Jan 142010
 

Kuna ma olen lugenud viimasel ajal mitmeid blogisid, kus on muuhulgas olnud juttu ka ülikooliõpingutest ja sellega kaasnevast, rääkinud mitmete sessi “nautivate” magistrantidega ning kuna mul on liiga hästi meeles oma ülikooliaegsed piinad, tekkis üks küsimus.

Kui palju teadust saab tegelikult tehtud nii, et inimene, kes seda teeb, ka TEAB, mida ta täpselt teeb? Liiga palju olen kuulnud arvututest erinevatest allikatest, kuidas läbi häda (ja näiteks alkoholi abiga) on kokku keeratud miskine keeruline jama, millest ise üldse aru ei saa, aga mida kõrgemad ja tähtsamad hullunult kiidavad.

Et teoreetiliselt peaks hakkama mingist hetkest ju kõigest ARU ka saama?

Apr 012009
 

Tähendab, kõik sai alguse sellest, et ma lugesin inglise keeles raamatut ja seal oli väljend, millest ma aru ei saanud. Ja kuigi ma oleks võinud vabalt edasi lugeda ja selle tähelepanuta jätta, nagu ma tavaliselt teengi, sest üldist arusaamist ei takistanud see kuidagi, tekkis mul tahtmine selle väljendi tähendus siiski teada saada.

Nii ma siis tegin lahti sõnaraamatu, mis mul arvutis on – ülikooli ajal soetatud Festart v3.31 pro, mis mulle telefoni teel pähe määriti. See 200 krooni on ennast minu meelest küll suurepäraselt ära tasunud, kuivõrd suvalised online-sõnastikud lööb minu variant iga kell üle (pealegi saab seda proget piiramatult ükskõik kui paljudesse arvutitesse installida), samas on see siiski piisavalt piiratud, kohati lausa piinavalt aegunud ja tobe.

Seda väljendit, muide, minu sõnaraamatus otse loomulikult polnud ning appi tuli, nagu noil puhkudel ikka, sõber Google. Et ka teid harida, siis:

make a beeline for someone or something – 

Fig. to head straight toward someone or something.

Igal juhul, olles taaskord natuke targem, hakkasin ma mõtlema, kui tore oleks, kui mul oleks arvutis üks KORRALIK inglise keele sõnastik. Mitte et ma ei saaks kõiki väljendeid netist kätte, aga oleks ju mõnusam ja lihtsam, kui mul oleks olemas programm, kust ma saaksin kõikvõimalikke tähendusi otsida ja ka näiteks hääldusi kuulata. Mis tähendab, et see peaks olema otse loomulikult Oxfordi sõnaraamat, kuivõrd ükski eesti-inglise variant pole nii hea.

Ma elasin esimese ülikooliaasta koos inglise fili tudengiga ja mäletan, et tema Oxford Dictionary online-versioon nõudis iga natukese aja tagant uuesti CD arvutisse panemist – eks ikka just täpselt sellepärast, et seda piiramatult teistega jagada ei saaks. Nojaa, see selleks.

Ja siis ma hakkasin mõtlema, kuidas tahaks inglise keelt edasi õppida. Ma küll suhtlen täiesti vabalt, saan lugedes kõigest aru ja kirjutan korrektselt, aga kindlasti on mul veel kuhjaga arenguruumi – sõnavara laiendada, keerulisemat grammatikat meelde tuletada jne. Igasuguste eessõnade kasutamise koha pealt vajaks ma eriti värskendamist – ma panen neid küll enamasti alateadlikult õigesti, aga vahel pean Google’ist kontrollima, mis mingi väljendi puhul kõige õigem on jne.

No ja siis ma arendasin oma õppimise mõtteid edasi – et eesti keelt tahaks ka kangesti süvendatult õppida. No ma ju praegugi valdan seda väga hästi, aga nagu hiljutine test näitas, siis mitte perfektselt ning hea meelega käiks nö eesti keele tunnis, nagu need kooli ajal olid… Eesti keele tunnis kõrgemal tasemel :D Et saaks igasugu harjutusi teha ja reegleid meelde tuletada (ma pole neid küll kunagi suuremat teadnud, olen lihtsalt alati loomulikust peast kõik õigesti kirjutanud). Põnev ju!

No ja siis ma jõudsin korra isegi selleni, et mul on tasuta kõrgharidus veel saamata :P Ja vaatasin korra TÜ kodukale. Ja avastasin, et nad on kujundust muutnud. Ja jõudsin üsna kiiresti selleni, et esiteks ei oleks mul lapse kõrvalt eriti aega kolm aastat päevases õppes käia (aga kaugõppes pole tasuta kohti, muidugi peaks üldse tasuta kohale saamiseks riigieksamid ka uuesti tegema, sest minu 75 kirjandi ja 78 (või oli 81? ei mäleta, ei viitsi järele vaadata) inglise keelega ei pääseks nagunii kassi saba allagi), teiseks ei huvita mind ei eesti ja soome-ugri keeleteadus ega ka inglise keel ja kirjandus.

Ma nimelt elasin koos ühe inglise fili ja kahe eesti fili tudengiga – mind huvitab mõlema eriala puhul ainult ja rangelt praktiline pool, ma ei taha kuuldagi näiteks inglise kirjandusest. Ega ka eesti keele alustest. Ja ma mäletan, kuidas nad pidid seal mingeid jaburaid raamatuid lugema ja jaburaid töid tegema. Ei tahaks ise seda kõike.

