Jun 242023
 

Olen lugenud viimastel päevadel mõningaid vanu postitusi, erinevatel põhjustel. Lugenud ka nende kommentaare ja tõdenud ohkega, et kunagi oli blogimine mu kirg, millele ma soovisin ja jaksasin oma aega kulutada… Ja see läks ka lugejatele korda. Ma jagasin oma elu ja see mõjus ka teistele positiivselt.

Ja siis oli vahepeal see periood, kus ei saanud nagu millestki kirjutada, sest elus toimusid suured muutused, aga need olid sellist sorti, mida polnud võimalik avalikult jagada. Siis ma vahel, kui üle kees, kirjutasin kinnisesse blogisse, sest kirjutamine on alati olnud minu jaoks teraapilise mõjuga.

Sellest tulenevalt ma avalikust blogimisest ära võõrdusingi – siiamaani on lihtsam, kui väga suur kirjutamise vajadus, kirjutada filtrita kinnisesse. Ja samas tunnen puudust kirjutamisest nö laiemale ringile, asjadest, mis päriselt korda lähevad. Kassid ja raamatud on ju väga tore meelelahutuslik osa blogist, aga kui sellest kaugemale ei jõua, siis ei ole seda blogi väga mõtet ka pidada :D

Ühesõnaga, mul on elus praegu väga põnev periood. Enesearengu periood. Ja mul oli plaanis see teekond enda jaoks talletada samuti kinnises blogis, sest nagu öeldud – ilma filtrita on lihtsam. Aga kuna avastasin just täna ühe põneva kokkusattumuse – ja ainult tänu sellele, et kirjutasin kunagi aastal 2010 ühe blogipostituse :) Siis mõtlesin, et äkki mul õnnestuks siiski seda põnevat teekonda nö avalikult jagada.

Ma olen praeguses suhtes olnud peaaegu viis aastat ja tunnen, et olen jõudnud nii mitmes mõttes välja samasse kohta, kui oma abielus. Ehk siis on mingid probleemid, mis on sarnased. Ikka on mul samad küsimused, millele ma ei ole veel vastust leidnud. Ma arvan siiamaani, et kui me oleks osanud paremini, siis me oleks võinud ka oma abielu tööle saada, sest nii mina kui Eksabikaasa oleme mõlemad ägedad toredad inimesed… Lihtsalt asjaolud olid sellised, et me ei osanud. Vähemalt oleme me pärast lahutust alati suurepäraselt läbi saanud, mul on hea meel, et mu lastel on nii imetore isa, et ka tema kõrval on imetore kaaslane, kes mõjub talle hästi. Mäletan, kuidas tundsin mõni aeg pärast lahutust, et me mõlema elud hakkasid palju paremini sujuma, et olid suured positiivsed muutused. Tema elu puhul ma muidugi nii detailselt ei tea, sest pigem suhtleme tavaliselt igapäevastel teemadel, aga no vähemalt mulje on jäänud.

Minu enda praeguses suhtes oli mul samamoodi pikalt tunne, et lõpuks ometi on hakanud kõik õiges suunas liikuma. Et asjad, millest ma enne aastaid unistasin, lõpuks ometi saavad teoks. Tundsin, et inimene minu kõrval on minu jaoks oma iseloomult sobivam kui eelmised, et mu rahaline seis on parem kui enne, et mul on lõpuks ometi ilus mugav puhas kodu… Ühesõnaga kõik olulised asjad.

