Jul 122017
 

Vaatasin juba mõni päev tagasi, et Sitemeteri lugejanumbrit ei ole näha. Täna uurisin lähemalt, leht on maas. Ei imestaks, kui igaveseks. Mis see number seal oli? Pole aimu ka. Kaks miljonit midagi? See oli kaunter aegade algusest saadik.

Selle peale lohutasin ennast, et pole häda, Jetpack ju vähemalt teeb jooksvat statistikat. Hakkasin vaatama – pole. Hakkasin uurima – plugin deactivated. Aktiveerisin siis uuesti, nõudis uuesti WP-ga ühendumist, nüüd on olemas, aga viimane statistika on seal 5. juunist ehk üle kuu aja on lihtsalt kaotsis. MIKS see oli mitteaktiivne, mu mõistus ei võta, MINA seda kindlasti välja ei lülitanud.

No ja… Mulle meeldis see Sitemeteri üldine number ikkagi üle kõige. Ma olen üsna õnnetu.

Aga äkki see leht tuleb veel siiski tagasi? Lootus sureb viimasena.

Jul 062017
 

Ma igatsen aegu, kui blogisse sai kõigest filtrita kirjutada. Millal see oli? Siis, kui ma olin 20? Kas see ongi elukogemus? Täiskasvanuelu?

Ei ole saladus, et minu privaatsuse piir on enamiku inimeste omadest valgusaastate kaugusel. Aga mida vanemaks ja targemaks saad, seda vähem sa jagad. Sest kõik need teised inimesed su ümber.

Ma nii väga tahaks kirjutada. Kõigest, mis meelel ja keelel. Kõigest, mille kohta tahaks nõu. Aga ma ei julge, isegi mitte parooli alla. Sest ma olen seda parooli üsna vabameelselt jaganud ja selle muutmine tekitaks liigselt… Midagi.

Oeh. Raske on olla vastutustundlik täiskasvanu.

Nov 112016
 

Tänased väljakutsed:

  • Logistika kahe vanema eest, kuna Abikaasa oli tööasjus Tallinnas ehk isadepäevahommik lasteaias ja Plika kooliüritus õhtul.
  • Tulla töölt ära tavapärasest kaks tundi varem, et kiirustada koju, et joosta Plikaga lasteaeda, et helistada sinna ja paluda, et Poiss poole jalkatrenni pealt ära kutsutaks (mis ei teinud teda just ülearu rõõmsaks, sest ta armastab jalkat), et ta ennast riidesse paneks ja ukse juures ootaks, et me saaks kohe edasi bussile joosta (nagu tuli välja, tähendas see ka ilma jäämist õhtusöögist, mis oleks olnud alles pärast trenni lõppu), et loksuda pool tundi bussis, et jõuda kella viieks teise linna otsa metsa äärde (kus ma praktiliselt kunagi ei käi, nii et minu jaoks täiesti võõras kant), otsida tulutult teisi inimesi ja helistada lõpuks klassiõpetajale, et saada teada, et üritus ei alga mitte viiest, vaid kuuest (lastevanemate koosolekul panin kellaaja kirja ja sealt edasi sellele enam ei mõelnud, klassi blogis, vaatasin, oli tõepoolest kirjas hilisem kellaaeg, aga et keegi oleks KORDAGI kuskil maininud, et kellaaeg on MUUTUNUD… õpetaja ise kinnitas, et alguses oli varasem) – et oodata TUND AEGA LASTEGA KÜLMAS ÕUES PIMEDA METSA ÄÄRES. Ja siis teine tund seal metsas laternatega ringi käia. Jäädes sealjuures (väliselt) optimistlikuks (lõpuks kohati alla andes ja metsas vahepeal salaja pisaraid poetades, sest no NII kopp oli ees kõigest ja NII FRIIKING KÜLM) ja hoida tuju üleval lastel, kes isegi päris tublisti vastu pidasid, aga olid lõpuks samamoodi täiesti väsinud ja külmunud (sest jah, me olime küll riietunud soojalt, aga mitte tõesti selle arvestusega, et peame seal kõigepealt TUND AEGA OOTAMA). Ma parem siinkohal lõpetan :P Ma pidin ikka tükk aega mõtlema, mida kuradit SELLEST kogemusest nüüd positiivset leida. Mõned asjad lõpuks ikka leidsin, vt altpoolt.

