Aug 242015
 

Mu blogi on olnud reedest saadik sigaaeglane või täiesti ligipääsmatu. Lootsin, et viga pole ehk minus, vaid jagatud serveris ja kellegi teise lehe probleemides, aga sain teenusepakkujalt täna vastuse, et olen selle siiski ise põhjustanud. Täpsemini siis admin-ajax.php tekitab mingeid jamasid. Sain lingi soovitustega, kuidas asja parandada, aga üks ei toimi, teist ei õnnestu kasutada… Kuna netist lugedes jäi mulje, et suure tõenäosusega põhjustab kogu seda jama mõni plugin, siis deaktiveerisin igaks juhuks kõik peale Akismeti spämmifiltri ja Jetpacki, WP enda statistikaplugina. Nii et hetkel pole teil ligipääsu ei blogrollile ega arhiivile.

Aga noh, ma loodan, et ühel või teisel viisil saan asja siiski korda. Ja kõik pluginad taas aktiveerida, ilma et leht selle peale kokku jookseks. Kõigepealt tuleb aga analüüsida, miks ja mis… Ja see on kõik minu jaoks paras hiina keel. Seega kannatust, mu sõbrad, ainult kannatust.

Mar 102014
 

Panin täna hommikul esimest korda jalga Norrast ostetud triibulised sukkpüksid. Ülejäänud riided said kõik selle järgi valitud – pluus ja kõrvarõngad ja tavapärasest veidi lühem seelik… Sõitsin rõõmsalt rattaga tööle, olin juba peaaegu kohal, nägin maas jääd ja… PIDURDASIN. Idioot. Selle asemel, et jääst tasakesi üle sõita ja pidurdada seal, kus jääd enam pole.

Otse loomulikult oli tulemuseks hiiglaslik auk sukas, üks üsna verine põlv ja teine kriimustatud ning sinine põlv. Mis seal ikka – keerasin otsa ringi, sõitsin koju tagasi, plaasterdasin põlve ära, panin mummulised sukad jalga ja jalutasin tööle tagasi. Peaks vist tänulik olema, et ma elan oma töökohast 350 meetri kaugusel. Ja et mul olid isegi teised sukad kohe ootamas, mis sama ideaalselt ülejäänud riietusega sobisid.

Aga ma niii kaua ootasin triibuliste sukkade kandmise võimalust ja nüüd siis ei saanudki. Nutta tahaks. Saan aru küll, et see kõik on täiesti tähtsusetu, aga ma olen sukafriik ja ma nii armastasin neid sukki ja MA EI SAANUD NEID MITTE ÜHTKI KORDA KANDA.

Kuna sain need aasta tagasi soodushinnaga Norra H&Mist, ei ole neid ilmselt enam võimalik kuskilt osta ka. Need olid nii head – ilusad ja paksemad ja piisavalt pikad ja… Oeh.

Katkistest põlvedest on jumala ükskõik, aga sukkade pärast tahaks pisaraid valada. No mitte just päris nii dramaatiliselt, aga peaaegu.

Hea küll. Oleks vist aeg üle saada. Elu läheb edasi.

Niuks.

Dec 192013
 

Ma olen hirmus keelepede, aga keelereeglitest ei tea ma üldiselt mitte midagi. Ma lihtsalt kirjutan kõhutundest õigesti ja ongi kõik.

Minu praegune töö on vägagi seotud kirjutamisega. Mõni aeg tagasi tekkis just mõttevahetus meie maja sekretäriga, kes väitis, et lahtiolekuaegade puhul peaks mõttekriipsu ees ja taga olema tühikud. Mina ütlesin, et minu meelest ei pea, aga ma ei tea ka ühtki reeglit, nii et pead ei anna.

Täna palus üks teine töökaaslane mul samamoodi tühikud panna, seekord kuupäevade vahelise kriipsu ümber. Ei viitsinud vaielda ja panin, aga kuna minu meelest tundus see vale, ei andnud asi rahu ja läksin lõpuks EKI lehele uurima, mis värk siis lõppude-lõpuks on.

