Nov 302015
 

Esimene laar “karumett” sai tehtud kaks ja pool nädalat tagasi. Abikaasale teraline astelpajujahu seal sees ei meeldinud, nii et tema seda ei söönud, aga meie lastega hävitasime kilo mett ära üsna kiirelt – täna hommikul kraapisin viimased riismed purgist välja.

Ja nüüd õhtul segasin kokku uue mee, seekord väiksema koguse – 500g mett, 100g suira, 25g taruvaiku, 50g jõhvikapulbrit. Maitses isegi Abikaasale, kes lubas nüüd ka sööma hakata. Mis tähendab, et ilmselt ei lähe kahte nädalatki, kui see purk ka otsa saab :D

2015-11-30 21.48.30

D-vitamiin sai samuti täna hommikul otsa – Plika sai oma kaks tilka, teised jäid ilma. Selles pudelikeses oli 365 tilka, igaüks 1000 ühikut, mis peaks siis olema ühe inimese aastane varu. Meie võtame aga pere peale 18 tilka päevas, nii et jagub kolmeks nädalaks. Käisin apteegis vaatamas, seal oli veel kallim, uurisin netist seda varianti, mida ema on endale Rootsist ostnud, see oli ka poole kallim. Nii et ostsin samasuguse uue pudeli.

Ma ise eelistaks muidugi võtta D-vitamiini tilkade asemel kapslina, sest minu jaoks on need tilgad liiga magusad ja õlised. Eks ma ikka võtan ja ei ole häda, aga kui oleks valik… Lastele meeldivad ja Abikaasa ütles, et tema eelistab tilku kapslite neelamisele. Nojah, arvestades seda, et ta peab sööma 8000 ühikut päevas, siis 8 tilka on tõesti mugavam võtta kui 8 kapslit, isegi mina ei viitsiks endale igal hommikul viit kapslit sisse ajada. Aga kui ma leiaks kuskilt soodsa hinnaga 5000IU kapslid (Eestist muidugi mitte), siis pigem neelaks igal hommikul ühe kapsli kui viis tilka.

Nojah, ja nüüd ma surfan iHerbi lehel, seal on kõiksugu kraami täitsa uskumatute hindadega. Peab vist tellima :) Ainult see €21.68 piirang ja postikulu. Eks vaatab…

Nov 112015
 

Leidsin mõni aeg tagasi kapist kingiks saadud purgikese mett õietolmu ja taruvaiguga, millel oli peal kirjas “…ja oled tugev kui karu!” Sellest ajast saadik on meie peres kõigi meesegude koondnimetus karumesi ja lapsed nõuavad seda igal hommikul.

Meie müüme ka igasugu lisanditega mett, lisaks õietolmu, suira ja taruvaiku. Seda teavad vast kõik, milleks taruvaiku kasutatakse, õietolmu ja suira kohta teadsin üldiselt, et immuunsusele kasuks. Aga seoses tolle meepurgi leidmisega tekkis sügavam huvi ja soov saada täpsemalt teada, mis kõigil meesaadustel täpselt vahet on ja milleks kõigeks need head on. Nii ma siis googeldasin ja lugesin hoolega. Ümber siia kirjutama ei hakka, kel on huvi, võib ise uurida.

Igal juhul ma vaimustusin ja tõdesin, et meesaaduste puhul ongi ju tegu täitsa kohaliku ja loodusliku multivitamiiniga. Mett oleme me kogu aeg söönud, nüüd aga on järgmine tasand ehk katsetan eriliste meesegudega.

Mett tellisime, nagu suviti ikka, terve aasta varuks 10+ kilo (täpselt ei mäletagi). Seega oli ainult küsimus, mida ja kui palju sisse segada. Pärast uurimist otsustasin, et segan kokku mee, jahvatatud suira ja taruvaigu vahekorras 10:2:0,5, sest nii pidavat kõige efektiivsem olema.

Poes anti meile millalgi proovimiseks kaks purki mett – üks jõhvika-, teine mustikajahuga. Mõlemad olid imehead, aga erilisse vaimustusse sattusin just esimesest, kuna see oli nii mõnusalt hapukas. Seega otsustasin, et lisan ka oma meesegule mõnd marjajahu – nii magususe vähendamiseks kui ekstra vitamiinilaksuks.

Esimesena osutus valituks astelpajujahu, sest seda me müüme ja ma ei viitsinud mujalt jõhvikajahu otsima minna :P See jahu on jahvatatud marjakestadest, mis mahla pressimisest üle jäävad. Oli väga maitsev, aga üldsegi mitte nii hapu, kui eeldasin. Seega otsin järgmise laari jaoks ikkagi ilmselt kuskilt jõhvikajahu, see meeldis mulle väga. Aga praegu on mõnus astelpaju mekiga mesi, mis meeldib ka väga meile kõigile.

Suira ja taruvaigu jahvatasin kohviveskis, segasin need koos astelpajujahuga mee sisse ja valmis ta ongi – meie pere karumesi. Vitamiinipomm, täiesti kohalik ja looduslik. Isegi temaatilise purgi leidsin :D Pildil on vasakul valmissegu, paremal algsed komponendid.

2015-11-11 20.02.29

Tarbides regulaarselt sellist mee-marjasegu ja D-vitamiini ning toitudes võimalikult mitmekülgselt, peaks külma perioodi kenasti haigusteta üle elama. Selline on siis teooria, nüüd on vaja katsetada – kas tõestada või ümber lükata.

“Karumett” on lapsed juba mõnda aega igal hommikul söönud (siiani õietolmuga, edaspidi täna valmistatud segu), D-vitamiini hakkasime novembri alguses lisaks võtma. Plika oli üksvahe nädalakese köha-nohuga kodus, aga see oli üsna kergekujuline. Poiss pole päevagi lasteaiast puudunud. Senimaani igal juhul päris hea tulemus.

Mina olin viimati haige kevadel, pärast seda pole vist isegi nohu olnud. Abikaasa on küll aeg-ajalt veidi tõbine, tal on üldse tervisega kehvemad lood kui mul. Aga mett sõid siiani ainult lapsed, nüüd sööme meie ka. Jätkan eksperimenti põnevusega!

