Nov 212015
 

Lapsed said nädala alguses sünnipäevakutse. Mäletan täpselt, et lugesin seda lasteaias ja ütlesin Plikale – näe, see pidu on täpselt samal ajal kui sinu oma – kell kaks. Mäletan täpselt, et kutsel oli kirjas 14. Imestasin, miks Plika hiljem rääkis, et sünnipäev on hommikul.

Täna olime Abikaasaga mõlemad nii väsinud, et mina ärkasin 11 paiku, tema magas veel edasigi. Lapsed olid muidugi varem üleval, vaatasid multikaid. Pool kaksteist, kui tahtsin just lastele süüa tegema hakata, helistas sünnipäevalapse isa ja küsis, kus me oleme, pidu algas 10.30… Vaatasin uuesti kutset, oli tõesti 10.30.

Üks osa kingitusest oli mul eile ostetud, kaardid joonistasid lapsed ka õnneks eile õhtul valmis. Nii et põhimõtteliselt 20 minutiga lapsed riidesse, autoga linna, jooksuga raamatupoest läbi ja mängumaale. Mul oli plaanis tegelikult veel midagi kingitusele lisada, aga see ei tulnud meeldegi, sest nii kiire oli, ei oleks olnud muidugi aega valida ka.

Lapsed ise tundusid olevat ainult rõõmsad – me saame KOHE sünnipäevale, ei peagi veel mitu tundi ootama. Sünnipäevalaps ise oli ka rõõmus, ega temal polnud mingit vahet (tema oli see, kes küsis isalt, kas meie lapsed siis ei tulegi… muidu poleks isa vist helistanudki). Nii et ainult mina olen see, kes peksab pead vastu seina, sest lapsed saavad mängumaal olla kolme tunni asemel tund ja kolmveerand. Ja et kingitusest see viimane jupike puudu jäi (õnneks need asjad, mis said, on ka okei, ma lihtsalt oleks tahtnud…).

Ja et ma ütlesin ära ühe pildistamise, mida meile pakuti, sest selle aeg kattus sünnipäevaga… Või õigemini siis, nagu lõpuks välja tuli, ei kattunud absoluutselt. Aga see jäi täna üldse ära, nagu ma aru sain.

Ja kõigele lisaks leidsin ma hiljuti pärast otsimist ühe mõnusalt lihtsa maja planeerimise programmi… Tegin jupi tööd eile ära, salvestasin… Jätkasin hiljem tund-kaks, kogu aeg salvestades… Selleks, et lõpuks avastada – pärast esimese jupi salvestusi ükski edasine ei salvestunudki. See on programm, mida saab kasutada oma arvutis, aga projekti salvestada ainult online‘is. Kui mul oli esimene jupp tööd oma arvutis tehtud ja pidin pausi tegema, siis tegingi konto ja salvestasin ära. Hiljem edasi töötades muutused lihtsalt ei salvestunud. Oleks mul ainult tulnud veidi varem pähe kogu töö kinni panna ja uuesti lahti teha, et ma oleks varem avastanud, et kõik uuendused on KADUNUD ja mitte enam edasi teinud…

Kui ma siis lõpuks avastasin, katsetasin veel pisemate muutustega viis korda – mitte mingi nipiga ei salvestunud. On see varasem töö ja kui ma sinna midagi lisan, salvestan ja töö kinni panen, siis uuesti avades on ikka see vana töö ilma muutusteta, mis ei ole mitte kuidagi loogiline.

Nii et nägin s*taks palju vaeva täiesti ilmaasjata. Ja mul on endiselt vaja programmi, millega lihtsa vaevaga põrandaplaani joonistada, et siis hakata katsetama erinevate variantidega… Mida me siis oma koduga lõpuks peale hakata tahame. Ja pärast kõik seda, mis ma eile ilmaasjata ära tegin, pole mingit jõudu, et hakata UUT programmi katsetama.

Ikaldus ikalduse otsa. Ei tundu sellest tulevat maagilist usinat nädalavahetust, kus palju vajalikku tehtud saab. Mitte midagi pole tuju teha. Tuleks nüüd kähku sellest tujust üle saada, sest väljas on võrratu ilm ja terve nädalavahetus on alles ees. Midagi ilusat võiks nüüd kähku juhtuda, mis momentaalselt tuju heaks teeks. Tean küll, et ise peab tegema, aga hetkel see eriti hästi ei õnnestu.