Noh, mul oli õigus :)

Lugesin siit, et:

Mõttekriips(ud) pannakse:

sõna kuni asenduseks: lk-d 19–36, üheksa–kaksteist elanikku, 10–20 aastat, aastail 1945–1960, 1990.–1995. aastal, 12.3.–20.3.2008, kell 9.00–18.45, 19–26%, 6–9°, 9,5–9,8 m pikkune, 3–6aastased lapsed (raskepärasem, aga samuti õige: 3–6-aastased), 1–5karaadised teemandid (1–5-karaadised);

Ühesõnaga ikkagi kell 8-20 ja 1.-5. kuupäev, mitte 8 – 20 ja 1. – 5  – minu kõhutunne osutus õigeks.

Muidugi selgus, et seal vahel peaks olema just mõttekriips, mitte lühem sidekriips. Huvitav, kas keegi päriselt seda ka teeb? Need pikemad mõttekriipsud ainult Wordis, seal lähevad nad kenasti automaatselt pikemaks, kui enne ja pärast kriipsu tühikud on ning siis edasi kirjutada. Siin blogis aga ei tule ja seega jäävadki lühikesed, ma ei kujuta isegi ette, kuidas pikemat kriipsu tekitada. No ja kui ma kirjutaks neid kellaaegu Wordis, siis jällegi ma võiks selle pikema kriipsu seal valmis susserdada (sest tühikuteta see automaatselt ei tule), aga kui ma kujundan mingi pilditöötlusprogrammiga kutse teksti või kirjutan otse kodulehele, siis seda pikemat kriipsu ei tule ja no sorry, ma ei viitsi ka Wordist kopeerima hakata või mingit klahvikombinatsiooni aretada.

Olulisem on ju ikkagi see, et kui kriipsu kasutatada sõna kuni asemel, siis ette ja taha tühikut ei käi, eks :P Vahet pole, kas see kriips on millimeetrikese lühem või pikem, eks :P

Hädaldan ma aga tegelikult hoopis sellepärast, et mina olen harjunud kasutama € märki ilma tühikuta hinna ees. Kirjutasin täna harjumuspärasel kujul, paluti panna hinna taha. Ma siis viisakalt tõstsingi ümber, ehkki endale meeldib teisiti rohkem. Olin täiesti kindel, et lubatud on mõlemad variandid ja et asi on puhtalt isiklikus eelistuses.

Uurisin igaks juhuks siis selle kohta ka ja mis välja tuli? Lugesin siit, et teksti sees on hea tava kasutada € märki hinna taga, ilma tekstita võib ka ees. Juba see on piisavalt halb, et teksti sees peab taha panema, aga hea küll, tööalaselt ma enamasti ei kasutagi € teksti sees, pigem ikka lihtsalt hinnad erinevates kohtades… Kõige õudsem on aga see, et vahele käib TÜHIK. Ja kui seda ei pane, siis see on konkreetselt KIRJAVIGA. Ehk et mitte €10 vaid € 10/€ 10. Uhh, kui kole. Minu jaoks. Ma ei teagi, miks ma seda nii valuliselt võtan – tõenäoliselt on asi selles, et ma olen harjunud UK hindadega ja seal on küll kõik hinnad ilma tühikuta ning  £ märk on ees – £10. Raudselt. No ja näiteks Excelis saab ka ise valida, kas € märk läheb ette või taha ja kui on ees, siis Excel EI pane sinna tühikut :(

Ühesõnaga ma siis ei teagi, mis nüüd saab. Kriipsu pikkusest võin ma üle vaadata, aga kui reegel ikka ütleb, et euromärgi ja numbri vahel peab olema tühik, kuidas ma siis nüüd edaspidi tööl teen? :D

Sest eraelus kirjutan ikka edasi €10, olgu teksti sees või mitte. Ja katsuge te mulle keegi midagi ütlelda!

Aga tööl, noh, seal ju võiks ikka reegleid järgida. Või mis. Ka keelereegleid.