Nov 112015
 

Seoses tööga olen viimase aasta jooksul puutunud aktiivselt kokku toidulisandite teemaga. Kuna neid müüme, peame oskama ka soovitada. Ma küll letis tihti pole ja müüjad on mul sel teemal kindlasti targemad, kui ma ise :) Aga ma muidugi kogun ka teadmisi igal võimalikul puhul. Meil on see eelis, et maaletoojad käivad aeg-ajalt koolitamas, saab igasugu asju teada ja küsida. Häda on küll selles, et need teadmised kipuvad vähemalt minul ajaga kõik segi minema ja ununema, aga noh, vaikselt ja tasapisi ikka kinnistub ka miskit. Kui ükskord ununeb, küsin järgmine kord jälle üle ja nii edasi :D

Neli ja pool aastat tagasi arvasin ma vitamiinidest nii. D-vitamiinist kirjutasin aasta hiljem veel nii. Ja ega mu arvamus polegi ajaga oluliselt muutunud. Usun endiselt, et kena oleks saada enamik vitamiine kätte toidust ja et meie kliimas on ääretult oluline võtta külmal ajal juurde D-vitamiini. Muid vitamiine võtta pigem siis, kui on tõesti reaalne vajadus (st vereanalüüsi või mingite kindlate sümptomitega tõestatud puudus) ning panna ostes tähele, et tegu oleks hästi imenduva vormiga, samuti tuleks vaadata, et toode ei sisaldaks kahjulikke lisaaineid (väga imelikku kräppi lisatakse vahel). Raseduse teema pole minu jaoks hetkel eriti aktuaalne, aga mõtlen, et võtaks vist küll foolhapet ja/või kompleksvitamiine ja kaltsiumi ja vajadusel rauda lisaks… Õnneks ei ole rase ja ei tunne ühegi eelmainitu järele vajadust.

Aga ostsin näiteks just magneesiumi. Jalakrampidest kirjutasin juba tolles nelja aasta taguses postituses – ma absoluutselt ei mäleta, kas toona aitas ka, igal juhul on viimased paar aastat krambid jälle täitsa tihedad külalised. Kogu aeg on olnud teada, et magneesiumipuudus, tuleks juurde võtta, aga kunagi pole meeles osta. Nüüd siis lõpuks sai see tehtud. Kusjuures krampe pole sugugi igal õhtul, aga piisava sagedusega. Müüme ka mageneesiumiõli, -geeli ja -helbeid, mis on äärmiselt populaarsed tooted, aga ise eelistan võtta seespidiselt, sest ma ei viitsi väga jalavanne teha ja minu jaoks on mugavam võtta kord päevas annus magneesiumit sisse, kui õli jalgadele määrida. Pakil soovitab küll 3x päevas väiksemaid annuseid, aga ma otsustasin pärast pisukest googeldamist, et võtan päeva koguse korraga õhtuti. Pidavat lõõgastama ja hea une tooma, lisaks on tegu pulbriga, mida ma õunamahlas lahustan (maitse poolest mõnusam kui vees) – seega on seda mugav teha just kodus. Lugesin ka, et magneesiumtsitraat võib kõhu lahti lüüa, aga minul pole seda juhtunud. Seedimine on mul üldse üsna eeskujulik.

Veel on mul kodus olemas tsink C-vitamiiniga, tilkadena. Selle tõi mulle eelmisel talvel ema, pärast mingisuguse loengu kuulamist. Mulle ka just hiljuti soovitati, et kui on haigeks jäämise tunne, võiks võtta 40-50mg tsinki ja 1000mg C-vitamiini. Ja siis veel suuremas koguses D-vitamiini kah, nii umbes kuni 10 000 ühikut. Ma huvi pärast googeldasin seda kõike – tsingi, C-vitamiini, D-vitamiini ja haiguste lühendamise/ennetamise teemat. No väga vastakaid arvamusi on – ühed ütlevad, et absoluutselt toimib, teised, et mõttetu ning et liigne tsingi tarbimine on ohtlik.

Noh, kuni neid tilku jätkub, seni kasutame. Mitte regulaarselt, vaid just siis, kui on tunne, et hakkab miski tõbi kallale tulema. Pudelil on päevane soovituslik annus 10 tilka, mis sisaldab 100mg C-vitamiini ja 7,5mg tsinki. Pärast erineva info lugemist tundub, et haiguse peletamisel võiks näiteks võtta väiksemaid koguseid iga paari-kolme tunni tagant, nii et päevas tuleks kokku 40mg tsinki… C-vitamiini saaks siis pool soovituslikust kogusest, üle 500mg. No seda saab muudest allikatest ka :) Lastele annaks nende kaalu arvestades ilmselt umbes kolmandiku täiskasvanute normist. Kui need tilgad peaks kunagi otsa lõppema, eks siis otsustan, kas peaks midagi samalaadset juurde muretsema või mitte.

D-vitamiini kohta lugesin ka igasugu asju. Päevane soovituslik annus tõsteti meil 400 ühikult 1000 ühikule, aga minu meelest on see naeruväärselt väike. Mulle endale tundub hetkel kõige asjakohasem see teooria, et iga 25 naela ehk ca 11kg kohta võiks võtta 1000 ühikut päevas – seega lastele 2000, mulle 5000, Abikaasale 7000. Ma leidsin paar nädalat tagasi kapist mingi pooliku D-vitamiini purgi, need realiseerisime kiirelt, nüüd ostsin tilgad, kus on üks tilk 1000 ühikut. Arvan, et võtame pigem igapäevaselt välja arvutatud koguse tilku ja tõbise tunde puhul seda ei suurenda.