Oct 252015
 

Mulle meeldivad suured jooksud, need on ägedad üritused. Mitte et ma oleks kunagi ise ühestki osa võtnud, aga ehk tulevikus :)

Lapsed on osalenud nii mõnelgi lastejooksul, täna käis Poiss kahe staadioni jooksul.

Magus üllatus igale võistlejale oli pakk Kalevi kirsi-jogurti maitselisi Draakoni komme ja Vichy Fresh apelsini-mango maitseline jook vitamiinidega.

Kalev kirjutab oma kodulehel:

Draakoni kommipere üks nooremaid liikmeid kirsi-jogurtimaitseline Draakoni nätsukomm on mahedalt koorese ja kirsise maitsega. Draakoni nätsukommid ei sisalda säilitusaineid ega ohtlikke toiduvärve (nn. asovärvid).

Kommide koostis: Suhkur, glükoosisiirup, taimne rasv (palmiõli), happesuse regulaator (sidrunhape), emulgaator (letsitiin), želeeriv aine E407, lõhna- ja maitseaine.

Saku kirjutab oma kodulehel:

Vichy Fresh on lauavesi, mida on maitsestatud looduslike lõhna- ja maitseainetega. Joogi põhiosaks oleva vee puhastamisel on viimane lihv antud hõbeda abil. Alles siis, kui vesi on seeläbi muudetud erakordselt selgeks ja puhtaks, on lisatud maitsvad looduslikud lõhna- ja maitseained. Nii on sündinud maailmas aina enam populaarust võitev uut tüüpi janukustutaja near water.

Mullita near water on sama maitsev kui mahl või limonaad ning sama tervislik ja värskendav kui vesi. Near water on sobilik inimesele, kes soovib vähema magususega tooteid kui limonaadid, kuid samas maitsekamaid kui lihtsalt mineraal- ja lauaveed.

Joogi koostis: vesi, glükoosi-fruktoosisiirup, sidrunhape, looduslikud lõhna- ja maitseained, säilitusained E202 ja E211, vitamiinide segu

Masendus tuleb peale. Minu jaoks on Draakon Kalevi kommidest kõige hullem kräpp üldse. Ükskõik mis teine komm oleks parem. Seal pole MITTE ÜHTKI koostisosa, mis MIDAGIGI head annaks.

Joogi suhtes on veel suurem masendus. Glükoosi-fruktoosisiirupit sisaldav vesi on järsku KASULIK? SAMA TERVISLIK KUI PUHAS VESI? No lubage naerda. Õigemini noh, nutta.

Ja sellist jama pakutakse meie lastele maast-madalast. Spordiüritusel, mis peaks ju ometigi reklaamima tervislikke eluviise…

Eks ta olegi paratamatus, et suurfirmad sponsoreerivad. Oma kräpiga. Väike mahetootja ei tule ju kogu sellele armeele oma kasulikke marjakrõpse jagama.

Ja tavaline puhas vesi, mis tõepoolest oleks tervislik ja kustutaks janu, ei ole ju põnev ega värviline.

Nende konkreetsete toodete puhul ma näiteks tõesti ei saa aru, milline lapsevanem pärast selle koostisosade listi läbi lugemist ostaks neid vabatahtlikult oma lapsele… Või endale. Kulutaks vabatahtlikult sellele oma raha. Ma lihtsalt ei saa aru. Aga noh… Minu jaoks on muidugi 90% toidu nime all müüdavast enam kui kaheldava väärtusega.

Kurb.

Aug 242015
 

Mu blogi on olnud reedest saadik sigaaeglane või täiesti ligipääsmatu. Lootsin, et viga pole ehk minus, vaid jagatud serveris ja kellegi teise lehe probleemides, aga sain teenusepakkujalt täna vastuse, et olen selle siiski ise põhjustanud. Täpsemini siis admin-ajax.php tekitab mingeid jamasid. Sain lingi soovitustega, kuidas asja parandada, aga üks ei toimi, teist ei õnnestu kasutada… Kuna netist lugedes jäi mulje, et suure tõenäosusega põhjustab kogu seda jama mõni plugin, siis deaktiveerisin igaks juhuks kõik peale Akismeti spämmifiltri ja Jetpacki, WP enda statistikaplugina. Nii et hetkel pole teil ligipääsu ei blogrollile ega arhiivile.

