavam, eriti tiimina… Neil küll liitumishinnad on ikka veel kroonides…). Et näiteks selline sammulugeja siis. Tellida võiks ju eraldi ka. Või teab keegi mõnda teist head soovitada?

Täiega spordilainel!

Feb 192011
 

Nagu plaanis oli, käisin täna Tervise Paradiisi spa & sport klubis bodybalance‘i trenni järele proovimas.

Ma muidugi äärepealt poleks üldse läinud :P Pärast teisipäevase plaani tegemist helistasin emale ja palusin tal endale retuuse laenata (sest mul pole kodus ühtki paari pükse, mille saaks mahutada mugavate treeningpükste kategooriasse) ning unustasin siis kogu asja täielikult.

Täna hommikul kella üheksa paiku olin ikka veel voodis ja üldse mitte kõige paremas tujus, sest külm oli ja selg valutas. Ning siis äkki tuli meelde – pagan, trenni pidin ju minema. Perioodikaartide 20% soodukas lõppeb homsega ära, edasi lükata polnud enam ka kuskile.

No teate, ma ausalt mõtlesin, et ma ei lähe. Nii külm ja vastik oli olla… Ja minu jaoks nõuab selline ihuüksi uude ja võõrasse kohta minek eneseületust ja teatud vaimset ettevalmistust :D Ühesõnaga olin juba peaaegu otsustanud, et ei lähe, aga helistasin siis igaks juhuks, et küsida, kas trennis üldse kohti on (kodulehel soovitati ette broneerida) ja kuna oli, siis… Panin ennast ikkagi kirja :D

Üritasin leida kapist T-särki, mis poleks liiga lühike, liiga ümber, liiga lohvakas, liiga kaunistatud (nööbid, tikandid) – sõelale jäi kaks. Kuna ühel oli tuntud Eesti koolitusguru reklaam ja Abikaasa ütles, et tema selle pluusiga küll kodust välja ei läheks :D Siis osutus valituks Merlise disainitud must T-särk, millel hurmav vene tähtedes tekst: “A kust te võtate, et Savisaar on m*nn”. Igati hea valik, eksju. Juba riiete vahetus nõudis eneseületust, sest pliit polnud jõudnud veel elamist kuigivõrd soojaks kütta. Eks ma siis pliidi ees vahetasingi – see oli ainus koht, kus kringliks ei külmunud.

Kodulehel oli kirjas, et trenn on paljajalu, aga jalanõusid on vaja riietusruumist saali minekuks. Ja et need peavad olema heleda tallaga ning sisetingimustesse sobivad. Mul selliseid muidugi polnud – olid ühed heleda tallaga sportlikumad kingad ning varbavaheplätud. Pärast pikka juurdlemist, kumb võiks olla kohatum, otsustasin plätude kasuks. Ise kujutasin muidugi elavalt ette kilomeetrite pikkuseid koridore, kus ma nende plätudega vantsima pean, ümberringi blondid tibid Nike treeningpapudes. Dressipluus ja sokid soovitati lõõgastuse ajaks kaasa võtta – dressipluusi mul ka polnud, võtsin ülivärvilise Camdenist ostetud jaki.

No ühesõnaga… Kartsin valesti käituda, valesti riietuda, silma paista, no teate küll :D

Pärast hommikusööki ja -kohvi oli tuju juba parem. Väljas oli äärmiselt mõnus ilm ka – polnud eriti tuuline ja päike paistis. Kohale jõudsin veerand tundi enne trenni algust ja otse loomulikult oli kassas jube järjekord (see ju veekeskusega ühine). Õnneks tehti teine kassa ka lahti ja sabad hakkasid kiiremini liikuma – sain oma ühe korra kaardi kätte ja leidsin isegi saali suurema probleemita üles.

No ja muidugi võin tagantjärele nentida, et hirmul on suured silmad. Riietusruumist oli saali ainult paar sammu. Treeneril olid varbavaheplätud, kõik teised olid sokkis või paljajalu, minu plätud jäid minust kah kotti :P Nike-tibisid ei hakanus ühtki silma :D Riietusruumis ei osanud ma oma kappi kinni panna, sest ei teadnud, et see sissepääsukaart tuleb luku juures prakku torgata, muidu võti ei keera. Kui olin seal mõnda aega tulutult logistanud, jagas kõrvalolev tore neiu seda tarkust lahkelt minugagi.

