Jun 092016
 

Söök ja toitumine on teemad, millesse suhtun äärmiselt kirglikult. Mul on mingid ideaalid, mille puhul tean, et ei suuda nendeni ilmselt kunagi jõuda, aga ma vähemalt üritan, tasapisi. Ja väga hea on, kui aeg-ajalt mõni dokumentaal ette satub, mis selle kõige üle taas mõtlema paneb. Seekord jagas keegi FB-s filmi Fed Up – kuna see oli Youtube’is, siis põhimõtteliselt vaatasingi selle sealsamas FB-s ära. Panen teile ka, äkki kellelegi pakub huvi:

Toitumisel on nii palju aspekte. Ma tean, et meie pere sööb isegi ilmselt üle keskmise tervislikult ja ma igapäevaselt absoluutselt ei põe. Aga üldjoontes tean ja tunnen ikkagi, et saaks veel palju paremini.

Tervislikku toitumist peab planeerima. Kodus on selles mõttes lihtne, koju saab osta ainult neid asju, mis oma nõuetele vastava “tervisliku” kontrolli läbivad. 95% ajast me koju töödeldud toitu lihtsalt ei ostagi. On algained ja teeme ise süüa. Küll üsna piiratud menüü järgi, sest kumbki ei suuda ega viitsi uusi põnevaid retsepte otsida, aga vähemalt teeme ise, kontrollitud koostisosadest, katsume süüa palju värsket jne.

Aga kodust väljaspool on keeruline. Lasteaia puhul pole midagi teha – söövad, mida pakutakse. Isegi suht mitmekesine menüü on, ehkki jah, ma ei tahaks laskuda lasteaiaõpetajatega diskussiooni teemal “vesi on kasulikum kui piim” :P Võrreldes Ameerikaga on meie lasteaedade ja koolide toidud ikka üpris normaalsed.

Tööl käies on keeruline. Abikaasa praeguse tööga lõuna kodust kaasa võtmine ei toimi, seega ta käib väljas söömas. Ta on küll ise ka igati tervisliku toitumise poolt, nii et noil päevil vist sööb enamjaolt suppe. Mis, võib vähemalt loota, on üks parimatest valikutest, mida harilikus söögikohas teha saab.

Ma ise võtan reeglina tööle kaasa eelmise õhtusöögi ülejäägid. Aga eriti viimase kuu jooksul neid tihti pole… Võiksin käia üleval kohvikus päevasuppi söömas, aga esiteks ma ei viitsi ja teiseks on mul neist suppidest ammu kõrini. Mis tähendab, et kui mul lõunat kaasa võetud pole, siis ostan midagi Rimi soojaletist. Enamik asju seal on täielik kräpp, olgu siis maitse või sisu poolest. Valid midagi välja, saad oma karbi kätte, hinnasildi peal on koostis kirjas – loed ja hoiad kahe käega peast kinni. No näiteks puraviku püreesupi koostis oli ikka täiesti kohutav.

Põhimõtteliselt on kaks asja, mida ma enamasti ostan, kumb siis sel päeval saadaval on – kas riis kanalihaga või pilaff (mis on, eks, täpselt samamoodi riis lihaga). Sest kartulit ega tatart ma soojaletist tõesti ei taha ja igasuguseid nisu ja piimaga tehtud tooteid (pasta, koorekaste) üritan vältida, seega suurt valikut polegi, neil on ka koostis vastuvõetav. Ega ma sellest soojaleti toidust vaimustuses pole ja võimalusel väldiks iga hinna eest, aga ikka kasulikum kui juustu-sibulaleivad, mida vahepeal tööl sõin, sest olid odavad ja peletasid suurema nälja (ja mis olid ikka täielik kräpp). Rimis on ju salatibaar ka, aga ma olen lõuna ajal reeglina nii näljane, et ainult salat mu kõhtu ei täidaks.

Ja kui värskest kraamist kõhtu täis ei saa, aga soojaletist midagi ei taha, siis mida mul oleks üldse osta? No mitte midagi ei olegi, kõik on ju kräpp :) Sellepärast ongi hea, kui on eelmise õhtu söögist nii palju üle jäänud, et jagub töölõunaks ka. Varem jagus suht kogu aeg, viimasel ajal ehk 2-3 päeva nädalas…

Tõsi on, et praeguses ühiskonnas tuleb tervislikuks toitumiseks vaeva näha. Enamik poodides müüdavast on paraku täiesti mõttetu ja toiteväärtusetu. Pead olema ise informeeritud, teadlik, viitsima otsida, kust saab, viitsima kokata. Just see viimane on minu jaoks kõige nõrgem koht, sest söögitegemine pole kunagi olnud mu meelistegevus. Kui ma oleks ropprikas, siis ma palkaks koka :)

Aga jah… Kuna söögitegemisega mul sooje suhteid pole ja vaba aeg meeldib ka, siis võimalusel ma sööks kogu aeg väljas, nii mugav ju. Iseasi, MIDA seal väljas süüa saab. Okei, eks valikuid on erinevaid, aga tavalise söögikoha menüüs tunduvad enamasti maitsvamad ikkagi need ebatervislikumad valikud :)

Tegelikult Pärnus ju päris mitmed kohad täitsa on, mis on orienteeritud just tervislikule ja kohalikule, mitmel puhul ka taimsele toidule – Tervisetoidukoda, Murumaja kohvik, Picadilly, Jääkuum, Hea Maa… Reaalselt olen ma nendest käinud vaid ühe korra Jääkuumas, mis oli täitsa mõnus, samas ideaalne ikkagi eelkõige päris pisikeste laste vanematele ja sai just arutatud, et neil on suht paljudes toitudes mingi piimatoode sees, mida me ka hetkel väldime. Aga jah, ma käin kesklinnas nii harva ja Murumaja kohvik pole pikalt lahti, nii et kodu ümbruses mingit head varianti väga polegi – arvestades, et kodust kesklinna on 2km, siis muidugi pseudoprobleem.

No enamjaolt me siiski kokkame kodus, rahalistel põhjustel – väljas söömine ei mõju piiratud eelarvele väga hästi. Aga selle võiks küll täitsa plaaniks võtta, et KUI väljas süüa vaja on, siis võiks ikkagi külastada mõnda noist ülalmainituist. Mitte osta kebabi, nagu juhtus eelmisel reedel reisile minnes. Samas, kebab pole vist ka sugugi kõige hullem valik…

Libastumised tulevadki just siis, kui pole jõudnud ette planeerida ja tervislikku toitu valmistada ja on juba nälg. Mina lähen näljaseks tihti üsna ootamatult ja siis on mul tuju ka kohe täiesti väljakannatamatu, tahaks kõigil päid otsast hammustada. Ja siis on enamasti ainus valik ikkagi mingi valmisprodukt supermarketist või lähimast toidukohast, mille tervislikkuse aspektist eriti rääkida ei saa.

Ühesõnaga… Tuleks rohkem planeerida. Tervislik toitumine on täiesti tehtav ka väikese rahaga, aga mida vähem raha, seda rohkem planeerimist ja aega kulub.

Tegelikult oleme aastate jooksul ikka nii palju edusamme teinud. Oleme jätnud maha mahla, piima ja saia ostmise. Ei saaks öelda, et neid enam üldse ei tarbi, aga koju ei osta kunagi – mahla joon tõesti ainult siis, kui see on kodune või värskelt pressitud, piima panen vaid kohvi peale, saia söön vahel külas ja väljas süües. Samuti on magusa ostmine tunduvalt vähemaks jäänud – kunagi sai ikka ostetud liitrite kaupa jäätist, et teha kokteili, vahel magusaisuga šokolaadi, kommi vms. No nüüd ka vahel harva ostame, aga tõesti VÄGA harva. Nisu- ega lehmapiimatooteid hetkel koju üldse ei osta. Leiba ja ka muid asju küpsetan suhkru asemel datlitega – need Rimi datlid on ikka super avastus, kuivatatud datleid peaks ju enne leotama, aga nood on lihtsalt karbiga külmkapis ja vajadusel saab kohe kasutada. Poes siltide lugemine on harjumus ja üldiselt käime poodides enamikest riiulitest lihtsalt mööda, ostame vaid väga valitud asju. Ühesõnaga muudatusi, mida hakkasime teadlikult tegema millalgi pärast Plika sündi ehk ca seitse aastat tagasi, on olnud omajagu.

Suhkru suhtes on mul ikka VÄGA tõsine vastumeelsus. Minu ideaalmaailmas lisatud suhkruga tooted puuduksid. Ja ma lähen nii närvi, kui tullakse jutuga, et lapsel on ikka suhkrut vaja ja kuidas ma nende lapsepõlve rikun, kui neile midagi ei luba. Jah, on vaja, aga piisab täiesti KASULIKEST suhkrutest – ehk siis puuviljad, nii värsked kui kuivatatud, mesi… Ja igasuguseid kooke ja küpsiseid saab samuti teha ilma suhkruta. Ja kõik see muu kräpp, mida nad tahavad, see ongi puhas suhkrusõltuvus. Paraku. Ei läheks nende elu sellest kuidagi kehvemaks, kui õnnestuks neid lisatud suhkrust täiesti eemal hoida, pigem vastupidi.

