Oct 312017
 

Poiss ärkas eile hommikul valutava kaelaga – hiljem selgus, et väidetavalt olla see tal hakanud valutama juba pühapäeva õhtul. Arvasin, et ehk läheb üle, saatsin kooli. Ei läinud üle, käis terve päeva ringi, pea poolviltu, täna hommikul oli seis sama.

Täpselt kell kaheksa helistasin pereõele ja pidasin temaga maha pika vestluse. Kuna kael valutas vaid liigutamise ajal ja ühtki muud sümptomit (palavik, suurenenud lümfisõlmed, iiveldus jne) ei olnud, arvas õde lõpuks täpselt sama, mis mina: et ju ikka külma saanud ja närvivalu. Arvas, et pole mõtet hetkel veel näitama tulla, lihtsalt kael korralikult soojas hoida ja jooksvalt vaadata. Koolis käimise koha pealt arvas, et eks Poiss tunnetab ise kõige paremini, kus tal parem on.

Poiss tahtis kooli minna :) Sidusin talle suure pehme salli korralikult kaela ümber ja lugesin sõnad peale, et see ka koolis kaela jääks. Saatsin õpetajale ka sõnumi vastavasisulise infoga.

Õpetaja helistas mulle tagasi praktiliselt kohe. Ütles, et mäletab oma lapsepõlvest, et tal oli ka mitu korda kaelanärvipõletik, tagantjärele tarkusena vist peamiselt sellest, et käis külmas saalis trennis, nii et kael vaheldumisi higistas ja külmetas… Et tõesti, need valud on visad ära minema, nii et kuni Poiss ennast ise hästi tunneb, seni käigu koolis edasi… Et ta hoiab silma peal ja vaatab, et ta liiga palju ei rahmeldaks… Ja vaatame jooksvalt.

Mul on lihtsalt nii hea ja soe tunne südames.

Et kui mul on mure, ma saangi helistada oma perearsti kabinetti ja konsulteerida. Muidugi on olemas ka nõuandeliin, aga kõige parem on ikka rääkida “omadega” – inimestega, kelle juures ma olen lastega algusest peale käinud, kelle puhul ma täpselt tean, mis nägu nad on :)

Ja et Poisil on õpetaja, kes hoolib, helistab, jagab kogemust ja kinnitab, et aitab jälgida.

Lihtsalt võrratu.

Aga ka teie võite jagada kogemust. Kas kellegi lapsel on midagi sarnast olnud? Mida olete ette võtnud? Kas teie meelest peaks ikkagi mingi hetk arstile minema?

Nov 172016
 

Miskipärast mulle tundub, et me kipume oma tervist võtma üsnagi iseenesestmõistetavalt :) Ei mõtle me sellest sugugi, kuni miskit pole häda. Kui haigus hakkab ligi hiilima, siis alles teadvustame, et tervisega on miskit nihu…

Ma olen väga-väga tänulik, et meie pere tervis on hea. Pisemaid “seisundeid” tuleb ikka ette, aga need mööduvad kiirelt. Üldiselt oleme kõik terved kui purikad. Allergiaid ei ole (mh, ok, Abikaasa tolmuallergia, aga mitte ühegi söögi vastu, mõtlesin pigem siinkohal). Suguvõsas mingeid raskeid haiguseid ei ole :)

Hea on olla terve! Katsume eneste eest ikka hoolitseda, nii hästi kui võimalik. Et seda tervist jaguks veel pikkadeks aastateks.

Nov 082016
 

Tänased rõõmud:

  • Abikaasal oli väga-väga põnev päev, mida olime kaua oodanud. Aga kuna see on minu blogi, siis ega rohkem ei saagi rääkida. Lihtsalt, ütleme nii, et ma elasin kaasa ja mul oli sama põnev :)
  • Sain hoolimata kahetise väärtusega enesetundest kõik vajalikud tööasjad kenasti tehtud
  • Jõudsin õhtul isegi natuke koristada
  • Proovisime esimest korda Joel Ostrati köögivilja quiche’i, maitses suurepäraselt

Tänased väljakutsed:

  • Kahetise väärtusega enesetunne :) Eile oli terve päev suurepärane, aga ei tea, kas oli asi selles, et pingutasin töötamisega üle, sõin hilisõhtul liiga palju rasvast toitu või ehk hoopis selles, et tänu pühapäeva maha magamise tõttu ei tahtnud isegi ööl vastu teisipäeva uni tulla… Igatahes täna ärgates oli olemine üsna kehvakene. Oli plaanis tööle minna, aga sellest ei tulnudki midagi välja – tegin automaatpiloodil kõik vajaliku ära (lasteaed, tööasjad, mis venisid lõpuks ikka poolde päeva), ülejäänud aja lihtsalt lesisin voodis ja puhkasin. Ju siis oli vaja veel ühte kodust päeva… Olen kindel, et täna öösel saan korralikult magada ja homme hommikuks on enesetunne jälle suurepärane :)
Nov 072016
 

Eilse päeva väljakutse – kõhuviirus :)

Poiss mainis reede õhtul, et neil olid lasteaias mitmed oksendanud. Oksendas reede õhtul ise ka ühe korra, seejärel oligi kõik, nädalavahetusel oli juba täiesti terve.

Mina ärkasin ööl vastu pühapäeva kell neli, sest nii kehv oli olla… Nojah siis, polnud midagi parata :) Kell kuus oli teine ring, sellega asi õnneks piirdus. Aga praktiliselt terve päeva magasin maha ka.

Ja seoses selle kõigega on tuhat põhjust olla tänulik.

Et Poisil möödus see nii kergelt.

Et minul möödus see nii kergelt.

Et Abikaasa, kes oli eelmised poolteist nädalat hamba tõttu rivist väljas, oli pühapäevaks niivõrd kosunud, et suutis üksi kogu Plika sünnipäevapeo ettevalmistused ära teha ja perekonna vastu võtta.

Et Abikaasa vanaema aitas peo alguses nõusid pesta ja minu ema peo lõpus – selleks ajaks oli Abikaasa nii ära väsinud, et jäi lihtsalt magama.

(ja kindlasti aitas keegi mingite asjadega veelgi, lihtsalt ma ei tea sellest, kuna ma ei olnud enamiku ajast mitte seltskonnas, vaid voodis)

Et Abikaasa oli pärast “lõunaund” taas vormis ning jaksas ülejäänud päeva lastega tegeleda.

Et selleks ajaks, kui Plika öösel kell kaks omapoolse ringiga alustas, olin mina terve päeva maha magamise tagajärjel üsna puhanud, seega oli enesetunne hea ja ei nõudnud erilist pingutust käia tal voodipesu vahetamas (mida sain teha ka kell neli, misjärel masinatäie pesu pesema panin… ja kell kuus käisin veel voodisse pandud rätikut vahetamas).

Et ma sain hommikul ise Poisi lasteaeda viia, sest Abikaasa enesetunne oli muutunud ööga enam kui kahtlaseks, mistõttu ta isegi tööle ei julgenud minna (ükskõik mis muu asja puhul võib kahtlase enesetundega pigem kohale minna ja parimat loota, aga vot see on üks ja ainus viirus, millega tõesti riskima ei hakka).

Et mul on töö, mis võimaldab vajadusel kodukontorist töötada – mul oli nagunii plaanis kindluse mõttes tänane tööpäev kodust teha, nüüd saan selle kõrvalt vajadusel ka kahe paraneja eest hoolitseda.

Kõik saab korda :)

Apr 282016
 

Vaatasin nädalavahetusel ilmateatest, et laupäeval peaks terve päeva päike paistma ja panin hommikul pesu õue kuivama. Etteruttavalt võin ära öelda, et tibutama hakkas juba sel ajal, kui pesu nöörile riputasin ja päeva jooksul sadas mu meelest nii palju, et poleks pidanud üldse vaevuma. Aga noh, ma ju ikkagi lootsin… Et läheb üle ja jääb see lubatud päike.

Kraade oli tol hetkel ilmselt alla kümne, mina olin õhukeste retuuside, dressipluusi ja paljaste jalgade otsa lükatud plätudega. Tükk aega mõtlesin, et teen kähku ja saan hakkama, aga seitsme kilo pesu kuivama riputamine võtab ikka tükk aega – poole pealt andsin alla ja läksin tuppa vammuseid selga toppima.

