Apr 212018
 

Liivi kirjutas märtsi alguses pika postituse lastega ortodondi juures käimisest. Kuna mul tuli nüüd ka tahtmine oma kogemust jagada, siis kopeerin alustuseks siia oma kommentaari tema blogi alt – see sai sinna peaaegu et omaette postituse pikkune, hea nüüd ära kasutada, kogu taust on lahti seletatud :D

Meil käisid lapsed kogu lasteaiaga hambaarstil. Sealt suunati mõlemad edasi ortodondi juurde. Sealt edasi mõlemad keelekida lõikusele. Poisil ainult alumine, Plikal ülemine ka. Lõikus oli kevadel 2016, mina tookord kaasa minna ei saanud, käis Eksabikaasa. Pärast lõikust oleks pidanud tegema usinalt keeleharjutusi, mida mulle korra mainiti, nende tähtsust ega olemust aga mitte, nii need kõigil ununesid.

Eelmise aasta lõpus suunas laste hambaarst nad mõlemad taas ortodondi juurde ja Poisi müofunktsionaalse terapeudi juurde (ma väga loodan, et panin nüüd õige väljendi, sest mul ka ausalt meelde ei ole jäänud, aga üritasin googeldada ja tundub õige). Mingi spetsiaalset sorti ortodont, kes too hetk võttis vastu vaid Tallinnas ja oli tasuline 1h ja 40€.

Põhimõtteliselt, nagu ma hambaarsti jutust aru sain, lastel on keele asend neelamisel vale – Poisil on keel neelates hammaste vahel, Plikal liiga taga… VIST oli nii :D Lahihambumus vist oli ka mainitud, ma ei tea, kas siis mõlemal või ainult ühel. Kõik need väljendid lihtsalt ei jäänud meelde ja läksid peas sassi.

Mis seal ikka, panime aja, käisime jaanuari alguses ära. Kuna Plika oli kaasas, vaadati ka tema selle aja sees “tasuta” üle. Vaadati suud ja hambaid ja keele asendit ja keelekida, tehti fotosid jne. Plika saadeti uuesti kida lõikusele – Poisi puhul oli mingi mõõt piiri peal ja arvati, et saab harjutustega hakkama. Öeldi, et Poisi suulagi on liiga kitsas ja vb oleks ka vaja mingit aparaati kasutada seal – see olevat aga ortodondi teema. Kuna kohaliku ortodondi juures käisime õige pea pärast seda, siis sealt öeldi, et praegu pole vaja. Pandi ainult Plikale uus kida lõikuse aeg kirja.

ÕNNEKS hakkas nüüd Pärnus ka üks müofunktsionaalne terapeut vastu võtma, mis tähendab, et me ei pea enam teise linna sõitma ja suti odavam on ka. Käisime nüüd veebruaris esimest korda tema juures ja poolteist nädalat tagasi uuesti Plika kida lõikamas ka.

Ja meil on keeleharjutused, mida tuleks teha mõlema lapsega iga päev 3x päevas. Ja ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda, et need kolm korda päevas ka tehtud saaks. Hommikul on kiire, pärast kooli on enamasti mu ema pool, õhtul kodus ka muud toimetused, nii et alles õhtul enne magamaminekut tulevad meelde need harjutused. Siis saavad need tehtud, terapeut ütles nüüd siin Pärnus, et kui päeval ei tee, tehke õhtul 3x rohkem. Ja mina peaks kontrollima, et nad teevad õigesti. Ma ei jaksa! Ma olen õhtuti lihtsalt NII väsinud, et ma ütlen neile, et tehke ja loodan, et teevad õigesti. Ja kui nad on isa juures, ma vahepeal ikka tuletan meelde, et peaks tegema õhtuti, aga minu meelest ega keegi ei pea seda seal meeles :)

