Jan 132021
 

Kuidagi toimekas nädal on olnud. Isegi nii palju, et tekkis tööpäeva õhtul tahtmine oma rahulolu blogisse talletada.

Esmaspäevased positiivsed emotsioonid olid seotud pesumasinaga. Helistasin hommikul Kent kodumasinad esindusse (esimest korda käisid novembris – kahju, et juba siis kaasa ei andnud, oleks 30€ säästnud, aga olgu peale :D), kurtsin mure ära – lõuna ajal viidi masin minema ja õhtul toodi tagasi. Pumba vahetus 80€ + väljakutsetasu siis taas 30€. Ja mu lirtsmärg pesu sai esmaspäeva õhtul puhtaks ja kuivama ning hommikust järge oodanud pissine voodipesu ka. Ma olin tõsiselt piiritult tänulik selle eest, et ma ei pidanud uut pesumasinat ostma, et ma sain töötava masina remondist tagasi põhimõtteliselt poole päevaga ja muidugi lisaks selle eest, et nüüd tsentrifuugib masin lõpuks ometi jälle normaalselt – sellega olid tükk aega jamad. Rõõm, puhas rõõm.

Eile tuli paks lumi maha, nii et mul on nüüd lisakohustus lumerookimise näol. Eelmised elamised olid esiteks kesklinnast kaugemal, kus kontroll polnud ilmselt nii aktiivne, teiseks polnud maja ees kõnniteed, mis tähendas, et kohustuslikku polnud nagunii midagi – rookida muidugi tuli sellegipoolest, aga oli alati mõni mees, kes seda tegi (nojah, viimasel talvel polnud lundki) :P Nüüd aga jah… Kõik ise :D Hommikul vara pimedas ei viitsi ma kohe kindlasti kodukontoris olles välja lund rookima minna, lõuna ajal on see tunduvalt vastuvõetavam – ongi hea ennast keset tööpäeva natuke füüsiliselt liigutada. Ma ei tea, kas ma olen eriti aeglane või milles asi, aga mul läheb kolmveerand tundi vähemalt… No mõlemal päeval oli lund üksjagu ka. Täna avastasin lumerookimist lõpetades postkastist paberi, kus LV korrakaitseteenistuse ametnikud heidavad ette, et mul on kohused täiesti täitmata ja rookigu ma kiiremas korras oma lumi ära. Naabermaja proua ütles, et pole häda midagi, roogid siis, kui saad. Nojah, ma jätkan oma aktiivseid lõunapause, kuniks just öösel mingit jubedat maru ei tule, mis varahommikuks kõnnitee läbipääsmatuks teeb. Tänane lumekiht küll kuidagi ei käimist ega nt kärutamist ei takistanud. Oh jah, majaomaniku rõõmud. Ootan kannatamatult Kaaslase naasmist, et ma saaks sellised kohustused üle anda :D Seni aga keskendun positiivsele – trenn on hea :P

Päris trenni sai ka üle kuu aja – kiigujooga alustas taas. Mul olid käed päevasest lume rookimisest täiesti valusad, nii et saltod jäid minust tegemata, aga muidu sain täitsa hakkama :D Ja ma käisin jala trennis, juhhei! Niipea, kui väljas läheb pimedaks ja külmaks, ei suuda ma kuidagi motiveerida ennast jala käima – mis siis, et see on ainult 15-minutiline jalutuskäik. Aga lumega on hoopis teine tera. Mõnus!

Tööl on ka sel nädalal positiivseid uudiseid tulnud, mu kliendid ärkavad kõik jälle ellu – täpselt nagu vaja.

No ja menüü järgi söögi tegemine on endiselt rõõm. Plaan on terveks nädalaks olemas, kõik koostisosad on kapis olemas – ei mingit mõtlemist, lihtsalt võta ja tee. Mulle meeldib see, kuidas mul koguneb nädala jooksul ülejääke – praegu on mul kapis näiteks lasanje, hiina kana ja kaks portsu pasta carbonarat ehk põhimõtteliselt neli söögikorda. Saan iga päev lõuna ajal valida, mille järele isu on. Homsest õhtusöögist jääb ka raudselt midagi üle ja reedel lähevad ju lapsed kodust ära… Mis tähendab, et ma ei pea ilmselt kaks päeva süüa tegema :D Nii et reedel ja laupäeval toitun jääkidest, pühapäeval teen kalasuppi :P

Ma jätsin sel nädalal isegi autoga poes käimise vahele, sest varusid on piisavalt, palju ostan turult ja selle vähese, mida poest vaja, sain turu Rimist kenasti kätte. Nii et lumekiht mu autol aina pakseneb… See auto võtab käivitumiseks rohkem särtsu kui eelmine ja mul on ju kõik lühikesed sõidud – ühe korra juba sai aku tühjaks (otse loomulikult siis, kui ma hambaarsti juurde kiirustasin). Õnneks on mul imelised sõbrad, nii et samal õhtul sai autol aku välja tõstetud, öösel toas täis laetud ja hiljem tagasi autosse pandud. Sellest ajast saadik ma autoga sõitnud polegi :D Katsun oma sõidud, kui neid on, ühe päeva sisse mahutada ja siis võimalikult pikalt sõita. Aga kesklinnas elades ja kodukontoris töötades on neid õige vähe. Mõnus, mõnus, mõnus.

No ja raamatud – käisin täna raamatukogus, tõin portsu raamatuid lugemise väljakutse jaoks. Mul on juba neli raamatut 53-st läbi ja need seitse, mis täna koju tõin, loen ilmselt ka jaanuari jooksul läbi. Nii seda väljakutset muidugi kuigi kauaks ei jagu :D Võtan vist ikkagi krimi väljakutse lisaks, põnevikke ma ju nagunii armastan.

