Nov 082020
 

Ma polegi Kaaslase haigusest rohkem bloginud – no ma pole peaaegu üldse bloginud :D Lühidalt on seis selline, et millalgi oktoobris sai ta lõpuks käidud Tartus konsultatsioonil, pärast mida pandi ta lõpuks ometi sinna andmebaasi, kust talle luuüdi doonorit otsitakse. Öeldi, et jaanuari alguseks vast leiab doonori ja siis peab veel kaks kuud Tartu haiglas jälgimisel olema. Novat siis, SEDA osa polnud varem mainitud ja ei saaks öelda, et me selle üle just eriliselt rõõmsad olime. Aga mis seal ikka, eks, peaasi on ju terveks saamine. Nii et nüüd manifesteerin ma universumi poole vaid seda, et mingil tingimusel lastaks ta vahepeal aasta kaheks viimaseks nädalaks koju, kus ma võin temaga ülirõõmsalt kaks nädalat karantiinis istuda… Ainult et lapsed ju tahavad jõuluvaheajal väljas ka käia… Nii et ma ei tea, mismoodi saab. Kui koroonanäitajad hullemaks lähevad, siis nagunii ei saagi. Aga ÄKKI Pärnus püsib madal? ÄKKI kuidagi ikkagi on võimalik? See on mu ainus jõulusoov – saada Kaaslane jõulupuhkuse ajaks koju. Nii et kõik, kes te siin loete, saatke oma häid mõtteid ja nii edasi. Äkki on abi.

Aga praegu ongi nii, et mingeid uudiseid pole. Palavikku pole, enesetunne on hea, immuunsus madal, ta on veetnud täpselt kaks kuud PERHi üksikpalatis, kus teda jälgitakse, pidevalt vereproove võetakse, vajadusel saab antibiootikume ja verd. Olen nii tänulik selle eest, et tänapäeval on võimalik ka sundolukorras pikemalt ühes väikeses ruumis viibides nii mitmekesiselt aega veeta – on telekas, on arvuti, sarjad, raamatud, ristsõnad… Trennina teeb kükke :D Eks see ühes ruumis kinni olemine on muidugi jama, eriti nii liikuvale inimesele nagu Kaaslane, aga ÕNNEKS teab ta ise ka, et vaja positiivne olla ja nii see eluke siis veerebki.

Koroona tõttu on haiglas külastuskeeld, aga temal on arstilt eriluba – võib all kohvikus kokku saada lähedastega, vaiksemal ajal ja mitte liiga tihti. Mina käin Tallinnas regulaarselt iga kahe nädala tagant, tädi elab õnneks Tallinna lähedal ja tal on lihtsam külas käia. Iga kord, kui käime, viime talle kodutehtud toitu ja muud meelepärast kraami. Mina viisin viimati jälle hunniku teed ja kuna ma enne Plika sünnipäeva just fotomajandusega tegelesin ning korktahvli uuendamisest osad fotod üle jäid, tegin talle ka ühe kollaaži 30×40 raami sisse – sest noh, kui inimene peab veel neli kuud haiglas olema ja näeb perekonda ainult paar korda kuus, siis olgu nad tal vähemalt fotodel kogu aeg lähedal, eks.

Septembris käisin ma esimest korda Tallinnas koos Annika ja lastega – haiglas üksi ning hiljem koos spas. Järgmine kord septembris käisime koos lastega haiglas ning hiljem veel Proto avastustehases. Oktoobris sõitsin aga mõlemad korrad üksi – kuidagi ei tulnud meelde, et õigel ajal FB-s kuulutada ja endale reisikaaslast otsida, ehkki üksi on suht nüri 2×2 tundi päevas maha sõita. Nüüd viimati sel nädalavahetusel käisime koos Kaaslase vennaga ja no kohe poole mõnusam oli autosõit, sai lobiseda.

Ma olen NII tänulik selle eest, et meie uus auto võtab nii vähe kütust – ma tangin korra kuus ca 40 liitrit ja saan käidud 2x kuus Tallinnas pluss kõik oma lühikesed linnasõidud (mida on, tõsi, tänu kodukontorile väga vähe – korra-paar nädalas toidupoodi ja korra nädalas trenni – vahel ehk midagi veel, aga üldjoontes kõik). Ilmselt venitaks kolmandagi Tallinna-sõidu välja ühe paagitäiega, aga see on mu jaoks liiga piiri peal, nii et eelistan enne paagi täis panna.

Ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma sõidan nüüd maanteel ja ka Tallinnas! Ma ju enne keeldusin, sest alati sai ilma, Kaaslane oli roolis. Aga nüüd on vaja ja lihtsalt sõidangi. Alguses sõitsin Pärnust haiglasse ja tagasi. Siis oli vaja kesklinna mingi asi ära viia ja siis oli vaja mingis keskuses käia midagi ostmas ja… Nii ma lihtsalt sõitsingi :D Meeletu hirm oli, aga tegelikult täitsa ok :D Waze näitab sõiduridasid ka enam-vähem adekvaatselt, sellest on suur abi. Ja ma olengi juba omandanud ka Tallinnas teatava pohhuismi, mis mul oli senini vaid Pärnus sõites – et ega ma alati täpselt ei tea, kuidas minna, aga kui juhtub, et lähen valesti või lõppeb rida otsa, siis eks katsun pressida õigesse ritta. Ja noh, nii ongi – alati ju kuidagi saab, tuleb lihtsalt rahulikult võtta :D

Tasuline parkimine, mis mu jaoks oli täiesti tume maa – ka seda on nüüd Tallinnas vaja ja saan hakkama :D Ehkki ükskord lastehaigla parkla tõkkepuu välja sõites helistamise peale ei avanenud, nii et pidin helistama kõigepealt parkla infoliinile (kust sain koodi, mida sisse panna, et tõkkepuu tõuseks), seejärel Telia infoliinile (et nad nö käsitsi mu parkimise ära lõpetaks ja selle eest topelttasu ei võtaks (sest ma üritasin väljumise numbrile helistada õige mitu korda ja nende süsteemis läks see kirja nii, nagu ma oleks lühikese aja jooksul järjest mitu korda parkimist alustanud ja lõpetanud) – aga kõik tehti kenasti korda ja hiljem pole probleeme olnud.

Ühesõnaga ma sõidan ISE autoga igal pool Tallinnas. Ja olen enda üle jube uhke, sest minu jaoks on see meeletu areng. Ja seda kõike ainult tänu Kaaslase haigusele. Sest lihtsalt oli vaja :) Nii et jah. On palju asju, mille eest olla tänulik, ka praeguses olukorras.