No ja siis ma vaatasin Tartu keeltekooli kodulehte ja mõtisklesin, kas minu inglise keel võiks olla kesktase või kõrgem kesktase. Ja vaimustusin mõttest, et võiks ju õppida ka prantsuse või saksa või vene keelt. Olen nende kõigiga mingil ajal alustanud – kaheksa aastat prantsuse keelt keskkoolis, kamaluga vene keelt nii põhikoolis kui ülikoolis, lisaks kaheaastane praktika Tallinna klienditeenindussfääris, saksa keele algkursus ülikoolis, kus õppejõud mind mõnitas, sest ma ei viitsinud kunagi varahommikul loengusse minna ega jaganud üldiselt suurt midagi :D

Siinkohal tundub olevat sobilik mainida seika ülikooli vene keele kursuselt, kus ma ka eriti midagi ei jaganud ja absoluutselt iga grupitöö puhul, mis omavahelist rääkimist eeldas, õppejõu pärimise peale, kuidas meil läheb, talle alati “daa, daa, otšen harašoo” vastasin. IGA kord. Ta lihtsalt loobus lõpuks küsimast. Eksamiks oli vaja läbi lugeda venekeelne raamat ja sellest õppejõule jutustada – kuna mu eesti filis õppiv korterinaaber pidi oma vene keele loengus sedasama tegema, kirjutasin lihtsalt tema lühikokkuvõtte ümber ja lugesin õppejõule ette. Ja sain kokku B. Oli vist Harry Potter või miskit, ei mäletagi. Ma pole siiani ühtki Harry Potterit lugenud, ükskõik millises keeles :P

Pips igatahes naerab ennast siiani pooleks, kui meie vene keele loeng jutuks tuleb. Aga näe, sellest hoolimata sain vajalikud väljendid Ülemiste keskuses töötades üpris kiiresti selgeks – usun, et võin siiani vene keeles fototehnikat müüa, kui vaja oleks, ehkki olen viimase kahe aastaga muidugi palju unustanud.

No aga siis ma jõudsin lõpuks muidugi selleni, et 2500 krooni 50 tunni eest küll eriti maksta ei tahaks, ehkki Maris tuletas meelde fakti, et igasuguse keele ükskõik millisel tasemel õppimine ongi nagunii ropult kallis. Ja ei, ma ei taha ka ise õppima hakata, ma pole selleks piisavalt distsiplineeritud – tahan just kohal käia, kus saaks grupiga suhelda ja kodutöid teha ja et keegi kogu aeg mu laiska p*rset torgiks :P Motivatsioon, noh!

Keelte õppimine on muidugi lõputu unistus, sest lisaks kõrgtasemel inglise ja heal tasemel vene ja prantsuse keele valdamisele tahaksin ma ideaalis osata suhtlustasandil veel saksa ja hispaania keelt, kuna neid räägitakse maailmas nii palju, soome keelt, sest naabrite keele mõistmine tuleks ikka kasuks, rootsi keelt, sest õeke elab Rootsis jne jne jne. Noo, eks me aastakümnete pärast näe, kui palju ma päriselt jõuan ;)

No ja lõpetuseks jõudsin ma veel selleni, et raamatupidamine huvitab mind ka endiselt hirmsat moodi – ja sellega on nii, et ilmselgelt oleks alustuseks kõige targem järgida Krissu soovitust võtta raamatukogust mõni vastavasisuline raamat ja sealt põhitõdesid tudeerida. No ja pikemas perspektiivis võiks ennast juba töötuna arvele võtta, et siis ehk tasuta kursusele pääseda vms, sest maksta ju jumala eest ei taha. Aga see on siiski tulevikumuusika, hetkel piisaks raamatust küll.

Jah, ma olengi alati selline veidrik olnud – keskkooli ajal olid mu lemmikained eesti keel ja matemaatika, kunas näiteks kirjandusest ma suuremat ei hoolinud, ajalugu, bioloogiat ja füüsikat vihkasin, keemia oli põnev ainult alguses, kuni ma sellest aru sain (noh, nagu matemaatika), aga läks õige pea vastikult keeruliseks ja ei meeldinud enam üldse, geograafia oli päris põnev… Selline veider humanitaari-reaali hübriid.

Aga need keeled, need keeled. Need ei anna mulle kohe sugugi rahu. Kus ja kuidas saaks Tartus võimalikult soodsalt oma inglise või eesti keelt putitada?

Või kas keegi oskab äkki soovitada mõnd asjalikku ja konkreetset raamatut, mis võimalikult loogiliselt ja lihtsalt raamatupidamise põhitõdesid õpetaks?

Närune lugu, kust see õpihimu nüüd korraga tuli. Läheks üle, elaks jälle oma rahulikku elu edasi :P Aga kangesti tahaks natuke ajurakkudelt tolmu pühkida, kuskil käia, ennast arendada… Lapsega kodus on küll tore, aga vahel tahaks ju välja saada ja midagi teistsugust teha. Et oleks lapsest eraldi ka mingi elu.

No küll ma lõpuks midagi välja mõtlen. Ma loodan.

Nov 252006
 

Olen Daki blogiga jõudnud juulisse 2005. Oli ääretult armas lõpetamise ja bakatööga seotud paanilisi mõtteid (ma ei olnud ainus, lohutav teada) ning kõike muud ülikooliga seotut meelde tuletada.

Ilus, ILUS aeg oli. Hoolimata sellest, et erialaga puusse panin (tegelikult pole isegi see 100% kindel, leidsin ju isegi ühe erialase tööpakkumise, mis VÄGA HUVITAV tundus). See ei muuda fakti, et ma veetsin kolm võrratut aastat, sain hindamatu elukogemuse ja palju uusi sõpru, leidsin oma elu esimese tõelise armastuse ja et ma jumaldan Tartut, oma osakonda, õppejõude, kursust ja üldse :)

See oli üks väga eriline ja õnnelik päev – ja aeg-ajalt polnud ma sugugi kindel, kas see üldse kunagi kätte jõuab… Heldimusega tuletan meelde.

Igasugused koolilõpetamised on üldse sellised… Kehavälised kogemused. Sa ei usu viimse hetkeni, et sellega hakkama saad ja kui actually saad, siis on lõpuaktuse päeval suu kõrvuni ja tuju nii taevas, et sel päeval pole võimalik sinust mitte ühtki koledat fotot teha. Õnn paneb särama. Õnn teeb ilusaks.

