Dec 152016
 

Juba üsna positiivsusprojekti alguses panin kirja terve rea põhjusi, miks ma armastan oma tööd. Lugesin kokku, seal oli neid kümme. Noh, esmaspäevane tänulikkuse harjutus oli ka tööga seotud, siis sain neid põhjuseid juba 33 – mõtlesin muidugi ka laiemalt ja panin kirja iga pisiasja, mis aga meelde tuli, kindlasti leiaks neid veelgi.

Aga praeguse sissekande inspiratsiooniks on Liivi postitus “Signe Seebid” toodetest. Ta lihtsalt kirjutas seal nime nimetamata nii äratuntavalt Kristenist, kellega ma olen tööalaselt õige palju suhelnud ja kes ongi täpselt nii soe ja armas ja tore, nagu Liivi räägib.

Ja siis ma mõtlesin, kui paljude mõnusate ja inspireerivate inimestega ma olen tänu tööle tutvunud. Ja leidsin, et nad väärivad täiesti omaette postitust – mis siis, et keegi neist siin lugemas ei käi.

Juba mainitud Signe Seepide Kristen, kes vist särab küll kogu aeg… Vähemalt jääb selline mulje, isegi läbi telefoni. Signe ise on ka tore, temaga mul on lihtsalt vähem kokkupuudet olnud :)

Raismikuoja Märtin, kellega ma olen möödunud aastate jooksul üksjagu toredaid vestlusi maha pidanud – kui ta meile kaupa toob ja kõigil neil kordadel, kui on olnud vaja miskit teada. Küsida toodete kohta, kurta mõnd muret… Alati saab kiirelt vastused kõigile küsimustele ja lahendused muredele.

Jaanika, kes saadab meile imekiirelt magneesiumiõli ja -helbeid (ülipopulaarsed tooted) ja jõulude ajal alati meeles peab, neid kaarte ma kogun ka seinale :)

Alati heatujuline Tamme talu Heli, kes meile tihti ise oma kaupa toob – jällegi ülimõnusad ja populaarsed tooted, mida väga palju ostetakse. Kes pole veel Särtsusoola proovinud, soovitan soojalt :)

Armas Laura Via Naturalest, kes meid ikka aeg-ajalt koolitamas käib.

Loodusvägi müügijuht Illimar, kes on üks üsna meeldejääv tegelane ja ilmselgelt õige töö peal :)

Ja veel palju-palju toredaid ja inspireerivaid inimesi, kõik ei tule kindlasti kohe meeldegi.

Nii hea on suhelda inimestega, kellega jagad sarnast maailmavaadet – kes on silmnähtavalt oma ala fännid ja usuvad oma toodetesse kogu südamest.

Olen väga tänulik oma töö eest ja kõigi suurepäraste inimeste eest, kellega mul on olnud võimalus tänu sellele tutvuda.

Nov 292016
 

Taas kord ilmselt juba lugematuid kordi varasemalt mainitud teema, aga ma olen ääretult tänulik selle eest, et mu tööd on võimalik vajadusel teha ka kodukontoris.

Kui tavaliselt on kodukontori põhjus tervis, siis täna – ema sünnipäev :) Lubasin talle õhtuks koogi küpsetada, aga töölt tulles oleks liiga kiireks läinud. Kuna ei olnud midagi põletavat, mis oleks nõudnud mu koha peal olekut, töötasingi lihtsalt kodust.

Minu tänane kodukontor:

img_5291

img_5299

Nov 202016
 

Ühesõnaga – otsustasin ära, et “positiivne päevakaja” sellisel kombel ei jätku. Ma parem kirjutan igapäevaelust niisama, nagu seda senini tegin. Ja ikka positiivses võtmes. Päris iga päev pole millestki kirjutada, päris iga päev pole aega kirjutada.

Tänulikkuse projekti üle endiselt mõtlen. Ma kohe kindlasti hakkan igapäevaselt üles tähendama asju, mille eest olen tänulik, aga kas ma teen seda blogis või arvutis või vihikus – kaalun veel.