Aga siis vahepeal oli tükk aega elu :) Elus on ikka raskemaid hetki ka, selles pole midagi imelikku. Elu käib tsüklitena. Igast madalseisust saab välja tulla – ja reeglina selle võrra kogenenuma, tugevamana. Ostsin maja ja ei jaksanud seda renoveerida? Tunnistasin seda ausalt, vahetasime renoveeritud maja vastu. Kaaslane oli pool aastat haiglas ja ootas sobivat luuüdi doonorit? Mina hoidsin sel ajal kodus üksi kõik toimimas ja olin talle toeks, kuidas oskasin – doonor leiti, ta sai terveks ja koju tagasi. Koroona sunnitud kodukontori ja distantsõppe haldamine oli ülikurnav – aga elasime üle, saime hakkama, ja kui teine laine koduõpet tuli, läks juba tunduvalt ladusamalt. Poisil oli vahepeal raske aeg ja see langes kokku ajaga, mil ma isegi olin üle töötanud ja kurnatud – aga ma suutsin tema jaoks olemas olla, me konsulteerisime erinevate inimestega, kes kõik olid toeks. See aitas – tema olemine läks silmnähtavalt paremaks ja ehkki väljakutseid on praegugi, näen selgelt, et oleme õigel teel. Mu töökoormus oli vahepeal üle mõistuse, nii et olin täiesti läbi põlenud – aga tänu sellele sain ka palka juurde ning mitu äärmiselt positiivset kogemust erinevates ettevõtetes töövestlusel käimise näol. Ehkki alati osutus lõpuks valituks keegi teine, ei tundnud ma kordagi, et ma pole piisavalt hea. Vastupidi, tundsin just, et ma tean, millised on minu väärtused ja tugevused, sain ka sellekohast tagasisidet, et kõik on olemas – lihtsalt alati oli mõni veel tugevam kandidaat. Küsisin alati tagasisidet, miks osutus valituks keegi teine ja oleksin samas olukorras ise ka sama valiku teinud. Ja käsi südamel, mul on ülimalt hea meel, et ma ei saanud ühtki neist viiest töökohast. Minu jaoks oli täiesti piisav see, et iga koht, kuhu kandideerisin, kutsus mu vestlusele ja kui oli mitu vooru, jõudsin alati viimasesse. Mul on hea meel, et ma olen endiselt oma praeguses töökohas, sest mulle meeldib sealne töökeskkond ja inimesed. Pingeid on igal pool, eriti just siis, kui koormus on ebamõistlik. Aga jumal tänatud, minu töökoormus on praeguseks täielikult normaliseerunud. Tunnen tööl käies, et olen vaimselt heas kohas ning ei lase tööst tulenevatel pingetel (mida vahel ikka on) endale mõjuda. Kui korra frustratsioon millegipärast tekibki, lasen selle ülikähku endast välja, nii saan hiljem rahulikult edasi töötada ja elada.

Ühesõnaga sellised väljakutsed möödunud aastate jooksul. Suhe sel ajal arusaadavalt kannatas. Kui kõik energia läheb mujale, siis suhte jaoks lihtsalt ei jäägi. See on arusaadav, see on okei, kui suhe on mõnda aega nö pausil ja eksisteerib vaid olmes – aga eelduseks ikkagi see, et raske perioodi möödudes on jälle aega panustada ka kvaliteetaega, emotsioonidesse, koos tegemistesse.

Ja vot siin nüüd tulevad minu puhul mängu need küsimused, mida esitasin juba eelmise suhte lõpus. Küsimused, millele ma ei osanud vastata siis ega oska ka nüüd. Lisaks tõdemus, et inimesel, kellega koos olen, on oma minevikutrauma, millega ta ei ole tegelenud ning see mõjutab minu meelest kogu tema praegust olemust. Ma tean, miks ja kellesse ma armusin. Ma näen selle imelise inimese tohutut potentsiaali. Ja ma näen, kuidas see mineviku trauma teda tagasi hoiab. Kui palju negatiivseid emotsioone on praegu tema sees kinni, mis tekitavad temas igasuguseid hirme. Ja sellest tulenevalt on mul ka tunne, et kui väga ma ei üritaks seda suhet toimima panna, see saab juhtuda vaid siis, kui seda soovivad kaks inimest. Mitte ainult ei soovi, vaid ka sisuliselt tegutsevad selle nimel. Ja selle tegutsemise ajendiks ei saa olla põhjus teha seda kellegi teise pärast või hirmust, vaid ainus soov peaks olema, et ENDAL oleks hea – tegeleda iseendaga, saada aru oma hirmudest, piirangutest, lasta need vabaks.