Igatahes, miks ma seda postitust siin üldse kirjutan – ikka fotode pärast. Ma olen Tallinnas käinud septembrist alates kuus korda (septembris viisin nädala keskel Kaaslase ära ja sama nädala lõpus käisin tal esimest korda külas, sealt edasi siis kahenädalase intervalliga), fotosid on mul kahest korrast – mõlemal puhul siis, kui käisin Liisi juures. Esimene kord lihtsalt korra külas ja sõitsime samal õhtul tagasi, seekord jäin ööseks, sest mul polnud Plika sünnipäeva tõttu võimalik enne kella nelja liikuma hakata ja pimedas tagasi sõita ei tahtnud.

Siin purskkaevu juures saame alati Kaaslasega kokku – mõlemal maskid ees ja hoiame viisakalt distantsi :P

Paar suvalist klõpsu Proto avastustehasest:

Liisil on selline kassipuu :D

Eile õhtul jõime Joe Bideni terviseks gintonicut. Ja muidugi oli seltsiliseks ka KASS.

Öö veetsin Liisi tütre toas, kus mu voodikaaslaseks oli ükssarvik. Otse loomulikult pidin ma sellega Kaaslasele saatmiseks selfi tegema :D

Pärast kassi silitamist olin pisut karvane :D

Hommikune idüll kassiga, inglise hommikusöögi ootel:

Sep 292020
 

Verd andnud olen ma regulaarselt viimased kaks aastat.

2019 lõpus tahtsin annetada munarakke, aga öeldi, et ma ei sobi vanuse pärast, olin siis 35.

Elundidoonorluse nõusoleku kohta olin mõelnud linnukese digiloosse teha juba ammu-ammu (Grey anatoomia mõjud :D), aga polnud arvuti taga olles kunagi meeles… Eile olin arvutis, ID kaart käepärast – tegin ära, võttis ca 2 minutit :) Näe, siin juhendab, kuidas.

Ajendatuna Kaaslase haigusest otsustasin hakata ka luuüdi doonoriks. Tõenäosus, et minu luuüdi talle sobiks, on väga väike (peavad sobima igasugu näitajad – koesobivuse kohta pisut infot siin), aga mõte sellest, et ma võin aidata kedagi, kes praegu minule ja Kaaslasele sarnases olukorras ootab… Suurima heameelega.

Otsisin hiljuti välja, et luuüdi doonoriks saab registreerida Pärnu veretalituses ja mõtisklesin just endamisi, kas seda saab teha samal ajal, kui nagunii verd andma lähen – mulle oli just hiljuti tulnud sõnum, kus öeldi, et 0+ grupp on väga oodatud. Nagu tellitult kirjutas Mallu eile postituse, kust sain kinnitust, et jah, saab samaaegselt nii verd anda kui luuüdi doonoriks registreerida.

Kui ma viimati verd andsin, oli mu hemoglobiin alumise piiri peal – 125, sellest vähem enam polekski saanud. Täna hoidsin pöidlaid pihus, et poleks langenud – ja tulemus oli 145. Hämmastav! Ma nimelt vahepeal rauda lisaks ei võtnud, täitsa iseenesest tõusis see tase mai keskpaigast praeguseks nii palju. Olin väga rõõmus.

Täitsin veretalituses luuüdi doonoriks hakkamise kohta ka ankeedi, verd võeti lihtsalt pisut rohkem ja tulin rõõmsalt koju ära.

Õhtul lugesin netist, et luuüdi doonoriks saab registreerida kuni 35 aasta vanuseni ja ehmatasin. Imestasin, kuidas mind tagasi ei saadetud – olen 36. Aga otsisin edasi ja leidsin siit sellise info:

Luuüdi doonorite registriga saab liituda vanuses 18- 40 eluaastat ning doonorite registri liige saab olla kuni 55. eluaastani. See vanusepiirang on kehtestatud eelkõige doonorite tervisest lähtuvalt, sest väga paljude haiguste esinemissagedus vanusega tõuseb.

Loodame, et see 40 siis ikka pädeb. Sest ma tõesti tahaks olla seal andmebaasis.

EDIT: ja sain täna sellise kirja. Nii et siis ikkagi 35. Jäin napilt hiljaks :)

Täname, et olete otsustanud liituda vereloome tüvirakkude doonorite registriga, kuid alates 25. veebruarist 2020 ei võeta meilt üle 35 aastaste doonoriks soovijate andmeid vastu. Reegleid vanuse osas muudeti eelkõige patsiendi ravitulemusi silmas pidades. Noorte doonoritega saavutatavad tulemused on märgatavalt paremad. See trend on kõigis maailma registrites, mitte ainult Soome registris.

Nii et – tervis korras, vanus kuni 35? Tahad teha midagi head? Hakka luuüdi doonoriks. See on imelihtne. Täidad lühikese ankeedi, annad pisut verd ja ongi kõik. Veri saadetakse vastavasse kohta, analüüsitakse vajalikul moel, sind pannakse andmebaasi – ja kui oled kellelegi match, võetakse sinuga ühendust.

Võid päästa kellegi elu :)

Sep 162020
 

2020 pidi olema stressivaba lugemisaasta, mäletate? Koroonat selles kokkuleppes polnud ja viimase nädala sündmuseid ammugi mitte.

Eelmise nädala teisipäeva hommikul läks pisut väsinud ja näost ära, aga enda teada täiesti terve Kaaslane perearstile, et uurida, miks tal sinikad ära ei kao. Vereanalüüsi tulemus oli nii kehv, et ta saadeti sealt otseteed EMOsse, kust suunati edasi Tallinna haiglasse. Öeldi, et nemad saaks transportida kolmapäeval, aga parem oleks teha vereülekanne kohe samal päeval, nii et oleks hea, kui keegi saaks ära viia.

Niisiis sõidutasin ta Tallinna ja sõitsin üksi sama targalt Pärnusse tagasi. Kolmapäeval võeti luuüdi proov, tehti kompuutertomograafia, veel vereanalüüse.

Neljapäeva hommikul saime diagnoosi: aplaasia ehk aplastiline aneemia.

Kas teie teate, mis see on? Mina ka ei teadnud.

Luuüdi puudulikkus. Ehk et luuüdi ei tooda immuunsüsteemi jaoks vajalikke rakke.

Põhjus? Seda pole siiani leitud. “Noortel vahel lihtsalt juhtuvat”, midagi sellist ütles arst. Üheks trigerdajaks oli ilmselt stress. Kas mingi füüsiline põhjus üldse leitakse – pole kindel.