“Head asjad” jätkuvad. Nendega läks nüüd tõesti nii, et ma olin täiesti kindel, et leian neljapäeval selle aja, et kirjutada, aga tutkit… Ja reedegi libises käest… Ja laupäevgi oli nii toimekas, et kirjutamiseni jõudsin alles hilisõhtul, kui kalendri järgi oli juba pühapäev :D Aga kirjutasin kolm postitust tagantjärele ja “ajastasin” need siiski vastavalt varasemate kuupäevadega. Et kõik oleks korrektne :)

Neljapäeva hommikune huumorinurk. Olin palunud laos töötavat kolleegi, et ta pakiks plakatid kõige peale, sest mul on neid kiirelt vaja. Ja tõepoolest, ei olnud raske leida :P

img_4676

Neljapäeva õhtul sai teoks üks pikemalt planeeritud kohtumine, mis tähendas, et õhtu möödus äärmiselt mõnusate inimeste seltsis – kõik maailma asjad said läbi arutatud.

Ah et kus ma käisin? Vihje saab sellelt pildilt, mille tegin reede hommikul enne Pärnu poole tagasi sõitma hakkamist :)

img_4679

Nov 072016
 

Ma olen olnud oma praeguses töökohas umbes-täpselt 2,5 aastat ja ma endiselt armastan oma tööd, kogu südamest.

Mulle meeldib olla igapäevaselt silmini “öko” sees.

Mulle meeldib, et ma saan otsustada.

Mulle meeldib, et mind usaldatakse.

Mulle meeldib, et mu tööaeg on äärmiselt paindlik – saan valida töötamise aja ja koha ise. Enamik ajast see tähendabki töötamist kontoris ja kontori tööaegadel, aga see annab nii tohutu suure vabaduse ja kindlustunde, et soovi korral/vajadusel saan valida teisiti. Kui tuleb tuju laupäeva öösel nokitseda, võin seda teha. Kui tunnen end veidi tõbiselt või on vaja haigeid lapsi kantseldada või saan mingi vajaliku kohtumise aja vaid keset tööpäeva, on mul võimalik kodukontorisse jääda või töölt ära käia.

(Ja valisin töö ka tänaseks teemaks just tänutunde tõttu viimatimainitud võimaluse pärast, mida täna taas kasutasin)

Mulle meeldivad mu Pärnu kolleegid – olen endiselt äärmiselt rahul sellega, KUI hästi oma meeskonna valisin. Saame ülihästi läbi, saan oma müüjaid kõiges 100% usaldada, nad on nii tublid ja iseseisvad, saan tänu sellele muretult oma tööd teha.

Mulle meeldib see, et ka kaugemate kolleegide seas on tekkinud nö “oma inimesed”, kellega saan rääkida absoluutselt kõigest. Nii palju annab juurde, kui tead, et sul on mõttekaaslased. Great minds think alike :)

Mulle meeldib, et meie ettevõte areneb. Seda on äärmiselt huvitav jälgida, muuhulgas ka teadvustada, et kõigi inimestega ei saagi tekkida päris ühesugune klapp, mis samas ei takista kuidagi meeldivat suhtlust, eranditult kõigiga.

Mulle meeldib, et ma saan lisaks oma Pärnuga seotud igapäevatööle tegeleda erinevate tervet ettevõtet puudutavate lisaprojektidega – see hoiab töö mitmekesisena ja vaimu värskena.