Aga noh, ma loodan, et ühel või teisel viisil saan asja siiski korda. Ja kõik pluginad taas aktiveerida, ilma et leht selle peale kokku jookseks. Kõigepealt tuleb aga analüüsida, miks ja mis… Ja see on kõik minu jaoks paras hiina keel. Seega kannatust, mu sõbrad, ainult kannatust.

Mar 102014
 

Panin täna hommikul esimest korda jalga Norrast ostetud triibulised sukkpüksid. Ülejäänud riided said kõik selle järgi valitud – pluus ja kõrvarõngad ja tavapärasest veidi lühem seelik… Sõitsin rõõmsalt rattaga tööle, olin juba peaaegu kohal, nägin maas jääd ja… PIDURDASIN. Idioot. Selle asemel, et jääst tasakesi üle sõita ja pidurdada seal, kus jääd enam pole.

Otse loomulikult oli tulemuseks hiiglaslik auk sukas, üks üsna verine põlv ja teine kriimustatud ning sinine põlv. Mis seal ikka – keerasin otsa ringi, sõitsin koju tagasi, plaasterdasin põlve ära, panin mummulised sukad jalga ja jalutasin tööle tagasi. Peaks vist tänulik olema, et ma elan oma töökohast 350 meetri kaugusel. Ja et mul olid isegi teised sukad kohe ootamas, mis sama ideaalselt ülejäänud riietusega sobisid.

Aga ma niii kaua ootasin triibuliste sukkade kandmise võimalust ja nüüd siis ei saanudki. Nutta tahaks. Saan aru küll, et see kõik on täiesti tähtsusetu, aga ma olen sukafriik ja ma nii armastasin neid sukki ja MA EI SAANUD NEID MITTE ÜHTKI KORDA KANDA.

Kuna sain need aasta tagasi soodushinnaga Norra H&Mist, ei ole neid ilmselt enam võimalik kuskilt osta ka. Need olid nii head – ilusad ja paksemad ja piisavalt pikad ja… Oeh.

Katkistest põlvedest on jumala ükskõik, aga sukkade pärast tahaks pisaraid valada. No mitte just päris nii dramaatiliselt, aga peaaegu.

Hea küll. Oleks vist aeg üle saada. Elu läheb edasi.

Niuks.

Dec 192013
 

Ma olen hirmus keelepede, aga keelereeglitest ei tea ma üldiselt mitte midagi. Ma lihtsalt kirjutan kõhutundest õigesti ja ongi kõik.

Minu praegune töö on vägagi seotud kirjutamisega. Mõni aeg tagasi tekkis just mõttevahetus meie maja sekretäriga, kes väitis, et lahtiolekuaegade puhul peaks mõttekriipsu ees ja taga olema tühikud. Mina ütlesin, et minu meelest ei pea, aga ma ei tea ka ühtki reeglit, nii et pead ei anna.

Täna palus üks teine töökaaslane mul samamoodi tühikud panna, seekord kuupäevade vahelise kriipsu ümber. Ei viitsinud vaielda ja panin, aga kuna minu meelest tundus see vale, ei andnud asi rahu ja läksin lõpuks EKI lehele uurima, mis värk siis lõppude-lõpuks on.

Noh, mul oli õigus :)

Lugesin siit, et:

Mõttekriips(ud) pannakse:

sõna kuni asenduseks: lk-d 19–36, üheksa–kaksteist elanikku, 10–20 aastat, aastail 1945–1960, 1990.–1995. aastal, 12.3.–20.3.2008, kell 9.00–18.45, 19–26%, 6–9°, 9,5–9,8 m pikkune, 3–6aastased lapsed (raskepärasem, aga samuti õige: 3–6-aastased), 1–5karaadised teemandid (1–5-karaadised);

Ühesõnaga ikkagi kell 8-20 ja 1.-5. kuupäev, mitte 8 – 20 ja 1. – 5  – minu kõhutunne osutus õigeks.

