Jun 122018
 

Neile, kes waldorfkooli vastu suuremat huvi tunnevad, kopeerin siia alustuseks esimese klassi elu kirjeldava osa waldorfkooli lapsevanema käsiraamatust. Seletab mu meelest päris hästi esimese kooliaasta olemust. Ei ole küll kõige lühem lugemine, aga vähemalt minu jaoks huvitav ja köitev – no seda kõike ikkagi vaid eeldusel, et mingi huvi teema vastu on.

Kes lugeda ei viitsi, kerigu edasi piltideni :)

Kui laps esimesse klassi tuleb, kohtub ta seal varasemast täiesti teistsuguse maailmaga. Enam ei ole nii palju vabadust liikuda ja tegutseda kui lasteaias. Klassis on igal lapsel on oma koht. Kõike juhib ja koordineerib õpetaja. Koos alustatakse päeva, koos tõustakse püsti ja istutakse, ühiselt minnakse õue ja sööma. Esimesse klassi tulnud lapsel aidatakse kõige sellega võimalikult valutult harjuda ja rõõmsalt leppida.

Waldorfpedagoogika arvestab paljuski temperamentidega. Temperament on sünnipärane, kuid et mitte areneda ühekülgselt, on õpetaja ülesanne lapsed oma temperamendist välja tuua ja tasakaalustada neid puuduolevaga. Koleerik peaks kohtuma oma koleerilisusega teise koleeriku kaudu, et mõista oma äärmuslikkust tormakuses, kiirustamises, liigses aktiivsuses ja rahutuses tema abil. Flegmaatik peaks nägema teist täielikus heaolus uinuvat ja mitte-midagi-teha-tahtvat flegmaatikut, et ühel hetkel ärgata ja öelda: kuidas võib üks inimene küll nii aeglane ja unine olla!

Waldorfpedagoogika eesmärk on aidata lapsel areneda võimalikult tasakaalukaks inimeseks, kes teab, mida ta elus teha tahab ja kuidas ta seda tahtmist kõige rahumeelsemalt saavutada võib. Aidata otsida elus seda, kuidas saab, ja suunata mitte keskenduma sellele, miks ei saa. Seetõttu räägitakse waldorfkoolides palju tahtest ja tahtekasvatusest. Selleks on koolis tähtsal kohal käeline ja kunstiline tegevus. Tahe areneb tegutsemise, mitte intellektuaalsuse kaudu. Mida väiksem on laps, seda kohasem on tegutsemine ja mitte seletamine, mida ja miks tehakse. Seletused on asjakohased, kui need on hingestatud ja vastavad elu tõsiasjadele.

Ideaalis jaguneb õppeaasta neljanädalasteks epohhideks. Vormijoonistamine, emakeel ehk täheõpe ja matemaatika. Epohhid korduvad omakorda rütmiliselt: vormijoonistamine, emakeel, matemaatika, et siis taas alustada vormijoonistamisega. Nii kuni kooliaasta lõpuni.

Hommikune pea- ehk põhitund kestab 1,5–2 tundi. Tunniplaanis on veel võõrkeeled, eurütmia ja kunstilised ained: käsitöö, maalimine, voolimine, muusika. Esimeses klassis on päeva pikkuseks 4 tundi, mis seab piirid ainete valikule. Näiteks muusikatund võib olla integreeritud peatunni rütmilisse ossa jne.

Koolipäevad algavad põhitunniga. Tavapäraselt võtab õpetaja lapsi vastu kättpidi tervitades, et iga laps oleks märgatud. Tunni alguses loetakse hommikusalm, millele järgnevad põhitunni kolm osa: rütmiline osa, tööosa ning jutustav osa.

Rütmiline osa kaasab ja mõjutab lapse tahet. Loetakse salme ja tehakse rütmilisi harjutusi – emakeeles võivad selleks olla kas erinevad „keeleväänamisharjutused“ või pikemad luuletused; matemaatikas õpitakse arvuridasid rütmide kaudu. Samuti mängitakse flööti ja lauldakse; siia kuuluvad ka last toetavad temperamendisalmid.