Ravi? Luuüdi siirdamine. Õigemini – kõigepealt proovitakse immunosuppressantidega immuunsus nulli tõmmata, sest on väike lootus, et luuüdi selle peale restardi teeb ja uuesti vajalikke rakke tootma hakkab. Aga see on ebatõenäoline. Nii et ilmselt siiski luuüdi siirdamine. Selleks on vaja sobivat doonorit. Pere on juba kahjuks välistatud. Seega otsitakse doonorit üle-Euroopalisest andmebaasist. See võib võtta kuid.

Kas varem siis tõesti mitte midagi viga polnud? Kaaslane on aastaid regulaarselt verd andmas käinud, mina viimased 1,5 aastat koos temaga. Viimati käisime mai alguses, siis oli tal hemoglobiin kõrge ja kõik korras. Ta ise oskab tagantjärele välja tuua vaid seda, et kuskil augusti alguses tekkis väsimus, mis tasapisi suurenes – aga nii aeglaselt, et ei tundunud kuidagi suure ohu märgina. Ainsaks füüsiliseks sümptomiks olid juba varem mainitud sinikad – esimest korda märkasime neid augusti keskel, kui terve Kaaslase keha pärast vihtlemist ulmeliselt jube välja nägi. Sealt edasi sinikaid muudkui tekkis. Aga me arvasime, et lihtsalt mingi aine puudus – seda Kaaslane perearsti juurde tuvastama läkski. Arsti sõnul – kui punaste vereliblede arv oleks korraga nii palju langenud, poleks ta suutnud voodistki tõusta, aga kuna see toimus pikkamisi, oli kehal võimalik olukorraga harjuda. Ja kohe alguses küsiti, kas tal pole hingamisraskusi, mis olevat sellises seisus tavalised… Neid ei olnud üldse.

Kuna kõik sümptomid vihjasid leukeemiale, siis see diagnoos on tegelikult juba isegi hea uudis. Ja pärast siirdamist saab päris suur osa täitsa terveks. Kaaslane on noor ja tugev, tervislike eluviisidega sportlane… Seega kõik räägib tema kasuks.

Lihtsalt. Tuleb oodata. Ja uskuda. Ja positiivselt mõelda.

Kuna laenukindlustust LHV tol hetkel ei pakkunud, oli meil plaanis kohe pärast laenu võtmist teha mõlemale korralik elukindlustus. Ja õnnetusjuhtumikindlustus. Võtsime kevadel pakkumised, aga ei jõudnud nende võrdlemiseni, sest tuli koroona ja eriolukord. Kodukontor ja distantsõpe võtsid nii läbi, et lükkasime seda muudkui edasi. Siis tuli suvi ja puhkused ja… Nii lükkus võrdlemine veel edasi. Ehk et… Jäi tegemata. Kaaslasel on küll rattavõistlustel osalemiseks kohustuslik õnnetusjuhtumikindlustus, aga sellest pole antud hetkel tolku.

Sõbrad, kindlustage ennast. Kunagi ei tea.

Meil on õnneks hästi. Oleks lihtsam ja muretum, kui oleks olnud kindlustus, aga saame hakkama ka ilma selleta. Esialgu on pool aastat töövõimetushüvitis, lisaks saab taotleda töövõime toetust. Selle ajaga on juba täitsa tõenäosus terveks saada :) Aga säästame nüüd igaks juhuks nii palju kui võimalik. Kui läheb kauem, siis on abiks.

Olen läbi mõelnud ka kõige kehvemad stsenaariumid ja vastus on õnneks sama: saame hakkama.

Nii et Kaaslane on PERHis, madala immuunsuse tõttu üksikpalatis. Nädalavahetusel sain teda veel vaatamas käia – lasti koguni palatisse ja puha. Küll maski, kitli ja kinnastega ning väga lähedale minna ei tohtinud. Sellest nädalast on koroona tõttu jälle külastuskeeld. Õnneks on tal suur telekas, saab vaadata nt Eurosporti, Tour de France just käib :) Läpakas, luger, raamatud, ajakirjad – kõik on olemas. Suhelda saab ka chatis ja telefonis.

Esialgu on vaja palavik alla saada, nii et raviks on hetkel antibiootikumid ja suht regulaarsed vereülekanded. Tundub, et mõjub – palaviku number on väiksem ja Kaaslase hääl reipam. Sealt edasi, täpselt ei teagi. Tartus on vaja mingeid uuringud teha, võib-olla proovitakse neid immunosuppressante… Kumb enne, ei tea. Elame üks päev korraga.

Arst on öelnud nii seda, et tuleb valmistuda väga pikaks haiglas olemiseks, kui ka seda, et tervise paranemisel on lootust saada koju ravimite peale. Tööle muidugi minna ei tohi, aga kui saaks haigla asemel kodus doonori leidmist oodata, oleks juba tohutult palju parem. Kuidas aga sobivad madala immuunsusega kokku tööl käiv naine, koolis käivad lapsed ja kolm kassi (arvestades, et Kaaslasel on kerge kassiallergia)? Mina võiks kodukontorisse ka jääda, aga lapsi ju koolist koju ei jäta ja kasse ka asumisele ei saada… Nii et jah. Selles suhtes ei julge hetkel midagi loota ega arvata.

Sellegipoolest andsin Kaaslasele korralduse, et kui ta Plika sünnipäevaks koju ei jõua, siis 23. november oleks hea (meil siis aastapäev). Ja et jõuludeks olgu kindlasti kodus :P

Ehkki diagnoos on olemas, on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Eks kõik selgub. Vaja on lihtsalt oodata. Ja positiivselt mõelda. Ja uskuda. Kõik saab korda.

Esimeste päevade teadmatus oli kahtlemata kõige raskem. Siis ei suutnud küll kogu aeg positiivne olla. Vahepeal käisid ikka väga mustad mõtted peast läbi.

Aga praeguseks on möödas nädal ja oleme saanud olukorraga pisut kohaneda.

Nüüd olen ma jälle positiivne. Ma päriselt SUUDAN olla positiivne! Ma päriselt USUN, et kõik saab korda.

Ja on NII PALJU asju, mille eest ma olen piiritult tänulik.

Ma olen tänulik selle eest, et Kaaslane läks perearsti juurde nüüd ja mitte hiljem, mil olukord oleks võinud olla juba palju hullem.

Ma olen tänulik selle eest, et meie ümber on nii palju toetavaid inimesi. Kaaslasel on toetav perekond, minul samamoodi. On töökaaslased, sõbrad… Toetust ja häid soove tuleb igalt poolt kuhjade kaupa.

