May 112016
 

Küsi ja sind aidatakse :P

Ehk siis Britt pakkus, et mu blogi feed on katki ja soovitas siin kontrollida. Miks ma ise selle peale ei tulnud, ah? Olen sealt varem miskit kontrollinud küll. Tuli välja, et ä-täht mu blogi pealkirjas (mis on seal olnud, eks, kõik need 10+ aastat) tekitas järsku mingi errori. Aga üle salvestamine aitas ja nüüd peaks feed jälle ok olema. Nii et antagu mulle teada, kas nüüd tulevad postitused Bloglovinisse või ei. Kui ikka ei tule, siis ma lasen neil ka üle vaadata.

May 112016
 

Ma olen harjunud, et blogikommetaarid tulevad meili peale. See vahelduva eduga ei tööta ja kui ma tean, et ei tööta, siis ma katsun meeles pidada, et niisama kontrollimas käia. Noh, ma ei teadnud, et jälle ei tööta. Nüüd avastasin posu kommentaare alates 1. maist, mida polnud näinudki :)

Sellest tegelikult teadsin, et Bloglovin jamab, seda mulle ükskord varem juba öeldi, aga ma muidugi unustasin kogu selle asja lihtsalt ära :) Ma ise ju kasutan Feedlyt, Bloglovin on täiesti võõras koht. Ehkki tuleb meelde, et tegin sinna millalgi katsetamiseks konto, sest kõik kiidavad. Äkki hoopis sellepärast nüüd ei tule enam minu blogi asjad? Müstika. Aga ei, ma kohe kindlasti tegin selle Bloglovini asja tunduvalt varem, nii et see ei saa põhjus olla.

Mina ju ei mäleta, kas ma midagi näppisin blogis kolm nädalat tagasi, tõenäoliselt pigem mitte. Just paar päeva tagasi uuendasin WP-d ennast, ma ikka teen kõik uuendused kohe ära, kui neid pakutakse. Aga enamasti on need peamiselt pluginate omad ja see ometi ei tohiks Bloglovinit mõjutada? Ühesõnaga müstika. Mis ma siis nüüd tegema peaks? St jah, kommentaare pean käima siin lihtsalt ise kontrollimas, sellega pole miskit teha, loodetavasti mingi tulevane uuendus teeb selle jälle korda, seni on nii olnud. Aga Bloglovini asi tuleks ju korda saada kuidagi. Kuidas, ei tea :)

Nov 252015
 

Läpakas räägib mulle viimased nädalad: consider replacing your battery. Mõtlesin siis, et võtaks hüva nõu kuulda.

Trükkisin kõigepealt eBay, seejärel hindu kalliks põlates AliExpressi otsingusse “Dell Vostro 3350 battery 4400mAh” – valisin odavaima ja tellisin paari klikiga ära. €18.79 ja ilmselt millalgi jaanuaris saabub.

Idee teostus kiirelt ja valutult. Ooteaeg on muidugi pikk, aga ega mul pole kiiret – praegune veel ikka peab ka veidi.

Sep 182015
 

Alternatiivsete arvamuste teemal jätkates – ma pean ausalt tunnistama, et olles olnud viimased viis aastat oma elust pigem vastuvoolu ujuja, kipun ma positiivsemalt suhtuma just alternatiivsetesse arvamustesse ja olen üha enam skeptiline peavoolu suhtes. Nii et kahtlemata olen ka mina veidi kallutatud. Vähemuse poole.

AGA. Need viis aastat on minu silmaringi tohutult avardanud. Ma olen õppinud uurima, küsima, mõtlema. Tulemuseks on tõepoolest see, et ma ei usalda enam pea mitte midagi ega kedagi :) Tänapäeva klikipõhine meedia on kõike muud, kui objektiivne arvamus, mida saab 100% usaldada. Uuringud täpselt sama asja kohta võivad anda täiesti vastupidise tulemuse sõltuvalt sellest, kes neid uuringuid rahastab.

Ma olen nõus, et ma olen liialt skeptiline ja usaldamatu, nii ühe kui teise poole suhtes. Aga tõepoolest jõuan ma pea iga asja puhul järeldusele, et ma ei tea lõpuni, kus on tõde. Seega on väga vähe asju, mida ma otseselt hukka mõistan.

Nii et ma uurin, lähtun oma sisetundest ja elan oma elu. Vahel lähen ka vooluga kaasa ja teen mingit asja “sest kõik ju teevad”, aga üldiselt ma siiski üritan pigem küsida: kas see viis, kuidas alati on tehtud, on ikka kõige õigem? Ja kui on kellegi teise jaoks, siis kas ka minu jaoks?

Igaüks võib elada oma elu täpselt nii, nagu paremaks peab, kuni teised selle all ei kannata.

Praegu on väidetavalt tegu avalikkuse huviga ja nö laste kaitsmine kaalub üles kõik muu. Väidetavalt on õigustatud kõik need minu arusaamist mööda pigem ühekülgsed artiklid ning see, et kinnisest grupist on neisse artiklitesse teise poole “objektiivseks” arvamuseks ilma küsimata ja nimesid kasutamata kopeeritud artikli autorite poolt valitud arvamusi. Ju siis ongi õigustatud. Olen igal juhul täiesti nõus, et on väga vale eksperimenteerida millegagi nii, et lapsed kannatavad.

Aga jah, see kallutatus… Praegusel hetkel kannatavad ka paljud inimesed, kel pole kunagi tulnud mõttessegi oma lastele MMSi anda, selle all, et nad on mingisse gruppi kuulumise tõttu automaatselt tembeldatud (sotsiaal)meedia poolt laste mürgitajateks või vähemalt selle julgustajateks, sest paljude arvates sinna gruppi kuulumine just täpselt seda tähendabki. Ja see on minu meelest ka täpselt sama vale. Enamik neist tembeldajatest ei tea absoluutselt, millest nad räägivad. Nad võtavad selle ühe killukese – “appi, keegi mürgitab lapsi” – ja annavad kõigile ühe rauaga.