Tänu nendele vastuseta küsimustele on mul endal olnud viimased aasta aega tunne, et ma ei ole küll rahul, aga ei oska ka midagi teha. Ja et lahendus pole paraku “lihtne” lahkuminek – mida me nagunii ka kumbki ei soovi, ehkki lõksus olemise ajal olen selle mõtte korduvalt õhku visanud. Sel juhul jalutaksin ma ilmselt mingi hetk hiljem kolmandasse suhtesse, kus tekiksid aja jooksul täpselt needsamad küsimused. Nii ma siis vahelduva eduga üritasin läheneda probleemile eri nurkade alt, proovisin leida lahendusi olme lihtsustamises, seejärel kvaliteetaja tekitamises, mingitel hetkel tundsin, et pingutan üksi ja milleks? Misjärel lihtsalt ignoreerisin mõnda aega probleemi ja katsusin võimalikult rahulikult ja rõõmsalt igapäevasele olmele keskenduda.

Aga ma olen oma loomult tegutseja. Ma ei ole probleemide ignoreerija :D Mõtle välja, mis tahad – mõtle välja kuidas seda saavutada. Miski ei meeldi? Muuda seda või lepi sellega.

Suureks abiks oli mulle see, kui mai keskel käis mu peas üks klõps, mis aitas mind välja senisest negatiivsuse “ma ei ole oma eluga rahul, aga ma ei oska seda parandada” tsüklist. Ma ju TEAN, et pole mõtet keskenduda negatiivsele, sest siis tõmbangi seda vaid rohkem ligi. Negatiivsed tunded tuleb ära tunda, neid aktsepteerida – see on väga oluline, olen minevikus tahtmatult oma liigse positiivsusega muid tundeid vaiba alla pühkinud. Kusjuures üldse mitte teadlikult, pigem “fake it til you make it” ellusuhtumine. Ma iga ihurakuga usun, et tuleb mõelda positiivselt, siis tõmbame seda ka ligi. Aga jaa, selle kõrval tuleb ikkagi tunda ja aktsepteerida ka kõiki negatiivseid tundeid enda sees. Õppima tundma oma varjukülge. Sest sealt tuleb tegelikult väärtuslikku infot. Ja siis jälle otsida lahendusi.

Ühesõnaga see klõps käis. Ühelt poolt oli eelduseks kindlasti see, et töökoormus on hetkel mõistlik, mis jätab rohkem energiat muu jaoks. Teine abistav asjaolu oli kevad ja mõnus ilm. Mai on imeline aeg. Kolmandaks… No lihtsalt üks väike positiivne asi isiklikus elus. Ja käiski klõps. Ja ma mõtlesin – mis jama ma siin teen :D Miks ma mõtlen ja soiun ainult sellest, mis ei toimi. Mõtlen edaspidi ainult sellele, mida ma SOOVIN ja KUIDAS seda saavutada.

Ja seda ma siin viimased 1+ kuud teinud olengi.

Olen rääkinud avameelselt Kaaslasega, mis on minu soovid – ja uurinud, mis on tema omad. Praegusel hetkel on nii, et mina tean, mida ma soovin – tema väidetavalt mitte. See on tema teekonna algus. Saada aru, mida ta soovib – või siis minu arust pigem, miks on ta kõik oma soovid nii sügavale enese sisse ära peitnud, et sellele ligi ei saa ja kuidas noist blokeeringutest vabaneda.

Mina otsin vastust küsimusele, mis on minu õppetund selles suhtes? Seesama õppetund, mis jäi mu abielus omandamata? See on üks asi, millele soovin kindlasti vastuse leida. Ma ei tea, kas me jääme kokku või mitte, see polegi hetkel niivõrd oluline – kõik, mida ma soovin, on see, et me mõlemad areneksime, saaksime paremaks ja otsustaksime ühiselt, kas soovime jätkata koos või eraldi. Potentsiaali on siin suhtes minu arust küll ja veel – küsimus on selles, kuidas me mõlemad suudame tegeleda oma isiklike probleemidega ja kuhu oma mõtete ja soovidega välja jõuame.

