Apr 142017
 

Kui keegi pakuks sulle unistuste elu selle eest, et leiad iga päev nii palju häid asju kui võimalik, siis teeksid sa seda silmapilk. Noh, see ongi viis, kuidas saada oma unistuste elu!

Rhonda Byrne “Kangelane”

Sügisese restardi ajendiks oli pool aastat kestnud üsna pöörane aeg, millest suutsin lõpuks edasi liikuda. See pöörasus järellainetas veel hiljemgi, detsembri lõpus ja jaanuaris, nii et vahepeal oli ikka üsna raske positiivsel lainel jätkata. Sain siiski enam-vähem hakkama, kuniks jaanuari lõpus aset leidnud ootamatu jutuajamine elu teistpidi pea peale pööras.

Eks ajaga on ikka oluliselt paremaks läinud, aga endiselt on mul peas küsimusi rohkem kui vastuseid ja negatiivsust rohkem kui mulle meeldiks. Saaks nüüd jälle tagasi sinna positiivsuse, tänulikkuse ja visualiseerimise lainele, sest ma olen endiselt kindel: this is where the magic happens.

Byrne’i raamatutest on mul tänu raamatuvahetusele nüüdseks enamik olemas. Pärast toda jaanuarikuist vahejuhtumit pole neisse isegi mitte sisse vaadanud :) Aga nüüd juhtus nii, et sain paar päeva tagasi tolle ainsama, mida ma veel lugenud polnud – nonde raamatute sisuga alguses tutvudes jätsingi selle esialgu kõrvale, sest “selle teemaga aega on”. Ei osanud ma siis arvata, et see aeg nii kiirelt kätte jõuab, üldse mitte.

Just nüüd see raamat mu juurde tuli ja lugemine kõnetab, järelikult on täpselt õige hetk.

Naljakas, kuidas pärast aastaid stabiilset elu nii mitmel rindel nii lühikese vahega nii läbi raputatakse. Aga olen kindel, et see kõik on millekski vajalik. Pean vaid välja mõtlema, mida ma täpselt tahan.

Olema tänulik selle eest, mis on. Ja visualiseerima seda, mida tahan saada.

Mar 202017
 

Olen seda vist maininud enam kui korra, et hoian fotokaustu desktopil täpselt nii kaua, kuni kõik pildid on läbi sorteeritud ja blogisse üles pandud.

2015 suvel tegelesin viimati suuremat sorti võlgade klaarimisega, seejärel suutsin aasta lõpuni järje peal püsida, nii et 2015. aasta fotod on kenasti “My Pictures” kaustas, kus kõik varasemadki. Kusjuures, selles postituses mainitud Plika lasteaia piltide kausta tõstsin miskipärast desktopilt ära ja mis te arvate, on see siiamaani läbi vaatama või ei? Tõstsin nüüd silma alla tagasi, võiks ju siiski ära teha mingi hetk.

2016. aasta kaust ootas kannatlikult oma aega. Polnud varem jaksu sellele isegi mitte mõelda, sel nädalavahetusel tekkis aga fotode organiseerimise tuju ja võtsingi ette. Lisasin blogisse nö “vahele” ajaliselt õigesse kohta kuus postitust – esimene neist suisa jõuludest 2014 (sain pildid emalt tunduvalt hiljem ja jäid nö “seisma”), ülejäänud kõik eelmisest aastast. Kuna kõik postitused on parooli all, panin ka lingid eelmisesse postitusse, mis samuti parooli all.

Nö “avalikke” fotosid nii palju polegi, et varasema kuupäevaga postitusi teha, koondan siia kokku erinevad üksikud pildid, mis pole seni blogis kajastunud.

Esimene neist on eelmise aasta augustist. Oi, kuidas ma naeru pugistasin, kui seda pilti tegin:

Millalgi jõulude ajal tegime sushit. Selle tarbeks sai kurki kooritud ja Abikaasa tegi lastele “spahoolitsuse” :D Piltidel on näha jõuluvana toodud hommikumantlid:

Continue reading »

Jan 052017
 

No ei ole see just kõige arusaadavam pealkiri, aga ma ei viitsinud midagi paremat välja mõelda.

Üks osa minu tööst on vajadusel müüja asendamine. Igapäevaselt letis olemine mind tööalaselt enam ei rahuldaks, rohkem on vaja. Otsustada ja vastutada ja tegeleda kõigi nende muude asjadega, millega tegelen. Aga niiviisi asendamise korras on letis olemine absoluutselt vaimustav.