Objektiivne ajakirjandus my ass :)

Ja ma kordan veelkord – ma ei tea, kas MMS on mürk või imeravim, mind antud hetkel isegi ei huvita see eriti. Olles nii skeptiline, nagu ma olen, on minu jaoks 50-50 võimalus, et see võib olla nii üht kui ka teist. Ükski poolt- ega vastuargument meedias ei suuda mind lõpuni veenda. On üsna tõenäoline, et iseenda peal ma sellega katseid tegema ei hakka. Kui mul peaks siiski kunagi selline soov tekkima, küllap ma siis loen hoolega igasugust infot, mis ma selle kohta leian – aga hetkel ei näe ma vajadust sellele oma aega kulutada.

Minu jaoks pole küsimus kunagi olnud selles, kas lapsi peaks kaitsma või kas MMS on mürk, vaid puhtalt selles, kuidas seda teemat on seni kajastanud ja kuidas see on mõjutanud mind ja teisi sellesse gruppi nö mitteaktiivselt kuuluvaid inimesi.

Sellepärast mulle meeldibki lihtne elu. Kui ma tarbin vaid seda, millest lõpuni aru saan, ei pea ma liigselt mõtlema :) Sestap söövad mu lapsed igal hommikul lusikatäie mett õietolmu ja taruvaiguga ning loodan, et muid “imeravimeid” meie majapidamises tarvis ei lähe.

Sep 172015
 

Ma Rentsiga ennist rääkisin ja seega teadsin, et midagi ta sel teemal kirjutas, aga jõudsin tema postituse lugemiseni alles nüüd.

Ja tõesti, nii lihtne see ongi! Ma liitun möödaminnes mingit suvalist absoluutselt lastega mitte seotud teemat uurides grupiga, millest ma midagi ei tea, millesse mul pole olnud aega süveneda… Siis kistakse see grupp ja seal toimuv meediasse… Järgmiseks pannakse mind nimepidi kellegi blogisse kommentaariga, et mina ka selle grupi liige olen…

Ja järgmiseks kommenteerib keegi: “Issand, poleks uskunud, et Tikker seda oma lastele teeks aga ei imesta enan millegi üle”

Ja nii lihtne ongi saada tembeldatud hulluks lastemürgitajaks. No päriselt ka, ma olen siiras hämmingus.

Aga muidugi jah, asja positiivsema poole pealt – Rents kinnitas mulle isiklikult, et ei vihka ega jälesta mind ning ma olevat üks kahest kõige meeldivamast ökoinimesest, keda ta teab. Et ta kirjutas selle postituse eeldusega, et ma olen tema huumoriga harjunud. Nii et ma ei peagi veel kaljult alla viskuma :D Samas on vist siiski hea, et meie vestlus toimus enne, kui ma reaalselt selle postituse lugemiseni jõudsin, mõtlen ma praegu.

Muidugi nutan ma endiselt vahel õhtuti patja kartuses, et Rents arvab minust siiski salamisi igasugu muid ebameeldivaid asju, sest lõppeks ei loe ma ju üldse uudiseid ega viitsi olulistel teemadel enamasti midagi arvata ja kirjutan blogis täiesti avalikult oma igapäevastest pisiasjadest, mis suures plaanis kellelegi korda ei lähe. Aga noh, mingid head küljed minus siiski on. Isegi Rentsi meelest :P Ma ei ole veel täiesti kadunud hing.

Ja see on tõepoolest täiesti uskumatu, kuidas minu jaoks millestki nii ebaolulisest nagu möödaminnes mingi FB grupiga liitumine keris ennast lahti sellises mastaabis sündmusteahel. No ei oska kohe mitte midagi selle peale öelda. Inimesed, kui teil on küsimusi, siis küsige, mitte ärge eeldage. See on ainus, mida ma oskan soovitada.

Sep 172015
 

Ma ei loe uudiseid, seega olen teemadest, mis parasjagu üldsuse kirgi kütavad, õndsas teadmatuses. Need teemad jõuavad minuni eelkõige FB kaudu, mida ma aga viimasel ajal järjest vähem viitsin lehitseda. Mul oli varem kombeks korra-paar päevas uudisvoog läbi kerida ja tuttavate tegemistel nii silm peal hoida, aga mida edasi, seda enam kulub aega, seda vähem on samas lugemisväärset. Konto sulgemise ekstreemsuseni ma muidugi ei lähe, FB on minu jaoks endiselt igapäevane suhtlus- ja töövahend. Vaba aega eelistan aga enamasti mujal kulutada.

Ühesõnaga, ma ei olnud sellest teemast isegi mitte FB-st lugenud, kui minu käest tuldi küsima, ega mina ometi oma lastele kloordioksiidi ei anna. Ei osanud sellest küsimusest esimese hooga midagi arvata, siis jagasin välja, et äkki on tegu MMS&DMSO grupiga, millega kunagi päris mitu aega tagasi liitusin, teadmata asjast endast mitte kui midagi. See tuli kuid tagasi jutuks seoses ühe hoopis teise teemaga, mis oli minu jaoks tol hetkel aktuaalne, seega mõtlesin, et uurin, millega tegu. Kuna teema oli aga keeruline ja mul polnud aega süveneda, siis olengi lihtsalt vahel möödaminnes lugenud, mida grupis kirjutatakse – noid harvu postitusi, mis FB feedi jõudsid.

Ma usun, et paljud inimesed läksid FB-s vaatama, kes nende tuttavatest sinna gruppi kuuluvad. Mul on hea meel, et üks neist tuli minult küsima selle kuulumise tagamaid.

Üks teine jälle eelistas küsida minu kuulumise kohta mitte minult, vaid meie ühiselt sõbralt, kes ei teadnud asjast muidugi midagi, sest ma pole seda teemat kunagi kellegagi arutanud, kuna see pole minu jaoks kunagi aktuaalne olnud. Välja tuli see täiesti juhuslikult, kuna mainisin meie ühisele sõbrale seda teemat ise.

