Sep 152020
 

Üritades taastada õhtuste lauamängude traditsiooni:

Tavapärasel kooli alguse eelselt talgupäeval sain tunda ennast eriliselt kasulikuna, sest ära tegemist vajavate tööde hulgas oli laudade lihvimine ja mul on ju see suurepärane praktiliselt mitte midagi maksnud taldlihvija, mis on ennast juba mitmekordselt ära tasunud… Alguses laud, siis kummut, siis poole klassi lauad :D

Ütleme nii, et olin PISUT tolmune :D:D:D

Pärast tuli õlitada kah. Või vahatada. Või lakkida. No igatahes, millegagi katta. Sai ära kasutada lapstööjõudu :D

Lapstööjõud vol 2 :P

Poolkogemata sattusin valgusparve matkale Rummu karjääris – Kaaslasel oli tööl tiimiüritus, üks inimene jättis tulemata ja mina sain olla +1 :D

Continue reading »

Sep 122020
 

Annika kutsus mind lastega spasse – võitis kunagi kinkepileti, mis hakkas aeguma ja kuna sellega sai sisse kaks täiskasvanut ja kolm last, siis sobis meile täpselt. Kodulehte pisut piilusin, pildid olid kenad ja jutt ilus. Aga ega piltide pealt ju päriselt aru ei saa… Peab ikka ise ära proovima.

No ja täiega äge oli! Kui ma peaks võrdlema Pärnu spadega, siis kõige lähedasem on vast Viking Spa. Samasugune õdus ja hämar olemine ning piisavalt soe ka. Aga see on Vikingist palju suurem ja sopilisem. Isegi laupäeval, kus rahvast oli omajagu, ei olnud ülerahvastatuse tunnet, kõik olid kenasti spa peale ära mahutatud. Tore on see, et pole ajapiirangut – saad soovi korral olla terve päeva. Meie jõudsime kolmest ja lahkusime pool seitse, ehkki mõni laps oleks kauemgi olnud. Lihtsalt mõnel teisel oli suur nälg ja Pärnusse sõit ootas ju ka veel ees…

Kodulehel räägib 12 sauna(lise)st, me siis üritasime 12 sauna üles leida, aga no ei tulnud üle üheksa :D Jaapani vanni sauna alla ma siiski ei pane. Ok, kui võtta sisse ka riietusruumi saun (ilmselt meeste omas siis on ka) ja vann saunade hulka arvestada, tuleb 12 kokku küll, aga mu meelest siiski ebatäpne reklaam. Saunades polnud iseenesest miskit väga erilist, ikka versioonid tavalisest saunast, aroomi, auru, soola, suitsu, kadaka… Mõned mõnusamad kui teised… Aga valikut oli ja käisime kõik rõõmuga läbi.

Saunarituaalid olid vahvad – igal täistunnil teatud saunades ja mis kõige olulisem – ilma lisatasuta. Annika käis leilirituaalil, me Plikaga aroomirituaalil. Heli- ja viharituaal on ka veel seal, aga me avastasime alles üsna lõpus, et selline tasuta meelelahutus, muidu oleks juba varem läinud ja erinevaid proovinud.

Bassein oli täitsa arvestatav ja lastele oli mõnusalt suur lasteala, kus oli päris palju teha – viimane küll pigem noorematele kui meie omad (vanused 9, 10, 11). Poisid hullasid sellegipoolest lasteala keerises päris pikalt, õige pea 12-aastane Plika eelistas aga meiega kõik saunad läbi käia. Ahjaa, ujula oli veel ka eraldi, sinna ma isegi ei vaadanud :D

Mitte et spasse peaks tingimata sööma minema, aga kui vees hullates pikemat päeva veedad, võib ikka nälg tulla – kui Pärnu spades on mu meelest võrdlemisi piiratud valik, siis seal oli üllatavalt suur nii jookide kui söökide poole pealt. Hinnad olid keskmised. Mitte kõige soodsamad, mitte kõige kallimad. Friikad 3.50€, jäätisekokteil ja pelmeenid 4.50€, salatid 7+€… Ma täpsemalt ei mäleta, aga jah – rahulikult saab kõhu täis ja igaüks peaks miskit leidma. Me seekord küll seal suuremat ei söönud, aga mõnes teises olukorras täitsa võiks.

