Jun 232012
 

Ma panen truult kõik unekooli arengud kirja – siis on neil, kes sama murega siia blogisse jõuavad, hea erinevatest kogemustest lugeda.

Kui eile olin ma üksi ning voodisse tagasi viimise ajal oli Poisil hiiglama lõbus, siis täna oli olukord teistsugune. Abikaasa jõudis hommikupoolikul üle mitme päeva koju, tegeles natuke lastega, aga oli nii väsinud, et vajus siis magama. Lapsed on aga hirmsad issikad ja üleüldse on tavaline see, et nende magama panemiste ajal, mil me mõlemad kodus oleme, on tunduvalt keerulisem, kui emb-kumb meist seda üksi teeb.

Nii et täna ei olnud Poisil üldse nii lõbus minu eest ära joosta, täna oli see tema meelest isikuõiguste rikkumine – miks emme mind magama paneb, kui ma tahaks selle asemel hoopis issiga mängida. Aga minu tuju oli rahulik ja kõigutamatu nagu eilegi – mähkme saime alla ja pluusi selga läbi suure kisa, pidin üheaegselt Poissi jõuga kinni hoidma ja mõmmi laulu laulma. Vaat selleks mul tõesti kannatust pole, et oodata, kuni Poiss maha rahuneb – tean ju, et kui ma olen rahulik ja konkreetne, pole asi minu vales käitumises, vanus on lihtsalt täpselt see kõige “mõnusam” jonni ajastu, iga asi, mis ei meeldi, vallandab protestikisa. Sai talle rahulikult öeldud, et kui sa nüüd potil ära ei käi, siis hiljem enam ei saa, läheme paneme mähkme alla ja magama. Nii saigi. Ja maru rahulikult viisin 15 korda jonniva lapse voodisse tagasi. Siis jäi mõneks ajaks, tuli veel korra välja, viisin uuesti ja jäi väikese virinaga magama.

Plikaga sai see-eest janditud. Läks küll kenasti voodisse, aga hakkas mind sealt mänguhimuliselt togima ja naerma, selle asemel, et rahulikult laulu kuulata. Ütlesin, et kuni ta pole rahulikult ja vaikselt, pole unelaulul mitte mingit mõtet ja ma lähen lihtsalt minema. Mõjus :) Jäi minust rahulikult voodisse, tuli aga mõne aja pärast uksele issi järele pärima. Rääkisin, et issi puhkab samamoodi väsimust välja nagu nemadki ning kui kõigil lõunauni magatud, saab jälle koos mängida. Plika virises, et ei taha magada. Ütlesin, et tal on kaks varianti – kas jääda rahulikult magama või kui jaurama hakkab, siis mõneks ajaks vannituppa järele mõtlema minna. Seejärel jätsin ta sinnapaika ja tulin ära. Jorises natuke ja hakkas mind hüüdma – kui tagasi läksin, siis kurtis, et ei saa tekki peale. Panin teki peale ja tulin jälle ära, kogu selle jama peale hakkas aga Poiss nutma… Õnneks vist päriselt ei ärganud, vigises ennast läbi une uuesti magama, Plikat pidin käima veel korrale kutsumas, et ta vait oleks ja venda jälle üles ei ajaks.

Nüüd siis Poiss magab ja Plika on rahulikult voodis. Saan selle postituse üles riputada ja loodetavasti siia midagi lisama ei pea :D

Lõpetuseks veel üks kord tõdemus, et sellises vanuses lastega on unekool tegelikult hirmus lihtne. Lihtsalt endal peab olema õige suhtumine ja piisavalt kannatlikkust, muidu on ettevõtmine kindlalt läbi kukkunud :)

Jun 222012
 

Kui lõunaunne panemiseks pidin Poissi sada korda voodisse tagasi viima, siis nüüd õhtul ainult 55 :D Plikaga oli ka hea pärast seda rahulikult toimetada, temaga lugeda ja talle laulda – see üks ühele tähelepanu on talle mõnusalt rahustav, nii et kui ma ta lõpuks voodisse panen, jääb kohe kenasti vaikselt tuttu.

Peaaegu kahesega on unekool tegelikult nii naeruväärselt lihtne, lihtsalt endal peab hea tuju ja kuhjaga kannatust olema. See on muidugi eriti totter, et Poiss jäi ju varem probleemideta magama, aga mis teha – kui see voodist välja ronimise komme järsku tekkis, tuleb see nüüd ka kiiremas korras küljest ära harjutada :P

Jun 222012
 

Eile panin Plika kaheksa paiku magama, Poiss ärkas pool kaksteist :D Hängis minuga poolteist tunnikest, sõi rosinaid, jõi piima ja oli rõõmus. Ühest läksin voodisse, tema tuli oma voodist minu kõrvale, kuna Abikaasat polnud, siis lasin tal jääda, nii me magama jäimegi. Hommikul tuli Plika ka meie juurde ja tukkusime kolmekesi edasi – kell kaheksa oli mul äratus, mille peale nemad ei ärganud, läksin kööki putru keetma, nõudega kolistamise peale lõpuks virgusid.

Täna on mul äärmiselt hea tuju olnud, nii et lõunaune ajaks küpses loogiline plaan panna Poiss alguses üksi voodisse ja Plika alles siis, kui Poiss juba magab. Sai jälle rakendatud seda teada-tuntud kõige efektiivsemat unekooli meetodit voodist välja tulemise korral – viia laps vaikides, ilma silmsideme ja emotsioonideta voodisse tagasi. Kasvõi sada korda. Ma läksin iga korra järel toast ära ja tõmbasin ukse nii kinni, et prao vahelt oli täpselt näha, millal Poiss voodist välja tuleb, siis läksin kohe tagasi.

Ja TÄPSELT sada korda läkski! Kuni seitsmekümne viiendani oli Poisil jube naljakas, siis kiskus nutujoru üles, mis läks järjest suuremaks – no eks väsimus tuli ju ka peale. Ja kui sada täis sai, siis enam voodist välja ei tulnud. Virises veel natuke ja seejärel kustus.

Plika sai selle umbes pool tundi kestnud jandi ajal omaette mängida, pidin talle küll vahepeal meelde tuletama, et ta vaiksemalt oleks ning aeg-ajalt uusi asju kätte andma, aga ta tegi väga kenasti koostööd. Ja kui Poiss lõpuks magas, sain Plika ka kenasti voodisse, kuhu ta kohe vaikselt jäi.

Niisiis jätkamegi nüüd selliselt, kuni Poiss enam voodist välja ei tule. See ei tohiks kusjuures üldse ülearu kaua aega võtta. Ja kui Poisi voodisse jäämine on eeskujulik, eks siis katsetame jälle koos magama panemist, mis võib ilmselt algul veidi tagasilööke anda, aga küllap saame lõpuks asja jälle täitsa korda.

Igatahes on õndsus, üle mitme päeva on mul lõuna ajal paar segamatut tunnikest ning õhtul palju rõõmsamad lapsed.

