Oct 222017
 

Augusti algusest saadik tuli iga mu läpakast välja saadetud e-maili lõppu selline kiri:

Hulluks ajas, ausõna. Proovisin vahemälu tühjendamist, Chrome’i uuesti installimist, Lux Expressi klienditoele kirjutamist (sealt soovitati mul kasutada reklaamide blokeerjat ja kahtlustati teise variandina viirust ning pakuti, et ma võiks arvuti viirusetõrjega üle lasta – thank you very many, ropendasin pool tundi nende suurepäraste soovituste peale).

Siis ma lihtsalt mõnda aega ignosin seda teemat, kuni täna õhtul kopa lõplikult ette viskas ja ma tegin seda, mida oleks pidanud tegema kohe – kurtsin oma muret Lontule.

Ma ei ole arvutite osas üldsegi mitte kõige tuhmim, nii et paljud asjad ma saan ise lahendatud. Kui ei saa, siis Eksabikaasa on paljudes asjades minust targem ja tihti aitab tema. Kui aga tema ka ei tea, siis tulebki mängu Lontu, kes alustas oma karjääri mu isikliku IT nõustajana juba ammu enne Eksabikaasaga kohtumist :P No ok, see esimene näide oli lihtsalt oma lõbuks blogi sudimine, aga õige pea pärast seda päästis ta näiteks ka mu C-ketta :P

Ja ka seekord – Lontu nuputas välja! Sain lahti! Ma olen nii õnnelik! :D Peaaegu kolm kuud talusin seda jama, ometi korras! Ja jälle tibake targem.

Sep 202017
 

Mina olen põlvkonnast, kes kasvas üles MSNiga. Kasutasin seda kümme aastat, kuni see Skype’iga ühendati.

MSNi emoticonid on minu jaoks siiamaani ainsad ja õiged. Skype’is on need mu meelest jõledad, FB omadega olen tänu ohtrale kasutamisele ära harjunud, aga MSN on siiski see ainus ja päris.

Just kurtsin, et ei ole FB-s ühtki seda ÕIGET kuradikese emoticoni, mida ma tahaks teatud tujuga kasutada. See lilla jõletis, mida FB pakub, pole üldse SEE. No ja siis ma googeldasin MSNi emoticone ja vaatasin neid ja härdus tuli peale, ausõna. Ma reaalselt kasutasin KÕIKI neid kollaseid nägusid, sest need olid nii täppi…

Oeh. Andke MSN tagasi :D

Siiamaani tulevad need emoticonid vahel automaatselt chattides pähe, kuna kirjeldaks nii täpselt mõnda tunnet. Ja lühikoodid on endiselt suuremas osas peas. Mitte kõik, aga väga paljud… Ainult kasutada pole enam kusagil :)

Sep 072017
 

Oh, see tänapäeva elu. Kõik on nii internetiseerunud, suhted sealhulgas.

Hea oli blogis kapist välja tulla. Ei olnud üldse lihtne nii pikalt vaikida, aga aeg polnud veel küps… Nüüd on. Ja näe, blogimise tuju tuli ühes sellega ka jälle tagasi.

Blogi on blogi, siin jääb kõik vanaviisi, midagi muutma ega kustutama ei hakka. Noh, Abikaasast saab õige pea Eksabikaasa, see on ainus muutus :)

Aga mida näevad reeglid ette lahkumineku korral FB-s? No ilmselgelt, ei ole mingeid reegleid, eks :) Igaüks talitab oma heaksarvamise järgi.

Esiteks kõik need ühised pildid. Mina ütlen ausalt, ei suutnud ühtki kustutada. Lahendasin enda jaoks asja nii, et tegin privaatseks meie pulmapiltide albumi ja liigutasin sinna teistest albumitest nö “paaripildid”. Perepildid jätsin alles, need on ja jäävad osaks elust. Paar me aga enam pole… Las need siis olla tolles ainult minule nähtavas albumis, mille nimeks sai “Minevik”. Ehk olen ühel päeval valmis seda kustutama, aga igatahes mitte veel.