Riietusruum oli avar ja mõnus, spas oli mitmes kohas väljas tasuta kannuvesi kõigile soovijatele, hästi palju oli lebotamise kohti, sisekujundus oli hubane ja mõnus – selline loodusliku hõnguga, ühes kohas küünlad… No tõesti, igati positiivne elamus.

Neil on veel eraldi 21+ spa, mis paistab ka väga mõnus, sinna lähen kunagi Kaaslasega :)

Igatahes – ääretult meeldiv kogemus. Soovitan soojalt kõigile. Mõtlen, kui mõnus võib veel siis olla, kui pole laupäevast rahvasterändamist – mingitel aegadel on kindlasti rahulikum.

Sep 122020
 

Septembri alguse kiire-kiire -> blogis on vaikus. Aga katsun nüüd kuskilt otsast jälle blogima hakata ja augusti raamatud on tagumine aeg kirja panna. Juba praegu tunnen, et oleks pidanud seda kohe augusti lõpus tegema, vahepeal on nii palju vett merre voolanud, et kõik mälestused loetust on juba tuhmunud.

66. Diane Chamberlain “The Dream Daughter” 4/5 (373lk, 1.-6. august) – see oli mul lugeris, sest keegi soovitas… Mõtlesin pikalt, kas üldse lugeda, sest ajas rändamine pole üldse minu teema, aga kuna hinne oli hea, siis otsustasin proovida. Hea valik :) See ei olnud kindlasti mu harilikku tüüpi raamat, aga meeldis ja oli põnev ja lõpuni välja ei osanud üldse arvata, KUIDAS see kõik siis ikkagi lahendatakse. Lõpplahendus oli täitsa kobe :) Soovitan!

67, Sven Vahar “Minu Leedu” 4/5 (280lk, 8. august) – saate aru… kuu aega on möödas ja ma lihtsalt EI MÄLETA enam sellest raamatust ühtki detaili :D Küll aga mäletan, et tohutult muhe lugemine oli mu jaoks. Väga hästi kirjutatud, parasjagu eraelu sekka põimitud, nalja sai ja nii edasi. Soovitan!

68. Clare Mackintosh “Let Me Lie” 4/5 (400lk, 9.-16. august) – kuna “I Let You Go” sai mult ootamatute süžeepöörete ja põnevuse eest maksimumpunktid, siis võtsin sama kirjaniku järgmise raamatu meelsasti ette. See ei olnud nüüd päris nii vaimustavalt hea, aga ikkagi meeldis väga.

69. Merit Raju “Vaba ja metsik” 5/5 (288lk, 18. august) – mulle Merit Raju väga meeldib, sest ta promob seda elu, mis mulle sobib – lihtsust ja vastuvoolu ujumist :) Mõnusalt lihtne, aga asjalik raamat, ladus lugemine.

70. Marshall B Rosenberg “Vägivallatu suhtlemine” 4/5 (224lk, 20.-26. august) – otsisin mingit suhtlemise teemalist raamatut, millest kasulikku noppida ja ka kaaslasele soovitada, sest me ei oska aeg-ajalt väga produktiivselt tülitseda :P Huvitav, kas inglise keeles oleks mõnusam lugemine olnud? Ma olen hästi nõus ühe Goodreadsi kommentaariga, et kui läbi kohatise jama see raamat läbi lugeda, siis point on hea. Nii et taas kord – soovitan. Ja soovitan ka mitte häirida lasta sellest, et kohati tundub veider ja ehk isegi häiriv :D Ma tahaks proovida selle suhtlusviisi praktikasse rakendamist, aga eks näis, millal see ükskord õnnestub…

71. Alexander McGall Smith “The No. 1 Ladies’ Detective Agency” 3/5 (152lk, 16-29. august) – Liis soovitas, sest oli lugemise väljakutses selle otsa sattunud ja maksimumpunktid pannud. Mulle meeldis, aga mitte väga :D Täitsa ok lugemine oli, Aafrika igapäevaelust oli põnev lugeda, südamlikkust seal tõesti oli, aga teistpidi jälle liialt naiivne… Nagu näete, lugesin ligi pool kuud väga lühikest raamatut :D Aga mul oli üle pika aja jälle paralleelselt mitu raamatut lugemisel – alumisel korrusel raamatukogu paberraamatud, voodis enne magamaminekut luger (uues magamistoas pole siiani lugemiseks sobilikku valgust, seega taustavalgustusega e-luger on ainus võimalus). Nii et sama poole kuu jooksul lugesin läbi ka eelmised kaks raamatut :P