Ma saan aru, et VEIDI suhkrut pole mingi probleem, minu enda toitumises polegi. Aga lastele seda selgeks teha on väga raske ja nemad on mu meelest täiega suhkrusõltlased. Koju võib ju osta ainult kasulikku magusat, aga mujal pakutakse ikka kõike muud. Ja paraku jah, ma olen arvamusel, et keelamine olukorda ei lahenda, seega kui pakutakse, siis nad otsustavad ise. Ma küll seletan alati, miks me koju ei osta ja miks mulle meeldiks, kui nad mujal ka ei sööks, aga ma ei keela. Ja nad söövad ikka :P

Vähemalt ei joo nad limonaadi, seegi on töövõit. Nad reaalselt joovadki kogu aeg vett. Ok, kui pakutakse, siis piima ja mahla ka, aga ma julgustan neid alati just vett valima ning tuletan meelde, et piim pole inimesele üldse vajalik (palun ärge üldse tulge minuga vaidlema, kui olete eriarvamusel, ma ei viitsi, teie võite arvata ja juua, mis tahate) ning ainus mahl, mis on kasulik, on värskelt pressitud. Ja limonaad lastele tõesti ei maitsegi. Win!

Aga ikka ju tahaks vahel väljas käies süüa tükikese kooki või osta lastele jäätist. Ja noh, eks siis ikka söömegi ja ostamegi. Mulle endale poejäätis üldse ei maitse, ise ma seda praktiliselt ei söö, aga lapsed ja Abikaasa armastavad igasugust jäätist.

Nüüd jäätise osas on nii palju edasiminekut, et me ise hakkasime müüma ja ka mõnes muus Pärnu poes on olemas Jäämari pulgajäätised – neid ma ostan lastele hoopis meelsamini. Hind on muidugi ka vastav…

See ongi see tervisliku toidu häda – kui tegu on millegi enama kui algainetega, siis kuradi kallis on. Nii lihtne on haarata magusaisu puhul esimesest ettejuhtuvast poest jäätis või väike šokolaad, mis maksab kõigest 50 senti või ehk euro. Kui tahta aga midagi tervislikku, siis maksadki ligi €2 käsitöö pulgajäätise või toorbatooni eest. Kolm-neli korda rohkem!

Kui raha on vähe, tuleb sellevõrra rohkem ise sebida. Jäätist ja toorbatoone saab ju vabalt ise kodus teha, kui vähegi viitsimist on – mul see sageli puudub. Ja seda €2 ka väga tihti maksta ei raatsi. Ja nii ongi, et kodus on enamasti lihtsalt puuviljad, vahel ostame kallist kvaliteetmagusat ja vahel harva ka odavat kräppmagusat. Seda viimast söövad lapsed siiski rohkem mujal, sest ikka ju pakutakse. Seda vähem on motivatsiooni koju osta :)

Aga kui rahakott vähegi lubab, siis magusaisu puhul on toorbatoonid mu meelest küll super leiutis. Tõsiselt, iga kord, kui on kommi või šokolaadi isu, söö parem selle asemel toorbatoon – isu kaob ja kehal on hea. Ja kakaoga variandid on mõnusalt šokolaadi maitsega :) Ja valik on nii lai – ainuüksi meil on müügil Ampstükid, Pranabarid, Raw Bite’id – ja neid on ju veelgi, igasuguseid. Lihtsalt seda tuleb silmas pidada, et koostises oleks tõesti ainult kuivatatud puuviljad ja pähklid (osad ökobatoonid sisaldavad lisaks siirupeid ja muud, mis on täiesti tarbetu, sest datlid ja rosinad magustavad piisavalt) ning tegu võiks olla ikkagi toorbatooniga, et kõik vitamiinid-mineraalid oleks säilinud.

Külas ma söön kõike, mida pakutakse, teiste valikute kritiseerimine oleks esiteks ebaviisakas ja teiseks mõttetu (igaüks peab omadele järeldustele ise jõudma) – ja ma olen lihtsalt alati siiralt tänulik, kui keegi mind toidab.

Aga jah, et muus osas asja parandada, peaks esiteks väljas söömisel rohkem valima tervisliku menüüga kohti, mida tegelikult jagub… Teiseks katsuma ikkagi koju mitmekesisemat menüüd planeerida. Kolmandaks katsuda igasugune ise kräpi ostmine viia tõsise miinimumini ning haarata selle asemel pigem toorbatoon, hinnast hoolimata.

Kusjuures, kõige suurem probleem on minu jaoks hoopis see, kui on parasjagu nii suur nälg, et magusat enam nähagi ei taha, seega toorbatoonid ja puuviljad on välistatud, võimalust süüa teha/sööma minna pole ja oleks vaja mingit soolast tervislikku suupistet. Eks neid kuivatatud toortoidu variante mõningaid on, aga midagi väga maitsvat ja taskukohase hinnaga pole leidnud. Küüslauguleibades on miskipärast kõigis nisu ja suhkur, seega neid väga ei taha. Kartulikrõpsud on mahedalt räigelt kallid, tavalised räige kräpp. Juurviljakrõpsud on maitsvad – Mulgi krõpsud on näiteks väga mõnusad ja tavalistest kartulikrõpsudest on need kindlasti tervislikumad. Paraku ikkagi mahedad pole ja hind on üsna krõbe. Osades Selverites ja ilmselt ka mujal poodides on müügil selle firma krõpsud hummusest, läätsedest, kinoast – pole küll mahedad, aga vähemalt veidigi tervislikumad, neid olen vahel ostnud. Pakk maksab vist ka €2 ringis, aga on selle eest üpris suur. Igatahes, kui kellelgi on selles suhtes mingeid soovitusi, olen üks suur kõrv.

Õnneks ma ise suur magusasõber pole, seega magusas polegi minu jaoks küsimus (see on rohkem laste pärast) – tervislikke alternatiive on piisavalt ja eriti suvel on nii palju erinevaid maitsvaid marju, samuti arbuusihooaeg, polegi väga muud vaja. Kui mul on nälg, siis ma tahan soolast toitu, kodus kokata kogu aeg ei jõua – seega just päris söögis on küsimus. Kuidas võimalikult tervislikult hakkama saada, ka väljaspool kodu?

Ja noh, kõik need teised aspektid ja dilemmad seoses liha söömisega ning nisu- ja piimatoodete vältimisega, I don’t even go there… Niigi sai juba meetripikkune postitus.

Apr 092016
 

Ma olen tükk aega ette võtnud, et kirjutada muutustest meie toidulaual… Aga no mitte ei jõua selleni, et päriselt lahti kirjutada, mis seda kõike ajendas. Jäägu siis hetkel nii, et mainin lihtsalt ära – väldime piimatooteid (aga kitsepiim on ok), nisu (aga rukis on ok), samuti suhkrut (aga kord nädalas nt külas veidi “patustada” on ok).

Sain eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Liisi tehtud imehead pitsat, mille põhjaks, kui ma ei eksi, oli hoopis burrito tortilla. Peal tomatipasta, sink ja punane sibul. Juust ilmselt ka. No nii hea oli.

Mingi hetk tuli kodus jälle pitsa isu ja otsustasime, et katsume teha kõigile nõuetele vastava isendi. Põhjaga oli lihtne, juba varem ära proovitud gluteenivaba pitsapõhja segu. Peale ostsime kõrvalpoest kitsejuustu, Rimist mahedaid šampinjone, punast sibulat, pepperonit ja maheoliive (neid sõi küll ainult Abikaasa). Tomatipasta ja pärmihelbed (veganite juustu asendus) olid kodus olemas.

Meie oma tuli mu meelest ka suurepäraselt välja. Abikaasa millegi üle virises, aga see oli pisiasi, mida on lihtne järgmine kord teisiti teha. Ja noh, juustuga oli, nagu meie peres Juustukuningate kraamiga ikka. Tulime koju, sõime osa ära, ülejäänud räbalad said siis pitsale :D

2016-04-05 21.09

Lapsed seeni ei tahtnud, nende pitsapool sai võrdlemisi tühi. Poiss ei söönud pea üldse, aga tal ongi praegu mingi isutuse periood, seega ei üllatanud. Ühesõnaga laste poole ülejääkidest sai meie järgmise päeva hommikusöök. Ja see, mis seal pannil näha, polegi vist niivõrd pitsa, kuivõrd mingi suvaline soolane pirukas? No igatahes, hea oli :)

Aga lühidalt toitumise poole pealt – üllatavalt kerge on. Raskusi on ainult juustu ja hapukoore asendamisega. Kooresed pastad on minevik ja vahel tahaks erinevatele toitudele hapukoore-majoneesi kastet teha. No ja juust, mida ma niisama ei söö (st niisama näksimiseks sobib kitsejuust suurepäraselt, sellega pole probleemi) – toitudes kasutasime ohtralt ja kitsejuust on siiski erinev…

Kohvi joome kitsepiima ja ksülitooliga, maitsevahe puudub. Nisupasta vahetasime riisipasta vastu. Süüa teeme lihtsalt kõike, milles annab juustust ja hapukoorest mööda vaadata :D Inglise hommikusöögi traditsioonist jätsime saia ära, pole eriline kaotus. Nisu vältimine on üldiselt lihtne, sest rukis on ju lubatud ja gluteenivabasid jahusid olen katsetanud juba aastaid.