Tänased rõõmud:

  • Isadepäeva hommik oli vahva, politseinikud oli lasteaias külas ja rääkisid oma tööst (nad käivad seal mu meelest suht igal aastal, aga tavaliselt pole ma ju juures olnud), sai proovida käeraudu ja kuuliveste ja hiljem lasti lastel politseibussis lõbutseda.
  • Käin igal aastal spordipoodides küsimas suusapükse, mis oleks minule paraja pikkusega – alati kinnitatakse, et jajaa, meil on küll naistele pikemaid mudeleid, aga kunagi ühtki reaalselt üles ei leita. Täna Kaubamajaka Rademari müüja käis mõõdulindiga ringi ja mõõtis kõik üle (99% oli sisesäär 80 cm) ja leidis päriselt ühed Columbia püksid, mille sisesäär oli 85 cm – mul endal on muidugi sääre sisekülg 90 cm ja laiema lõikega pükste puhul oleks ka see variant lühikeseks jäänud, aga need olid nii kitsad, et see 5 cm oli täiesti okei. Ja Columbia kodulehelt vaatan, et neil long versiooni leidub naistele küll, erinevaid mudeleid… Ja suurus 6 ehk 38 istus mulle hästi, ehkki võib-olla oleks pidanud 40 ka proovima. €110 maksta ma muidugi väga ei taha, kui päris aus olla. Äkki saaks kuskilt soodsamalt… Aga vähemalt leidsin esimest korda elus poest ÜHE PAARI SOOJE PÜKSE, MIS OLID MULLE PARAJAD! See on suur asi! Ja no VÄIDETAVALT Icepeakil ikka olla mingid püksid, kus on lisaks tavapikkusele ka 4 cm lühemad ja pikemad variandid… Enne ei usu, kui olen näinud :P
  • Kuna Plika sai koolis piparkooki ja jättis ooteks tehtud võileiva söömata, oli see tal endiselt seljakotis ja mul seega võimalus millegagi näljast Poissi toita, kuni ootasime.
  • Laste tuju suutsin ma enamiku õhtust siiski üleval hoida.
  • Spetsiaalsed ürituse jaoks küpsetatud saiakesed maitsesid hästi.
  • Tagasi ei pidanudki bussiga tulema, Plika klassi lapsevanem pakkus meile küüti – mis siis, et see tähendas tagaistmele pressitud nelja last. Ma ei mäleta, millal ma viimati üht autosõitu nii väga nautisin.
  • Kodus sai sooja teki alla.
  • Kodus oli eelmisest nädalavahetusest üle jäänud veini.
  • Õhtusöök tuli Hesburgerist.
  • Abikaasa tõi Tallinnast ülejäänud osa tükikesest minu äkitselt realiseerunud unistuste köögist:

img_4560

Et kõik ausalt ära rääkida, siis Herz ostis selle komplekti potid-pannid endale ligi kaks aastat tagasi – ma nii imetlesin neid ja tõdesin, et sobiks ideaalselt minu unistuste kööki, aga ma isegi ei mõelnud, et ma need endale kunagi reaalselt saada võiksin, sest noh, hind ja nii edasi.

Eile õhtul pidime tegema Abikaasaga kiire tiiru kesklinna poodides, et talle mütsi otsida – ma olin varem kohal ja tegin aega parajaks. Täiesti suvaliselt uitasin Home&Gourmet poodi, täiesti juhuslikult nägin nende 50% sooduslaua peal seda panni. Ja ühtlasi tuli meelde – Abikaasa on rääkinud väga pikalt, et soovib just roostevabast terasest panni. Nii ma talle seda näitasin. Ja nii me selle ära ostsime.

Ja uurisime, kas sellest sarjast midagi muud ka veel kuskil alles on – tuli välja, et Ülemiste poes on 5l aurupott ja 3l pott, ka muidugi poole hinnaga. Nad oleks saanud Pärnusse saata ka, aga kuna Abikaasa oli nagunii just Tallinna minemas, siis pandi need talle lihtsalt kinni ja täna õhtul tõi ta need koju :)

Nüüd on täiuslikust õnnest puudu ainult väike sabaga pott. Rõõmustasin ennatlikult, et Hansapost müüb, nende esinduskauplus on ju Järvel – saatsin täna kolleegi uurima, kas oma maja töötaja soodustust saab, aga tuli välja, et neil seda väikest ka enam pole. Ja mujalt ma ei leidnud.

Soov on universumile saadetud, ehk tuleb see väike ikka ka kuskilt mu juurde. Ja kui ei, siis on mul ikkagi kolm kaunitari. Kvaliteetsed ja värvilised. Puhas rõõm.

Dec 192015
 

Tegin esimese ainult datlitega taigna täitsa kuu alguses. Oli jah veidi vähe magus ja vürtsine, AGA muidu täiesti piparkoogi maitsega ja glasuuriga väga hea.