Ma olen tänulik selle eest, et ma olen nii pikki aastaid positiivsust praktiseerinud, et ma suuda seda rakendada ka praegu.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on väga hea tööandja. Tervis on kõige olulisem. Ei pea muretsema, et haiguse ajal koondatakse.

Ma olen tänulik selle eest, et me saame rahaliselt hakkama. Pool aastat saame säästa. Minu sissetulek pole ka kõige väiksem. Ja ma olen vajadusel väga osav majandaja.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime osta mõnusa kodu, ennast seal sisse sättida ja kõik olulisemad asjad tehtud.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on olemas talvepuud.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime välja vahetada auto, nii et saan praegu muretult sõita ka pikki maid – ei pea kartma, et tee peale jään, kütust kulub samuti võrreldes varasemaga imeliselt vähe.

Ma olen tänulik selle eest, et tänu kõigele eelnevale saan ma suurepäraselt koduse majapidamisega üksinda hakkama.

Ma olen tänulik selle eest, et ma oskan üksindust nautida. Või noh, nautimine on siinkohal vist pisut liialdamine, igatahes suudan olla rahulik ja rõõmus.

Ma olen tänulik selle iseseisvuse crash course‘i eest, mis elu mu teele lükkas. On nii palju (pisi)asju, mida ma polnud meie uues kodus teinud, sest ülesanded olid nii jagunenud, et neid tegi kogu aeg Kaaslane.

Ma olen viimase nädala jooksul teinud väga palju uusi asju. St, ma olen muidugi neid kõiki ka varem teinud, lihtsalt mitte praeguses kodus.

Ma olen sõitnud paduvihmaga maanteel ja Tallinna tipptunni liikluses ning jäänud ellu :P

Ma olen saanud kõrvalistujaks olemise asemel nädal aega ise autot juhtida, nii et uus auto on nüüd mugav ja “oma”. Mul on olnud pidevalt ise sõites lõpuks võimalus mõelda välja enda jaoks kõige mugavamad teekonnad kõigist vajalikest kohtadest uude koju. Pärnu on väike ja siin pole ju midagi keerulist, asi pole kunagi olnud selles, et ma ei jõuaks punktist A punkti B. Aga just need kõige efektiivsemad marsruudid, võttes arvesse ühesuunalisi tänavaid, parkimise suunda, uusi ringteid :) Enne lihtsalt sõitsime enamiku ajast koos, Kaaslane eelistas juhtida ja ega ma ju ei keelanud, mul oli kõrval mugav :D Aga iseseisvus on hea.

Ma olen vaadanud kapoti alla ja lasknud endale õpetada, kuhu mida valada tuleb. Valas küll seekord veel Kaaslase vend. Aknapesuvedelikku :D Aga ma nüüd tean, kuhu see käib ja oskan seda järgmine kord ise teha :D

Ma ostsin autole uued kojamehed. See tähendab, ma parkisin Fixuse akna alla, läksin leti juurde, näitasin näpuga parkla poole ja ütlesin: palun mu Audi A4-le uued kojamehed, palun pange külge ka :P Kümme minutit ja tehtud. Vanad kojamehed olid õudus kuubis, tegid KOHUTAVAT häält.

Ma õppisin oma nutikellal ise äratust panema. Ja magamistoa fancyl päikesetõusu imiteerival linnulauluga ärataval kellal äratust sisse-välja lülitama.

Ma olen tutvunud meie magamistoa robottolmuimeja töö- ja tühjendamispõhimõtetega ning oskan seda nüüd kasutada.

Ma olen kütnud pliiti, tühjendanud postkasti, viinud välja bioprügi, lohistanud prügikasti pärast tühjendamist tänavalt hoovi tagasi.

Paljud neist on täiesti lihtsad ja tähtsusetud pisiasjad. Lihtsalt. Seda kõike tegi varem Kaaslane :)

Kuna poes käimine ei mahu hetkel mu huviorbiiti ja nagunii on eesmärk maksimaalselt säästa, on vahelduseks ääretult tore majandada ja kappe tühjemaks süüa. Imelikult vähe süüa kulub, kui Kaaslast pole :)

Ma olen alati eelistanud töötada kontoris – pärast koroonat, sunniviisilist kodukontorit ja distantsõpet tundus kontor suisa puhkus :D Üldises plaanis oli lihtsalt tore Kaaslasega koos tööl käia. Nüüd, kus Kaaslane ei tööta ja lapsed käivad koolis, olen aga avastanud, et mu praeguse olemisega sobib kodukontor paremini. Õnneks on meil koroona tõttu endiselt täiesti vaba valik, kas töötame kontoris või kodus. Olen küll positiivne, heatujuline ja rahulik, aga samas ka ääretult rahutu. Just selles mõttes, et ma ei kannata pikalt paigal istuda. Kui on parasjagu vaba hetk ning rahutus, saan vahepeal püsti karata ja kodus midagi kasulikku teha – mõned nõud pesta, pesu kokku lappida, mis iganes. Ühesõnaga, funktsioneerin nii efektiivsemalt. Vaatame, kaua läheb, enne kui ma hakkan töökaaslaste ja suhtlemise järele nii suurt puudust tundma, et jälle kontori ust kraabin :P Ega ma 100% ajast nagunii kodus ei ole ka, vahel tuleb ikka nägu näidata. Aga jällegi asi, mille eest olen väga tänulik – et mul on töö, mis võimaldab kodus töötamist, et mu tööandja võimaldab valimist.

Nii et – positiivselt edasi. Kõik saab korda.

Ja sõbrad, kes te olete mõelnud mulle Pärnusse külla tulla, aga pole veel tegudeni jõudnud – seltskond on oodatud :)

Dec 012018
 

Mul on nõeltega selline suhe, et nende minusse torkimine mind ülearu ei vaimusta (ütleme nii, et süstivat narkomaani minust ei saa :D) – kui mulle süsti tehakse või verd võetakse, ükskõik kust, vaatan pigem kõrvale ja soovin, et oleks ilma läbi saanud :D Samas saan aru, et vahel on vajalik ja noh, elame üle. Ma ei usu, et ma nõela vaadates ära minestaks, nii nõrganärviline ma kindlasti pole, aga lihtsalt tundub vastik. Ma hambaarsti juures hoian ka alati silmad kinni, sest ma ei taha näha ühtki masinat ega riista, mida nad kasutavad…

Ühesõnaga, hoolimata mu võrdlemisi jahedast suhtest enesesse nõelte torkimisega, olen ma juba aastaid tahtnud uuesti doonoriks minna. Oli vaid ähmane mälestus, et vähemalt korra olen (üli)kooliajal käinud, polnud hullu midagi ja tahaks veel. Sest miks mitte, tore on aidata.