Mulle meeldib müüa, suhelda, soovitada… Lõviosa klientidest on meil nii toredad, nendega rääkimisest on puhas positiivne emotsioon. Ja erilist rahulolu tekitab see, kui kaubaks läheb midagi, mille müümisega on kiire… Või siis edukas lisamüük. Seekord aitas kenasti kaasa näiteks ootamatult saabunud talv – peaks kokku lugema, mitu huulepalsamit ma nende päevadega müüsin :D

Olin seekord letis kaks päeva. Esimesel päeval tõstsin müügitöö kõrvalt riiuleid ümber, et ruumi juurde saada ja mitu päeva ootel olnud uued tooted ära mahutada. Teine päev oli kaubapäev ja kaupa olin ma tellinud PALJU. Nii et sellega läks õhtuni välja ja paar asja jäigi tegemata.

Ma tõesti alati naudin neid päevi täiega. Nii mõnus on vahelduseks oma tavatööle midagi veidi teistsugust teha.

Mul oli plaanis näpistada selle postituse kirjutamiseks kümme minutit oma tööpäevast, oli aga nii kiire, et ei õnnestunudki… Ajastasin sellegipoolest eilse õhtu kellaajaga, nii et järgmine postitus on tegelikult varem valmis kirjutatud kui see siin :)

Dec 212016
 

Kunagi töötasin ma fotopoes. Enamik meie poodidest olid küll samamoodi kaubanduskeskustes nagu praegugi – st iga päev pikalt avatud ja varem sulgemise võimalus puudub – kuid töötajate arv ühes vahetuses oli oluliselt suurem. Nii leidus alati keegi, kes ei soovinud osaleda ja sai seega olla tööl, kuniks enamik kollektiivist sõitis suvepäevi tähistama või jõulupeole – ning osalejaid oli sellegipoolest omajagu.

Praegu ma ei kujuta ette, kuidas selliseid üritusi korraldada, sest vähemalt kolmandik töötajatest peab iga päev olema kohustuslikus korras 10-11h tööl. Koolitus ja koosolekud annavad vahel võimaluse rohkem kolleege näha, eelmisel suvel korraldasime ka kaks kokkusaamist, mis said organiseeritud enam-vähem nii, et kes ei saa osaleda ühel, saab teisel… Aga jah, mingeid ühtseid terve firma üritusi pole meil kunagi olnud.

Mis muidugi ei tähenda, et tähistada ei saaks. Ikka tähistame kõike, mis võimalik – oma väikeses ringis.

Kuna õhtul pärast tööpäeva lõppu (st kell 20 või 21) ei jõua väga midagi teha, on meil Pärnus algusest peale välja kujunenud nii, et sünnipäevi tähistame hommikuti – noil puhkudel tuleme kõik kolmekesi üheksaks kohale, et saaks enne avamist tunnikese süüa ja jutustada. Praeguseks oleme tähistanud nii juba kaheksa korda, pilti tegin ainult kõige esimestest :D

Jõulud on meil aga senini miskipärast ühiselt tähistamata jäänud – kiire ja… No ei teagi täpselt, miks. Sel aastal otsustasime, et nii ei saa, peab ikka jõulude puhul ka väikese kokkusaamise korraldama.

Pilti ei tulnud mul muidugi pähe teha enne, kui üritus juba läbi ja üks kolleegidest ära läinud. Tegin siiski ühe mälestuseks – “jääkidest”, mis veel pildistamiseks käepärast olid. No NII maitsev oli täna kõik! Ehk siis poolik sibulapirukas, poolik kook Nonna vürtsikast pühadekoogisegust ja paar pisikest nunnut kingitust. Loodusvägi imemaitsev glögi on kõik juba kõhus, selle pilti näete ainult lingi alt :D

Eelmise aasta traditsiooni jätkates tegin kõigile kolleegidele piparkoogid (no ja mõnele suisa mitu ja nende lastele ka :D). Ja firma on vahepeal mõnevõrra kasvanud… Kui asi samas vaimus jätkub, siis ma neid enam ühe tööpäeva õhtuga valmis ei küpseta :P

Too pilt on eelmise neljapäeva õhtust, sest reedel käis üks Tallinna kolleeg autoga Pärnus ja sain talle kastid kaasa anda – ei pidanudki Smartpostiga saatma, nagu eelmisel aastal (toona jõudsid kusjuures kõik tervelt kohale, rohke mullikile sisse pakituna):

Kui me veel kasvame, äkki õnnestub mingil hetkel juba ühiseid firmaüritusi ka korraldama hakata. Ütleme nii, et mälestused on mõnusad ja tunnen neist puudust – juhtkonna poolt kõigile töötajatele korraldatud pidu on ikka tibake teine, kui väikese ringi tähistamised.

Ühel hetkel võiks ju ka meil leiduda piisavalt selliseid töötajaid, kes ei saa/ei soovi (teise linna) tähistama tulla või äkki mõni endine töötaja, kes oleks nõus üheks õhtuks letti tulema… Eks seda näitab aeg.