Mu luger küll lakkas hiljuti arvutiga koostööd tegemast – USB device not recognized. Proovisin erinevaid kaableid ja pesasid, võimlesin ükspäev hiiglama pikalt ja tegin kõike, mis tark internet soovitas – tulutult. Teised seadmed töötavad sama kaabliga ja igas pesas, nii et asi on lugeris. Viimase hädana saab proovida tehase seadete taastamist, aga seda teen alles siis, kui luger on “läbi loetud” – hetkeseisuga on seal veel 30 lugemata raamatut oma järge ootamas. Kui need kõik ka läbi (võtab ikka hea mitu kuud), siis nullin ära ja vaatan, kas saab tast veel elulooma. Kui ei, tuleb uus osta… Vb ongi hea, need uuemad on sinise valguse poolest paremad. Ehkki mu ustav luger on mind teeninud juba kaheksa aastat ja toimis igati hästi… Nii et kahju ka.

Igatahes… Elu on ilus :) 1. jaanuaril saime häid uudiseid ka Kaaslast puudutavas, nii et ootan nüüd kannatamatult uusi uudiseid, et saaks täpsemalt teada, millal ta lõpuks Tartusse minna saab. Endiselt on mul lootus, et EHK on ta mu sünnipäevaks kodus :)

Dec 142020
 

Esimest korda sattusin Janne tantsustuudiosse 2016 sügisel, kui Plika esimeses klassis seal trennis käis – jagasin blogis muljeid toonasest jõulupeost. Mäletan, et käisin samal sügisel ka kaasaegse tantsu proovitrennis täiskasvanutele, aga kuna ma ei suutnud seda kava seal absoluutselt kaasa teha (ütleme nii, et ma olen tantsukavade õppimisel keskmisest aeglasem :D), jäi see toona ainsaks korraks.

2018 oli minu jaoks väljakutseid täis aasta. Hilissügisel oli üks eriti raske periood, mil ma üritasin kõigest väest ellu uusi toredaid tegevusi leida – kuna tundsin vajadust tantsutrenni järele, siis jõudsingi novembris ringiga tagas Janne juurde. Kaasaegne tants läbi kehatunnetuse, õpetajaks Anneliis. Seal mulle sobis, sest kavad olid isegi minusuguse jaoks piisavalt lihtsad ja kogu värk väga vabalt üles ehitatud. Nii ma siis tantsisin kuni kevadise õppeaasta lõpuni.

Sügisel avastasin, et Anneliis teeb kiigujooga proovitundi… Suure võrkkiige fännina panin ennast kiirelt kirja ja nii ma oma südame kaotasingi. Pole varem olnud trenni, mis mulle nii väga meeldiks.

Ma tegelikult kirjutasin sellest blogis varem ka, aga ühes pikas postituses, igasugu muude teemade sekka…

Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA!

Esimesed pool aastat käisin üksi, siis meelitasin Kaaslase ka endaga trenni. No ja siis tuli see paganama koroona :) Nii et märtsi keskpaigast alates oli paus… Kui lõpuks jälle trenni lubati, oli üsna mai lõpp ja nõudsime oma grupiga, et kuna kevad jäi vahele, teeme selle asemel suvel. Nii saigi – suviseid tegemisi arvestades küll pisut harvemini, kaks korda kuus.

Suvel käisin trennis üksi, Kaaslasel olid muud tegemised. Sügisel panime ennast jälle koos kirja, jõudsime esimeses trennis ära käia, jõudsime proovida ka akrojoogat, mis oli samuti väga lahe… No ja siis sattus Kaaslane hoopis haiglasse, nii et akrojoogal oli kriips peal, kiigujoogas käisin üksi edasi.

Küll aga meelitasin stuudiosse tagasi Plika :) Seda ma juba ka tegelikult ühes varasemas lobapostituses mainisin, nii et pisut kordan ennast. Ta oli terve aasta kuulanud, kuidas ma kiigujoogast vaimustun ja tahtis ka hirmsasti proovida – toona olid lastegrupid täis ja ei pääsenud löögile. Sel sügisel pandi teise saali ka linad ja gruppe tehti rohkem, nii et Plika käib nüüd akrobaatilises kiigujoogas (mis on idee poolest vist edasijõudnute grupp) – seal on vähem joogat ja rohkem trikke, vähemalt umbes selline mulje on mulle jäänud. No tema suurim armastus on ikkagi showmix – mis, nagu ma arvasingi, talle erinevatest tantsutrennidest kõige paremini istub – Tiktoki kaheldava väärtusega tantsude matkimisele tunduvalt mõistlikum alternatiiv :D On kolmanda vanusegrupi (5.-9. klass) pesamuna :)

Igatahes, miks ma kogu seda postitust üldse kirjutama hakkasin… Sest pühapäeval oli taaskord jõulupidu. Mis oli taaskord imeline. Ja kuna kiigujooga õpilased seal kõik kiikedega esineda ei saanud (küll oli algusnumbris kaks kiike ja see oli FANTAST, aga hea küll, ehk teinekord pikemalt, kui pildid tulevad), siis tehti meist video, mida näidati Endlas tantsukavade vahele suurelt seinale. Saan nüüd ka lõpuks oma lemmiktrenni tutvustada.

Soovitan soojalt kogu video ära vaadata, aga vihjeks nii palju, et täpselt 5:00 keerleb kõigepealt Plika laest alla ja seejärel näidatakse pisut pikemalt täiskasvanute gruppi, kus ka mina nii mõnedki korrad kaamera ette jäin – minu viimane kaader on 5:44, vampiiriasend :D

Nagu videost näha, jääb me grupp oma lemmikõpetajast nüüd mõneks ajaks ilma, aga eks me oleme juba üksjagu norinud, et kuu-paar lubame lapsega kodus olla, sealt edasi ühe trenni nädalas jõuab ikka juhendada :D Sügiseks ta lubas kindlasti tagasi tulla ja seniks võtab me trenni üle teine õpetaja Aura. No kes muidugi teab, millal üldse jälle trenni lubatakse… Aga kunagi ikka :)

Imeline trenn, soovitan soojalt kõigile. Ma küll teiste linnade kohta ei tea – Tallinnas Liisi väitel sellist laadi polevatki, kõik linatrennid olla väga akrobaatilised. Pärnus on veel Paljajalu stuudios aerojooga, aga seal ma pole ise proovinud. Kuna olen algusest peale Anneliisi juhendamisel trenni teinud, on tema minu jaoks see ainus ja õige, ootan kannatamatult tema tagasitulekut :)

Jan 262020
 

Te ei tea, KUI KAUA ma seda oodanud olen… Et mõnigi nädalavahetus oleks mul tuju ja viitsimist väheke asjalikum olla, kui minimaalselt :P

Eile võtsin tegelikult ju suht vabalt nagunii, sain lebotada piisavalt. E-raamatute ja fotode sorteerimine oli mõnus ja tekitas soovi enama asjalikkuse järele…

Nii et täna hommikul hakkasingi kohe asjalikuks ja tegin köögis suurpuhastust, mis koos hommikusöögiga võttiski esimese poole päevast.