Vastuolulisi arvamusi on ka selles suhtes, kas peaks võtma D-vitamiini hommikul või õhtul. Ühes kohas öeldakse, et pole olulist vahet, kas võtta hommikul või õhtul, kas söögiga või mitte, imendub ikka. Teises kohas, et kuna D-vitamiin pole mitte vitamiin, vaid rasvlahustuv hormoon, mis imendub kõige paremini öösiti, siis võiks seda võtta õhtusöögi ajal. Kolmandas kohas, et D-vitamiin takistab melatoniini tootmist ja võib tekitada unehäireid, seega tuleks kindlasti võtta hommikul :D

Võta siis kinni, mis kõige õigem on. Me vist ikka võtame edaspidigi harjumuspäraselt hommikul. Ja suve jätame vahele, sest noh, siis on päike. Aga nii oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini on D-vitamiin mu meelest vägagi omal kohal. Et jaguks ainult püsivust seda regulaarselt võtta!

Siis on meil veel B-grupi vitamiinid. Mingil põhjusel lasin emal need Norrasse tuua, aga võtsime siis vaid veerand purki ja ülejäänud jäid alles. Kuna need nüüd avastasin ja sügisel just aegusid, tuleb ära võtta. Vot nende puhul on küll see koht, et võtame ainult sellepärast, kuna on juhtumisi olemas. Poleks olnud, poleks kindlasti ostnud. Aga mõtlen, et halba vast ikka teha ei saa :D Lastele neid ei anna, võtame Abikaasaga.

Ühesõnaga – D-vitamiin regulaarselt kõigile, tsink + C-vitamiin haigustunde puhul kõigile, B-vitamiin mulle ja Abikaasale, magneesium mulle.

2015-11-11 20.03.58

Ahjaa, Boulardii on ka, see jäi pildilt välja. On küll efektiivne, aga hinda arvestades on mul eesmärk edaspidi nohu muude odavamate vahenditega eemal hoida, et seda üldse kasutama ei peakski :D

Multivitamiini tableti või kapslina ma enam võtta ei soovi. Nüüd on mul selle asemel midagi ägedamat. Aga sellest kirjutan ma kohe eraldi postituse, sest praegune on niigi liiga pikaks veninud. No ei oska ma kuidagi lühidalt kirjutada :)

Oct 232015
 

Plikal tekkis eelmise nädala lõpus nohu. Sellest saime enam-vähem jagu, aga siis läks kurk punaseks ja valusaks ning tekkis köha. Kurguvalu kadus õnneks ka kiirelt, köha on alles, nohu mingil määral ka.

Katsetasin aroomiteraapiat. Segasin baasõli hulka vastavalt soovitusele paar tilka lavendli, sidruni ja eukalüpti eeterlikku õli. Määrisin Plika rinda ja selga. Väga kinnisest köhast sai üleöö üks üsna lahtine köha. Win!

Ja üks pildike tervitustega Liisile. Ta saatis meile oma poisist üle jäänud tähe- ja numbrivihikuid. Poiss polnud kodus, käis lasteaiasõbral külas. Näitasin Plikale vihikuid ja ütlesin, et jätame need Poisile, eks, sina oskad niigi kirjutada. Plika uuris, küsis – kas ma ühe võin endale võtta, neid on kaks tükki? Ja rõõmustas – kuidas täpselt nii sattus, et tema lemmikvärvi oli kaks tükki? Ja kukkus tähti maalima. Rääkis, et tema on lasteaias kõige korralikum kirjutaja – paljud teised peavad ikka ümber tegema, sest on hooletud. Noh, Madlike ka kiitis vanematele, kui hästi tal koolis läheb… Kuni midagi muud välja tuli :P Aga kirjutamisega Plikal probleeme ei tundu olevat :) Need tähevihikud on tema jaoks tõesti titekad, aga las laps rõõmustab ja teeb, ega ma kade pole.

2015-10-22 18.55.15

PS. Nagu näete, jätsin vahepealse osa ära. Tundub, et liiga tundlik teema, nii vast parem. Isegi mina vahel oskan. Las jääda :)

Oct 172015
 

Plika on täna väheke lörisenud… Tuli meelde, et tittedele soovitati küüslauku voodi juurde riputada, miks siis mitte nüüd. Mõeldud – tehtud!

2015-10-17 21.56.05

Tegelikult peaks muidugi Boulardiid ostma ja Plikale aktiivselt manustama. Kevadel aitas see mitu korda suurepäraselt, aga mingil hetkel sai purk tühjaks ja uue ostmine ei ole teps mitte odav lõbu. Mina sain Plika nohust alles õhtul teada, muidu oleks lasknud Abikaasal päeval ühes popcorniga, mida ta mu poest ostmas käis, ka Boulardii koju tuua. Mida varem nohu peletada, seda parem – kui homme terve päeva Boulardiid anda, siis oleks nohu esmaspäevaks üsna kindlalt läinud. Aga kes tahab vabal päeval tööle ronida, ah?

Ega vist valikut pole… Tervis on tähtsam :)

PS. Ärge minult mingeid teaduslikke seletusi küsige, lugege soovi korral siit ise lisainfot, manustamise all on nohu ka ära mainitud. Kas uskuda või mitte, see on juba täitsa igaühe enda asi. Kui Poisil kevadel lisaks nohule üsna rõvedalt kõlav köha tekkis, oli ka see paari päevaga kadunud. Mul pole tõesti aega nohu-köhaseid lapsi aiast kodus hoida, tahan rahus tööl käia :P

Aug 232015
 

Olen ainult nädala tööl käinud ja juba ärkan ka pühapäeva hommikul ilma igasuguse kellata 7.30 – hoolimata sellest, et lugesin eile kella üheni raamatut.

Lapsed ärkasid suht sama vara. Soovisid vaadata multikat, mis oli vaid minu arvutis, samas kui vaatama pidid nad seda Abikaasa arvutist. Otse loomulikult ei suutnud ma majapidamisest üles leida ühtki mälupulka. Lõpuks kasutasin selle asemel oma e-lugerit :D Mingit võrku arvutite vahel pole keegi suutnud üles seada. Bluetooth peaks kah võimalus olema, aga ma pole seda kunagi kasutanud. See selleks – sai ka ilma.

Nädal oli tihe. Õeke oli perega terve nädala siin, lahkusid eile õhtul. Nii et päeval töö, õhtul seltsielu.