Nov 262013
 

Kiitsin just täna Plikat, et ta nüüd öösel ilma mähkmeta magab ning et pole enam üldse õnnetusi ka juhtunud. Otse loomulikult oli tulemuseks see, et kui ma täna kell üksteist teda potile viima läksin, oli voodi märg. Ja otse loomulikult magas ta nii ääres, et kõik oli voolanud madratsi küljele, aga sellel pagana veekindlal linal on mitteveekindlad küljed, nii et uhiuus madrats on nüüd ikkagi rikutud. Või noh, mis seal ikka, kuivatasin nii palju kui võimalik ja homseks on täitsa kuiv, aga plekk ju jääb ja on kole. Samas katet pesema hakata ma hetkel TÕESTI ei viitsi.

Rõõmustasin just ennist, et veekindlaid linu on neli tükki, peaks harvadeks õnnetusteks kenasti jaguma. Mis pagana kasu neist on, kui küljed läbi lasevad. Urr.

Aga mis seal ikka. On nagu on :)

Juba päevi mõtlen, kuidas tahaks blogi kirjutada, aga kuidagi ei jõua tegudeni, õhtud kaovad käest. Tahaks kirjutada sellest, kuidas ma uue eluga harjun, kuidas on tekkinud teatud rutiin, mida naudin, meie uue aasta reisiplaanidest, Hart of Dixiest ja The Carrie Diaries’t :D Aga noh, vaatame, millal ma jõuan, sest jällegi – täna õhtul tundub ahvatlevam Castle ära vaadata ja siis kähku magama minna, selle asemel, et pikemalt kirjutada. Äkki homme? :P

Nädala teine pool tuleb ka kiire – neljapäeval palju asjaajamisi linnas, reedel ema sünnipäev, nädalavahetusel Tallinnas.

Aga ükskord ma kirjutan niikuinii!

Nov 172013
 

Kuni tegu on säästuremondi või lihtsalt vana remondiga, on täiesti suva, kui lapsed mingi jama kokku keeravad. Aga uues värskelt remonditud lastetoas ajab iga nende käkk närvi :D

Eile hommikul tahtis Plika kirjutada. Ma ei viitsinud voodist välja ronida (kõik laste pliiatsid-vildikad on hästi kõrgele ära pandud), ütlesin, et võtku kapist topsist pastakas, aga vaadaku, et Poiss seda kätte ei saa. Otse loomulikult ikkagi sai…

IMG_8695

IMG_8694

Eelmisel pildil on laste värskelt värvitud laud ning peale pastakajoonte on näha ka auke. Neid on seinal veel terve hunnik. Poiss tagus täna haamriga. Mina arvasin naiivselt, et ta neid pulki sisse taob, mille jaoks haamer mõeldud on ja kui ma tuppa jõudsin, oli ta juba üsna korraliku hävitustöö ära teinud:

IMG_8692

Elutoas oli see-eest suht ükskõik, kui ta kuu aega tagasi kirjutuslaua kõrvalt seina täis sodis :) Ma muidugi õiendasin, aga see tapeet on memme ajast ja vajab nagunii värskendust. Ma ei usu, et me siin enne remonti teeme, kui teise poole kasutusse võtame, elutoa sinna kolime ja praegusesse oma magamistoa teeme.

IMG_8292

Võiks ju loota, et Poisil on kahe aasta pärast sama palju aru peas kui Plikal praegu. No et võiks rahulikult kõik joonistustarbed ja plastiliini neile kättesaadavasse kohta jätta…

Nov 142013
 

Eile oli Poisi rühmas nn perepidu – isadepäeva laulud ja mardimaski meisterdamine. Ja mulle ei karanud mitte korrakski pähe idee, et peaks talle viisakamad riided selga panema. Kohale jõudes olid kõik teised lapsed muidugi üles löödud. Mitte et oleks eriti vahet olnud, sest saalis istus Poiss teiste lastega vaid esimesed minutid, kaasa ei laulnud, jooksis siis minu juurde ja keeldus tagasi minemast :P