72. Napoleon Hill “Saatanat paljastades. Murra oma hirmust läbi ja ole edukas.” 5/5 (216lk, 26.-30. august) – seda soovitas Minna ja ütles, et meeldis rohkem kui Rhonda Byrne’i “Saladus”. See oli intrigeeriv, tõin kohe endale ka lugemiseks. Ja raamat jättis ääretult sügava mulje. Edasi rääkida ei oska. Soovitan väga soojalt, aga peab sellistest teemadest huvitatud olema. Selle raamatu üle peaksin veel endamisi pikemalt mõtisklema, sest teema sai äkitselt väga aktuaalseks…

Nagu tavaliselt oli tunne, et lugeda eriti ei jõudnudki, aga skoor oli seitse raamatut ehk täitsa okei tulemus. Enesearengu teemadel pole ammu miskit lugenud, nii et vahelduseks täitsa tore.

Septembris pole ma suutnud esimest raamatutki ära lõpetada, aga see on ka 600lk ja peaaegu kolmveerand on läbi :P Goodreads ütleb, et oma väljakutsest (100 raamatut aastas) olen ikka kolme raamatuga ees, nii et pole hullu. Augusti lõpuga skoor 72 raamatut ja 21 485 lk.

Aug 232020
 

Otsustasin spontaanselt võtta augustis veel nädala puhkust. Kaaslane oli juba varasemalt selleks ajaks võtnud, vaatasin, et mul ükski kolleeg ei puhka, töökoormus lubas – seega võtsin ka. Ma pole ammu suvel nii palju puhata saanud.

Või nojah, puhata… Mitte tööl käia oleks vist õigem väljend. Puhata ei saanud ka nüüd praktiliselt üldse. Jah, kauem magada ja vahepeal pisut leboda ning käia mitmel üritusel. Ülejäänud aja koristasin. Aktiivne puhkus ühesõnaga :D

Aga selle postituse pildid on tegelikult peamiselt puhkuse-eelsest ajast… Pole lihtsalt mõnda aega blogida jõudnud, katsun nüüd jälle järjele saada :D

Poisi 10. sünnipäevast on enamik pilte parooli all, mõned üksikud saan siia ka panna. Sünnipäeva hommkiusöögist ja magnetitest, mida Poisile mitu komplekti kinkisime. Sellised pisikesed, ca 2mm läbimõõduga magnetid.

Pidu pidasime Poisi nõudmisel taaskord Musoonikus ja praktiliselt ainus pilt, mis ma seal tegin, oli kingituste lauast. Seda eelmine kord polnud. Iseenesest mitte midagi erilist, eks, aga konkreetne koht, kuhu poetada kõik need ümbrikud ja lilled… Igati vajalik :D

Plika tahab endale arvutit osta ja otsustas, et võiks raha teenimiseks müüki panna oma legokomplektid, millega ta enam ei mängi. Need on aga ammu Poisi omadega läbisegi… Üks õhtu siis otsisime õpetuse järgi juppe kokku… Alustasime kõige suurema ja kallima komplektiga (mingi haldjate loss, mis maksis 80€) – ütleme nii, et me ei ole sellegagi veel lõpetanud, teisteni ammugi jõudnud :D Eks näis, mis sest projektist välja tuleb :D

Poisi sünnipäevaõhtul jõudsime käia veel Haapsalus autot ostmas. See juhtus suht spontaalselt – olime otsustanud auto enne talve välja vahetada, tuttavate kaudu saime usaldusväärse pakkumise ja nii see läks. Nüüd on meil 1999. aasta VW Bora asemel asemel viis aastat noorem Audi A4, mis tahab pisut remonti (oli enne ostu teada), aga on muidu igati kobe ja tunduvalt väiksema kütusekuluga. Bora müüsime taas tänu tuttava abile üsna kiirelt üsna odava raha eest maha, sest seda oli aastate jooksul üksjagu retsitud :D Selle raha eest saab siis nüüd uut autot remontida.