Muidugi selgus, et seal vahel peaks olema just mõttekriips, mitte lühem sidekriips. Huvitav, kas keegi päriselt seda ka teeb? Need pikemad mõttekriipsud ainult Wordis, seal lähevad nad kenasti automaatselt pikemaks, kui enne ja pärast kriipsu tühikud on ning siis edasi kirjutada. Siin blogis aga ei tule ja seega jäävadki lühikesed, ma ei kujuta isegi ette, kuidas pikemat kriipsu tekitada. No ja kui ma kirjutaks neid kellaaegu Wordis, siis jällegi ma võiks selle pikema kriipsu seal valmis susserdada (sest tühikuteta see automaatselt ei tule), aga kui ma kujundan mingi pilditöötlusprogrammiga kutse teksti või kirjutan otse kodulehele, siis seda pikemat kriipsu ei tule ja no sorry, ma ei viitsi ka Wordist kopeerima hakata või mingit klahvikombinatsiooni aretada.

Olulisem on ju ikkagi see, et kui kriipsu kasutatada sõna kuni asemel, siis ette ja taha tühikut ei käi, eks :P Vahet pole, kas see kriips on millimeetrikese lühem või pikem, eks :P

Hädaldan ma aga tegelikult hoopis sellepärast, et mina olen harjunud kasutama € märki ilma tühikuta hinna ees. Kirjutasin täna harjumuspärasel kujul, paluti panna hinna taha. Ma siis viisakalt tõstsingi ümber, ehkki endale meeldib teisiti rohkem. Olin täiesti kindel, et lubatud on mõlemad variandid ja et asi on puhtalt isiklikus eelistuses.

Uurisin igaks juhuks siis selle kohta ka ja mis välja tuli? Lugesin siit, et teksti sees on hea tava kasutada € märki hinna taga, ilma tekstita võib ka ees. Juba see on piisavalt halb, et teksti sees peab taha panema, aga hea küll, tööalaselt ma enamasti ei kasutagi € teksti sees, pigem ikka lihtsalt hinnad erinevates kohtades… Kõige õudsem on aga see, et vahele käib TÜHIK. Ja kui seda ei pane, siis see on konkreetselt KIRJAVIGA. Ehk et mitte €10 vaid € 10/€ 10. Uhh, kui kole. Minu jaoks. Ma ei teagi, miks ma seda nii valuliselt võtan – tõenäoliselt on asi selles, et ma olen harjunud UK hindadega ja seal on küll kõik hinnad ilma tühikuta ning  £ märk on ees – £10. Raudselt. No ja näiteks Excelis saab ka ise valida, kas € märk läheb ette või taha ja kui on ees, siis Excel EI pane sinna tühikut :(

Ühesõnaga ma siis ei teagi, mis nüüd saab. Kriipsu pikkusest võin ma üle vaadata, aga kui reegel ikka ütleb, et euromärgi ja numbri vahel peab olema tühik, kuidas ma siis nüüd edaspidi tööl teen? :D

Sest eraelus kirjutan ikka edasi €10, olgu teksti sees või mitte. Ja katsuge te mulle keegi midagi ütlelda!

Aga tööl, noh, seal ju võiks ikka reegleid järgida. Või mis. Ka keelereegleid.

Nov 262013
 

Kiitsin just täna Plikat, et ta nüüd öösel ilma mähkmeta magab ning et pole enam üldse õnnetusi ka juhtunud. Otse loomulikult oli tulemuseks see, et kui ma täna kell üksteist teda potile viima läksin, oli voodi märg. Ja otse loomulikult magas ta nii ääres, et kõik oli voolanud madratsi küljele, aga sellel pagana veekindlal linal on mitteveekindlad küljed, nii et uhiuus madrats on nüüd ikkagi rikutud. Või noh, mis seal ikka, kuivatasin nii palju kui võimalik ja homseks on täitsa kuiv, aga plekk ju jääb ja on kole. Samas katet pesema hakata ma hetkel TÕESTI ei viitsi.

Rõõmustasin just ennist, et veekindlaid linu on neli tükki, peaks harvadeks õnnetusteks kenasti jaguma. Mis pagana kasu neist on, kui küljed läbi lasevad. Urr.

