Apr 112020
 

Näe, ainult kuu aega läkski, enne kui ma jõudsin blogis muude asjadega nii kaugele, et ka eriolukord natuke pikemalt kajastatud saaks :D

Corona mõju jõudis minuni töö kaudu tunduvalt varem kui Eesti elule üldiselt – pärast Hiina uusaastat algasid tarneprobleemid, mis ainult süvenesid. Sellest hoolimata jätkus töö ettevõttes tavapäraselt ning samamoodi Eesti elu. Pesin küll tavapärasest tihedamalt käsi, aga muus osas ei lasknud ennast häirida.

Ja siis äkki läks asi tõsiseks, välja kuulutati eriolukord ning koolid läksid kinni. 16. märtsi hommikul läksime veel tööle, kuid õige pea tuli kõrgemalt poolt otsus, et kõik, kel võimalik, mingu kodukontorisse. Enamik kolleegidest, kel kooliealised lapsed, olid juba nagunii sellest nädalast kodukontorisse jäänud – mina küll tulin tööle, aga sain ka suht kohe aru, et päris nii lihtsalt see ei lähe lähe, laste koolitööd ma telefoni teel ei koordineeri – ühesõnaga olin juba jõudnud tõdemusele, et kodukontor on ellujäämiseks ainus võimalik valik.

Esimene nädal oli kahtlemata kõige raskem. Olukord oli kõigile uus, minul oli järsku ühe töö asemel kaks. Kui Plika on üsna iseseisev, kohusetundlik ja positiivne, siis tema sai üsna kiiresti asja käppa – ehkki Stuudium on waldorfkoolis mõeldud lapsevanemale, andsin ligipääsu talle üle ja nii ta seal ise vaatas kõik ülesanded ja tähtajad, tegi asjad ära, pildistas üles, laadis vajalikku kohta. Muidugi oli ka tema vahel pahur, kui õppimine liiga õhtusse jäi ja kurtis näiteks hiljuti, et koolis oli palju kergem, kodus peab kõike ise mõtlema ja tegema… :D Aga üldises plaanis on ta siiski kogu selle aja suht iseseisvalt toimetanud, mis on mulle tohutu suureks abiks.

Poiss seevastu, kes on ligi kaks aastat noorem ning väga kannatamatu ja emotsionaalne, samuti neist kahest tunduvalt seltsivam – temal on olnud palju raskem. Õppimine kui selline iseenesest ei ole probleem – ta on oma klassis üks targemaid, saab ülikiirelt kõigest aru ja hea tujuga läheb õppetöö lennates – sisse lipsavad vaid kiirustamise tõttu tehtud hooletusvead. Mis ta aga kõigist tegemist vajavatest ülesannetest arvab ja milline tuju tal juhtub olema, on täiesti iseasi.

Lühidalt – paljud asjad lihtsalt ei meeldi :D Mulle aga ei meeldi, kui ma üritan oma töösse süveneda ja kõrval ahastab üks dramaatiline üheksa-aastane väga vinguval hääletoonil, kuidas kool on nõme ja kõik on nii ebaõiglane :D

Selle nelja nädala jooksul on olnud tuntavaid arenguid. Ka Poiss on järjest iseseisvam ja osavam. Aga viimasel nädalal, kui tundus, et ehk saab ta samamoodi iseseisvalt hakkama, oli viimasel päeval kontrollima hakates tulemus see, et pea kõigis ainetes oli jäänud midagi märkamata, midagi valesti tehtud… Tegime neid asju siis veel eile hommikulgi järele… Aga tehtud need said ja esitatud ka. Järgmisest nädalast kontrollin tema töid jälle igapäevaselt. Mul endal on küll keerulisem ennast pidevalt oma töö ja õpetajaameti vahel jagada, eriti kui päevas juhtub olema mitu koosolekut, aga eks ma saan hakkama. Ja siis tuleb nädal õnnistatud vaheaega, kus ma saan teha terve nädala segamatult ainult OMA TÖÖD. Ei kujuta seda luksust enam ettegi :D

Üleüldises plaanis – eks me kõik oleme saanud selle kuu aja jooksul aru, KUI HEA on käia normaalselt tööl ja koolis… Ja oskame seda ükskord normaalsuse taastudes vääriliselt hinnata.