Trenn ise oli täitsa mõnus ja treener Kätlin ka tore. Mul puudub, eksju, igasugune võrdlusmoment teiste klubide, trennide või treeneritega… Aga mulle täitsa meeldis. Oli rahulikku laadi, samas piisavalt kiire, nii et pooled liigutused läksid ikkagi sassi. Päikesetervitusest ei saanud sotti, tasakaaluharjutuste ajal tuikusin nagu joobnud kana ja nii edasi :D Oma saamatuse tõttu irvitasin pool trenni ajast. Alguse tai chi oli piisavalt lihtne, lõpulõõgastus väga mõnus. Vahepealsed jooga ja pilatese harjutused olid minu jaoks igatahes piisav väljakutse. Mõnusalt soe oli seal ka, trenni ajal hakkas täitsa palav. Jakki ja sokke seega lõõgastusel vaja ei läinudki – jõudsin sel ajal mõnusalt parasjagu maha jahtuda.

Ma ei saa nüüd öelda, et see trenn mulle nii kohutavalt meeldis, aga see oli alles esimene kord, ei saagi mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Meeldis piisavalt, et 24x kaart ära osta – see nö ettemaks motiveerib mind trennis käima küll… Ja arvan, et mida rohkem käin, seda rohkem meeldib ka.

Teel koju helistas Abikaasa ja ütles, et ma poodi läheks. Kuna ta nõudis muuhulgas tomatipastat ja Kessu just millalgi rääkis, et Rimis müüdaval ICA mahesarjal on jubehea tomatipasta, lisaks võtsin ennast juba üle nädala aja kokku, et Kaubamajaka Swedbankist oma uus krediitkaart ära tuua ja Rimist lühikesi suuski piiluda ning ühtlasi oli vaja veel apteeki, et igemegeeli osta, siis mõtlesin, et ilm on ju ilus ja trennile trenni otsa tegemine ainult hea ning seadsingi sammud sinnapoole.

Krediitkaardi ja geeli sain kätte. Suuskades pettusin – need olid allapoole kaardus, mõeldud mäest alla laskmiseks, nagu pakil olevalt pildilt näha, tänaval poleks nendega miskit teha. Vanasti olid sellised suusad küll sirged, ainult ninad olid ülespoole nagu suuskadel ikka. Täielik feil. Huvitav, kas neid vanu suuski veel ka kuskilt saaks…

Rimis tuuseldasin mõnuga ringi. Kuna ma käin seal väga harva, aga sealne mahetoodete sari on üsna sümpaatne, siis ostsin peale tomatipasta veel kohvi, kakaod, sinepit, riisi ja Rimi enda mahemakarone. Itaalias toodetud makaronid muidugi, Eesti omad on ju ka olemas, pealegi tervislikumad… Aga üle kolme korra kallimad kah. Rimi omadel oli just soodukas, proovime ära.

Kakao koha pealt mõtlesin hiljem, et ei tea, kas oli nüüd vaja, Meie Mark oleks ju kah sobinud, mis siis, et see pole mahe, vähemalt kohalik ja ei sisalda igast jama. Aga noh, eks proovime kõigepealt ICA ja järgmiseks Eesti oma. Praegu on just sellised ilmad, kus mulle meeldib vahel kakaod lürpida, aga praegune, mida veel veidi alles, on vist O’boy ja ma ei taha isegi mitte mõelda, mida see sisaldab – Plikale just meelsasti sisse ei joodaks.

Ja siis veel rohelist salatit, kurki ja banaani… Ja munamakarone, neid linnupesa taolisi – sest Liis ajas just ükspäev MSNis isu peale oma hiina nuudlite jutuga, meil on ju nüüd wokipann ka ja puha. Ühesõnaga läksin pizza peale paari asja ostma ja lahkusin €27 arvega. Tüüpiline! Vähemalt on nüüd igasugu kuivaineid jälle varuks.

Otsustasin kolmest kotist hoolimata koju ka jala minna – olen tänase päeva jooksul kõndinud 6,5 km (ja tuleb veel lisa, sest läheme varsti Abikaasa sugulase juubelile, mis on ka õnneks piisavalt lähedal, et jala minna). Päris korralik trenn, ma olen rahul. Iseasi, kui tervislik just üleüldises plaanis, sest üle poole sellest maast kõndisin Riia maanteel mõnuga heitgaase sisse hingates.

Nojah, kaldusin vahepeal trenni teemast kaugele, aga jõudsin vähemalt lõpuks tagasi :P Ja nüüd on viimane aeg ennast sünnipäevaks sättima hakata!