Ühesõnaga mul on ääretult vastuolulised tunded selle kõige suhtes. Ma olen meeletult tänulik, et meie hambaarst oskas edasi suunata (terapeut ka kiitis seda eraldi – ütles, et enamik ei oska selliseid asju vaadata) ja et ma saan asjaga tegeleda, ma käin kohusetundlikult teraapias ja maksan selle eest ja tuletan neile õhtuti harjutusi meelde, aga ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda kõike kolm korda päevas ja iga liigutust kontrollida… Ja uue terapeudiga oli mingi üks harjutus, mida ei saa teha õhtul, vaid mis sisaldab pool tundi joonistamise, lugemise vms vaikse tegevuse ajal puidust spaatli huulte vahel hoidmist, mis mul ka never ever meelde ei tule päevasel ajal.

Nii et teine pool sellest tänulikkusest on süümepiinad, et mul on vahendid ja ma ei jaksa neid kasutada ja vb keeran oma laste hambumuse tänu sellele pekki. Mul on praegu suht väsitav ja raske eluperiood ja iga lisakohustus paneb lihtsalt sisemiselt karjuma. Aga eks ma annan endast parima.

Lihtsalt lohutav oli lugeda, et ma pole ainus, kellele sellist asja soovitati. Ma polnud varem sellest kõigest kuulnudki. Olen mõelnud sellest blogida, aga pole jaksanud. Miks krt need hambad ei võiks lihtsalt iseenesest õigesti kasvada, ah?

Neid põhjuseid lugedes – kuna ülejäänud listiga mu meelest probleeme pole, siis meie puhul vist on päritud – pudikeelsusega ma küll ei tea, et mul oleks probleeme olnud, aga minu meelest mu keelekida vb vajaks ka lõikamist (sest neid laste harjutusi ma kõiki korralikult teha ei saa) ja hambumus ei pruugi olla õige – aga mulle pole keegi midagi öelnud, et peaks lõikama või tegema :D Hambad on sirged ja omal kohal, süüa saan kenasti. Kas nende kokkupuutepunkt on õige, pole aimugi – aga tean, et emale nüüd vanas eas öeldi hambaarsti juures, et temal on vale ja sellepärast ongi hambad nii kulunud. Samas on ta 70 ja oma hambad suus kõik, nii et tal on sellegipoolest seis hea.

Aga oma lastele tahaks ju ikka parimat… Nii et… Katsun anda endast parima. Hämmastavad võimalused on tänapäeval.

Tallinnas käisime Rita Kalviku juures, kes oli imetore, soovitan soojalt. Pärnus käisime täna teist korda Anna Dudkina juures, kes on samuti väga tore ja soovitan sama soojalt. Inimesed on erinevad – kõik arstid ja spetsialistid ei oska ühtviisi hästi lastega suhelda, aga nemad on selles mõlemad suurepärased. Mulle on meeletuks kergenduseks, et saame seda teha Pärnus ja eriti hea meel, et nädalavahetustel, mil on tööpäevadega võrreldes tunduvalt rohkem aega ja rahulikum tempo.

Nagu te Liivile kirjutatud kommentaarist võisite lugeda, olin mures, et ei suuda keeleharjutuste tegemist piisavalt kontrollida – parim, mis ma õhtuti väsinuna suutsin, oli neid lastele meenutada. Seega oli täna ääretult suur rõõm, kui mõlema lapse “arengut” kiideti – Plika keel liigub nüüd, ligi kaks kuud pärast lõikust, väga hästi. Poisil liigub ka nii hästi, et uuesti lõigata pole vaja. Neid harjutusi, mida nad olid kaks kuud kodus teinud, tegid nad täna terapeudi juures õigesti ja korralikult. Järelikult oli mu panus piisav :)

Täna said mõlemad lapsed uued harjutused – tegid need koha peal läbi ja said väljaprinditud paberid ning vajalikud “lisatarvikud” koju kaasa. Järgmine aeg on kahe kuu pärast. Püsivate tulemuste saavutamiseks peaks käima vähemalt viis korda. See teenus pole hetkel haigekassa poolt rahastatud, aga iga kahe kuu tagant €40 maksta on meile õnneks täiesti jõukohane. Enda hambaarstile maksin viimati €130, see oli tunduvalt valusam laks :P