Metsa tänav mu kodust just kaugel pole, aga sinna jõudmine ilmselt mu prioriteetide hulka ei kuulunud, sest kohale ma sinna kunagi ei jõudnud :)

Ükskord aasta-paar tagasi sattusin kesklinna siis, kui Martensi väljakul oli veretalituse telk, mind kutsuti doonoriks ja kaalusin, aga oli too hetk veits kiire ja nii ta jälle jäi.

Veebruarist töötan suuremas ettevõttes, kus on see eelis, et iga paari kuu tagant saab suisa töö juures verd anda. Ei pea kuskile minema :) Ma kohe võtsin plaani, et jess, teeme ära.

No ja siis paar esimest korda ma ei saanud, sest oli See Aeg Kuus. Naiseks olemise rõõmud :D

Ja kui nüüd lõpuks järjekordne kuupäev meilile saadeti, siis ma kontrollisin oma kalendrit ja juubeldasin, sest ometigi läks õnneks. Ja panin ennast kohe kirja.

Ma tegelikult natuke pelgasin ka, et äkki on hemoglobiin madal või mis iganes muud.

Nad leidsid mu neiupõlvenimega oma andmebaasidest üles ja Pärnus olengi käinud vaid korra, mais 2002, vahetult enne gümnaasiumi lõpetamist. Tuleb meelde küll, üks kunagine klassiõde ja sõber oli usin doonor (ja elas Metsa tänaval :)) – tema mu sinna ilmselt kaasa võttis. Ja ma TEAN, et ülikooliajal tahtsin ka anda, aga kas ma siis andmiseni jõudsin? Pole kindel. Võib-olla jah, võib-olla ei. Vabalt võib olla, et see esimene kord jäigi ainsaks.

Nüüd mult küsiti, kas olen varem ka andnud ja kas olen kogu aeg nii kõhn olnud jne. Aga hemoglobiin oli 140 (mis, ma saan aru, on väga hea) ja vererõhk oli isegi normaalne, mitte madal (vanasti kippus kogu aeg olema).

Ja kolleeg hoidis mul kätt, kui nõela sisse torgati :)

Ja nii ma saingi lahti peaaegu poolest liitrist verest ja polnud kogu ülejäänud päeva jooksul kordagi tunnet, et midagi oleks teisiti. Mind hoiatati, et ma ringi ei rahmeldaks, mille ma kogu aeg ära unustasin, sest ma olen oma olemuselt rahmeldis, kõnnin kiiresti, räägin kiiresti, teen enamikku asju kiiresti… Aga midagi ei juhtunud, pilt kordagi virvendama ei hakanud. Käisin paar tundi pärast vere andmist autol ülevaatust tegemas, sealt pidin koju sõitma ununenud dokumentide järele ja siis tagasi, ühesõnaga käimist ja tegemist oli… Aga kõik oli hea.

Õhtupoolikul tabas küll surmväsimus, aga see oli ilmselt eelkõige seotud faktiga, et ma olin eelmised kolm ööd kaugelt liiga vähe maganud. See sai samal õhtul parandatud :)

Ühesõnaga mul on ülevoolavalt head emotsioonid seoses selle vereandmisega. Tahaks veel :) Mulle meeldib mõte sellest, et ma olen kellelegi kasulik ja sama palju sellest, et minusse endasse tuleb ju nüüd värsket verd. Värske veri on alati kasuks :)

Nii et kolme kuu pärast jälle. Kui ei ole just See Aeg Kuust (ja kui on, siis peab ennast kokku võtma ning sammud Metsa tänava poole seadma). Loodame parimat :D

May 212018
 

Mul oli kaks nädalat tagasi miski äärmiselt veider terviserike. Kõik oli enne täiesti korras – tervis hea, mingit olulist stressi polnud, olin just nautinud pikendatud nädalavahetust koos 1. maiga. Järgmise päeva hommikul tõusin üles, läksin vannituppa, ise imestasin – miks ma niiviisi tuigerdan. Alguses arvasin, et lihtsalt unine, toimetasin vaikselt edasi. Aga ei läinud paremaks, pea käis ikka ringi, siis hakkas iiveldama ka.

Helistasin ülemusele, ütlesin, et nii ma küll tööle tulla ei jaksa, magasin kella üheteistkümneni. Siis oli enesetunne veidike tahedam, nii et sõin hommikust ja läksin ülejäänud päevaks siiski tööle. Sain töö kenasti tehtud, aga olemine oli ikka selline imelik ja vatine.

Järgmise päeva hommikul käis pea ikka ringi. Õnneks vähemalt süda paha ei olnud, aga ringi käies oleks tahtnud aeg-ajalt seinast kinni hoida, pead kiiresti keerates “ei jõudnud pilt järele”. Auto juhtimine nõudis täit pingutust ja tähelepanu. Sõitsin küll tööle, aga peamiselt selleks, et läpakas koju võtta, et sealtki natuke töötada. Helistasin kohe hommikul perearstile, kirjeldasin olukorda – öeldi, et tule kohale, vaatame üle. Muidugi ei tehtud alustuseks midagi muud, kui saadeti vereproovi andma. Ferritiinid ja D-vitamiin ja mingid asjad veel. Anti haigusleht ja lubati reedel tulemustega helistada.

Reedel oli olemine vahelduva eduga täiesti ok ja täiesti vatine. Vereproovi tulemusi teada ei saanudki. Nädalavahetus möödus samuti peamiselt vati sees. Uuel nädalal läksin siiski tööle, sest ei mallanud kodus passida. Vereproovid olid korras, nii et midagi tarka öelda ei osatudki. Haiguslehte oleks pikendatud, aga ma ei soovinud. Terve nädala elasin ja töötasin suurema osa ajast vati sees. Ei oska seda tunnet paremini kirjeldada, aga sihuke… Eemal olemise tunne oli. Ei olnud just kõige kirkam kriit karbis.

Ise olin pidevalt väsinud ja silmad olid nii väsinud, et lugesin ja arvutis olin minimaalselt, pusletamisest ega millegi vaatamisest isegi ei mõelnud.

Kõige hullem oli ikkagi see, et mitte mingit seletust polnud.

No ja siis, eelmisel nädalavahetusel, sai kõik lihtsalt iseenesest korda. Vatine tunne kadus ära ja energia tuli tagasi. Terve selle nädala olen olnud täiesti normaalne mina ise. Ausalt, pisarateni tänulik olen selle eest. Nii hea ja lihtne on elada, kui jagub energiat igapäevaeluks. Nii lihtne on rõõmus olla!