Mulle kui meisterorganiseerijale pakkus lohutavat rahulolu süstemaatiline tegutsemine, piltide liigutamine, nende kronoloogilisse järjekorda seadmine. Täiesti mõttetu tegevus, aga… Tekitas hea tunde. Aitas nö otsi kokku tõmmata.

Teine küsimus on aga keerulisem. Kuidas FB-s kapist välja tulla? Suhtestaatus on mul hetkel varjatud. Ausalt tahaks aga ennast taas “avalikult” suhtesse panna. Tahaks pilte üles panna. Ja siis on need 300+ sõpra-tuttavat, kes kõik on viimased kümme aastat teadnud mind ühe mehe abikaasana… Ma ei võlgne neile muidugi mitte ühtegi seletust. Ma võin lihtsalt panna ennast suhtesse ja need pildid üles ja mitte kuidagi puudutada teemat, kuidas mu elu nii suure kannapöörde tegi. Keda huvitab, see võib ju lihtsalt küsida, kõik lähedased teavad juba nagunii.

Ometigi mõtlen, kas oleks äkki viisakas midagi kuskil öelda… Aga kus? Ühtviisi veider tundub kirjutada nii oma ajajoonele kui pildi alla uue mehega, et näe, lahutame :P Ei, ei ole vist ühtki normaalset viisi FB-s selle teada andmiseks. Ja ega vist ei olegi vaja.

Ühesõnaga see on ainus koht, kus ma ei ole veel kapist välja tulnud :P Ehkki… Tahaks.

Eks teen seda millalgi, kui on tunne, et NÜÜD.

Aga teema on iseenesest põnev. Kuidas teie lahkuminekud on interneeduses kajastust leidnud?

Mar 102017
 

…ehk lubatud järjepostitus eelmisel nädalal kirja pandud nutiajaloole.

Millised olid siis tõdemused pärast nelja kuud mittenutikat elu?

Asjad, millest ma tundsin puudust pea igapäevaselt, olid raputamisega konto jääk, ilmateade ja kalender koos meeldetuletustega. Netipanka sisse logimine on tunduvalt tüütum kui telefoni raputamine ja ilmateatele tahtsin tihti pilku peale heita siis, kui arvuti oli kinni (mu arvuti on aga praeguseks paras vanur ja mitte just ülearu kiire, nii et selle avamine ainult ilmateate vaatamiseks… ütleme nii, et pole lihtsalt vaeva väärt). Kalender on hädavajalik, et kõik vajalikud asjad meeles seisaks ja õigeaegselt tehtud saaks.

Asjad, millest tundsin puudust aeg-ajalt, olid GPS ja fotokas. Viimase puhul peale niisama pildistamise ka soov kellelegi lihtsa vaevaga mõnd fotot saata – selle asemel, et chati aknas üks klõps teha, pidin ma fotokaga pildistama, selle kaabliga arvuti taha ühendama (sest mu mälukaardilugeja lõpetas mõni kuu tagasi töötamise), pildi arvutisse tõmbama ja siis chatti panema…. Äärmiselt tüütu.

Mis puutub igasugustesse märguannetesse meilide, chati ja FB kohta, siis nendega on nii ja naa. Vahel tundsin nendest puudust, vahel nende puudumise pärast kergendust. Elu oli rahulikum, kui telefon pidevalt ei piiksunud, samas aga oleks vahel olnud VAJA operatiivselt kättesaadav olla.

Lõppkokkuvõttes tõdesin, et soovin siiski kõigi ülalmainitud mugavuste tõttu jätkata nutikat elu, küll aga tahaksin tulevikus interneti mobiilis aeg-ajalt välja lülitada – kindlasti näiteks magamise ajaks, samuti kõigil muudel puhkudel, kui on tunne, et tahaks interneedusest pigem eemal olla. Ja põhimõtteliselt võiks nett olla välja lülitatud ka kogu aja, mil ma olen nagunii arvuti taga, et märguanded ei tuleks topelt.