Nii et mul on hetkel hea ja kerge tunne. Nii hea meel on, et meie hambaarst märkas ja edasi suunas. Et saame käia teraapias Pärnus. Ja et lapsed on nii tublid ning saavad õhtuti harjutuste tegemisega ise hakkama. Katsun neile iga päev meenutada ja loodan, et areng jätkub sama kenasti kui senini.

Feb 282018
 

Käisin reedel kooliga paraadil, sest EV100 ikkagi. Olin küll soojalt riides, aga ju ikka külmetasin.

Laupäeva esimene pool oli veel isegi enam-vähem, jaksasin torti kaunistada ja tähistada.

Päeva peale tundsin lähenevat pea- ja kurguvalu. Õhtu veetsin voodis ja vaevlesin räige kurguvalu käes. Kui tavaliselt on kurguvalu lihtsalt tüütus, mis üle elada, siis seekord oli see lihtsalt NII VALUS, et oleks tahtnud ropendada ja nutta. Selle asemel kuristasin soolaveega kurku, neelasin sipelgapuu koore kapsleid ja kui suutsin lõpuks magama jääda, siis pühapäeva hommikuks oli kurk üsna okei.

Kui laupäeval oli peavalu vaid lähenevaks jäänudki, siis pühapäeval, kus kurguga korras, sai peavalu rohelise tule. No see oli igatahes talutavam – ma isegi ei võtnud rohtu, isegi pesin pesu, ehkki enamiku päevast vedelesin voodis.

Esmaspäeva hommikul tundus, et ei ole hullu midagi, küll oli nina voolama hakanud, aga olgu, eks, läksin rõõmsalt tööle. Neelasin sipelgapuud edasi, määrisin vietnami salvi nina alla ja arvasin, et sellest piisab. Ei olnud mõistust ka piisavalt, et poolest päevast koju minna, kui enesetunne kehvaks läks… Ikka venitasin tööpäeva lõpuni. Samal õhtupoolikul oli veel Plika keelekida lõikus, sinna minekust polnud ka pääsu. Mis siis, et ise olin külmavärinates.

No ja nii oli esmaspäeva õhtuks 38.4 palavik.

Eile hommikul oli palavik 37.7. Mul alles kolmas töönädal uues kohas, töötelefoni veel saanud pole, polnud ülemuse numbritki märganud salvestada. Mõtlesin, et lähen kohale, räägin ära, et haige, võtan läpaka kaasa ja katsun veidi kodukontorist töötada. Juhtus aga nii, et auto ei läinud käima. Kuna enesetunne oli nagunii kirjeldamatult s*tt, siis läksin sama targalt voodisse tagasi ja saatsin ülemusele kirja.

Palavik kusjuures oli lõunaks kadunud ja pole siiani tagasi tulnud. Küll aga tuli räige peavalu ja jube vastik köha, mis kurgu meeletult valusaks tegi. Kaks täiesti erinevat kurguvalu, muuseas – see, mis oli laupäeval ja see, mis nüüd viimased kaks päeva tänu köhimisele. Niisiis võtsin valuvaigistit, et olemine vähekegi normaalsem oleks ja veetsin veel ühe päeva voodis vaheldumisi magades ja raamatut lugedes.

Kui tänu valuvaigistile ja voodirežiimile tundus eile, et ei ole ju hullu midagi, võin täna tööle tulla küll, siis õhtul ei jäänud ma magama, sest esiteks olin pool päeva maha maganud ja teiseks hakkasid pea ja kurk jälle räigelt valutama. Võtsin veel ühe valuvaigisti ja peale kella ühte lõpuks uinusin… Äratus oli kell kuus ja olemine etteaimatavalt nii kehv, et kirjutasin taas ülemusele – ei jaksa täna ka tööle tulla, kui homme sama, siis võtan haiguslehe.