Bora maksis 1600€, 3,5 aasta jooksul kulus remondile ligi 2200€, edasi müüsin 350€. See teeb kuu keskmiseks kuluks 81€ – sinna lisaks kütus ja autokindlustus. Ütleks, et esimese auto kohta üsna hea :P Ja mõnevõrra soodsam, kui uut autot liisida.

Tegin mälestuseks ka paar pilti kõige hullematest kohtadest :D Ei olnud kahju autot välja vahetada. Tänuga lasin tal minna.

Seda roostetanud kohta juba enne eelmist ülevaatust putitasime, aga noh, jah… :P Teada oli, et läheb edasi. Ilukilp lihtsalt millalgi kadus ära :D

Stangega sõitsin üsna alguses kuskile äärekivi otsa – seda on ka nende aastate jooksul x korda remonditud. Alguses sai niisama paika, aga pikemaks pidama ei jäänud, hiljem läksid juba kruvid käiku, neist ka suurt tolku polnud :D Punane värv on mu eelmise (õigemini jah, rangelt võttes üle-eelmise) kodu väravapostist… :D Pisiasi, millest ma ei lasknud ennast suurt häirida :D

Uut autot katsume paremini hoida. Ma muidugi noil päevil pea üldse ise ei sõida, sest Kaaslane ütleb, et tal on kõrvalistmel närviline olla. Nojah, ma pole just maailma parim juht ja pisut järskude manöövritega, aga siiski üsna adekvaatne, ütlen ma ise :P Uus on ikka automaat, et ma ka sõita saaks, aga seekord läks auto kaaslase nimele ja mina olen lihtsalt kasutaja. Ongi parem, mul vähem vastutust – ei pea remondi ega kindlustusega jantima :P Autoasjad jätan ma kohe suurima heameelega meespoole hooleks :)

Plika tekitas endale ventilaatorist ja tekikotist külmakambri. Mahtusid sinna Poisiga kahekesi kenasti sisse :D

Õhku ja lapsi täis tekikott, mis näeb põhimõtteliselt välja nagu üks hiiglaslik padi :D

Augusti lõpp kujunes üritusterohkeks – eelmisel nädalavahetusel Tiigifestival, sel laupäeval täpselt ühel ajal Sütevaka 30. sünnipäev ja vilistlaste kokkutulek ning Kaaslase venna 30. juubel. Kuna vilistlaste kokkutuleku pilet oli mul juba juunist saadik olemas ja õigel päeval käisin venda õnnitlemas ka, siis sain suht puhta südamega peole alles hilisõhtul ilmuda… Seltskond oli suur ja keegi must seal puudust ei tundnud :D

Sütevaka kokkutulek oli vägev nagu alati. Nii tore oli klassikaaslasi näha, isegi klassijuhataja tuli ja saime temaga pilti teha… Endlas oli ka vägev programm ja üldse… Tore oli. Pidu kestis üheni, aga üheteistkümneks olid õnneks olulisemad asjad nähtud ja jutud aetud – nii et jalutasin läbi öise linna järgmisele peole. Magama sain öösel kell kaks… Ütleme nii, et mul oli plaanis täna asjalik olla, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja :D

Mis seal ikka… Jõuab ka homme asjalik olla :P Loodetavasti ei saa järgmine töönädal olema sama kurnav kui augusti esimene – pärast kahenädalast puhkust oli küll täitsa väsitav jälle nii vara tõusta. Ehk üks nädal ei olnud nii hävitava mõjuga :D

Aug 232020
 

Viimasest Mudal käimisest on möödas terve aasta… Tavaliselt olen suutnud tihemini :) Aga kuidagi juhtus nii, et eelmine kalendripildistamine läks minust mööda, aastavahetusel olin Rootsi-reisist liialt väsinud, et kuskile minna, jaanipäeval olime lastega… Ja nii see aastaring täis saigi.

Nagu alati, ei oska ma neid sündmusi vähimalgi määral kirjeldada. Mudal on alati imeline võimalus ennast korraks tavaelust välja lülitada, et nautida ilusaid inimesi, nilbeid nalju ja tiigimuusika puhul ka kõiksugu loomingulisi etteasteid luulest ja kõhutantsust erinevate muusikaliste kollektiivide ja burleskini.