Oh, kuidas tahaks jälle kuskile õppima minna. Midagi, mis mind tõesti huvitaks. Kutsumus, miks sa mulle juba puuga pähe ei löö?

Apr 072006
 

Ma alustaksin oma seekordset sissekannet klassikalise tsitaadiga, mille autoriks on mu asendamatu elukaaslane Murakamari:

damn i really suck keeping this blog, dunt i?

Ning tänu sellele, et Murakamari võttis puhkuse ja lendas kaheks nädalaks kaugele Ameerikamaale rikkust, õnne ja armastust otsima, olen mina 16 päeva järjest iga päev 11 tundi tööl olnud. Tõe huvides pean tunnistama, et üks päev nende 16 hulgast möödus mitte tööl, vaid hoopis koolitusel, aga faktuaalset vahet pole, sest lahkusin kodust isegi varem kui tööle minnes ja lõpetasin ikkagi tööl, kust lahkusin alles peale sulgemist.

Kogu aeg on nii kiire, et siia kirjutada pole aega – viimasest korrast on palju vett merre voolanud (loe: peaaegu kuu aega möödas).

Näiteks oli mul vahepeal sünnipäev. Pean tõdema, et kõige parema tuju tekitavad ikka need asjad, mida absoluutselt oodata ei oska! Ehk siis lilled kahelt inimeselt, kelle kohta ma kohe üldse ei arvanud, et nad peaks neid mulle kinkima :) Esimene meie müügimehelt ja teine ühelt juhututtavalt, keda ühistelt pidudelt tean. Võttis taas kord tobeda irve näole.

Mitte et teiste lilled vähem rõõmustanud oleksid – neli töökaaslast tõid mulle kõik eraldi lilli, nii et lõpuks oli päris korralik aed :D

Pidu nõuti kah, niisiis sai see peetud. Lõbus oli!

Sünnipäevaga seoses ka üks veidike nukrasisuline mõtisklus – kuidas saab olla nii, et asi, mis oli nii ilus ja nii hea ja nii perfektne, muutub olematuks, inetuks, arusaamatult nõmedaks… Enesesüüdistamisest pole suurt kasu. Tahaks vigadest õppida, aga pole kindel, kas sedagi oskan. Mulle tundub, et asi on veel poolik, samas ei oska ma seda kuidagi lahendada.

See lõik jäi tahtlikult segaseks. Kes teab, see teab.

Jätkan siiski optimistlikumas toonis. Mäletatavasti õnnestus mul viimasel kevadsemestril ühe kursuse raames viia läbi intervjuu – see läks koos paljude teistega raamatusse, mida kursuse õppejõud toona koostas/kirjutas. Nüüd jõudis raamat lõpuks trükki ja sellega seoses toimus ka koolitus, millele mind (ja kõiki teisi intervjuude tegijaid) tasuta kutsuti.

Nimesildile oli kirjutatud kaasautor, saime autori pühenduse ja autogrammiga raamatu ning koolitus ise oli ka päris tore. Kooli lõpetamisest on nii palju aega möödas, et erialastel teemadel ettekanded mulle enam judinaid ei tekita – vastupidi, pakuvad pigem huvi. Kes teab, ehk hakkan kunagi oma erialal isegi tööle!

Tööst rääkides, ma olin hiljuti päris lähedal uue koha otsimisele – üks ülemus nimelt arvas, et pole mõtet mu palka teistega võrdseks tõsta. Asi läks üsna teravaks ja ma otsisin juba aktiivselt uut tööd, kuid jõudsin leitud seitsmeteistkümnest variandist kandideerida vaid ühele, kui nädal hiljem mu palka siiski tõsteti. Sinnapaika see siis jäi. Sest jah – olgu, mis on ja olgu klienditeenindus kui nõme tahes – sellist kollektiivi, ma kardan, mujalt ei leia. Mul on tõesti liiga lahedad töökaaslased, et neid maha jätta.

Nojah, ootame siis järgmise kriisini. Kui meile kähku kolmandat inimest ei leita, võib see üpris varsti juhtuda, sest kahekesi on koormus ikka meeletu.

Igatahes on mul siiralt hea meel, et Murakas on tagasi ja ma saan üle pika aja vabu päevi nautida. Ja eriti hea meel on mul asendamisega teenitud raha üle, mille hambaarst küll kohe varsti neelab.

Sattusin nimelt märtsi keskel üle kolme aasta hambaarsti juurde. Mõelda vaid: röntgenpilt, kolme augu parandamine ja tarkusehamba väljatõmbamine – seda kõike 35 minutiga ja 1790 krooni eest! Tahaks öelda, et puhas töö, aga kaks auku ja teine tarkusehammas ootavad oma järge, sinna läheb suht samasugune laks. Ja siis on tegelikult veelgi vaja teha…

Mõnes mõttes masendav – ma pidin kaks nädalat juhe koos rabama ainult selleks, et kõik papp hambaarstile viia. Aga noh, selline see elu kord juba on.

Ah, mis ma siin ikka vahutan. Kes minuga rohkem suhelnud on, teavad nagunii juba kõike, mis ma siia kirjutasin ja kes pole… No nendele piisab sellest romaanist vist mõneks ajaks küll.

Aga kõigest hoolimata on elu ilus ja õues on kevade lõhn :)

Jul 252005
 

Tavaliselt on suvel rohkem aega. See suvi on olnud kogu aeg kiire-kiire-kiire. Kogu aeg kuskile minna, midagi teha. Iseenesest on see ju hea… Ainult et blogimiseks eriti aega ja viitsimist pole. Mul oli palju häid mõtteid, vist on siiani. Oma viimases postituses (millest on juba sada aastat möödas) lubasin suure suuga kõigest kirjutada, tegudeni pole siiani jõudnud.