Lisaks ei saa ma enam õhtuti näksida, sest võtan hommikul ja õhtul Biolatte Originali, mida soovitati hommikul võtta tund enne sööki, õhtul kaks tundi pärast sööki. Mis tähendabki, et kui õhtusöök söödud, on igasugune näksimine välistatud, kui just päris poole öö ajal magama minna ei taha (mida ma ei taha, sest äratus on pool seitse). Sellest tunnen vahel puudust :)

Üks šokolaad on kapis, mis Abikaasale kunagi kingiti, selle järele on ikka vahel isud. Siiani olen suutnud vastu panna ja mitte lahti teha, sest siis on teada, et süüakse kõik järjest ära – ja see on veel suur ka, vist 200g. Eelmisel nädalal tõi Abikaasa vanaema meile ühe 100g šokolaadi – sõin sealt kolm tükki, ei maitsenud, Abikaasa sõi kõik ülejäänu ühe päevaga. Sellepärast, jah, ei olegi hea, kui šokolaad on majas – minul on kiusatus ja no tema ei ole mitte kunagi suutnud piiri pidada.

Igatahes on kodus üldiselt üsna lihtne, asendusi leidub, “keelatud” kraami lihtsalt ei osta. Külas käies on muidugi keerulisem, me ei ole kunagi olnud sellised inimesed, kes hakkaks virisema, et seda ja teist ei söö. Ja korra nädalas ju võib ka :) Seega võtan mina üsna vabalt. Näiteks sõin mingi hetk Abikaasa vanaema juures kanasuppi nuudlitega ja kõrvale leiba – saia ja või jätsin puutumata, see oli lihtne. Või siis söön pakutud šokolaadi, aga piirdun mõne tükiga. Õnneks pole väga tihti külas käimist olnud ka.

Kõigest eelnevast on nutikamad ilmselt juba järeldanud, et toitumise peaeesmärgiks on pärmseen kontrolli alla saada ja soolestikus normaalne mikrofloora taastada. Piimatooted vist sellega otseselt seotud pole, aga need ka hetkel ei sobinud, sestap siis väldin. Kusjuures vahva on see, et mitte ühtki vaevust mul ei olnud, seega oli põnev teada saada, mis mu sees “toimub”.

Ahjaa, kui D-vitamiini tase oli normis ja näiteks raud ka, siis mõningaid muid vitamiinivarusid oli vähevõitu. Nende kõige efektiivsemaks omastamiseks soovitati iga päev porgandimahla ja punase greibi mahla juua – me küll nii usinad ei ole, et viitsiks päris iga päev teha. Hea, et mahlapressi polnud jõudnud ära anda – muidugi on see odav, tahaks aeglast, aga noh… Ajab esialgu asja ära.

Eks siis näis, kuidas kõik need muudatused pikemas perspektiivis mõjuvad. Kunagi räägin kindlasti sellest kõigest pikemalt. KUNAGI. Elu on praegu nii hektiline, tööd palju, mõtted kapi otsas, pidevalt kaks paralleelreaalsust, millega diilida. Blogi jaoks väga jaksu ei jää :) Aga noh, neid perioode on varemgi olnud, küll läheb paremaks.

Nov 282015
 

See oli vist kuu alguses, kui mõtlesin, et võiks ehk Orgu kava järgi süüa tegema hakata… Mõtteks see jäigi :) Oleme terve kuu teinud ikka edasi oma vanu harjumuspäraseid toite. See-eest on mitmed harjumused muutunud paremuse suunas, mille üle mul on ütlemata hea meel.

“Novembris leiba ei osta” oli edukas – ei ostnudki. Küpsetan umbes kaks korda nädalas kolm leiba – kaks tavalist, ühe puuviljadega.

Lisaks otsustasin novembris kohvikoore asemel taas Nele piima ostma hakata. Jah, mulle meeldib koorega kohv rohkem ja mahetootjatelt 10% koort ei saa, vahukoor on liiga rasvane… Aga olgem ausad, pole nii suurt vahet, kas koor või piim, harjumuse asi. Seega ostame nüüd igal neljapäeval liitri piima – päris nädalat see muidugi ei säili, ühe koore peab ostma ikka, aga seda on tunduvalt vähem kui varem.

Vaatasin huvi pärast järele, oktoobris ostsin 25 600g leiba ja ja 20 200ml kohvikoort. 25 kilekotti ja tetrapakendit… Novembris olen rukkijahu paberkotid pliidi all ära põletanud, piima ostan oma pudelisse ja kohvikoort oleme ostnud kuus pakki. Ühesõnaga vähem pakendeid, tervislikum ja odavam kah. Sest mahepiim on odavam kui tavaline kohvikoor ja ise tehtud leib ei ole kindlasti kallim poeleivast, küll aga mahe. Puhas rõõm!

Tänane õhtu möödus söögi rindel eriti usinalt.

Kuna meil olid külalised, andis see põhjuse sushit teha. Saime poolest kilost riisist seitse rulli, maksma läksid need ca €9 ringis ja kolmandiku sellest summast moodustas taluturult ostetud hirmkallis forell (100g €3.20). 500g sushiriisi maksis €1.19, 7 nori lehte €1.72, 75ml riisiäädikat ca €0.50, 135g toorjuustu €0.65, avokaado €0.83, kurk €0.95, tsipake sinki ka kahe rulli vahele. Ei miskit mahedat, aga noh, ega sushi väljas süües ka mahe pole… Küll aga kordi kallim.

2015-11-27 20.08.38

Kuna leib oli otsakorral, olin hommikul taigna hapnema pannud, õhtul sai kergitatud ja küpsetatud. Tegin seekord puuviljaleiva ainult rosinatega, sest Plika teatas, et ploomid talle leiva sees ei maitse. Niisama sööb küll :D Aga olgu siis, ka ainult rosinaleib on väga hea, polegi muud vaja.

Leivas, muide, kasutasin viimased korrad suhkru asemel isetehtud datlisiirupit. Suurepärane tulemus, enam suhkruga leiba ei tee! Edaspidi teen küll pigem datlipüree võimalikult vähese veega, et ei peaks tavapärast vee kogust vähendama. Nüüd katsetades sai esimene kord tainast liiga palju, sest siirup oli vedel ja pidin sellevõrra rohkem jahu lisama, teine kord panin tainast hapnema pannes harjumuspärasest vähem vett ja sain tavapärase koguse, aga jah, edaspidi teen jooksvalt paarist datlist ja vähesest veest mögina, see on tõesti imelihtne.

2015-11-27 22.20.06

Ning kuna pühapäeval on esimene advent ja Plika on juba pikalt rääkinud, et tahaks piparkooke teha, siis mõtlesin, et mis seal ikka, keeran kiirelt taigna kokku.

Suhkrusiirupi asemel tegin datlisiirupit – täpsemalt siis valasin viiele kivita datlile peale nii palju vett, et oleks kokku 200ml ja surasin saumikseriga segi. Jahu panin enamuses spelta, aga sekka surasin veidraid jahusid, mis mul aja jooksul külmkappi kogunenud on – kastanijahu, kikerhernejahu, pruunhirsijahu :P Neid panin kokku ehk kolmandiku kogu jahukogusest ja minu meelest maitses tainas jumala okeilt. Birgit aga näiteks ütles, et talle ei maitse, herne maitset pidavat tunda olema (ma ei öelnud, mis jahusid panin, ta ise tundis herne maitse ära, järelikult siis oli tunda).

No ma lihtsalt tahtsin katsetada, mis need jahud piparkoogitaigna sees teevad :D Vaatame, kuidas valmis koogid maitsevad. Kikerhernejahu siis ehk edaspidi (nii palju) ei pane, kui see kedagi häirima jääb (vaatab, mis perekond arvab), pruunihirsijahu peab ka vähe panema, sest sel on muidu üsna tuntav maitse, kastanijahu see-eest on imemõnus – kergelt magus ja mitte kuidagi häiriv, seda võib panna julgelt.

Esimene kilo on niisiis külmkapis ootamas, pühapäeval ilmselt küpsetame. Tundub, et sai tsipa vedelavõitu, eks järgmine kord võib siis vähem hapukoort panna vms, muna sattus ka üsna suur sinna taignasse. Aga eks sellest saab täpsemalt aru pühapäeval rullides ja valmis kooke süües.

2015-11-27 22.21.55

Kirjutasin täpselt üles, mida ma kasutasin. No et äkki keegi tunneb huvi ja ise saan ka vaadata, kõik läheb ju meelest ära. Hindu panna ei oska, sest kõik asjad olid varasemast kodus olemas:

180g datlisiirupit
120g pruuni suhkrut
20g piparkoogimaitseainet (eelmisest aastast jäi pool pakki alles, oli mingi ökovariant)
150g Saaremaa võid
1 õnnelik muna
80g Nopri hapukoort
275g mahedat Raismikuoja speltapüüli
90g kastanijahu
75g kikerhernejahu
35g pruunhirsijahu
(viimased kolm kõik mahedad ja pärit mu poest)
1tl soodat

Aa, ja muide, et te ei arvaks, et ma siin palehigis mõõdan ja kaalun – antud juhul lihtsalt panin kausi kaalule ja nullisin ära, siis raputasin järjest erinevaid jahusid tunde järgi ja kirjutasin numbrid üles. Enamasti käib küpsetamine puhtalt tunde järgi.