Ja pean tunnistama, et tõepoolest tunnen end nüüd puudutatuna, sest tundub, et minuga rääkimata, minult midagi küsimata, on mind tembeldatud üheks tublidest ökoemmedest – väljend, mida ei kasutata tolles kirjatükis, mida ma meelega ei lingi, just ülearu positiivses võtmes.

Sest tõepoolest, mind huvitab esoteerika ja alternatiivsed teooriad. Mulle meeldib lugeda igasuguste tavainimese mõistes veidruste kohta – iseasi, kui palju ma sellesse kõigesse usun, mida õigeks pean või mida ma ise teen, aga mind huvitavad tihti peavoolust erinevad arvamused. Mulle on sümpaatne mõte toortoitlusest, mulle on sümpaatne mõte kodusünnitusest, ma olen väga skeptiline vaktsiinide suhtes – mis siis, et mõlemad mu lapsed on need suuremas osas saanud.

Kõik alternatiivne pakub mulle huvi, aga omaenda tegudes olen ma alati katsunud lähtuda mõistlikkuse printsiibist. Ma teen, söön ja kasutan seda, mille puhul olen kindel, et see mulle sobib. Ma ei ole kunagi kaldunud ekstremismi, ma katsun teistele mitte oma vaateid pähe määrida või veel hullem – neid endast erinevate vaadete pärast (salamisi) hukka mõista. Pole minu asi, kuidas teised oma elu elavad. Enamik teemadest on nagunii ääretult keerulised ja ma pole suutnud neid enda jaokski lõpuni lahti mõtestada – ei ole mina kindel, mis on kõige õigem, mis kindlasti vale, olen lähtunud vaid sisetundest ja loogikast.

Aga tundub, et minu teadmata arvab inimene, kellega ma arvasin end hästi läbi saavat, minust ilmselt hoopis kehvasti. Hästi kurb on, kui tuleb välja, et keegi, kes on sulle alati meeldinud ja kellega sul on enda meelest olnud aastaid vastastikune sümpaatia, sinust hoopis NII mõtleb.

Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Mul on üks sarnane minevikukogemus ühe teise inimesega, kellega arvasin end samuti hästi läbi saavat, kes aga lõpuks teatas mulle, et ta põhimõtteliselt vihkab mind, samas keeldus seletamast, miks – sest ma olevat nii mõttetu, et ei saavat nagunii aru.

Kergem on hukka mõista, kui mõista, selge see. Aga minu meelest on elu palju mitmekesisem, kui tõesti üritada mõista, ka endast väga erinevaid arvamusi. Või kui ei mõista, siis hukka mõistmise asemel lihtsalt aktsepteerida seda, et inimesed ja nende arvamused on erinevad.

Muidugi, kui tegu on millegi teisi kahjustava, antud juhul siis eelkõige lapsi kahjustava tegevusega, siis ei ole see mitte kuidagi aktsepteeritav. Aga võikski ju siis küsida, kõigilt, keda näed sinna gruppi kuuluvat, mis on selle kuulumise taust – selle asemel, et nad vaikimisi kellekski tembeldada?

Ilmselgelt ma lihtsalt reageerin üle ja kindlasti ütleks see inimene, et “ega ma ju sind ei mõelnud, ma üldiselt”. Paraku jah, on ta osanud ühte teksti koondada üldiselt ja juhuslikult kõik need teemad, mis mind potentsiaalselt huvitavad, mis mulle potentsiaalselt sümpatiseerivad ja mis võivad olla nii täiesti loomulik osa elust kui ka äärmuslik ekstremism. Kuidas keegi võtab. Mina rihin pigem sinna esimese kanti ja nüüd on mul tunne, et minult küsimata on mind viimastega ühte patta pandud.

Aga küsida ometigi ei tasu, ega ju. Ega vist ei tasugi, kui piisab paljast faktist, et mõni inimene otsustab oma lapsed vaktsineerimata jätta, tekitamaks edasistesse suhetesse jää. Vaktsiiniteema on minu jaoks isiklikumalt üks keerulisemaid üldse, pime usk nii ühte kui teise poolde on mu meelest ühtviisi jabur. Ma saan aru nii neist, kes vaktsineerivad, kui ka neist, kes seda ei tee – mul ei tuleks uneski pähe emba-kumba poolt hukka mõista või sellepärast oma suhtumist kellessegi muuta.

Samas on tõsi ka see, et me ei ole kunagi tihedalt suhelnud. Neli aastat tagasi jättis ta küll täiesti ühese mulje, et ka mina olen talle sümpaatne, nii et ta siis kas valetas mulle näkku või on ta vahepealse ajaga mingil põhjusel minu suhtes meelt muutnud. Ja kuna me ei ole tegelikult kunagi palju isiklikult suhelnud, vaid pigem üksteise elusid eemalt jälginud, siis miks ta peakski tulema minu käest midagi küsima. Või mulle ütlema, et tead, sa ei meeldi mulle enam – sellel, teisel ja kolmandal põhjusel. Sest me ju ei suhtle. Ega ma ju isegi samas olukorras ei läheks kellelegi midagi sellist ütlema. Miks ma peaks?

Nii et jah, asi on eelkõige minus ja selles, et ma tundsin end ühest avalikust üldisest sugugi mitte otseselt minule suunatud kirjatükist liigselt puudutatuna.

Kurb on küll, sellegipoolest. Ei tea, kui palju on neid inimesi, keda mina siiralt imetlen ja kellega enda meelest hästi läbi saan, aga kes minust salamisi pigem halvasti mõtlevad? Ma ei ole muidugi sugugi kindel, kas ma tahan sellele küsimusele vastust. Vist pigem mitte. Enamasti ma selliste inimeste peale ei mõtle. Vahel juhtub, et mingil põhjusel mõtlen, siis ikka natuke kurvastan. Siis tuletan endale meelde, et mina pean elama oma elu ikka nii, nagu kõige õigemaks pean – ja mul on palju sõpru ning tuttavaid, kelle puhul saan olla 100% kindel, et ma tõesti meeldin neile. Ja et inimesed, kes neile arusaamatu või nende uskumustest erineva puhul küsimise, mõista püüdmise või aktsepteerimise asemel pigem hukka mõista eelistavad – neil on pigem mingid enda mured, mis panevad neid sel kombel käituma.