Ega ma praegu ka ei viitsi. Põhjalikult vähemalt mitte.

Lõpetamisest nii palju, et see oli vinge. Või noh, vinge pole vist päris õige sõna. Mingit moodi pühalik. Kui ikka istud TÜ aulas ja vaatad ümberringi ja kuulad rektori kõnet… Oh, mul on nii hea meel, et ma selle kooli nominaalajaga lõpetasin – koos kallite inimestega, pidulikult. Hiljem poleks rõõm sellest pooltki nii suur olnud.

Lätis oli vinge. See on täpselt õige sõna. Jurmala veepark on enam kui vinge. Kui Auras on 3 tunni piletist küll ja veel, arvatavasti ei viitsi seal niigi kaua passida, siis Jurmalas olime terve päeva ja tüdimust ei tundnud kordagi. Külm ei hakanud ka enne päris õhtut… Siis, kui lõpuks mullivannid avastasime :D Ma tahaks nii kohutavalt tagasi!

Eesti karaoke MM finaal Haapsalus oli ka vinge. Uku ruulis täiega, mida oligi arvata. Pooled ürituse külastajad olid Uku fännid (või nii vähemalt tundus). See, et ta võitis, ei üllata vist kedagi ;)

Mnjah. Nüüd ma kirjutasin siis viimases postituses lubatust. Muidugi 100x lühemalt, kui need sündmused väärt on. Ma ei välista, et ühel heal päeval ja kirjutamise tujus võtan ma need põhjalikumalt ette. Aga võib-olla mitte. Näis.

Aga jõudes mu seekordse sissekande pealkirja juurde – ma olen nüüd tööinimene (silmaga näha ja näpuga katsuda saab Ülemiste keskuses). Ja vot sellepärast ma olengi kogu aeg nii neetult väsinud. Kui ikka jõuad koju õhtul kell pool üheksa, siis ei tee enam suurt midagi. Oleskled niisama ja kebid siis magama. Hommikul magad kah.

Nädalavahetused on ainus aeg end korralikult välja puhata, aga need on miskipärast kõik kinni. 15-16 Watergate, 23-34 minu suvepäevad, 30-31 A suvepäevad… 6. augustil Sky+ pidu, aga kuna nädal varem Saaremaal käidud, siis sinna vast ei jõua, ehkki tasuta pidu + Smilers & Toe Tag kõlavad ahvatlevalt. Märjamaa päevad on nagunii samal nädalavahetusel. Ah, mul on tunne, et oleme siis üldse kodus.

Ühel augusti nädalavahetusel tuleb veel Hiiumaa-tuur ja 20. augustil on Kristi pulmad. Vot nii. Kas jääb üldse mõni vabaks? Miskit vist ikka, aga aega ju veel on, plaanid võivad veel tulla. Tegelikult on ju hea, et tegevust jätkub!

Aga tahaks hoopis puhata ja mängida…

Tööl on muide üliväga lahe. Alguse asi, ähvardatakse mind. Eks see tüdimus kindlasti millalgi tule, aga praegu on kõik veel uus ja huvitav. Kolleegid on kõik noored ja lahedad inimesed. Tundub, et mõnusasse firmasse sattusin!

Ja siis on mul veel plaanid kooli minna. Tallinna majanduskooli. raamatupidamist õppima. Kas mul seda töö kõrvalt teha õnnestub, see on 10 punkti küsimus… Ehk isegi suudaksin? Aga kas ma TAHAN jälle seda ajun***i läbi teha? Kolm aastat ainepunktide jahtimist, kodutöid ja mis kõik veel? Oeh. Jah, ma tahan omandada raamatupidamisoskusi. Ei, ma pole kindel, kas ma tahaksin nende oskustega ka ülejäänud elu elatist teenida. Ei, ma ei tea, mida ma üldse teha tahan. Ei, ma pole kindel, kas ma suudan üheaegselt täiskohaga tööl ja koolis käia. Eks näis, mis saab. Kõigepealt vaatan, kas saan sisse. Aga karta on, et saan, sest see konkurss seal pole just eriti suur. Ok – saan sisse, mõtlen edasi.

Watergate, muide, oli ka lahe. Kats maalis mu mõlemal päeval ära ja nii ma seal ringi uhkeldasin :P

Aga ma nüüd parem lõpetan, uni on.

Peatse jällenägemiseni. Kuu-paari pärast kirjutan vast jälle ;)

May 022005
 

Pean tunnistama, et võtsin sel aastal kevadpäevade üritustest vist rohkem osa kui kahel eelmisel aastal kokku. Või kui nüüd hästi järele mõelda, siis ürituste arv võib eelmise aastaga sama olla, aga kui eelmisel aastal langes kogu action nädalavahetusele, siis sel aastal terve nädala peale.

Kevadpäevad algasid minu jaoks teisipäeval kell neli, kui jooksin enne loengut läbi Atlandi juurest tudengi varjupaigast, et saada kätte tellitud särk, mis (nagu ma Pipsilt juba kuulnud olin) osutus väga laiaks. Telgis, kust särke kätte sai ja kevadpäevade märke ning pudeliavajaid müüdi, oli ka Villemi kest – brrrr. Ette võin juba ära öelda, et Villemit ma selle aasta kevadpäevade jooksul ei näinudki – mitte ühtki korda :( Ja lootsin veel, et ehk see aasta saab temaga pilti teha. Igatahes sain oma oranži kartulikot… Vabandust, särgi kätte ja ostsin kevadpäevade märgi kah, mille koos Playboy märgiga õlakotile kinnitasin ja kuhu see ilmselt ka jääb.

Jõudsin kuueks tagasi ühikasse. Õhtuks oli plaanitud Tudengilaul, millest nii Kristi kui Raul osa võtma pidid. Pips teatas viimasel hetkel, et tema ikka ei viitsi tulla ja oma viimast raha selle alla kinni panna, niisiis otsustasin üksi minna – lootuses, et saan enamik aega Kristi-Rauli seltskonnas veeta (mis osutus tõeks).