Ootan põnevusega, mis välja tuleb. Esialgu vist teengi tainast kilo kaupa, et saaks katsetada erinevaid variante ja kui leian ideaalse, võib juba korraga rohkem teha. Eelmisel aastal tegin korraga neli erinevat varianti, aga muljeid polnud aega üles kirjutada – nüüd on Exceli tabelis kõik taigna variandid kirjas, aga kes seda enam mäletab, milline neist siis parim oli.

Mäletan, et üks tainas tuli liiga kõva ja mure, nii et tegime sellest lõpuks hoopis kaks koogipõhja – see oli vist riisijahust, kus kasutasin suhkru asemel ka agaavisiirupit ja ei pannud hapukoort. Riisijahust tuli tainas muredam kui nisujahust. Tegin osa tainast agaavi-, osa tavalise suhkrusiirupiga – seal polnud suurt maitse- ega konsistentsi vahet, ainult tervislikkuse aspekt. Tegin osa tainast tavalise, osa palmisuhkruga – nüüd tuleb meelde, et kellegi sõnul pidavat demerara, mida täna kasutasin, piparkoogitaigna sees teraline jääma, aga no mul polnud palmisuhkrut käepärast, peab järgmiste laaride tarbeks varuma. Kui üldse jääb teraline, eks pühapäeval näis.

Kuna meie peres kellelgi gluteenitalumatust pole, siis koju otsustasin sel aastal teha ikkagi nisujahust koogid – ilmselt kasutangi speltat ja sekka panen küll jah neid huvitavaid jahusid, mis nagunii olemas. Emale teen eraldi taigna laktoosivaba või ja tatrajahuga (sest vaatasin, et seda on pool kilo kapis alles, riisijahu on otsas) – nojah, muid “huvitavaid” jahusid võin sinna ka panna.

Piparkoogitaigna tegemine on nii naeruväärselt lihtne, et poest küll ostma ei kisu. Suhkrusiirupit ma ise teha ei viitsi, aga siirupeid on valmis kujul igasuguseid (datlisiirupit teha on õnneks imelihtne). Maitseaineid ma ka väga kokku segada ei viitsi, aga jällegi – on olemas segud. Põhimõtteliselt polegi muud, kui siirup, suhkur ja maitseained potis kokku segada, keema lasta, võitükid sees ära sulatada, jahutada, lisada muna ja hapukoor, soodaga segatud jahu… Ja külmkappi “tõmbama”.

Kuna tuli tuju teha statistikat sellest, mis sööki me novembris ostnud oleme, siis mõtlesin ka sellest kirjutada… Kuna postitus on aga niigi pikk, siis katsun teha lühidalt.

50kg puuvilju (€75) – mandariin, banaan, hurmaa, dattel, pomelo, viinamari, apelsin

3,5kg kuivatatud puuvilju (€29) – rosin, ploom, lisaks veidi kreeka pähkleid

7kg aedvilju (€16) – kirsstomat, kurk, veidi sibulat, porrut ja avokaadot (kartul-porgand-suvikõrvits-küüslauk on Abikaasa õe suvilast, seega neid osta pole vaja)

Pool kilo mungube idandamiseks (idandades kogus kolme-neljakordistub, nii et sellest ikka jagub), viis karpi rohelisi lehti (rukola ja spinat), kolm suurt punti rohelist sibulat (kõik kokku €10)

11kg/l piimatooteid (€32) – piim, kohvikoor, hapukoor, või, juust, toorjuust, sulatatud juust

9kg lihatooteid (€43) – hakkliha, pasteet, peekon, kana (filee, õlad, suitsukana), sink, veiseliha, korra mingid vorstikesed

(ühesõnaga veganlusest on asi kaugel, aga kui hea või halb või erinev tulemus keskmisest on ca 10+10kg piima- ja lihatooteid kuus 4-liikmelise pere kohta – pole õrna aimugi)

650g kala (€6) – vürtsikilu, tursk, forell, tuunikala (lisaks saame vahel Abikaasa perelt kala, sel kuul vast kaks-kolm korda, mida siis praadinud või ahjus teinud)

3kg magusat ja rämpsu (€26) – ühel hommikul, kui midagi süüa polnud, tõi Abikaasa lähedal asuvast kohvikust paar pirukat ja kotikese piparkooke, millalgi lastega poes ostsime mõned kohukesed, Abikaasa on ostnud paar korda šokolaadi ja krõpse, millest mina pole midagi saanud – karjuv ebaõiglus :D

12kg rukkijahu, 800g gluteenivaba jahusegu emale koogi küpsetamiseks, 3kg pastat, 3kg riisi, 1,5kg pruuni suhkrut, 1kg himaalaja soola, pakk piparkoogimaitseainet, 1kg kohvi, 1 karp mune (siiani oli sellest lõigust kõik mahe, v.a. suhkur, edasi tuleb tavaline kraam), pakk nori lehti, 1,5kg majoneesi, mõned pakid verivorsti, purk jalapenosid, purk ube tomatis, pudelike tšillikastet (kõik kokku €58)… Vist kõik :)

Kohvi, pastat ja riisi ostan siis, kui Rimi soodukaga pakub. Mul on tihti terminalis lemmiktoodetele pakkumised, ikka -25% või -35%. Eelmisel kuul ostsin näiteks 10pk tomatipastat, seda seega sel kuul ostnud pole ja ilmselt ei osta ka järgmisel :P Jahu ja suhkrut ostan ka korraga suurema koguse, et jaguks – kõiki selliseid asju on ka veel kodus alles, nii et jagub järgmisesse kuusse.

Mahedalt ostan kuivained, õli, kuivatatud puuviljad ja piima, munad on õnnelikelt kanadelt, juurviljad kohalikud, hakkliha talupoest… Aga enamik lihakraamist, piimatoodetest, puuviljadest, kurgist-tomatist ja rohelistest lehtedest on täitsa tavaline (kui just pole suvi, mil on värske kraamiga paremad lood) – seda nii hinna kui ka kättesaadavuse tõttu. Piimatoodete puhul tegelikult saaks paremini, on ju Nopri ja Pajumäe, lihtsalt taluturule kunagi ei satu, peab otsustavalt harjumusi muutma.

Ahjaa, väljas söömas oleme ka käinud. Kinos ostsime popkorni ja koolat, ükskord tegime perekondiku burksiõhtu, korra ostsin tööl hiinaka riisi, abikaasa paar korda kebabi, eile kaks Stefi pitsat… Kõik kokku €52. Tavalisest rohkem :P Septembris kulus näiteks väljas söömisele €27 ja oktoobris suisa kõigest €5.

Aga kõik kokku ongi jälle kuskil €350 ja kuu pole veel päris läbi… Samas noh, mul on korralikud varud ka järgmiseks kuuks – pastat, riisi, kohvi ja tomatipastat ilmselt juurde vaja pole. Rukkijahu, rosinaid ja ploome on õige mitu pakki alles, datleid on ka külmkapis neli karpi, sest eelmisel nädalavahetusel olid need -25% :P

Lühidalt my ass. Ma ei oska teha lühidalt :D

Lohepostitus. Jälle. Mis teha :D Kes ei viitsi, see lihtsalt ei loe.

EDIT: Googeldasin kiirelt keskmiseid tarbimisharjumusi ja kui seda statistikat uskuda, siis ma vist ei peaks meid keskmise eestlasega võrreldes väga põdema – liha- ja piimatooteid tarbime tunduvalt vähem, puuvilju aga 10x rohkem :D

Nov 112015
 

Leidsin mõni aeg tagasi kapist kingiks saadud purgikese mett õietolmu ja taruvaiguga, millel oli peal kirjas “…ja oled tugev kui karu!” Sellest ajast saadik on meie peres kõigi meesegude koondnimetus karumesi ja lapsed nõuavad seda igal hommikul.

Meie müüme ka igasugu lisanditega mett, lisaks õietolmu, suira ja taruvaiku. Seda teavad vast kõik, milleks taruvaiku kasutatakse, õietolmu ja suira kohta teadsin üldiselt, et immuunsusele kasuks. Aga seoses tolle meepurgi leidmisega tekkis sügavam huvi ja soov saada täpsemalt teada, mis kõigil meesaadustel täpselt vahet on ja milleks kõigeks need head on. Nii ma siis googeldasin ja lugesin hoolega. Ümber siia kirjutama ei hakka, kel on huvi, võib ise uurida.

Igal juhul ma vaimustusin ja tõdesin, et meesaaduste puhul ongi ju tegu täitsa kohaliku ja loodusliku multivitamiiniga. Mett oleme me kogu aeg söönud, nüüd aga on järgmine tasand ehk katsetan eriliste meesegudega.

Mett tellisime, nagu suviti ikka, terve aasta varuks 10+ kilo (täpselt ei mäletagi). Seega oli ainult küsimus, mida ja kui palju sisse segada. Pärast uurimist otsustasin, et segan kokku mee, jahvatatud suira ja taruvaigu vahekorras 10:2:0,5, sest nii pidavat kõige efektiivsem olema.

Poes anti meile millalgi proovimiseks kaks purki mett – üks jõhvika-, teine mustikajahuga. Mõlemad olid imehead, aga erilisse vaimustusse sattusin just esimesest, kuna see oli nii mõnusalt hapukas. Seega otsustasin, et lisan ka oma meesegule mõnd marjajahu – nii magususe vähendamiseks kui ekstra vitamiinilaksuks.