Jun 212012
 

Ka kõva põrand võib olla võrdväärne kõige pehmema voodiga…

Teki panin ise peale, vastasel korral poleks pilt avalikult näitamiseks kõlvanud :P

Kui nüüd lähtuda sellest, et 20 minuti pärast peaks uni sügavaks muutuma, siis ma katsun talle nii veerand tunni pärast mähkme alla saada ja ta voodisse transportida. Ma ju võin unistada, et magab hommikuni, ehkki see on äärmiselt ebatõenäoline :D

Aga need lõunauned on taas kord üks piin. Varem jäi Poiss hästi magama, aga nüüd on ta peaaegu kahene väänik, kes avastas, kui palju lahedam on kogu aeg irvitades voodist välja ronida. Ja Plika, kellega omaette nii palju probleeme pole (ehkki varem oli probleem tihti ka sellest, et Plika jauras ja segas Poisi magama jäämist), läheb ju kõigi lollustega suure rõõmuga kaasa. Nii et viimased kolm päeva on lõunauni aia taha läinud. Kui see nii jääb, olen varsti hullumaja patsient valmis. Oleks, et nad saavad ilma selleta hakkama… Plika kuidagi veel, aga Poiss küll mitte. Ja ainus lahendus, mille ma suutsin targast internetist välja tuhnida, oli hästi magav laps nädalaks teise tuppa panna, kuni probleemne laps korralikult magama jääma õpib. Nojah, teoreetiliselt me võiks seda katsetada, Plika mujale magama viia… Aga esiteks ma ei kujuta ette, kuidas ma kaht last eri tubades korraga magama panen (Abikaasat varsti ju enam pole), teiseks kujutan ma elavalt ette, kuidas omaette jäävad mõlemad kenasti magama, aga kokku lastes hakkab sama lollitamine pihta.

Oh jah. Ise ma neid väikese vanusevahega lapsi tahtsin, eks :D No küll ma midagi välja mõtlen. Löön nad näiteks panniga uimaseks või miskit taolist :P

May 232012
 

Blogi on selles mõttes ikka võrratu, et alati saab minna ja lugeda oma aasta-paari tagustest juhtumitest ning hämmastuda, kui kiirelt kõik ununeb. Või siis muiata, kui teatud asjad korduvad.

Siin uuel lehel on enamik vanu postitusi ju endiselt privaatsed. Ma üldse ei üritagi ennast sundida, vaatan neid üle ainult siis, kui tuju on. Eriti tihti pole :) Palju tihemini ilmuvad vanad postitused nähtavale nii, et mul on vaja neid parajasti kirjutatavas jutus linkida, siis vaatan üle ja teen avalikuks – ja paljudel juhtudel pean sellega seoses üle vaatama ka kõik nondes vanemates postitustes lingitud postitused. No see on mul sihuke kiiks, et kõigis nähtaval olevates postitustes lingitud varasemad asjad peavad olema loetavad. See oleks ju õrritamine, kui poleks :)

Samuti juhtub vahel nii, et keegi uurib mingi konkreetse teema kohta ja motiveerib mind sellega seoses noid postitusi avalikuks tegema. Terve eilse päeva näiteks vaatasin ja lugesin üle vanu unekooliga seotud postitusi – karta on, et mõnda üles ei leidnud, aga kaks põhilist ajaperioodi oli, mil ma sellega tegelesin, sealsed asjasse puutuvad postitused on nüüd kõik üleval. Väga hea, et mult seda abi paluti, sest tegelikult olen tükk aega mõelnud, et Google juhatas tihti väikelapse unega hädas olijaid mu blogini ja et need võiks kiiremas korras taas avalikuks teha. Nüüd siis tehtud – teema all on hetkel 46 postitust. Praegusest saab 47 :P

No igatahes, jõudes nüüd lõpuks postituse pealkirjani – lugesin umbes aasta tagust postitust eelmisest juunist, kus kirjutasin laste söömisest ja magamisest ning meie pere söögiharjumustest.

Nüüdseks olen muidugi täiesti ära harjunud sellega, et lapsed magavad omaette, oma toas, öö läbi, lõunaund ka ühel ajal. Pole mingeid püreesid ega tissi – kõik sööme ühte toitu.

Õudselt tüütu oli ikka see aeg, kui laste magamisega probleemid olid ja kui poisile omaette toitu tegema pidi. Peaaegu kahesega on elu tunduvalt kergem kui peaaegu aastasega :P

Päris ideaalne seis unedega muidugi pole – poiss ärkab enamasti seitsmest (aga võiks ju hiljem), plika teeb vahel trianglit (mõni päev nädalas juhtub ikka, et keeldub lõuna ajal magama jäämast, õhtul viriseb jne). Neid kordi on aga vähe, suuremas osas on kõik superluks.

Aga üks asi pole küll põrmugi muutunud. Ühes soojade ilmadega tuleb täielik viitsimatus toiduga vaeva näha :D Kui jahedamal perioodil oleme üpris tublid kokkajad ja mahetajad, siis sooja ilmaga tahaks minna esimesse poodi, osta ära esimese asja ja teha süüa nii vähe kui võimalik. Igasugu põhilise kraami puhul, mida oleme juba tükk aega kindlatest kohtadest mahedalt ostnud, on küll kerge sama rida jätkata, aga iga uue asja puhul tuleb tõsiselt pingutada, et minna seda uut vajalikku komponenti otsima mahepoest, mitte haarata esimene kättejuhtuv Selverist. Jogurtit pole juba ammu teinud (saab ilma hakkama, ei osta ka), hapukoort ka mitte (seda küll vahel tahaks), leiba küpsetada ei viitsi (aga siiani olen ikka küpsetanud, sest poe leib on nõme)…

Mis teha. Suvi :D

Apr 122012
 

On üks suur ja tähtis teema, mis meelel ja keelel, aga blogis seda veel lahata ei taha. Seega läheb kogu aur blogivälisele suhtlusele ja siia kirjutada polegi nagu suurt miskit.

On mõned pildid, mis ootavad üles panemist, oodaku veel veidi.

On hea meel, et Poiss on õppinud lõunaunesid toas magama – jääb kohe ja vaikselt. Enamasti magab kaks tundi, kui olen ta enne korralikult ära väsitanud, siis kolm. Super! Hommikused ärkamised selle arvelt oluliselt paremaks läinud pole, kella keeramist tuleb ju ka arvesse võtta. Seitse-pool kaheksa on ikka üleval – aga no parem kui varasem viis-kuus, eks. Olgu siis kella keeramine või mitte :)

Täna oli esimene tõeliselt kevadsuvine ilm. Lapsed said talvekombe asemele soojad traksikad, õhemad joped ja õhema mütsi, kindad võis suisa ära jätta. Mitu tundi möllasid õues, Annika oli ka oma poisiga külas, seltsis segasem.

Pühapäeval on Kristina plika esimene sünnipäevapidu. Järgmisel nädalal on holistiline nelik. Täpselt kolme nädala pärast lendan Luksemburgi. Load tuleks ära teha, õppesõitudesse jäi kahenädalane paus, nüüd üritan liiklusseadust lõplikult selgeks teha ja küsisin koopia oma sõiduraamatu kohta (või mis iganes see siis on) – pühapäeva hommikuks on kokku lepitud, et läheme Abikaasa ema autoga harjutama.