Aga kuivõrd T-särk tekitas siiski tugevat nördimust, uurisin Kätsilt, kas ta poleks nõus üht ekspromt õmblustööd ette võtma, mida ta minu üllatuseks isegi oli. Niisiis lippasin särgiga Kätsi juurde, kus sellest sai igati kantav käisteta top – vähemalt kolmandik särgist sai ära kaotatud. Selle tagajärjel jäin aga tudengilaulule hiljaks – jõudsin kohale alles neljanda esineja ajaks ja magasin seega maha Rauli, kes esines teisena :(

Neljanda esineja viimane lugu oli eriti südamelähedane – nimelt pajatas see ühest väga sümpaatsest õppejõust, kelle loengust ka ise kunagi värske rebasekutsikana osa võetud sai. Etteruttavalt võin ära öelda, et just see lugu kogu konkursi (täiesti ärateenitult!) võitiski.

Kristi hääl oli võimas nagu alati ja Rauli kehastatud vanaema-kitarrist oli ülikõva.

Vahepeal avastasin, et mingid tüübid lasevad ringi maasika Fizzidega ning ei suutnud küllalt pead vastu seina peksta, et ma rohkem sularaha kaasa ei võtnud – uskusin, et seda seal nagunii ei müüda. Kui üritasin Raulilt raha laenata, tuli välja, et tõesti ei müüdudki – küll aga leidus seda kottides, mida jagati esinejatele (minu andmetel sisaldas kott õlut ja siidrit… ja vett ja jogurtit?!? kahes viimases pole kindel). Igatahes võlus Raul mulle ühe siidri välja, mille üle mul ütlemata hea meel oli.

Paar päris head esinejat oli veel (peamine on ikka see, et nalja saaks, eks), aga leidus ka jamamaid tüüpe – mida ongi oodata, kui lauljad tulevad lavale ja teatavad: “Me ei ole nii naljakad, kui eelmised esinejad, meil on pikad ja igavad laulud, me üldse ei pahanda, kui te magama jääte.” No hallloooo!!!

Lõpupoole tüdinesime Kristiga saalis seismisest ära ning läksime lava taha (lauljate tundmise eelised) – garderoobi, kus kõik esinejad oma riideid-pille ja muid kodinaid hoidsid. Istusime seal algul Kristiga kahekesi, inimesi käis läbi, tuli juurde, vahetus… Mingi aeg jõudis kohale Raul pooliku maasika Fizziga, mille ma tal käest ära võtsin väitega, et tema rohkem juua ei tohiks – jutu peale, et ta olevat Kristit prügikastiga petnud. Raul hakkas selle peale õlut jooma ja mina sain ülejäänud siidri endale.

Mingil hetkel korraldasid ruumis viibivad tüübid lambist võimsa muusikaesituse. Seda oleks pidanud filmima, ausõna, sõnadega kirjeldamine ei anna pooltki edasi. Asi algas nii, et üks tüüpidest võttis trummi ning hakkas seda mängima (see oli selline trumm, mida kätega taotakse). Raul, kellel olid trummipulgad, aga mitte trummi, ühines sellega veidi aja pärast – laua äär ajas ka suurepäraselt asja ära. Ning mingi aeg hiljem tuli ruumi järgmine tüüp, kes hakkas trummidele kaasa huilgama – laulmiseks seda nimetada ei saa, see oli rohkem pärismaalase kisa moodi. Aga trummipõrinaga läks megalt kokku ja lõppkokkuvõttes tekitasid nad kolmekesi ülivõimsa vaatepildi. Või siis pigem kuuldemängu. Mis iganes. Ainult üks sõna: VÕIMAS!

Istusime garderoobis seni, kuni žürii oma otsusega ühele poole jõudis. Autasustamist läksime vaatama lava taha, kus tekkis mõte lava kohal asetsevale rõdule ronida, kus eriti hea vaade avanes. Kristil oli pikk kleit ja kontsakingad ning üles viis suht järsk raudtrepp, aga kuna nad olid Rauliga kindlad, et ühtki auhinda ei saa, ronisime siiski üles.

Aga oh seda imet, kui A.E.Ri nimi siiski välja kuulutati – Kristi viskas kingad jalast ning lendas sukkis treppidest alla ja lavale. Eks me siis võtsime tema kingad näppu ja kiirustasime järele. Ülejäänud auhindamist vaatasime niisiis alt – vaade oli hea sellegipoolest.

Kojuminekul tegin enda arust head nalja, küsides Raulilt, kas ta pole tähele pannud, et Raatuse jääb neile täpselt koduteele ning Raul leidis selle peale, et vast võib jääda kah. Minu arust tegi takso küll päris kenakese ringi sisse, aga mis mul sai selle vastu olla – väljas oli nii külm ja ma olin väsinud… Ja kogu oma sularaha andsin ausalt takso jaoks – seda oli küll ainult viis krooni.

Igatahes oli Tudengilaul üks ütlemata lahe üritus – 30 krooni eest lõbu rohkem kui laialt.

Kolmapäeva õhtul leidis aset kurikuulus kehamaalingute võistlus. Kurikuulsuse omandas ta küll hiljem ;) Eelloost nii palju, et niipea, kui kevadpäevade kavast selle võistluse kohta lugesin, saatsin Katsile MSNis lingi ja pakkusin oma keha. Veenmist polnud vaja, Kats võttis kohe vedu.

Kaks päeva enne võistlust helistasin numbrile, kus kästi võistkonnad kirja panna, et küsida, kas võistlus toimub väljas (Brrr. Aga toimumiskohaks oli märgitud Lille mägi) või sees. Öeldi, et algne mõte oli küll väljas teha, aga kuna ilm on külm, siis ikkagi sees. Kinnitasin, et meie poolt on võistkond tulemas.