Neljapäeval oli suguvõsa kokkutulek. Algne plaan oli võtta reede vabaks ja jääda kauemaks Tartusse. Kuna me aga oma autoga minna ei saanud, jaotasime perekonna lõpuks kahe auto vabade kohtade vahel ning tulime koos nendega samal õhtul tagasi. See tähendas ühtlasi, et ehkki esialgne plaan oli jõuda kella neljaks Tartu lähedale, jõudsin kell kaksteist Tartusse ja pidin veetma paar tunnikest, kuni mu autojuht omi asju ajas. Õnneks oli Kessu täiesti plaanivaba, nii et läksime lastega talle külla ja veetsime need tunnid ülimalt meeldivalt – grillides ja jutustades. Lapsed mängisid nii kenasti koos, et neid polnud suurema osa ajast näha ega kuulda. Võrratu!

Õhtupoolikul väisasime lühidalt Karijärve külapäeva, kus osa sugulastest tegevad olid – väga äge üritus. Me ei oodanud sellest midagi ja läksime lihtsalt kohale, aga no tõesti mõnus oli.

Suguvõsa kokkutulek ise jäi tänu päevaste ürituste rohkusele lühidaks. Samuti tuli välja, et kommunikatsioonierrorite tõttu osad onulapsed üritusest ei teadnudki… Mina korralduspoole peal tegev ei olnud, seega ei osanud midagi kahtlustada. Noh, tore oli näha neidki, kes tulid – mis siis, et lühidalt. Üks onupoeg, keda ma mäletasin kümneaastase poisiklutina, oli äkitselt sirgunud minust pikemaks väga asjalikuks inimeseks. Küll see aeg ikka lendab :)

Neljapäevaõhtune tagasisõit andis võimaluse reedel siiski tööle minna – hea oli, mul on palju teha.

Eile oli ääretult intensiivne päev, mis kahjuks lõppes äärmiselt ebameeldivalt. Pärast hommikusi vaidlusi tundus, et kõik sujub kenasti, aga õhtul läks asi nii inetuks, et siiamaani on kurb ja häbi.

Kui õeke oli teele saadetud ja Poiss rühmakaaslase sünnipäevalt ära toodud, veetsin ülejäänud õhtu meeleheitlikult koristades. Kui ma olen kurb või vihane, siis ma tihti kasutan koristamist nö auru välja laskmiseks. Mul oli plaanis suuremad korrastustööd tänaseks jätta, aga kuna oli vaja eile end välja elada, sorteerisin lastetoas mänguasju, pühkisin põrandaid ja tegin kõike muud, mida olin terve nädala edasi lükanud, sest seltskond, kes siit kogu aeg läbi käis, oli liiga suur, et kodu jooksvalt korras hoida. St jah, kööki enam-vähem, aga just laste asjad ja põrandad, mis olid pidevalt täis vett ja koerakarvu…

Koristasin üle kolme tunni – alustasin enne üheksat, lõpetasin peale keskkööd.

Täna hommikul oli võrratult mõnus korras kodus ärgata. Küürimist vajab see muidugi endiselt igast otsast, aga vähemalt on kõik asjad omal kohal ja põrandad lahtisest sodist puhastatud. Korral on minu jaoks täiesti teraapiline mõju. See on ääretult rahustav.

Tervise poole pealt on kehvad lood. Plika kurtis tegelikult valusat neelamist juba eile, kui mitte üleeile (reedel tõime ta pealegi lasteaiast ära väikese palavikuga, laupäeva hommikuks oli terve ja rõõmus nagu muiste). Lapsed käisid eile rannas ja möllasid kogu aja vees, seal võisid külmetuda. Mina ei märganud Poisile õhtul järele minnes lühikesele suvekleidile midagi peale visata, aga õhtul kell pool üheksa polnud väljas enam teps mitte soe. Tundsin juba eile hilisõhtul, et kurk veidi valutab – olin liiga väsinud, et midagi ette võtta, lootsin, et läheb ehk ise üle. Täna ärkasin aga väga põhjaliku ja vastiku valuga. Plikal on ka kurk veidi punane, Poisil on lihtsalt köha. Mina kuristasin soolaveega, Plika ei taha. Panin köhatee tõmbama, joodan neile seda koos meega sisse. Hoiame jalad soojas ja õhtul teeb ehk Poisile jalavanni sinepipulbriga. Auru võiks vist ka teha… Üldse ei tahaks lapsi lasteaiast koju jätta… Ehk saame täna rahulikult võttes homseks terveks. Näis.

Mar 312015
 

Võiks öelda, et märtsi teine pool oli täielik madalseis. Haigus lõi korralikult rivist välja ja kaotas absoluutselt igasugu tegutsemistahte.

Kusjuures alguse sai kogu see haigusejant sellest, et kaks nädalat tagasi kolmapäeval olin ma pika päeva üksi tööl, asendasin müüjat. Ja kaup, mis tuleb muidu alati neljapäeval, tuli seekord suure üllatusena päev varem. Ma ei hakanud teist müüjat, kes oli niigi pikalt järjest tööl olnud, kohale kutsuma – mõtlesin, et nokitsen vaikselt ise ja kui kõike ei jõua, teeme järgmisel päeval koos edasi. Päev ise oli väga vaikne, kliente vähe, seega sain rahus kaubaga tegeleda.

Aeg läks nii märkamatult ja päev möödus nii toimekalt, et sööma ega näiteks WC-sse ma nonde kümne tunni jooksul ei jõudnudki. Abikaasa tõi ühe smuuti, selle jõin ära, ühe õuna sõin ka. Ma kusjuures ise väga nautisin kogu seda päeva, üldse ei tundnud, et oleks üle pingutanud.

Aga ju siis ikkagi pingutasin, sest järgmisel päeval oli TÄIESTI õudne olemine. Jäin kohe heaga töölt koju ja olin pool päeva voodis. Kuna valuvaigisti võtmine ja magamine tegi olukorra paremaks, siis ei mallanud edasi voodisse jääda. Hakkasin koristama, sattusin hoogu ja rügasin õhtuni. Kodule oli seda tõesti vaja, ma polnud ammu põhjalikumalt koristanud – tegin kõik köögikapid korda, pesin kõik põrandad… Tervisele see aga muidugi hästi ei mõjunud. Õhtuks oli jälle palavik kõrge ja olemine s*tt. Kuna aga und ei tulnud, oli vaja veel poole ööni sarja vahtida ja samal ajal sellepärast süümekaid tunda.