Oleks võinud seda ilmselt kohe alguses teha, sest esmaspäeval, kui pika päeva letis istusin, tekkis mul päeva jooksul meganohu. No ei mäletagi kohe, millal nina viimati niiviisi nirises. Muud ei teinudki, kui nuuskasin. Õhtuks läks kurk ka punaseks ja valutas ühes ninaalusega.

Teisipäeval olin kodus täiesti mitteasjalik. Nohu oli sama hull kui enne, kurk enam ei valutanud, aga hääl omandas mehelikud toonid. Õhtul käisin ema juures, kes söötis mulle “Kiirabi” nimelist meesegu. Meie karumesi oli nagu kiuste just enne mu tõbiseks jäämist otsa saanud ja sel hooajal ma rohkem teha ei plaaninud, aga see ema oma sisaldas veel palju rohkem kasulikku.

Ühtlasi tuletas ema meelde, et vietnami salvi võiks nina alla määrida. No ei tule endal sellised asjad meeldegi, nohu on nii harva :D Ehkki salvitotsikuid oli mu ravimikarbis suisa kaks. Määrisin siis usinalt kogu teisipäeva õhtu ja eile tööl ka terve päeva. Ööseks sai nina paksult sheavõiga sisse määritud, vara magama ka mindud, täna oli ärgates üsna inimese tunne.

Ja kujutage pilti, nohu praktiliselt ongi kadunud, mesi ja/või salv seega ilmselt mõikasid. Millalgi päeva jooksul koorus nina alt kiht nahka ka maha, nii et kui punetus nüüd tagasi tõmbuks, oleks juba nagu päris. Aga kurk on muidugi punane edasi, hääl on endiselt mehe oma ja nüüd õhtul kodus hakkab täitsa ära kaduma. Vähemalt kurk ei valuta :D

Katsusin tavalist mett süüa, aga see oli nii magus, et hakkas vastu. Abikaasa tõi sidrunit, sellega peaks vastuvõetav olema. Kui nüüd viitsiks minna ja süüa…

Tahaks kähku täitsa terveks saada. Ei viitsi üldse pooletoobine olla. Aga no kes käskis poolalasti õue ronida, ikka ainult ise süüdi :)

Dec 142015
 

Pärast seda, kui ma olin eile pool päeva lihtsalt voodis olnud ja siis õhtul kaks tunnikest veidike toimetanud, üritasin ma kell kümme uuesti magama minna. Poole üheni olin lihtsalt voodis ja nii s*tt oli, et magada ka ei saanud. Esimest korda päeva jooksul tuli pähe, et äkki on palavik ka – ja indeed, 37.6, hiljem 38.2… No selline tüüpiline minu haigus.

Aga kui ma siis lõpuks magama jäin, oli hommikul täitsa kobe olemine. Sellegipoolest otsustasin kevadest õppida ja mitte kohe tööle tormata. Kodust töötamine võtab vähem energiat :)

2015-12-14 13.45.48

Enesetunne on siiamaani täitsa arvestatav, nii et homme julgen tööle minna küll. Peaasi, et jälle üle ei pingutaks. Aga no mis siin enam pingutada, kodu sai ju korda :P

Dec 132015
 

…küll oled sina kallis.

€25 on minu meelest vähemalt kallis. Aga noh, nagu eelmises postituses tõdesin – mugavus maksab. Pluss täna poleks minust metsa minejat kohe kindlasti olnud.

Ärkasin hommikul ja kõhus keeras. Seda vahel ikka juhtub – lootsin, et söön ja läheb üle. Nii et toimetasin tasakesi tavapärasel moel – panin pesu pesema, sõime hommikust, panin pesu kuivama, pesin nõud ära… Siis läksime Kaubamajakasse, sest mul oli prillide ninapadi pooleks läinud ja vajas vahetamist, sealt siis ostsime kuuse ka. Ei tea küll, miks ma üldse vaevusin prillidega, kui täna on siiamaani läätsed silmas olnud ja homme lähen ju tööle nagunii… Kui lähen.