Pärastlõunal käisime jõusaalis, sai tehtud üks mõnus pooleteisttunnine trenn – kella sõnul kulutasin ma 558 kalorit :D Ei loe, aga need on kogu aeg ekraanil, sellepärast tean :D Kellal, mille endale kevadel ostsin, oli täitsa eraldi olemas strength training, aga mingil põhjusel intensiivsusminuteid ei suutnud see jõusaalis kuidagi genereerida. Hetkel kasutan kaaslase vana kella, kus saab valida jõusaalis lihtsalt cardio ja minuteid tuleb mühinal… Ütlen ausalt, VÄGA motiveeriv on trenni teha, kui minuteid ka saab :D Ma pean seda kella kiigujoogas ka katsetama, eelmise kellaga ei viitsinud seda tööle panna, sest sealtki ei tulnud minuteid :D Tuli ainult jooksmise ja rattasõiduga, aga nende asjadega ma ju külmal ajal ei tegele, nii et täitsa tore on nüüd, kui kell sisetrenne ka õigesti arvestab. Mul oli sel nädalal esimesest jõusaalist ja eilsest jalutuskäigust juba 135 minutit koos, päras tänast jõusaali sai nädala lõppskooriks 223.

Mu enda kell mulle muidu väga meeldis, just see, et oli nii väike – ja kui töötas, oli kõik hea… Aga läheb nüüd garantiisse, sest treppe lakkas lugemast juba ammu, suvel jooksis pidevalt kokku ja sügisest alates on aku nii kehv, et pidin iga päev laadima. Kuni jooksuhooaeg kestis, ei saanud garantiisse saata, sest oli vaja kasutada. Hiljem ma nagunii mingit trenni ei teinud, sammude ja unetundide lugejana kõlbas küll, seega venitasin garantiisse saatmisega, kuni kaaslane endale uue kella tellis ja vana mulle andis :P Näis siis nüüd, ilmselt saan uue samasuguse vastu – eks siis ole näha, kas see paremini funktsib… Kui ei, siis jäängi kaaslase kella kasutama. Tegelikult mulle meeldib tema kell täitsa hästi – treppe see ei loe, aga neid mul nagunii eriti pole ja jõusaalis ma nagunii ei viitsi kogu aeg pausile panna ja uuesti alustada, nagu strength training seda nõudis… Mul ongi mugavam, kui terve aja üldine cardio jookseb :D

Ühesõnaga jälle mingi pikk spordijutt, kes oleks arvanud, et minust selline saab :D Ma ausalt soovin, et ma viitsiks sellistel teemadel eraldi postitusi teha, et igapäevane loba oleks eraldi ja pikem jõusaali- ja spordikella jutt eraldi… Aga no ei viitsi, antagu mulle andeks :D

ÜHESÕNAGA. Pärast jõusaali käisime toidupoodides, koju jõudsime õhtul kell kuus… Mõõõnusalt väsinud. Ja tegime üle pikema aja chili con carnet ning ägisesime hiljem mõnust, see on meie ühine lemmiktoit (kahjuks lapsed meie arvamust ei jaga :D).

Nii et terve päeva olen olnud rakkes ja väga asjalik. Ja rahulolu on määratu. Nüüd on köök korras, lapsed magavad, mina saan teed juua ja raamatut lugeda.

No ja et oleks mõni pilt ka, siis eilse sorteerimise tulemusena… Kõik teised kaaslase tehtud pildid olid kassidest, ma siis panen need kaks, mis minust olid :D Et ma ikka päriselt elus :D

Uue aasta esimese tööpäeva lõpp. Kellaaega vaadates, olen 9 minutit üle aja läinud ja kaaslasel oli mind oodates nii igav, et tegi pilti :D

Ja 3. jaanuari õhtu, kus ma sõin ära viimase glasuuritud piparkoogi – see oli kõige ilusam, nii et Plika enne ei lubanud :D

Jan 262020
 

Näed, lubasin igapäevaselt blogida, viimati kirjutasin millestki peale filmide kaks nädalat tagasi :D

Nüüd võtsin fotod ette ja ehkki neid palju pole, siis natukene igapäevaelu tuletab nende põhjal ikka meelde. Võinoh, olgem ausad, põhimõtteliselt on siin enamjaolt kassipildid… Sest ainult kasse siin majas pildistatakse :D

Meil on magamistoas väga kõrge pappkast – kõrgem, kui me ise… Ja Säde suudab sinna otsa hüpata :D

Arutasime ükspäev, et kuna tööle tullakse verd võtma täpselt siis, kui me puhkusel oleme, võiks varem ise veretalituses ära käia. Paar päeva pärast seda vestlust tuli mulle sõnum, et hädasti oleks verd vaja. No läksime siis :)

Olen alates 2018. lõpust regulaarselt koos kaaslasega verd andmas käinud – nii tore on, saab koos käia ja midagi kasulikku teha :) Tema on seda juba aastaid teinud, ammu enne mind.

Kassid ja raamatud ehk harilik igapäev.

Eelmisel laupäeval olid kõigil omad tegemised ja mina sain nautida üksinda kodus olemist. Mis muud, kui raamat… Ja kohv ja saiakesed :D Raamat oli erakordselt hea, kirjutan sellest teinekord kindlasti pikemalt.