Nüüd kaks nädala hiljem sellest taignast viimaseid kooke küpsetades ma neid ise üldse ei söönudki… Saatsin ligi kümme südant laiali. Täna hommikul sõin ühe sellest taignast tehtud koogi – ja see maitses VÄGA veidralt.

MIKS ma seda küll paar päeva varem ei avastanud… Sest nüüdseks on Jaanika pere vist juba üritanud neid südameid süüa ja mõelnud, et ma olen peast puhta segi, kui sihukest jama kokku keeran.

Ja Rakvere kolleegid pole vist pakki veel ära toonud, vähemalt pole ma saanud mingit tagasisidet. Ei teagi nüüd, kas rikkuda üllatus ja teatada ette, et pooled nende kookidest sobivad pigem kuusele riputamiseks kui söömiseks… Või ehk siiski ootan – eeldan, et vast tuleb mingi tagasiside enne, kui nad reaalselt sööma hakkavad. Palju põnevam ju on, kui nad ei tea, mis pakis on.

Tallinna kolleegide südamed tulid teisest taignast. Mõned pisikesed südamed tegin küll sellest taignast ka. Peab vist neid ka hoiatama, et süüa ei tasu. See hoiatus võib muidugi olla juba hiljaks jäänud.

Ja tegelikult on datlitega tainas imehea, ausõna. Tegin ju uue laari sel nädalal, küpsetasin sellest eile õhtul, sõin nii eile kui täna, maitseb suurepäraselt. Aga nagu näha, siis kaks nädalat külmkapis hoidmine mõjus sellele taignale halvasti. Ja mina, loll, tegin südamerahuga südameid ja kinkisin neid. Hea oli, et üks plaaditäis ära kõrbes, muidu oleks veel rohkem inimesi neid saanud!

Eks järgmisel aastal siis paremini. Piinlik on ikkagi.

Dec 142015
 

Helistati mulle ja pakuti “Pereema raviraamatut”. Olevat nii populaarne, et Apollos ja Rahva Raamatus läbi müüdud, nemad nüüd otse toimetusest pakuvad jõulueelse kampaania korras hinnaga ca €30, poodides maksvat €36. Maksta võib ka jaanuaris :D

Mina samal ajal googeldasin ja leidsin, et ennäe, Rahva Raamat täitsa müüb ja hind on püsikliendile €23.89.

Ja siis te imestate, miks inimestel on telefonimüügi suhtes eelarvamus?

Raamat ise paistab muidugi väga äge – täpselt minule. Tahaks küll. Aga isegi RR hinna eest ei raatsi osta. Telefonimüüjale ütlesin ka viisakalt, et jääb kahjuks liiga kalliks. Selle asemel, et talt otse küsida, miks ta mulle näkku valetab :P Mis teha, ma olen kõike muud kui konfliktialdis inimene.

Nov 212015
 

Lapsed said nädala alguses sünnipäevakutse. Mäletan täpselt, et lugesin seda lasteaias ja ütlesin Plikale – näe, see pidu on täpselt samal ajal kui sinu oma – kell kaks. Mäletan täpselt, et kutsel oli kirjas 14. Imestasin, miks Plika hiljem rääkis, et sünnipäev on hommikul.

Täna olime Abikaasaga mõlemad nii väsinud, et mina ärkasin 11 paiku, tema magas veel edasigi. Lapsed olid muidugi varem üleval, vaatasid multikaid. Pool kaksteist, kui tahtsin just lastele süüa tegema hakata, helistas sünnipäevalapse isa ja küsis, kus me oleme, pidu algas 10.30… Vaatasin uuesti kutset, oli tõesti 10.30.

Üks osa kingitusest oli mul eile ostetud, kaardid joonistasid lapsed ka õnneks eile õhtul valmis. Nii et põhimõtteliselt 20 minutiga lapsed riidesse, autoga linna, jooksuga raamatupoest läbi ja mängumaale. Mul oli plaanis tegelikult veel midagi kingitusele lisada, aga see ei tulnud meeldegi, sest nii kiire oli, ei oleks olnud muidugi aega valida ka.

Lapsed ise tundusid olevat ainult rõõmsad – me saame KOHE sünnipäevale, ei peagi veel mitu tundi ootama. Sünnipäevalaps ise oli ka rõõmus, ega temal polnud mingit vahet (tema oli see, kes küsis isalt, kas meie lapsed siis ei tulegi… muidu poleks isa vist helistanudki). Nii et ainult mina olen see, kes peksab pead vastu seina, sest lapsed saavad mängumaal olla kolme tunni asemel tund ja kolmveerand. Ja et kingitusest see viimane jupike puudu jäi (õnneks need asjad, mis said, on ka okei, ma lihtsalt oleks tahtnud…).