Sest enesetunne on terve päeva olnud nii kehv, et kolme-nelja paiku koju tagasi jõudes ma lihtsalt ronisin voodisse ja olin seal õhtul kella kaheksani. Kogu selle aja jooksul ei maganud silmatäitki, lihtsalt iiveldasin. Kartsin, et olen äkki kuskilt kõhuviiruse üles korjanud, aga oksendamiseni pole asi õnneks siiski läinud. Pigem on õhtupoole suuremad iiveldushood üldse ära jäänud, alles on lihtsalt kerge keeramine ja suur väsimus. Ei teagi, kus see kala on, midagi veidrat ma ka söönud pole…

Eks näis, kuidas ma ennast homme hommikul tunnen – kui ei ole täitsa korras, siis jään koju ja teen siit tööd. Esmaspäev on nagunii tellimuste päev, vahet pole, kus ma oma arvutiga istun.

Seoses minu rivist väljas olekuga jäi kuuse ehtimine täies ulatuses ülejäänud perekonna peale. Ma arvan, et kuskil viis kuuli lõhkusid lapsed kogemata ära – kui nii edasi läheb, pole varsti enam miskit riputada :D Aga noh, mis seal ikka… Lapsed vähemalt olid rõõmsad. Abikaasa mitte nii väga, sellised asjad on tavaliselt minu vastutusala. Aga kuusk sai igatahes ehitud! Mina jõudsin ainult tugitoolis lebotada ja pilti teha. Suurem liigutamine oli liialt väsitav :)

2015-12-13 20.32.13

2015-12-13 20.35.05

2015-12-13 20.38.48

Nüüd on köök õhtusöögijärgselt segi ja mina peaks koristama, aga ma tõesti ei jõua… Ja Abikaasa ilmselt ei viitsi. Mis tähendab, et homme hommikul on kole ärgata, nii et selle nimel ma võib-olla ikkagi lähen miski hetk, hambad ristis, koristama.

Tavapäraselt ei häiri selline segadus mind nii palju – kui olen õhtul väsinud, siis koristangi lihtsalt hommikul. Kuna ma aga eile terve päeva kraamisin ja kodu pole ammu nii korras olnud, siis olen segaduse suhtes tavapärasest veel tundlikum. Raske on olla pedant :D

Nov 302015
 

Esimene laar “karumett” sai tehtud kaks ja pool nädalat tagasi. Abikaasale teraline astelpajujahu seal sees ei meeldinud, nii et tema seda ei söönud, aga meie lastega hävitasime kilo mett ära üsna kiirelt – täna hommikul kraapisin viimased riismed purgist välja.

Ja nüüd õhtul segasin kokku uue mee, seekord väiksema koguse – 500g mett, 100g suira, 25g taruvaiku, 50g jõhvikapulbrit. Maitses isegi Abikaasale, kes lubas nüüd ka sööma hakata. Mis tähendab, et ilmselt ei lähe kahte nädalatki, kui see purk ka otsa saab :D

2015-11-30 21.48.30

D-vitamiin sai samuti täna hommikul otsa – Plika sai oma kaks tilka, teised jäid ilma. Selles pudelikeses oli 365 tilka, igaüks 1000 ühikut, mis peaks siis olema ühe inimese aastane varu. Meie võtame aga pere peale 18 tilka päevas, nii et jagub kolmeks nädalaks. Käisin apteegis vaatamas, seal oli veel kallim, uurisin netist seda varianti, mida ema on endale Rootsist ostnud, see oli ka poole kallim. Nii et ostsin samasuguse uue pudeli.

Ma ise eelistaks muidugi võtta D-vitamiini tilkade asemel kapslina, sest minu jaoks on need tilgad liiga magusad ja õlised. Eks ma ikka võtan ja ei ole häda, aga kui oleks valik… Lastele meeldivad ja Abikaasa ütles, et tema eelistab tilku kapslite neelamisele. Nojah, arvestades seda, et ta peab sööma 8000 ühikut päevas, siis 8 tilka on tõesti mugavam võtta kui 8 kapslit, isegi mina ei viitsiks endale igal hommikul viit kapslit sisse ajada. Aga kui ma leiaks kuskilt soodsa hinnaga 5000IU kapslid (Eestist muidugi mitte), siis pigem neelaks igal hommikul ühe kapsli kui viis tilka.