Reedel ja laupäeval oli suht sama seis – nii, kui natuke parem hakkas, hakkasin kohe tegutsema… Võtsin küll kergemalt, kui neljapäeval, aga ikkagi möllasin liiga palju ja õhtuks oli jälle kehv. Kodu sai väga korda, tõepoolest. Ja seda tõesti oli ka vaja. Samas olid mul räiged süümekad, sest tegelikult ma oleksin pidanud ka tööd tegema, neid uusi kohustusi, mis ma sellest kuust lisaks sain. Aga ma lihtsalt ei suutnud ennast töö tegemiseks arvuti taha sundida – parim, mis ma suutsin, oli kodu koristamine ja arvutist sarja vahtimine.

Pühapäev oli sünnipäev – vandusin endale, et võtan VÄGA vaikselt ja ei tee mitte midagi, olen voodis. Olin kah ja tundsin ennast täitsa hästi. Seega läksin esmaspäeval tööle, sest teadsin, et töökaaslased tahavad sünnipäeva tähistada. Noh, selleks ajaks, kui lapsed aeda saime ja tööle jõudsin, olin juba puruväsinud, nii et tähistamisest ei tulnud miskit välja. Nädala tellimused tahtsid ka sellegipoolest tegemist, läbi häda tegin ära – teise poole kodust voodist. Aga siis oli ka selge, et tööga tuleb mõneks ajaks tagasi tõmmata, muidu ei lähe midagi paremaks. Seega leppisingi ülemusega kokku, et olen kodus ja paranen ja panen selle puhkusena kirja. Seega sain lahti survest, et ma PEAN nii ja nii palju tööd vel sel kuul ära tegema, sain aja maha võtta.

Kodus olemine aitas küll, mingil päeval käisin isegi aias toimetamas, sest leidsin, et värsket õhku olen kaugelt liiga vähe saanud, üldiselt võtsin kergelt. Sain haigusest jagu, reede õhtul käisin Tallinnas – ammu planeeritud inventuuril abiks. Siis oli küll tuju hea ja sai mõnuga tööd tehtud.

Aga üldiselt oli nädala lõpuni, kokku siis poolteist nädalat, enamik ajast apaatia ja kehv tuju. Eks oli helgemaid hetki ka, aga suuremalt jaolt selline lootusetu tunne. Töö, mida seni iga ihurakuga armastasin, tundus ületamatult tüütu. Kirusin, et oli mul vaja need lisaülesanded kaela võtta.

Õnneks on uuest nädalast olukord kardinaalselt paremaks muutunud. Eile tegin mõnuga terve päeva tööd – kuna eelmisel esmaspäeval sai kehva oleku tõttu tellimusi minimaalselt tehtud ja kõikvõimaliku, mida vähegi kannatas, edasi lükatud, oli seekord tellimist enam kui küllaga.

Täna oli vaikne päev, nii et sain sama suure mõnuga tegeleda just nende lisaülesannetega. Ma tean küll, miks ma need endale “kaela” võtsin – sest ma armastan oma tööd :D Lihtsalt kuna see omaette nokitsemine on lõppkokkuvõttes üks suurem projekt, siis oli raske kuskilt otsast kinni hakata – mul on vajadus läheneda asjadele süsteemselt, aga süsteem tuleb esiteks kõigepealt välja mõelda ja see ei ole väga lihtne, kogu selle asja arusaadavalt haldamine. Ja samas tuleb ikkagi tulemusi ette näidata, eks :) No igal juhul, täna läks asi täiega käima, täiustasin natuke veel süsteemi ja tegin reaalset tööd ka. Poolest päevast tulin töölt ära, käisin arenguvestlustel, siis tulin koju ja töötasin edasi. Abikaasa, hea hing, viis lapsed trenni ja läks nendega hiljem õele külla, nii et mul on hindamatult rahulik õhtu kodus ja saan mõnuga tööd teha. Ma pole juba pikka aega tahtnud kodust tööd teha, pigem vastupidi… Täna on pärast pikka puhkust täiega hoog sees, hakkan jälle ennast ära tundma.

Mulle pakuti hiljuti veel ühte kirjatööd, mille vastu võtsin, sest tundus lihtne ja kasulik, samas piisavalt harv, et hakata liialt aega kulutama. Eks sellest räägin hiljem täpsemalt, aga jah, selle jaoks oli ka vaja paari kirjutist ja kuna mul oli madalseis, siis kirusin, et miks kurat mul oli vaja VEEL lisatööd võtta.

Noh, täna tuli vaim peale, kirjutasin vajaliku kiirelt valmis ja nautisin seda protsessi väga. Ja sain aru, MIKS ma selle pakkumise vastu võtsin – sest see on lihtne ja meeldiv ja kasulik ja ei võta palju aega :)

Siis koristasin nii muuseas veel toad ära ja panin masinatäie pesu pesema ja kirjutasin kolm blogipostitust. Nüüd otsin endale kiirelt midagi süüa ja teen siis põhitööd edasi. Et ikka möödunud kuu eest võimalikult järjele saada. Ülemused teavad küll, et ma olin pikalt haige ja on arusaavad, aga no ikka on ju endal kehv tunne, kui esimene kuu uued ülesanded ja siis ei jõua nendega tegeleda. Nii et tuleb nüüd tagantjärele usin olla. Vähemalt ma jälle naudin seda :)

Jan 172015
 

Kolmepäevapalaviku olemasolust sain ma teada siis, kui Plika beebieas seda põdes. Sel nädalal tabas meie lapsi aga kahepäevase vahega üheõhtupalavik :P

Kolmapäeval lastele järele minnes öeldi Poisi rühmas, et ta paistab haiglane, samas pärast ärkamist kraadides palavikku polnud. Veidi enne kella kuut õhtul oli see juba 38.6. Magas terve õhtu ja öö maha, hommikuks oli rõõmus nagu noor nirk. Viisime lasteaeda ja siiani terve.