Siiski on mul selle kõige üle äärmiselt hea meel. Sest inimene, kes minu käes KÜSIS, on minu ainus sõber, kellega ma pole viimased aastad üldse suhelnud, aga kellest ma siiamaani väga puudust tunnen. Kellega ma olen üritanud mitmeid kordi ühendust saada, aga see pole erinevatel põhjustel õnnestunud. See kurbus, mida ma tundsin ülalmainitu pärast, ajendas mind taas tollele sõbrale ütlema, kui väga ma tema järele igatsen. Ja ma sain temaga üle pika aja veidike virtuaalselt lobiseda. Ja ma väga loodan, et hoolimata meie mõlema ülikiirest elust, vahemaast ja muudest raskendavatest asjaoludest (loe: rahapuudusest) ehk trehvame millalgi lähikuudel ka silmast silma. Nii et – kaotasin vist tuttava (õigemini tutvus on ju alles, lihtsalt… saate isegi aru, eks), loodetavasti taaselustasin ühe minu jaoks väga olulise sõpruse. Pole halba ilma heata.

Ja hea, ma ütleks, kaalub siinkohal halva üles. Nii et sain selle kõik endast välja kirjutada, lasen nüüd kurbusel minna ja keskendun jälle sellele, mis on elus hästi.

Dec 132014
 

Mh, sellest tuli nüüd jälle üks laialivalguv ja teemalt teemale hüplev postitus, aga mis seal ikka.

Mulle meeldib koristada. Või oleks ehk õigem öelda – mulle meeldib kord? Ja kuna kord mulle nii väga meeldib, on minu jaoks loomulik panna asjad kohe omale kohale. Samuti pole minu jaoks sugugi raske panna asju teiste järelt omale kohale :)

Krista on kunagi blogis maininud, et tema ema küll kogu aeg keelitas neid koristama, aga külge see ei hakanud ning et tema kodus valitseb tihti pigem mõnus segadus. Ühesõnaga kasvata palju kasvatad, nääguta palju näägutad – kasu ei miskit. Ja tema ema on siiani see usin, kes tuleb ja kukub toimetama, teeb kiirelt kõik korda.

No ja siis ma mõtlengi – kust läheb piir? Ühelt poolt ma tõesti tahaks kasvatusega anda oma lastele kaasa selle, et nad tulevases elus kõigega hakkama saaks. Et neil oleks teatud harjumus enda järelt koristada. Et nad oskaks pesu pesta, süüa teha ja kõiki muid elementaarseid eluks vajalikke asju. Teisest küljest jällegi – kui minu jaoks koristamine nii lihtne on ja nende geenidesse seda korraarmastust äkki kirjutatud pole – siis pole ju midagi halba selles, kui mina seda teen… Samamoodi, nagu meil on Abikaasaga praegu ära jagatud, et tema teeb süüa ja mina koristan. Sest mulle meeldib koristamine tunduvalt rohkem kui söögitegemine ja temal on vastupidi. Samas see ei tähenda, et me kumbki teise ülesannetega vajadusel hakkama ei saaks…

Eks praegu on lapsed veel noored, on vara mingeid järeldusi teha. Kui nad ükskord oma toad saavad, siis ehk. Ma muidugi suunan neid pidevalt praegu ka enda järelt koristama, aga pean tunnistama, et sama tihti koristan tülide vältimiseks salaja kiiresti ise kõik ära. Minu jaoks on see lihtsalt nii kiire ja lihtne ja tulemuseks on kord, mida nähes silm ja hing puhkavad. Nende kallal naagutada, et nad ise koristaks, võtaks tunduvalt rohkem aega ja vaeva. Aga kui palju ma ikkagi peaks laskma neil koristada, et oleks piisavalt töökasvatust, kui palju ma võin ise teha, nii et närvid oleks korras ja kodu ka?

Ma ei taha, et nad harjuks kasvama kodus, kus asjad iseenesest oma kohale lähevad. Ma ei taha nendega ka iga päev koristamise pärast võitlusi pidada. Ma ei suuda neil kogu aeg kõrval istuda ja meelde tuletada reeglit “üks mäng korraga”. Nii ma siis aeg-ajalt koristan koos nendega, aeg-ajalt salaja üksi :) Ja loodan, et ehk neile ikka hakkab midagi külge.

Aga võtame mõne muu teema. Näiteks raamatud vs internet, televisioon. Mina armastan ühtviisi kõiki. Aga ma ei suudaks elada, telekas kogu aeg taustaks mängimas. Ma hulluksin. Ma muidugi olengi erand, ma ei kannata eriti isegi raadiot – armastan vaikust, vahel harva hästi valitud lemmikmuusikat. Mul on nii kohutavalt hea meel, et Abikaasa on algusest peale olnud nõus sellega, et telekat pole majapidamisse vaja. Ma ei tunne sellest kõige vähematki puudust – kõike saab ju netist järele vaadata. Ma ei salli telekat, sest see valitseks mu elu – istu nüüd sel kellaajal ja vaata. Rääkimata reklaamidest. Jaa, ma tean küll, et telekat saab vaadata ka ainult siis, kui aega on, reklaamipauside ajal saab võileiba teha ja nii edasi. Aga sellepärast ma vaatangi sarju arvutist, et siis ma vaatan neid täpselt endale sobival hetkel, saan igal hetkel pausile panna ja kui jätta kõrvale Kodutunne, kuhu vahele Kanal2 on kohustuslikud reklaamid lükkinud (muidugi on need kõigil nende veebis olevatel saadetel, ma lihtsalt muid ei vaata), ei pea ma reklaamidega tegemist tegema. Meil kulub internetis ringi toimetamisele niigi rohkem aega, kui peaks – kui telekas KA veel kodus oleks, läheks asi täiesti käest.