Feb 152011
 

Kui ma hiljuti mängisin mõttega sügisest pilatesesse minna, soovitati kommentaarides bodybalance‘it. Ma siis uurisin natuke – siin ja siin kirjutatu meeldis väga ja siin on üpris hästi lahti kirjutatud, miks mulle sobiks pigem see trenn, kui igasugu muud kiiremad ja aktiivsemad variandid.

No ja siis ma avastasin, et kodu lähedal on mitu klubi, kus seda teha saab, ühes neist praegu veel sõbrahinnad… Nii et kuidagi ei malda sügiseni oodata, tahaks kohe minna :D

Bodybalance‘il on kolmekuused tsüklid, mille jooksul tehakse sama kava, uus tsükkel tuleb märtsi lõpus, olemasolevat on veel üle kahe kuu, võiks vast kohe ka minna.

Tervise Paradiisi kõnnin Google Mapsi väitel 15 minutit, Fittesti 10… Reaalis on GM liikumiskiirused enamasti penskarite järgi pandud, nii et peaks veidi kiiremini jõudma.

Tervise Paradiisis on kolm kuud kehtivad 24x kaardid, millega tuleks ühe trenni hinnaks ca €3 (Marise sõnul odav :D ), selle nädala lõpuni on veel sõbrapakkumine -20% ehk saaksin esimesed kolm kuud isegi €2.50 trenn.

Fittestis on kallim – 10x kaardiga tuleks trenn üle €4, alternatiiv oleks aastane liitumine, millega tuleks €3.50 trenn – ma saaks muidugi käia siis ükskõik kui tihti ja jõusaalis ka, aga… Mul pole esiteks kuskilt võtta seda aasta summat korraga, teiseks tundub see enneaegne kulutus (äkki nii väga ei meeldigi, et aasta käia viitsiks), kolmandaks ma ilmselt rohkem nagunii käima ei hakkaks, kui need kaks korda nädalas… Et see liitumine on kasulik aktiivsematele trennis käijatele. Seal oli muidugi ka kirjas, et hinnaläbirääkimiste puhul kirjutada sellele meilile – ehk saaks nats alla kaubelda :D

Fittestis on trenn hetkel kaks kord nädalas – K 20.30, R 18.30. Tervise Paradiisis tunduvalt rohkem valikuid: E 17, T&N 10, K 19.30, L 11.15.

Ma eelistaks pigem hommikul trennis käia – värskem olemine ja nii… Aga hetkel on enamik kellaaegu nirud, sest Poisi tissiajad jooksevad sisse. Trenn ise on tund aega + minek ja tulek + riiete vahetus, hiljem pesu… Poisi päevased söögiajad on hetkel umbes 10.45, 15, 17.15, 20.20… Neid annaks osaliselt veidi nihutada.

Kõige kergem oleks käia trennis siis, kui Abikaasa saab kodus olla. Reede-laupäeva õhtuti on tal tihti üritused. Kui Abikaasat pole, saaks ema ka lapsi hoida, aga tal on pidevalt oma töö, mis suht tihti ka Pärnust väljas… Kunagi ei tea.

Ühesõnaga tundub, et Tervise Paradiis sobiks – hind on soodne ja kui käia K 19.30 ning L 11.15, siis peaks Abikaasa enamasti kodus olema, esimesel puhul nihutaks ööunne jäämise max pool tundi edasi (kas ma oleks väga rõve, kui pärast trenni ilma pesemata koju lippaks? Ma ei higista suuremat kunagi), teisel puhul saaks enne lõunaund tissi veerand tundi varem. Poissi tundes arvan, et see ei häiriks teda väga.

Need ajad muidugi millalgi muutuvad, aga jällegi – Tervise Paradiisis on rohkem valikut, seega tõenäolisem, et endale midagi sobivat leian. No ja varsti pole Poiss enam nii tissisõltlane ka.

Kommentaaris öeldi, et Tervise Paradiisi treenerid on tasemel. Ja ma kirjutasin sinna kirja, et lisainfot küida, sain treenerilt kena vastuse.

Täiesti võimalik, et Pärnus on veel kuskil bodybalance olemas… Ma ise ei leidnud.

No igatahes… Plaan on minna laupäeval Tervise Paradiisi ja trenn järele proovida. Ja kui meeldib, siis soodushinnaga 24x kaart osta :P

Lõpetuseks üks humoorikas postitus treeningsaalis kohatud erinevatest tüüpidest. Jajah, mina ilmselt olekski täpselt ema :)