Rütmilisele osale järgneb tööosa. Kui lapsed on rütmilises osas jõudnud rahuseisundisse, on nad valmis peaga tööd tegema, ehkki esimeses klassis on intellektuaalsuse arendamine vaid tinglik. 7-aastane laps elab fantaasiamaailmas. Temale paistab maailm ühe ilusa paigana ning kõikides toimingutes ja tegevustes peaks samuti kajastuma ilu. Tähed saavad selgeks tähelugude abil. Iga täht sünnib millestki, mis on juba maailmas olemas: K võib olla kuningapoeg, kes hoiab mõõka käes, ja S täht ilmub sisalikust.

Ka numbrid õpitakse selgeks abistavate piltide toel. 1 võib olla kui inimene – mina; 2 võib sündida millestki, mida on maailmas kaks – nt Kuu ja Päike jne. Ka arvutamine toimub kujutluspiltide ja esemeliste abivahendite toel. Olgu selleks siis kastanid, kivid vms.

Vormijoonistamises tegeldakse esimeses klassis sirge ja kaarega. Neist liikumistest saavad alguse kõik vormid. Õpetaja otsustab, millise liikumise abil just tema õpilased vorme läbi teevad. Näiteks algul joonistatakse vorm õhku, vajaduse korral kõnnitakse läbi, tehakse liivale vms ja alles seejärel vihikusse.

Esimese klassi laps tegutseb veel paljuski matkides. Seepärast on ülioluline, kuidas õpetaja midagi teeb. Kuidas ta seisab, räägib ja tahvlile kirjutab. Mida ta mõtleb ja kuidas maailma suhtub. R. Steiner on öelnud: „Tähtis pole, mida teha, vaid kuidas teha. Kõiki tegevusi saadab huvi ja armastus antud tegevuse vastu.“

Tööosa lõpetab väljahingamine. Tervikuna peaks terve põhitund, koolipäev, kooliaasta ja kogu elu olema üles ehitatud nõnda, et sissehingamise järel oleks võimalik välja hingata ja vastupidi. Sissehingamise all mõeldakse tegevusi, mis nõuavad rohkem keskendumist ja pingutust, ning väljahingamise all tegevusi, mis lubavad lõõgastuda ja lihtsalt olla. Tööosa on teatud mõttes teadmiste sissehingamine ja oleks tark lõpetada tööosa väljahingamisega näiteks mõne liikuva mängu abil. Pärast liikumist jaksavad lapsed taas end koguda, et süveneda ja keskenduda muinasjutu kuulamisele tunni jutustavas osas. Lapsed kuulevad terve nädala üht ja sama juttu, et sisse elada selle hingelistesse piltidesse, ning nädala lõppedes – reedel – maalivad vahakriitidega läbielatust pildi.

Kes tahab põhjalikumat kirjeldust selle kohta, mis materjali igas tunnis aasta jooksul läbi võeti, lugegu veidi allpool asuva parooliga postituse laste kirjeldavaid tunnistusi. Siia ma pikalt kirjutada ei jaksa :)

Praegugi neid pilte üles pannes ma lihtsalt kiljun mõttes vaimustusest, sest see kõik on nii ilus ja värviline ja mul on lihtsalt NII HEA MEEL, et mu lapsed saavad omandada oma haridust nii teistmoodi koolis. Õppekava on sama, aga teadmisi saab edasi anda väga erinevatel viisidel… Mulle waldorfpedagoogika sobib :)

Plika 1. klassi loovtööd:

Inglise keele tunni materjalid. 1. klassis tutvustati läbi riimide, salmide ja laulude eelkõige võõrkeele kõla ja rütmi. Mänguline tegevus toetas sõnavara omandamist ja selle toel hääldamist.

/ lõik Plika 1. klassi tunnistuselt /

Harjutusvihikud A4 formaadis:

Continue reading »

Jun 122018
 

Alustasin pühapäeval 1500tk puslega.

Pulli pärast pildistasin üles erinevad algusetapid – puhtalt sellepärast, et näha, kui palju mul siis tegelikult millekski aega kulub.