Teiseks olen pikalt vastust otsinud küsimusele, mis on minu elus mittetöötavad ja vananenud mustrid – põhjustatud lapsepõlvetraumadest, mille tagajärjel on kirjutatud see aegunud programm, mis siiani alateadlikult mu elu juhib. Ma tahan need mustrid ära tunda, need traumad tervendada ja kirjutada uue programmi, mis toetab mu praegust elu ja arengut. Aga kuidas neile traumadele ligi pääseda?

Ma olen hästi praktiline ja kontrollivajadusega inimene. Ma võin kõiksugu alternatiivseid lähenemisi ja tervendusviise kogu südamest uskuda, aga see ei tähenda, et need sama lihtsalt minu peal toimiks :D Nagu ütleb üks armas inimene, kellega ma noil päevil enesearengu asju kõige rohkem arutan – järelikult ei olnud sa selleks veel valmis. Kunagi, kui lapsed olid väikesed, läbisin ma holistilise neliku, mis on põhimõtteliselt rännaku teema, aga ega ma ei suutnud seal küll midagi ette kujutada ega tervendada. Mõned aastad tagasi proovisin ayahuascat, teistmoodi rännakut. Ka sealse kahe ööga ei avanenud minus mitte kui midagi, ei saanud kuskilt otsast targemaks. Olen viimaste aastate jooksul veel proovinud sarnaseid asju läbi veebi, aga tulemus sama. Ühesõnaga ma väga tahaks oma sisemisele lapsele ligi pääseda, saada aru, mille pärast ta kurvastab ja teda lohutada, tervendada… Aga kuidas? :D

Seega soov oma mustritest aru saada ja neid tervendada on olnud ikka väga pikalt, aga ma ei ole senini leidnud ühtki toimivat lahendust. Ma NÄEN, kuidas mingid teraapiad teiste peal toimivad ja neis imelisi muutusi tekitavad ja TAHAN KA. Ma oleksin suurima rõõmuga nõus kasutama oma sääste mõne mitte just kõige odavama teraapia jaoks, kui ma oleksin kindel, et see TOIMIB. Aga senised kogemused on tõestanud vastupidist ja mul on siiski soov oma raha arukalt kulutada.

Kui ma nüüd mai keskel hakkasin jälle mõtlema ainult soovidele ja lahendustele, ei osanud ma enda enesearengu koha pealt midagi konkreetset paika panna. Pigem tunnetasin vajadust olla toeks Kaaslasele – sest kui mina olen kõigi nende enesearengu ja emotsioonide teemadega juba aastaid tegelenud, sellest paljude inimestega rääkinud ja arutanud, siis tema on, noh, tüüpiline kinnine Eesti mees :) Nii et minu soov oli eelkõige teda toetada ja julgustada. Jääda ise rahulikuks ja positiivseks, tülide puhul mitte minna kaasa emotsionaalsete süüdistustega, vaid kuulata ja rahulikult peegeldada, esitada täpsustavaid küsimusi, saamaks aru, mis tüli, tunnete ja sõnade taga TEGELIKULT on.

Kuna kogu see enesearengu teema tuli jutuks ka mitmete sõpradega, siis üks neist mainis, et on kunagi käinud access barsis (pmst energiapunktide mõjutamine peas) ja et see oli tema jaoks väga mõnus kogemus, pärast mida oli pea täiesti tühi. Kuna nii mina kui Kaaslane oleme mõlemad pigem üle mõtleja tüüpi, siis tundus see huvitav asi, mida proovida.

Kuna osa access barsi seansist oli ka vestlus, et aru saada, mis põhjustel ma sinna tulin, siis kuidagi pärast seanssi veel rääkides tulid jutuks tšakrad ja energiad… Ja selgus, et mul on need kinni. Küsisin, kuidas need lahti saada? Ja sealt siis nüüd järgmine samm ehk energeetiline tervendamine.

Ma ei tea, kuidas teiega, aga kui keegi räägib mulle tšakrate avamisest, siis mulle tuleb esimese asjana meelde Igor Mangi draama, mille peale mul on lihtsalt väga raske tõsiseks jääda, sest sel teemal on hiljem NII palju nalju tehtud.