Kui ma peaksin võtma selle aasta festivali enda jaoks kokku ühe pildiga, siis kindlasti sellega. Mitte kunagi varem pole Mudal olnud nii palju kohti, kus käsi pesta :D Ja tavaliselt pole seal ka KASSI :D

Ma olen käinud Mudal üsna regulaarselt alates 2016 kevadest ning alati majas maganud. Tegelikult valetan – aasta tagasi magasime glämpingu telgis, aga see oli omaette luksus :D 2020 on aga üks omamoodi aasta, nii et panime ka esimest korda oma telgi püsti…

Foto: Aldo

Tõe huvides peab küll mainima, et mitte telklasse, vaid mujale :D Eelmine pilt oli lihtsalt ilus olustikupilt :D

Konnalaulud:

Luule:

Foto: Aldo

Alina ja Kätlini kassisaagale olin FB vahendusel pikalt kaasa elanud, nüüd oli võimalus auväärse Mägi Aivariga päriselus kohtuda. Plaanisime Kaaslasega kassiröövi, aga suutsime end lõpuks siiski tagasi hoida ja tegime selle asemel ogarates kogustes pilte :P

Foto: Aldo

Continue reading »

Aug 232020
 

Augustis siiani õige vähe pilte… Kaaslane muidugi just mainis, et pole ammu pilte mulle üles laadinud, aga täna ei viitsi ka… No panen siis needki, mis on, kui juba blogimise lainel :P

Magav kass ja hiired :P

Aug 172020
 

Ma JUMALDAN hiina toitu. Ses mõttes, mul pole aimugi, milline hiina toit päriselt on, aga mulle väga maitseb see, mida pakuvad kohalikud söögikohad, Camdeni turu letid jne. Ja kõige lemmikum neist toitudest on kindlasti (krõbe)kana magushapus/mee/tšillikastmes.

Olen varemgi üritanud googeldada, et leida retsepti ja teha kodus valmis mõni riisiroog, mis maitseks sarnaselt hiina söögikohtades serveeritutele, aga ütleme siis nii, et kuigi sai maitsev, ei olnud ikka see hiinaka maitse, mida otsisin.

Reede õhtul olime töönädalast väsinud, lapsed läksid Eksabikaasa juurde. Juurdlesime, kas võtta väljast sushit (suviseks traditsiooniks on saanud Kaks Pulka suvekohviku nädalapakkumiste tihe kasutamine), aga me siin üritame veits kokku hoida, sest raha on läinud muude olulisemate asjade peale… Ja siis mul tuli hoopis hirmus hiinaka isu. Googeldasin ja põhimõtteliselt kohe esimesena tuli välja retsept, mis tundus üsna ideaalne – kõik olulised koostisosad olid mul mugavalt kodus olemas. Nii sain väsimusest üle ja asusin kokkama.

Seesamiõli- ja seemneid mul kodus polnud – on plaanis muretseda, aga pole jõudnud ja ilmagi on hea. Küüslaugusoola asendasin tavalise soola ja küüslaugupulbriga. Maisitärklise asemel kasutasin tavalist jahu – edasistel kordadel olen selle sammu üldse vahele jätnud, sest milleks elu raskemaks teha, eks. Ehk oleks maisitärklisega veel krõbedam, aga minu jaoks on munas+maitsestatud jahusegus praetud kana täiesti piisavalt mõnus.

Esimene kord oli veidi hektiline, varasem kogemus ju puudus – ei aidanud kaasa, et köök oli juba varasemast pisut sassis :P Mökerdasin kana läbi jahu, muna ja maitsestatud jahu, praadimiseks sai veits liiga kõrge kuumus, nii et kui üritasin siis kanale ükshaaval kastme koostosi lisada, kõrvetasin kogu kompoti veits ära. Ja ikkagi sai imeliselt hea. Ainult köök oli lõpus kui sõjatander :P

Laupäeval olime teises Eesti otsas üritusel, pühapäeval koju jõudes tuli jälle nälg ja sama vastupandamatu isu… See isu peab ikka SUUR olema, saate aru, eks – nii suur, et mina, kes ma olen kõike muud kui kokkamise fänn, olin üle nii reedesest töönädala kui pühapäevasest reisiväsimusest :P