Samas mäletan aega – see oli vist põhikoolis – kus meie peres ei olnud telekat ja see oli minu jaoks inimõiguste rikkumine. Kehalise tunnis KÄSTI vaadata olümpiamänge ja tehti selle peale hiljem töö. Mitte et ma oleks mängudest vähimatki huvitunud, aga mul polnud isegi võimalust :) Kehalisega on mul kogu elu olnud kehvad suhted ja ma siiani mõtlen, et need tunnid oleks võimalik üles ehitada hoopis teisiti, nii et need tõesti ärataks huvi ja armastust spordi vastu – mitte vihkamist, nagu juhtus nii paljudega, kes ei suutnud “normi täita”. Minu jaoks oli hea hinne nii oluline ja ma pingutasin küll kõvasti, aga ikka sain palliviskes halastusest kolme, sest ei visanud 20m täis, ikka sain kohustusliku koolitantsu eest viie asemel nelja, sest mida… Me ei naeratanud piisavalt? Ja siis te imestate, et igasugune spordihuvi kadunud on? Ma tean, et ma võiks üle saada ja asju teha ja MrsB on elavaks eeskujuks, aga ma olen geenide poolest peenike ja mul pole motivatsiooni. Küll ma kunagi teen. Varsti. Homme :P

tomorrow-definition

Appi, ma tahtsin rääkida telekast ja lõpetasin kehalise tundide siunamisega. Tüüpiline. Kuidas kasvatada oma lapsed üles nii, et nad suhtuks sporti positiivselt ning prooviks hea meelega kõiki alasid, ehkki me ise head eeskuju ei näita (noh, nagu jällegi näiteks MrsB või Kaja) – see on juba omaette blogipostituse teema :) Plika nõudis jõuludeks suuski ja uiske – lubasin, et läheme alustuseks uisutama. Uiske saab laenutada, uisutamine mulle meeldib, mul endal on isegi uisud olemas. Suusatanud pole ma jällegi kunagi – Eesti legendaarsed kohustuslikud suusatunnid läksid minust kuidagi mööda. Sütevakas vist sellist asja ei harrastatud?

Ühesõnaga, katsudes tüürida tagasi algse teema juurde – ma tahtsin tegelikult välja jõuda sinnani, et kui mulle tundus teleka puudumine omal ajal inimõiguste rikkumisena, siis mu lastel ei saa sama tunnet tekkida, kuna neil on siiski olemas arvuti ja internet. Ka selle kasutust piiran ma neil võimalikult palju nii kaua, kuni saan :) Aga eks kõik need reeglid ja piirangud tekivad jooksvalt, vastavalt sisetundele. Praegu toimib hästi see reegel, mida olen korduvalt varem maininud – lasteaiahommikutel 15 min lühikesi multikaid, vabadel päevadel üks pikk multifilm, külas käimised lisaks. Kui see reegel ükskord enam ei toimi, siis mõtleme uuesti.

Mind tegelikult tohutult paelub see teema, arutan juba praegu tihti sõprade-tuttavatega, kellel on vanemad lapsed – kas ja kui palju arvutiaega piirata? Mäletan ju oma ülikooliajast ning tuleb praegugi ette noid kordi, kus saab poole ööni arvutis passitud ning hommikul on seetõttu raskem ärgata. Minul aga oligi selles mõttes hea, et sain arvuti alles 19-aastaselt, mil olin siiski juba täiskasvanu ja vastutasin oma elu ning valikute eest ise. Kodus elavate alaealiste laste eest on aga paratamatult vastutavad vanemad… Eks see sõltu suuresti lapse iseloomust ja vanusest, kui palju ta ise endale mõistlikke piire seada suudab. Kui hommikune ärkamine ja koolitöö selle arvelt ei kannata, poleks mul miskit selle vastu, kui laps lubaks endale aeg-ajalt poole ööni raamatu lugemist või arvuti taga istumist – liiga palju olen aga kuulnud sellest, kuidas väga paljud koolilapsed magavad pidevalt liiga vähe. Kui ma ise olen õhtul liiga kaua üleval, ärkan hommikul ikka nurinata üles ja lähen tööle. Kui ma lasen lapsel liiga kaua üleval olla, siis ta ei taha hommikul tõusta ja viriseb – mina rikun oma närve sellega, et teda õigel ajal üles, riidesse ja lasteaeda/kooli saada. Kuni laps ei ole aru saanud sellest põhimõttest – arvestan vähese une tagajärgedega ja tõusen hommikul sellegipoolest õigel ajal vingumata – seni on minu meelest oluline siiski piirata.

Nii et ma loodan, EHK on meie telekavabast elust miskitki kasu ja natukenegi vähem ekraani vahtimist ning aja sihipärasemat kasutamist on lastele hea?

No ja siis raamatud. Mina olen neid alati neelanud – küll pigem kergemat kirjandust, aga vahet pole. Abikaasa seevastu ei loe praktiliselt üldse ja minu meelest on see nii kurb. Olen talt uurinud – ta ütles, et talle ei loetud kunagi ette ja vanemad vist ka kodus eriti ei lugenud. Samas olen kuulnud ka meenutust, kuidas nad väikeste lastena tihti teleka ette magama jäid. Oi, kuidas ma ei salli seda, kuidas ta praegu pidevalt arvutist midagi vaadates magama jääb :P Minu jaoks on see täiesti vihaleajav! Jälle ta magab kuskil halvas asendis, kõik riided seljas, hambad pesemata… Miks ei võiks siis pesemas ära käia, seejärel arvutis olla ja uniseks jäädes magama minna? Nii teen ma isegi tihti – mõnus on magama minna siis, kui ma tunnen, et ei suuda ekraanil toimuvat jälgida või taban end raamatus ühte lehekülge kolm korda üle lugemast, sest mõte ei jõua kohale. Siis panen arvuti kinni või raamatu käest ja magan mõnuga. Aga kui sel hetkel peab hakkama veel hambaid pesema ja riidest lahti võtma, on see mõnus uni ju kohe jälle läinud… Ja Abikaasa puhul pean siis mina teda utsitama, et ta ikka voodisse jõuaks. Vahel olen lasknudki tal täies riides krõnksu keeratuna elutoa diivanile magama jääda, kust ta siis mingil hetkel öösel voodisse kolib… Aga minu meelest ei ole selline uni just eriti kvaliteetne.