Tavalisest rohkema kvaliteetaja veetmisest perega või võimalusest leida aega ammu mõttes olnud projektidele või suurpuhastusele kodus – sellest võib siin muidugi ainult und näha. Tavapäraselt oli elul rütm – lapsed hommikul kooli, meie tööle, kus oli tavapärasel ajal lõunapaus, pärast tööd vajadusel poodi, siis koju, kuhu jõuda oli rõõm ning õhtusööki teha mõnus, nädalavahetustel jõudis nii puhata kui koristada… Nüüd on lihtsalt kodu-kodu-kodu, üks kohustus teise otsa, lõunapausid hektilised, õhtul tööarvuti kaant sulgedes ei taha söögitegemisele enam mõeldagi, nädalavahetused kuluvad suuremas osas mitte midagi tegemisele ja taastumisele, minimaalselt kodutöid saab ehk tehtud. Kui lastel on õpitud, järgneb piiranguteta ekraaniaeg, sest muidu ei saaks mina ÜLDSE midagi tehtud.

Aga ehkki vahelduva eduga on meeletult raske ja väsitav ning enamik õhtuid olen nii sooda, et ei jaksa isegi süüa teha (Kaaslane õnneks päästab päeva), siis eelkõige olen ikkagi pisarateni tänulik selle eest, et meil mõlemal on töö alles, kodukontori võimalus olemas, et me jõudsime kolida enne corona-saagat, nii et meil on nüüd imeline kodu, kus karantiinis isolatsioonis olla on puhas rõõm… Ning et meie kooli õpetajad on alati olemas, alati toetamas… Väga hoitud tunne on – vaata, kust otsast tahad :) Selle meenutamine aitab üle ka kõige raskematest hetkedest. Sest suures plaanis on meil kõik ikka väga hästi.

Nii et mõtleme positiivselt, elame üks päev korraga ja loodame parimat. Ükskord saab kõik korda niikuinii :)

Teise päeva hommik. Leib oli vist parasjagu otsas, nii et hommikusöögiks oli selle asemel pitsa.

Ja pool tundi hiljem läksid ahju saiakesed, sest närvid olid juba läbi ja aju karjus magusa järele.

Tavaline distantsõppe päev meie majas :D

Tol esimesel nädalal, mil ma korraga kahe töö tegemisega alles harjusin ehk lisaks enda tööle pidin järsku koordineerima ka laste õppetööd ning vahepeal oli tunne, et KOGU AEG KEEGI TAHAB MIDAGI ja süveneda OMA töösse pole üldse võimalik, venisid tööpäevad hoolimata kell kaheksa alustamisest tihti tavapärasest tunduvalt pikemaks, sest päevaseid segajaid oli lihtsalt liiga palju. Kui Kaaslane siis töölt koju jõudis ja veini valas, oli see märk, et tööarvuti tuleks kinni panna. Antud pilt on tehtud kolmapäeva õhtul, üle tunni hiljem me harilikust tööpäeva lõpust. Klaas punast veini õhtuti on viimase kuu jooksul üpris tavaline. Hädavajalik, ma ütleks :D

Pärast seda, kui ma olin esimese nädala kolmapäeval kell üksteist Poisi peale kõva häälega röökinud ja siis magamistoas nutnud, oli ülejäänud päev võrdlemisi rahulik. Neljapäeva hommikul oli Poiss ideaalne ja koostööaldis, kirjutas minu abiga endale ülesannete listi ja asus seda täitma.

Esimese nädala reede hommik. Kaaslane püüdis ka minu pildile. Olen küll nüüd üritanud ikka enne lõunat vähemalt riidesse saada :D

Kodukontor + distantsõpe: esimese nädala kokkuvõte :D

Continue reading »

Dec 152018
 

Ma olen kolmandat aastat waldorfkooli lapsevanem, aga kuna eelmised kaks aastat töötasin ökopoes ja olin nende letiga laadal müümas, avanes mul sel aastal esimest korda võimalus laadamelu külalisena nautida. Ja no ausõna, palju mõnusam oli :P

Kuna ma ise olen alati hädas, et kõik on magus, aga tahaks soolast, tegin ka kohviku jaoks soolased ampsud. Muna-majoneesi mögin rukkikorvikestes. Maha need igatahes müüdi, tundub, sest tühja taldriku sain õhtul tagasi :D

Päris alguses viitsisin isegi mõned “olustikupildid” teha – ma olen hästi laisk pildistaja, aga praegu on küll hea meel, et need mälestuseks jäid.