Aga mis seal ikka. On nagu on :)

Juba päevi mõtlen, kuidas tahaks blogi kirjutada, aga kuidagi ei jõua tegudeni, õhtud kaovad käest. Tahaks kirjutada sellest, kuidas ma uue eluga harjun, kuidas on tekkinud teatud rutiin, mida naudin, meie uue aasta reisiplaanidest, Hart of Dixiest ja The Carrie Diaries’t :D Aga noh, vaatame, millal ma jõuan, sest jällegi – täna õhtul tundub ahvatlevam Castle ära vaadata ja siis kähku magama minna, selle asemel, et pikemalt kirjutada. Äkki homme? :P

Nädala teine pool tuleb ka kiire – neljapäeval palju asjaajamisi linnas, reedel ema sünnipäev, nädalavahetusel Tallinnas.

Aga ükskord ma kirjutan niikuinii!

Nov 172013
 

Kuni tegu on säästuremondi või lihtsalt vana remondiga, on täiesti suva, kui lapsed mingi jama kokku keeravad. Aga uues värskelt remonditud lastetoas ajab iga nende käkk närvi :D

Eile hommikul tahtis Plika kirjutada. Ma ei viitsinud voodist välja ronida (kõik laste pliiatsid-vildikad on hästi kõrgele ära pandud), ütlesin, et võtku kapist topsist pastakas, aga vaadaku, et Poiss seda kätte ei saa. Otse loomulikult ikkagi sai…

IMG_8695

IMG_8694

Eelmisel pildil on laste värskelt värvitud laud ning peale pastakajoonte on näha ka auke. Neid on seinal veel terve hunnik. Poiss tagus täna haamriga. Mina arvasin naiivselt, et ta neid pulki sisse taob, mille jaoks haamer mõeldud on ja kui ma tuppa jõudsin, oli ta juba üsna korraliku hävitustöö ära teinud:

IMG_8692

Elutoas oli see-eest suht ükskõik, kui ta kuu aega tagasi kirjutuslaua kõrvalt seina täis sodis :) Ma muidugi õiendasin, aga see tapeet on memme ajast ja vajab nagunii värskendust. Ma ei usu, et me siin enne remonti teeme, kui teise poole kasutusse võtame, elutoa sinna kolime ja praegusesse oma magamistoa teeme.

IMG_8292

Võiks ju loota, et Poisil on kahe aasta pärast sama palju aru peas kui Plikal praegu. No et võiks rahulikult kõik joonistustarbed ja plastiliini neile kättesaadavasse kohta jätta…

Nov 142013
 

Eile oli Poisi rühmas nn perepidu – isadepäeva laulud ja mardimaski meisterdamine. Ja mulle ei karanud mitte korrakski pähe idee, et peaks talle viisakamad riided selga panema. Kohale jõudes olid kõik teised lapsed muidugi üles löödud. Mitte et oleks eriti vahet olnud, sest saalis istus Poiss teiste lastega vaid esimesed minutid, kaasa ei laulnud, jooksis siis minu juurde ja keeldus tagasi minemast :P

Peost teavitavas meilis oli kirjas, et kui lapsevanemad soovivad teha suupistelaua, siis nad võivad seda teha. Mingit sisulist arutelu sellele ei järgnenud, keegi vaid mainis, et võib küpsiseid küpsetada. Noh, kui peopäeval poleks uut meili saadetud ja mainitud, et üks toob ühte ja teine teist, poleks mul tulnud pähegi miskit kaasa võtta. See läks õnneks napilt :D

Täna oli lasteaia sünnipäev. Peokutse oli seinal, kus kenasti kirjas, et riietus pidulik. Nojah, võtsin siis viisakad riided kaasa… Kohale jõudes nägin, kuidas kõik teised lapsevanemad tulevad LILLEDEGA. Mis jällegi, üllatus-üllatus, polnud mulle korrakski pähe tulnud.