Katsil tekkisid hiljem omapoolsed küsimused, kui paljud siis juba võistlusele registreerunud on, millised on reeglid jne jne, mistõttu ta pidi sinna järgmisel päeval ise helistama ja lisainfot küsima. Kuna ta aga unustas seda teha, läksime kolmapäeval õndsas teadmatuses kohale. Võistkonda võis kuuluda 2-4 inimest, võtsime kaasa Kätsi juuksuriks ning Krissu ja Pipsi kaasaelajateks-fotograafideks. Läks aga veidi teisiti, kui plaanitud…

Kõigepealt taheti võistlust hoolimata paari päeva tagusest jutust üldse väljas korraldada. Minu protesti peale leiti, et eks võib ju saalis ka. Siis tuli välja, et me oleme ainus võistkond, kes üldse kohale on tulnud. No teate! Et võistlus nurja ei läheks, hakati kähku võistlejaid juurde organiseerima.

Lõpuks oli võistkondi neli – hiljem saadud info puhul võin öelda nii palju, et üheks võistkonnaks olid ca 16-aastased keskkoolinoored, kes olid kutsutud võistluse korraldamisel abistama ning üks võistkond (ainus 100% meestetiim) tuli (väikse hilinemisega) ise (st omal algatusel). Kust aga tuli neljas võistkond ehk rastapatsidega neiu koos kahe maalijaga, seda ma ei teagi – tulid nad siis ise või kutsuti kohale…

Algatuseks toimus mingi täiesti sürr etendus, mille esitasid noodsamad esialgselt appi kutsutud noored (ja nagu hiljem teada sain, polnud ka nemad sellest, et nad midagi etendama peavad, varem teadlikud). Asi nägi välja selline, et kolm tibi tõmbasid endale sünge muusika saatel kummikindad kätte, tirisid kohale neljanda vastupuikleva tibi, pintseldasid tolle värvilise veega üle ning peakorraldajast mees lõikas lõhki padja, mille sisu ta märjale tibile pähe puistas. Seejärel hoidis mees tibi nina ees paberit, nii et too sai selle pealt teksti maha lugeda ja karjuda vabadusest ning kõigest, mida see endaga kaasa toob. Mnjah. Ma parem ei ütle midagi. Võib-olla on viga selles, et ma pole kunstiinimene?

Siis tuli korraldaja välja järgmise “meeldiva” üllatusega – maalingu tegemiseks on aega 20 minutit. Katsi küsimuse peale, kas mees on kunagi ise kehamaalingut teinud, tuli vastuseks ei – ürituse idee oli üldse tulnud enne igasuguseid ideid, kuidas see reaalsuses toimuma saab (ja seda oli näha). Katsil õnnestus mees ära veenda, et sellise ajaga valmis ei jõua ning lõppkokkuvõttes saime vist ca 45 minutit. Ajapuuduse tõttu värbasime pealtvaataja Krissu abikunstnikuks, seega jäi fotograafi roll ainuüksi Pipsi kanda.

Mnjah, tegelikult küll mitte ainult Pipsi – kohal oli ka Postimehe fotograaf Ove Maidla ning kaks fotograafi kevadpäevade korralduse poolelt. Postimehe fotograafile näis eriliselt meeldivat mu soeng, mida ta igast küljest pildistas – üldiselt tiirles ta umbes kolmveerand ajast (vähemalt nii tundus) meie tiimi ümber.

Kogu värvimise protsess ise oli ülimalt lahe, kui mitte arvestada fakti, et kuigi me olime ruumis sees, oli seal ikkagi KÜLM. Kananahk oli terve võistluse vältel mu truu kaaslane, aeg-ajalt võttis suisa värisema. Aga kui see kõrvale jätta, siis kõik muu oli tõesti ülikõva.

© Ove Maidla, Postimees

© Ove Maidla, Postimees

© Ove Maidla, Postimees

Continue reading »

Jan 272005
 

Mnjah. Ma sain läbi. See on ka tõesti kõik, mida ma sain: “No teadusega pole sel tööl küll midagi pistmist, see on publitsistika. Aga noh, sa oled nii palju vaeva näinud, ei teagi, mida teha… No paneme halastusest E välja, aga bakatöö pead hästi tegema – hoian sul silma peal.”

Ma teadsin seda kõike, mida mulle öeldi, teadsin seda juba tööd kirjutades. Aga nati niru oli seda kuulda ikkagi. Ja nati niru oli esimest E-d saada. Kurb, kurb, aga ma tean seda isegi, et ei oska teadust teha. Kõige rohkem on kahju sellest, et ma pean selle oskuse kooli lõpetamiseks siiski omandama. Brrr. Tegelikult olen ütlemata tänulik, et mind üldse läbi lasti – s*takeeraja tüübi puhul oleks raudselt F lennanud.

Igatahes – SEMESTER ON LÄBI :D Ees on kümme õndsat päeva, kus ma ei pea MITTE MIDAGI asjalikku tegema. See rokib täiega!

Homme hakkan koristama – siin on juba tõeline seapesa, mul pole viimasel nädalal absoluutselt aega olnud millegi asjaliku tegemiseks.

Tiina pizza on üks ääretult tore koht – sisekujundus on lahe, teenindus viisakas ja kiire ning pizzad peaaegu sama head kui Steffanis. Küll veidi kallimad, nii umbes 70-80kr vahel, aga ausalt – see tasub ennast ära. Mina sain täna igatahes ülimalt positiivse elamuse.

Jan 252005
 

Arvan, et mitte keegi ei suuda täielikult ette kujutada, mida ma selle seminaritöö kirjutamisel läbi elama pidin. Sellist piina ei sooviks isegi mitte oma suurimale vaenlasele – ma pole vist elu seeski ühe asja pärast nii palju ahastanud ja paanitsenud. Aga NÜÜD on see igatahes valmis!