Iseasi muidugi, kuidas see neti välja lülitamine reaalses elus olema saab… Kas mul on meeles, kas mul on viitsimist? Tahaks loota, et on. Et oskan seekord kasutada ära nutika mugavusi, samas vajadusel ka internetist kaugemal olla. Segamatu magamise lahenduseks oleks näiteks ka äratuskella kasutamine ja mobiili magamistuppa mitte toomine :D

Niisiis olen olnud taas ideaalse telefoni otsinguil. Parameetrid, millest seekord lähtusin, olid:

  • Android
  • 4,7-5,2 tolline ekraan
  • vähemalt 2MB RAM
  • hea ja kiire fotokas, mis teeb normaalseid pilte ka kehvades valgustingimustes
  • võimalikult soodne

Kõigi muude parameetritega oli soodsa hinnaga telefoni leida käkitegu, aga fotokaga oli keerulisem. Hea valgusega teevad kõik nutikad normaalseid pilte, aga sõnakombinatsioon “kehvad valgustingimused” sai alati takistuseks. Põhimõtteliselt käis mul telefoni valimine nii, et sisestasin e-poodi kõik muud tingimused, sorteerisin tulemused hinna järgi ning googeldasin järjest pakutavate variantide kaamerate arvustusi. Kui hinnad kippusid juba €400 kanti ning kaamerad arvustuste põhjal ikka kehvad tundusid, panin lehe lihtsalt kinni ja torisesin. Nii juhtus see lugematu arv kordi :D

Lõpuks õnnestus mul aga leida telefon, mille kaamera arvustus mind rahuldas ning millele sain hinnapakkumise, mis oli mulle vastuvõetav. Telefoni välja valimise hetkel oli hind €249, selleks ajaks, kui ostmiseni jõudsin, paraku juba €30 võrra kallim – aga ega ma siis enam ümber ei mõelnud :D Kaasneb küll kohustuslik kaheaastane järelmaks, aga vähemalt on see intressita, nii et olgu siis peale. Kõned + neti sain sinna kõrvale ka täiesti talutava hinnaga. Ega ma välja osta poleks nagunii saanud, ideaalis oleks küll eelistanud järelmaksu teha 24 asemel 10 kuu peale… Aga mis seal ikka, suurt vahet pole.

Niisiis läks 2,5 aastat, et jõuda esimestest mõtetest nutika omamiseni, sealt edasi veel 2,5 aastat, et endale “päris oma” nutikas välja valida – selleks osutus Sony Xperia Z5.

Lugesin rohkelt erinevaid arvustusi, mis kõik tõid selle telefoni puhul välja üsna samad head ja vead. Viimastest siis minu jaoks olulised peamiselt see, et aktiivse kasutuse peale läheb telefon kuumaks ning keskpärane aku. Kuna ma aga telefoni enamasti väga aktiivselt ei kasuta ning nutikate akud on nagunii mitte just eriti vastupidavad, siis see kõik mind ei heidutanud. Kiiduväärt omadusi toodi selle telefoni juures tunduvalt enam välja :)

No ja fotokas – selle kohta öeldi küll ka, et pole ideaalne, aga olevat siiski kiire ja väga hea. Ja tegevat arvestatavaid pilte ka hämaras. Sellest mulle täiesti piisas.

Kuna mulle meeldivad kandilisemad telefonid, siis Sony on mulle välimuselt väga sümpaatne. Vee- ja tolmukindlus polnud mulle enam isegi oluline, tuli lihtsalt “kauba peale”. Ja mille pärast ma eriti elevil olen – sellel telefonil on power-nupu sees sõrmejäljelugeja, mis töötavat arvustuste põhjal suurepäraselt. See omakorda tähendab, et telefon on täiesti turvaliselt lukus ning selle avamine on imelihtne – piisab vaid nupule vajutamisest. Ainult MINU vajutamisest. Udupeen.