Peost teavitavas meilis oli kirjas, et kui lapsevanemad soovivad teha suupistelaua, siis nad võivad seda teha. Mingit sisulist arutelu sellele ei järgnenud, keegi vaid mainis, et võib küpsiseid küpsetada. Noh, kui peopäeval poleks uut meili saadetud ja mainitud, et üks toob ühte ja teine teist, poleks mul tulnud pähegi miskit kaasa võtta. See läks õnneks napilt :D

Täna oli lasteaia sünnipäev. Peokutse oli seinal, kus kenasti kirjas, et riietus pidulik. Nojah, võtsin siis viisakad riided kaasa… Kohale jõudes nägin, kuidas kõik teised lapsevanemad tulevad LILLEDEGA. Mis jällegi, üllatus-üllatus, polnud mulle korrakski pähe tulnud.

No muidugi, tagantjärele mõeldes on ju kõik täiesti loogiline. Eesti lasteaiapeod on alati piduliku riietusega ja sünnipäevaks tuuakse ju tõepoolest lilli. Seda enam tunnen ma ennast idioodina :P

Natukene paremaks tegi asjaolu see, et vähemalt üks ema ütles mulle, et ka temal ei tulnud lilled pähe. Jõudsime ühiselt otsusele, et alati on parem olla, kui pole ainus :)

Oh jah. No ei oska ma veel lasteaias käituda :D

Gea blogist tuleb meelde, kuidas nemad on õpetajatele ka sünnipäevaks lilli viinud. Ma isegi EI TEA, millal meie õpetajate sünnipäevad on. Kust ma peaks seda teadma? Neilt küsima või? Mh.

Oct 032013
 

Minuga on see häda, et mul on mingid üllad ideaalid, aga nendeni püüdlemisel jõuan varem või hiljem tõdemuseni, et tegelikult olen ma liiga laisk/mugav/loll, et neid ellu viia. Eks ma mingil määral ikka taidlen ja midagi saavutan, aga kaugeltki mitte nii palju, kui tahaks. Ma tean küll, et ideaalsust ei tasu üldse taga ajada ning parem üks pisike samm kui üldse mitte midagi, aga… Tahaks ju ikka rohkem.

Oma maja(osa)s elamine sobib siia alla väga hästi. Ma jumaldan siin elamist, ausalt. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga. Aga pole harvad need korrad, mil mõtlen, kui hea ja mugav oleks (paneelmaja) korteris. Kogu aeg soe, elamine kompaktne ja loogiline, puhtust pidada nii kerge. Arutasime seda just Liisiga, kui tal nädalavahetusel Tallinnas külas käisin. Mul on siin kodus, vana remondiga maja esimesel korrusel, tohutult nurki ja pragusid, mida ei saagi üldse korralikult puhtaks. Kui remont ükskord tehtud saab, siis neid vast enam pole, jah. Aga millal ükskord saab? Jumal teab.

Muidugi ma jõuan lõpuks selleni, et pigem ikka putitan oma elamist ja lõpuks on super. Kui ära soojustada ja remontida ning lisaks mugavusküte panna, siis olekski kõik lilleline. Aga jah, kordame küsimust, millal ükskord.

Ja see ise tegemine. Ideaalis on see nii üllas ja nii õige ja nii säästlik ja nii öko. Aga siis tuleb reaalsus ja enamik asju jääb kas üldse tegemata või saab tehtud nii, et ei vasta ideaalidele :)

Ma armastan oma aeda ja KUI ta oleks “valmis”, siis ma hoiaks seda korras ka. Aga senimaani on džungel ja kui te arvate, et ma pinnase tasandamisega või maasikapeenarde liigutamisega kuskile jõudsin, siis eksite sügavalt :) Mul on vahel tuju aias töötada ja siis teen seda mõnuga, aga seda tuju on liiga harva ja praeguse segadusega peaks ennast rohkem sundima. Kui kõik ükskord korda saaks, siis oleks mõnus seda korda hoida. Siledat muruplatsi niita ja uusi peenraid rohida. Aga iseenesest need ju ei teki. No ega üldiselt polegi midagi – kuni ei viitsi, seni on metsik. Aga umbrohi vohab liialt ja kui sellega ei tegele, siis õitseb ja paljuneb meeletult. Nüüd hakkab muidugi ka aiahooaeg läbi saama, mis on jällegi võimalus kõigi suurte plaanide järgmisse aastasse lükkamiseks.