Kastet tegin retsepti soovitusel seekord kahekordse koguse ja segasin kõik enne kaussi valmis. Kuna retsepti soovituslik kogus magusat tšillikastet ei andnud üldse vürtsikust, siis lisasin seekord rohkem – kahekordse koguse puhul 6 spl. See on minu jaoks täpselt paras – pisut vürtsikas, aga mitte üleliia. Mul oli kasutuses Rimi Planeti kaste, mis on mu meelest nagunii nõks vürtsikam kui teised analoogsed laiatarbe tšillikastmed – Santa Maria, Thai Choice jms. Olen kindlasti proovinud vähemalt nelja erinevat ja Rimi oma on ainus, mida teistest eristada oskan. Kaaslane kindlasti oleks rõõmus, kui oleks veel mitu korda vürtsikam, aga me lastega oleme vähevürtsika sõbrad, nii et ta on vähemuses :P

Igatahes, teist korda sai VEEL parem. Kahekordne kastmekogus oli suurepärane mõte. Ja tänu paremale ettevalmistusele sai köök ka jooksvalt korda, nagu mul tavaliselt kokkamise ajal kombeks on.

Üks me pere sagedasi “lihtsaid” sööke on juba pikka aega olnud: riis aurutama, kanafilee pannile praadima, pakk mõnd wokisegu sügavkülmast sellele peale ja lõpuks kõik riisiga kokku segada. Põhimõtteliselt on sellele nüüd maitsvam edasiarendus. Tegin kana ja kastme valmis, panin eraldi kaussi, kuumutasin pannil wokisegu, segasin sisse riisi, kõige lõpus kana ja kastme. Tean, et paljud eelistavad riisi eraldi serveerida, aga minule meeldib just kõik koos – vastasel korral kipub kastet lõpuks puudu jääma :D Nii igasuguste pastade kui ka näiteks chili con carne puhul segan alati kohe alguses kõik kokku.

Siin pildil on riis ja kana enne läbi segamist panni peal :P

Reedeõhtused ülejäägid sõime ära laupäeval lõunaks. Pühapäevased täna lõunaks. Ja õhtul… Oli isu jälle nii suur… Et tegin kolmandat korda :D:D:D

Vilumus läheb muudkui suuremaks. Ma olen teatavasti hästi laisk ja mugav ning otsin alati viise, kuidas igasuguste retseptide puhul viilida ja lihtsamini läbi saada :D Selle retseptiga on välja kujunenud allolev rutiin:

  1. panen riisi aurutama
  2. segan kaussi kokku kõik kastme koostisosad
  3. vispeldan ühes kausis muna, segan teises kokku paneerimiseks jahu ja maitseained
  4. tükeldan kana, lisan kogu kana korraga muna sisse, segan läbi
  5. kallan kogu munase kana jahukaussi, näperdan kõik korraga läbi
  6. praen kana kõrgel kuumusel pidevalt segades ca 7 minutit, lisan kastme, segan-kuumutan veel ca 3 minutit
  7. panen kana ja kastme kaussi, kuumutan pannil paki wokisegu (mu lemmikud on Härmavili wokisegu ja Baueri hiina segu, viimast müüakse vist ainult Maximas)
  8. kui riis valmis, lisan selle pannile, segan läbi, kõige lõpuks kallan kana ja kastme peale ning segan veelkord läbi
  9. ägisen söögilaua ääres mõnust ja käin hilisema õhtu jooksul veel lugematul arvul kordi köögist läbi, et pannilt veidi lisaks ampsata / pahandan Kaaslasega, kui too on ülejäägid liiga kiiresti kausiga külmkappi ära pannud
  10. kaklen järgmisel päeval Kaaslasega ülejääkide konsumeerimise õiguse üle :D

Ma ausõna ei mäleta, millal ma viimati ühestki retseptist sellises vaimustuses olin. Nüüd ma pean ainult katsuma mitte üle pingutada… Sest igast heast asjast saab ükskord kõrini… :D

Pealkiri on muidugi peamiselt provokatsioon. Mulle väga meeldib väljas süüa. Samas on kohalike hiinakate olustik ja teenindus reeglina nii suvaline (lisaks kipun ma närvi minema, kui söögikohas kraanivett andmast keeldutakse), et pigem võtan takeaway kui söön koha peal. Sama hästi võin siis juba söögi ka kodus teha – kui nii lihtsate vahenditega nii maitsva tulemuse saavutab :P