Ja siis veel tulevikuplaanid… Aga neist kunagi hiljem. Põnevust igatahes jagub.

Apr 032012
 

Teatavasti hakkasime mõnda aega tagasi Poissi tuppa magama harjutama, ajastus sai aga kogemata valesti valitud – just samal ajal kasvasid vist viimased purihambad, igatahes oli käsi mitu päeva suus ja kisa palju, vahelduva eduga palavik ka (hambaid pole muidugi siiani näha).

Kella keeramisest lootsime palju – no et ehk hakkab Poiss hiljem tõusma. Kella keeramise hommikul saime seitsmeni magada, järgmine hommik algas aga kell viis, mis vana aja järgi ju neli.

Lõunaunne panemine ja toas magamine oli alguses äärmiselt komplitseeritud – Poiss lihtsalt seisis voodis püsti ja karjus. Esimesel päeval sain ta poole tunniga magama, aga tunnikegi undki polnud täis saanud, kui ta juba ärkas ja magama saada enam ei õnnestunud. Järgmisel päeval panin ta oma närvide säästmiseks siiski õue, õhtul tuli aga palavik, sestap sellest järgmine päev pidi jälle toas olema. Siis sain ta ka esimest korda kisata magama, põhjuseks C-vitamiin, mis talle voodis põske pistsin – nad on Plikaga mõlemad suuuured vitamiinifännid, aga ma ei tahtnud küll sellest harjumust tekitada, et ilma magada ei oskagi.

Sellest järgmisel päeval oli jälle kisa taevani ja minul olid närvid nii läbi, et ütlesin lihtsalt – jää magama! Ning läksin ära. Noo… Pool tundi vist päris ei läinud, aga kõva kisa oli ikka tükk aega. Noh, ta on juba üle 1,5 aasta vana, tema puhul ma julgen lasta nutta, ta saab aru küll, mis värk on. Kuuekuuse puhul poleks nii käitunud…

Igatahes on viimastel päevadel märgata arengut. Kui alguses saatis magamaminekut enamasti kisa või vitamiin ja uned jäid vaid tunni-pooleteise pikkuseks, siis viimasel ajal on mul õnnestunud Poiss mitu korda voodisse panna, kutsu kaissu, tekk peale ja jääbki kohe magama. No on ka näha, et ta on väsinud, lisaks on ära harjunud ja aru saanud, et päeval voodis olemine polegi miskit hullu. Kaisukoer aitab palju kaasa, Poiss on tõeline koerafänn. Samuti on une pikkus paranenud – ükskord magas ligi kolm tundi täis, üle kahe tunni tuleb nüüd enam-vähem alati ära. Kolmas areng on Plika käitumine – ta on aru saanud, et ei tohi mind toast kõva häälega hüüda, sest see võib venna üles äratada, ning kui ta varem ärkab, siis peab tasakesi toast välja tulema, et vend edasi magada saaks. Ja nüüd Plika tõepoolest ka teeb seda kõike.

Hommikused ärkamised on ka viimased kaks päeva tavalisest etemad olnud. Kui vanasti oli äratus pigem 5-6, siis tõime Poisi endale kaissu või lasime tal ise ringi asjatada ja mängida, kuni Abikaasa seitsmest tõusis, siis üleeile õhtul unustasime lastetoa ukse ööseks lahti teha ja ei tea, kas see midagi aitas, aga seitsmeni oli vaikus majas. Eile õhtul jätsime siis ka ukse kinni, Plika tuli hommikul veidi enne poolt kaheksat toast välja ja jättis ukse lahti, siis ärkas Poiss ka. POOL KAHEKSA! Oh seda õnne ja rõõmu.

Eks näis, kuidas edasi. Peamine tuppa magama harjutamise põhjus oli teatavasti see, et ma lootsin Poissi hommikuti kauem magavat, kui ta päeval kärus neli tundi ei põõna. Noh… Ma pole siiani kindel, kas sellest lühemast lõunaunest mingit tolku on – kui viimase kahe päeva trendid jätkuvad, siis ehk tõesti. Peamine on see, et Poiss lõuna ajal ikka 2-3h magatud saaks, muidu ei puhka ta välja. Ja kui hommikuse ärkamise saaks näiteks kaheksa peale, see oleks imeline. Aga ka pool kaheksa või kasvõi seitse on parem kui viis-kuus.

Oh, ja veel üks täiesti imeline asi – nad on täna juba tund-poolteist ühegi tülita oma toas mänginud, nii et mina sain rahulikult kööki koristada ja hommikust süüa. Nii pikalt nad tavaliselt vastu ei pea, ikka tulevad minu juurde või kisavad üksteise peale, nii et pean rahu looma minema. Kui ma ennist korra nurga tagant piilusin, et näha, mis nad teevad, siis nägin, et Poiss oli oma voodis. Sinna pole ta varem ise minna osanud, Plika ütles, et tema olla õpetanud. Ma nüüd ei teagi, kas Poiss on voodist välja ronimise ka selgeks saanud või tõesti ongi ikka veel voodis. Oh jah :D

Mõtleme juba pikemat aega, et Plikale oleks vaja suure tüdruku voodit, samas ahvatleb väga ka nari idee. Sestap polegi midagi ostnud, kaalume endiselt. Poiss on nüüd juba sellises vanuses, et võiks mõelda ka tema võrekast tavalisse voodisse kolimisele, ehkki miskine tark uneraamat soovitas muidugi kuni kaheseid kinnises võrekas hoida. Oleks ka variant Poisile Plika voodi anda, kust ta saaks ise sisse-välja käia…

No igatahes, kui ta täna tõesti oma voodisse ronimise ära õppis, siis ongi aeg mingid muutused sisse viia, sest see ronimine on üsna ohtlik. Segasummas oli üks pikendatav voodi hiljuti täitsa olemas, aga… Äkki oleks nari siiski parem? Kitsaks läheb, need kaks võrekat mahuvad praegu täpselt ära, kaks pikendatavat pikemas perspektiivis enam mitte.

Samas on Poiss nüüd nii osav, et oskaks nari redelist juba üles ronida ja see tooks rohkem kahju kui kasu. Eks me veel mõtleme.

Dec 162011
 

Kõigepealt lasteaiast.

Eile hommikul läks halvasti ja seda tänu meile endile, me nimelt tülitsesime hommikul Plika kuuldes. Tulemuseks oli see, et Plika hakkas Abikaasale juba lasteaia värava taga rääkima, et tema ei taha minna. Läksid ikka sisse ja võtsid riided ära, Plika juba enam-vähem rahunes ja läks mängima, aga siis tuli Abikaasal töökõne ja kui ta riietusruumi rääkima läks, sattus Plika hüsteeriasse. Iga kord, kui Abikaasa teda sülest maha panna üritas, tuli hüsteeria tagasi, nii sai ta pool tundi hiljem lihtsalt koju toodud, sest Abikaasal oli vaja tööle minna ja hüsteerias last aeda jätta ei tahtnud.