1500 tüki hulgast ääretükkide välja sorteerimine võttis näiteks 25 minutit:

Ja äärte kokkupanemine teist samapalju:

Selline seis jäi pühapäeva õhtul:

Selline seis eile õhtul:

Kuna viimane osa on kõige tüütum, siis täna pole ma praktiliselt üldse puslega tegelenud. Viie tüki kandis vist sain paika, ülejäänud sorteerisin veidi paremini… Aga ei ole hetkel tuju edasi nokitseda. Blogin parem laste koolitöödest :P

Ja vähemalt üks tükk paistab puudu olevat :( Sellest on nii jubedalt kahju, sest super äge pusle on. Nii äge, et jätan endale vist isegi hoolimata kadunud tükist. Või noh, eks lõpus ole näha, kas asi piirdub ainult ühega.

Usun, et mul läheb selle viimase jupiga veel paar päevakest. Kõige segasem osa ja päris palju tükke, ei tõota kiiret lahendust… :P

Jun 102018
 

Ma jäin eile mõttesse, et huvitav, kas KEDAGI ÜLDSE huvitavad need (poolikute) puslede pildid? :D Mitte et seal mingit vahet oleks, ma blogin ikka täpselt samamoodi edasi, sest minu jaoks on see rõõm ja killukesed igapäevaelust, mida on kunagi hiljem mõnus meenutada. Aga teiste jaoks vist üsna rändom…

Noh, reeglina on pusled vaheldumisi kassiga ja KASSID meeldivad ju ometi kõigile :P

500tk pusled on tõesti paari tunni meelelahutus. Mul pole nende vastu tegelikult midagi, saab nokitseda piisavalt, nii et ostan teinekordki, kui mõni ilus pilt teise ringi poes ette satub. Toda Ravensburgeri oma panin kokku konkreetselt alla kahe tunni, no oli ka eriti lihtne. Pool kuus alustasin, veerand kaheksa oli valmis.

Kohe, kui see sai valmis, alustasin koomiksipildiga. Seda tuli isegi Soomlane panema, nii et nokitsesime kahekesi. Kuna vahepeal oli meil paar tundi külaline, jäi pusle veidikeseks ootele, aga enne magama minekut panime ikka lõpuni.

Mul on väga hea meel, et ma selle ikka ära osta otsustasin – olin kõhkleval seisukohal, määravaks sai hind. Aga nagu öeldud, sellised pildid on mõnusad selgete piirjoontega ja see pilt ise on ka igati pull. Nii tore, kui vahel lihtsalt satuvad head pusled ette. Teise ringi poodides on see ju alati õnnemäng…

Anu kommenteeris varasema postituse all, et ta on näinud teise ringi poodides palju ilusaid puslesid, aga pole julgenud osta, sest ei tea, kas kõik tükid on olemas. Mina seda tõesti ei karda. Ühe korra võin ju kokku panna ja kui tuleb tõesti välja, et midagi on puudu, siis annan lihtsalt ära. Need on ju nii odavad! Ja kokku panemise rõõm jääb ikka, isegi kui tuleb lõpuks välja, et mõned tükid puudu.

Õnneks on mul väga head kogemused – ei tule meelde rohkem puuduvate tükkidega puslesid kui üks Norra ajast (mäletan täpselt, et tolles teise ringi poes olid osad tükid lahtiselt riiulis ja lootsin, et saan tagasi minna ja äkki leian üles, aga me ei läinudki sinna rohkem) ning nüüd üks, mille Soomlane ostis – hiljem avastasin, et puslekarbi kaanele oli kahe puuduva tüki kohale isegi ristid tõmmatud. Kuna see polnud ka kuigi hea pilt, siis annan rahuliku südamega ära.

Norrast sai õige palju teise ringi puslesid ostetud ja ega ma enam ei mäleta, milline neist see puuduva tükiga oli (ehkki arvan, et blogis on sellest tõenäoliselt pilt olemas) – plaanis on kõigile kodustele pusledele “ring peale teha” ja otsustada, kas soovin need alles jätta või ei. Mul on juba päris mitu puslet ära andmise kuhja rännanud. Kui mõni tükk puudu on või kokku panemist erinevatel põhjustel piisavalt ei naudi, siis las minna, et uued ja paremad saaksid tulla :)

Jun 092018
 

Tavaliselt olen ma nädalavahetusel täiesti rahul kodus toimetades – vabadel päevadel jagub tuju nii asjalik olemiseks ja koristamiseks kui ka pusletamiseks. Täna aga ärkasin eriti laisalt ega viitsinud kohe mitte kui midagi asjalikku teha. Ei koristada, ei uue puslega alustada, ei miskit muud. Kuna lapsed läksid omi asju ajama, otsustasime Soomlasega väljas hommikust süüa ja väikese teise ringi poodide tiiru teha.