Neid kitsekesi imetlesin ja mõtlesin, et osta ei raatsi kohe kuidagi…

Ja oma esimese õnneloosiga võitsin ma… KITSE! Te ei kujuta ette ka, kui rõõmus ma selle üle olin :D Ja te ei kujuta ette,  KUI PALJU ma tähelepanu ja kommentaare sain, kui järgmised tund aega ringi jalutasin, kits kaenlas :D

Järgmise õnneloosiga võitsin ägeda mütsi!

Poiss kauples endale välja mõõga ja kilbi :)

Mina käisin mitu korda imetlemas ja lõpuks ostsin ära meie viienda klassi õpilase kunstiteosed… Nii ägedad värvilised :)

Plika sai endale kassisaba, on sellest siiamaani ahvivaimustuses ja käib sellega igal pool, kaasa arvatud koolis :D

Ütleme nii, et ma võtsin laadale kaasa 70€ ja maksin ikka lõpuks kohvikus veel veidi kaardiga ka :D Aga ma olen tõesti rahul meie ostudega, kõik kooli õpilaste või vanemate käsitöö ja kogu raha kooli heaks :) Õnneloosiga sai veel muidki asju, aga kõiki ei hakka siin vast üles lugema.

Esimest aastat sain ka kontserti nautida. Kuna mulle saabus selleks hetkeks ootamatult ka parim seltskond, oli kohe eriti tore :)

Dec 072018
 

Töönädal algas ja lõppes kooli advendilaadaks valmistumise tähe all. Esmaspäeval käisin tähekesi voltimas, täna kooli kaunistamas…

Eile õhtul küpsetasime piparkooke. Kassid olid kõik abiks… Magasid köögis ja olid nunnud. Vahepeal jälgisid hoolega toimuvat. Vahepeal läksid piparkoogitaignast pöördesse ka :P

Stiilinäiteid tänaõhtuse kaunistustiimi tööst:

Õhtul koolist tulles olin väsimusest täitsa sooda (ja mina lahkusin juba pool kaheksa, kangemad lõpetasid seal peale ühtteist – ma ei tea, kuidas nad jaksasid…). Läksin tee peale jäävasse poodi, et glasuuri osta, aga kuna ma seal muidu pea kunagi ei käi, oli paigutus võõras ja ei suutnud kuidagi leida. Seisin juhmi näoga keset poodi ja kurtsin chatis sõbrale, et kangesti tahaks jonnida. Glasuur oli muidugi nina all, ma olin lihtsalt pime, pidin müüjalt abi küsima :D Söögi suhtes ei suutnudki miskit välja mõelda, nii et tulin koju ära ja lükkasin Rimi pitsa ahju.

Õnneks väike puhkepaus pitsa ja kohviga laadis nii palju, et jaksasin piparkoogid ära kaunistada, pakkida ning kappi peita – et kassid neile öösel 1:0 ei teeks ja oleks ikka homme midagi kaasa võtta :D

Mõned piparkoogid said ikka isiklikuks tarbimiseks ka :P

Lapsed küpsetasid Eksabikaasa juures homsesse kohvikusse vahvleid ja jõudsid ka koju alles kell üksteist. Mina valmistusin lisaks piparkookide kaunistamisele soolaste ampsude meisterdamiseks, need teen küll alles homme hommikul valmis… Ja nende kaunistamiseks unustasin küll kraami osta, nii et tuleb homme hommikul veel poodi jõuda…

Aga hommik on kindlasti õhtust targem :P

Jun 122018
 

Neile, kes waldorfkooli vastu suuremat huvi tunnevad, kopeerin siia alustuseks esimese klassi elu kirjeldava osa waldorfkooli lapsevanema käsiraamatust. Seletab mu meelest päris hästi esimese kooliaasta olemust. Ei ole küll kõige lühem lugemine, aga vähemalt minu jaoks huvitav ja köitev – no seda kõike ikkagi vaid eeldusel, et mingi huvi teema vastu on.

Kes lugeda ei viitsi, kerigu edasi piltideni :)

Kui laps esimesse klassi tuleb, kohtub ta seal varasemast täiesti teistsuguse maailmaga. Enam ei ole nii palju vabadust liikuda ja tegutseda kui lasteaias. Klassis on igal lapsel on oma koht. Kõike juhib ja koordineerib õpetaja. Koos alustatakse päeva, koos tõustakse püsti ja istutakse, ühiselt minnakse õue ja sööma. Esimesse klassi tulnud lapsel aidatakse kõige sellega võimalikult valutult harjuda ja rõõmsalt leppida.