Pärast pikka emaga arutamist otsustasime teha nii, et täna-homme jääb Plika koju, siis tuleb nagunii nädalavahetus – see aitab negatiivsel mälestusel tuhmuda. Küll aga läheme homme õhtul jõulupeole – Abikaasa ei saa, aga ema ja Poiss tulevad kaasa – küsisin kasvatajalt üle, kas nii on okei, lubati lahkelt. See pidu saab kindlasti olema positiivne emotsioon, Plika oskab juba kingitusi hinnata ja tal on kindlasti lahe vaadata, kuidas sõbrad laulavad, seekord jääb ta küll veel publiku rolli. Kuna saab olla koos tuttavate inimestega, siis on see ühtlasi ka nö saali märgistamine.

Nädalavahetusel paneme ema ja Abikaasaga pead kokku ja mõtleme välja sõjaplaani – üritame tekitada mingi rutiini, mis võiks sobida nii meile kui Plikale, et ta saaks turvaliselt harjuda.

Mis puutub tollesse kasvatajasse, kes soovitas mul konkreetsem olla ja mitte juures passida, siis ma usun, et tegelikult ta mõtleski ikka pigem seda, et alati ei saa iga nutu peale joosta, millega ma olen täiesti nõus. Abikaasa sai temaga eile paar sõna juttu puhuda ja kui ma täna helistasin, et homse peo kohta täpsemalt üle küsida, siis rääkisime ka üpris pikalt. Ja minu mulje temast on jätkuvalt väga sümpaatne ja positiivne.

Üleeilsed emotsioonid kumuleerusid tänu sellele, et olin väsinud ja näljane, tänu sellele oli mul terve aja lasteaias külm ja uni ja mitte eriti hea olla. Ma ei usu, et Plika mu väsimust tajus, temaga suutsin väga sõbralik ja julgustav olla, aga ise pidin selle nimel rohkem pingutama. Plika ei olnud ka kõige paremas tujus ja kui ma siis viimaks kasvatajaga natuke rääkida sain ning tema jutust ilmselt väheke valesti aru… Ning hiljem emaga rääkisin… Siis tekkiski selline tundeid välja elav kakofoonia, mis sai täiesti tahtmatult kasvatajaid ründav, ehkki ei olnud mul mingeid etteheiteid ei meie ega ammugi kõigile teistele kasvatajatele. Lihtsalt olukord oli keeruline, kokkusattumused kehvad ja tunded laes.

Aga hea oli, et nii palju vastukaja tuli, see aitas mul eneses selgusele jõuda ja esialgsele sisetundele kindlaks jääda. Kahju muidugi, et mul ei tulnud oma teadmatusest pähe see, et peaksin Plikale peale rühmaruumide ka muudes uutes kohtades turvatunnet pakkuma, nii et ta pidi mitu päeva järjest rohkem nutma, enne kui see mulle kohale jõudis. Kahju muidugi, et me eile hommikul tülitsesime ja sellepärast Plikale veel ühe negatiivse lasteaiaga seotud kogemuse tekitasime, ehkki viga polnud ju üldse lasteaias, vaid meis endis. Sellevõrra läheb nüüd kauem aega, et turvatunne temas uuesti taastada. Algusest peale õigesti käitudes oleks harjumine kindlasti olnud kiirem ja valutum, aga mis teha – ka meie oleme kõigest inimesed, situatsioon on uus ja meiegi alles õpime.

Mulle meeldib meie lasteaed. Rühmaruumid, teised lapsed ja kasvatajad on mõnusad. Ma nägin, et ka Plikale meeldis seal, enne kui endi oskamatusest talle need väikesed traumad tekitasime. Ma tunnen, et kui temaga nüüd ettevaatlikult ja tasapisi edasi harjutada, siis rühmaruumi ma julgen teda kasvatajate hooleks jätta küll – usun, et selle koha pealt olen talle juba piisavalt turvatunnet andnud, nii et kasvatajad suudavad teda lohutada, kui kurbus peaks tekkima. Samamoodi tunnen, et väljaspool rühmaruumi nad teda lohutada ei suudaks, kuna SEAL pole ma talle saanud veel omalt poolt turvatunnet pakkuda. Ja Plikale on seda vaja. Nii ma siis käin kaasas, kuni tunnen, et võiks ka üksi proovida.

Ja kui mul on tunne, et Plika on kogu lasteaia keskkonnaga piisavalt tuttav, siis olen ma nõus südant ka veidi kõvaks tegema ning usun, et kasvatajad saavad tema kurbusest jagu. Seda kõike ma ka kasvatajale täna ütlesin ja ta oli minuga nõus. Nii et… Edasi parema tuleviku poole.

Lapsed on erinevad. Mõni tõesti harjub kohe ja rõõmuga. Mõnele sobivad need reeglid, et räägitakse alguses läbi – lasteaias oled üksi ja ema tuleb hiljem. Plikale see ei sobinud, temal oli rohkem harjumist ja koos käimist vaja.

Ma toetan igati individuaalset lähenemist ja ma saan aru emadest, kel pole võimalik harjutada lapsi nii aeglaselt, kui oleks hea, aga mul on ikkagi kurb, kui tullakse ütlema, et nii PEAB, sest nii on ETTE NÄHTUD ja need emad, kelle laps vajab pikemat harjumist ning kel on ka võimalust seda talle pakkuda, tembeldatakse teiste segajateks. Ärge olge kinni reeglites, ärge tehke midagi nii, sest TEISED arvavad, et see on õige. Lähtuge ikka OMA sisetundest, OMA lapsest. Ühiseid reegleid pole olemas, kõik lapsed on erinevad.

Sattusin eile lugema üht ääretult vahvat blogi koduõppest. Olin sealt kunagi varem ka üht riidemähkmeteemalist postitust uurinud, mida Liis mulle miski hetk linkis, aga toona edasi ei vaadanud, sest koduõpe polnud teema, mis oleks mind tol hetkel huvitanud. Aga kui selle blogi autor nüüd minu viimaseid postitusi kommenteerima sattus, siis läksin jälle piiluma ja natuke blogi algusest lugedes oli järsku väga põnev – ilmselt sellepärast, et lasteaed on ju samasugune kollektiiv, mis eelneb koolile… Ja põhjused koduõppeks on mõnes mõttes vägagi sarnased dilemmale, millal ja kas üldse last lasteaeda saata.

Ma olen koduõppesse sellest mitte midagi teadmata siiani vist pigem skeptiliselt suhtunud, ehkki seda küll peamiselt alateadlikult, sest tõesti, ega keegi pole kunagi küsinud, mis ma sellest arvan :D Aga nüüd Katri blogi lugedes sattusin ma suisa vaimustusse. Tema kirjutatuna tundus see nii lahe ja loomulik ja mugav ja õige… No ok, hiljem juba keerulisem ka :) Eiei, ma ei arva, et ma tormaks nüüd oma lapsi koduõppesse jätma, mis sest praegu üldse arutada, sinnani on veel neli-viis aastat aega ja eks siis ole näha, millised on meie lapsed, meie elu ja nii edasi. Aga nii tore oli lugeda ja ennast selle koha pealt harida. Ja kaasa elada. rõõmustada, et see nende perele nii hästi sobib.