Hommikusöögiks oli mul Aara kohviku burger ja kohv :) See on nii armas kohvik ja hinnad on ka soodsad. Ja kui nö vanakooli burgerid mulle reeglina eriti ei meeldi, ei traditsiooniline roosa burgerikaste ega kapsasalat seal vahel (samuti ei meeldi mulle üldse marineeritud / hapukurk, mida ka tihti burgeri vahele pannakse), siis Aara burger sobib hästi – burgerikukli vahel seaprae viilud, kurgisalat ja tomat.

Seejärel käisime Shalomis, Uuskasutuskeskuses ja Jenny Kruses. Põikasime läbi ka Riiamariist, sest mul oli šampoon otsas ning lõpetuseks käisime Papiniidu kandi teise ringi poed ja kirbukad läbi, aga seda vaid lühidalt. Saak pärines seekord just kesklinna kandist.

Shalomist sain laualambi (€4.50), kolm vasakpoolset puslet (3×50 senti) ning Plikale kleidi (€1). Uuskasutuskeskusest kaks üliägedat värvilist puslet (2x€2.50), kõrvarõngad (80 senti) ning Plikale väikese õlakoti (€1.50) – olen talle mõnda aega otsinud sellist, kuhu mahuks parajasti telefon, võtmed ja bussikaart ning mille rihma saaks risti kanda. See oli parajalt väike, parajalt nunnu ja heast pehmest materjalist. KUI rihma osa peaks lühikeseks jääma, siis vahetan selle lihtsalt millegi pikema vastu. Jenny Krusest leidsin mõnusalt pehme salli (€0.50).

Kõik ostud sattusid täna sinakas-rohelistes toonides, sobivad hästi kokku :P Laualambi üle on mul eriti hea meel, sest neid on meil majapidamises puudu, aga ma põhimõtte pärast ei taha uuelt osta. Välimuselt on ka enamik odavaid lampe mu jaoks nii igavad ja moodsad, ega ma isegi täpselt ei tea, mida tahan – lihtsalt tean, kas peale vaadates meeldib või mitte. Aga see lamp on piisavalt neutraalne ja värv on väga mõnus. Läheb ilmselt lastetuppa, kus on praegu ainult üks laualamp, aga lapsi ja laudu kaks.. Nii et elutoa laualt on mul ikkagi veel üks lamp puudu.

Lastetoast on üks kirjutuslaud ka puudu, muideks, kellelgi pole üle? Ma ostaks hea meelega ära, kui väga kallis pole :) Olen vaadanud teise ringi poodidest ja netist, aga midagi sobiva välimuse ja hinnaga pole seni silma hakanud. Ei taha liiga suurt, liiga vanamoodsat ega ka liiga moodsat :P Ja sahtlid peaks kindlasti olema. Kui tasuta saaks, siis lepiks igasugusega (nii saime Plikale kirjutuslaua, mis on tegelikult veidi liiga suur ja arvutimonitori kohaga, aga ajab asja ära), aga kui maksma pean, siis tahaks ikka sellist, mis meeldib ka.

Ülemine 3000tk pusle on minu maitse jaoks küll veidi liiga ühevärviline, aga kvaliteet tundub hea ja pusle ise uus – Soomlase õhutusel ostsime ära. Järgmine 1000tk on suht okei pilt – võiks olla värvilisem, aga samas on palju piisavalt kergesti eristatavaid detaile. Alumine koomiksipilt on siin fotol nii väike, et pole eriti midagi näha, aga see oli lihtsalt nii pull, et tuli meiega kaasa. Ehk lapsed ka millalgi panevad, 500tk pole niiii suur. No ja hind oli neil ka täiesti olematu.