Esimesena osutus valituks astelpajujahu, sest seda me müüme ja ma ei viitsinud mujalt jõhvikajahu otsima minna :P See jahu on jahvatatud marjakestadest, mis mahla pressimisest üle jäävad. Oli väga maitsev, aga üldsegi mitte nii hapu, kui eeldasin. Seega otsin järgmise laari jaoks ikkagi ilmselt kuskilt jõhvikajahu, see meeldis mulle väga. Aga praegu on mõnus astelpaju mekiga mesi, mis meeldib ka väga meile kõigile.

Suira ja taruvaigu jahvatasin kohviveskis, segasin need koos astelpajujahuga mee sisse ja valmis ta ongi – meie pere karumesi. Vitamiinipomm, täiesti kohalik ja looduslik. Isegi temaatilise purgi leidsin :D Pildil on vasakul valmissegu, paremal algsed komponendid.

2015-11-11 20.02.29

Tarbides regulaarselt sellist mee-marjasegu ja D-vitamiini ning toitudes võimalikult mitmekülgselt, peaks külma perioodi kenasti haigusteta üle elama. Selline on siis teooria, nüüd on vaja katsetada – kas tõestada või ümber lükata.

“Karumett” on lapsed juba mõnda aega igal hommikul söönud (siiani õietolmuga, edaspidi täna valmistatud segu), D-vitamiini hakkasime novembri alguses lisaks võtma. Plika oli üksvahe nädalakese köha-nohuga kodus, aga see oli üsna kergekujuline. Poiss pole päevagi lasteaiast puudunud. Senimaani igal juhul päris hea tulemus.

Mina olin viimati haige kevadel, pärast seda pole vist isegi nohu olnud. Abikaasa on küll aeg-ajalt veidi tõbine, tal on üldse tervisega kehvemad lood kui mul. Aga mett sõid siiani ainult lapsed, nüüd sööme meie ka. Jätkan eksperimenti põnevusega!

Nov 112015
 

Seoses tööga olen viimase aasta jooksul puutunud aktiivselt kokku toidulisandite teemaga. Kuna neid müüme, peame oskama ka soovitada. Ma küll letis tihti pole ja müüjad on mul sel teemal kindlasti targemad, kui ma ise :) Aga ma muidugi kogun ka teadmisi igal võimalikul puhul. Meil on see eelis, et maaletoojad käivad aeg-ajalt koolitamas, saab igasugu asju teada ja küsida. Häda on küll selles, et need teadmised kipuvad vähemalt minul ajaga kõik segi minema ja ununema, aga noh, vaikselt ja tasapisi ikka kinnistub ka miskit. Kui ükskord ununeb, küsin järgmine kord jälle üle ja nii edasi :D

Neli ja pool aastat tagasi arvasin ma vitamiinidest nii. D-vitamiinist kirjutasin aasta hiljem veel nii. Ja ega mu arvamus polegi ajaga oluliselt muutunud. Usun endiselt, et kena oleks saada enamik vitamiine kätte toidust ja et meie kliimas on ääretult oluline võtta külmal ajal juurde D-vitamiini. Muid vitamiine võtta pigem siis, kui on tõesti reaalne vajadus (st vereanalüüsi või mingite kindlate sümptomitega tõestatud puudus) ning panna ostes tähele, et tegu oleks hästi imenduva vormiga, samuti tuleks vaadata, et toode ei sisaldaks kahjulikke lisaaineid (väga imelikku kräppi lisatakse vahel). Raseduse teema pole minu jaoks hetkel eriti aktuaalne, aga mõtlen, et võtaks vist küll foolhapet ja/või kompleksvitamiine ja kaltsiumi ja vajadusel rauda lisaks… Õnneks ei ole rase ja ei tunne ühegi eelmainitu järele vajadust.

Aga ostsin näiteks just magneesiumi. Jalakrampidest kirjutasin juba tolles nelja aasta taguses postituses – ma absoluutselt ei mäleta, kas toona aitas ka, igal juhul on viimased paar aastat krambid jälle täitsa tihedad külalised. Kogu aeg on olnud teada, et magneesiumipuudus, tuleks juurde võtta, aga kunagi pole meeles osta. Nüüd siis lõpuks sai see tehtud. Kusjuures krampe pole sugugi igal õhtul, aga piisava sagedusega. Müüme ka mageneesiumiõli, -geeli ja -helbeid, mis on äärmiselt populaarsed tooted, aga ise eelistan võtta seespidiselt, sest ma ei viitsi väga jalavanne teha ja minu jaoks on mugavam võtta kord päevas annus magneesiumit sisse, kui õli jalgadele määrida. Pakil soovitab küll 3x päevas väiksemaid annuseid, aga ma otsustasin pärast pisukest googeldamist, et võtan päeva koguse korraga õhtuti. Pidavat lõõgastama ja hea une tooma, lisaks on tegu pulbriga, mida ma õunamahlas lahustan (maitse poolest mõnusam kui vees) – seega on seda mugav teha just kodus. Lugesin ka, et magneesiumtsitraat võib kõhu lahti lüüa, aga minul pole seda juhtunud. Seedimine on mul üldse üsna eeskujulik.

Veel on mul kodus olemas tsink C-vitamiiniga, tilkadena. Selle tõi mulle eelmisel talvel ema, pärast mingisuguse loengu kuulamist. Mulle ka just hiljuti soovitati, et kui on haigeks jäämise tunne, võiks võtta 40-50mg tsinki ja 1000mg C-vitamiini. Ja siis veel suuremas koguses D-vitamiini kah, nii umbes kuni 10 000 ühikut. Ma huvi pärast googeldasin seda kõike – tsingi, C-vitamiini, D-vitamiini ja haiguste lühendamise/ennetamise teemat. No väga vastakaid arvamusi on – ühed ütlevad, et absoluutselt toimib, teised, et mõttetu ning et liigne tsingi tarbimine on ohtlik.

Noh, kuni neid tilku jätkub, seni kasutame. Mitte regulaarselt, vaid just siis, kui on tunne, et hakkab miski tõbi kallale tulema. Pudelil on päevane soovituslik annus 10 tilka, mis sisaldab 100mg C-vitamiini ja 7,5mg tsinki. Pärast erineva info lugemist tundub, et haiguse peletamisel võiks näiteks võtta väiksemaid koguseid iga paari-kolme tunni tagant, nii et päevas tuleks kokku 40mg tsinki… C-vitamiini saaks siis pool soovituslikust kogusest, üle 500mg. No seda saab muudest allikatest ka :) Lastele annaks nende kaalu arvestades ilmselt umbes kolmandiku täiskasvanute normist. Kui need tilgad peaks kunagi otsa lõppema, eks siis otsustan, kas peaks midagi samalaadset juurde muretsema või mitte.

D-vitamiini kohta lugesin ka igasugu asju. Päevane soovituslik annus tõsteti meil 400 ühikult 1000 ühikule, aga minu meelest on see naeruväärselt väike. Mulle endale tundub hetkel kõige asjakohasem see teooria, et iga 25 naela ehk ca 11kg kohta võiks võtta 1000 ühikut päevas – seega lastele 2000, mulle 5000, Abikaasale 7000. Ma leidsin paar nädalat tagasi kapist mingi pooliku D-vitamiini purgi, need realiseerisime kiirelt, nüüd ostsin tilgad, kus on üks tilk 1000 ühikut. Arvan, et võtame pigem igapäevaselt välja arvutatud koguse tilku ja tõbise tunde puhul seda ei suurenda.

Vastuolulisi arvamusi on ka selles suhtes, kas peaks võtma D-vitamiini hommikul või õhtul. Ühes kohas öeldakse, et pole olulist vahet, kas võtta hommikul või õhtul, kas söögiga või mitte, imendub ikka. Teises kohas, et kuna D-vitamiin pole mitte vitamiin, vaid rasvlahustuv hormoon, mis imendub kõige paremini öösiti, siis võiks seda võtta õhtusöögi ajal. Kolmandas kohas, et D-vitamiin takistab melatoniini tootmist ja võib tekitada unehäireid, seega tuleks kindlasti võtta hommikul :D

Võta siis kinni, mis kõige õigem on. Me vist ikka võtame edaspidigi harjumuspäraselt hommikul. Ja suve jätame vahele, sest noh, siis on päike. Aga nii oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini on D-vitamiin mu meelest vägagi omal kohal. Et jaguks ainult püsivust seda regulaarselt võtta!

Siis on meil veel B-grupi vitamiinid. Mingil põhjusel lasin emal need Norrasse tuua, aga võtsime siis vaid veerand purki ja ülejäänud jäid alles. Kuna need nüüd avastasin ja sügisel just aegusid, tuleb ära võtta. Vot nende puhul on küll see koht, et võtame ainult sellepärast, kuna on juhtumisi olemas. Poleks olnud, poleks kindlasti ostnud. Aga mõtlen, et halba vast ikka teha ei saa :D Lastele neid ei anna, võtame Abikaasaga.

Ühesõnaga – D-vitamiin regulaarselt kõigile, tsink + C-vitamiin haigustunde puhul kõigile, B-vitamiin mulle ja Abikaasale, magneesium mulle.