Mulle meeldib, et mul on õnnestunud saada endale just need tööülesanded, mis mulle sobivad, kus saan kasutada oma tugevaid külgi. Ja kuidas näiteks jälle kolleegile meeldivad mingid muud asjad, mida tema teeb suurepäraselt. Tema ei tahaks teha minu asju ja mina jällegi tema omi. Igaühele oma :)

Mulle meeldib mu palganumber. Hetke ideaalist on küll veel tsipake puudu – ja kui see saavutatud, küllap siis panen paika uue eesmärgi, hehe – aga praegusel hetkel olen ikkagi rahul :)

Kuna miski ei ole ideaalne, siis täitsa ausalt tunnistan, et mu töös on ka omad väljakutsed. On teatud asjad teatud inimeste suhtumises, millega ma üldse ei nõustu ja ilmselt jäämegi selles suhtes eriarvamusele. Aga hetkel, seades plussid ja miinused kaalukausile, on plusse õnneks tunduvalt rohkem. Seega, asjade suhtes, mis ei meeldi, rakendan oma tavapärast taktikat – proovin muuta paremaks, kui see ei õnnestu, siis ignoreerin ja lasen minna. Olen pidanud praktikasse rakendama nii üht kui teist :) Õnneks on asju, mis on paremaks muudetavad ja need ülejäänud… Neil lihtsalt tulebki minna lasta, enda meelerahu huvides. Et maksimaalselt nautida kõiki häid asju, mida töö juures armastan.

See annab elule lihtsalt NII palju juurde, kui töö on nagu teine kodu ja parem osa kolleegidest nagu teine perekond. Mitte PÄRIS kodu ja PÄRIS perekond, aga peaaegu. Saate aru küll :)

too

Jun 202016
 

Teatavasti venis eelmine nädalavahetus Tallinnas nelja päeva pikkuseks. Sel nädalavahetusel oli plaanis olla kodus ja… Siis kutsus kolleeg juubelile :) Nii juhtuski, et neli päeva hiljem leidsin end jälle Tallinna poole sõitmast.

Kuna kutsel oli kirjas…

Dresscode: nüüd on aeg kapi sügavaimatest soppidest valla päästa oma kõige pöörasemad/salajasemad ostud, mille kandmiseks ei olegi kunagi sobivat hetke tulnud. Ma tean küll, et sul on kapis see Batmani keep, maani ballikleit, nahkkostüüm, Madonna torbikrinnahoidja, kärtsroosa lips või värviliste papagoidega särk, mida oled ammu salaja ihanud kanda, kuid lihtsalt ei ole võimalust avanenud. Nüüd on!

…siis leidsin pärast pisukest juurdlemist, et ainus riietusese minu kapis, mis tõesti nondele kriteeriumitele vastab, on korsett, mida kandsin pulmas :D No oli küll mõte, et muretsen selle juurde sobiva punase seeliku ja kingad, et oleks tulevikus üks mõnus pidulik komplekt, aga mõtteks on see jäänudki. Seega – must seelik, võrksukad ja tanksaapad. Sobis kah.

Ja kuna tol õhtul tehti pilte üksjagu, siis kasutan nüüd juhust ja jätan need endale mälestuseks… Sest ROHKEM ma seda korsetti küll selga ei pane :D Krt, hingata tahaks ka :D Huvitav, ma ei mäleta, et pulmas oleks nii ebamugav olnud. Aga las ripub mul nüüd edasi kapis, mälestuseks hea, äkki Plika tahab kunagi oma pulmas kanda. No pressure at all, eks.

Piltidega on nii, et kuna seltskonnast enamik oli mulle võõras ja võõraste pilte ei saa ju üles panna, eks ma siis panen endast. Ja koerast. Ja kolleegidest.

Üldiselt, nagu pealkirjas mainitud, oli hägune õhtu. Mina seda peakirja kusjuures välja ei mõelnud, sellise nimega oli pildikaust, mida sünnipäevalaps minuga täna jagas, tundus paslik see blogipealkirjana ära kasutada.