Kirsina tordil googeldasin välja täiesti ebaolulise info, et see oli viimases Bondi-filmis “Spectre” Bondi telefon. Mul on Bondi telefon :D Juhhei!

Haha, ja ma lihtsalt pean siia kopeerima selle artikli viimased laused:

Slightly more Pierce Brosnan than Daniel Craig, the Sony Xperia Z5 is a solid phone that never quite blows us away. That is until you get to its camera. A feature good enough to recommend the phone on outright, this stunning shooter is let down by the phone’s wider overheating and UI problems.

Is this a phone worthy of 007 himself? Despite its stunning camera and innovative fingerprint scanner, probably not. Will it please the average consumer? Absolutely. Especially if you tend to have cold hands.

Brosnan, nagu te teate, on mu lemmik-Bond :P Ja külmad käed on mul ka. Kõik klapib! :D

Kui olen telefoni juba mõnda aega kasutanud, muljetan kindlasti pikemalt. Praegu olen lihtsalt elevil nagu väike laps jõululaupäeval ning tutvun oma uue sõbraga. Kuna novembrist saadik on mu asendustelefon olnud see, siis jah… Vahe on päris suur :P 3,5 vs 5,2 tolli, 320×480 vs 1920×1080 resolutsioon… Ja nii edasi :D

Mar 032017
 

Esimest korda tekkis mul mõte hakata nutikaks pisut üle viie aasta tagasi. Nii naljakas on lugeda oma toonaseid mõtteid ja muresid, mis kajastuvad selles ja selles postituses. Siis olid reaalselt valikus qwerty klaveriga nutikad ja äge välimus tundus nii oluline. Samuti uurisin, kas GPS ikka on kõigil ja kas erinevate telefonide fotokate kvaliteedil on vahet.

Praeguseks tundub idee qwerty klaverist midagi väga kummalist, ilma kaanteta nutika kasutamine ei tuleks pähegi, mis teeb telefoni värvi täiesti ebaoluliseks, Google Maps on nutika nii iseenesestmõistetav osa, et selle olemasolule isegi ei mõtle ja odavama otsa nutikate fotokate ebarahuldava kvaliteedi tõttu ma endale aastaid telefoni valida ei suutnudki.

Kuu aega hiljem olin telefoni välja valinud – Digi testivõitja LG P500. Praegu selle parameetreid vaadates itsitan pihku. Saan aru, et viis aastat on tehnikamaailmas tohutu aeg, aga ikkagi :D Igal juhul jäi see toona lõpuks ostmata, kuna tahtsin kindlat värvi punast, aga hind ja tingimused ei sobinud.

Kasutasin nuppudega Nokiat rõõmsalt edasi, kuni sama aasta lõpus jälle nutikaihalus peale tuli. Raha polnud toona üldse, mis reaalse ostuvõimaluse välistas, see aga ei takistanud mul nö window shoppingut ehk lihtsalt telefoni valimist. Toona tundus väikeste laste tõttu ülioluline tolmu- ja niiskuskindlus, samuti sai paika pandud parameeter fotoka valimiseks, millest olen lähtunud siiani – et teeks häid pilte ka hämaras.

Aasta läks jälle rahulikult nuputelefoniga mööda, kuni 2013 sügisel tekkis järjekordne kihk nutika järele. Niiskus- ja tolmukindus oli endiselt teemaks, toona eelistasin pigem väiksemat ekraani, seega jäi sõelale Sony Xperia ZR. Kaalusin ostu päris reaalselt, aga päev hiljem otsustasin siiski, et €500 on nutika eest liiga röögatu hind ning loobusin ostumõttest.