Eelmisel pühapäeval tegi Plika hommikusöögiks muna-majoneesi “möksi” ja sõime seda rukkikorvikestega. Lapsed tegid kunsti kah:

Üleeile õhtul lugesime majapidamisest kokku kümme erinevat puuvilja: banaan, mango, hurmaa, õun, pirn, mandariin, apelsin, greip, pomelo ja viinamarjad. Jõudsime ühisele järeldusele et pole olemas sellist asja nagu liiga palju puuvilju :D

Mind you, et noil piltidel pole kaugeltki kõik varud… Hurmaasid, mandarine, apelsine ja greipe oli mujal veel hunnikutes.

Aga muus osas… Tegime üle pika aja jõusaali kuukaardi, nii hea kodune tunne on jälle Tervise Paradiisis käia – My Fitness, mida maist detsembrini aeg-ajalt kupongide olemasolul külastasime, ei hakanud mulle kunagi eriliselt meeldima. Pärast esimest trenni oli kogu keha mitu päeva hirmus valus, pärast teist korda oli aga järgmisel päeval täitsa talutav olemine. Kehale tuleb ikka kähku meelde, õnneks :D

Seda ma vist polegi blogis maininud, et käin sügisest alates kiigujoogas, mis on mu absoluutne lemmiktrenn. Minu suvede lahutamatu kaaslane on võrkkiik, millega mul seostub meeletult palju positiivseid emotsioone. Nii et kui minu lemmikõpetaja Janne stuudios, kelle juures eelmisel aastal vabastavas tantsus käisin, hakkas nüüd kiigujooga tundi andma, pidin muidugi proovima… Ja armusin esimesest silmapilgust. Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA! Käisin septembrist saadik iga nädal kohal, kuni detsembris läks nii kiireks, et ei saanud teiste ürituste tõttu kaks korda käia, siis oli jõulupuhkus, nii et kokku jäi kuuajane vahe. Kui siis lõpuks jaanuaris jälle trenni sai, oli nii tore.

Kuna kiikesid on piiratud arv, mahub trenni ainult kümme inimest ja tahtjaid oli pigem rohkem… Aga ükskord ma sain eelmisel aastal kaaslase ka kaasa võtta, et tallegi oma lemmiktrenni tutvustada. Ja kui nüüd sel aastal käijaid veidi vähemaks jäi, saime talle ka lepingulise koha, nii et saame veel rohkem koos trenni teha – mina käin temaga jõusaalis ja jooksmas, tema minuga kiigujoogas :) Juba peame plaani, et tuleks endale koju ka kiik muretseda. Või pigem kaks, sest seda tuleb sättida pikkuse järgi ja raudselt tahaks lapsed ka kõike teha, ei viitsiks kogu aeg kõrgust muuta – siis oleks üks kiik täiskasvanute ja teine laste kõrgusel. Aga vaatame seda asja…

Ei tea, kas tänu rohkemale trennile või päikesele, aga tuju on viimasel nädalal olnud ülihea, iga päev on suu kõrvuni ja õnnelik olla. Täna oli ka päike väljas, käisime jõe ääres jalutamas, ligi 5km ring tuli lõpuks.

Kuna lapsed olid terve päeva kodust ära ja kaaslane läks ka omi asju ajama, siis teise poole päevast sain taas üksindust nautida – veetsin tükk aega oma e-raamatuid sorteerides, nüüd on mul lugeris ootamas 40 uut raamatut ehk olen puhkuseks igakülgselt ette valmistatud.

Sest järgmise nädala lõpus, mu sõbrad, läheme me nädalaks Maltale. Ma käisin “soojal maal” viimati aastal 2006 (jutumärgid, sest Maltal on hetkel ca 16-18 kraadi sooja – mitte just kuum, aga tunduvalt parem kui Eestis :D), nii et minu jaoks on see täiesti märgilise tähendusega reis. Uue ajastu algus – selle ajastu, kus ma kavatsen igal aastal kuskile reisida. Tegin endale eraldi kontod ja igakuised püsikorraldused – üks konto lihtsalt säästude jaoks ja teine just nimelt reisimiseks. Maltasse läheme ilma lasteta, aga tahaks ka lastega reisida… Mis kohe eelarve kahekordistab… Peab rohkem planeerima :)

Oh, ja tänu sellele, et ma hakkasin siinse postituse jaoks oma fotosid üle vaatama, tegin üle pika aja korda ka kaaslase tehtud fotode kausta – ta paneb kõik, mis ta oma telefoniga teeb, mulle Dropboxi, kust ma need aeg-ajalt arvutisse salvestan… Kuna ta aga pildistab kasse VEEL ROHKEM kui mina, siis ütleme nii, et mul oli tema kaust novembri algusest saadik sorteerimata – sinna jäi alles 144 pilti, alguses oli ilmselt 400 vms :D

Mul teoreetiliselt on siiski kavatsus ka eelmisest aastast tagantjärele blogida, just pildimaterjali põhjal, sest ega muud ju meelde ei tule. Sest vägev aasta oli ja selles võiks ikkagi blogisse märk maha jääda. Aga vaatame, kas ja millal ma tegudeni jõuan. Praegu katsuks lihtsalt selle aastaga järje peal püsida.

Otsustasin, et loetud raamatutest katsun blogida kord kuus, nii et jaanuari raamatute postituse kirjutan siis veebruari alguses. Hetkel kaheksa läbi, üheksas pooleli… Kümme tuleb kindlasti ära :P

Jun 232019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas ma tegin pärast luitejooksu isegi poolnaljaga kaaslasele ettepaneku, et noh, järgmiseks siis Võidupüha poolmaraton. Kuna tal oli aga samal päeval teises linnas rattavõistlus, siis sinnapaika see idee jäi.

Paar päeva tagasi kurtis õeke, kes oli poolmaratonile registreeritud, et laevapiletid on välja müüdud ja ta ei jõuagi jooksma. Palus, et ma tooks siis vähemalt Paikuselt tema stardimaterjalid ära, tahtis särki saada. Pakkus ka, et ma jookseks tema eest, aga ma ütlesin konkreetse EI. Ma polnud nimelt luitejooksust saadik kordagi jooksnud – möödunud kahe kuu jooksul olen küll iga nädal trenni teinud, aga enamasti olid selleks pikad rattasõidud (max 40km) ja mais mõned korrad ka jõusaali (sest MyFitnessi tasuta kupongid).