Kogu selle ebamäärase olemise aja lasin kas Soomlasel kokata või sõid lapsed õhtusöögiks kama vms. Mina lihtsalt ei jaksanud, ei huvitanud. Sel nädalal kokkasin igal õhtul sooja toitu, rõõmuga. See tähendab, neljapäevani, sest reedel polnud lapsi ja nädalavahetusel kokkas Soomlane. Aga siiski, neli päeva! :D

Hea on olla terve. Siiralt loodan, et see nüüd nii ka jääb!

Apr 212018
 

Liivi kirjutas märtsi alguses pika postituse lastega ortodondi juures käimisest. Kuna mul tuli nüüd ka tahtmine oma kogemust jagada, siis kopeerin alustuseks siia oma kommentaari tema blogi alt – see sai sinna peaaegu et omaette postituse pikkune, hea nüüd ära kasutada, kogu taust on lahti seletatud :D

Meil käisid lapsed kogu lasteaiaga hambaarstil. Sealt suunati mõlemad edasi ortodondi juurde. Sealt edasi mõlemad keelekida lõikusele. Poisil ainult alumine, Plikal ülemine ka. Lõikus oli kevadel 2016, mina tookord kaasa minna ei saanud, käis Eksabikaasa. Pärast lõikust oleks pidanud tegema usinalt keeleharjutusi, mida mulle korra mainiti, nende tähtsust ega olemust aga mitte, nii need kõigil ununesid.

Eelmise aasta lõpus suunas laste hambaarst nad mõlemad taas ortodondi juurde ja Poisi müofunktsionaalse terapeudi juurde (ma väga loodan, et panin nüüd õige väljendi, sest mul ka ausalt meelde ei ole jäänud, aga üritasin googeldada ja tundub õige). Mingi spetsiaalset sorti ortodont, kes too hetk võttis vastu vaid Tallinnas ja oli tasuline 1h ja 40€.

Põhimõtteliselt, nagu ma hambaarsti jutust aru sain, lastel on keele asend neelamisel vale – Poisil on keel neelates hammaste vahel, Plikal liiga taga… VIST oli nii :D Lahihambumus vist oli ka mainitud, ma ei tea, kas siis mõlemal või ainult ühel. Kõik need väljendid lihtsalt ei jäänud meelde ja läksid peas sassi.

Mis seal ikka, panime aja, käisime jaanuari alguses ära. Kuna Plika oli kaasas, vaadati ka tema selle aja sees “tasuta” üle. Vaadati suud ja hambaid ja keele asendit ja keelekida, tehti fotosid jne. Plika saadeti uuesti kida lõikusele – Poisi puhul oli mingi mõõt piiri peal ja arvati, et saab harjutustega hakkama. Öeldi, et Poisi suulagi on liiga kitsas ja vb oleks ka vaja mingit aparaati kasutada seal – see olevat aga ortodondi teema. Kuna kohaliku ortodondi juures käisime õige pea pärast seda, siis sealt öeldi, et praegu pole vaja. Pandi ainult Plikale uus kida lõikuse aeg kirja.

ÕNNEKS hakkas nüüd Pärnus ka üks müofunktsionaalne terapeut vastu võtma, mis tähendab, et me ei pea enam teise linna sõitma ja suti odavam on ka. Käisime nüüd veebruaris esimest korda tema juures ja poolteist nädalat tagasi uuesti Plika kida lõikamas ka.

Ja meil on keeleharjutused, mida tuleks teha mõlema lapsega iga päev 3x päevas. Ja ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda, et need kolm korda päevas ka tehtud saaks. Hommikul on kiire, pärast kooli on enamasti mu ema pool, õhtul kodus ka muud toimetused, nii et alles õhtul enne magamaminekut tulevad meelde need harjutused. Siis saavad need tehtud, terapeut ütles nüüd siin Pärnus, et kui päeval ei tee, tehke õhtul 3x rohkem. Ja mina peaks kontrollima, et nad teevad õigesti. Ma ei jaksa! Ma olen õhtuti lihtsalt NII väsinud, et ma ütlen neile, et tehke ja loodan, et teevad õigesti. Ja kui nad on isa juures, ma vahepeal ikka tuletan meelde, et peaks tegema õhtuti, aga minu meelest ega keegi ei pea seda seal meeles :)

Ühesõnaga mul on ääretult vastuolulised tunded selle kõige suhtes. Ma olen meeletult tänulik, et meie hambaarst oskas edasi suunata (terapeut ka kiitis seda eraldi – ütles, et enamik ei oska selliseid asju vaadata) ja et ma saan asjaga tegeleda, ma käin kohusetundlikult teraapias ja maksan selle eest ja tuletan neile õhtuti harjutusi meelde, aga ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda kõike kolm korda päevas ja iga liigutust kontrollida… Ja uue terapeudiga oli mingi üks harjutus, mida ei saa teha õhtul, vaid mis sisaldab pool tundi joonistamise, lugemise vms vaikse tegevuse ajal puidust spaatli huulte vahel hoidmist, mis mul ka never ever meelde ei tule päevasel ajal.

Nii et teine pool sellest tänulikkusest on süümepiinad, et mul on vahendid ja ma ei jaksa neid kasutada ja vb keeran oma laste hambumuse tänu sellele pekki. Mul on praegu suht väsitav ja raske eluperiood ja iga lisakohustus paneb lihtsalt sisemiselt karjuma. Aga eks ma annan endast parima.

Lihtsalt lohutav oli lugeda, et ma pole ainus, kellele sellist asja soovitati. Ma polnud varem sellest kõigest kuulnudki. Olen mõelnud sellest blogida, aga pole jaksanud. Miks krt need hambad ei võiks lihtsalt iseenesest õigesti kasvada, ah?

Neid põhjuseid lugedes – kuna ülejäänud listiga mu meelest probleeme pole, siis meie puhul vist on päritud – pudikeelsusega ma küll ei tea, et mul oleks probleeme olnud, aga minu meelest mu keelekida vb vajaks ka lõikamist (sest neid laste harjutusi ma kõiki korralikult teha ei saa) ja hambumus ei pruugi olla õige – aga mulle pole keegi midagi öelnud, et peaks lõikama või tegema :D Hambad on sirged ja omal kohal, süüa saan kenasti. Kas nende kokkupuutepunkt on õige, pole aimugi – aga tean, et emale nüüd vanas eas öeldi hambaarsti juures, et temal on vale ja sellepärast ongi hambad nii kulunud. Samas on ta 70 ja oma hambad suus kõik, nii et tal on sellegipoolest seis hea.