Selle peale ta arvas, et võtku ma juba nüüd. Ma siis helistasin perearstile. Ja indeed, haiguslehe ma sain, telefonikõnega. Ainult et alates tänasest, sest ma, lollike, ei tulnud ju selle peale, et kohe eile helistada ja pealegi ma pole elu sees haiguslehte võtnud ja lootsin, et saan ka seekord niisama hakkama.

Nii et nüüd mul on üks tööpäev ikkagi “puudutud”, haigusleht alles alates tänasest ja jääb nii lühikeseks ajaks, et mingit hüvitist ma selle eest ei saa. Tööd alustasin ma ka esialgselt planeeritust nädal hiljem, nii et veebruaris oli kahe töö vahepeal nädalake töötu elu. Nautisin seda puhkusenädalat küll täiega, aga eelmise tööandja veebruari esimeste päevade lõpparve on juba, khm, realiseeritud. Ja TM tagastusest pidin autoremondiks võetud võla tagasi maksma, aga ma ei ole veel jõudnud seda teha ja vist praegu kõike ei julgegi, enne kui ma näen, mis seis pangaarvel pärast palgapäeva on. Kuna ma vanale tööandjale mõningaid asju endiselt teen, siis on see lisasissetulek, mis veidi aitab, aga…

Ja ehkki haigusleht on nüüd olemas, siis samal ajal ikkagi kripeldab, et tööl jäid mingid asjad tegemata. Ja kuna ma olen täna terve päeva voodis olnud ja valuvaigisti hetkel mõjub ja magada enam ei jaksa, siis on tunne, et jõuaks ju tööd teha küll. Ja mõtlen taas, kas oleks pidanud haiguslehe asemel arvuti ära tooma ja katsuda kodukontorist töötada. Aga ülemusel on muidugi õigus, kui ta ütles, et ma ei ole veel nii iseseisev, et kodust tööd teha. Ma alustasin täiesti uues valdkonnas ja õppimine võtab omajagu aega. Natukene juba jagan, aga mitte piisavalt. Hea vähemalt teada, et tulevikus on selliste olukordade lahenduseks kodukontori võimalus olemas.

Nii ma siis vedelen voodis ja tunnen ennast simulandina. Sest ma ei jaksa hetkel magada ega malda niisama passida. Ma ju jõuan lugeda! Ja isegi blogida! Ja mu haiguslehe põhjuseks on köha ja nohu :D

Ma vist lihtsalt ei oska haige olla.

Oct 312017
 

Poiss ärkas eile hommikul valutava kaelaga – hiljem selgus, et väidetavalt olla see tal hakanud valutama juba pühapäeva õhtul. Arvasin, et ehk läheb üle, saatsin kooli. Ei läinud üle, käis terve päeva ringi, pea poolviltu, täna hommikul oli seis sama.

Täpselt kell kaheksa helistasin pereõele ja pidasin temaga maha pika vestluse. Kuna kael valutas vaid liigutamise ajal ja ühtki muud sümptomit (palavik, suurenenud lümfisõlmed, iiveldus jne) ei olnud, arvas õde lõpuks täpselt sama, mis mina: et ju ikka külma saanud ja närvivalu. Arvas, et pole mõtet hetkel veel näitama tulla, lihtsalt kael korralikult soojas hoida ja jooksvalt vaadata. Koolis käimise koha pealt arvas, et eks Poiss tunnetab ise kõige paremini, kus tal parem on.

Poiss tahtis kooli minna :) Sidusin talle suure pehme salli korralikult kaela ümber ja lugesin sõnad peale, et see ka koolis kaela jääks. Saatsin õpetajale ka sõnumi vastavasisulise infoga.