Igatahes, kuna mul oli vaja nädala aktiivsusminutid täis saada, tundus väike rattasõit täitsa hea idee, nii et kihutasin täna kell neli Paikusele.

Stardimaterjalide väljastamise telgis sain õekese numbri oma blogilugejalt :D Tema soovitas ka, et jookse siis ise, ma ütlesin, et oh ei, pole üldse trenni teinud. Jalutasin natuke eemale, vaatasin ümberringi… Imeline ilm, võistluseelne melu… No teate seda maagilist melu… Ja tundsin, et oleks patt seda kõike raisku lasta. Kuna pikematel rattasõitudel käin nagunii spordiriietega, siis olid mul täiesti sobilikult lühikesed retuusid, spordirinnahoidja ja jooksutossud ka jalas.

Nii ma siis läksingi tagasi ja uurisin, kas ma saaks numbri enda nimele ümber registreerida. Ja saingi. Särk selga, number külge, ratas pakihoiubussi pagasnikusse (ma poleks ise küll selle peale tulnud, aga taas kord tänud blogilugejale, kes mulle seda soovitas), kott pakihoidu, kümme minutit stardini :D Ei jõudnud sooja teha rohkem, kui veidi venitada ja minutikese sörkida.

Ühesõnaga mina, kes ma pole elus kordagi üle 10km jooksnud, läksin täiesti plaanimatult ja eelnevalt trenni tegemata jooksma poolmaratoni. Päris normaalne ma ikka pole :D

Eks ma olin ikka mures ka, kuidas ma selle värgi nüüd ära teen, aga võtsin hästi rahulikult ja sisendasin endale lihtsalt terve tee, et saan hakkama.

Ilmaga hullult vedas. Ei olnud megapalav ning tuul oli mõnusalt tugev ja jahutav. Raja esimene osa oli metsa vahel, kus oli mõnusalt varjuline. No ma tõesti väga nautisin seda metsa vahel jooksmist.

Kuskil enne seitsmendat kilomeetrit hakkas pistma, siis tegin esimest korda jalutamise pausi. Õnneks pistmine varsti kadus. Vasaku jala pahkluul oli mingi marrastus, mis vastu tossu äärt hõõrus ja noh, ütleme nii, et see koht valutas terve teise poole jooksust. Aga mis teha :D

Kuna tee peal jagati lisaks joogile ka svamme, millega ennast märjaks kasta, panin selle paari eesjooksja eeskujul endale taha rinnahoidja paelte vahele ja see oli ääretult mõnus jahutus. Jaansoni rajal oli keegi oma murukastmise värgi teele suunanud, sai mõnusalt külmast veest läbi joosta. Veepause oli ka mõnusalt palju.

Üleüldises plaanis oli jõudlus hämmastavalt hea. Kaks kolmandikku teed jooksin rahulikult ära, paar lühikest jalutamise pausi ehk tegin, alles viimases kolmandikus hakkasin rohkem jalutamispause tegema – mida edasi, seda enam.

Viimase kilomeetri lõpp oli mööda Rüütli tänavat ja siis ei saanud ju enam jalutada, nii et pingutasin lõpuni, ehkki selleks ajaks olid jalad juba niiii rasked.

Ja sain medali kaela ja ega ei usu ise siiamaani, et MA JOOKSIN POOLMARATONI.

Ma ei osanud mingit ajaeesmärki paika panna – kui viimaseid kilomeetreid jooksin, siis otsustasin, et alla 2:15 pean jõudma. Ametlik aeg sai 2:13:07 – üldarvestuses 256, naiste hulgas 75, NV35 vanusegrupis 27. Nagu ma FB kommentaaridest aru sain, siis suht ok aeg oli :D Hiljem vaatasin osalejate nimekirja läbi, et kas mõni tuttav ka on – leidsin täpselt ühe. Selle töökaaslase, kelle luitejooksu aega ma olin vaadanud ja kommenteerinud, et temast EHK jõuaks ka kiiremini (ei olnud see, kellele ma luitejooksul loetud sekunditega kaotasin, oli meesterahvas, kelle aeg oli minust äkki 5 või 10 minutit parem). Ja ta oli minust tagapool :D Rahulolu :D

Igatahes see oli absoluutselt super kogemus ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma blogilugejaga kokku sattusin, sest ilma temata poleks ma jooksma läinud. Aga vahel loksuvad asjad imeliselt paika.

Kui galeriidest veel pilte saan, siis ilmselt teen veel ühe postituse, sest no edevus.

Kurat, ma olen enda üle ikka väga uhke :)

Jun 172019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama mu eelmise sügise lubadusest iseendale: rohkem ELADA. Sellest tulenevalt on sel aastal mu moto olnud “ütle kõigele JAH”. Ehk siis – kui Tanel saatis FB-s kutse Koiva kanuumatkale, siis teatasin Kaaslasele, et sinna me läheme. Kuna ta ei öelnud ei, siis nii sai :D Vähe morjendas mind see, et ma polnud varem kordagi elus kanuuga sõitnud ning tolle matka näol oli tegu kolmepäevase ürituse ning kokku ca 100km distantsiga.

Taneli korraldatud matku ma armastan, sest ma tean, et ta jagab matsu ja hoolitseb minusuguste võhikute eest ka. Ehk et minu hooleks jäi vaid kulude tarbeks ülekanne teha, magamiskotid olime endale ka jõudnud osta, ülejäänud matkavarustuse (telk, lebomatid, kuivakott) saime Tanelilt laenuks ja muu organisatoorse poole pealt muretsema ei pidanud.