Mina, kes ma joon viimasel ajal vaid veini, jõin kõigepealt gini, siis rummi ja lõpuks ka veini… Ühesõnaga jah, pisut hägune. Ja lõbus. Ja mul ei olnudki pühapäeval ärgates tunnet, et hakkaks ära surema :D

Alustuseks üks pilt sünnipäevalapsest. Igaks juhuks selja tagant :D

IMG_8138

IMG_8074

IMG_8093a

IMG_8101

IMG_8102

IMG_8148

IMG_8157

IMG_8158

IMG_8159

IMG_8209

IMG_8215

IMG_8219

Tänane päev oli töö-töö-töö. Ca 11 tundi, ühe väikese söögipausiga. Nüüd on tööst… Noh, kopp ees :) Aga sain järjele ühe projektiga, mis oli vahepeal unarusse jäänud. No see projekt on käsil juba aasta ja jagub veel aastaks, arvan ma. Homme pean 11h letis olema. Siis on kolmapäeval lühendatud tööpäev, siis on jaanid, siis kaks nädalat puhkust. Seega elan need pikad tööpäevad üle, pole enam palju kannatada.

Kõigele lisaks läks mu telefon tuksi. Kuu-paar tagasi pillasin eelmise nutika puruks ja kuna ei viitsinud hakata ekraanivahetusega nikerdama, kasutasin kolleegi pakkumist ning võtsin kasutusele tema vana telefoni. See hakkas aga viimastel päevadel niiviisi kokku jooksma, et aitas vaid aku tagant ära võtmine. Ja eile õhtul juhtus nii, et sisse lülitada telefoni enam ei saanudki. St sisse lülitada saab, aga ekraanil jääb ketrama LG logo, edasi ei lähe. Nii et olin terve tänase päeva telefonitu ja edasi ei teagi, mis saab. Neid helistamise telliseid on mul kodus üksjagu, st päris hätta ei jää, aga ma olen ausalt juba nutiga harjunud. Meilid ja chat ja hotspoti võimalus :)

Olen tegelikult pikalt mõelnud, et oleks vaja korralikku nutikat, HEA kaameraga… Aga need on nii kuradima kallid ja vaba raha pole isegi mitte null, vaid pigem umbes miinus viissada. Ja järelmaks tähendaks kallist netipaketti – praegu maksan miskit €5 kandis, siis ilmselt vähemalt €15 ja nii kaks aastat järjest. No ei eruta mind järelmaks, üldse mitte. Oeh. Saaks kuskilt mingi järjekordse suvanuti, mis oleks kasutatav, oleks hea… Eks näis.

May 262016
 

IMG_3590

No mulle pakuti küll nädalavahetusel, et võta kaasa, AGA kuna mul oli vaja kassasahtel bussiga reisides Pärnusse transportida, ei olnud väga suurt huvi veel õunu ka sinna valemisse lisada. Lootsin küll neljapäevale, aga näe – tulemus käes. Ei mingeid õunu :(

Ilmselt muidugi peaks jah tänulik olema Selveri õunte mittesaatmise pärast :P

May 132016
 

Viisin ükskord uitmõtte ajel kingituseks ühe oma leiva. Sealt edasi pidin jagama juuretist. Ja nüüd saadeti mulle esimest sellest juurestisest tehtud leiba (aga ma ei viitsinud hiljem pilti teha, nii et peate leppima kastiga).

(No ja siis muidugi see üksik plastist graanul, mille ma kastist leidsin ja juurdlesin, kas see sattus sinna kogemata. Otsustasin lõpuks aru pärida.

Mina: kle kas see üksik graanul oli meelega või kogemata kastis
Kolleeg: mis sa arvad?
Mina: :P)

2016-05-12 11.06

Siiski mitte gluteenivaba :P Aga rukis on igati okei. Ja oh, kui hea oli see leib… Meega :) Pärast seda, kui ma olin mitu tundi magusanäljas olnud ja endaga võidelnud, et ei läheks poest mingit kräppi ostma. Lõpuks leidsin lahenduse. Mmm.