Õpetaja helistas mulle tagasi praktiliselt kohe. Ütles, et mäletab oma lapsepõlvest, et tal oli ka mitu korda kaelanärvipõletik, tagantjärele tarkusena vist peamiselt sellest, et käis külmas saalis trennis, nii et kael vaheldumisi higistas ja külmetas… Et tõesti, need valud on visad ära minema, nii et kuni Poiss ennast ise hästi tunneb, seni käigu koolis edasi… Et ta hoiab silma peal ja vaatab, et ta liiga palju ei rahmeldaks… Ja vaatame jooksvalt.

Mul on lihtsalt nii hea ja soe tunne südames.

Et kui mul on mure, ma saangi helistada oma perearsti kabinetti ja konsulteerida. Muidugi on olemas ka nõuandeliin, aga kõige parem on ikka rääkida “omadega” – inimestega, kelle juures ma olen lastega algusest peale käinud, kelle puhul ma täpselt tean, mis nägu nad on :)

Ja et Poisil on õpetaja, kes hoolib, helistab, jagab kogemust ja kinnitab, et aitab jälgida.

Lihtsalt võrratu.

Aga ka teie võite jagada kogemust. Kas kellegi lapsel on midagi sarnast olnud? Mida olete ette võtnud? Kas teie meelest peaks ikkagi mingi hetk arstile minema?

Nov 172016
 

Miskipärast mulle tundub, et me kipume oma tervist võtma üsnagi iseenesestmõistetavalt :) Ei mõtle me sellest sugugi, kuni miskit pole häda. Kui haigus hakkab ligi hiilima, siis alles teadvustame, et tervisega on miskit nihu…

Ma olen väga-väga tänulik, et meie pere tervis on hea. Pisemaid “seisundeid” tuleb ikka ette, aga need mööduvad kiirelt. Üldiselt oleme kõik terved kui purikad. Allergiaid ei ole (mh, ok, Abikaasa tolmuallergia, aga mitte ühegi söögi vastu, mõtlesin pigem siinkohal). Suguvõsas mingeid raskeid haiguseid ei ole :)

Hea on olla terve! Katsume eneste eest ikka hoolitseda, nii hästi kui võimalik. Et seda tervist jaguks veel pikkadeks aastateks.

Nov 082016
 

Tänased rõõmud:

  • Abikaasal oli väga-väga põnev päev, mida olime kaua oodanud. Aga kuna see on minu blogi, siis ega rohkem ei saagi rääkida. Lihtsalt, ütleme nii, et ma elasin kaasa ja mul oli sama põnev :)
  • Sain hoolimata kahetise väärtusega enesetundest kõik vajalikud tööasjad kenasti tehtud
  • Jõudsin õhtul isegi natuke koristada
  • Proovisime esimest korda Joel Ostrati köögivilja quiche’i, maitses suurepäraselt

Tänased väljakutsed:

  • Kahetise väärtusega enesetunne :) Eile oli terve päev suurepärane, aga ei tea, kas oli asi selles, et pingutasin töötamisega üle, sõin hilisõhtul liiga palju rasvast toitu või ehk hoopis selles, et tänu pühapäeva maha magamise tõttu ei tahtnud isegi ööl vastu teisipäeva uni tulla… Igatahes täna ärgates oli olemine üsna kehvakene. Oli plaanis tööle minna, aga sellest ei tulnudki midagi välja – tegin automaatpiloodil kõik vajaliku ära (lasteaed, tööasjad, mis venisid lõpuks ikka poolde päeva), ülejäänud aja lihtsalt lesisin voodis ja puhkasin. Ju siis oli vaja veel ühte kodust päeva… Olen kindel, et täna öösel saan korralikult magada ja homme hommikuks on enesetunne jälle suurepärane :)
Nov 072016
 

Eilse päeva väljakutse – kõhuviirus :)

Poiss mainis reede õhtul, et neil olid lasteaias mitmed oksendanud. Oksendas reede õhtul ise ka ühe korra, seejärel oligi kõik, nädalavahetusel oli juba täiesti terve.