Sellega seoses sai Kristinaga väheke arutletud ka koolide teemal. Sain teada, et Pärnu Vabakool (millest ma ka praktiliselt mitte midagi ei teadnud, aga olin kuulnud väga vastakaid arvamusi) ei ole kohe üldse mitte waldorfkool, millest mul tänu Epu ja nüüd Katri blogile on vägagi positiivne mulje jäänud. Nii ma siis uurisin huvi pärast natuke Vabakooli kohta ja mulle hakkas see jubedasti meeldima. Mulle istuks selline värk väga – kooli ja vanema tihe koostöö, väikesed klassid ja individuaalne lähenemine, see, et kiusamist pole, tugevamad aitavad nõrgemaid, kooli etendustes saavad kaasa lüüa kõik jne jne jne. Jaa, ma lugesin kriitikat ka. Ma usun, et iga kooli kohta on kriitikat, ükski kool pole ideaalne. Ja mulle tundub küll, et see kool sobiks kõigile lastele, aga vot lastevanematele ei pruugi sobida :)

Nii et kui siiani oli minu jaoks ainus valik Sütevaka, siis pärast Katri blogi lugemist jäin igasuguste asjade üle mõtlema ja nüüd tundub, et Vabakool oleks alustuseks äkki isegi parem. Mulle küll Sütevaka hullult meeldis aga… Mulle tundub, et iva on ka Katri viimases postituses, kus ta arutleb selle üle, kuidas kool treenib meid läbi põlema. Ja hoolimata oma sügavast Sütevaka-armastusest mõtlen, et ehk oleks Vabakool esimesed neli või üheksa aastat lapse loovusele ja turvalisele arengule isegi paremad? Sest teate, mind narriti Sütevakas ka, õnneks küll vaid põhikooli alguses ja mitte väga hullult, aga üks teine poiss meie klassist vahetas sellepärast suisa kooli… Kindlasti on Sütevaka koolikiusamise poolest tunduvalt paremas seisus kui teised suured koolid ja ma ju ei tea, ehk nüüd on olukord nii hea, et seda pole üldse mitte. Ja minu kogemus Sütevakast on hoolimata tollest pisukesest kiusamisest ülim.

Samas on fakt see, et ma ei oska siiani õigesti õppida. Et ma pole kunagi osanud leida seoseid erinevate valdkondade vahel, osanud seostada koolis õpitud teooriat praktikaga. Ja ma kardan miskipärast meeletult sõna loovus, mul on mingi eelarvamus, et minul seda pole :D Ja ma jumala eest ei süüdista selles kuidagi Sütevakat ega üldse mitte kedagi, ma ei tea, miks see nii on. Ma sellegipoolest suutsin igasugu katsetel jätta ülimalt intelligentse mulje ja olla alati pingeridade esiotsas. Seda kuni ülikoolini, mille jaoks ma toona veel ikka üldse küps polnud.

Ühesõnaga ma mõtlen, kuidas saavutada oma lastega see, et nemad õpiksid õigesti õppima, loovalt ja kastist välja mõtlema, seoseid looma. Kuidas kasvatada neist selliseid inimesi, kes proovivad iga uut asja rõõmuga, kartmata esimese asjana seda, et äkki ma ei oska, ma parem ei proovigi – nagu mina paljudel juhtudel teen. Ja mulle tundub, et koduõppe või väiksema individuaalse lähenemisega kooli puhul on suurem lootus, et lastest sellised inimesed ka saavad. Ja vot siis, kui neil on olnud võimalus õppida loovalt ja loominguliselt, areneda vabalt, saada piisavalt individuaalset lähenemist, siis võiks saata nad Sütevakasse ja ma usun, et siis oskaks nad juba paremini ka seal õpetatavat mõtestada ja seostada. Et siis oleks neil Sütevaka tugevatest teadmistest suur kasu ja ehk neid ei tabaks see perfektsionismivajadus, mis mindki siiani kimbutab. Kuna mul pole olnud võimalust karjääri teha, pole ma õnneks ka läbi põlenud :D

Aga noh, Sütevakasse plaanitakse ka vaid 16 last klassi ja kindlasti oleks sealne algklasside õpe midagi hoopis erinevat vanemate klasside omast. Ja Vabakool on Ülejõel, kuhu ma päriselt ausalt ei viitsiks oma lapsi saata. See ongi vabakooli suurim miinus. Kui nad peaks nüüd muidugi järgmise nelja aasta jooksul suutma siiski raha leida ja Raja tänavale kolida, siis ma ehk isegi kaaluks. See oleks küll kaugel, aga Ülejõest siiski lähemal ja see kant on mulle palju kodusem, elasin ju vanasti Mais.

Seoses kogu selle lasteaia ja nüüd ka koolivärgiga olen viimastel päevadel eriti teravalt tunnetanud seda, et minust on saanud see, kes tihti massist erineb ja igasugu alternatiivsetele variantidele ekstra avatud on. Teadlikult või alateadlikult, eks mõlemat. Ja ma vist jäängi selliseks, elu lõpuni.

Minu meelest on nimelt elus nii kohutavalt palju asju, mida tehakse, sest “kõik ju teevad nii” või “alati on nii tehtud”. Inimestel ei tule pähe mõelda või nad ei viitsi mõelda, sest kui alati on nii tehtud, siis järelikult on õige või kui asjatundjad nii ütlevad, siis nemad ju teavad kõige paremini.

Aga mina usun sellesse, et tuleb ise uurida ja lugeda ja mõelda. Usaldada oma sisetunnet ja teha sellised valikud, mis tunduvad kõige õigemad, mitte mugavusest massiga kaasa minna.

Jaa, kindlasti on palju-palju neid asju, mille puhul ei saa öelda, et kui enamik neid nii teeb, siis on kohe vale. Kindlasti on ka palju neid asju, mida enamik teevad sellepärast, et nii ongi kõige parem ja õigem :D Ja kindlasti on ka selliseid asju, kus ma järgin samamoodi massi puhtast mugavusest – sest kõik ju teevad nii ja ma ei jõua ka kõige pärast muretseda.

Aga jah… Mina usun siiralt ja 100%, et kõige õigem ja parem eluviis on roheline. Seda küll MÕISTUSEGA, mitte ökohullude stiilis, eks. Ja ma usun siiralt, et kui tegu pole just nende lastega, kes jäävadki rõõmsalt kohe aeda ja harjuvad kiirelt, siis ülejäänusid on õige harjutada aiaga aegamisi. Võtku see poole rohkem aega – kui see on lapsele ainus viis jääda aeda rõõmsalt ja tunda end turvaliselt, siis on see seda kuhjaga väärt. Saan aru, et tihti pole võimalust, see on lihtsalt reaalsus. Aga on nii vale, kui inimesed, kel VÕIMALUS oleks ja kelle laps seda VAJAKS, jätavad ikkagi oma lapse prahmaki aeda, sest “kõik ju teevad nii ja laps peab harjuma”.