Ja et ma ütlesin ära ühe pildistamise, mida meile pakuti, sest selle aeg kattus sünnipäevaga… Või õigemini siis, nagu lõpuks välja tuli, ei kattunud absoluutselt. Aga see jäi täna üldse ära, nagu ma aru sain.

Ja kõigele lisaks leidsin ma hiljuti pärast otsimist ühe mõnusalt lihtsa maja planeerimise programmi… Tegin jupi tööd eile ära, salvestasin… Jätkasin hiljem tund-kaks, kogu aeg salvestades… Selleks, et lõpuks avastada – pärast esimese jupi salvestusi ükski edasine ei salvestunudki. See on programm, mida saab kasutada oma arvutis, aga projekti salvestada ainult online‘is. Kui mul oli esimene jupp tööd oma arvutis tehtud ja pidin pausi tegema, siis tegingi konto ja salvestasin ära. Hiljem edasi töötades muutused lihtsalt ei salvestunud. Oleks mul ainult tulnud veidi varem pähe kogu töö kinni panna ja uuesti lahti teha, et ma oleks varem avastanud, et kõik uuendused on KADUNUD ja mitte enam edasi teinud…

Kui ma siis lõpuks avastasin, katsetasin veel pisemate muutustega viis korda – mitte mingi nipiga ei salvestunud. On see varasem töö ja kui ma sinna midagi lisan, salvestan ja töö kinni panen, siis uuesti avades on ikka see vana töö ilma muutusteta, mis ei ole mitte kuidagi loogiline.

Nii et nägin s*taks palju vaeva täiesti ilmaasjata. Ja mul on endiselt vaja programmi, millega lihtsa vaevaga põrandaplaani joonistada, et siis hakata katsetama erinevate variantidega… Mida me siis oma koduga lõpuks peale hakata tahame. Ja pärast kõik seda, mis ma eile ilmaasjata ära tegin, pole mingit jõudu, et hakata UUT programmi katsetama.

Ikaldus ikalduse otsa. Ei tundu sellest tulevat maagilist usinat nädalavahetust, kus palju vajalikku tehtud saab. Mitte midagi pole tuju teha. Tuleks nüüd kähku sellest tujust üle saada, sest väljas on võrratu ilm ja terve nädalavahetus on alles ees. Midagi ilusat võiks nüüd kähku juhtuda, mis momentaalselt tuju heaks teeks. Tean küll, et ise peab tegema, aga hetkel see eriti hästi ei õnnestu.

Oct 252015
 

Mulle meeldivad suured jooksud, need on ägedad üritused. Mitte et ma oleks kunagi ise ühestki osa võtnud, aga ehk tulevikus :)

Lapsed on osalenud nii mõnelgi lastejooksul, täna käis Poiss kahe staadioni jooksul.

Magus üllatus igale võistlejale oli pakk Kalevi kirsi-jogurti maitselisi Draakoni komme ja Vichy Fresh apelsini-mango maitseline jook vitamiinidega.

Kalev kirjutab oma kodulehel:

Draakoni kommipere üks nooremaid liikmeid kirsi-jogurtimaitseline Draakoni nätsukomm on mahedalt koorese ja kirsise maitsega. Draakoni nätsukommid ei sisalda säilitusaineid ega ohtlikke toiduvärve (nn. asovärvid).

Kommide koostis: Suhkur, glükoosisiirup, taimne rasv (palmiõli), happesuse regulaator (sidrunhape), emulgaator (letsitiin), želeeriv aine E407, lõhna- ja maitseaine.

Saku kirjutab oma kodulehel:

Vichy Fresh on lauavesi, mida on maitsestatud looduslike lõhna- ja maitseainetega. Joogi põhiosaks oleva vee puhastamisel on viimane lihv antud hõbeda abil. Alles siis, kui vesi on seeläbi muudetud erakordselt selgeks ja puhtaks, on lisatud maitsvad looduslikud lõhna- ja maitseained. Nii on sündinud maailmas aina enam populaarust võitev uut tüüpi janukustutaja near water.

Mullita near water on sama maitsev kui mahl või limonaad ning sama tervislik ja värskendav kui vesi. Near water on sobilik inimesele, kes soovib vähema magususega tooteid kui limonaadid, kuid samas maitsekamaid kui lihtsalt mineraal- ja lauaveed.