Mina ärkasin ööl vastu pühapäeva kell neli, sest nii kehv oli olla… Nojah siis, polnud midagi parata :) Kell kuus oli teine ring, sellega asi õnneks piirdus. Aga praktiliselt terve päeva magasin maha ka.

Ja seoses selle kõigega on tuhat põhjust olla tänulik.

Et Poisil möödus see nii kergelt.

Et minul möödus see nii kergelt.

Et Abikaasa, kes oli eelmised poolteist nädalat hamba tõttu rivist väljas, oli pühapäevaks niivõrd kosunud, et suutis üksi kogu Plika sünnipäevapeo ettevalmistused ära teha ja perekonna vastu võtta.

Et Abikaasa vanaema aitas peo alguses nõusid pesta ja minu ema peo lõpus – selleks ajaks oli Abikaasa nii ära väsinud, et jäi lihtsalt magama.

(ja kindlasti aitas keegi mingite asjadega veelgi, lihtsalt ma ei tea sellest, kuna ma ei olnud enamiku ajast mitte seltskonnas, vaid voodis)

Et Abikaasa oli pärast “lõunaund” taas vormis ning jaksas ülejäänud päeva lastega tegeleda.

Et selleks ajaks, kui Plika öösel kell kaks omapoolse ringiga alustas, olin mina terve päeva maha magamise tagajärjel üsna puhanud, seega oli enesetunne hea ja ei nõudnud erilist pingutust käia tal voodipesu vahetamas (mida sain teha ka kell neli, misjärel masinatäie pesu pesema panin… ja kell kuus käisin veel voodisse pandud rätikut vahetamas).

Et ma sain hommikul ise Poisi lasteaeda viia, sest Abikaasa enesetunne oli muutunud ööga enam kui kahtlaseks, mistõttu ta isegi tööle ei julgenud minna (ükskõik mis muu asja puhul võib kahtlase enesetundega pigem kohale minna ja parimat loota, aga vot see on üks ja ainus viirus, millega tõesti riskima ei hakka).

Et mul on töö, mis võimaldab vajadusel kodukontorist töötada – mul oli nagunii plaanis kindluse mõttes tänane tööpäev kodust teha, nüüd saan selle kõrvalt vajadusel ka kahe paraneja eest hoolitseda.

Kõik saab korda :)

Apr 282016
 

Vaatasin nädalavahetusel ilmateatest, et laupäeval peaks terve päeva päike paistma ja panin hommikul pesu õue kuivama. Etteruttavalt võin ära öelda, et tibutama hakkas juba sel ajal, kui pesu nöörile riputasin ja päeva jooksul sadas mu meelest nii palju, et poleks pidanud üldse vaevuma. Aga noh, ma ju ikkagi lootsin… Et läheb üle ja jääb see lubatud päike.

Kraade oli tol hetkel ilmselt alla kümne, mina olin õhukeste retuuside, dressipluusi ja paljaste jalgade otsa lükatud plätudega. Tükk aega mõtlesin, et teen kähku ja saan hakkama, aga seitsme kilo pesu kuivama riputamine võtab ikka tükk aega – poole pealt andsin alla ja läksin tuppa vammuseid selga toppima.

Oleks võinud seda ilmselt kohe alguses teha, sest esmaspäeval, kui pika päeva letis istusin, tekkis mul päeva jooksul meganohu. No ei mäletagi kohe, millal nina viimati niiviisi nirises. Muud ei teinudki, kui nuuskasin. Õhtuks läks kurk ka punaseks ja valutas ühes ninaalusega.

Teisipäeval olin kodus täiesti mitteasjalik. Nohu oli sama hull kui enne, kurk enam ei valutanud, aga hääl omandas mehelikud toonid. Õhtul käisin ema juures, kes söötis mulle “Kiirabi” nimelist meesegu. Meie karumesi oli nagu kiuste just enne mu tõbiseks jäämist otsa saanud ja sel hooajal ma rohkem teha ei plaaninud, aga see ema oma sisaldas veel palju rohkem kasulikku.