Parempoolsed panid mind vaimustusest kiljuma. Nii ilusad värvilised pildid! Ja Ravensburger on mu lemmik, seega ostsin hea meelega 500tk ka, mille ma tavaliselt väikseks põlgan. Selle panen kohe täna kokku ja homme ilmselt alustan tolle 1500tk puslega… Või siis võtan vahele tolle koomiksi oma :) Mm, kiheleb juba, hakkangi pihta. Las need koolipostitused veel ootavad :P

Jun 092018
 

Oeh, tänane aktus oli jälle niiii tore. Lühike ja mõnus. Nii ilusad laulud olid. Ja seekord oli koori saateks (vist) lapsevanematest bänd, mis tegi kõik seaded kuidagi eriti mõnusaks. Mulle tundub, et need koolipeod lähevad muudkui paremaks :)

Kes tahab meeleolumuusikat, siis mu kaks suurimat lemmikut olid Tulgu tuuled ja Iga ilmaga – valisin mõlemad Youtube’ist ka laste esituses, et võimalikult sarnast tunnet edasi anda.

Nagu ma olen ka varem maininud, kasvasin mina selle kooliga kokku just viimasel õppeaastal. Kui Plika kooli läks, oli mu elus parasjagu nii palju muud teoksil, et kogu energia kulus sinna. Kooli juhataja oli toona teine, minu jaoks kaugem inimene. Ja Plika on rahulik ning rõõmus musterlaps, kellega koolis kunagi muret pole, seega polnud mul ei soovi, jaksu ega vajadust koolieluga väga lähedast tutvust teha.

Aga siis tuli uus õppeaasta uue juhatajaga ning kooliteed alustas ülielav Poiss, kelle puhul ma olin küll mures, kas ta ikka on kooliküps ja kuidas ta oma elava iseloomuga kollektiivis hakkama saab – koolielu on ju siiski tunduvalt enam struktureeritud kui lasteaed. Waldorfkool arvestab isegi maksimaalselt laste vajadustega, et nad saaksid ennast piisavalt liigutada jne, aga ikkagi on koolis rohkem vaikselt olemist ja laua taga istumist :)

Poisi õpetaja, ma ei väsi kiitmast, on lihtsalt fantastiline. Ta jõuab jälgida, ta oskab ja tahab aru saada – milline on iga laps, mis paneb teda nii käituma, kuidas saab teda kõige paremini tööle panna. Tema jaoks ei ole Poisi elav loomus probleem, vaid osa temast, mis tulebki klassiga kokku sobitada ja kollektiivis tööle panna. See on lihtsalt nii imeline, ma ei saa aru, KUIDAS ta jõuab kõiki neid lapsi tundma õppida, nendega individuaalselt tegeleda, vanematele tagasisidet anda. Teate, kui mitu korda ta on mulle mõnel õhtul helistanud, et jagada vahvat seika päevast, mingit Poisi mõnusat ütlemist? Ja kui on mõni suurem mure, siis ka sellest kuulen, et saaksin kodus Poisiga ise rääkida. No lihtsalt super.

Nii et Poisi jaoks on waldorfkool nii õige valik, kui üldse olla saab. Ta saab seal olla tema ise ja areneda vastavalt oma võimetele.

Plikale on waldorfkool samuti suurepärane valik, tema iseloomust tulenevalt aga hoopis teise nurga alt. Olles vaikne ja korralik, võiks ta jääda suuremas klassikollektiivis lihtsalt tähelepanuta. Ta on aga samas kohati ka veidi ebakindel, seega on talle suureks abiks õpetaja poolne märkamine ja julgustamine, positiivne tagasiside – ja tundub, et seda saab ta küllaga. Mis siis, et ka nende klassis läheb peamine aur üliaktiivsete poiste peale :)

Igatahes, olles täna jälle emotsionaalselt nii kooli lainel, nii vaimustunud waldorfkoolist ja nii tänulik selle eest, et mu lapsed saavad seal käia ja NII ÄGEDALT õppida – otsustasin, et pildistan üles laste koolitöid ja vihikuid, mille kohta tean, et Alice ammu ootab…

Alguse sai kõik üldse sellest, et ma vaimustusin aasta lõpu tunnistustest, mis on ühes eelmises postituses parooli all – soovitan kõigil, kel vähegi huvi, mismoodi waldorfkoolis asju tehakse, seda lugeda. Sealt hakkasin edasi mõtlema, et mul on ju nii palju kraami veel, mida tahaks jagada…

Ühesõnaga… Mul ootab üles panemist ligi sada pilti laste kahe peale kokku kolme aasta koolimaterjalist. Kõik pildid on tehtud, aga pole jõudnud neid veel mõõtu lõigata ja ega täna ei jaksa ka, nädalavahetusel ilmselt. Teen kolm postitust – iga aasta kohta ühe ehk siis Poisi esimese ning Plika esimese ja teise klassi materjal.