Joogi koostis: vesi, glükoosi-fruktoosisiirup, sidrunhape, looduslikud lõhna- ja maitseained, säilitusained E202 ja E211, vitamiinide segu

Masendus tuleb peale. Minu jaoks on Draakon Kalevi kommidest kõige hullem kräpp üldse. Ükskõik mis teine komm oleks parem. Seal pole MITTE ÜHTKI koostisosa, mis MIDAGIGI head annaks.

Joogi suhtes on veel suurem masendus. Glükoosi-fruktoosisiirupit sisaldav vesi on järsku KASULIK? SAMA TERVISLIK KUI PUHAS VESI? No lubage naerda. Õigemini noh, nutta.

Ja sellist jama pakutakse meie lastele maast-madalast. Spordiüritusel, mis peaks ju ometigi reklaamima tervislikke eluviise…

Eks ta olegi paratamatus, et suurfirmad sponsoreerivad. Oma kräpiga. Väike mahetootja ei tule ju kogu sellele armeele oma kasulikke marjakrõpse jagama.

Ja tavaline puhas vesi, mis tõepoolest oleks tervislik ja kustutaks janu, ei ole ju põnev ega värviline.

Nende konkreetsete toodete puhul ma näiteks tõesti ei saa aru, milline lapsevanem pärast selle koostisosade listi läbi lugemist ostaks neid vabatahtlikult oma lapsele… Või endale. Kulutaks vabatahtlikult sellele oma raha. Ma lihtsalt ei saa aru. Aga noh… Minu jaoks on muidugi 90% toidu nime all müüdavast enam kui kaheldava väärtusega.

Kurb.

Aug 242015
 

Mu blogi on olnud reedest saadik sigaaeglane või täiesti ligipääsmatu. Lootsin, et viga pole ehk minus, vaid jagatud serveris ja kellegi teise lehe probleemides, aga sain teenusepakkujalt täna vastuse, et olen selle siiski ise põhjustanud. Täpsemini siis admin-ajax.php tekitab mingeid jamasid. Sain lingi soovitustega, kuidas asja parandada, aga üks ei toimi, teist ei õnnestu kasutada… Kuna netist lugedes jäi mulje, et suure tõenäosusega põhjustab kogu seda jama mõni plugin, siis deaktiveerisin igaks juhuks kõik peale Akismeti spämmifiltri ja Jetpacki, WP enda statistikaplugina. Nii et hetkel pole teil ligipääsu ei blogrollile ega arhiivile.

Aga noh, ma loodan, et ühel või teisel viisil saan asja siiski korda. Ja kõik pluginad taas aktiveerida, ilma et leht selle peale kokku jookseks. Kõigepealt tuleb aga analüüsida, miks ja mis… Ja see on kõik minu jaoks paras hiina keel. Seega kannatust, mu sõbrad, ainult kannatust.

Mar 102014
 

Panin täna hommikul esimest korda jalga Norrast ostetud triibulised sukkpüksid. Ülejäänud riided said kõik selle järgi valitud – pluus ja kõrvarõngad ja tavapärasest veidi lühem seelik… Sõitsin rõõmsalt rattaga tööle, olin juba peaaegu kohal, nägin maas jääd ja… PIDURDASIN. Idioot. Selle asemel, et jääst tasakesi üle sõita ja pidurdada seal, kus jääd enam pole.

Otse loomulikult oli tulemuseks hiiglaslik auk sukas, üks üsna verine põlv ja teine kriimustatud ning sinine põlv. Mis seal ikka – keerasin otsa ringi, sõitsin koju tagasi, plaasterdasin põlve ära, panin mummulised sukad jalga ja jalutasin tööle tagasi. Peaks vist tänulik olema, et ma elan oma töökohast 350 meetri kaugusel. Ja et mul olid isegi teised sukad kohe ootamas, mis sama ideaalselt ülejäänud riietusega sobisid.

Aga ma niii kaua ootasin triibuliste sukkade kandmise võimalust ja nüüd siis ei saanudki. Nutta tahaks. Saan aru küll, et see kõik on täiesti tähtsusetu, aga ma olen sukafriik ja ma nii armastasin neid sukki ja MA EI SAANUD NEID MITTE ÜHTKI KORDA KANDA.

Kuna sain need aasta tagasi soodushinnaga Norra H&Mist, ei ole neid ilmselt enam võimalik kuskilt osta ka. Need olid nii head – ilusad ja paksemad ja piisavalt pikad ja… Oeh.

Katkistest põlvedest on jumala ükskõik, aga sukkade pärast tahaks pisaraid valada. No mitte just päris nii dramaatiliselt, aga peaaegu.

Hea küll. Oleks vist aeg üle saada. Elu läheb edasi.

Niuks.