Ühtlasi tuletas ema meelde, et vietnami salvi võiks nina alla määrida. No ei tule endal sellised asjad meeldegi, nohu on nii harva :D Ehkki salvitotsikuid oli mu ravimikarbis suisa kaks. Määrisin siis usinalt kogu teisipäeva õhtu ja eile tööl ka terve päeva. Ööseks sai nina paksult sheavõiga sisse määritud, vara magama ka mindud, täna oli ärgates üsna inimese tunne.

Ja kujutage pilti, nohu praktiliselt ongi kadunud, mesi ja/või salv seega ilmselt mõikasid. Millalgi päeva jooksul koorus nina alt kiht nahka ka maha, nii et kui punetus nüüd tagasi tõmbuks, oleks juba nagu päris. Aga kurk on muidugi punane edasi, hääl on endiselt mehe oma ja nüüd õhtul kodus hakkab täitsa ära kaduma. Vähemalt kurk ei valuta :D

Katsusin tavalist mett süüa, aga see oli nii magus, et hakkas vastu. Abikaasa tõi sidrunit, sellega peaks vastuvõetav olema. Kui nüüd viitsiks minna ja süüa…

Tahaks kähku täitsa terveks saada. Ei viitsi üldse pooletoobine olla. Aga no kes käskis poolalasti õue ronida, ikka ainult ise süüdi :)

Dec 142015
 

Pärast seda, kui ma olin eile pool päeva lihtsalt voodis olnud ja siis õhtul kaks tunnikest veidike toimetanud, üritasin ma kell kümme uuesti magama minna. Poole üheni olin lihtsalt voodis ja nii s*tt oli, et magada ka ei saanud. Esimest korda päeva jooksul tuli pähe, et äkki on palavik ka – ja indeed, 37.6, hiljem 38.2… No selline tüüpiline minu haigus.

Aga kui ma siis lõpuks magama jäin, oli hommikul täitsa kobe olemine. Sellegipoolest otsustasin kevadest õppida ja mitte kohe tööle tormata. Kodust töötamine võtab vähem energiat :)

2015-12-14 13.45.48

Enesetunne on siiamaani täitsa arvestatav, nii et homme julgen tööle minna küll. Peaasi, et jälle üle ei pingutaks. Aga no mis siin enam pingutada, kodu sai ju korda :P

Dec 132015
 

…küll oled sina kallis.

€25 on minu meelest vähemalt kallis. Aga noh, nagu eelmises postituses tõdesin – mugavus maksab. Pluss täna poleks minust metsa minejat kohe kindlasti olnud.

Ärkasin hommikul ja kõhus keeras. Seda vahel ikka juhtub – lootsin, et söön ja läheb üle. Nii et toimetasin tasakesi tavapärasel moel – panin pesu pesema, sõime hommikust, panin pesu kuivama, pesin nõud ära… Siis läksime Kaubamajakasse, sest mul oli prillide ninapadi pooleks läinud ja vajas vahetamist, sealt siis ostsime kuuse ka. Ei tea küll, miks ma üldse vaevusin prillidega, kui täna on siiamaani läätsed silmas olnud ja homme lähen ju tööle nagunii… Kui lähen.

Sest enesetunne on terve päeva olnud nii kehv, et kolme-nelja paiku koju tagasi jõudes ma lihtsalt ronisin voodisse ja olin seal õhtul kella kaheksani. Kogu selle aja jooksul ei maganud silmatäitki, lihtsalt iiveldasin. Kartsin, et olen äkki kuskilt kõhuviiruse üles korjanud, aga oksendamiseni pole asi õnneks siiski läinud. Pigem on õhtupoole suuremad iiveldushood üldse ära jäänud, alles on lihtsalt kerge keeramine ja suur väsimus. Ei teagi, kus see kala on, midagi veidrat ma ka söönud pole…

Eks näis, kuidas ma ennast homme hommikul tunnen – kui ei ole täitsa korras, siis jään koju ja teen siit tööd. Esmaspäev on nagunii tellimuste päev, vahet pole, kus ma oma arvutiga istun.