Reede pärastlõunal helistati Plika rühmast, et Plikal on 37.6 palavik. Koju jõudes oli juba 38.7. Magas samamoodi maha terve õhtu ja öö otsa, täna hommikul täiesti terve.

No ja misasi see siis nüüd oli? Ei tea. Aga kõik haigused võiksid sihukesed olla :)

Nov 182014
 

Pole olnud reedest saati aega siia pikemalt kirjutada ja hetkel ka ei jõua, seega jääb igapäevaste kokkuvõtete tegemine mõneks ajaks pooleli. Muu elu on lihtsalt olulisem :) Kui vähegi energiat üle jääb, siis ikka kirjutan, aga päeval on üldiselt muud tegemised ja õhtuti olen sageli liiga väsinud.

Ärkasin täna hommikul kahtlaselt käriseva häälega, päeva jooksul hakkas kurk valutama, õhtuks oli pea paks ja kael valus. Nohu-köha ega muud segavat õnneks pole, nii et kuristan kurku soolaveega, joon sidruniteed, söön mett, katsun ennast soojas hoida ja mitte liiga kõva häält teha. Ühesõnaga saan kähku täitsa terveks :P

Aga nüüd kerin ennast raamatuga voodisse.

Nov 132014
 

Sellest pidi tulema üks lühike postitus, aga üks teema on teisega nii tihedalt seotud, et sai lõpuks hiigelpikk. Juttu tuleb peamiselt minu ja meie pere toitumisharjumustest erinevate nurkade alt lähenedes.

Lugesin üht artiklit veganluse teemal. Jäi kummitama see lõik:

Luule Viilma ütles, et toit on keha positiivse energiakao kompenseerija ehk kehasse tulnud negatiivse energia (süütunne, hirm ja viha) tasakaalustaja. Viha vabanemisega kaob liha isu, hirmu vabanemisega kaob liigne magusa isu ja süütunde vabanemisega kaob liigse hapu vajadus.

Mina näiteks ei arva, et inimkehale on vaja loomset toitu. Ma ei oska teile ühtki teaduslikku uuringut ega targemate põhjendusi siia linkida, sest ma ei jäta neid kunagi meelde, aga ma usun siiralt, et kehale parim toit on tervislik taimetoit ning oluline osa sellest võiks olla toores töötlemata terviktoit (puuviljad, porgand-kurk-tomat ja muud aedviljad, värske roheline salat jne). Kui süüa seda toitu armastuse ja tänuga, on tervis suurepärane ja kõiksugu vitamiine vajalikul hulgal, selles olen ma täitsa kindel.

Mulle üldse ei istu mõtted loomade kasvutingimustest ja tapmisest, ma ei õigusta oma lihasöömist millegagi. Lihtsalt… Mulle kohutavalt maitseb liha :) Ja kui ma olen näljane, siis ma ei taha magusale mõeldagi, kõik neelud käivad alati soolase sooja toidu järele.

Kui kõht on täis, siis on vahel magusaisu :) Ja noh, hapu… Ma ei tea… Hapu järele otseselt ei isuta, ehkki mulle meeldib näiteks hapumat sorti õunamahl rohkem kui magus :P Ja mõni hapu asi on kindlasti väga hea.

Ühesõnaga siis, Viilma väite põhjal olen ma tihti vihane, vahel natuke kardan ja süütunne mind väga tihti ei kimbuta.

Ma enamik ajast end küll vihasena ei tunne, aga kui ma olen väsinud või näljane, siis ma vihastan kergelt, kui miski mind häirib. Ei tea, kas peaks sellega tegelema või on minus hoopis mingi alateadlik viha, mida peaks enda seest otsima?

Ja ma saan suurepäraselt aru, et enamiku inimeste jaoks on Viilma teooriad ilmselt pigem kamarajura ja enamik inimesi on endiselt kindlal arvamusel, et ilma loomse toiduta tuleb raudselt vitamiinipuudus ja ma üldsegi, ÜLDSEGI ei tahaks kellegagi sel teemal vaielda – igaüks võib uskuda seda, mida soovib, ja süüa seda, mida tahab, ma ei ürita kedagi ümber kasvatada. Selle postituse kirjutasin rohkem enda jaoks, et see kopeeritud lõiguke jääks mu blogisse alles. Ja ehk ka tagasiside saamiseks nendelt, kes selliseid mõttekäike jaburaks ei pea.

Ma siiralt tahaks olla vegan ja ideaalis ma ühel päeval ka selleni jõuan, aga teekond sinnapoole on kulgenud seni üsna vaevaliselt. Tean, et enese sundimine ei vii kuskile, seega söön lihtsalt võimalikult tervislikult, kõike, mis maitseb – ja naudin oma toitu. Usun, et see on kõige elutervem lähenemine ja aastate jooksul on tasapisi toimunud nagunii palju positiivseid muutusi.

Mulle piisaks alustuseks täiesti ka sellest, kui ma tarbiksin ainult liha, mille puhul tean, et neid loomi on kasvatatud armastusega ja inimlikes tingimustes, aga sellest on asi kahjuks kaugel. Järgmise sammuna võiks ära jätta näiteks liha, aga tarbida mingil määral edasi kala, mune, juustu, piimatooteid… Viimaste suhtes pole mul nii tugevat ideoloogilist vastumeelsust – vähemalt mitte siis, kui tean, et need lüpsilehmad ja munejad kanad elavad õnnelikult. Nende puhul on pigem see teema, et pärast rohket uurimist olen mina seda meelt, et loomne valk üleüldiselt on kehale pigem koormaks, kui kasuks.