Samuti tean, et paljud inimesed suhtuvad kogu sellesse teemasse suure skepsisega. Sealhulgas, olin siiralt üllatunud, isegi minu kosmeetik, kes on ühtlasi ka terapeut. Kuna ta on alternatiivsetele teemadele igati avatud, ei oleks ma temalt üldse sellist reaktsooni oodanud. Kui ma õigesti mäletan, nimetas ta access barsi kultuseks ja tšakrate avamist samuti lihtsalt äriks. Tema meelest ei saa tšakrad kunagi olla kinni – energia liigub alati, lihtsalt erineva kiirusega.

Fakt on see, et mida populaarsemaks on muutunud kõik alternatiivsed teemad ja esoteerika, seda enam on tekkinud turule teenusepakkujaid, kes näevadki seda kui lihtsat raha teenimise viisi, sest on nõudlus ja lollidelt tulebki raha ära võtta. Samas usun siiralt, et KÕIK see ei ole hambasse puhumine. Et on päriselt teraapiad, mis toimivad, inimesed, kes soovivad ja suudavad aidata. Pigem taandub kõik küsimusele, kui palju sa ise sellesse usud, kui palju sa oled võimeline vastu võtma, kas oskad selle päris õige asja ja inimese üles leida.

Tunnistan, et mina olen vägagi tugevalt kõige alternatiivse poole kaldu. Samas on mul praktilist meelt ja tervet mõistust ka omajagu. Ja väidetavalt peaks mul olema ülihea intuitsioon (sellest hiljem pikemalt :P). Nii et ma suurima heameelega uurin kõiki neid alternatiivseid teemasid ning tunnetan ja katsetan, kas miski võiks olla minu jaoks see õige.

Access barsi proovima läksin lihtsalt avatud meele ja uudishimuga. Palju see mulle nüüd reaalselt mõjus (ja kas üldse?) on üliraske hinnata. Ma nimelt olin juba enne seda sõiduvees ehk positiivsel lainel. Läksin sinna rõõmuga ja läksin sealt ära veel suurema rõõmuga, sest ometigi pakkus keegi mulle välja niidiotsakese, kust haarata ja edasi harutada. Miks keegi mulle varem öelnud polnud, et kuule, vaatame, kuidas su energiad liiguvad ja kas tšakrad on tasakaalus? Miks, ah, miks?

Teisele kohtumisele sama inimesega, esimesele energeetilise tervendamise seansile, läksin juba pisukese eelarvamusega, sest vahepeal olin kuulnud ju värsket kriitikat selle teema suhtes. Aga ma ei oleks läinud teist korda tagasi, kui suhtlus selle inimesega poleks esimesel korral mulle sobinud ja tema isik mulle usaldusväärset muljet jätnud. Ja ma usaldan praegu puhtalt oma intuitsiooni, kui ma ütlen, et see inimene ei ole teeskleja, vaid on päriselt ise samast asjast abi saanud ning see puudutas teda nii sügavalt, et ta otsustas ise õpinguid alustada ja aitab selle tulemusena praegu teisi inimesi. Nii et ma kavatsen jätkata, suurima rõõmu ja huviga, et vaadata, kas ja kuhu see välja viib.

Tavaliselt minevat kõigi tšakrate lahti saamiseks 3-4 seanssi. Pärast esimest seanssi sain teada, et minu energiaid oli alguses üldse väga raske kätte saada, aga lõpuks sai energia kenasti liikuma. Lahti sai esimese korraga kaks tšakrat – päikesepõimiku ja otsmiku ehk kolmanda silma. Ja kuskilt sakraal- ja päikesepõimiku tšakra piirkonnast oli minu seest tulnud välja mingi nii raske energia, mille kohta terapeut ütles, et pole ammu midagi sellist tundnud. Ta küsis, kas ma ise ka midagi tundsin – ei :D Ütles, et sel ajal oli mu näoilme muutunud ka selliseks ebameeldivustunnet, vastikust peegeldavaks.

Järgmine seanss sai kirja pandud kaks nädalat hilisemaks ja seniks anti mulle kolm kodutööd.