Selle kõige juures ma ei ürita sugugi väita, et ainult nö “teisiti mõtlejad” on head ja kõik ülejäänud halvad inimesed/vanemad. Kaugel sellest! Ma olen täiesti kindel, et iga vanem tahab oma lapsele parimat. Hästi kahju lihtsalt, et nii paljudel polegi võimalust piisavalt aega võtta, sest elu tahab elamist, maksud maksmist, töö tegemist… Et paljudel lihtsalt ei tule pähegi ise midagi uurida, sest usaldatakse seda, kuidas on tehtud ja kuidas asjatundjad soovitavad. Nad kõik lähtuvad sellegipoolest samamoodi alati sellest, et pakkuda oma lapsele parimat.

Igaüks peab nende “teiste mõteteni” ise jõudma. Ise uurima ja aru saama, et oot-oot, tõepoolest, noil ideedel on jumet, maailmas ei käi asjad ju tegelikult ühtede reeglite järgi.

Mul on hea meel, et mina olen jõudnud. Mul on hea meel, et minu ümber on inimesi, kes on samuti jõudnud. Mul on hea meel, sest ma tean, et ma olen oma blogiga natuke ka teisi inimesi mõjutanud.

Ja viimaks veel üks asi, millele ma olen palju mõelnud – kuidas ikka olla parem lapsevanem. See mõlgub mul pidevalt mõttes, aga on nüüd eriti oluline – on lausa kriitiliselt tähtis ja hädavajalik, et me Abikaasaga ei tülitseks kohe ÜLDSE laste kuuldes ja et me oleks päriselt ka kogu aeg heas tujus, positiivset energiat kiirgavad. Ainult nii saab Plika olla rõõmus ja rahulik ning lasteaias käimisega kiirelt harjuda.

Lugesin hiljuti üle oma lubadusi selleks aastaks ja noh… Ütleme nii, et praegu on aasta tagusega võrreldes üsna sarnased mured – samas on kõik ka mingil määral paremaks läinud.

Sellegipoolest on jälle nii, et Abikaasal on liiga palju tööd, mina lähen liiga palju lastega üksi olles liiga kergelt närvi, tahaks, et saaks Abikaasaga rohkem arutada kasvatuspõhimõtteid, mis eeldaks, et ta enne nendega tutvub… Njah.

Aga positiivse poole pealt ka: üks suur edasiminek toimus hiljuti küll. Nimelt saime magamaminemise jandiga seonduvas tänu emale selgust. Ja seletus on nii lihtne, et ma imestan, miks ma ise sellele ei tulnud. Nimelt Abikaasa une-eelne rutiin oli liialt mänguline – sisaldas üht naljakat häälitsust, mis Plika kõva häälega naerma pani. Aga naer ja mäng ning uni ei käi kokku. Saatsime ise lapsele vastakaid signaale ja tänu sellele ta ka voodisse jääda ei tahtnud. Kui ma nüüd Abikaasale seda rääkisin ja rutiini rahulikumaks muudetud sai, jäigi Plika suuremate protestideta voodisse. Hämmastav! Rõõm!

Lapsed, ärge teie sellist viga tehke :P Ma ütlesin nüüd ka Plikale, et uus reegel on selline: kella kaheksast alates on arvutid kinni ja mängud vaiksed. Mis on tegelikult ju iga uneteooria üks põhireegleid ja eeldusi, mida me peaks ammu teadma… Aga näe, ikka lipsas liigne mängulisus sisse.

Nojaa, eks aasta algul läheb jälle lihtsamaks, aega on rohkem, küllap jõuame siis rohkem Abikaasaga kõike arutada. Seni mõtisklen aga selle üle, kuidas ENNAST rahulikumaks muuta.

Me kõik ju teame seda levinud tõdemust, et hea lapsevanem on see, kes on ise õnnelik ja endaga rahul. Ja kui ta seda juba on, siis on ka lapsed automaatselt paremas tujus ja parema käitumisega, sest nad tunnetavad vanema rahulolu ja see teeb ka neid õnnelikumaks. Ja need lollused, mida lapsed ikka teevad – need ei aja õnnelikku ja rahulolevat vanemat närvi, ta suudab jääda positiivseks ja rahulikuks, lastega kannatlikult käituda.

Ma tean seda kõike, aga ikkagi vasardab enamik ajast peas vaid mõte: ma pean olema parem vanem, ma ei tohi närvi minna, ma ei tohi karjuda.

Täna hakkasin teadlikumalt mõtlema sellele, et pagan, kõige taga on vaid ÜKS lahendus – ma pean pöörama rohkem tähelepanu mitte hea vanem olemisele vaid ise rahul olemisele, enda vajaduste rahuldamisele. Muidugi mitte egoistlikult ja igal hetkel, aga et põhivajadused oleks kogu aeg täidetud.

Üks asi, mis on minu jaoks hästi oluline, on segamatu tund hommikul arvuti taga koos kohvi ja võileibadega. Kui ma selle saan, siis olen täiesti rõõmuga nõus arvuti laste lõunauneni täiesti sulgema. Reaalis aga on raskusi, sest liiga vara  tõusta ei viitsi (ja on oht, et Poiss ärkaks koos minuga), hiljem süües tuleb ikka keegi midagi nõudma, lapsed tülitsevad, nii et pean neid rahustama/lahutama minema, Poiss tuleb jala külge rippuma jne.

Nojah, veel hullem variant on see, kui ma näen, et lapsed ei lase mul nagunii rahulikult süüa ja üritan sellega lõunauneni kannatada, sest siis ma olen näljane ja nälg teeb mind VÄGA tigedaks ja kannatamatuks.

Kusjuures nii lihtsad asjad nagu söök ja nälg ongi vist kõige suuremad igapäevase tuju mõjutajad. Mulle on ühtviisi oluline nii see, et kõht oleks täis, kui ka see, et söögiaeg oleks kvaliteetaeg. Ja kui Abikaasat kodus pole, tähendab see tõesti võimalust söögiga rahulikult arvuti taga istuda ja omi asju teha. Kui ma sööksin koos lastega ja peaks kogu aeg neid kantseldama, siis ma ei jõuaks oma sööki nautida. Ja kui ma ei saa seda teha, siis ongi tuju kehv.

Nii et kui olen lastega üksi, eelistan sel ajal, kui nemad söövad, näiteks kööki koristada – nõusid pesta, neid ikka jagub, või mis iganes muud vajalikku teha. Ja ise söön siis, kui lastel kõhud täis. Hommikust veidi hiljem, lõunat nende uneajal. Õhtul sööme ikka enamasti koos, hoolimata sellest, kas Abikaasat on või pole. Vahe on siis vaid selles, et üksi olles teen sooja toidu tavaliselt Poisi ärkamise ajaks (16-17 paiku) ning õhtu viimane eine on neil kergem, aga kui Abikaasat on normaalsel ajal koju oodata, siis annan lastele pärast ärkamist midagi kerget ning sooja toitu valmistame koos, see jääb siis päeva viimaseks söögikorraks.