Ei tea, kas ekraani ette/raamatu taha magama jäämine on pigem geenides või pigem harjumus? Sest mina seda ei suuda, tema aga küll. Samas on tal lapsepõlvest ka harjumus. Võta siis kinni…

Oma lastel ma sellist ekraani ette magama jäämise harjumust igaks juhuks tekkida ei lase. Mida teha Abikaasaga, on iseasi. Kõige mõistlikum oleks ilmselt vihastamise asemel ignoreerida – täiskasvanud inimene, ise teab, mis teeb. Olen talle ju korduvalt soovitanud, et pesku enne ära ja kui tunneb, et uni tuleb, siis kobigu voodisse – aga kui talle pole oluline ja meeldibki krõnksus täisriietuses diivanil magada, siis mis see minu asi on? Peaasi, et hommikul ei virise :)

Mis siis, kui mu lapsed äkki suuremaks saades ei tunnegi enam raamatute vastu huvi? Tahavad ainult arvutis istuda? Appi, see oleks õudne! Aga ma ikka loodan, et kui neil on praegu rohkelt raamatuid ümberringi ja vähemalt praegu on huvi veel väga suur, siis ehk see säilib… Tuleb vajadusel huvitavat kirjandust ette sööta :) Ja ehk sellest piisab, kui mina pidevalt ninapidi raamatus olen. Tõsiselt, ma nende nähes pigem loen, kui istun arvutis.

Ja nutitelefonid, tahvelarvutid… Ma tahan need oma lastest eemal hoida, võimalikult kaua! Kas ma olen õel ema? Mul on endal totaalne allergia nina nutitelefonis istumise vastu, eriti kui seda tehakse seltskonnas. Minu jaoks on nutikas eelkõige mugav viis jooksva olulise infoga kursis olla. Mul on nii meilis kui FB-s tööasjad, seega ma tahan alati võimalikult kiiresti kõik läbi lugeda – mõnel puhul on vaja kiirelt reageerida. Samuti kulub nutikas ära ÜKSI olles igavuse peletamiseks, kui midagi asjalikumat teha pole – näiteks kodust väljas (loe: arvutist ja raamatutest eemal) midagi oodates. Kui olen kellegagi koos, ei tule pähegi pikemaks ekraani vahtima jääda. Igal vabal hetkel nutika ekraanil FB-d või mis iganes muud netti passida? Õudne. Tahvelarvuti on ka minu jaoks üks üsna mõttetu junn. Ok, mängida oli sellega tore ja saan aru, et reisil on mõnikord mugav miniarvuti versioon, aga ma üritan oma mängusõltuvust pigem vähendada, reisil asendab arvutit nutikas ja tavalisest arvutist on kõike palju mugavam teha, nii et… Less is more.

Muide, ma igaks juhuks tuletan meelde – see, et MINA tahvelarvutitest ja nutikatest nii arvan, ei tähenda, et ma üritaks rünnata teisi inimesi, kel on minust erinevad netikasutamise harjumused – ma tean, et paljud eelistavadki just neid ning kasutavad selle arvelt tavalist arvutit tunduvalt vähem. Minu huviorbiidis on antud juhul lapsed ja ekraanide ees veedetud aeg üleüldiselt. Millised ekraanid, see on täiesti maitse asi, ehkki igasugu uurimused on vist tõestanud, et kõige vähem kahjulikum ekraan on lauaarvuti, seejärel sülearvuti ning kõige kehvemad variandid just tahvel ja nutikas? Huvitav, kuhu alla telekas läheb, lauaarvutiga ühte punti? Aga e-luger? E-ink tehnoloogiaga ekraan peaks olema silmadele parem kui ükskõik milline tavaline, arvan ma. Paberraamatud vast ikkagi etemad :) Aga e-ink taustavalgustusega, kas see on oluliselt kahjulikum? Mul on kodus nii kehv valgus, et lugeril on alati taustavalgustus sisse lülitatud…

Nutitelefonid ärritavad mind sarnaselt telekaga paljuski just sellel põhjusel, et nende abil on nii lihtne seltskonnast irduda. Pane seltskondlikul koosviibimisel käima telekas ja kõik jäävad endalegi märkamatult ekraani passima. Telekat ja arvutit ei tassi vähemalt igale poole kaasa, aga nutikad on alati taskus ja inimesed zombistuvad neid kasutades üha enam, mis on mu meelest õudne. Üksi, okei, aga seltskonnas… Ükskõik millises, olgu sul kõrval üks sõber või kümme. Pane oma telekas kinni ja nutikas käest ära ning RÄÄGI INIMESTEGA SILMAST SILMA!

Kui asi oleks minu teha, siis tahvlid võiks meie majapidamises olemata olla (praegu on üks ja Abikaasa vahel harva mängib sellega, enamik ajast seisab niisama – peaks maha müüma… Keegi Nexus 7 ei taha osta?) ning laste esimesed telefonid saavad kohe päris kindlasti olema mittenutikad.

Laste, tehnika ja arvuti puhul ilmselt tulebki suuresti mängu see, mida ja kui aktiivselt nad endale mingil hetkel nõudma hakkavad. Ma ei taha olla see kuri põhimõtteline lapsevanem, kes oma lastele mitte kunagi tahvlit ega nutikat ei osta (“oota, kuni 18 saad ja siis võid osta, seni otsustan mina!” stiilis), aga… Ma tõesti siiralt arvan, et nende elu ei ole praegu ilma puutetundlike ekraanideta kuidagi kehvem, pigem vastupidi. Las loevad raamatuid, ehitavad klotsidest maju ja jooksevad õues ringi :) Kooli minnes saavad kõige odavamad klahvitelefonid ja kui nad ükskord teismelised on, siis vaatame uuesti.