Teine asi on remont. Mulle jäeti siin ühe varasema postituse alla märkus ökoehitusunistuste, vana puumaja ja makrofleksi kohta. Täiesti õigustatud märkus ja mul on kogu remondi puhul seekord tunne, et ikka ei saa nii, nagu tahaks või peaks. Midagi ju on – laudpõrand ja Safranist õli ja… Aga see on ka suht kõik. Ülejäänu on täitsa harilik remont. Keeruline on seda ökoteemat ajada – “tavalised” ehitajad sellest midagi ei tea, nii et ise peab kõike uurima ja neid õpetama, netis ei ole ka lõputult infot ja kui näiteks põrandate soojustamise kohta ökoehituse meestelt nõu küsisime, siis isegi nemad ütlesid, et pange peno. No mida mul siis enam öelda? Taandasin ennast kogu remondist. Nojah, põrandaõli otsisin välja :) Aga makrofleksi puhul ei tulnud keegi isegi küsima, et mis oleks öko sinna palkide vahele panna – pandi lihtsalt ära.

Ja seinad… Nii äge oleks teoreetiliselt teha ise värvi või krohvi, aga ma ei ole ÜLDSE sellist möksija või kunstniku tüüpi. Ma kohe tunnen, kuidas ma EI VIITSI. Tahan võimalikult vähese vaevaga hakkama saada – ehk kuna Abikaasa sõber nagunii remonti lõpetab, siis ilmselt lähen lihtsalt ehituspoodi, valin temaga värvid välja ja… Ongi kõik. Nagunii on jutt, et see on ka ajutine, kui läheb akende vahetuseks ja juurde tegemiseks, peab seinad uuesti tegema, isegi üks uks võib teise kohta liikuda. Aga eks näis, millal see kõik toimuma saab. Praegu katsub valida mõne võimalikult puhta koostisega poevärvi. Ei viitsi isegi kuskilt ökoehituspoest uurida. Või äkki ikka peaks. Blah.

Ja kujutage ette, KIPS läheb ka seina. Ainult ühte kohta, lammutatud ahju auku. Võimalik, et sinna auku tuleb hiljem uks, nii et see peaks olema ajutine lahendus. Ja ma isegi ei viitsi mõelda, mida selle asemel kasutada võiks. Kõik need tavapärased odavad lahendused tunduvad õigustatud, kuni need on ajutised :)

Kahe aasta tagust säästuremonti teha oligi just sellepärast nii hea, et tegime kõike odavate vahenditega ja ajutiselt – polnud rohkem raha ja oli vaja kähku kõige hullemad jubedused millekski normaalsemaks muuta. Aga nüüd peaks tegema “päriselt” ja korralikult, mis tundub palju keerulisem.

Oleks palju raha, palkaks inimese, kes aia korda teeks ja ökoehitusmehed kah. Aga paraku seda raha pole. Nii ma siis katsun ennast kokku võtta ja ise teha. Ja suuremas osas feilin.

Aga noh, mis seal ikka. Mul on vähemalt laudpõrand ja ökoõli, eks. Ma pole TÄIESTI läbi kukkunud :P

Oct 022013
 

Et vingumisele lõppu ei tuleks, siis fotomajandus, mu kunagine suurim kirg, on totaalselt soiku jäänud. Mul oli uhke mõte teha alates Londoni ajast fotoraamat(ud), mis annaks palju rohkem võimalusi ja vabadust kui 10×15 paberpildid albumis – saaks valida ise suuruse, mõõdud, paigutuse, panna juurde teksti (mul on küll kirjutamise kohtadega albumid, aga mis te arvate, kas ma olen viitsinud sinna midagi kirjutada? Trükkides oleks rohkem lootust :P).