Waldorfpedagoogika arvestab paljuski temperamentidega. Temperament on sünnipärane, kuid et mitte areneda ühekülgselt, on õpetaja ülesanne lapsed oma temperamendist välja tuua ja tasakaalustada neid puuduolevaga. Koleerik peaks kohtuma oma koleerilisusega teise koleeriku kaudu, et mõista oma äärmuslikkust tormakuses, kiirustamises, liigses aktiivsuses ja rahutuses tema abil. Flegmaatik peaks nägema teist täielikus heaolus uinuvat ja mitte-midagi-teha-tahtvat flegmaatikut, et ühel hetkel ärgata ja öelda: kuidas võib üks inimene küll nii aeglane ja unine olla!

Waldorfpedagoogika eesmärk on aidata lapsel areneda võimalikult tasakaalukaks inimeseks, kes teab, mida ta elus teha tahab ja kuidas ta seda tahtmist kõige rahumeelsemalt saavutada võib. Aidata otsida elus seda, kuidas saab, ja suunata mitte keskenduma sellele, miks ei saa. Seetõttu räägitakse waldorfkoolides palju tahtest ja tahtekasvatusest. Selleks on koolis tähtsal kohal käeline ja kunstiline tegevus. Tahe areneb tegutsemise, mitte intellektuaalsuse kaudu. Mida väiksem on laps, seda kohasem on tegutsemine ja mitte seletamine, mida ja miks tehakse. Seletused on asjakohased, kui need on hingestatud ja vastavad elu tõsiasjadele.

Ideaalis jaguneb õppeaasta neljanädalasteks epohhideks. Vormijoonistamine, emakeel ehk täheõpe ja matemaatika. Epohhid korduvad omakorda rütmiliselt: vormijoonistamine, emakeel, matemaatika, et siis taas alustada vormijoonistamisega. Nii kuni kooliaasta lõpuni.

Hommikune pea- ehk põhitund kestab 1,5–2 tundi. Tunniplaanis on veel võõrkeeled, eurütmia ja kunstilised ained: käsitöö, maalimine, voolimine, muusika. Esimeses klassis on päeva pikkuseks 4 tundi, mis seab piirid ainete valikule. Näiteks muusikatund võib olla integreeritud peatunni rütmilisse ossa jne.

Koolipäevad algavad põhitunniga. Tavapäraselt võtab õpetaja lapsi vastu kättpidi tervitades, et iga laps oleks märgatud. Tunni alguses loetakse hommikusalm, millele järgnevad põhitunni kolm osa: rütmiline osa, tööosa ning jutustav osa.

Rütmiline osa kaasab ja mõjutab lapse tahet. Loetakse salme ja tehakse rütmilisi harjutusi – emakeeles võivad selleks olla kas erinevad „keeleväänamisharjutused“ või pikemad luuletused; matemaatikas õpitakse arvuridasid rütmide kaudu. Samuti mängitakse flööti ja lauldakse; siia kuuluvad ka last toetavad temperamendisalmid.

Rütmilisele osale järgneb tööosa. Kui lapsed on rütmilises osas jõudnud rahuseisundisse, on nad valmis peaga tööd tegema, ehkki esimeses klassis on intellektuaalsuse arendamine vaid tinglik. 7-aastane laps elab fantaasiamaailmas. Temale paistab maailm ühe ilusa paigana ning kõikides toimingutes ja tegevustes peaks samuti kajastuma ilu. Tähed saavad selgeks tähelugude abil. Iga täht sünnib millestki, mis on juba maailmas olemas: K võib olla kuningapoeg, kes hoiab mõõka käes, ja S täht ilmub sisalikust.

Ka numbrid õpitakse selgeks abistavate piltide toel. 1 võib olla kui inimene – mina; 2 võib sündida millestki, mida on maailmas kaks – nt Kuu ja Päike jne. Ka arvutamine toimub kujutluspiltide ja esemeliste abivahendite toel. Olgu selleks siis kastanid, kivid vms.

Vormijoonistamises tegeldakse esimeses klassis sirge ja kaarega. Neist liikumistest saavad alguse kõik vormid. Õpetaja otsustab, millise liikumise abil just tema õpilased vorme läbi teevad. Näiteks algul joonistatakse vorm õhku, vajaduse korral kõnnitakse läbi, tehakse liivale vms ja alles seejärel vihikusse.