Samas kui ma nüüd järele mõtlen, siis firma, kus ma toona töötasin, oli tolleks hetkeks ka juba vist ca 15 aastat vana, praegune aga… Ma pole kindel, vist ei tule isegi viis täis :D Kümne aasta pärast siis? :D

Senini olen aga väga tänulik kõigi tähistamiste eest meie väikese Pärnu seltskonnaga ja võimaluse eest jõulude ajal kõigile piparkooke meisterdada. Mul on lihtsalt super kolleegid – nii siin kui mujal :)

Dec 152016
 

Juba üsna positiivsusprojekti alguses panin kirja terve rea põhjusi, miks ma armastan oma tööd. Lugesin kokku, seal oli neid kümme. Noh, esmaspäevane tänulikkuse harjutus oli ka tööga seotud, siis sain neid põhjuseid juba 33 – mõtlesin muidugi ka laiemalt ja panin kirja iga pisiasja, mis aga meelde tuli, kindlasti leiaks neid veelgi.

Aga praeguse sissekande inspiratsiooniks on Liivi postitus “Signe Seebid” toodetest. Ta lihtsalt kirjutas seal nime nimetamata nii äratuntavalt Kristenist, kellega ma olen tööalaselt õige palju suhelnud ja kes ongi täpselt nii soe ja armas ja tore, nagu Liivi räägib.

Ja siis ma mõtlesin, kui paljude mõnusate ja inspireerivate inimestega ma olen tänu tööle tutvunud. Ja leidsin, et nad väärivad täiesti omaette postitust – mis siis, et keegi neist siin lugemas ei käi.

Juba mainitud Signe Seepide Kristen, kes vist särab küll kogu aeg… Vähemalt jääb selline mulje, isegi läbi telefoni. Signe ise on ka tore, temaga mul on lihtsalt vähem kokkupuudet olnud :)

Raismikuoja Märtin, kellega ma olen möödunud aastate jooksul üksjagu toredaid vestlusi maha pidanud – kui ta meile kaupa toob ja kõigil neil kordadel, kui on olnud vaja miskit teada. Küsida toodete kohta, kurta mõnd muret… Alati saab kiirelt vastused kõigile küsimustele ja lahendused muredele.

Jaanika, kes saadab meile imekiirelt magneesiumiõli ja -helbeid (ülipopulaarsed tooted) ja jõulude ajal alati meeles peab, neid kaarte ma kogun ka seinale :)

Alati heatujuline Tamme talu Heli, kes meile tihti ise oma kaupa toob – jällegi ülimõnusad ja populaarsed tooted, mida väga palju ostetakse. Kes pole veel Särtsusoola proovinud, soovitan soojalt :)

Armas Laura Via Naturalest, kes meid ikka aeg-ajalt koolitamas käib.

Loodusvägi müügijuht Illimar, kes on üks üsna meeldejääv tegelane ja ilmselgelt õige töö peal :)

Ja veel palju-palju toredaid ja inspireerivaid inimesi, kõik ei tule kindlasti kohe meeldegi.

Nii hea on suhelda inimestega, kellega jagad sarnast maailmavaadet – kes on silmnähtavalt oma ala fännid ja usuvad oma toodetesse kogu südamest.

Olen väga tänulik oma töö eest ja kõigi suurepäraste inimeste eest, kellega mul on olnud võimalus tänu sellele tutvuda.

Nov 292016
 

Taas kord ilmselt juba lugematuid kordi varasemalt mainitud teema, aga ma olen ääretult tänulik selle eest, et mu tööd on võimalik vajadusel teha ka kodukontoris.

Kui tavaliselt on kodukontori põhjus tervis, siis täna – ema sünnipäev :) Lubasin talle õhtuks koogi küpsetada, aga töölt tulles oleks liiga kiireks läinud. Kuna ei olnud midagi põletavat, mis oleks nõudnud mu koha peal olekut, töötasingi lihtsalt kodust.

Minu tänane kodukontor:

img_5291

img_5299

Nov 202016
 

Ühesõnaga – otsustasin ära, et “positiivne päevakaja” sellisel kombel ei jätku. Ma parem kirjutan igapäevaelust niisama, nagu seda senini tegin. Ja ikka positiivses võtmes. Päris iga päev pole millestki kirjutada, päris iga päev pole aega kirjutada.

Tänulikkuse projekti üle endiselt mõtlen. Ma kohe kindlasti hakkan igapäevaselt üles tähendama asju, mille eest olen tänulik, aga kas ma teen seda blogis või arvutis või vihikus – kaalun veel.