Selle postituse lõpetuseks panen aga mõned üldised pildid.

Iga õppeaasta lõpus saavad lapsevanemad pika kirjeldava tunnistuse, lapsed tunnistussalmi. Plika esimese klassi oma jäi üles pildistamata, siin on selle aasta omad. Poisi luuletus on mu meelest eriti naelapea pihta, läheb tema iseloomuga väga hästi kokku :P

Waldorflapsukeste pinalid pärast kooliaasta lõppu. Esimeses klassis on spetsiaalne riidest pinal pulk- ja klotskriitide jaoks (ainult nendega esimesel aastal tööd tehaksegi, maalimise tarbed muidugi lisaks), mis tuleb kas ise õmmelda või, kui õnne on, on mõni usin vanaema neid rohkem müügiks õmmelnud. Ma olin pisarateni tänulik, et pääsesin €5 väljaminekuga ja ei pidanud ise jaurama hakkama :P Teises klassis tulid lisaks pliiatsid ja võis tavalise pinali kasutusse võtta:

Waldorfkooli lapsukeste käsitöötunnis tehtud tööd. Vasakul Poisi kootud flöödikott, pall ja… Pael :P Keskel Plika teises klassis heegeldatud kott ja näpunukk. Paremal Plika esimeses klassis kootud flöödikott, kass, part ja pall. Ja alles hiljem tuli meelde, et emadepäeva kingituseks sain Poisilt vilditud prossi, Plikalt heegeldatud käevõru… Need võite mõtteliselt siia lisada :P

Esimeses klassis päevikut polnudki, teises klassis juba on… Aga muidugi mitte traditsiooniline. Kõik ise :) Lapsevanematele tehti ülesanne leida A5 valgete lehtedega kaustik ja edasine oli juba laste enda teha.

Lõpetuseks üks waldorfkass :P Aitas kah kooliasju sorteerida.

Jun 092018
 

Võtsime Eksabikaasaga laste viimase koolipäeva puhul endal ka päeva töölt vabaks, et see üheskoos veeta. Käisime kõigepealt Pärnu keskuses söömas (mis iganes selle koha nimi on seal koridoris, kus burksi ja wrappi saab?), seejärel seikluspargis, lõpetuseks sõime rannas maasikaid :)

Seikluskeskusesse tahtis Plika minna juba eelmisel aastal. Kui nüüd postkasti kupong tuli, millega juunis poole hinnaga sai, polnud vaja pikemalt mõelda.

Mul muidugi hakkas hirmus paljast vaatamisestki. Ei ole mul otsest kõrgusekartust, aga ka mitte vähimatki soovi nii kõrgel turnida… Brrr.

Poisil oli seal päris keeruline, sest ta jäi pikkusepiirangu alumisse otsa. Aga möllas siiski päris tublisti. Plika oli nagu kala vees. Eksabikaasa läks lõpuks ka üles. Mina olin fotograaf :D

Continue reading »

Jun 082018
 

Olen juba mõnda aega mõelnud, et peaks parooli ära vahetama, sest tahaks natukene paremat ülevaadet sellest, kes kaitstud sisu lugeda saavad. Nüüd sai see tehtud.

Varem olid parooli all ainult laste pildid, nüüd lisandub rohkem sisulist poolt, sest kõike koolielu kirjeldavat ei soovi erinevatel põhjustel avalikuks jätta. Nii palju kui võimalik, jätan nagunii, et oma siirast waldorfkooli vaimustust kõigiga jagada.

Igal juhul, küsitagu julgesti!

Kui sa mul FB-s oled, siis küsi chatis, kõige lihtsam.