Matk algas juba neljapäeva, 13. juuni õhtul, kui Hanna meile Pärnusse järele sõitis ning seejärel võtsime suuna Haanjasse, kus oli meie start. Pärnust saime liikuma alles peale üheksat ning väljas oli konkreetne äikesetorm. Roolis olla poleks ma tahtnud mitte mingi hinna eest ja Hannal, tuli välja, olid load olnud vaid loetud kuud… Julge naine! Aga kohale me jõudsime, kesköö paiku, selleks ajaks oli ka suurem vihm järele jäänud, nii et saime telgi pimedas kuidagi püsti pandud ja magama mindud. Tanel ise jõudis kanuudega kohale alles öösel…

Esimesel päeval olime vähendatud seltskonnaga, seitsmekesi – laupäevast alates oli meid kokku viis kanuud ehk kümme inimest.

Reedehommikusi hetki:

Valmib hommikukohv :D

Continue reading »

Jun 022019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ehk sellest, kui Virge meil külas käis? Oli üks veebruari nädalavahetus, kui Virge kurtis, et tal Pärnusse teatripiletid ostetud, aga sõbranna ei saa tulla, kas ma tuleks talle seltsiks… Nii sain ma kaks õhtut järjest teatris käia, veini juua ja jutustada muidugi, lisaks vedasime Virge ühele spordiüritusele… Aaga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tuli jutuks Filter maanteekarikasari, kus mu kaaslane osaleb ja kuidagi sai õhku visatud mõte, et me peaks koos Haapsallu minema, sõidame kõik… Või midagi selles stiilis.

Igatahes. Pärnu rattapäev oli enne Haapsalu etappi ja loogiline oli kõigepealt kodulinnas omal nahal kogemus kätte saada, mis teema nende rattavõistlustega siis ikkagi on.

Käisin usinalt sõitmas, pikendasin distantse, kuni 40km täis… Panin ennast kirja kõige mitteametlikumale sõidule ehk matkasõidule, kus paremusjärjestust ei tehta… No ja siis ma vaatasin neid varasemalt osalenute aegu ja tõdesin, et isegi matkasõidul on kõik olnud minust PALJU KIIREMAD…

Nii et ülearu positiivsete emotsioonidega ma sinna võistlusele just ei läinud :D Ja no õigusega :D Ma olin ainus loll, kes tuli sinna oma igivana linnarattaga :D Ja jäin kohe alguses suht kõigist maha :D Umbes pool maad püsisin sabas perekonnal, kelle aeglasem tempo tulenes sellest, et kaasas oli laps (no mis ta vanus olla võis, 10 kandis? aga rattatrenni lapsuke, ilmselgelt). Ja ka NEIST jäin ma maha, kui vihma hakkas sadama :D

Aa, ja veepudeli olin ka kiiruga koju unustanud :D See perekond mu eest hoolitses, küsis, kas mul on ja mu tõdemuse peale, et ununes, andsid mulle pudeli vett.

Ühesõnaga sõitsin ca 20km uhkes üksinduses – lootuses, et rada on ka minusuguse orienteerumisjuhmi jaoks piisavalt selgelt märgistatud. Ja kuna vihma sadas päris pikalt, siis mul oli külm ja märg ja ma siunasin ennast, et mida kuradit ma sinna üldse tulin ja kas mul sellest võistlusest ÜLDSE mingit positiivset emotsiooni jääb – sest no raudselt ma olin seal kõigist kõige aeglasem :D

Ahjaa, ma unustasin veel kella ka sisse panna enne starti, nii et ma siis sõidu pealt üritasin seda käima saada ja sain kuskil kuuendal kilomeetril äkki… Hiljem käsitsi muutsin, sest teadsin, mis kell umbes startisime ja mis oli läbitud distants. Kaardil on ka teekonna algus seega puudu.

Kui ma siis pärast lõpetamist kaaslasega kokku sain ja olin tükk aega tal kaisus värisenud ja kurtnud ja lõpuks küsisin, kuidas tal läks… “Ah, ära võitsin lühikese distantsi”.

No ja nii ongi, et mul on sellest päevast ikkagi ainult ülevoolavalt positiivsed mälestused. Sest ma ikkagi lõpetasin, sest ma ikkagi tegin oma isikliku rekordi ja ma olin nii kuradima uhke ja rõõmus tema tulemuse üle.

AGA ütlesin talle ka väga konkreetselt ära, et kuniks mul pole paremat ratast, siis ma enam ühelgi rattavõistlusel ei osale :D Nii et sel suvel siis võistelgu üksinda. Mulle piisab esialgu võidu jooksmisest ka :P Kui ma peaks kunagi sportratta saama, siis ma läheks uuesti küll, ainult et isegi matkasõidu jaoks tuleks ikka palju rohkem trenni teha :D

Igatahes, ma ka kaaslast hoiatasin, et siia läheb tema anonüümsus… Üleüldse ma peaks talle mingi bloginime välja mõtlema. Sportlane? Jalgrattur? Insener? Kolleeg? Ah, ma ei tea, ma ei suuda otsustada. Olgu siis kaaslane edasi. Vb peaks seda hakkama suure tähega kirjutama :P

Niisiis, pildimaterjal. Ehk põhjus, miks see teema üldse aktuaalseks sai – ma ise pärast võistlust oma aega vaatamas ei käinud (tean niigi, et olin kõige aeglasem, las ta olla), pilte ka ei vaadanud… Ja üks hilisem etapp siis valis mingil hetkel FB ürituse juures näitamiseks foto MINUST finišis (ma ei tea, mis nad mõtlesid: näitame, et SELLISTE RATASTEGA LOLLE osaleb ka? :D). Nii et ma siis vaatasin seda pilti ja irvitasin ja otsustasin, et tuleb ikka kokku võtta ja blogida.

Nagu näete… Õnnelik, et see õudus on lõpuks ometi läbi :D Ja selle üle, et ma ei lõpetanud viimasena, sest pika distantsi omad tulid pärast mind :D

Üks teine oma finišis :P Päästis perekonna au :P

Mina olin tema võidust tunduvalt rohkem elevil kui ta ise, sest ta on eluaeg rattaga sõitnud ja võistlenud ja lühikese distantsi võit pole tema jaoks midagi esmakordset ega erilist – ta sel suvel olude sunnil sõidab lühikesi ja korda läheks talle ainult hea tulemus pikal distantsil… Ma ikka üritan teda ümber kasvatada, et tuleb rõõmustada väiksemate võitude üle kah :P

Võistlusjärgsed traditsioonid on ka välja kujunenud… Alati tuleb koos üks selfi teha :D

May 262019
 

Ma jäin siin mõttesse ja lugesin tsipake kinnist blogi eelmise aasta lõpust.

