Nov 272012
 

Olen jälle öökull. Jäin lugema ühe Eesti pere seiklusi Londonis ja no SIHUKE igatsus tuli peale. Tohutu. Tappev. Selline tunne, et pakiks hommepäev kõik kotid kokku ja koliks hoopis Londonisse.

Norras ei ole üldse halb, me lihtsalt ei ole jõudnud siia veel sisse elada – see võtabki rohkem aega, eriti keelebarjääri arvestades. Me oleme endiselt kõhklematult ühel nõul selles, et praegu on see parim valik, nii et siin elamisel ja olemisel pole kogu ülejäänud mõttemõlgutusega erilist pistmist.

Mind ajab vahel täiesti meeleheitele see, kuidas ma tahaksin elada korraga nii paljudes kohtades. Just nimelt elada, mitte külas käia. Ma kujutlen, kuidas ma sooviksin erinevates kohtades püsivalt elada. Ja irooniline on see, et rangelt kohtade mõttes ei kuulu Pärnu nende hulka.

Pärnu on armas väikelinn, kodulinn. Ma olen harjunud igal pool elades leidma enda jaoks kohad, mis meeldivad ja inimesed, kellega on tore suhelda ning mitte tähele panema seda poolt, mis ei meeldi. Pärnus on mõnus elada ja ma endiselt arvan, et see on pikemas perskpektiivis kõige õigem valik, sestap ka praegune vahepala Norra näol, et Pärnu kodu renoveerimiseks raha koguda.

Nii ajakirjandusest kui erinevate inimestega suheldes on ikka läbi liikunud see teema, et Norras on praegu asjad võrreldes paljude muude kohtadega ikka ülimalt hästi, Norra oli näiteks kolmandal kohal riikide pingereas, kus järgmisel aastal sündivatel lastel on kõige helgemad tulevikuväljavaated. Nii et vahel oleme selliste teemade taustal heitnud nalja: jäämegi siia. Loogilise poole pealt tundukski ehk kuidagi mõistlik, aga meie jaoks on see siiski täielik nali.

Aga kus ma end kõige rohkem elamas ette kujutan?

Tallinnas, Nõmmel. See on nii võrratu koht lastega elamiseks, mul on seal nii palju häid sõpru ja tuttavaid, lõviosa minu sõpradest elab Tallinnas (kõik muidugi mitte Nõmmel).

Tartus. Tartu on lihtsalt mu lemmiklinn Eestis, ma jumaldan selle kompaktsust, vaimsust, kõike. Pole liiga suur, aga on piisavalt valikuvõimalusi. Sõpru on mul sinna küll ainult paar tükki jäänud.

Mõnes ökoküla laadses kogukonnas Võrumaal. See sobiks mu maailmavaatega nii mõnusasti.

Londonis. Londonis oma mõnusa kliima (ei liiga kuum ega liiga külm), varase kevade ja hilise sügisega, soojema talve ja pori- ning lögavaba ajaga (ausõna, mulle piisab lume paarinädalasest nautimisest Eesti külastusel ja ülejäänud aja naudiks ma pigem seda, et õues ei pea sooja saamiseks kubujuss olema ning EI OLE LÖGA – kui lumi kõrvale jätta, on neli aastaaega ju täiesti olemas). Londonis oma sõbralikkuse, multikultuursuse, tohutute valikuvõimalustega. Aga seal poleks mingit mõtet elada koos lastega, tehes sellist tööd sellise palga eest, nagu me tegime. Ja leida midagi, mis oleks tõsiselt hästi tasustatud, see oleks juba palju keerulisem.

Ja mõeldes läbi kõik need kohad, mida ma nii teravasti igatsen, jõuan ringiga tagasi selleni, et KÕIGE olulisem on perekond. See rõõm, mida ma näen nii laste kui vanavanemate silmis, kui nad suhtlevad. See vabadus väikeste laste vanematena, et kui on soov minna kuskile ilma lasteta – poodi, kinno, teatrisse, kasvõi teise linna sõpradele külla – siis piisab telefonikõnest ja sobiva aja leidmisest. Ja sellepärast me ostsimegi oma kodu Pärnusse.

Ometigi oleme praegu, just nüüd, kui lapsed on väiksed ja vanavanemate kohalolu kõige tähtsam, hoopis Norras. Ei Tallinnas, Tartus, Võrumaal ega Londonis, vaid Norras. Kas ka Norrast saab kolme aasta pärast üks lisakoht mu terava igatsuse nimekirjas?