Aga oma lastele tahaks ju ikka parimat… Nii et… Katsun anda endast parima. Hämmastavad võimalused on tänapäeval.

Tallinnas käisime Rita Kalviku juures, kes oli imetore, soovitan soojalt. Pärnus käisime täna teist korda Anna Dudkina juures, kes on samuti väga tore ja soovitan sama soojalt. Inimesed on erinevad – kõik arstid ja spetsialistid ei oska ühtviisi hästi lastega suhelda, aga nemad on selles mõlemad suurepärased. Mulle on meeletuks kergenduseks, et saame seda teha Pärnus ja eriti hea meel, et nädalavahetustel, mil on tööpäevadega võrreldes tunduvalt rohkem aega ja rahulikum tempo.

Nagu te Liivile kirjutatud kommentaarist võisite lugeda, olin mures, et ei suuda keeleharjutuste tegemist piisavalt kontrollida – parim, mis ma õhtuti väsinuna suutsin, oli neid lastele meenutada. Seega oli täna ääretult suur rõõm, kui mõlema lapse “arengut” kiideti – Plika keel liigub nüüd, ligi kaks kuud pärast lõikust, väga hästi. Poisil liigub ka nii hästi, et uuesti lõigata pole vaja. Neid harjutusi, mida nad olid kaks kuud kodus teinud, tegid nad täna terapeudi juures õigesti ja korralikult. Järelikult oli mu panus piisav :)

Täna said mõlemad lapsed uued harjutused – tegid need koha peal läbi ja said väljaprinditud paberid ning vajalikud “lisatarvikud” koju kaasa. Järgmine aeg on kahe kuu pärast. Püsivate tulemuste saavutamiseks peaks käima vähemalt viis korda. See teenus pole hetkel haigekassa poolt rahastatud, aga iga kahe kuu tagant €40 maksta on meile õnneks täiesti jõukohane. Enda hambaarstile maksin viimati €130, see oli tunduvalt valusam laks :P

Nii et mul on hetkel hea ja kerge tunne. Nii hea meel on, et meie hambaarst märkas ja edasi suunas. Et saame käia teraapias Pärnus. Ja et lapsed on nii tublid ning saavad õhtuti harjutuste tegemisega ise hakkama. Katsun neile iga päev meenutada ja loodan, et areng jätkub sama kenasti kui senini.

Feb 282018
 

Käisin reedel kooliga paraadil, sest EV100 ikkagi. Olin küll soojalt riides, aga ju ikka külmetasin.

Laupäeva esimene pool oli veel isegi enam-vähem, jaksasin torti kaunistada ja tähistada.

Päeva peale tundsin lähenevat pea- ja kurguvalu. Õhtu veetsin voodis ja vaevlesin räige kurguvalu käes. Kui tavaliselt on kurguvalu lihtsalt tüütus, mis üle elada, siis seekord oli see lihtsalt NII VALUS, et oleks tahtnud ropendada ja nutta. Selle asemel kuristasin soolaveega kurku, neelasin sipelgapuu koore kapsleid ja kui suutsin lõpuks magama jääda, siis pühapäeva hommikuks oli kurk üsna okei.

Kui laupäeval oli peavalu vaid lähenevaks jäänudki, siis pühapäeval, kus kurguga korras, sai peavalu rohelise tule. No see oli igatahes talutavam – ma isegi ei võtnud rohtu, isegi pesin pesu, ehkki enamiku päevast vedelesin voodis.

Esmaspäeva hommikul tundus, et ei ole hullu midagi, küll oli nina voolama hakanud, aga olgu, eks, läksin rõõmsalt tööle. Neelasin sipelgapuud edasi, määrisin vietnami salvi nina alla ja arvasin, et sellest piisab. Ei olnud mõistust ka piisavalt, et poolest päevast koju minna, kui enesetunne kehvaks läks… Ikka venitasin tööpäeva lõpuni. Samal õhtupoolikul oli veel Plika keelekida lõikus, sinna minekust polnud ka pääsu. Mis siis, et ise olin külmavärinates.

No ja nii oli esmaspäeva õhtuks 38.4 palavik.

Eile hommikul oli palavik 37.7. Mul alles kolmas töönädal uues kohas, töötelefoni veel saanud pole, polnud ülemuse numbritki märganud salvestada. Mõtlesin, et lähen kohale, räägin ära, et haige, võtan läpaka kaasa ja katsun veidi kodukontorist töötada. Juhtus aga nii, et auto ei läinud käima. Kuna enesetunne oli nagunii kirjeldamatult s*tt, siis läksin sama targalt voodisse tagasi ja saatsin ülemusele kirja.

Palavik kusjuures oli lõunaks kadunud ja pole siiani tagasi tulnud. Küll aga tuli räige peavalu ja jube vastik köha, mis kurgu meeletult valusaks tegi. Kaks täiesti erinevat kurguvalu, muuseas – see, mis oli laupäeval ja see, mis nüüd viimased kaks päeva tänu köhimisele. Niisiis võtsin valuvaigistit, et olemine vähekegi normaalsem oleks ja veetsin veel ühe päeva voodis vaheldumisi magades ja raamatut lugedes.

Kui tänu valuvaigistile ja voodirežiimile tundus eile, et ei ole ju hullu midagi, võin täna tööle tulla küll, siis õhtul ei jäänud ma magama, sest esiteks olin pool päeva maha maganud ja teiseks hakkasid pea ja kurk jälle räigelt valutama. Võtsin veel ühe valuvaigisti ja peale kella ühte lõpuks uinusin… Äratus oli kell kuus ja olemine etteaimatavalt nii kehv, et kirjutasin taas ülemusele – ei jaksa täna ka tööle tulla, kui homme sama, siis võtan haiguslehe.

Selle peale ta arvas, et võtku ma juba nüüd. Ma siis helistasin perearstile. Ja indeed, haiguslehe ma sain, telefonikõnega. Ainult et alates tänasest, sest ma, lollike, ei tulnud ju selle peale, et kohe eile helistada ja pealegi ma pole elu sees haiguslehte võtnud ja lootsin, et saan ka seekord niisama hakkama.