EDIT 2,5 tundi hiljem: torkas pähe, et tegelikult mäletan ma ju ülihästi ka oma põhi- ja keskkooliaega, mil minu jaoks olid ühtviisi tohutult olulised nii telekavaatamine kui tolleaegsed populaarsed mängud – need hallid kollaste nuppudega väikesed elektronmängud, kus sai mängida tetrist ja muud ning mustad kollaste kassettidega telekamängud – Super Mario, tank jne. Sai ju nii raamatuid loetud, telekat vaadatud kui mängitud, nõrkemiseni… Samamoodi, nagu ka praegu raamatuid ja blogisid loen, oma lemmiksarju vaatan ja palle mängin. Aga kõik nood mälestused mu enda elust on tõesti alates põhikoolist, samuti olen mitmelt poolt lugenud, et just algkooli lõpuni olekski hea lapsi võimalikult palju ekraanidest eemal hoida… Ja senini see vast õnnestubki kergemini? Eks elu näitab.

Keeruline on see lapsevanema elu :P Kuidas teie oma lastele piire seate? Kui palju piire te üldse vajalikuks peate? Kuidas te neid iseseisvaks eluks ette valmistate?

May 072014
 

Ma ei taha FB-st loobuda, sest seal on minu jaoks palju huvitavat ja mulle meeldib teiste eludel silma peal hoida. Küll aga meeldib mulle seda teha omadel tingimustel. Kasutan FB Purityt juba pikka aega, nii et ammugi pole enam probleemiks reklaamid, ammu on vasakult ära keelatud ka apps ja pages.

Täna tegin vasaku külje veel puhtamaks. Senini olid seal näha minu mängitavad mängud ja grupid, mille liige olen. Mõlemal puhul aga häirisid need märguanded, mis numbrite näol sinna kõrvale ilmusid – kui mõni sõber saatis mängus mingi palve või vidina, kui keegi kirjutas gruppi midagi uut… Ma olen friik, ma ei kannata noid numbreid ja “puhta lehe” nimel käisin ikka mänge ja gruppe läbi klõpsimas, et neist lahti saada, raisates nii asjatult aega – mitte ainult klõpsimisele, vahel jäin ju mängima ja pikemalt lugema ka, ehkki polnud plaanis :)

Nüüd kustutasin kõik mängud favourites listist ära ja gruppide alajaotuse eemaldasin üldse. Seadete alt määrasin, et mängude puhul ei tuleks ühtki notificationit, mis üleval ribal punase numbrina näha on. Nüüd on nii, et kui soovin mängida, trükin otsingukasti mängu nime – õigemini piisab esitähest, siis viskab kohe valikus ette. Kui ei soovi, siis ei ole ühestki mängust mitte ühtki märki.

Gruppide puhul muutsin seadeid nii, et nendes, mis on mulle olulised, tuleb iga postituse kohta märguanne üleval ribal punase numbrina – nondes gruppides postitatakse pigem harva ja ma tõesti tahangi iga postitust lugeda. Samas on paar gruppi, mis on suletud, st liige olemata sisu ei näe, aga ma ei soovi neid lugeda pidevalt, ainult endale sobival ajal. Need on nüüd nö esilehelt kadunud ja ma ei saa nende kohta ühtki märguannet.

Lõppkokkuvõttes – vähem häirivaid tegureid, vähem FB-s kulutatud aega :) Kui FB-st päriselt loobuda ei soovi, on FB Purity on asendamatu!

FB

Feb 202014
 

Kui Google Reader ära kaotati, asendasin selle praktiliselt samamoodi välja nägeva The Old Readeriga. Üldiselt oli kõik tore, aga esiteks oli see alguses õige mitu korda maas – enamasti päevakese, halvemal juhul vist isegi kolm päeva (ilmselt ei pidanud serverid vastu massidele, mis Google Readerist üle tulid), teiseks oli see lihtsalt AEGLANE. No ikka nii, et mõni hommikune blogipostitus jõudis readerisse alles õhtul jne.

Taas readerit vahetama hakata ma muidugi ei viitsinud, sest kõik ju põhimõtteliselt toimis… Kuni nad tegid nüüd hiljuti geniaalse uuenduse, et üle 100 blogi tasuta versiooni lisada ei saa ning sealt edasi peaks juba igakuiselt maksma hakkama. No mul on readeris blogisid ikka mõnevõrra üle saja – mitukümmend neist pigem “surnud”, kuhu pole juba mitu aastat kirjutatud, aga kuni neid päriselt netist ära kustutatud pole, seni ei kustuta ka mina readerist – alati on ju võimalus, et hakatakse jälle kirjutama :)

Ega nad ju mu üle saja läinud blogisid listist ära ei kustutanud – readeris oli lihtsalt kiri: You are currently using 135 of the 100 subscriptions available for your plan. You should consider an upgrade to premium. Kunagi tuleb kindlasti hoiatus, et kui sa nüüd järgmise x päeva jooksul tasulist ei võta, siis paneme su konto kinni või kustutame osa blogisid ära… Aga ma usun, et selle hoiatuseni läheb veel mitu kuud aega :)

Igal juhul tekkis mul vajadus readerisse üks uus blogi lisada ja see saigi otsustavaks. Kolisin Feedly‘sse, mille paljud kohe algusest peale Google Readeri asemele võtsid. Mulle tundus see toona kuidagi liiga erinev harjumuspärasest, lisaks jäi mulle mulje, et Feedly on brauseripõhine – ehk ma saan seda kasutada ainult ühest arvutist, ühest brauserist. Ei mina tea, on nad vahepeal kujundust muutnud ja sisse logimise lisanud või oli algusest peale kõik sama ja ma ise vaatasin valesti. Igal juhul sain ma kujunduse ja seaded eelmiste readeritega üsna sarnaseks kruttida ning sisse logimine on neil samamoodi Google’i kontoga.