Kadestan neid, kellele taimetoidud maitsevad. Mitte et mul otseselt midagi nende toitude vastu oleks, aga minu jaoks annab veidike liha kõigile toitudele viimase lihvi. Harjumuse ja harjutamise asi, ma tean. Aga peet, porgand, maguskartul ja kõik muud magusad juurikad pole mulle ükskõik mil viisil kuumutatult kunagi istunud. Mida paremini need toidu sisse ära peidetud on (supp vms), seda paremini maitsevad :D Brokoli ja lillkapsas maitsevad ka toorelt tunduvalt paremini, kui aurutatult vms. Kokka siis niiviisi :P Rääkimata sellest, et ma pole kunagi olnud suurem asi kokkaja, eks.

Oad on maitsvad… Koos hakklihaga :D Värske salat rukolast jm kraamist on suurepärane, aga sinna tahaks ikkagi midagi tahedamat kõrvale. Puuviljad on suurepärane magustoit ja vahepala igal ajal, aga ainult nendest toitudes (suvel proovisin) tuli lihtsalt hirmus sooja soolase toidu isu.

Lugesime suvel üht äärmiselt põnevat ja köitvat raamatut – Arnold Ehret “Limavaba tervisetoit”. Seda soovitas mulle mu kosmeetik, broneerisin raamatukogus, ema tõi ära ja mina sain selle lugemiseks alles siis, kui temal oli läbi :D Seda luges isegi Abikaasa, kes ei loe üldiselt midagi – ma pole küll kindel, kas ta selle läbi sai, aga luges ikka päris palju.

See raamat on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi ja selle autor, kes oli ise noorelt väga haige, hakkas katsetama toitumise muutmisega, ravis ennast sel moel üsna terveks ja hiljem teisigi. Tema meelest on kõik haigused kehas põhjustatud liigsest limast ja jääkainetest, neid tekitavad aga kõik toidud peale värske kraami :) No põhimõtteliselt oli ta puuviljatoitlane, võiks öelda. Ma ei viitsi seda raamatut ümber jutustada – keda huvitab, see loeb ise. Aga seal oli häid soovitusi, kuidas paastuda ja keha limast puhastada, tehes seda ettevaatlikult, ilma tervist kahjustamata. Mu ema ja tema mees toitusid tema nõuannete kohaselt suht terve suve. Mu emal oli aastaid probleeme sellega, et ta pidevalt köhatas – ta on juba päris pikalt gluteeni ja piimatooteid vältinud, nüüd just rääkisime sellest, et tänu suvisele limavabale dieedile on see köhatamine täiesti kontrolli all. Praegu ta tegeleb küll kaalus juurde võtmisega – käib jõusaalis musklit kasvatamas, toitub toitumisnõuandja soovituste kohaselt (liha pole ta küll kunagi eriti söönud) jne.

Meie Abikaasaga proovisime kah puuviljatoidul olla. Abikaasal on teatavasti krooniline nohu, samuti on tal muid tervisehädasid – ja tema tunnetas, et need kõik läksid ainult värsket kraami süües tunduvalt paremaks. Minul otseseid tervisehädasid polnud ja mina tundsin ainult nälga :D Seega minu puhta puuviljatoitumise periood jäi üpris üürikeseks, Abikaasa tegi seda tunduvalt pikemalt. No aga raske on olla ainult puuviljatoidul, kui peres on kokkulepe, et söögi tegemine on tema teema… Nojah, nii see läks.

Sellest eksperimendist oli igal juhul vägagi kasu – esiteks on meil sellest ajast saadik harjumus süüa VÄGA PALJU puuvilja. Teiseks sai Abikaasa reaalselt kinnitust, et see mõjus tema tervisele hästi. Nii et see katsetamine pole kindlasti lõppenud, vaid jätkub.

Mainiks äkki lapsed ka vahepeal ära. Nemad söövad lasteaias seda, mis antakse ja kodus seda, mis antakse. Kui puuvilju sõime, siis nemad sõid ikka kõike. Muidugi me alati räägime neile, mis on kõige kasulikum ja mida võiks vähem süüa.

Mõlemad lapsed on magusasõltlased – sünnipäevadel ja külas toituvad ainult sellest, kui vaid lastaks. Plika on tohutu leiva-saia ja makaronifänn, pistaks kõike kuiva, nii mis jaksab. Puuviljade suhtes on väga valiv – maitseb õun, kiivi, mitte liiga valmis banaan, pomelo, seemneteta viinamarjad, maasikad-vaarikad… Apelsini, pirni ja melonit sööb siis, kui tuju on. Et ikka sööb, aga võrreldes Poisiga – vähe. Poiss sööb kõike ja palju :D Hommikul esimese asjana, õhtul viimasena, vahepeale ka. Sööb ka kõike muud hea meelega, mõne toiduga pirtsutab ka, nagu lapsed ikka… Aga see kõik  mind üldse ei häiri, sest puuviljad lähevad iga kell ja suurtes kogustes, nii et tema vitamiinipuuduse pärast ma ei muretse. Plika puhul võiks asi parem olla, õnneks talle maitsevad nüüd mungoad, see on suur võit.

Aga kui nüüd rääkida nendest söömisharjumustest, mis mul/meie perel hetkel üldiselt on, siis…

Hommikune pudru söömine sobib paljudele, aga mitte mulle. Minu hommik on kohv ja võileivad.

Kui tööl näljaseks lähen, unistan ka vaid soolasest, kuna meil toidu soojendamise võimalust aga hetkel pole, oleks valikus kas salati/võileibade kaasa tegemine (mida ma ei viitsi), supermarketi sooja toidu lett (öäkk), poest mingi muu soolase kraami kaasa ostmine (ei oska kunagi valida, pole eriti tervislik ja on siiski piisavalt kulukas, samuti pean seal poes siis käima ja valima, kulutama sellele aega ja minema närvi, kui midagi meeldivat ei leia) või mõni söögikoht (odavaim variant on päevasupp veidi alla €2, mis poleks ju tapvalt kallis, aga mul pole kannatust iga päev söömas käia ja supp nii väga ei isuta ka, mu suur lemmik hiinakas maksab €4-5 ja on igapäevaselt liiga kallis lõbu, ja isegi see muutub aja jooksul liiga üheülbaliseks – järele proovitud). Ühesõnaga tööl ma söön õunu :D Sest neid ma saan kodust kaasa võtta, see jätab ära poes/söömas käimisele kuluva aja ja raha mure. Aga jah, ehkki õunad on tänuväärt, siis soolane toit oleks mõnusam.