2015-11-11 20.03.58

Ahjaa, Boulardii on ka, see jäi pildilt välja. On küll efektiivne, aga hinda arvestades on mul eesmärk edaspidi nohu muude odavamate vahenditega eemal hoida, et seda üldse kasutama ei peakski :D

Multivitamiini tableti või kapslina ma enam võtta ei soovi. Nüüd on mul selle asemel midagi ägedamat. Aga sellest kirjutan ma kohe eraldi postituse, sest praegune on niigi liiga pikaks veninud. No ei oska ma kuidagi lühidalt kirjutada :)

Nov 112015
 

Vahepeal oli sihuke taimetoitluse kihk peal, sai igasugu retsepte uuritud ja paljud asjad tundusid potentsiaalselt maitsvad ning katsetamist väärt. Aga siis tuli vahele Plika sünnipäev, kus pakkusime muuhulgas näiteks kilode kaupa pisikesi lihapirukaid. Ja eile tuli mul kohutav peekoni isu, nii et õhtusöögiks sai pasta carbonara.

Täna uitasime Abikaasaga sihitult Rimis ringi ja mõtlesime, mida süüa teha. Mulle meeldib vahel kiigata -50% nurgakesse – sealt leiab aeg-ajalt midagi põnevat. Siis ongi nagu kahekordne kasu – esiteks hea meel, et aeguma hakkav toit ei lähe raisku, teiseks jällegi hea meel sellepärast, et ma saan selle poole odavamalt ja proovin ehk nii midagi uut, mida muidu ei ostaks.

Nii lõppeski tänane poeskäik sellega, et peale advendikalendrite (kui Frozenit nägin, ei saanud ju ostmata jätta, Poiss sai mingi poisteka, Avengers vms) rändasid meiega koju kaasa veise välisfilee lõigud jõhvikatega – asi, mida ma poleks never ever täishinnaga ostnud, nüüd aga maksis 540g pakk €2.25. Abikaasa oli algul tõrges, aga mina ajasin peale, et proovime ikka, lõpuks jäi ta nõusse. Siis tekkis veel idee, et teeks kodus hamburgereid – ostsime ka värsket kraami ja kukleid, täisvärk.

Etteruttavavalt võib öelda, et lapsed lõpuks liha eriti ei söönud, Abikaasa see-eest tänas mind, et ma ikka sundisin proovima. Sest maitses väga hästi – hoolimata jõhvikatest, mis andsid kummalise meki. Ühesõnaga jah… Jõhvikad lihaga ei ole minu teema :D Aga tore oli proovida.

Abikaasa tegi ka friikartuleid, mis olid tegelikkuses muidugi lihtsalt ahjukartulid oliiviõliga. Ja praadis sibulaid. Ja tegi majoneesi-küüslaugukastet. Ühesõnaga üks igati mõnus õhtusöök oli. Ainult et järgmine kord võiks burgeri vahele mõne taimse pihvi leiutada, Sandra Vungi kokaraamatus on neid retsepte igasuguseid :)

2015-11-11 20.10.37

2015-11-11 20.22.28

2015-11-11 20.24.02

Muideks, mina ei saa aru, kuist tuleb nii suur teema laste toidu sisse spinati peitmisega. Või ajan ma seda millegagi sassi? Spinat pole ju üldse halva maitsega… Väga mõnus on. Meie lapsed söövad küll üsna hea meelega. Kõige meelsamini söövad nad muidugi idandatud mungube… Peabki uue laari hakkama panema :)

Aga jah… Küll mulle meeldiks, kui oleks mõni mõnus lihalaadne toode, mis pole liha. Soja ma põhimõtteliselt ei tarbi, seega on tsipa keeruline. Lugesin just täna MrsB väga põnevast toitumisteemalisest postitusest (mulle nii meeldib lugeda tervislikuma toitumisega eesmärgiga igasugu tavainimesele veidrate asjade katsetamisest, inspiratsioon ja nii edasi) Quorn nimeliste toodete kohta, mis tundusid põnevad… Nende kodulehel on ilus jutt, samas see artikkel on üsna kriitiline. No ma vist eelistaks igal juhul seda sojale :) Samas Eestist sihukest kraami nagunii ei saa. Ja üleüldises plaanis ma nõustun eelkõige just selle vaatenurgaga, et süüa võiks pigem vähe töödeldud toitu, st olles taimetoitlane, peaks armastama eelkõige juurikaid, mitte asendama toitudes liha lihalaadse tootega. Ja kui värske kraam mulle väga meeldib, siis hautatud vm viisil töödeldud juurikatega ei ole ma üldse sina peal, seega pole sugugi kindel, kas minust kunagi taimetoitlast saab. Aga jah… Vägagi tahaks olla, just eetilistel põhjustel.

Selline mõttelõng siis hamburgeripostituse lõppu :)

Nov 012015
 

Ma ikka vahel mõtlen siia kirjutama tulles – ei tea, kas see on ikka normaalne, et elu ongi selline…? Et nädala sees on töö-kodu-lapsed ning nädalavahetuse tipphetk on see, kui saab üksinda rahulikult koristada? :P

Eks ma põhimõtteliselt muidugi tahaks rohkem väljas käia ja rohkem reisida ja rohkem sõpru näha… Aga kui parasjagu ei saa, siis on targem kodus olla. Ja mulle tõesti väga meeldib kodus ka olla! Ja mulle tõesti valmistabki suurt rõõmu see, kui Abikaasa võtab lapsed ja läheb kuskile, sest siis keegi ei sega mind ja ma saan rahus koristada :D Ja siis sellest blogis kirjutada. Ja ma endiselt siiralt imestan, miks keegi seda üheülbalist juttu üldse lugeda viitsib.

Kui nädalavahetusele on miskit plaanitud, siis hea meelega osalen selles – olgu see siis mõni üritus, sünnipäev, külaskäik… Aga kui plaane pole, siis ma neid reeglina ka ei tee. Siis lihtsalt lähen vooluga kaasa. Pigem on jah Abikaasa see, kes läheb õele külla kaarte mängima. Või siis näiteks täna käis teist korda õunamahla tegemas. Ja mina jäin jälle koju, sest noh, koristada oli vaja :D

Eile polnud mul koristusrindel mingeid konkreetseid plaane. Ainus kindel asi oli see, et nädalavahetusel on vaja põrandad ära pesta – Plika sünnipäev ju tulemas, mis eeldab, et elamine on puhas ja korras. Eile aga teatud põhjustel põrandaid pesta ei saanud. Üldse polnud tegelikult koristamise tuju – istusin ja mõtlesin, mida teha. Sest logelemise tuju nagu ka polnud – poleks seda rahus teha saanud, nii palju tegemata asju oli igal pool.

Lõpuks otsustasin köögikapid korda teha. Alustasin sellega siis, kui panipaika koristasin – tol korral sai köögikappidest asju eest ära. Nüüd tõstsin kõik tühjaks, puhastasin, sättisin tagasi. Küürisin kapiuksi ja külgi… Nüüd on mõnus ja korras.

Abikaasal möödus eilne päev auto puhastamise tähe all. Ta oli seda ka juba tükk aega plaaninud, eile siis võttis kätte ja tegi ära. Ma pole autosse vaadanudki, kui puhas nüüd siis seest on :P

Pesu pesin muidugi ka, nii eile kui täna. Ja mitu masinatäit ootab veel pesemist, oh õnne ja rõõmu…

Täna läksid teised õunamahla tegema. Mina koristasin kõigepealt lastetuba ja võtsin siis põrandad ette. Selleks, et igalt poolt asjad ära tõsta, kõik põrandad ära pühkida ja siis veel pesta, läheb mul oma kaks tundi kindlasti, pigem isegi rohkem. Lihtsalt asju eest ära tõstes jääb alati midagi veel silma, mida tuleks koristada… Ja nii see kõik venib.

Aga kui siis kõik põrandad olid puhtad ja kõik voodipesud vahetatud, oli õige mõnus ise ka duši alla minna ja pärast puhtust nautida.

Just siis, kui ma dušil vee kinni keerasin, jõudis pere koju. Abikaasa tegi süüa, mina lastele vanni… Nüüd lapsed magavad, pliidil on järjekordne 30+ liitrit õunamahla kuumenemas ja – väga oluline! – ahjus küpseb LEIB!

Mul on leiva küpsetamisse õige pikk vahe jäänud, aga nüüd korraga otsustasin, et aitab poeleivast. Lasin Abikaasal Taluturult järjekordse juuretise tuua ja panin täna hommikul taigna hapnema. Ehk on mul seekord mõistust juuretis sügavkülmutada, kui enam küpsetada ei viitsi, see kogu aeg uue ostmine läheb kulukaks :P

Mõnel on “septembris ei joo”, mul on “novembris poest leiba ei osta”. Noh, ma muidugi ei piirdu novembriga, kavatsus on ikka vähemalt aprillini küpsetada. Kui ilmad soojaks lähevad, siis enam ei viitsi. Vahel lihtsalt ei viitsi, aga noh, juuretis õnneks väga kiirelt ei sure. Peaasi, et kuu aega vahet ei jää…

Puuviljaleiba veel seekord ei teinud, sest polnud midagi sisse panna. Pean muretsema rosinaid ja ploome… Ja seemneid leiva sisse ka. Õnneks on kohe-kohe palgapäev, siis saab varuda.