Ainus asi, mis ei tööta nii korralikult, kui vanades readerites, on postituste loetuks muutumine. Mul ei ole blogid teemade järgi organiseeritud vms, kõik on ühes listis. Ma olen harjunud, et readeri koduleheks on kõik lugemata postitused ühes jutis ning lugemise käigus allapoole kerides muutuvad need loetuks. Samuti olen harjunud, et vasakul ääres näitab ainult nende blogide listi, kus on uusi postitusi – kui postitus on läbi loetud, kaob blogi automaatselt listist ära. Ja kogu see värk uuenes automaatselt – kui tuli mõni uus postitus, siis tekkis iseenesest vasakule blogi nimi, paremale postitus, vahelehele üles number uute postituste arvuga, mis oli näha ka siis, kui ma ise mõnel teisel vahelehel olin.

Feedlys on mul kõik seaded paika sätitud – et ei näitaks populaarsemaid postitusi, vaid kõiki postitusi täismahus kronoloogilises järjekorras, et näha oleks ainult lugemata postitused, et need muutuks automaatselt alla kerides loetuks… Aga miskipärast see nagu hästi ei toimi. Ise list ekraanil üldse ei uuene, pean refreshi tegema. Siis näitab uusi postitusi, aga viskab tihti samal ajal nende peale kirja, et postitusi pole, kõik läbi loetud (vaata pildilt). Ja kui ma olen kõik läbi lugenud ning lehe täitsa lõppu kerinud, ei lähe nad ikkagi loetuks, vaid jäävad vasakule listi alles – sealt saan nad ära käsitsi loetuks vajutades ehk postituste arvul klikkides. Ja vasakule listi jääb mingi hulk blogisid alles ka siis, kui ma märgin need sealt numbrist loetuks – siis numbrit taga pole, aga ära nad enne ei kao, kui ma olen lehele refreshi teinud.

Vähemalt tundub Feedly The Old Readerist kiirem olema :) Ja üldiselt ta ju ikkagi toimib. Ja ei ole mingit piirangut. Ma põhimõtteliselt ei maksa asjade eest, mida saab mujalt tasuta.

Ühesõnaga… Kui keegi on veel The Old Readeriga rahulolematu – olgu siis kiiruse, blogide arvu piiratuse või mille iganes muu tõttu – siis nüüd julgen Feedlyt soovitada küll.

Kui tahate pilte suuremalt näha, siis parem hiireklõps ja open image in new tab.

feedly the old reader

Feb 092014
 

Ma olen ennast alati arvutimängudest põhimõtteliselt eemal hoidnud – ajaraisk ja nii edasi. Pallid on ainus erand ja see raiskab täpselt nii palju, et mitte ülearu.

Aga eelmine nädalavahetus oli eriti laisk, kohe mitte midagi asjalikku teha ei viitsinud. Ja pallides said elud otsa. Ja nagu alati, pakuti seal lahkelt võimalust, et aga mängi meie seda mängu vähemalt nii palju osi, anname sulle pallides täis elud ja punkte. No ja ma siis mängisingi :D Mängisin Papa Bear Sagat, Pepper Panic Sagat, Candy Crush Sagat ja Farm Heroes Sagat. Esimesed kaks mulle ei istunud, nii et pärast vajalike tasemete ära tegemist kustutasin need üsna ruttu ära, aga kaht viimast olen nüüdseks terve nädala mänginud.

Mul on lihtsalt pallides hetkel nii nõme tase käsil, et ma ei viitsi seda teha :D Nimelt 340 – meie kõigi “suure lemmiku” Lord of Shadows teise ringi viimane ehk viies tase. Esimesest neljast murdsin ennast kuidagimoodi läbi, saavutus seegi. Aga see viimane kohe üldse ei isuta. Saared on ka suht tehtud – endiselt neljal või viiel maailmal viimased tasemed tegemata ja uuesti proovida ei viitsi. Nii et pallides mängin praegu ainult päeva taset ja rohkem eriti mitte.

Kommides olen nädala ajaga jõudnud 49. tasemeni, farmis on hetkel käsil 70. Need on muidugi äärmiselt sarnased mängud ka… Selline vahetamine ja ritta sättimine mulle meeldib. Pepper Panic oli ju tegelikult ka samasugune, aga seal ei saanud ma pool ajast pihta, kuidas mingid protsessid toimuvad ja kuna nagunii kaks uut mängu juba juurde tekkis, siis rohkem enam ei tahtnud.

(Ahjaa, täna vaatasin korra Pet Rescue Sagat kah – olin seda kunagi 21 taset ära mänginud, aga tõdesin üsna kiirelt, et ei ole minu teema ja kustutasin uuesti ära.)

Nii palju tubli olen ma küll, et laste nähes enam ei mängi. Neljapäeval ja reedel oli mõnus, siis nad olid lasteaias – mina sain vaheldumisi koristada ja mängida :D Nädalavahetusel olen veetnud mängu seltsis peamiselt õhtud, täna sain ka hommikul tunnikese arvuti taga istuda, kui lapsed olid toidetud ja oma multikat vaatasid.

Veebruar on sarjade mõttes äärmiselt kehv kuu. White Collar ja The Carrie Diaries on selleks hooajaks läbi, Revenge ja Bones tulevad uuesti alles märtsi alguses, siis jätkub pärast pikka vaheaega ka Suits. Hart of Dixiel tuleb ainult üks osa veel, siis on suisa 21. märtsini paus, Castle tundub ainsana veebruaris jätkuvat. See kõik jätab omakorda õhtud üsna vabaks. Ma muidugi loen ka üpris palju, nii et igav ei hakka. Mitte et ei võiks mängimise, lugemise ja sarjade vahtimise asemel midagi asjalikumat teha, aga õhtuti ma enam tõesti ei viitsi :P

Naljakas igal juhul – ma mängin KOLME mängu. Natukene vist on häbi ka. Aga eks ma katsun ikka piiri pidada!