Novembri alguses olin kirja pannud üsna mitu asja, mida ma oma elus muuta tahaks, üks neist oli (rohkem) sporti teha.

Ja paar päeva hiljem:

Pidasin maha pika vestluse Sellega, Kes Seal Üleval Kõiki Asju Otsustab. Nii et meil on nüüd kokkulepe, et edaspidi saadab ta mu teele AINULT SOBIVAID MEHI ja ainult siis, kui ma selleks valmis olen. Ja et ma ei armu enam enne, kui on kindel, et asi on vastastikune ja õige :D AINULT toredad sobivad vabad pandavad mehed ja kui ma ei ole neiks valmis, siis üldse mitte midagi.

Ma ilmselt ei peaks vist olema väga üllatunud, et täpselt kaks nädalat hiljem võtsin jõulupeolt koju kaasa kolleegi, kelle kingad hõõrusid… Kes on juhtumisi meie ettevõtte kõige kõvem sportlane… Ja et möödas on pool aastat ning ta on ikka veel siin… Ja et ma käin jõusaalis ja osalen jooksuvõistlustel… Ja et ma registreerisin ennast just kolmapäeval esimesele rattavõistlusele, küll mitte ametlikule lühikesele, vaid sellele hobisportlaste paremusjärjestuseta distantsile (kahtlustan, et jään seal ka viimaseks :D).

Ja et minu pühapäevahommikune äratus oli 6.45, sest mõni siin läks Tartu rattarallile… Ja mina ise alustasin 7.45 omaenda pisikest rattaringi:

Ja et mina, kes ma olen senised 35 aastat suutnud täiesti edukalt vältida igasuguste spordivõistluste vaatamist, veel vähem kaasaelamist (jah, kõik need olümpiaülekanded telekas on mind alati täiesti külmaks jätnud, v.a. iluuisutamine, mis ei lähe minu jaoks siiski spordina arvesse), istusin täna mitu tundi arvuti taha kleebituna, vaatasin ERR lehelt ralli otseülekannet ja jälgisin tulemusi reaalajas… Ja tüütasin sellest viimased tund aega chatis Kaidit pideva kommenteerimisega (sest teda ju kindlasti KANGESTI huvitas, ta kõigest 20 aastat tagasi käis kõva 5a rattatrennis ja jagab seega matsu tunduvalt rohkem kui mina) :D Mida kõike veel vanas eas tegema ei pea… :D

Muidugi jah, kui mina sõitsin pisut üle kahe tunniga 40km ja olin pärast seda üsna omadega läbi, siis mõni teine sõitis pisut alla kolme tunniga 124km ja hiljem virises, et kehv tulemus… Raske nende sportlastega… :D Ja noh, mul on ilmselgelt pisut arenemisruumi :D

Apr 272019
 

Ma olen küll alati mõelnud, et võiks joosta ja oleks tore rahvajooksudel osaleda – eelmisel suvel ma paar nädalat 4km otsi enda lõbuks isegi jooksin… Aga olgem ausad, ma poleks kohe kindlasti registreerinud ennast kahe silla klubi kolmiküritusele ilma surveta… Khm… Väljaspoolt.

Nii et teha polnud muud kui trenni :D Veebruaris-märtsis jõusaal ja aprillis, kui ilmad juba vähekegi pädema hakkasid ning esimese jooksu kuupäev ähvardavalt lähenes, sai see üsna vastumeelselt jooksmise vastu vahetatud.

Seitse korda ma joosta jõudsin – alustasin 5km otsadest ja pikendasin neid, kuni kaks päeva enne luitejooksu Jaansoni ring tehtud sai. Kuna mul on kodust jõe äärde ca 1km, siis saigi 10km täis – pärast seda oli esimest korda ametlikult tunne, et küllap jään nüüd luitejooksul kah ellu :D

Mõtlen praegu, et mul ikka igas mõttes hullult vedas nende esimeste jooksudega – aprilliilm võib olla vägagi heitlik, aga nii sinilillejooksu kui luitejooksu ajal oli ilm imeliselt mõnus. Mõtlesin küll enne luitejooksu, et jätan õhukese jaki ikka jooksu ajaks selga, aga pärast kerget soojendust oli selge, et sel pole mõtet, nii et andsin hoidu.

Jooksuks mul suuri eesmärke polnud – ellu jääda, alla tunni joosta, mitte kõige aeglasem olla, mitte meie ettevõtte omadest kõige aeglasem olla – no umbes nii :D

Ja ausalt, ma kartsin hullemat. Sest et ikkagi luited ja null kogemust sellisel maastikul jooksmisega. Hoidsin ennast alguses hoolega tagasi ja kerget tempot, et mitte liigselt väsida.

Peitepilt: kas leiad mu üles? :D

Foto: Denis Georgijev / www.2silda.ee

Treenides oli mu eesmärk eelkõige võimalikult palju joosta ja vähe käia. Kui distantsid pikenesid, siis 1-2 käimispausi sinna ikka reeglina jäid, aga mitte rohkem, ja needki polnud pikad.

Luitejooksu ajal jooksin pool maad ühtlases tempos, aga pärast neljandat kilomeetrit tuli tunne, et tahaks veidi sprintida ja mööda joosta… Nii et teise poole ma vaheldumisi sörkisin, sprintisin, käisin… Nii kuni lõpuni välja.