All in all, jälle üks vägagi rahuldustpakkuv ja koristamist täis nädalavahetus. Kui ainult suudaks söögi tegemisega natuke varem pihta hakata, sellega läks mõlemal päeval kehvasti. Nädalavahetustel sööme hommikust hilja – pigem on tegu brunchi laadse einega ja lõuna jääb seega vahele, aga kui õhtusöök liiga hilja peale jääb, on kuri karjas. Kui ma olen terve päeva usinalt koristanud (mille ajal ei tule söömine meeldegi) ja sellest väsinud ja äkki avastan, et kõht on jube tühi, on iga pisimgi liigne heli või tüli minu jaoks liig. Siis on üsna plahvatusohtlik seis :) Aga noh… See on arenemise koht.

Me kogu aeg mõtleme, et peaks tegema nädala menüü, aga MITTE KUNAGI ei jõua tegudeni, sest kumbki meist ei viitsi netis tuhlata ja retsepte otsida. Nüüd tuli see teema mul vähemalt õigel ajal meelde, praegu on ju uue kuu algus. Kui Erik Orgu toitumiskava igal pool blogides jutuks oli, siis oli kuu keskpaik ja meil söögiraha juba nii vähe, et poleks ilmselt nagunii saanud tema menüü järgi süüa teha. Aga mõtlesin juba siis, et kui need retseptid on tõesti üldiselt rahakotisõbralike koostisosadega ja lisaks saab neid vajadusel kohendada, ühe koostisosa teise vastu vahetada, siis peaks see meile hästi sobima. Kaalu kaotada ma ei taha, samas Abikaasa võiks seda teha. Peamine on aga see, et keegi teeks meie eest ära mitmekülgse ja tasakaalustatud menüü :D Ühesõnaga tundub, et proovime ka, peab lähipäevil liituma ja palgapäeval varusid soetama minema. Aga seal on vist korraga ainult nädala menüü näha? See on jama natuke, mulle meeldib toitu kuuks ajaks ette varuda. See tähendab siis, kauasäilivat kraami. Samas noh, eks ma võin ikka osta oma tavapärased asjad ära ja eks siis ülejäänu tuleb jooksvalt…

Ma kahtlustan küll, et galette me hommikusöögiks sööma ei hakka – tatra ja riisi omad ei maitse, maisi omad on küll maitsvad, aga ausalt, ma eelistan enda küpsetatud leiba. Aga ehk saab uusi ideid, mida leiva peale panna… Ja noh, õhtusöögid on ikkagi peamine, milleks on vaja inspiratsiooni. Seda sealt peaks saama.

Kes on Orgu retseptide järgi kokanud – kuidas rahul olete?

Oct 252015
 

Mulle meeldivad suured jooksud, need on ägedad üritused. Mitte et ma oleks kunagi ise ühestki osa võtnud, aga ehk tulevikus :)

Lapsed on osalenud nii mõnelgi lastejooksul, täna käis Poiss kahe staadioni jooksul.

Magus üllatus igale võistlejale oli pakk Kalevi kirsi-jogurti maitselisi Draakoni komme ja Vichy Fresh apelsini-mango maitseline jook vitamiinidega.

Kalev kirjutab oma kodulehel:

Draakoni kommipere üks nooremaid liikmeid kirsi-jogurtimaitseline Draakoni nätsukomm on mahedalt koorese ja kirsise maitsega. Draakoni nätsukommid ei sisalda säilitusaineid ega ohtlikke toiduvärve (nn. asovärvid).

Kommide koostis: Suhkur, glükoosisiirup, taimne rasv (palmiõli), happesuse regulaator (sidrunhape), emulgaator (letsitiin), želeeriv aine E407, lõhna- ja maitseaine.

Saku kirjutab oma kodulehel:

Vichy Fresh on lauavesi, mida on maitsestatud looduslike lõhna- ja maitseainetega. Joogi põhiosaks oleva vee puhastamisel on viimane lihv antud hõbeda abil. Alles siis, kui vesi on seeläbi muudetud erakordselt selgeks ja puhtaks, on lisatud maitsvad looduslikud lõhna- ja maitseained. Nii on sündinud maailmas aina enam populaarust võitev uut tüüpi janukustutaja near water.

Mullita near water on sama maitsev kui mahl või limonaad ning sama tervislik ja värskendav kui vesi. Near water on sobilik inimesele, kes soovib vähema magususega tooteid kui limonaadid, kuid samas maitsekamaid kui lihtsalt mineraal- ja lauaveed.

Joogi koostis: vesi, glükoosi-fruktoosisiirup, sidrunhape, looduslikud lõhna- ja maitseained, säilitusained E202 ja E211, vitamiinide segu

Masendus tuleb peale. Minu jaoks on Draakon Kalevi kommidest kõige hullem kräpp üldse. Ükskõik mis teine komm oleks parem. Seal pole MITTE ÜHTKI koostisosa, mis MIDAGIGI head annaks.

Joogi suhtes on veel suurem masendus. Glükoosi-fruktoosisiirupit sisaldav vesi on järsku KASULIK? SAMA TERVISLIK KUI PUHAS VESI? No lubage naerda. Õigemini noh, nutta.

Ja sellist jama pakutakse meie lastele maast-madalast. Spordiüritusel, mis peaks ju ometigi reklaamima tervislikke eluviise…

Eks ta olegi paratamatus, et suurfirmad sponsoreerivad. Oma kräpiga. Väike mahetootja ei tule ju kogu sellele armeele oma kasulikke marjakrõpse jagama.

Ja tavaline puhas vesi, mis tõepoolest oleks tervislik ja kustutaks janu, ei ole ju põnev ega värviline.

Nende konkreetsete toodete puhul ma näiteks tõesti ei saa aru, milline lapsevanem pärast selle koostisosade listi läbi lugemist ostaks neid vabatahtlikult oma lapsele… Või endale. Kulutaks vabatahtlikult sellele oma raha. Ma lihtsalt ei saa aru. Aga noh… Minu jaoks on muidugi 90% toidu nime all müüdavast enam kui kaheldava väärtusega.

Kurb.

Oct 092015
 

Pole toidu teemadel juba ammu blogis midagi kirjutanud, aga Kriss kirjutas nii hea postituse tänapäeva toidulauast ja magusast ning poes käes siltide lugemisest, et ma kohe pean seda linkima. Põhimõtteliselt ma võiks ise täpselt sama kirjutada :)

Ma loen juba aastaid toidupoes käies kõiki silte – see on nii suur harjumus, et teisiti ei oskakski – ja enamasti kaob mul neid lugedes isu noid tooteid osta. Nii palju kui võimalik, teeme me kõike ise. Vahel ikka juhtub muidugi mingeid “valmis” asju ka koju.

E621 väldin igal võimalusel, samas maitsest ma seda ära ei tunne. Eks ta ikka lipsab vahel toidulauale – näiteks kui ma kord kuu või kahe või kolme jooksul tunnen vastupandamatut kartulikrõpsude isu. Ma olen kõik “puhtad” krõpsud läbi proovinud, aga mu lemmikuks on ikka kodumaine Vigur. Paraku naatriumglutamaadiga.

Või siis lihatooted. Ostsin paar päeva tagasi taluturult suitsusinki – maitses suurepäraselt (poest sellise ehtsa maitsega sinki ei leia), aga paganama E621 oli sees. Nutan taga Rebaseonu letti, mis Port Arturist ammu kadus. Miks on nii võimatu leida Pärnus kvaliteetseid lihatooteid? Savi sest mahemärgist, oleks lihtsalt puhas koostiski. Igas mõttes oleks kergem olla taimetoitlane – no eelkõige muidugi eetilistel põhjustel. Kuna mulle aga liha senimaani kohutavalt maitseb, siis olen leppinud, et taimetoitlus on minu jaoks kaugem tulevik või üldse mitte reaalne. Katsun selle asemel lihtsalt vähem ja puhtamat liha tarbida, aga seegi ei õnnestu väga hästi.

Külas käies ma ei pirtsuta, ei tuleks pähegi – see oleks tarbetu ja ebaviisakas ja pole absoluutselt minu asi teiste toidulauda kritiseerida. Söön seda, mida pakutakse, suure rõõmuga. See, kui keegi mulle süüa annab, tekitab minus alati piiritut tänutunnet, sest mulle endale teatavasti kokata ei meeldi :D Samamoodi ei kirtsuta ma kunagi nina ühegi nö külakostiks toodud asja puhul. Kuni toit mulle maitseb, seni ma naudin seda – olgu see siis tervislik või mitte nii tervislik.

Väljas söömine on muidugi ka tervislikkuse kontekstis kaheldava väärtusega tegevus – ei tea iial, millest see toit, mis võib väga hästi maitseda ja väga hea välja näha, valmistatud on. Selles mõttes on ju hea, et rahalised võimalused sunnivad väljas söömise pealt kokku hoidma? :)

Lapsed saavad külas käies üpris tihti igasugu magusat kraami ja seda pole ma kunagi näinud põhjust neile keelata. Aga see toit, millele ma ise oma raha kulutan ja koju ostan, seda ma väga valin :) Juhtub küll vahel, et me ostame ka “rämpsmagusat” või lihtsalt rämpsu (loe: burgerit), aga noh, pigem harva ja pigem õhtul “salaja” kahekesi söömiseks. Üldiselt sööme hommikuti võileibu, nädalavahetusel ka putru, muul ajal teeme sooja toitu võrdlemisi kontrollitud algainetest, mis ei sisalda kahtlase väärtusega koostisosi (kõige keerulisem ongi juba ülalmainitud lihatoodetega). Ja kõige harilikum magus meie kodus on puuviljad – nii värsked kui kuivatatud. Vahel, kui viitsin, siis küpsetan. Kui keegi on midagi muud magusat toonud, siis sööme seda.