Oh, miks ei võiks ma olla rahulikum seal ühes kohas, kus ma olen? Ma tegelikult olingi/olengi, ausalt… Aga Pärnus olid jälle teised probleemid. Tööalased, rahalised. Ja ehkki ma ei ole muutnud meelt selles osas, et minu jaoks on perekonna lähedus rahast olulisem ning kolmeaastane eemalolek on seda väärt, et järgmised viisteist aastat muretult jälle pere lähedal veeta… Siis ometigi on mul sellest pidevast kokkuhoiust kohutav kopp ees. Ma ei saa kurta, sest meie seis on PALJU parem kui väga paljudel eestlastel, aga ometigi tahaks rohkemat. Ja iga uus algus tähendab enamasti kokkuhoidu ja alustamiseks võetud võlgade tagasi maksmist, see algus siin Norras oli meie teadlik valik. Hakkasime oma elu Pärnus üles ehitama selleks, et see mõne aasta pärast jätta ja mujal uuesti alustada. Jah, ainult tänu teadmisele, et teeme seda Pärnu elu paremaks jätkamiseks, aga siiski.

Tundub olevat igavene situatsioon, et õeke küsib, millal me külla tuleme ja minu vastus on sama: ei kujuta ette, millal selleks ükskord raha on.

Aga on ju inimesi, kellel on töö, mis neile meeldib ja kellel on piisavalt raha, et omada ilusat mugavat kodu, kes saavad vahel reisida ja väljas käia ja osta eluks vajalikke asju pidevalt mõtlemata, kas ma ikka võin seda endale lubada. Mõnes riigis on neid vähem, mõnes rohkem, aga pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks nende hulka kuuluda. Ja kuulume ka, ühel heal päeval. Loodetavasti varsti.

Aga kus me siis elame? Pärnus, Tallinnas, Tartus, Võrumaal või Londonis? Või Norras? Või ehk hoopis Kreekas? :) Oh. Ma olen nii pere- ja internetikeskne inimene, et sõprade kaugus mind ei heiduta – arvutis saab ikka jutustada ja kaugemasse põnevamasse kohta tulevad kõik lõpuks pikemaks ajaks külla, me ise käiks ju ka Eestis ja nii edasi. Aga lapsed, need lapsed… Ja vanavanemad. Kui ma saaks ema kaasa võtta, siis võiks igal pool elada. Aga tema elu on Pärnus. Tema kodu, töö, mees… Kõik on Pärnus. Ja ma tean, kui raske tal oli juba nüüd, et me läksime… Ja ma tean, kui harjumatu on mul endal, et ei olegi enam lastest üldse puhkust ja võimalik Abikaasaga kahekesi kinno või näiteks poodi riideid ostma minna :)

Ei tea, mis saab. Ilmselgelt pole mõtet üle mõelda. Ma tavaliselt seda ei teegi. Keskendun ikka ja ainult sellele, mis otsus on hetkel kõige arukam ja vastus on endiselt Norra ning pärast Norrat taas Pärnu. Nii et tuleks nautida siinset igapäevaelu ja elada üks päev korraga.

Aga raske on, kui loed midagi, mis tuletab nii teravalt meelde kohta, kus sa oled elanud ja mida sa kogu südamest armastad. London jääb alati meie teiseks koduks ja praegu on mul tugev tunne, et kolime sinna veel kunagi tagasi. Pigem kunagi kaugemas tulevikus, aastate ja aastate pärast. Eks näis.

Ja on ikkagi see täiesti totter unistus, et võiks olla oma kodu nii Pärnus, Tallinnas kui Tartus, põhumajake Võrumaa metsas, korter Londonis. Igale poole tahaks kodu. Jättes täiesti kõrvale selle jabura unistuse finantsilise võimalikkusse. Ehkki selline nomaadilik eluviis on täiesti võimatu, kui on lapsed – ise võiks veel leida töö, mida saab teha asukohast olenemata, aga laste stabiilsus, õpingud, sõbrad… Ehkki ma tean, kui frustreeriv on kolimine ja see, kui su asjad on mitmes eri kohas. Nii hea oli Pärnus, kui kõik asjad olid ühes kohas ja kodu said sisustada teadmisega, et see on PÄRIS MEIE OMA, me oleme siin kaua. Siin Norras on nüüd jälle see teema, et alusta nullist, osta asju kokku, vali, mida kaasa võtta, mida koha peal osta, kuidas kõik see kraam hiljem Eestisse saada või siin ära anda. Niigi on suurepärane, et siin antakse asju tasuta ära ja sealhulgas nii korralikku ja ilusat kraami. Ei tea, mis tunne võiks olla see, kui oleks nii palju raha, et võiks lihtsalt minna Ikeasse ja osta mööblit. Või kasvõi osta kasutatud kraamigi – kui oleks raha, mida kulutada, leiaks ka väikemate summade eest laias valikus asju. Muidugi on eriline rahulolu, kui suudad sisustada kodu kenasti võimalikult väikese rahaga, aga samas on see lõputu kokkuhoid ikkagi kurnav. Vahetevahel on. Õnn, et ma ennast sellest eriti tihti häirida ei lase.