Esimese klassi laps tegutseb veel paljuski matkides. Seepärast on ülioluline, kuidas õpetaja midagi teeb. Kuidas ta seisab, räägib ja tahvlile kirjutab. Mida ta mõtleb ja kuidas maailma suhtub. R. Steiner on öelnud: „Tähtis pole, mida teha, vaid kuidas teha. Kõiki tegevusi saadab huvi ja armastus antud tegevuse vastu.“

Tööosa lõpetab väljahingamine. Tervikuna peaks terve põhitund, koolipäev, kooliaasta ja kogu elu olema üles ehitatud nõnda, et sissehingamise järel oleks võimalik välja hingata ja vastupidi. Sissehingamise all mõeldakse tegevusi, mis nõuavad rohkem keskendumist ja pingutust, ning väljahingamise all tegevusi, mis lubavad lõõgastuda ja lihtsalt olla. Tööosa on teatud mõttes teadmiste sissehingamine ja oleks tark lõpetada tööosa väljahingamisega näiteks mõne liikuva mängu abil. Pärast liikumist jaksavad lapsed taas end koguda, et süveneda ja keskenduda muinasjutu kuulamisele tunni jutustavas osas. Lapsed kuulevad terve nädala üht ja sama juttu, et sisse elada selle hingelistesse piltidesse, ning nädala lõppedes – reedel – maalivad vahakriitidega läbielatust pildi.

Kes tahab põhjalikumat kirjeldust selle kohta, mis materjali igas tunnis aasta jooksul läbi võeti, lugegu veidi allpool asuva parooliga postituse laste kirjeldavaid tunnistusi. Siia ma pikalt kirjutada ei jaksa :)

Praegugi neid pilte üles pannes ma lihtsalt kiljun mõttes vaimustusest, sest see kõik on nii ilus ja värviline ja mul on lihtsalt NII HEA MEEL, et mu lapsed saavad omandada oma haridust nii teistmoodi koolis. Õppekava on sama, aga teadmisi saab edasi anda väga erinevatel viisidel… Mulle waldorfpedagoogika sobib :)

Plika 1. klassi loovtööd:

Inglise keele tunni materjalid. 1. klassis tutvustati läbi riimide, salmide ja laulude eelkõige võõrkeele kõla ja rütmi. Mänguline tegevus toetas sõnavara omandamist ja selle toel hääldamist.

/ lõik Plika 1. klassi tunnistuselt /

Harjutusvihikud A4 formaadis:

Continue reading »

Jun 092018
 

Oeh, tänane aktus oli jälle niiii tore. Lühike ja mõnus. Nii ilusad laulud olid. Ja seekord oli koori saateks (vist) lapsevanematest bänd, mis tegi kõik seaded kuidagi eriti mõnusaks. Mulle tundub, et need koolipeod lähevad muudkui paremaks :)

Kes tahab meeleolumuusikat, siis mu kaks suurimat lemmikut olid Tulgu tuuled ja Iga ilmaga – valisin mõlemad Youtube’ist ka laste esituses, et võimalikult sarnast tunnet edasi anda.

Nagu ma olen ka varem maininud, kasvasin mina selle kooliga kokku just viimasel õppeaastal. Kui Plika kooli läks, oli mu elus parasjagu nii palju muud teoksil, et kogu energia kulus sinna. Kooli juhataja oli toona teine, minu jaoks kaugem inimene. Ja Plika on rahulik ning rõõmus musterlaps, kellega koolis kunagi muret pole, seega polnud mul ei soovi, jaksu ega vajadust koolieluga väga lähedast tutvust teha.

Aga siis tuli uus õppeaasta uue juhatajaga ning kooliteed alustas ülielav Poiss, kelle puhul ma olin küll mures, kas ta ikka on kooliküps ja kuidas ta oma elava iseloomuga kollektiivis hakkama saab – koolielu on ju siiski tunduvalt enam struktureeritud kui lasteaed. Waldorfkool arvestab isegi maksimaalselt laste vajadustega, et nad saaksid ennast piisavalt liigutada jne, aga ikkagi on koolis rohkem vaikselt olemist ja laua taga istumist :)