Ühesõnaga jah… Ma ka ei vihka magusat ega suhkrut, olen suur magusasõber. Aga ma tahan süüa maksimaalselt seda, mis on mulle tõesti kasulik. Sealhulgas kasulikku magusat. Ja mulle ei mahu pähe, kuidas keegi saab poejogurteid või -müslisid TERVISLIKUKS pidada. St jah, kindlasti on ka normaalseid müslisid, aga need on tugevas vähemuses ja enamik inimesi ju silte ei loe. Meie peres pole jogurtisöömise harjumust, aga nii lihtne on ju teha maitsestamata jogurtist koduse moosi või muu meelepärase lisamisega endale tõeliselt tervislik vahepala. Ja kui kodus müslit teha ei viitsi, siis tõesti – loe silte ja leia mõni, kuhu pole suhkrut lisatud.

Et lõpetada rõõmsa noodiga, siis minu värske avastus tervisliku magusa vallas on puuviljaleib. Eks ma olen seda külas varemgi saanud, aga pole kunagi ise ostnud. Nüüd juhtus, et lapsed lunisid Abikaasaga eile OTT kaubaringil käies ühe puuviljaleiva välja – nad ise kusjuures kodus pirtsutasid, nokkisid ploomid välja ja jätsid enamiku ülejäänust alles (ma ei teagi, mis neile seal ei istunud – hamba all krigisevad kanepiseemned äkki, aprikoosid ka kellelegi ei meeldinud). Mulle aga maitses NII VÄGA.

Pole sel sügisel veel leivaküpsetuslainele saanud, aga kui jälle pihta hakkan, siis on plaanis nüüdsest iga leivaküpsetamisega teha tavapärasele kahele pätsile lisaks veel kolmas just puuviljadega. Mõtlen, et kuivatatud ploomid ja rosinad, nendest täitsa piisab – aprikoose ja muud ma lisama ei hakkakski. Ja nii ongi kogu aeg olemas lihtsalt valmistatav ja tervislik magus, et poleks kohe üldse mingit kiusatustki õhtuti salaja “rämpsmagusat” tarbida.

Kooki küpsetada ma kogu aeg ei viitsi, aga leiba küpsetan külmal perioodil nagunii ja kolmandikule taignast puuvilju sisse segada – pole midagi lihtsamat! Rääkimata tervislikkuse aspektist – täistera rukkijahu vs nisujahu, eks. Ma olen küll kasutanud igasugu alternatiivseid ja põnevaid tervislikumaid jahusid ning teen seda kindlasti ka edaspidi, aga argipäeva õhtute tervislikuks magusaampsuks on puuviljaleib ideaalne :)

Muidugi oleks super ja suurepärane kogu aeg ainult 100% kasulikust ja tervislikust kraamist toituda, aga ma äärmustesse väga ei usu ja kuna alati ju kodus ei söö, siis on lihtsalt elu tunduvalt kergem ja mugavam, kui muul ajal nö vooluga kaasa minna. Nii et minu jaoks on igati mõistlik koju ostetavat toitu hoolega valida, aga samamoodi süüa mujal seda, mida pakutakse, ning seda täpselt samamoodi nautida.

Keegi pole öelnud, et ei peaks üldse saia ja kooki sööma – nädalavahetusel ja pidulikel puhkudel ikka võib, miks mitte. Ma imetlen neid inimesi, kes suhkrust 100% loobuvad, et sõltuvusest vabaneda ja olen korduvalt mõelnud, kas peaks ise sama teed minema. Samas ei näe ma selleks enda puhul isegi mitte mingit sügavat põhjust, sest ma olen alati magusa söömisega piiri pidanud. Kui ma olen näljane, ei taha ma magusat nähagi – mulle meeldib süüa soolasest toidust kõht täis ja siis ampsata ehk lõpetuseks midagi magusat. Paljudel inimestel on aga häda, et nad ei suuda lõpetada magusa söömist enne, kui kõik on otsas – olgu tegu siis 50g või 300g šokolaaditahvliga, ikka saab korraga otsa. Vat sel juhul vist jah tõesti juba võiks mõelda, et äkki oleks lihtsam üldse mitte…

Mul on lihtsalt vedanud :) Esiteks mul pole meeletut magusavajadust ja teiseks olen tänu suurepärasele ainevahetusele piitspeenike :)

May 232015
 

Seoses eileõhtuse burgerite nautimisega tuli meelde, kuidas nädal tagasi Tallinnas Liisiga arutasime, mida õhtul süüa ning meie pere burksisöömise harjumustest rääkimine pani meid mõlemaid südamest naerma. Liisi soovil kirjutan nüüd sellest ka blogis, sest äkki tõesti on jäänud mulje, et ma olen läbinisti öko.

Vaadake, ma usun siiralt mahetoidu kasulikkusesse ja võimalusel ka tarbin seda, reaalsuses see paraku nii lihtne ei ole. Üle poole meie toidulauast on täiesti “tavaline”, me lihtsalt sööme nii palju värsket kraami, mida mahedalt osta ei jõua (või siis mahedalt ei müüdagi). Igasugu kuivained ja pastad jne, neid on muidugi lihtne mahedalt osta – kui vähegi võimalus, ma alati valin maheda. Tihti aga ühel või teisel põhjusel pole.

Ja kui ma pole tööle midagi süüa kaasa võtnud, mida juhtub tihti, siis on mu lõunasöök väike pakk juustu-sibulaleibu, mille koostisosadeks on muuseas ka naatriumglutamaat. Lihtsalt sellepärast, et ma ei viitsi käia päevasuppi söömas (sellest on kõrini ka), muud variandid on igapäevaseks töölõunaks eelarvele liig ja ma lihtsalt EI OSKA Rimist midagi normaalset osta. Seega – kui on nälg, ostan kiirelt paki leibu ja tulen tulema. Ei raiska eriti aega ega raha, peletab suurema nälja ja aitab õhtusöögini vastu pidada. Lisaks on mul töö juurde varutud hunnik kuivatatud ploome, need on vähemalt mahedad. Neid söön ka :)

Aga jõudes tagasi burgerite juurde, siis MULLE KOHUTAVALT MAITSEB HAMBURGER. Andke andeks, aga maitseb. Õnneks ei ole meil nii palju raha, et pidevalt burksi süüa. Eelarve on piiratud, seega pigem kulutame mahetoidule ja värskele kraamile, eks. Aga näiteks eelmisel aastal sõime burgerit keskmiselt kaks korda kuus ja Stefi pitsat korra kuus. Sel aastal oleme olnud tublimad – pitsast on võrdlemisi kõrini, nii et seda olemegi vist söönud vaid korra… Ja burgerit korra kuus või harvemini.

Reeglina sööme me burgerit siis, kui lapsed pole läheduses. Ei taha ju oma järelkasvule seda jama sisse sööta, kulukas lõbu nagunii. Aga paar korda aastas ikka juhtub, et sööme kõik koos burgerit – sel juhul ostame neile kõige väiksemad ja endale kõige suuremad :D

Eriliselt pani Liisi naerust väänlema mu meenutus, kuidas me ükskord Tallinna sõites McDonaldsist endale Big Tastyd ostsime, samal ajal, kui lapsed said endale mõlemad paki kamapalle ja pudeli vett. Ja olid sealjuures ise ülirõõmsad. Pakk kamapalle, pakk neljaviljakrõbuskeid ja kaks “lutiga” veepudelit on meie standardvarustus lastele pikemate autosõitude ajaks :P

Limonaadi ja friikartulite fänn pole ma kunagi olnud. Samas on meil teema Hahni pubi friikartulitega – sealt saab suure karbitäie küüslaugukastmega ca €2 eest. Eelmisel aastal oli harilik see, et õhtul näljasena, kui lapsed juba magasid, sai toodud Hesburgerist burgerid ja Hahni pubist friikad. Sel aastal pole seal käinud… Ja Hesist oleme kaks viimast korda võtnud eined, sest need sooduskupongid on seekord eriti lollakad, suuri burgereid eraldi soodsamalt ei saa.

Ühesõnaga jah. Pole mus ontlikku midagi ja söön burksi suht iga kuu. Nii harva pole sel õnneks tervisele mingit olulist mõju. Ilmselt ka korra nädalas oleks veel suht vastuvõetav. Aga pigem ikka harvemini. Kasulikumaid maitsvaid toite on ju ka :)

2-4 pakki juustu-sibulaleibu igal nädalal häirib mind natuke rohkem. Aga nii see paraku on, et ma olen väga laisk kokkaja ja rämpstoit hiilib lauale eelkõige siis, kui on kiire ja nälg. Nii et see 45 senti maitsva, ehkki mitte eriti kasuliku suutäie eest, mis kiirelt nälja kustutab, on siiani mu jaoks optimaalseim variant.

Mis kõige olulisem – kui ma juba rämpsu söön, siis ka naudin seda täiega. Muidu poleks ju mõtet :D Lastele olen ka täiesti ausalt öelnud, et teatud toidud on kräpp, aga kuna need on maitsvad, siis vahel harva ju võib.