Oh. Ilmselgelt peaks magama minema.

Kui võrratu oleks, kui olekski kodud igal pool ja võiks nende vahet käia täpselt nii, kuidas tuju ja igatsus tuleb.

Nov 172012
 

Vaatasin kaardi pealt meie maja paiknemist ja avastasin, et meie aknad ongi päikese suhtes nii halvasti, kui üldse olla saavad – magamistubade ja elutoa otsaseina aknad on loode suunas, elutoa suur aken ning köögiaken kirde suunas. Ehk et kui päike liigub idast läände, siis see ring läheb täpselt teiselt poolt maja – meie aknad on nendes külgedes, kuhu päike kunagi ei paistagi :P

Õnneks on elutuba hoolimata otsese päikesevalguse puudumisest tänu rohketele akendele piisavalt valge ning magamistubade puhul on valguse vähesus pigem pluss :)

Õnneks on siin korteris väga soe, nii et praegu on meil küte täiesti maas ja käime ikka lühikeste käistega. Selles mõttes pole ka häda, et päike sisse ei paista, suvisel ajal on seegi ilmselt pigem pluss :)

Nov 172012
 

Kustutasin eilse aknapostituse ära, kuna need pildid sobivad tänase postitusega paremini kokku. Tuli lõpuks ometi tuju köök ja elutuba ära kraamida ning teile pilte teha.

Köök-elutuba on üks suuuur ruum, millest vasak pool on elutoa ja parem pool köögi osa.

Elutoas on pisike kamin, mis välimuselt just ülearu muljet ei avalda ja laste mõttes jube tüütu on – Poiss on seal juba mitu korda kättpidi sees käinud, ust on kerge lahti teha. Diivan oli olemas, selle taga on väike öökapike, mille leidsime panipaigast – on diivanilaua eest, kui tahame teleka ees süüa. Toanurgas on hunnik kuuseoksi, mille Abikaasa kunagi koju tõi, aga keegi pole viitsinud neid kuskile dekoratiivselt ära paigutada. Teleka saime korteriomanikelt, kõlar vahel ragiseb, aga ei midagi hullu (telekat vaadata üldse ei saagi, kanaleid pole, kasutame seda vaid HDMI kaabliga arvutist filmide-sarjade vaatamiseks). Telekaalune kapp on pärit lennujaama lähedalt angaarist, kuhu inimese saavad oma ebavajalikku, aga tervet kraami tuua ning kontoritooli saime tasuta samast kohast, kust köögilaua toolidki.

Tahaks veel ühte diivanit või paari tugitooli ja diivanilauda. Neid liigubki tasuta kraami hulgas kõige rohkem, nii et tuleks korralikult läbi mõelda, mida ja kuhu tahame ning kuulutustel silm peal hoida.

Köögimööbel ja söögilaud olid olemas, toolid saime kuulutuse kaudu tasuta.

Koridori “ukseava” (no pole seal ju ust, aga ma ei leidnud paremat väljendit) on see, mis ruumi põhimõtteliselt köögiks ja elutoaks jagab (vastasseinas on mõtteliseks piiriks köögilaud). Külmkapi nurk on seal, kus köögimööbel lõppeb – loodetavasti on sinna varsti ka midagi panna :P

Ja vaated akendest, teine katse. Tegin ikka lastetoa aknast ka pildid ära ja otsustasin, et loogilisem oleks alustada vasakult.

Niisiis, esimesed aknad, lastetuba. Hurmav vaade meie prügikastidele ja rehvihunnikule :P

Sama vaade jätkub meie magamistoas…

…ja elutoas:

Nendest akendest vasakul teises seinas on kohe veel üks suurem aken…

…ja sama seina teises otsas on köögiaken, millest avaneb järjekordne hurmav vaade naabrite prügikastidele. Tavaliselt on kaste kaks, aga pilt sai tehtud prügi äraviimisele järgneval päeval, nii et teine on veel kuskil eemal.

Elutoa suurest aknast tänavalt sisse vaadates näeb ainult natuke toanurka ja köögiaknast saab üsna vabalt sisse vaadata – seal on kardinapuu kenasti olemas, vaja ainult kuskilt sobivas suuruses ja hinnaklassis aasadega kardin leida. Õnneks on maja ees selle juurde kuuluvad parkimiskohad, kus keegi peale majaelanike ei liigu ja tänav on natuke kaugemal, seega lähedalt keegi nagunii ei passi. Kõik ülejäänud aknad on meie oma õueala poole, võõraste pilkude eest varjatud. Elutoas ja lastetoas on ribikardinad, meie magamistoas pole ei kardinat ega kardinapuud, mis on üsna tüütu selles mõttes, et Abikaasa magab ju päeval ja oleks mõnusam, kui tuba saaks hämaramaks teha. Eks vaatab, ehk organiseerib sinna ka mingi kardina – õnneks pole aken väga suur ja tohutut valgust tuppa ei tule. Magamistoa puhul on see pluss, lastetuba võiks aga palju valgem olla. No vähemalt on akna taga rohelus, eks, see on ütlemata mõnus.