Nüüdseks on fotosid kogunenud pea seitsme aasta jagu ja kõige kibedam pill on muidugi tuksi läinud kõvaketas – mis, nagu meelde tuleb, on endiselt Tallinnas tolle inimese kontoris, kellele see aastaid tagasi viidud sai. Ei tea, kas ta on selle juba ära visanud või kogub riiulil tolmu… Pidin järele minema, aga ununes ja nii jäigi, ta pole ise ka ühendust võtnud. Jäi jutt, et ära ei viska, sest taastamise tehnikad ka arenevad ja äkki kunagi ikkagi saab need pildid sealt kätte.

Ühesõnaga jah, esiteks SEITSME aasta jagu fotosid, teiseks osa (ja väga oluline osa – London, minu ja Abikaasa suhte esimesed aastad ning Plika sünd ja tema esimene aasta) on neist ainult netikvaliteedis, nii et raamat ei saaks täiuslikult kronoloogiline, aga kronoloogia on teatavasti mu suurim kirg. Ma panin vanasti fotosid albumisse mitte ainult kuupäevade, vaid failinimede järjekorras, kõik pidi olema KRONOLOOGILINE. Ja ma jumaldasin fotodega tegelemist. Nüüd siis… Ikaldus. Aga ma endiselt tahan, et fotod oleks ka paberil, mitte ainult arvutis.

Oct 022013
 

Soolikas on täiesti umbes, juba kuid. Eks ma ju ikka kirjutan, aga endal on tunne, et pooled asjad, olulisemad ja huvitavamad asjad, jäävad kirja panemata. Mida ma pildistan üles neid riideid, keda see huvitab. Remonditeemat olen vähemalt viitsinud kirja panna, see on mälestuseks hea. Aga igapäevaelu – enamik sellest tundub nii mõttetult same old, same old, et ei vaevu enam kajastama. Või ehk on asi selles, et mind on maha jätnud see igapäevane positiivsus? Päris maha jätnud ei ole ja pisiasju naudin endiselt, aga…

Ja see ülejäänud väiksem osa, kui olen kuskil käinud, kellegagi kokku saanud… Siis olen reeglina liiga väsinud või hõivatud, et panna kirja esimese emotsiooniga, hiljem enam ei viitsi, lõpuks on juba tunne, et KÕIK on kirja panemata, mitu kuud on võlgu. Tunne, et peaks kõik need teised asjad ka enne kirja panema. Pilte on suvekuudest nii palju, aga ma ei viitsi neid läbi sortida, LIIGA palju on.

Meeldiks, kui kõik oluline saaks värske emotsiooniga jooksvalt kirja, aga ei jõua ja võlad järjest kasvavad ja nii kaob viimnegi kirjutamise tuju. Mingite teemadega nagu ostud ja remont saan iga natukese aja tagant järje peale, aga seltsielu ja fotod, nendega ei jõua kuskile. Samas pole ma noid seltsielu postitusi nagunii kunagi eriti hästi kirjutada osanud, läksin-olin-nägin-tegin… Kuiv värk.

Lastest ei kirjuta ka enam ammu midagi peale numbrite. Nojaa, lasteaia teema oli, aga sedagi ei viitsi enam nämmutada (njämmutada? Krt, eesti keelt kah ei oska enam).

Ühesõnaga kärss kärnas ja maa külmand. Äkki olen blogimisest välja kasvanud :) Mul saab detsembris hostingu ettemaks otsa ja ma peaks jälle uue teenusepakkuja leidma, sest praegune on m*nn ja lisaks tõstsid nad räigelt hindu. Peab ikka Zone’i võtma, pole midagi teha. Blogi kolida ma ise ei oska, ei julge enam seda tuttavat ka tüüdata, kes seni aidanud on, sest ta on niigi mu peale liiga palju aega kulutanud. Kui ma vahepeal särtsu tagasi ei saa, siis kolin äkki blogi sama targalt Bloggerisse tagasi ja jätan ainult kutsetega lugemiseks.