Nojah, ja nüüd ma surfan iHerbi lehel, seal on kõiksugu kraami täitsa uskumatute hindadega. Peab vist tellima :) Ainult see €21.68 piirang ja postikulu. Eks vaatab…

Nov 112015
 

Leidsin mõni aeg tagasi kapist kingiks saadud purgikese mett õietolmu ja taruvaiguga, millel oli peal kirjas “…ja oled tugev kui karu!” Sellest ajast saadik on meie peres kõigi meesegude koondnimetus karumesi ja lapsed nõuavad seda igal hommikul.

Meie müüme ka igasugu lisanditega mett, lisaks õietolmu, suira ja taruvaiku. Seda teavad vast kõik, milleks taruvaiku kasutatakse, õietolmu ja suira kohta teadsin üldiselt, et immuunsusele kasuks. Aga seoses tolle meepurgi leidmisega tekkis sügavam huvi ja soov saada täpsemalt teada, mis kõigil meesaadustel täpselt vahet on ja milleks kõigeks need head on. Nii ma siis googeldasin ja lugesin hoolega. Ümber siia kirjutama ei hakka, kel on huvi, võib ise uurida.

Igal juhul ma vaimustusin ja tõdesin, et meesaaduste puhul ongi ju tegu täitsa kohaliku ja loodusliku multivitamiiniga. Mett oleme me kogu aeg söönud, nüüd aga on järgmine tasand ehk katsetan eriliste meesegudega.

Mett tellisime, nagu suviti ikka, terve aasta varuks 10+ kilo (täpselt ei mäletagi). Seega oli ainult küsimus, mida ja kui palju sisse segada. Pärast uurimist otsustasin, et segan kokku mee, jahvatatud suira ja taruvaigu vahekorras 10:2:0,5, sest nii pidavat kõige efektiivsem olema.

Poes anti meile millalgi proovimiseks kaks purki mett – üks jõhvika-, teine mustikajahuga. Mõlemad olid imehead, aga erilisse vaimustusse sattusin just esimesest, kuna see oli nii mõnusalt hapukas. Seega otsustasin, et lisan ka oma meesegule mõnd marjajahu – nii magususe vähendamiseks kui ekstra vitamiinilaksuks.

Esimesena osutus valituks astelpajujahu, sest seda me müüme ja ma ei viitsinud mujalt jõhvikajahu otsima minna :P See jahu on jahvatatud marjakestadest, mis mahla pressimisest üle jäävad. Oli väga maitsev, aga üldsegi mitte nii hapu, kui eeldasin. Seega otsin järgmise laari jaoks ikkagi ilmselt kuskilt jõhvikajahu, see meeldis mulle väga. Aga praegu on mõnus astelpaju mekiga mesi, mis meeldib ka väga meile kõigile.

Suira ja taruvaigu jahvatasin kohviveskis, segasin need koos astelpajujahuga mee sisse ja valmis ta ongi – meie pere karumesi. Vitamiinipomm, täiesti kohalik ja looduslik. Isegi temaatilise purgi leidsin :D Pildil on vasakul valmissegu, paremal algsed komponendid.

2015-11-11 20.02.29

Tarbides regulaarselt sellist mee-marjasegu ja D-vitamiini ning toitudes võimalikult mitmekülgselt, peaks külma perioodi kenasti haigusteta üle elama. Selline on siis teooria, nüüd on vaja katsetada – kas tõestada või ümber lükata.

“Karumett” on lapsed juba mõnda aega igal hommikul söönud (siiani õietolmuga, edaspidi täna valmistatud segu), D-vitamiini hakkasime novembri alguses lisaks võtma. Plika oli üksvahe nädalakese köha-nohuga kodus, aga see oli üsna kergekujuline. Poiss pole päevagi lasteaiast puudunud. Senimaani igal juhul päris hea tulemus.