Terve viimane semester on olnud (vabandage väljenduse pärast) nagu ora p*rses. Mida erialasemaks ained lähevad, seda vähem ma neid oskan. Irooniline on see, et ma armastan oma osakonda ja kursust, minu arust on need TÜ parimad. Enamik õppejõude on isiksustena võrratud, isegi loengutes on kohati huvitav. Aga igasugused kodutööd, eksamid jms – need ajavad tõelised judinad peale. Niisiis võib öelda, et ma armastan oma kooli juures kõike peale õppimise.

Novembri algul ei kujutanud ma ette, kuidas üldse ühestki ainest läbi saan. Detsembri algul ei kujutanud ma seda ette veel vaid kolme aine puhul. Detsembri keskpaigaks oli järele jäänud kaks. Ja nüüd, jaanuaris, pärast üliinimlikke jõupingutusi, jäi järele vaid üks asi – see kurikuulus seminaritöö.

Tahate teada, kuidas käis minu seminaritöö kirjutamine?

Septembri lõpuks oli vaja valida teema, püstitada uurimisprobleemid ja -küsimused. Juba see oli minu jaoks suhteliselt kirves tegevus. Läbi häda ja Pipsi abiga sain midagi siiski seminari jaoks kirja. Seal öeldi aga, et sel teemal on juba mitu inimest kirjutada tahtnud ning peaksin midagi muud valima. Pakkusin välja mitmeid ideid, mis mul peast läbi olid käinud ja valisime lõpuks ühe välja. Õppejõud rääkis palju tarka juttu, aga kuna ma seda kirja ei pannud, siis ununes see mul pea kohe, kui seminar läbi sai. Vähemalt sain esialgse jura eest 2. töö punktid kirja.

Seejärel ei tegelenud ma asjaga umbes kuu aega absoluutselt. Lõpuks võtsin ennast kokku ja uurisin MSNis ühelt teemaga seotud alal töötavalt tuttavalt asja kohta lähemalt. Tuli välja, et pool sellest, millest plaanisin kirjutada, ei kuulunud üldse antud teema alla. Nii palju siis sellest. Kurtsin õppejõule oma muret ja ta soovitas mul ainult sobivast poolest teha.

Seejärel ei tegelenud ma asjaga jälle umbes kuu aega. Siis ärkasin talveunest ja kirjutasin teisele õppejõule (mulle soovitati seda otse loomulikult juba kuu aega tagasi teha), et ta mulle mingit kirjandust soovitaks. Sain vastuseks, et teema on liiga üldine ja ma peaksin seda täpsustama. See lõi kogu asjale suht bloki ette, kuna ma ei osanud otse loomulikult midagi täpsustada. Novembri jooksul oleks pidanud ära tegema 3. ja 4. kodutöö ehk vastavalt teooria ja metoodika – lükkasin asja muudkui edasi, aina uued järelajad tulid ka ja…

Detsembri keskel, kui viimanegi järelaeg möödas oli, otsustasin, et ei jõua selle teemaga mitte kuskile. Kuna bakakaureuseeksamist polnud ka midagi konkreetsemat kuulda, siis otsustasin, et teen siiski bakatöö. Seega oleks seminaritöö pidanud ideaalis olema teemal, mida selle osana kasutada saab. Pöördusin kolmanda õppejõu poole, kes on ülilahe inimene ja kelle loengud on ühed mu lemmikutest, ning küsisin, kas ta oleks nõus mu veel nii viimasel minutil oma juhendatavaks võtma ja kas ta oskab mulle mingit teemat soovitada. Oli nõus ja soovitas teema kah.

Ühesõnaga pidin seminaritöös võrdlema Eesti tähtsündmusi aastatel 2001-2004 ning EL toetust samal ajal. Ja siis tegema järeldusi, kas need sündmused mõjutasid seda toetust. Midagi sellist. Eks ma siis üritasin asjaga vaikselt tegeleda. Aga siis tulid jõulud peale ja siis aastavahetus…

Ja uue aasta alguses oli vaja kirjutada referaat ning üks eksam ära teha, nii et seminaritöö jaoks eriti aega ei jätkunud – kaitsmine oli juba 11, eksam sellest vaid päev varem. Lisaks veel bakatöö teema kaitsmine, mis oli ka omaette huvitav kogemus – sinna tuli kaasa võtta paber koos targa jutuga, mida ma aga teps mitte kirjutada ei osanud, sest mu juhendajal oli mu töö teemast tunduvalt parem arusaam kui mul endal. Lisaks olin selle nädala alguses veel haige ka, nii et ajutegevus oli selle võrra veelgi aeglasem. Igatahes kirjutasin midagi valmis, juhendaja täiendas, siis kirjutasin veel natuke juurde ja nii see tehtud sai. Kaitstud ka – ehkki ma eriti midagi rääkida ei osanud, üks õppejõud hakkas kohe alguses oma nalju tegema ja lõppkokkuvõttes rääkis juhendaja rohkem kui mina.

Niisiis oli 13. jaanuar, kõik muud kooliasjad ühel pool ja võisin täielikult seminaritöö kirjutamisele keskenduda – üles laadida tuli see hiljemalt 24. jaanuaril. Seega oli mul aega 11 päeva. Ja kas ma hakkasin asjaga kohe tegelema? Õige vastus on EI. Nädalavahetuse logelesin maha – seega jäi alles vaid nädal. Ja selle nädala jooksul avastasin ma iga päev üha uuesti, et ma ei oska midagi kirjutada, konsulteerisin meili teel juhendajaga, kirjutasin kursaõe soovitusel ühele teisele õppejõule, et tema käest metoodika valiku kohta nõu küsida… Ja mis oli tulemus? Too õppejõud ütles, et selle paari päevaga ei jõua ma kuidagi nii pikka perioodi analüüsida ja soovitas nö “tule kustutamiseks” võtta ainult üks kuu ja seda siis põhjalikumalt analüüsida. Juhendaja oli päri.