Nii et nüüd mul on üks tööpäev ikkagi “puudutud”, haigusleht alles alates tänasest ja jääb nii lühikeseks ajaks, et mingit hüvitist ma selle eest ei saa. Tööd alustasin ma ka esialgselt planeeritust nädal hiljem, nii et veebruaris oli kahe töö vahepeal nädalake töötu elu. Nautisin seda puhkusenädalat küll täiega, aga eelmise tööandja veebruari esimeste päevade lõpparve on juba, khm, realiseeritud. Ja TM tagastusest pidin autoremondiks võetud võla tagasi maksma, aga ma ei ole veel jõudnud seda teha ja vist praegu kõike ei julgegi, enne kui ma näen, mis seis pangaarvel pärast palgapäeva on. Kuna ma vanale tööandjale mõningaid asju endiselt teen, siis on see lisasissetulek, mis veidi aitab, aga…

Ja ehkki haigusleht on nüüd olemas, siis samal ajal ikkagi kripeldab, et tööl jäid mingid asjad tegemata. Ja kuna ma olen täna terve päeva voodis olnud ja valuvaigisti hetkel mõjub ja magada enam ei jaksa, siis on tunne, et jõuaks ju tööd teha küll. Ja mõtlen taas, kas oleks pidanud haiguslehe asemel arvuti ära tooma ja katsuda kodukontorist töötada. Aga ülemusel on muidugi õigus, kui ta ütles, et ma ei ole veel nii iseseisev, et kodust tööd teha. Ma alustasin täiesti uues valdkonnas ja õppimine võtab omajagu aega. Natukene juba jagan, aga mitte piisavalt. Hea vähemalt teada, et tulevikus on selliste olukordade lahenduseks kodukontori võimalus olemas.

Nii ma siis vedelen voodis ja tunnen ennast simulandina. Sest ma ei jaksa hetkel magada ega malda niisama passida. Ma ju jõuan lugeda! Ja isegi blogida! Ja mu haiguslehe põhjuseks on köha ja nohu :D

Ma vist lihtsalt ei oska haige olla.

Oct 312017
 

Poiss ärkas eile hommikul valutava kaelaga – hiljem selgus, et väidetavalt olla see tal hakanud valutama juba pühapäeva õhtul. Arvasin, et ehk läheb üle, saatsin kooli. Ei läinud üle, käis terve päeva ringi, pea poolviltu, täna hommikul oli seis sama.

Täpselt kell kaheksa helistasin pereõele ja pidasin temaga maha pika vestluse. Kuna kael valutas vaid liigutamise ajal ja ühtki muud sümptomit (palavik, suurenenud lümfisõlmed, iiveldus jne) ei olnud, arvas õde lõpuks täpselt sama, mis mina: et ju ikka külma saanud ja närvivalu. Arvas, et pole mõtet hetkel veel näitama tulla, lihtsalt kael korralikult soojas hoida ja jooksvalt vaadata. Koolis käimise koha pealt arvas, et eks Poiss tunnetab ise kõige paremini, kus tal parem on.

Poiss tahtis kooli minna :) Sidusin talle suure pehme salli korralikult kaela ümber ja lugesin sõnad peale, et see ka koolis kaela jääks. Saatsin õpetajale ka sõnumi vastavasisulise infoga.

Õpetaja helistas mulle tagasi praktiliselt kohe. Ütles, et mäletab oma lapsepõlvest, et tal oli ka mitu korda kaelanärvipõletik, tagantjärele tarkusena vist peamiselt sellest, et käis külmas saalis trennis, nii et kael vaheldumisi higistas ja külmetas… Et tõesti, need valud on visad ära minema, nii et kuni Poiss ennast ise hästi tunneb, seni käigu koolis edasi… Et ta hoiab silma peal ja vaatab, et ta liiga palju ei rahmeldaks… Ja vaatame jooksvalt.

Mul on lihtsalt nii hea ja soe tunne südames.

Et kui mul on mure, ma saangi helistada oma perearsti kabinetti ja konsulteerida. Muidugi on olemas ka nõuandeliin, aga kõige parem on ikka rääkida “omadega” – inimestega, kelle juures ma olen lastega algusest peale käinud, kelle puhul ma täpselt tean, mis nägu nad on :)

Ja et Poisil on õpetaja, kes hoolib, helistab, jagab kogemust ja kinnitab, et aitab jälgida.

Lihtsalt võrratu.

Aga ka teie võite jagada kogemust. Kas kellegi lapsel on midagi sarnast olnud? Mida olete ette võtnud? Kas teie meelest peaks ikkagi mingi hetk arstile minema?

Nov 172016
 

Miskipärast mulle tundub, et me kipume oma tervist võtma üsnagi iseenesestmõistetavalt :) Ei mõtle me sellest sugugi, kuni miskit pole häda. Kui haigus hakkab ligi hiilima, siis alles teadvustame, et tervisega on miskit nihu…

Ma olen väga-väga tänulik, et meie pere tervis on hea. Pisemaid “seisundeid” tuleb ikka ette, aga need mööduvad kiirelt. Üldiselt oleme kõik terved kui purikad. Allergiaid ei ole (mh, ok, Abikaasa tolmuallergia, aga mitte ühegi söögi vastu, mõtlesin pigem siinkohal). Suguvõsas mingeid raskeid haiguseid ei ole :)

Hea on olla terve! Katsume eneste eest ikka hoolitseda, nii hästi kui võimalik. Et seda tervist jaguks veel pikkadeks aastateks.

Nov 082016
 

Tänased rõõmud:

  • Abikaasal oli väga-väga põnev päev, mida olime kaua oodanud. Aga kuna see on minu blogi, siis ega rohkem ei saagi rääkida. Lihtsalt, ütleme nii, et ma elasin kaasa ja mul oli sama põnev :)
  • Sain hoolimata kahetise väärtusega enesetundest kõik vajalikud tööasjad kenasti tehtud
  • Jõudsin õhtul isegi natuke koristada
  • Proovisime esimest korda Joel Ostrati köögivilja quiche’i, maitses suurepäraselt

Tänased väljakutsed:

  • Kahetise väärtusega enesetunne :) Eile oli terve päev suurepärane, aga ei tea, kas oli asi selles, et pingutasin töötamisega üle, sõin hilisõhtul liiga palju rasvast toitu või ehk hoopis selles, et tänu pühapäeva maha magamise tõttu ei tahtnud isegi ööl vastu teisipäeva uni tulla… Igatahes täna ärgates oli olemine üsna kehvakene. Oli plaanis tööle minna, aga sellest ei tulnudki midagi välja – tegin automaatpiloodil kõik vajaliku ära (lasteaed, tööasjad, mis venisid lõpuks ikka poolde päeva), ülejäänud aja lihtsalt lesisin voodis ja puhkasin. Ju siis oli vaja veel ühte kodust päeva… Olen kindel, et täna öösel saan korralikult magada ja homme hommikuks on enesetunne jälle suurepärane :)