Arutasime siin just Abikaasaga, et võib-olla korraldame elamise üldse põhjalikumalt ümber – võtame suurema magamistoa endale, teeme väiksemasse laste magamistoa ja kolime nende mänguasjad elutuppa. Nagunii neile meeldib meie läheduses rohkem mängida, elutoas on palju ruumi ja palju rohkem valgust. Teleka aluses kapis me nagunii laste pärast midagi ei hoia, nende mänguasjad võib vabalt sinna panna. Lastetoa laud ja toolid on ka viisaka välimusega, sobivad siia hästi – need võib panna selle suure akna alla, kus on kõige rohkem valgust, selle aknalaua peale meeldib ka lastele oma mänge sättida. Jõuludeks tuleb neile Ikea köök, see tuleks ka nagunii elutuppa.

Pärnus ei oleks ma üldse mõelnudki sellisele variandile, mulle nii meeldis, et lastetuba ja mänguasjad on eraldi, aga seal olid tubade proportsioonid hoopis teised ja valgustatus ka. Siin tundub see lahendus ülihea – need aastad, mis me siin elame, on lapsed veel üsna väikesed, nii et nagunii eelistavad oma mängimistel ja toimetamistel meie lähedust. Meie saaks suurema magamistoa, kus on rohkem riidekappe, kardinad toa pimendamiseks ja rohkem ÕHKU. Lapsed saaksid endale toa, kus ainult magada ja riideid hoida, mis tähendab, et neil pole võimalust mängima hakata, kui magamise aeg on. Ma olen alati arvanud, et minu meelest oleks ideaalne, kui lastel oleks eraldi magamise ja mängimise tuba :P Tundub, et on otsustatud :D Reaalse mööbeldamiseni vast kohe ei jõua, aga vähemalt plaan on olemas, nüüd tuleb see lihtsalt hoolega läbi mõelda ja ellu viia.

Tõsi see on – alles siis, kui natuke sisse elada ja uue elukoha eripäradest aimu saada, tulevad pähe kõige paremad mõtted, kuidas elamist sättida. Sisse kolides tundusid õiged ühed otsused, nüüd aga juba hoopis teised…

EDIT:

Küsime Plikalt: “Kas tahad, et tõstame toad ümber?”
Plika elevil vastu: “JAA!”
Meie naerame: “Ise ei teagi, kuidas me ümber teha tahame, aga kohe oled nõus.”
Plika teatab: “Mina tahan, et lastetuba oleks elutoas! Mulle meeldiks, et lastetoas on selline suur aken!”

No näed siis, kui hästi kõigi soovid ühtisid :)

Mar 102011
 

Olen seda viimasel ajal juba mitu korda maininud, aga ütlen veel kord – nii hea ja õige tunne on olla täpselt siin, kus ma praegu olen. Nende inimestega ja sellist elu elades.

Ma ei saa kindlasti öelda, et kõik eelnev elu hirmus halb oli – vastupidi, kõik möödunu on omal kombel väga äge olnud. Tagantjärele aga tundub, et otsisin tükk aega elus õiget kohta ja nüüd lõpuks leidsin selle üles. Ja muidugi ei kuskilt mujalt, kui ikka sealt, kust otsinguid alustasin – kodulinnast.

Tegelikult ei saa ju ka seda öelda, et ma siin teadlikult põgenesin, ennast otsima läksin – see kõik oli lihtsalt asjade loomulik käik. Tartusse ülikooli, pärast selle lõppu Tallinnasse suure armastuse juurde, pärast lahkuminekut, mõnusat hullu perioodi ja tööst küllastumist Londonisse… Sealt rasedana suure igatsusega Tartusse, vahelepõige Londonisse ja siin me siis nüüd oleme – tagasi Pärnus.

Aga tõsi on, et üheski noist kohtadest ei tundnud ma end nii hästi. Õigemini – tundsin hästi küll, aga enamiku puhul teadsin, et see on vaid ajutine ning mingi hetk liigun kuskile edasi. Tartu oli esimene koht, kus arvasin, et võiksime paigale jääda, aga olid mõningad aspektid, mis häirisid. Ja ehkki Pärnusse kolimise otsuse üle sai ka kõvasti kaheldud, on nüüd küll kindel tunne, et just siin me peamegi olema.