Poisi õpetaja, ma ei väsi kiitmast, on lihtsalt fantastiline. Ta jõuab jälgida, ta oskab ja tahab aru saada – milline on iga laps, mis paneb teda nii käituma, kuidas saab teda kõige paremini tööle panna. Tema jaoks ei ole Poisi elav loomus probleem, vaid osa temast, mis tulebki klassiga kokku sobitada ja kollektiivis tööle panna. See on lihtsalt nii imeline, ma ei saa aru, KUIDAS ta jõuab kõiki neid lapsi tundma õppida, nendega individuaalselt tegeleda, vanematele tagasisidet anda. Teate, kui mitu korda ta on mulle mõnel õhtul helistanud, et jagada vahvat seika päevast, mingit Poisi mõnusat ütlemist? Ja kui on mõni suurem mure, siis ka sellest kuulen, et saaksin kodus Poisiga ise rääkida. No lihtsalt super.

Nii et Poisi jaoks on waldorfkool nii õige valik, kui üldse olla saab. Ta saab seal olla tema ise ja areneda vastavalt oma võimetele.

Plikale on waldorfkool samuti suurepärane valik, tema iseloomust tulenevalt aga hoopis teise nurga alt. Olles vaikne ja korralik, võiks ta jääda suuremas klassikollektiivis lihtsalt tähelepanuta. Ta on aga samas kohati ka veidi ebakindel, seega on talle suureks abiks õpetaja poolne märkamine ja julgustamine, positiivne tagasiside – ja tundub, et seda saab ta küllaga. Mis siis, et ka nende klassis läheb peamine aur üliaktiivsete poiste peale :)

Igatahes, olles täna jälle emotsionaalselt nii kooli lainel, nii vaimustunud waldorfkoolist ja nii tänulik selle eest, et mu lapsed saavad seal käia ja NII ÄGEDALT õppida – otsustasin, et pildistan üles laste koolitöid ja vihikuid, mille kohta tean, et Alice ammu ootab…

Alguse sai kõik üldse sellest, et ma vaimustusin aasta lõpu tunnistustest, mis on ühes eelmises postituses parooli all – soovitan kõigil, kel vähegi huvi, mismoodi waldorfkoolis asju tehakse, seda lugeda. Sealt hakkasin edasi mõtlema, et mul on ju nii palju kraami veel, mida tahaks jagada…

Ühesõnaga… Mul ootab üles panemist ligi sada pilti laste kahe peale kokku kolme aasta koolimaterjalist. Kõik pildid on tehtud, aga pole jõudnud neid veel mõõtu lõigata ja ega täna ei jaksa ka, nädalavahetusel ilmselt. Teen kolm postitust – iga aasta kohta ühe ehk siis Poisi esimese ning Plika esimese ja teise klassi materjal.

Selle postituse lõpetuseks panen aga mõned üldised pildid.

Iga õppeaasta lõpus saavad lapsevanemad pika kirjeldava tunnistuse, lapsed tunnistussalmi. Plika esimese klassi oma jäi üles pildistamata, siin on selle aasta omad. Poisi luuletus on mu meelest eriti naelapea pihta, läheb tema iseloomuga väga hästi kokku :P

Waldorflapsukeste pinalid pärast kooliaasta lõppu. Esimeses klassis on spetsiaalne riidest pinal pulk- ja klotskriitide jaoks (ainult nendega esimesel aastal tööd tehaksegi, maalimise tarbed muidugi lisaks), mis tuleb kas ise õmmelda või, kui õnne on, on mõni usin vanaema neid rohkem müügiks õmmelnud. Ma olin pisarateni tänulik, et pääsesin €5 väljaminekuga ja ei pidanud ise jaurama hakkama :P Teises klassis tulid lisaks pliiatsid ja võis tavalise pinali kasutusse võtta:

Waldorfkooli lapsukeste käsitöötunnis tehtud tööd. Vasakul Poisi kootud flöödikott, pall ja… Pael :P Keskel Plika teises klassis heegeldatud kott ja näpunukk. Paremal Plika esimeses klassis kootud flöödikott, kass, part ja pall. Ja alles hiljem tuli meelde, et emadepäeva kingituseks sain Poisilt vilditud prossi, Plikalt heegeldatud käevõru… Need võite mõtteliselt siia lisada :P

Esimeses klassis päevikut polnudki, teises klassis juba on… Aga muidugi mitte traditsiooniline. Kõik ise :) Lapsevanematele tehti ülesanne leida A5 valgete lehtedega kaustik ja edasine oli juba laste enda teha.

Lõpetuseks üks waldorfkass :P Aitas kah kooliasju sorteerida.