Reaalne töötegemine algas niisiis alles neljapäeval, mis seisnes selles, et istusin pool päeva Rahvusraamatukogus ja lehitsesin vanu Postimehi – Postimehe internetiarhiiv on mingi ülimüstiline ja vanemate lehtede koha peal kasutu asi, vähemalt siis, kui sul on vaja terved numbrid läbi lugeda – pooli artiklitest polnud lihtsalt arhiivist vaadates näha, neid oli netist võimalik leida ainult siis, kui artikli täpne pealkiri otsingusse panna.

Istusin õhtuni raamatukogus ja sain pärast seda lõpuks oma fotod kätte – ülejäänud õhtu tegelesin seminaritöö asemel nendega.

Reedel lugesin pool päeva usinasti segast artiklit EL identiteedist, mis pidi idee järgi olema osa teooriast, ehkki tänu teema kitsendamisele ei läinud teooria minu arust enam üldse teemaga kokku. Kuna ma aga sõbra sünnipäevale minemata jätta ei raatsinud, kulus teine pool päevast muudele asjadele.

Järgmisel hommikul läksime 8.45 bussiga Pärnusse, seega magada öösel eriti ei saanud ja pohmakaga bussisõit polnud just kõige meeldivam. Kodus oli ka igasugu asju teha, üle vaadata ja rääkida ja uni oli nagunii terve päeva, seega polnud sobivat konditsiooni, et tööd kirjutada. Alles hilisõhtul, kui A hakkas ema arvutile format C-d tegema, võtsin jälle artikli ette. Ega eriti kuskile ei jõudnud, uni murdis maha.

Pühapäeva õhtuks sain artikliga lõpuks ühele poole ja hakkasin sellest mingit juttu kokku kirjutama. Päris valmis ei jõudnud, sest pidime bussi peale minema. Bussis trükkisin aastaraamatust sündmusi arvutisse, mis oli ka parajalt k*pp tegevus – seal oli nii kitsas, et trükkimisele kulus poole rohkem aega kui tavaliselt.

Tallinnas lõpetasin teooria osa ära, kirjutasin sinna veel miskit juurde. Olin öösel kella viieni üleval, rohkem lihtsalt ei suutnud ja kobisin magama. Mingi 8-9 paiku tõusin jälle üles ja hakkasin metoodika osa kirjutama. Üllataval kombel tuli inspiratsioon peale ja see läks päris kergelt.

Umbes poole kaheks sain valmis ka 4. kodutöö – olin vahepeal selgusele jõudnud, et pean need kaitsmisele pääsemiseks vajalike punktide kätte saamiseks vist ikka ära tegema. Saatsin tööd ära, ise veel kartsin, et äkki saadetakse mind nii viimasel minutil kohe p*rse. Õnneks ei saadetud. Vastusest aga selgus, et õppejõud arvas mu töö endiselt vanal teemal olevat. Ikka täitsa idioot olin, et talle teemavahetusest teada ei andnud! Saatsin siis veel ühe meili, vabandasin ette ja taha, avaldasin lootust, et sellest mingit jama ei tule.

Selleks ajaks oli uni jälle nii suur, et keerasin tunnikeseks magama, mis otse loomulikult kaheks venis. Aja raiskamine magamisele oli aga seda väärt – pärast kaht tundi puhkust olin jälle täitsa vormis. Ja nii ma siis uurisin tundide kaupa ajalehti ja kirjutasin sealt vajalikku välja – umbes kella üheteistkümneni õhtul. Siis hakkasin väljakirjutatut analüüsima – see võttis veel paar tundi. Lõpuks sissejuhatus, järeldused, diskussioon ja kokkuvõte – mis on tegelikult ju sama asi, ainult veidi erinevas sõnastuses. Oeh. Lõpetasin pool neli öösel.

AGA TÖÖ SAI TÕEPOOLEST VALMIS.

Loodetavasti ei teki mul sellest probleeme, et ma tähtajast 3,5h üle läksin, aga ma sügavalt kahtlen, kas õppejõud passis keskööni failihalduri ees, et sealt enne tähtaja lõppu viimased tööd kätte saada. Ja loodetavasti saan ma ikka homsel kaitsmisel läbi ka. Aga minu enda arvamuse kohaselt peaksin saama. NII sitt see töö ikka pole.

Vot nii kirjutasin mina oma seminaritööd. KIRJUTAMISE osa sai põhimõtteliselt tehtud pooleteise päevaga – ajavahemikus pühapäeva õhtust kuni teisipäeva varahommikuni.

Ja kogu eelnevasse tööga seotud protsessi, mis põhimõttelist algas juba septembris, võite sisse arvestada ka suuremal hulgal paanikahooge ning tahtmist kooli pooleli jätta (mida tähtajale lähemale, seda tihemini) – valasin veel pühapäeva õhtul ema ja A õla najal pisaraid ning polnud ööl vastu esmaspäevagi kindel, kas ma asjaga hakkama saan.

Ilma ema, A ja Pipsita poleks ma seda tööd ilmselt valmis saanudki – nad olid mulle kogu aja oma nõu ja jõuga abiks, kannatasid mu paanikahooge ja rahustasid mind maha. Mõned kursaõed olid ka abiks – nii palju nad õnneks mu paanikahoogudega kokku pidama ei puutunud kui ülalmainitud persoonid, aga head nõu ja toetust sain läbi selle vaevalise üle nelja kuu kestnud protsessi neiltki.

Vot sedapsi. Pole teha muud, kui tänada kõiki kõrgemaid jõude, et mul on nii palju häid sõpru ja nii toetav perekond, sest muidu… Nojah – minu isiklik arvamus on tõesti see, et ilma nendeta oleksin ma kooli ammu pooleli jätnud.