Sõpradega seotu oli tükk aega hell teema. Minul jäid nad suures osas Tallinna maha, tagasi tulles ja lapsega oli aga olukord juba nagunii teine. Olid igasugu põdemised ja üksindustunne, aga praeguseks olen kuidagi väga rahulik. Olen tõdenud, et nii väikeste lastega ongi täiesti normaalne paratamatus, et sõpradega enam nii tihti suhelda ei saa, nii et ei ole ka hullu, kui nad teises linnas elavad – Eesti on ju nii väike. See-eest on nüüd aga perekond käe-jala juures ja nendega suhtleme pidevalt. Just nii, nagu hetkel hea on.

No ja muidugi on mitmeid uusi, põnevaid ja toredaid inimesi mu ellu viimasel ajal juurde tulnud – olgu see siis MSNis või päriselt. Mõlemat pidi on tore lobiseda, eriti muidugi tänu sellele, et mul on nendega nii palju ühist.

Kunagi kaldusin üle muretsema, kui mõne varem hea sõbraga aja möödudes järjest vähem suhtlesin. Samuti kippusin üleliia põdema, kui teatud inimestega, kellest ma lootsin oma häid sõpru saavat, suhted päris nii hästi ei sujunud. Võib-olla suutsin just üleliigse põdemise tõttu neile vale mulje jätta?

Nüüd on zen. Ma usun, et kõik need, kes peavad mu elus olema, seda ka on. Ja need, kellega hetkel ei suhtle – kui on ette nähtud, viivad teed meid tulevikus jälle kokku. Kui ei, no mis seal siis ikka.

Oma kodust olen ma alati unistanud, sellest ajast saadik kui Tallinnas pärast lahkuminekut üürikasse kolisin. See tundus alati nii kättesaamatu… Ja siin ma nüüd olen, kõigest viis aastat hiljem. See tundub ühekorraga nii väga lühike kui ka väga pikk aeg.

Abiellumisest olin muidugi ka omal ajal unistanud, eks enamik õnnelikus suhtes tüdrukuid vist teeb seda. Aga tolles suhtes polnud määratud nii minema ning hiljem keskendusin juba elu elamisele ja ringi möllamisele. Abielu ja lapsed jäid alati kenaks helesiniseks tulevikuks kümne aasta pärast, millele reaalselt kordagi mõtlema ei pidanud – kümme aastat on ju igaviku kaugusel. Aga näe, poolkogemata on needki nüüd mõlemad olemas.

Ja hea kindel tunne on. Kõik pisiasjad viitavad järjest sellele, et olen elus õige koha leidnud. Muidugi on veel äärmiselt palju lahtiseid otsi – mida ma tööalaselt tegema hakkan (aga mingid ideed isegi on), kuidas me oma kodu korda saame (sest eelarve on meil nigel ja sissetulekuid aasta pärast ei oska enam keegi ennustada) ja nii edasi. Olen vahetevahel tumedamatel hetkedel nende asjade pärast muretsenud, aga nüüd tundub, et olen kõigel minna lasknud. Iga asja jaoks on oma aeg, küll tulevad kõik vajalikud vahendid. Võtan lihtsalt rahulikult ja keskendun sellele, mis on oluline just sel hetkel, milles praegu elan. On igasugu plaane, mida vaikselt ellu viia üritame – eks näis, mis neist välja tuleb. Elu teeb kindlasti omad korrektuurid, aga nii ongi ju põnev.

Elu on ikka imeline. Kõik loksub lõpuks paika täpselt nii, nagu ette nähtud on. Enamasti hoopis erinevalt sellest, millest kunagi unistanud oled… Ja enamasti tuleb välja, et see teistmoodi ongi parem.

Jan 202010
 

Ma kõigepealt vabandan, nii palju pildiposte järjest pole üldse huvitav. Palju ägedam oleks olnud, kui ma oleks need pildid jooksvalt üles pannud, siis oleks iga päev miskit huvitavat, nüüd on tükk aega igavust ja siis üks õhtu kohe tüütult palju fotosid. Aga no ma üritan ennast edaspidi parandada – nagu alati, eks.

Mainisin nädalavahetusel, et saime £10 eest kummuti ja £15 eest Plikale voodi (madratsi ka). No heakene küll, bensiiniraha läks ka umbes £10 – sellegipoolest hästi saadud, ütleks ma :P

CIMG9384

CIMG9379

Voodi on kõige lihtsam ja tavalisem, kummut on natuke logu ja pealmisele plaadile on pastakaga soditud, igatahes püsib ilusti koos ja näeb täiesti okei välja, kui need pisiasjad välja arvata. Mina olen rahul.

Ühe ümmarguse laua saime ka – Abikaasa leidis töö juures õuest. Nagu ma aru sain, oli sealse maja haldaja  selle kunagi kuskilt tasuta saanud, nüüd oma uberikku ruumi tehes selle välja tõstnud ja lubas lahkelt Abikaasal ära viia.