Kui finiš paistis, leidsin üles veel mingid jõuvarud ja läks ikka samm kiiremaks küll. Nagu fotolt näha, siis hirmus rõõmus, et ära tehtud sai :D

Foto: Denis Georgijev / www.2silda.ee

No ja kui ma siis hiljem nägin, et ainult üks naiskolleeg oli minust eespool ja ma talle ainult KAHEKSA sekundiga kaotasin, siis olin ikka veits nördinud küll – nii palju oleks ma suutnud vabalt pingutada, aga kust ma teadma pidin, ah :D Samas olen nüüd oma võimetest pisut teadlikum ja ongi rohkem motivatsiooni kahe silla jooksuks treenida – on konkreetne eesmärk olla meie ettevõtte kõige kiirem naine :P Muidugi ma kahtlustan, et septembri jooksul mööda tasast maad osaleb meilt juba rohkem naisi ja kes teab, kui kiired nad olla võivad… Aga eesmärk peab olema, eks :D

Teemu küsis mult paar päeva tagasi: kas sa oled nüüd jooksja? No ja… Ma ei osanud talle mitte midagi vastata :D Ma ei saaks öelda, et jooksmine mulle oluliselt meeldib, aga väljakutse ja võistlusmoment :D Kas see minust jooksja teeb, pole sugugi kindel… Ma niisama oma lõbuks… :P

Apr 022019
 

Kas teate, kui painavalt raske on kirjutada asjadest ebakronoloogilises järjekorras ehk ma pole jaksanud isegi sünnipäevast kirjutada, kui juba uuemad asjad peale tulevad… Aga teen südame kõvaks ja kirjutan, sest vaja ju oma vaimustust ja värsket emotsiooni jagada :D

Eelmisel suvel mõlgutasin mõtteid aktiivsusmonitori ostu üle, aga mõteteks need vaid jäidki. Polnud sellist summat välja käia, ei teadnud õieti, mida tahan, sportlik aktiivsus jäi pikapeale ka väiksemaks.

Aga nüüd on sport jälle teemaks, rohkem kui kunagi varem. Ja aktiivsusmonitori idee tõusis jälle pinnale. Jäi sinna jonnakalt paigale.

No ja tulumaksutagastus tuli just ja sünnipäevaks sain veidi raha ja üleüldse, juubel ikkagi – ühesõnaga tegin endale hilise sünnipäevakingituse:

Mul põhilisi kriteeriumeid oli kaks – GPS ja võimalikult väike. No ja siis muidugi ka hinna-kvaliteedi suhe. Kuna tõsine sportlane pole, siis megapalju ei soovinud maksa, samas mingit suvalist saasta ka ei tahtnud, pidi ikka täpne ja korralik olema :) Imeline internet on täis võrdlusi ja arvustusi, sealt jäi üsna kiirelt sõelale täpselt üks isend – Garmin Vivosport. Hinnavaatluse lehelt vaatasin kõige soodsama pakkuja välja ja tellisin ära.

Kuna idee tuli üsna kuu lõpus, aga ma olen teatavasti kannatamatu ja kergete OCD kalduvustega statistikafriik, siis otsustasin, et 1. aprilliks peab see kell seadistatult mul käe peal olema. Selle otsuseni jõudsin ma reede, 29. märtsi hommikul :D Pidin pisut reset.ee klienditeenindust veenma, sest nende ladu oli küll Eestis, aga kuskil mujal kui kontor (midagi sellist, vist), aga see mõjus ja nad sebisid mulle kella samal päeval Smartposti, nii et oli laupäevaks kohal. Eeskujulik klienditeenindus! Ma olin neile ikka väga-väga tänulik.

Maksin koos postikuluga ca 112€.

No ja NII ÄGE ON! :D Ausõna, selline vidin on iga statistikafriigi unistus. Nii lahe on vaadata neid ülevaateid ja kokkuvõtteid :D

Aga miks ma just nüüd kirjutan – käisin täna esimest korda sel aastal “päriselt” jooksmas. Märtsi lõpus jooksime küll kaks korda jõusaali ja koju, aga see tegi kokku 4x1km ehk mitte eriti arvestatava distantsi.

Tänane eesmärk oli 5km. Sest noh, laupäeval on 3,2km sinilillejooks ja 21. aprillil 8,3km luitejooks, kuhu KEEGI sundis mind ennast kirja panema :D

Kuna ma unustasin pärast tööd lihapoest läbi käia, et kassidele süüa osta, siis mõtlesime, et käime jooksmast tagasi tulles sealt läbi. Muidugi suutsin ma esiteks pangakaardi koju unustada ja teiseks avastasin poest välja  tulles, et selle kellaga vist ei anna treeningut pärast pausile panemist jälle “käima” panna… Vähemalt ma jaurasin tükk aega ja ei leidnud… Seega siis sai esialgu ainult 4,5km. Jalutasin koju, võtsin pangakaardi, jalutasin tagasi, ostsin söögi ära… Siis ikka ei andnud rahu, et 500m puudu jäi ja jooksin vähemalt koju selle puuduva sutsaka :D

Selles mõttes ei miskit erilist, et ma eelmisel suvel jooksin ka 4km otsi, eks… AGA! Siis ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin… Täna ma jooksin kõik need 4,5km järjest, ilma kõndimata! Ise ka imestan :D Esimene pikem jooks ja ma päriselt suutsin järjest joosta? Jõusaal vist on pisut ikka võhmale positiivselt mõjunud. Ehkki jõusaalis ma ei jookse :D

Vaatasin Endomondost järele, eelmisel suvel jooksin 4km 27 minutiga. Nüüd 4,5km 25 minutiga :P Haa, ma arenen!

IGATAHES. Kuna ammu on magamise aeg, siis ma panen lõppu lihtsalt mõned screenshotid sellest hullutavast statistikast. Ma küll ei tea, kas see reaalselt kedagi huvitab, sest sportlased teavad juba nagunii ja keda ei huvita… Seda ei huvita :D Aga no äkki kedagigi :D Või siis lihtsalt endale rõõmuks :D

Garmini äpi kohta kuskil arvustuses kirjutas, et see oli tükk aega kohutav ja LÕPUKS tehti uuendus, nii et on nüüd normaalsem. Mul puudub igasugune võrdlusmoment, olgu siis nende enda eelmise versiooniga või teiste sarnastega, aga mina olen väga rahul :)