2014 juunis veetsin taas aega arvustusi lugedes ja ideaalset telefoni otsides. Kuna see on hiigelpikk postitus mitmel teemal, siis kopeerin siia teemasse puutuva lõigu:

Välja valida ei suutnud ikka midagi (ehkki oleks järjest rohkem vaja), sest sellist telefoni, nagu mina tahan, lihtsalt pole: 4,3-tollise ekraaniga, VÄGA hea kaameraga ja muidu kiiret Androidi, lisaboonuseks oleks vee- ja tolmukindlus. Sony Xperia Z1 Compacti promotakse hullu moodi ja tundub muidu igati ideaalne, aga kaamera olevat kehvades valgustingimustes üsna halb. Ideaalse telefoni eest ma võiks rohkem maksta, aga sellisel juhul küll mitte. Teine variant oli Sony Xperia V, mis on vanem mudel ning hind on praeguseks mõnusasti kukkunud – seda kaalusin, kuna tundus, et on ka praegu täitsa arvestataval tasemel, kaamera muidugi oleks suht sama, aga noh, selle hinna eest ning esimeseks nutikaks ehk tuleks kõne alla. Ega ma siiski pole kindel, kas asi on seda väärt või kui kiiresti see telefon tehnilises mõttes aeguks – kui ma ostan, siis tahaks ju pikaks ajaks… Ülejäänud miniversioonid on mu teada kehvema sisuga, peale Sony kellelgi vee- ja tolmukindlust nagunii pole, nii et neid ma pikemalt ei uurinud. Ja 5-tollised on nii kuradi suured…

Vaid loetud päevad hiljem – kaks ja pool aastat pärast esimesi nutikateemalisi mõtteid – andsin pidulikult teada, et hakkasin lõpuks nutikaks ehk sain €150 eest õekese kasutatud Samsung Galaxy SIII omanikuks. Tõsi, Samsungid on mu meelest siiani koledad ja ümmargused, aga toona oli see suurepärane võimalus nutimaailmaga korralikult tuttavaks saada.

Neli kuud hiljem sain tänu soodsale pakkumisele ka mobiilse interneti – mis, olgem ausad, on ikkagi nutika kasutusmugavuse väga oluline osa, nagu ma kuu aega hiljem oma viiekuist nutikakogemust kokku võttes ka tõdesin.

Ka siis, novembris 2014, pidasin ma viietollist ekraani liiga suureks. Ilmselt aja jooksul siiski harjusin, ega täpselt ei mäletagi… Kindel on aga see, et kui ma veebruaris 2016 Samsungi puruks pillasin ning võtsin seejärel ajutiselt kasutusele kolleegilt saadud 4,3-tollise ekraaniga LG, tunnetasin igal juhul väga teravalt, KUI kehv on nii väikese ekraani peal trükkida. Sel ajal kinnistus minus lõplikult veendumus, et alla 4,7-tolline ekraan on minu jaoks tulevikus välistatud.

Ligi viis kuud sain selle telefoniga siiski asjad aetud, kuni see juuni lõpus tuksi läks. Samal ajal oli just puhkus algamas, nii et võtsin seda kui märki, tegin läbi ehtsa nutivõõrutuse, elasin terve juuli ilma nutikata, parandasin augusti alguses Samsungi ära ja rõõmustasin siiralt, et saan jälle normaalse suurusega ekraani kasutada.

Seda rõõmu ei jagunud aga kuigi kauaks. Hiinast tellitud kaaned polnud veel kohale jõudnud, seega oli telefon “paljas” ning kõigest nädal-paar peale parandamist pillasin selle kivipõrandale – ekraanile tuli küll vaid üks mõra, mis ei seganud kasutamist, aga irooniline oli see siiski. Seejärel tekkisid aina süvenevad probleemid telefoni laadimisega, kuni see novembri alguses lõplikult otsad andis ning parandamisel ma mõtet ei näinud. Päev hiljem sain mobiiliarve, millelt avastasin, et ka soodne mobiilse interneti pakkumine on läbi saanud, seega võtsin seda kui märki aeg maha võtta.

Viimased neli kuud on möödunud mittenutikalt ning see on olnud parasjagu pikk aeg, et sõltuvustest üle saada ning adekvaatsemalt hinnata, mis vajadused mul siis ikkagi täpselt on.

Sellest aga pikemalt järjepostituses, mille kirjutan järgmisel nädalal.