Madalseis, noh. Pole ealeski nii pikka blogiikaldust olnud. Ehk toob tööle minek mingi muutuse ja värske tuule. Ellu kindlasti toobki, aga kuna ma töö teemat blogis nagunii eriti kajastama ei hakka, siis pigem seisneb muutus selles, et aega blogimiseks on vähem. Või kes teab – kes rohkem teeb, see rohkem jõuab…

Eks näis. Praegu pole ma igatahes ülearu optimistlikult meelestatud. Lihtsalt nii… MÕTTETU tundub see kõik. Blogi kirjutamine. See valmistas mulle vanasti tohutult rõõmu. Nüüdseks on alles jäänud pigem kohustus. Või harjumus. Või õigemini nende kahe segu. Harjumuspäraselt kajastan oste ja remonti, tunnen kohustust seltsielu ja fotode poole pealt.

Aga äkki mul on lihtsalt kehv tuju :) Tavaliselt on mu moto kehva tujuga mitte blogi kirjutada ja oodata, kuni üle läheb. Vahel võib reegleid rikkuda kah.

Sep 192013
 

Ma olen alati olnud äärmiselt pedantne arvete maksja ja selle üle uhke. Pole ju ka mingit probleemi, kuna on olemas elu lihtsustavad otsekorraldused. Nüüd aga on see remondisegadus mulle täiesti hävitavalt mõjunud, teen ühe prohmaka teise järel.

Esiteks sain paar päeva tagasi Elioni võlateate, mis ähvardas teenuste piiramisega, kuni võla ära maksan. Lähemalt uurides selgus, et kui elektri ja vee esimesed kolimisjärgsed arved maksin kenasti ära ning sõlmisin kohe pärast seda otsekorraldused, siis internet jäi miskipärast kahe silma vahele – arve maksmata ja seega ka otsekorraldus sõlmimata. Edasised kuud olin juba muidugi raudkindel, et kõik läheb otse arvelt maha ja nii olingi tahtmatult kolme kuu neti eest võlgu.

Elion ise oleks võinud seda kõike muidugi vältida, kui oleks saatnud võlateatise KOHE pärast esimese arve tähtaja möödumist. Sest jaa, arvel see võlg kajastus, aga mis te arvate, kas ma avan meilile saadetud arveid, millel on nagunii igakuiselt sama summa ning mis lähevad mul pangast otsekorraldusega? Õige vastus: EI. Aga kui tuleb meil, mille pealkiri on VÕLATEATIS, siis ma lähen küll uurima, mis värk on :D

Teiseks lasteaiaarved. Esimesed unustasin tähtajaks maksmata, tegin seda alles uue kuu alguses, mistõttu näitas süsteem aga summat uuel arvel võlana. Kuna olin sõlminud otsekorralduse ja kartsin, et äkki võetakse juba makstud summa topelt maha, kirjutasin raamatupidajale, kes saatis panka uued andmed… Ja otse loomulikult jõudis alles mõni aeg hiljem kohale, et otsekorraldus jõustub ju alles JÄRGMISEST kuust ehk sel kuul pean arved veel “käsitsi” maksma. Ühesõnaga tüütasin raamatupidajat, kellel on nagunii tööd küllaga, täiesti ilmaasjata.

Kirsina tordil kirjutasin just Plika rühma meili ja ütlesin, et ma ei ole tema arvet saanud ja tahaks seda edaspidi hoopis meili peale. Paar minutit hiljem jõudis kohale, et selle arve saingi juba meili peale, päris tükk aega tagasi, misjärel kogu see raamatupidajaga suhtlemine alguse saigi. Paar päeva tagasi sain Poisi rühmast paberil arve, hakkasin seda maksma, meilile saadetud Plika arve oli juba meelest läinud (ja maksmata muidugi ka, sest siis ma veel arvasin, et läheb otsekorraldusega)…

Niisiis olin Elionile kolm kuud võlgu ning tüütasin ilmaasjata linnavalitsuse raamatupidajat ja Plika rühma õpetajaid. Ja seda kõike oleks saanud vältida, kui ma oleks natukene rohkem mõelnud. Pedantne maksja my ass.

Õnneks on nüüd küll kõik otsekorraldused sõlmitud. Seega on mu ainus mure, et arvelt raha otsa ei saaks :D