Mina olin viimati haige kevadel, pärast seda pole vist isegi nohu olnud. Abikaasa on küll aeg-ajalt veidi tõbine, tal on üldse tervisega kehvemad lood kui mul. Aga mett sõid siiani ainult lapsed, nüüd sööme meie ka. Jätkan eksperimenti põnevusega!

Nov 112015
 

Seoses tööga olen viimase aasta jooksul puutunud aktiivselt kokku toidulisandite teemaga. Kuna neid müüme, peame oskama ka soovitada. Ma küll letis tihti pole ja müüjad on mul sel teemal kindlasti targemad, kui ma ise :) Aga ma muidugi kogun ka teadmisi igal võimalikul puhul. Meil on see eelis, et maaletoojad käivad aeg-ajalt koolitamas, saab igasugu asju teada ja küsida. Häda on küll selles, et need teadmised kipuvad vähemalt minul ajaga kõik segi minema ja ununema, aga noh, vaikselt ja tasapisi ikka kinnistub ka miskit. Kui ükskord ununeb, küsin järgmine kord jälle üle ja nii edasi :D

Neli ja pool aastat tagasi arvasin ma vitamiinidest nii. D-vitamiinist kirjutasin aasta hiljem veel nii. Ja ega mu arvamus polegi ajaga oluliselt muutunud. Usun endiselt, et kena oleks saada enamik vitamiine kätte toidust ja et meie kliimas on ääretult oluline võtta külmal ajal juurde D-vitamiini. Muid vitamiine võtta pigem siis, kui on tõesti reaalne vajadus (st vereanalüüsi või mingite kindlate sümptomitega tõestatud puudus) ning panna ostes tähele, et tegu oleks hästi imenduva vormiga, samuti tuleks vaadata, et toode ei sisaldaks kahjulikke lisaaineid (väga imelikku kräppi lisatakse vahel). Raseduse teema pole minu jaoks hetkel eriti aktuaalne, aga mõtlen, et võtaks vist küll foolhapet ja/või kompleksvitamiine ja kaltsiumi ja vajadusel rauda lisaks… Õnneks ei ole rase ja ei tunne ühegi eelmainitu järele vajadust.

Aga ostsin näiteks just magneesiumi. Jalakrampidest kirjutasin juba tolles nelja aasta taguses postituses – ma absoluutselt ei mäleta, kas toona aitas ka, igal juhul on viimased paar aastat krambid jälle täitsa tihedad külalised. Kogu aeg on olnud teada, et magneesiumipuudus, tuleks juurde võtta, aga kunagi pole meeles osta. Nüüd siis lõpuks sai see tehtud. Kusjuures krampe pole sugugi igal õhtul, aga piisava sagedusega. Müüme ka mageneesiumiõli, -geeli ja -helbeid, mis on äärmiselt populaarsed tooted, aga ise eelistan võtta seespidiselt, sest ma ei viitsi väga jalavanne teha ja minu jaoks on mugavam võtta kord päevas annus magneesiumit sisse, kui õli jalgadele määrida. Pakil soovitab küll 3x päevas väiksemaid annuseid, aga ma otsustasin pärast pisukest googeldamist, et võtan päeva koguse korraga õhtuti. Pidavat lõõgastama ja hea une tooma, lisaks on tegu pulbriga, mida ma õunamahlas lahustan (maitse poolest mõnusam kui vees) – seega on seda mugav teha just kodus. Lugesin ka, et magneesiumtsitraat võib kõhu lahti lüüa, aga minul pole seda juhtunud. Seedimine on mul üldse üsna eeskujulik.

Veel on mul kodus olemas tsink C-vitamiiniga, tilkadena. Selle tõi mulle eelmisel talvel ema, pärast mingisuguse loengu kuulamist. Mulle ka just hiljuti soovitati, et kui on haigeks jäämise tunne, võiks võtta 40-50mg tsinki ja 1000mg C-vitamiini. Ja siis veel suuremas koguses D-vitamiini kah, nii umbes kuni 10 000 ühikut. Ma huvi pärast googeldasin seda kõike – tsingi, C-vitamiini, D-vitamiini ja haiguste lühendamise/ennetamise teemat. No väga vastakaid arvamusi on – ühed ütlevad, et absoluutselt toimib, teised, et mõttetu ning et liigne tsingi tarbimine on ohtlik.