Hoopis teine asi on see, kui Abikaasa on kodus. Siis on perekondlikud söögikorrad must be – nii mõnus on nädalavahetuse hommikutel üheskoos laua taga istuda. Ehkki viimasel ajal on sellega ka probleemid – lapsed ärkavad vara, Poiss tahab kohe süüa, ta on ju iginälgur. Aga meie süsteem, et üks saab välja magada, tähendab seda, et ühine hommikusöök nihkub hilisemaks. Minuga on nii, et pool ajast ma ei olegi hommikul väga näljane, võin vabalt Abikaasa ärkamist oodata. Aga selleks ajaks, kui ta ärkab ja me jõuame nii kaugele, et päriselt sööma hakata, on sageli ootamatult nälg kallal, ühes sellega kannatamatus ja tõredus. Ja kui siis lapsed peaks ka virisema, ongi plahvatusohtlik olukord. Või siis teine variant – kui ma kiirelt näljaseks muutun, teen endale varem söögi ära, et seda üksinda arvuti taga süüa. Ja kui lapsed peaks siis mind segama tulema, lähen jubedalt närvi, sest Abikaasa nagu oleks kodus, aga mingit kasu tast pole ja IKKA hommikusööki nautida ei saa.

Vahel on õnneks normaalne ka. Nii, et lapsed tõesti mängivad omaette toas ning mina istun rahulikult läpaka ja kohviga köögis. Aga seda sugugi mitte iga päev. Ja ma pole suutnud ka head lahendust välja mõelda.

Söögi teemal jätkates – suurim frustratsioon seoses Abikaasa pikkade tööpäevade ja sagedaste õhtuste ära olekutega on õhtusöök. Ma olen nõus ja valmis seda paar korda nädalas üksi tegema, aga miskipärast juhtub tihti nii, et Abikaasat pole kolm õhtut järjest. Ja miskipärast juhtub liiga sageli ka nii, et me pole jõudnud ette planeerida, nii et midagi jälle kodus pole – ja kahe lapsega jala poodi minemine pole kohe kindlasti midagi sellist, mida ma sellise ilmaga oleks nõus tegema (siinkohal pole mõtet tulla ka moraali lugema, et kõik teised saavad käidud, mis sul siis viga on – viga on selles, et ma TEAN, et kui me natuke ette mõtleks, saaks meie pere eluviisi korral lahendada poeskäimised kiirelt ja valutult. Meil ON valik, minu puhul pole õnneks mingit karjuvat vajadust s*ta ilmaga pimedas kahe väikese lapsega jala poodi minna, see on enda ja laste piinamine). Ja see teeb mind tigedaks. Et meest pole, mina vaadaku, kuidas üksi hakkama saan ja muudkui vastutagu kõige eest. Ja ei, TEGELIKULT ma ei süüdista üldse Abikaasat, sama palju ikka ennast :D Mis mõte on abitut naist mängida, ma peangi ise hakkama saama, kui Abikaasal tööd palju on, ta ei saa sinna midagi parata. Aga jah, kuidagi lihtsalt see planeerimine ununeb ja siis olen ma jälle fakti ees, et midagi süüa pole ja millestki teha ka eriti mitte. Ja nii ma teen süüa vastumeelselt ja igavalt – makarone hakklihaga või tatart või parematel päevadel tomatisuppi. Üksi olles ei viitsi ma uusi asju katsetada. Ehk isegi viitsiks, kui suudaks nädala õhtusöökide plaanid ETTE paika panna.

Ja oleks, et meil koos kodus olles siis söögitegemine alati sujuks – ka siis on tihti probleemiks see, et me ei tea, mida teha, me pole valmistunud ja vajalikud komponendid puuduvad.

Tõepoolest, pärast kogu selle pika jutu kirja panemist mulle tundub, et nii lihtne see kõik ongi. Kõik taandubki SÖÖGILE. Kui mulle võimaldataks rahulik tund hommikul ja laste lõunaune ajal, kui oleks korralikult ette planeeritud õhtusöögid, nii retseptide kui nendeks vajalike koostisosade suhtes, siis mul oleks kogu aeg kõht täis, ma oleks rõõmus ja rahul, oleks täiesti nõus ka kolm päeva järjest ise süüa tegema.

Aga kuna hommikust tundi pole siiani suutnud garanteerida ja õhtusöögid jäävad sageli planeerimata, olen liiga tihti näljane ja rahulolematu ja sellest saavadki absoluutselt kõik muud jamad alguse. Kõik mõttetud tülid ja teineteisele nähvamised, kannatamatus laste lolluste suhtes jne.

Appi, kui lihtne see on… Nii lihtne. Nüüd tuleb mõelda, kuidas see kõik reaalsusesse rakendada. Mis teha, kokkamine pole kunagi olnud mu meelistegevus ega kirg, nii et minu jaoks ei tule see toiduvärk niisama lihtsalt kui mõni muu asi. Koristamine näiteks, seda meeldib mulle väga teha :) Ja Abikaasal on palju tööd ning tema pole kunagi olnud süsteemide ja suurte plaanide ette tegemise inimene, temale meeldib kulgeda. Nii et hoolimata sellest, et me teame, kui oluline on hea toit ja kuidas meil on alati plaan hakata rohkem ette planeerima, uusi asju katsetama ja mitmekesisemalt toituma, tähendab see tavaliselt seda, et saame korra poole nädala plaani paika pandud, ehk isegi ühe uue retsepti ära katsetatud, aga siis loksub elu tagasi tavalisse planeerimatuse ja lihtsate äraproovitud igavate toitude rütmi.

Peab ennast otsustavalt kätte võtma. Sest tõesti, mulle tundub, et hea söök ja hästi planeeritud söögiajad ongi kõige võti. Et alles siis, kui kõht on täis ja meel hea, suudame me kergemini olla paremad vanemad ja paremad partnerid.

Tegelikult tahaks üht pikka mõttekäiku veel kirja panna, aga ei viitsi enam. Jäägu midagi hilisemaks ka. Kes muidugi teab, millal mul on jälle aega ja tahtmist nii pikalt kirjutada. Ühel heal päeval ikka. Praeguseks sai juba romaan nagunii.

Nov 272011
 

Ma ei saa aru, kas see magama panemise jama ka kunagi lõppeb. Ma ei saa aru, miks seda kunagi minuga pole. Ma ei saa aru, miks mina olen ikkagi enamasti see, kes peab seda jama klaarima. No kurat võtaks!

Kui Abikaasat kodus pole, panen mina Plikat magama. Kui ma Poisile tissi annan, mängib Plika elutoas nende asjadega, mida venna ärkveloleku ajal eriti kätte ei anta – saab rahus voolida või joonistada, ilma et keegi plastiliini/vildikaid käest kisuks. Siis panen Poisi voodisse ja tulen Plika juurde. Lasen tal veel tibake mängida, pigem mängu ära lõpetada… Siis peseme hambad, paneme pidžaama selga, Plika läheb voodisse, laulan talle kaks laulu ja kõik – tihti ta räägib ja laulab seal omaette veel pool tundi, aga siis jääb magama.