Õhtuti teeb Abikaasa kodus süüa. Enamasti on need toidud kõik lihaga. Hakkliha või kanakoivad või suitsupõsk… Pasta või riis või mulgi puder või supp või mõni ahjuroog…

Lihatoodete puhul on ainus hea asi see, et me ei osta jumal teab mida sisaldavat keeduvorsti jm tooteid ega e-aineid täis sinke. Kodune puhta koostisega pasteet ühest väikesest kohvikust, Abikaasa ema käest saame vahel suitsuvorsti (mis seal täpselt sees on, pole õrna aimugi), hakkliha ostame kodulähedasest lihapoest, suitsupõske sealtsamast… Suitsukana tuleb turult, tavaline kana poest. No aga lisaained lisaaineteks, õnnelikku elu need loomad kindlasti elanud pole… Ja tõepoolest, ma lihtsalt eelistan sellele mitte mõelda, sest lihast loobuma pole ma hetkel veel valmis.

Värskest kraamist on enamasti olemas kurk ja porgand, võimalikult tihti kirsstomatid, vahel rukola, lillkapsas, brokoli jne. Mida saame, ostame turult või OTT kaubaringilt, ülejäänu tuleb poest. Mungube idandame praegu hästi palju, iga päev uus kausitäis.

Puuvilju, nagu mainitud, on meil kodus alati palju, kolm-neli-viis erinevat sorti on täiesti tavaline. Puuvilju jaksab Eestis mahedalt osta küll vist vaid see, kes ei söö neid eriti palju ja elab üksi… Või on lihtsalt jube rikas. Ma tean, et Riiamariist ja Mai ökopoest midagi saab, natuke Maximast ja Rimist ka, aga arvestades neid koguseid, mis me igapäevaselt ära hävitame… Eks me siis lihtsalt naudime neid “tavalisi” – ma arvan, et peaasi on kogu seda kasvatamise keemiat mitte paaniliselt karta, vaid pigem olla tänulik kõige kasuliku eest, mida värskest kraamist saab. Ja siis see ongi kasulik :) Kui oleks võimalus, ostaks muidugi mahedat, aga kuni pole, seni ei ole mõtet sellest ka probleemi teha.

Piimatoodete tarbimist oleme oluliselt vähendanud. Piima ostame endiselt Nelelt, aga nüüd vaid liitri nädalas kohvi peale ja mõne toidu sisse panemiseks, joogipiima asendasime juba mitu kuud tagasi veega. Juustu ja võid ning vahel keefirit ja hapukoort läheb ikka… Juust ja või tulevad lahtiselt Saaremaa poest, hapukoor ja keefir suvalisest poest.

Igasugu pastad-riisid, kuivained ja maitseained, õlid, kuivatatud oad-läätsed jm on reeglina mahedad. Ok, kama oleme tavalist ostnud, sest lapsed hävitavad seda aeg-ajalt meeletutes kogustes ja hinnavahe on päris suur. Leiba küpsetan ise… Magusat ise väga ei osta, aga kui külakostiks tuuakse või külas pakutakse, sööme kõike. Vahel eriti suure isu puhul ostame natuke kommi või šokolaadi ja sööme seda siis õhtuti, kui lapsed magavad :D Samamoodi sööme vahel hamburgereid-friikartuleid või pizzat – õnneks kokkuhoiuežiim seda eriti teha ei luba, ongi tervisele kasulikum. Sel kuul pole näiteks üldse rämpsu ostnud, eelmised kuud umbes sellise sagedusega, et kaks korda kuus Hess/Mac, korra kuus Steffani. Oktoobrikuise vegeteerimisperioodi jooksul sai õige mitu korda ostetud juustu-sibula leivakesi, aga kuna ka need on tegelikult üsna kräpp (sh E621), katsun edaspidi pigem vältida.

Gluteeni üritan võimalusel vältida – st nisutooteid ei osta ise pea kunagi, söön vaid külas ja väljas söömas käies. Leivast, tõsi küll, pole plaanis loobuda, ehkki selle alternatiiviks on maisigaletid, mida suvel rohkelt sõin. Pastaks on meil samuti maisipasta.

Noh, kui palju seal üldse vahet on, kas gluteen või tärklis, ühed limatekitajad mõlemad… Nii et kartul, riis, maisitooted – tegelikult lähevad kõik ühte auku.

Mul polnud ÜLDSEGI plaanis nüüd õhtul seda hiigelpikka postitust kirjutada, aga läks nii, täitsa kogemata. Ei tea, paljud teist üldse viitsisid selle läbi lugeda.

Aga mul üks palve on küll. Need, kes tahavad lihtsalt kommenteerida, et ära mõtle üle ja söö kõike – selle võib vabalt kirjutamata jätta, just seda ma reeglina teengi. Igapäevaselt ma ei mõtle üle, ma ei piira, ma ei karda, ma lihtsalt lähtun sisetundest, söön ja naudin. Kuna eesmärk on aga siiski süüa järjest enam taimset ja järjest vähem loomset ning sisetunnet on kerge sassi ajada sisseharjunud mugavusega, siis hetkel analüüsisingi kogu toidu värki pikemalt ja põhjalikumalt. Väga tahaks tagasisidet, aga pigem asjalike soovituste näol, kuidas liikuda toitumises veganluse suunas, kuidas teised on selleni jõudnud jne. Kes sellesse ei usu, see võib rahus kuskile mujale kommenteerima minna :)

Ja kuna mulle kommentaaridest enam teated meilile ei tule (olen ennast segaseks võimelnud, aga ei saa seda kuidagi toimima), siis märkan neid pisteliselt. Iga uue meiliaadressi esimese kommentaari pean heaks kiitma, järgmised tulevad blogisabas kohe nähtavale. Nii et kannatust, kui kommentaar kohe näha pole – see ei kadunud musta auku, vaid ootab “kontrolli”.