Ülejäänutelt palun seekord kõik paroolisoovid meili peale, nii on mul mugavam teile vastata.

tikriblogi (ät) gmail.com

Kui ma sind ei tunne, kirjuta mulle natuke endast ja ütle, miks parooli soovid. Ma annan üsna lahkelt, ära muretse – mul on hea meel jagada. Lihtsalt tahaks sinuga kõigepealt natuke paremini tuttavaks saada :)

Jun 082018
 

Loodus tühja kohta ei salli ehk kui puslelaud pühapäeval ajutiselt tühi oli :P

Pühapäevast teisipäevani panin seda puslet:

Millest, tuli välja, oli puudu 31 tükki. Appi, kui ärritav! Aga noh, see pole minu oma, nii et pole vahet :)

Ja kolmapäeva ning neljapäeva õhtud veetsin selle pusle seltsis. Multikapilte on hea lihtne kokku panna, selged piirjooned ja nii edasi. Ma pole küll suurem asi Disney fänn, aga taas kord, laenatud pusle, üheks korraks sobis küll. Panoraam oli lahe :)

Täna on üle pika aja selline eriline päev, kus ühtki puslet pooleli pole ja alustada ka ei kavatse. Aga homme, kardan, läheb asi jälle käest ära :D

Jun 032018
 

Minu suhe jäätisega on üsna leige – kõik nö tavalised jäätised on minu jaoks liialt magusad. Võin süüa vaniljejäätist koos rohkete marjadega, võtta ampsukese ka teistest… Aga üldiselt ei isuta.

Öko- või lihtsalt puhtama koostisega jäätised on mul aga isiklik huvi. La Muu, Fresko ja Jäämari on siit blogist nii mõnegi korra läbi käinud. Rosenberry nimi on tegelikult juba ka ammu tuttav, olen näinud Taluturul müügil… Aga proovimiseni miskipärast polnud veel jõudnud. Kuni eilseni :)

Igasuguste laatade ja väliürituste toitlustus on võrreldes tavaliste hindadega ärritavalt kallis. Jäätise juures on aga lahe see, et kui tavaline jäätis, mis poes maksab euro, maksab laadal kaks – siis käsitööjäätis, mis maksab poes kaks, maksab laadal sama palju, sest noh, kui oleks veel kallim, siis vist lihtsalt väga ei ostetaks. Seega just igasugu üritustel on tunne, et vabalt võib käsitööjäätisega maiustada, see on ju “nii odav” – sama hinnaga, mis tavaline jäätis :D

Laulupeol oli krõbevahvli letis ka käsitööjäätis, küpsise-mustsõstra ja maasika pavlova… Sealt ostsime hommikuste proovide vaheajal esimese jäätiselaari, kui Rosenberry külmikud alles… No ma ei saa öelda, et soojenesid, sest asi oli täpselt vastupidi :D

Vahepeal käisime poest “tavalist jäätist” ka ostmas. Mina jätsin siis täitsa vahele.

Aga kui päris peo ajal ringi jalutasime, siis jäi Rosenberry jälle teele ja saime lõpuks ära proovida.

Ma olen teatavasti suur rabarberi fänn, nii et kui ma seda jäätist nägin, siis ei olnud enam üldse küsimust :) Kuna šokolaadi-maasika kõlas mulle peaaegu sama ahvatlevalt, valis Soomlane selle. Minu jaoks oli viimane veidi liiga šokolaadine, talle maitses. Aga rabarber… Jumalik. Lihtsalt jumalik.

Nii jumalik, et kui olime Vallikäärule ringi peale teinud ja esimesed jäätised otsas, võtsime teised veel. Alguses mulle öeldi, et rabarber on otsas, aga siis õnneks leiti külmikusügavustest veel mõned. Vedas! :D Soomlase uus valik oli mojito, mis talle väga maitses ja mulle üldse mitte, sest ma ei ole piparmündisõber. Teda jällegi jättis rabarber üsna külmaks. Igaühele oma.

Rosenberry eriline pluss on minu jaoks see, et enam kohalikum ei annaks olla – tegu on Pärnu firmaga. Nii tore mu meelest, et puhta koostisega pulgajäätiseid tehakse ja suvise palavusega ka mulle sobivat jahutust leiab.

Aga rabaraberijäätist ma proovin nüüd hoopis kodus ise teha. Sest ma ei jaksa igapäevaselt sellist kraami poest osta ja turgatas, et see ei tohiks kuigi raske olla. Lähengi nüüd aeda rabarberit korjama ja vaatame, mis sest välja tuleb :P