Tõstsin mitu korda toas mööblit ümber, enne kui rahule jäin, lõpptulemus siis selline (kui midagi juurde saame, on täiesti tõenäoline, et tõstan jälle ümber):

CIMG9425

Järjekordne “diivan” – ma nendest patjadest ehitan kogu aeg uusi variante – kui üks ära laguneb, ega ma siis enam ei mäleta, milline see oli :P

CIMG9418

Arvutilaua ja Plika mängunurga asukohad läksid vahetusse:

CIMG9431

CIMG9412

Kui saaks nüüd veel ühe kummuti, diivani (ideaalis kaks või mõned tugitoolid lisaks) ja esikusse nagi… Ja tegelikult tahaks paremat voodit ka, või vähemalt madratsit – see, mis korteriomanik siia ostis, on ikka VÄGA halb… Siis võiks juba täitsa rahul olla :P

Oct 222009
 

Täpselt nädal tagasi toodi voodi. Tükkidena. Panin täitsa üksi kokku :P Abikaasa oli ju tööl, polnud ometi aega oodata, et ta koju jõuaks. Õpetus oli olemas, läks libedalt, nagu suur puzzle.

Jube s*tt voodi, muide. Esiteks pole tal põhi mitte puulippidest, vaid metallvarbadest – need on seal siis reas ja keskel on teistpidi risti üks. Aga see ristine on ainult paarist kohast kinnitatud, nii et kõik ülejäänud kolisesid, kui voodis külge keerata. Teipisin kõik kinnitamata ristumiskohad kinni, sai parem.

Teiseks on raam suurem kui madrats, ehkki mõlemad on king size. Peatsist/jalutsist on paarkümmend senti ülearu, külgedelt vähem, aga ka nats. Ja kui suure hooga voodile istuda, siis läheb madrats kohe väga paigast ära, libiseb lihtsalt veerandi võrra üle ääre. Ja muidu on ka s*tt madrats, sihuke…Vedrune. Aga no mis seal ikka. Suva :P

Vanast diivanist üle jäänud padjad (selle nö põhja või aluse viskas omanik välja), millest ehitatud “voodis” seni magasime, said nüüd elutuppa “diivaniks” laotud.

Omanik käis nädalavahetusel oma naisega siin, tõid meile mõned asjad ja nokitsesid siin teha terve päeva, mingit silmaga nähtavat tulemust polnud rohkem kui et elutoa kolmandale aknale sai ka kardin ette ning kamina kohale riiul ja peegel:

Ahjaa, meie gaasikamin, mis päeval on Plika eest ära peidetud, me ükskord testisime seda ka. Niru:

Homme peaksime lõpuks Plikale voodi saama. Turvaväravatega juhtus sihuke “tore” lugu, et too Abikaasa töökaaslane, kes need meile laenama pidi, läks neid oma vanematekodust ära tooma, aga kuna ta isa ei olnud sel ajal kodus, oli ta need varem maja kõrvale välja tõstnud ja no võite kolm korda arvata, kas need olid alles või ei. Püha idiootsus, kas ta tõesti ei tea, et Londonis välja tõstetud asjad kaovad kohe, et välja tõstmine tähendabki: ma ei taha neid enam, viige ära?? Nojah, igal juhul jäime ilma :D Too kolleeg lubas uurida, äkki saab mõnelt teiselt sõbralt laenuks. Loodame parimat.

MrsB küsis mu käest mõni aeg tagasi, mis asjad meil elamisest veel puudu on ja ma ei viitsi ikka veel neid üles kirjutada, ehkki list on siinsamas laua peal. Põhimõtteliselt on kõige hädavajalikum ilmselgelt olemas, ülejäänut annab olemasolevate ebamugavamate variantidega asendada. Ma mõni teine päev ehk kirjutan pikemalt.

Oct 122009
 

Õekese arvuti, mis ennist mu vigase mälukaardi peale formatit teha soovitas, ei lugenud seda täna kõigepealt üldse välja, aga siis läks läbi ime õnneks ja saime pildid kätte. Juhhei! Ühtlasi sain talt jõuludeni ühe mälukaardi laenuks ning kui Rootsi läheme, saan ühe teise päris endale. See mure siis ka lahendatud, jumal tänatud – ma tundsin ennast täiesti poolikuna, kui ei saanud vajadusel igal minutil pilti teha.

Aga kraamin siis kõik lagedale, mis välja tuli.