Noh, kuni neid tilku jätkub, seni kasutame. Mitte regulaarselt, vaid just siis, kui on tunne, et hakkab miski tõbi kallale tulema. Pudelil on päevane soovituslik annus 10 tilka, mis sisaldab 100mg C-vitamiini ja 7,5mg tsinki. Pärast erineva info lugemist tundub, et haiguse peletamisel võiks näiteks võtta väiksemaid koguseid iga paari-kolme tunni tagant, nii et päevas tuleks kokku 40mg tsinki… C-vitamiini saaks siis pool soovituslikust kogusest, üle 500mg. No seda saab muudest allikatest ka :) Lastele annaks nende kaalu arvestades ilmselt umbes kolmandiku täiskasvanute normist. Kui need tilgad peaks kunagi otsa lõppema, eks siis otsustan, kas peaks midagi samalaadset juurde muretsema või mitte.

D-vitamiini kohta lugesin ka igasugu asju. Päevane soovituslik annus tõsteti meil 400 ühikult 1000 ühikule, aga minu meelest on see naeruväärselt väike. Mulle endale tundub hetkel kõige asjakohasem see teooria, et iga 25 naela ehk ca 11kg kohta võiks võtta 1000 ühikut päevas – seega lastele 2000, mulle 5000, Abikaasale 7000. Ma leidsin paar nädalat tagasi kapist mingi pooliku D-vitamiini purgi, need realiseerisime kiirelt, nüüd ostsin tilgad, kus on üks tilk 1000 ühikut. Arvan, et võtame pigem igapäevaselt välja arvutatud koguse tilku ja tõbise tunde puhul seda ei suurenda.

Vastuolulisi arvamusi on ka selles suhtes, kas peaks võtma D-vitamiini hommikul või õhtul. Ühes kohas öeldakse, et pole olulist vahet, kas võtta hommikul või õhtul, kas söögiga või mitte, imendub ikka. Teises kohas, et kuna D-vitamiin pole mitte vitamiin, vaid rasvlahustuv hormoon, mis imendub kõige paremini öösiti, siis võiks seda võtta õhtusöögi ajal. Kolmandas kohas, et D-vitamiin takistab melatoniini tootmist ja võib tekitada unehäireid, seega tuleks kindlasti võtta hommikul :D

Võta siis kinni, mis kõige õigem on. Me vist ikka võtame edaspidigi harjumuspäraselt hommikul. Ja suve jätame vahele, sest noh, siis on päike. Aga nii oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini on D-vitamiin mu meelest vägagi omal kohal. Et jaguks ainult püsivust seda regulaarselt võtta!

Siis on meil veel B-grupi vitamiinid. Mingil põhjusel lasin emal need Norrasse tuua, aga võtsime siis vaid veerand purki ja ülejäänud jäid alles. Kuna need nüüd avastasin ja sügisel just aegusid, tuleb ära võtta. Vot nende puhul on küll see koht, et võtame ainult sellepärast, kuna on juhtumisi olemas. Poleks olnud, poleks kindlasti ostnud. Aga mõtlen, et halba vast ikka teha ei saa :D Lastele neid ei anna, võtame Abikaasaga.

Ühesõnaga – D-vitamiin regulaarselt kõigile, tsink + C-vitamiin haigustunde puhul kõigile, B-vitamiin mulle ja Abikaasale, magneesium mulle.

2015-11-11 20.03.58

Ahjaa, Boulardii on ka, see jäi pildilt välja. On küll efektiivne, aga hinda arvestades on mul eesmärk edaspidi nohu muude odavamate vahenditega eemal hoida, et seda üldse kasutama ei peakski :D

Multivitamiini tableti või kapslina ma enam võtta ei soovi. Nüüd on mul selle asemel midagi ägedamat. Aga sellest kirjutan ma kohe eraldi postituse, sest praegune on niigi liiga pikaks veninud. No ei oska ma kuidagi lühidalt kirjutada :)