Jah, muidugi ta lollitab minuga ka. Enamik ajast ma lihtsalt suunan ta sellest eemale, vahel, kui ta aga ei lõpeta või mul kannatust vähem, siis läheb asi kurjemaks – tõstan häält ja tülitseme natuke, halvemal juhul tassin ta üsna konkreetselt vannitoast ära või topin kasvõi vägisi pidžaama selga. Aga need tülid on kiired mööduma – lepime ära ja tegutseme sõbralikult edasi.

Kui Abikaasa Plikat magama paneb, siis on pool ajast mingi jama. Plika lollitab poole rohkem ja meil on sellest lõpuks täiega kopp ees. Ma ei tea, milles asi on… Ma ei taha Abikaasa tegutsemist kuidagi maha teha. Täna ta oli pikalt väga kannatlik, sai küll paar korda pahaseks, aga suutis ennast siiski üsna hästi valitseda. Lõppes see aga paraku nii, et ta pani Plika voodisse ja läks ise ka magama, sest oli väga väsinud – Plika aga hakkas edasi jaurama. Jonnis, nuttis, tuli toast välja, tahtis issi kaissu, tegi maailmatuma suure probleemi sellest, et Abikaasa talle ei laulnud (neil oli kokkulepe, et kolm laulu, aga jah, Abikaasa ei saanudki laulda, sest Plika ainult virises voodis – sai talle mitu korda öeldud, et laulud tulevad ainult siis, kui ta neid vaikselt kuulab).

Pärast sadat idiootsust ja lõputut kisa jäi Plika nüüd lõpuks vait. Leidis veel viimase põhjuse jorisemiseks – võtsin talt klambrid peast ära (enne ta ei lubanud, hiljem oli probleem – tüüpiline, eks), rahu sai majja. Kohe jääb magama, kindel see. Aga kell on peaaegu üksteist!!!

Nojah, veerand kümne paiku hakkas Abikaasa teda magama panema, aga siis oli vaja Plikal hammastepesu ajal lollitada, siis keeldus pidžaamapluusi selga panemast, siis tahtis vett juua, siis selle asemel hoopis piima ja pannkooki ka kõrvale, sest tema on näljane – pärast pidi uuesti hambaid pesema, lõpuks voodisse mineku peale ikka kisa lahti… ARGH.

Minu ainus mõte on see, et minu reeglid on konkreetsemad ja paremini paigas – Plika teab täpselt, et pole mõtetki midagi proovida, nii on ja jääb. Aga Abikaasa on paindlikum, võtab vabamalt. Ja Plika kasutab seda täiega ära.

Mul pole Abikaasale tegelikult hetkel ühtki etteheidet – pärast meie viimast suurt tüli (mis sai ka alguse just Plika magama panemise jamast) ja asjade selgeks rääkimist on ta vägagi kannatlik olnud ja endast kõik andnud. täna ta oli tõesti väsinud, ma sain aru, võtsin üle… Aga kurat, minul INIMESENA on ikkagi kõrini. Ma tahan, et Plika läheks õhtuti normaalsel ajal ilma virinata magama. Meil on Abikaasaga kokkulepe, et viis õhtut nädalas paneb Plikat magama tema (kaks õhtut tuleb tavaliselt nagunii nädalas ära, kus teda üldse pole, praegu tihti rohkemgi) – ta ju näeb lapsi tunduvalt vähem kui mina, see on ainult õiglane. Ja no kui Abikaasa kodus on, siis Plika tahabki temaga minna. Aga ma tahan, et MINA ei peaks siis sel ajal muretsema! Tahan, et saaksin sel ajal, kui nemad kahekesi õhtuseid toimetusi toimetavad, rahulikult omi asju teha. Pool ajast pean ma aga kuulama kisa, palvetama, et Abikaasa suudaks rahulikuks jääda ja Plikat taltsutada… Et ta ikka lõpuni vastu peaks ja mina ei peaks tulema olukorda siluma.

Ühesõnaga mina ikkagi ei oska mitte midagi teha. Abikaasa peab tegema. Ja kuni ta ei tee, seni ma olen lihtsalt frustreeritud ja häiritud. Ja ta ise teab ka, et rohkem konkreetsust ja kannatlikkust on vaja, aga ometi see siiani eriti ei toimi…

Igal õhtul muidugi pole probleeme. Aga LIIGA tihti.

Peaks edaspidi oma läpakaga magamistuppa sulguma, mitte elutoas “asja keskel” istuma. Igal õhtul Abikaasale vaikselt meelde tuletama, et konkreetsus ja kannatlikkus, iga hinna eest. Siis lihtsalt lahkuma ja laskma neil isekeskis toimetada. Sest tegelikult, eks, see pole minu mure. Abikaasa peab ennast kehtestama.

Ühesõnaga jah… Edaspidi hoian kohe täitsa eemale. Ehk see mõjub kuidagi.

Oct 282011
 

Kui ma Poisile õhtul tissi annan, ta pärast seda oma voodisse panen, toast ära lähen ja ukse sulgen, siis ta laliseb mõnda aega ja jääb lõpuks ilusti magama. Täna aga tegin selle vea, et eeldasin vaikusest magamist ning läksin Plikat voodisse panema, Poiss oli aga üleval. Minu tuppa tulles tahtis muidugi kohe sülle, minu ignoreerimise peale oli joru lahti. Laulsin Plikale tema kaks laulu ära ja tulin tulema, küll siis läks alles kisa lahti – alguses lihtsalt kõva, hiljem juba hüsteeriline. Ja kui ma üldiselt olen kindlalt seda meelt, et hüsteerilist nuttu ei tohiks ignoreerida, siis seekord ma olin väsimusest nii sooda, et ütlesin lastele head ööd ja jalutasin minema. No ei tea, võib-olla sai nüüd eluaegsed hingehaavad, aga kurat, SAAGU ARU, et magama jääda tuleb ISE – ka siis, kui keegi teine veel toast läbi käima juhtub.

Tahaks hakata neid koos magama panema. Tahaks õhtuse tissi üldse ära jätta, selle asemel peaks olema hambapesu, hommikusest tissist piisab küll :D Aga ma pole seda kõike seni teinud, sest tean – Poiss jääb ise magama vaid siis, kui on rutiin tiss -> voodisse -> ise toast ära, nii et kedagi teist seal pole. No hea üldse, et jääb, eks, aga…

Ma ei teagi, mis ma teen. Mõtlesin, et üritaks esimese asjana teda päeval toas magama harjutada ja kui see juba kombes, ehk siis läheb õhtuste rutiinide muutmine ka kergemalt – no selles võtmes, et siis on tissita toas iseseisva magama jäämise kogemus juba olemas.

Aga ma ei viitsi isegi seda päevast korda veel tuppa harjutama hakata, sest nii kuradi mõnus on, kui topin ta soojalt riidesse ja kärusse, lükkan akna taha ja 3-4 tundi on garanteeritud vaikus majas. Ma lihtsalt ei viitsi veel selle asemel tubase unega jamama hakata.

Aga igavesti ma seda edasi lükata ei saa. No kui lumi maha tuleb, siis ehk :D