Nüüd tahaks kangesti magama minna, aga enda leib on ahjus küpsemas. Miks ma küll seda kunagi varem tehtud ei jõua? :)

Apr 252016
 

Pühapäev ei olnud just päriselt sama asjalik kui laupäev, aga üht-teist sai siiski tehtud. Näiteks nõelusin kinni hulga auke laste riietes :) No see ei võtnud eriti kaua.

Ajamahukam projekt oli suurem revideerimisring lasteriiete hulgas – seda tuleb paar korda aastas ikka ette võtta. Seekord nägi see välja nii, et kuhjasin kokku kõik hooajavälised ja parajaks saamist ootavad riided, mis kappidest-sahtlitest leidsin, samuti pidulikud riided, mis enamik ajast kapis puude peal. No ühesõnaga absoluutselt kõik riided peale nende, mis igapäevases kasutuses. Ja siis proovisin need kõik järjest lastele selga, et tuvastada, mis on väikeseks jäänud, mis parajaks saanud, mis jääb veel ootele.

Kui Plika osaleb sellises aktsioonis naistele omaselt suht meelsasti, siis Poiss on reeglina pigem tõrges… Aga eile õnnestus ta hea tujuga tabada, nii et saime tõesti kogu selle suure hunniku riideid läbi proovitud.

Ära andmise kuhi muidugi kasvas jälle mõnevõrra suuremaks. Mõned riided olid parajaks saanud ka. Aga neid parajaks saamist ootavaid riideid enam väga polegi. Plikal veel miskit on tulemas, aga Poisil varud praktiliselt puuduvad. Oh jah. Ma parem ei mõtle sellele, tegeleb asjaga siis, kui midagi konkreetset on vaja :D Plikale näiteks õhemaid õuepükse, mida tal on praegu täpselt üks paar, mis võiks põhimõtteliselt ka juba väikeseks jäänud asjade kuhja tõsta… Kuna midagi paremat aga hetkel pole, kannatab vast selle kevade veel ära.

Riietega majandamisele kuluski parem osa päevast – vähemalt on nüüd selge, mis kevadeks-suveks ootel on ja talveriided said korralikult ära pandud. Kui ma selle kõigega lõpetasin, oli kell juba viis, seega otsustasin, et on juba asjalik oldud kah, nüüd aitab. Seega veetsin ülejäänud õhtu netist Nerina Palloti muusikat taga ajades. Nüüd on mul peaaegu täielik kollektsioon ja ei pea enam kuulama Youtube’i playlisti, milles sisalduvad live-esitlused mulle räigelt närvidele käisid :P

Täna oli 11h tööpäev. Kuna müüja puhkab, olin letis, klientide kõrvalt tegelesin tavapäraste nädala alguse tellimustega, kui need valmis said, alustasin ühe projektiga, mis enda peale võtsin ja mis tuleb selle nädala jooksul ära teha. Taas kord üks päris mahukas ettevõtmine, aga selle tulemusena saab palju asju tunduvalt paremini organiseeritud, seega… Edasi võiduka lõpuni. Mis omakorda muidugi tähendas, et kui kell kaheksa sai ja pood kinni läks, istusin mina veel tunnikese tööl, sest olin oma võimeid üle hinnanud ja õhtuks projektist veidi liiga suure tüki hammustanud, mida pooleli jätta ei saanud.

Aga asi oli seda väärt, sest kell üheksa jalgrattaga koju sõites sain terve tee nautida imelist päikeseloojangut :)

2016-04-25 21.04

2016-04-25 21.06

No ja kuna ma päris normaalne ei ole, siis olen viimased tund aega kodus oma projekti kallal edasi nokkinud.

Homme selle eest võtan vabalt. Kuna lastel on 15.40 silmaarst, siis otsustasin nad lasteaiast hoopis koju jätta, muidu peaks neile kohe pärast lõunaund järele minema ja saaks olema ilgem kiirustamine. Seega töötan hoopis kodust ja teen lühikese päeva. Oh, kuidas mulle meeldib mu paindlik graafik!