No muidugi, tagantjärele mõeldes on ju kõik täiesti loogiline. Eesti lasteaiapeod on alati piduliku riietusega ja sünnipäevaks tuuakse ju tõepoolest lilli. Seda enam tunnen ma ennast idioodina :P

Natukene paremaks tegi asjaolu see, et vähemalt üks ema ütles mulle, et ka temal ei tulnud lilled pähe. Jõudsime ühiselt otsusele, et alati on parem olla, kui pole ainus :)

Oh jah. No ei oska ma veel lasteaias käituda :D

Gea blogist tuleb meelde, kuidas nemad on õpetajatele ka sünnipäevaks lilli viinud. Ma isegi EI TEA, millal meie õpetajate sünnipäevad on. Kust ma peaks seda teadma? Neilt küsima või? Mh.

Oct 032013
 

Minuga on see häda, et mul on mingid üllad ideaalid, aga nendeni püüdlemisel jõuan varem või hiljem tõdemuseni, et tegelikult olen ma liiga laisk/mugav/loll, et neid ellu viia. Eks ma mingil määral ikka taidlen ja midagi saavutan, aga kaugeltki mitte nii palju, kui tahaks. Ma tean küll, et ideaalsust ei tasu üldse taga ajada ning parem üks pisike samm kui üldse mitte midagi, aga… Tahaks ju ikka rohkem.

Oma maja(osa)s elamine sobib siia alla väga hästi. Ma jumaldan siin elamist, ausalt. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga. Aga pole harvad need korrad, mil mõtlen, kui hea ja mugav oleks (paneelmaja) korteris. Kogu aeg soe, elamine kompaktne ja loogiline, puhtust pidada nii kerge. Arutasime seda just Liisiga, kui tal nädalavahetusel Tallinnas külas käisin. Mul on siin kodus, vana remondiga maja esimesel korrusel, tohutult nurki ja pragusid, mida ei saagi üldse korralikult puhtaks. Kui remont ükskord tehtud saab, siis neid vast enam pole, jah. Aga millal ükskord saab? Jumal teab.

Muidugi ma jõuan lõpuks selleni, et pigem ikka putitan oma elamist ja lõpuks on super. Kui ära soojustada ja remontida ning lisaks mugavusküte panna, siis olekski kõik lilleline. Aga jah, kordame küsimust, millal ükskord.

Ja see ise tegemine. Ideaalis on see nii üllas ja nii õige ja nii säästlik ja nii öko. Aga siis tuleb reaalsus ja enamik asju jääb kas üldse tegemata või saab tehtud nii, et ei vasta ideaalidele :)

Ma armastan oma aeda ja KUI ta oleks “valmis”, siis ma hoiaks seda korras ka. Aga senimaani on džungel ja kui te arvate, et ma pinnase tasandamisega või maasikapeenarde liigutamisega kuskile jõudsin, siis eksite sügavalt :) Mul on vahel tuju aias töötada ja siis teen seda mõnuga, aga seda tuju on liiga harva ja praeguse segadusega peaks ennast rohkem sundima. Kui kõik ükskord korda saaks, siis oleks mõnus seda korda hoida. Siledat muruplatsi niita ja uusi peenraid rohida. Aga iseenesest need ju ei teki. No ega üldiselt polegi midagi – kuni ei viitsi, seni on metsik. Aga umbrohi vohab liialt ja kui sellega ei tegele, siis õitseb ja paljuneb meeletult. Nüüd hakkab muidugi ka aiahooaeg läbi saama, mis on jällegi võimalus kõigi suurte plaanide järgmisse aastasse lükkamiseks.

Teine asi on remont. Mulle jäeti siin ühe varasema postituse alla märkus ökoehitusunistuste, vana puumaja ja makrofleksi kohta. Täiesti õigustatud märkus ja mul on kogu remondi puhul seekord tunne, et ikka ei saa nii, nagu tahaks või peaks. Midagi ju on – laudpõrand ja Safranist õli ja… Aga see on ka suht kõik. Ülejäänu on täitsa harilik remont. Keeruline on seda ökoteemat ajada – “tavalised” ehitajad sellest midagi ei tea, nii et ise peab kõike uurima ja neid õpetama, netis ei ole ka lõputult infot ja kui näiteks põrandate soojustamise kohta ökoehituse meestelt nõu küsisime, siis isegi nemad ütlesid, et pange peno. No mida mul siis enam öelda? Taandasin ennast kogu remondist. Nojah, põrandaõli otsisin välja :) Aga makrofleksi puhul ei tulnud keegi isegi küsima, et mis oleks öko sinna palkide vahele panna – pandi lihtsalt ära.