Feb 062017
 

Sulgesin arvutikaane reedel kell kolm, avasin uuesti esmaspäeval kell 11. Vahepeal olin igasugusest internetist praktiliselt täiesti välja lülitatud. Hea küll, paar lauset sai vahetatud Abikaasa nutika FB chatis, kui oli vaja Liisile reisilt leitud siilipilte saata :D Samuti lugesin Plika klassiõpetaja kooliteemalisi postitusi, mille kohta samuti Abikaasa telefoni FB märguanne tuli.

Tagasi tulles ootas mind ees 15 lugemata meili, 12 FB märguannet, 4 FB chati märguannet ja 34 lugemata blogipostitust.

Aga mitte midagi olulist, nagu arvasingi. Enamik meilidest olid sellised, mis kohe kustutada või loetuks märkida, enamik FB märguandeid ei vajanud mingit tähelepanu. Blogisid loen mõnuga, kui ükskord aega saan.

Nädalavahetusest kirjutan kunagi, kui rohkem aega on :P Muuhulgas lugesin üle pika aja läbi kaks head raamatut ja nautisin täiega. Hea on ennast vahel kõigest välja lülitada.

Jan 172017
 

See on nüüd jälle natuke tobe väljend, mis ei anna ehk päris nii hästi edasi mõtet… Kõlades ehk isegi ülbena, ehkki see polnud üldse plaan :)

Ma olen väga-väga tänulik selle eest, et ma tunnen ennast arvutiasjus keskmisest kodusemalt ning suudan lihtsamate ja ka väheke keerulisemate probleemide puhul reeglina Google’i abiga ise lahenduse leida.

Mu arvutisse ei salvestu “kogemata” viirused ega muu taoline, sest “käisin kuskil ja vajutasin vales kohas”. Ma surfan veebis üsna julgelt ja sisetunde järgi ning see ei vea mind kunagi alt. Ma usun, et paljud teist saavad aru, millest ma räägin.

No ja igasugused uuendused, installimised, laadimised, draiverid… Iseenesestmõistetav. Või noh, kui tuleb välja, et siiski ei saa millegagi ise hakkama, siis on kodus IT-mees :D

Blogimajanduse kohta kehtib see samamoodi. Väga paljudele muredele leian lahenduse googeldades. Kui sellest jääb väheks, on Lontu, mu WP guru :) Katsun teda küll mitte tüüdata, aga vahel harva tuleb ikka ette.

Olen saanud hirmus palju nurinat katkise blogrolli suhtes, millega mul pole olnud absoluutselt aega tegeleda. Täna vaatasin lõpuks kiirelt seaded üle, aga no kõik on endine, ei mina tea, miks ei tööta. Üritasin välja peilida, millist Mallu kasutab, aga KUI ma nüüd õigesti vaatasin, siis RSS multi importer ja see pole enam saadaval ja… Ühesõnaga, leidsin mingi kolmanda asenduse, mis näeb küll veidi teistsugune välja, aga noh… Töötab :) Kuna pidin sinna ükshaaval lisama kõigi blogide RSS feedi lingid, siis… Ütleme nii, et sinna said ainult blogid, mis ka reaalselt uuenevad :)

Ehk et. Mingisugune blogroll on jälle olemas. Tänu sellele, et ma viitsisin lõpuks veidike googeldada. Aga muidugi tahaks olla nii tark, et oskaks tolle esimese korda teha, see meeldis rohkem :) Eks näis. Jätsin selle praegu kõige lõppu alles, ÄKKI läheb ise korda vms.

Nov 092016
 

Jajaa, ma tean, internetiga on seotud niiiiii palju ohte ja muresid ja mis kõik veel.

Aga, olgem ausad, kuradima mugav on :)

Imelihtne on suhelda, leida infot, meelelahutust… Kõik on paari kliki kaugusel.