Seoses minu rivist väljas olekuga jäi kuuse ehtimine täies ulatuses ülejäänud perekonna peale. Ma arvan, et kuskil viis kuuli lõhkusid lapsed kogemata ära – kui nii edasi läheb, pole varsti enam miskit riputada :D Aga noh, mis seal ikka… Lapsed vähemalt olid rõõmsad. Abikaasa mitte nii väga, sellised asjad on tavaliselt minu vastutusala. Aga kuusk sai igatahes ehitud! Mina jõudsin ainult tugitoolis lebotada ja pilti teha. Suurem liigutamine oli liialt väsitav :)

2015-12-13 20.32.13

2015-12-13 20.35.05

2015-12-13 20.38.48

Nüüd on köök õhtusöögijärgselt segi ja mina peaks koristama, aga ma tõesti ei jõua… Ja Abikaasa ilmselt ei viitsi. Mis tähendab, et homme hommikul on kole ärgata, nii et selle nimel ma võib-olla ikkagi lähen miski hetk, hambad ristis, koristama.

Tavapäraselt ei häiri selline segadus mind nii palju – kui olen õhtul väsinud, siis koristangi lihtsalt hommikul. Kuna ma aga eile terve päeva kraamisin ja kodu pole ammu nii korras olnud, siis olen segaduse suhtes tavapärasest veel tundlikum. Raske on olla pedant :D

Nov 302015
 

Esimene laar “karumett” sai tehtud kaks ja pool nädalat tagasi. Abikaasale teraline astelpajujahu seal sees ei meeldinud, nii et tema seda ei söönud, aga meie lastega hävitasime kilo mett ära üsna kiirelt – täna hommikul kraapisin viimased riismed purgist välja.

Ja nüüd õhtul segasin kokku uue mee, seekord väiksema koguse – 500g mett, 100g suira, 25g taruvaiku, 50g jõhvikapulbrit. Maitses isegi Abikaasale, kes lubas nüüd ka sööma hakata. Mis tähendab, et ilmselt ei lähe kahte nädalatki, kui see purk ka otsa saab :D

2015-11-30 21.48.30

D-vitamiin sai samuti täna hommikul otsa – Plika sai oma kaks tilka, teised jäid ilma. Selles pudelikeses oli 365 tilka, igaüks 1000 ühikut, mis peaks siis olema ühe inimese aastane varu. Meie võtame aga pere peale 18 tilka päevas, nii et jagub kolmeks nädalaks. Käisin apteegis vaatamas, seal oli veel kallim, uurisin netist seda varianti, mida ema on endale Rootsist ostnud, see oli ka poole kallim. Nii et ostsin samasuguse uue pudeli.

Ma ise eelistaks muidugi võtta D-vitamiini tilkade asemel kapslina, sest minu jaoks on need tilgad liiga magusad ja õlised. Eks ma ikka võtan ja ei ole häda, aga kui oleks valik… Lastele meeldivad ja Abikaasa ütles, et tema eelistab tilku kapslite neelamisele. Nojah, arvestades seda, et ta peab sööma 8000 ühikut päevas, siis 8 tilka on tõesti mugavam võtta kui 8 kapslit, isegi mina ei viitsiks endale igal hommikul viit kapslit sisse ajada. Aga kui ma leiaks kuskilt soodsa hinnaga 5000IU kapslid (Eestist muidugi mitte), siis pigem neelaks igal hommikul ühe kapsli kui viis tilka.

Nojah, ja nüüd ma surfan iHerbi lehel, seal on kõiksugu kraami täitsa uskumatute hindadega. Peab vist tellima :) Ainult see €21.68 piirang ja postikulu. Eks vaatab…