Pärast küürimist näeb meie köök välja selline:

Pärast Plika nihverdamist nägi elutuba ükspäev välja selline (no meil on hetkel ainult üks väiksemat sorti kummut, kuhu meiegi riided ära ei mahu, nii et lapse riided on kohvris ja see kohver lahti jätta oli suur viga…):

Trepi piire polnud eriti lapsekindel, nüüdseks on sellele papp ette tõmmatud. Ei näe just eriti esteetiline välja, aga vähemalt turvaline…

Ühel esimestest päevadest, kui ma polnud jõudnud veel kogu elamist lapse vaatenurgast kriitilise pilguga üle vaadata, avastasin Plika vannitoast lõbutsemast:

Ühel hommikul:

Plika Primarki saak:

Need sukkpüksid olid eelmise pildi tegemise ajal juba jalas:

Mu äge vaarikapunane sviiter. Pildi peal tegelikkusest väheke lillam. Otsisin täna sinna juurde sobivat värvi kaelaehet, aga ei leidnudki – kõik olid kas sutsu liiga roosad või sutsu liiga lillad. Aga oi, sviitri värv on sellegipoolest lihtsalt parim – sihuke… Punaka alatooniga fuksiaroosa. Täpselt selline, nagu mulle meeldib.

Oh, ja siis ma ostsin täna kaks peavõru :D Claire’sis on lõpuks ometi aru saadud, et kõik inimesed polegi ümmarguse peaga, nii et need on täitsa parajad ka. Üks on harilik must, aga ma ei suutnud sellele pildil olevale ka vastu panna – mul on (punaste) lipsukeste suhtes täielik nõrkus – ühed Primarkist ostetud bokserid on ka lipsuga, lihtsalt niii nunnud.

Ja viimaseks mu Camdenist ostetud ülicool jakk, mis mind siiamaani iga kord seda vaadates rõõmust hõiskama paneb. Meenutuseks kõrvale ka too, mille mai lõpus ostsin. Siis ei olnud valik nii suur, ostsin toonastes oludes parima ja olen seda palju kandnud ka. Aga see, mis ma nüüd sain, on lihtsalt super – täiesti perfektne! See on pikem, katab naba ilusti ära, käised on hästi pikad, kapuuts on palju lahedam kui tavaline ja värvid sobivad mulle ka paremini – külmad erksad toonid.

Kui ma neid jakke nüüd koos vaatan, siis tegelikult on need ju suhteliselt erinevad – ühist vaid nii palju, et mõlemad on värvilised jakid ja pärit Camdenist. Nii et eks ma kannan ikka mõlemat edasi… Aga uus on siiski kõige lemmikum :P

Pärast aasta aega kestnud vegetatsiooni Eestis on mind tabanud täielik shoppamisvaimustus – ega ma ei võtnud siia nagunii palju riideid kaasa, sest lihtsalt ei mahtunud ja kuna pole nii ammu midagi uut ostnud, siis on tunne, et kõike on vaja. No ma olen ju naine ja garderoob vajab ikka aeg-ajalt värskendust. Halb on see, et praegu kulub raha mu Eesti arvelt. Ma olen sellegipoolest rahul – olen küll suht palju ostnud, aga võrdlemisi soodsaid asju.

Värviarmastus on täiega tagasi tulnud. Kui vahepeal kandsin ainult punast ja musta või mustvalget, siis nüüd on punase-musta kombinatsioonid küll endiselt lemmikud ja mustvalge meeldib ka, aga vaatan kõiki teisi värve lisaks. Türkiissinine on viimaste aastate lemmik, fuksiaroosa samuti. Lisaks kaitserohelisele olen teisigi rohelisi märkama hakanud ja isegi teatud tooni lilla tundub äge. Rohelisevaimustus oli mul viimati keskkooli alguses ja lilla vaimustus keskkooli lõpus… Ja pastelltoonid võite ahju visata :P

Lisaks on mul mingi naiselikkuse periood. Liiale ma sellega siiski pole läinud – näiteks ehteid ostes võib kõik peenikese hõbeketi otsas rippuvad jublakad, tagasihoidlikud kivid, väikesed kõrvarõngad ja bling-blingi rahuga kõrvale jätta – mina tahan ikka suurt, silmatorkavat ja värvilist. Suured värvilised pärlid ja kivid on ägedad. Aga seelikud ja sukad ja mantlid ja viisakad kingad ja…

No on kohe vajadus uusi asju osta ja ilus olla. Olen nii kaua kodus istunud, tahaks kapist välja tulla. Ilmselt on London süüdi :P

Oct 052009
 

Jah, MINU arvuti leidis korrus kõrgemal ka Iire ja Steni wifi üles. Minu säästuläpakas, mis muidu kunagi midagi üles ei leia! Nüüd võib rahus kolida :P

Abikaasa arvuti keeldub küll millegipärast siinset wifit tunnistamast, aga üks meie Londoni tuttav pakkus meile T-mobile’i internetipulka, mille leping tal jõuludeni on, aga mida tal endal enam vaja ei lähe, nii et see päästab hädast, kuniks asjad korda saab.