Muidugi jah, kõik see aeg, mille hoiad kokku infovahetuse / leidmise kiirusega ning veebipoodides shoppamisega – tõenäoliselt raiskad sellesama aja ära mängides, naljalehtedel surfates, uudiseid lugedes. Mis iganes kellelegi peale läheb :)

Lihtsalt mõistlik on vaja olla. Ise olla ja oma lapsi ka selles vaimus kasvatada.

Mul on väga hea meel, et ma elan just praegu, kus internet ja tehnika on elu nii mugavaks teinud. Hoolimata sellest, et vanasti oli rohi rohelisem, ei kujuta ma ette elu, kus kodus pole lauatelefonigi, mobiiltelefonidest ja arvutitest rääkimata. Kus oste saaks sooritada vaid päris poodides, kirjad liiguks vaid paberkujul, kõik info tuleks entsüklopeediatest ja raamatukogudest ning uudised paberajalehtedest ja raadiost. Kus poleks blogisid :)

Mul on hea meel, et ma elan just praegu ja et mul on kõik need võimalused. Ja et ma olen piisavalt arukas, et neid võimalusi mitte kurjasti ära kasutada.

Jun 282016
 

Kuna mu telefon läks katki umbes-täpselt enne puhkuse algust, siis mõtlesin, et ehk on see märk… Märk sellest, et ma peaks vähem asjadega “kursis olema” ja rohkem elama.

Aga teate, kuradi raske on :) Võiks öelda, et puhtakujuline FOMO. Ehk siis fear of missing out.

Mind üldse ei huvita see, mis toimub FB-s üleüldiselt. Uudisvoogu olen pikalt läbi kerinud pigem kord-paar päevas, igavushetkedel.

Aga varem andis mu telefon märku uutest meilidest ja FB chattidest, samuti FB muudest märguannetest (mida on, tõsi, pigem vähe, sest ma ei pane eriti pilte üles ega kirjuta ega kommenteeri, samuti olen kõikvõimalikud gruppide ja mängude märguanded kinni keeranud ning jätnud alles vaid need, mis tõesti olulised).

Ja just sellega on nii kuradima raske harjuda, et ma ei saagi lugeda meile KOHE, kui need tulevad ega rääkida inimestega KOHE, kui nad vestlust alustavad.

Ja samas – miks PEAKS saama? Mis juhtub, kui ma neid asju kohe ei näe? ERITI puhkuse ajal? Mitte midagi ei juhtu. Absoluutselt mitte midagi.

Aga just see tunne, et KUI midagi on, siis ma saan sellest kohe teada… See oli nii rahustav. Tegelikult ei olegi neid meile ega vestluseid üldse palju ja ma hoiaks puhkuse ajal meelsasti arvutit pigem kinni… Kuna aga elu enam telefoni ei jookse, siis on FOMO. Ja lõppkokkuvõttes olen puhkuse ajal kasutanud arvutit seni pigem rohkem kui varem.

Õnneks või kahjuks pole hetkel finantsi uue nutika jaoks, nii et eks ma katsun siis ennast edasi võõrutada.

Aga muidu ma mõtlen tõsiselt, et äkki peaks ostma mõne heade näitajate ja tundmatu nimega nutika… Äkki läheb õnneks? Ma varem vaatasin pigem ainult Elisa ja teiste teenusepakkujate e-poode ning googeldasin hullunult arvustusi, nüüd keegi linkis Photopointi lehte ja sealt leidsin normaalsete parameetritega õige mitmeid variante… Mille kohta pole küll mitte kusagil ühtki eesti ega ingliskeelset arvustust, mis jällegi eriti ei innusta… Ja Abikaasal on ka hetkel mingi töölt saadud Prestigio, mida ta just ülearu ei armasta… Aga Prestigio või Kruger&Matz – neil oli igasuguseid variante €100 ümber, kus 1GB mälu ja neljatuumaline prose ja normaalne resolutsioon ja… Kui halvad need ikka olla saavad, mõtlen ma… Peaks ehk siiski mingi hetk tellima. Ainult et sarnaseid on palju ja valikut teha ei oska millegi põhjal, sest arvustusi pole kuskil.