“Head asjad” jätkuvad. Nendega läks nüüd tõesti nii, et ma olin täiesti kindel, et leian neljapäeval selle aja, et kirjutada, aga tutkit… Ja reedegi libises käest… Ja laupäevgi oli nii toimekas, et kirjutamiseni jõudsin alles hilisõhtul, kui kalendri järgi oli juba pühapäev :D Aga kirjutasin kolm postitust tagantjärele ja “ajastasin” need siiski vastavalt varasemate kuupäevadega. Et kõik oleks korrektne :)

Neljapäeva hommikune huumorinurk. Olin palunud laos töötavat kolleegi, et ta pakiks plakatid kõige peale, sest mul on neid kiirelt vaja. Ja tõepoolest, ei olnud raske leida :P

img_4676

Neljapäeva õhtul sai teoks üks pikemalt planeeritud kohtumine, mis tähendas, et õhtu möödus äärmiselt mõnusate inimeste seltsis – kõik maailma asjad said läbi arutatud.

Ah et kus ma käisin? Vihje saab sellelt pildilt, mille tegin reede hommikul enne Pärnu poole tagasi sõitma hakkamist :)

img_4679

Nov 072016
 

Ma olen olnud oma praeguses töökohas umbes-täpselt 2,5 aastat ja ma endiselt armastan oma tööd, kogu südamest.

Mulle meeldib olla igapäevaselt silmini “öko” sees.

Mulle meeldib, et ma saan otsustada.

Mulle meeldib, et mind usaldatakse.

Mulle meeldib, et mu tööaeg on äärmiselt paindlik – saan valida töötamise aja ja koha ise. Enamik ajast see tähendabki töötamist kontoris ja kontori tööaegadel, aga see annab nii tohutu suure vabaduse ja kindlustunde, et soovi korral/vajadusel saan valida teisiti. Kui tuleb tuju laupäeva öösel nokitseda, võin seda teha. Kui tunnen end veidi tõbiselt või on vaja haigeid lapsi kantseldada või saan mingi vajaliku kohtumise aja vaid keset tööpäeva, on mul võimalik kodukontorisse jääda või töölt ära käia.

(Ja valisin töö ka tänaseks teemaks just tänutunde tõttu viimatimainitud võimaluse pärast, mida täna taas kasutasin)

Mulle meeldivad mu Pärnu kolleegid – olen endiselt äärmiselt rahul sellega, KUI hästi oma meeskonna valisin. Saame ülihästi läbi, saan oma müüjaid kõiges 100% usaldada, nad on nii tublid ja iseseisvad, saan tänu sellele muretult oma tööd teha.

Mulle meeldib see, et ka kaugemate kolleegide seas on tekkinud nö “oma inimesed”, kellega saan rääkida absoluutselt kõigest. Nii palju annab juurde, kui tead, et sul on mõttekaaslased. Great minds think alike :)

Mulle meeldib, et meie ettevõte areneb. Seda on äärmiselt huvitav jälgida, muuhulgas ka teadvustada, et kõigi inimestega ei saagi tekkida päris ühesugune klapp, mis samas ei takista kuidagi meeldivat suhtlust, eranditult kõigiga.

Mulle meeldib, et ma saan lisaks oma Pärnuga seotud igapäevatööle tegeleda erinevate tervet ettevõtet puudutavate lisaprojektidega – see hoiab töö mitmekesisena ja vaimu värskena.

Mulle meeldib, et mul on õnnestunud saada endale just need tööülesanded, mis mulle sobivad, kus saan kasutada oma tugevaid külgi. Ja kuidas näiteks jälle kolleegile meeldivad mingid muud asjad, mida tema teeb suurepäraselt. Tema ei tahaks teha minu asju ja mina jällegi tema omi. Igaühele oma :)

Mulle meeldib mu palganumber. Hetke ideaalist on küll veel tsipake puudu – ja kui see saavutatud, küllap siis panen paika uue eesmärgi, hehe – aga praegusel hetkel olen ikkagi rahul :)

Kuna miski ei ole ideaalne, siis täitsa ausalt tunnistan, et mu töös on ka omad väljakutsed. On teatud asjad teatud inimeste suhtumises, millega ma üldse ei nõustu ja ilmselt jäämegi selles suhtes eriarvamusele. Aga hetkel, seades plussid ja miinused kaalukausile, on plusse õnneks tunduvalt rohkem. Seega, asjade suhtes, mis ei meeldi, rakendan oma tavapärast taktikat – proovin muuta paremaks, kui see ei õnnestu, siis ignoreerin ja lasen minna. Olen pidanud praktikasse rakendama nii üht kui teist :) Õnneks on asju, mis on paremaks muudetavad ja need ülejäänud… Neil lihtsalt tulebki minna lasta, enda meelerahu huvides. Et maksimaalselt nautida kõiki häid asju, mida töö juures armastan.

See annab elule lihtsalt NII palju juurde, kui töö on nagu teine kodu ja parem osa kolleegidest nagu teine perekond. Mitte PÄRIS kodu ja PÄRIS perekond, aga peaaegu. Saate aru küll :)

too