Naaber oli oma naisega terve päeva siin, koristas ja sättis, ostsid isegi kardinad (suht koledad küll, irw) ja dušikardina ja… Isegi nõusid on. Voodi ostab ka tema – tellib homme Argosest ära ja tuuakse siis siia kohale. Nii et hädavajalikust on meil vaja ainult elutuppa lahtikäivat diivanit, kus külalisi magatada, üht riiulit ilmselt, võib-olla on kööki nipet-näpet vaja… Ja ongi korras.

Nii et kõik on kõige suurepärasem. Kodu on olemas. Internet on olemas. Paari päeva pärast on voodi olemas. Nüüd tuleb ainult sellest segasasipuntrast mõnus elamine sättida. Aga see on ometigi käkitegu!

Nagu näha, on teha veel küllalt – praegu paistab kogu krempel suhteliselt trööstitu. Aga oi, kui me ükskord valmis saame… :P (arvestades seda, et õeke tuleb juba kolmapäeva õhtul, on tegelikult muidugi suht kiire)

Täna öösel oleme ikkagi veel all, ei viitsinud hakata nii hilja asju üles vedama. Homme hommikul värske peaga ja uue hooga. Nii palju siis sellest lootusest, et saame koos nädalavahetusel kolida, ikka pean mina kõik üksi ära tegema. No vähemalt on tegevust :D

PS. Hommikul oli palavik 37-37.1, nüüd ei viitsi enam kontrollida – tundub, et pole miskit. Peavalu kadus ka päevaga lõplikult ära. Ja tiss valutab ka vähem :D

Oct 032009
 

Naaber jäi nõusse – teeme kuuekuulise lepingu £550 peale. Segaseks jäi see, mis saab pärast poolt aastat ning kas ta maksab mööbli kinni või peame selle omade kuludega muretsema, aga seda kõike saab arutada – ta tuleb millalgi täna siia, siis teeme lepingu ja räägime täpsemalt. Nõus oleks me igal juhul olnud :P

Kui ka peame mööbli ise leidma, siis seda annab teha. Osa on seal olemas nagunii, ülejäänu saab kuskilt kasutatult osta või tasuta või laenata… Iseenesest muidugi lõbus, meil pole isegi potte-panne ega nõusid. Ega voodit. Aga vähemalt mõnus korter on.

Käisin eile Iirisega kokku saamas. Kihutasin hommikul rongijaama, et avastada platvormile jõudes kiri: cancelled. Samal ajal saatis Iiris sõnumi, et tal läheb vastupidiselt tavapärasele arsti juures kauem aega, nii et lõppkokkuvõttes jõudsime ikkagi suht ühel ajal.

Selles pizzakohas, kus me istusime, unustati mu kook arvele lisada. Kena neist – ei hakanud midagi ütlema ka :P Ülejäänud aja jalutasime pargis, nautisime päikesepaistet ja ajasime juttu.

Õhtul jäin kogemata kombel üheksa paiku Plikaga magama – arvutis polnud miskit huvitavat, Abikaasa vaatas filmi, mis seal siis ikka paremat teha.

Täna on ilgelt nõme ilm – päike piilub ainult vahel harva välja ja ehkki sooja peaks olema 17 kraadi, rikub vastik külm tuul kõik ära. Eriti nina uksest välja pista ei taha. Ilmselt läheme siiski õhtupoole Reinu pubisse. Ja homme peaks soojem olema :P

Sep 302009
 

Kuna lennupiletid Eestisse olid hirmkallid, mõtlesime selle asemel jõuludeks Rootsi õekese juurde minna. Otse loomulikult tuli välja, et ka need piletid pole kuigi palju odavamad. Õnneks maksis õeke oma mehega jõulukingi korras ühe otsa välja, nii et võisime kogu seda lõbu endale lubada.

Niisiis 21-30. detsember oleme Rootsis :) Ja ema tuleb ka. Nii et perekond on koos. Ja iga-aastane Rootsi-reis saab ka seega tehtud – just mõtlesin, et see aasta ei jõuagi.

Abikaasa peab alles 4. jaanuaril tööle minema, nii et saame tagasi tulles veel kodus puhata. Võrratu!

Kodu otsingutest nii palju, et Abikaasa sai täna tolle maakleri kätte ning kaks korterit kolmest olid tõepoolest veel saadaval. Üks oli ilma pesumasinata ja väike, nii et selle praakisime kohe välja, aga teine oli seni nähtutest parim – ruumi oli piisavalt, mööbel olemas, seisukord normaalne, asukoht okei. Midagi viga otseselt polnud, aga miski sisetunne ütles meile ikka, et ei taha.

Nii et kõige parem on ikka siinne ülemine korter :) Ma nüüd kirjutan naabrile ja üritan veel üüri alla saada. Kui ei saa, siis on natuke kehvasti. Tahaks ju nii kangesti siia jääda.

Aga vast ikka saab, eks ;)