Ja seinad… Nii äge oleks teoreetiliselt teha ise värvi või krohvi, aga ma ei ole ÜLDSE sellist möksija või kunstniku tüüpi. Ma kohe tunnen, kuidas ma EI VIITSI. Tahan võimalikult vähese vaevaga hakkama saada – ehk kuna Abikaasa sõber nagunii remonti lõpetab, siis ilmselt lähen lihtsalt ehituspoodi, valin temaga värvid välja ja… Ongi kõik. Nagunii on jutt, et see on ka ajutine, kui läheb akende vahetuseks ja juurde tegemiseks, peab seinad uuesti tegema, isegi üks uks võib teise kohta liikuda. Aga eks näis, millal see kõik toimuma saab. Praegu katsub valida mõne võimalikult puhta koostisega poevärvi. Ei viitsi isegi kuskilt ökoehituspoest uurida. Või äkki ikka peaks. Blah.

Ja kujutage ette, KIPS läheb ka seina. Ainult ühte kohta, lammutatud ahju auku. Võimalik, et sinna auku tuleb hiljem uks, nii et see peaks olema ajutine lahendus. Ja ma isegi ei viitsi mõelda, mida selle asemel kasutada võiks. Kõik need tavapärased odavad lahendused tunduvad õigustatud, kuni need on ajutised :)

Kahe aasta tagust säästuremonti teha oligi just sellepärast nii hea, et tegime kõike odavate vahenditega ja ajutiselt – polnud rohkem raha ja oli vaja kähku kõige hullemad jubedused millekski normaalsemaks muuta. Aga nüüd peaks tegema “päriselt” ja korralikult, mis tundub palju keerulisem.

Oleks palju raha, palkaks inimese, kes aia korda teeks ja ökoehitusmehed kah. Aga paraku seda raha pole. Nii ma siis katsun ennast kokku võtta ja ise teha. Ja suuremas osas feilin.

Aga noh, mis seal ikka. Mul on vähemalt laudpõrand ja ökoõli, eks. Ma pole TÄIESTI läbi kukkunud :P

Oct 022013
 

Et vingumisele lõppu ei tuleks, siis fotomajandus, mu kunagine suurim kirg, on totaalselt soiku jäänud. Mul oli uhke mõte teha alates Londoni ajast fotoraamat(ud), mis annaks palju rohkem võimalusi ja vabadust kui 10×15 paberpildid albumis – saaks valida ise suuruse, mõõdud, paigutuse, panna juurde teksti (mul on küll kirjutamise kohtadega albumid, aga mis te arvate, kas ma olen viitsinud sinna midagi kirjutada? Trükkides oleks rohkem lootust :P).

Nüüdseks on fotosid kogunenud pea seitsme aasta jagu ja kõige kibedam pill on muidugi tuksi läinud kõvaketas – mis, nagu meelde tuleb, on endiselt Tallinnas tolle inimese kontoris, kellele see aastaid tagasi viidud sai. Ei tea, kas ta on selle juba ära visanud või kogub riiulil tolmu… Pidin järele minema, aga ununes ja nii jäigi, ta pole ise ka ühendust võtnud. Jäi jutt, et ära ei viska, sest taastamise tehnikad ka arenevad ja äkki kunagi ikkagi saab need pildid sealt kätte.

Ühesõnaga jah, esiteks SEITSME aasta jagu fotosid, teiseks osa (ja väga oluline osa – London, minu ja Abikaasa suhte esimesed aastad ning Plika sünd ja tema esimene aasta) on neist ainult netikvaliteedis, nii et raamat ei saaks täiuslikult kronoloogiline, aga kronoloogia on teatavasti mu suurim kirg. Ma panin vanasti fotosid albumisse mitte ainult kuupäevade, vaid failinimede järjekorras, kõik pidi olema KRONOLOOGILINE. Ja ma jumaldasin fotodega tegelemist. Nüüd siis… Ikaldus. Aga ma endiselt tahan, et fotod oleks ka paberil, mitte ainult arvutis.