Esiteks, see oli vist sisemise minaga parema kontakti loomiseks :D Pidin igal hommikul endale peeglis korralikult sügavalt silma vaatama ja ütlema “Tere tulemast!”. Mhm, kui teid paneb see silmi pööritama, siis praktilise minu jaoks ka selline naljakas, natuke võibolla isegi piinlik asi. Samas, kuna siin ma ju olen ja soovin muutuda, siis muidugi olin nõus seda proovima. No ja mingi kolm päeva proovisin, siis unustasin TÄIELIKULT ära :D Alles nüüd, kui siin hakkasin kirjutama kodutöödest ja teadsin, et neid oli kolm, siis pidin meenutama, et oot, mis see kolmas oligi… Ma katsun nüüd meeles pidada ja seda veel paar päeva teha, esmaspäeva õhtul lähen järgmisele seansile ja eks siis saan kuulda, kas see ära unustamine oli mingi alateadliku vastumeelsuse tulemus või mis :D Aga kui mõnedel inimestel olla endale ebameeldiv silma vaadata, et paneb nihelema ja ei saagi, siis minul sellega küll mingit probleemi pole. Ma siiralt armastan ennast ja peeglisse vaadates näen ilusat rõõmsat inimest. Kas see on kiire pilk või sügav pilk, vahet pole, tunne on sama.

Teine kodutöö oli lugeda läbi Lise Bourbeau raamat “Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”. Seal räägiti viiest haavast ja maskist, mille taha nende puhul ennast peidetakse – pidin aru saama, milliseid ma enda juures ära tunnen. Tuvastasin kolm: mahajätmise haav ja sõltuva mask, reetmise haav ja kontrollija mask ning ebaõigluse haav ja rigiidse mask. Ma siin neid pikemalt kirjeldama ei hakka, kel huvi, võib ise raamatut lugeda.

Olulisem osa on nüüd siis aga see, kuidas neid haavu tervendada, mis peaks käima neljas etapis. Esiteks maskide teadvustamine. Teiseks nördimustunne ja vastuhakk – raske omaks võtta vastutust nende käitumismustrite eest, pigem soov süüdistada teisi. Seda kõike olen ma teatud viisil teinud juba ammu enne selle raamatu lugemist. Jah, ma ei osanud siis nii täpselt analüüsida, et selle tunde minus tekitab reetmise haav, mille tagajärjel kannan kontrollija maski, aga nii üldises plaanis olen juba aastaid oma tundeid analüüsinud ja saan aru, kui mu reageering, käitumine, tunne on pigem mingi minevikujama pärast kui sellepärast, milline ma hetkel päriselt olen. Jah, aeg-ajalt mul on peas mõte, et kui TA käituks teisiti, siis MA ka ei käituks nii – ehk siis süü teise kaela veeretamine :D Aga üldises plaanis ma pigem katsun analüüsida seda, et miks teise käitumine minus sellise käitumise trigerdas. Ja minu eesmärk on sisemine tasakaal. Et igasugused sellised asjad mind niiviisi ei trigerdaks.

Kolmanda etapiga on pisut keerulisem. Siin peaksin endale andma õiguse kannatada ja tunda viha ühe või mõlema lapsevanema vastu, kui elan uuesti läbi lapsepõlves kogetud haavade valu. Mida sügavamalt ma selle etapi läbin, seda enam tunnen kaasa väikesele lapsele iseendas. Pean jätma viha ja tigeduse vanemate vastu ja leidma jõudu, et neile kaasa tunda, sest nemad ka kannatasid.

Neljas etapp on iseendaks saamine – aru saamine, et maskid pole enam vajalikud. Tunnistan õigeks ja vajalikuks, et mu elu on täis kogemusi, mis aitavad tundma õppida, mis on minu jaoks hea ja mis pole. See on armastus enese vastu.

Kaks haava kolmest on seotud vastassoost vanemaga, aga minu ema ja isa läksid lahku, kui ma olin titt, nii et isa pole minu elus kunagi osalenud ja nii palju, kui mäletan, pole ma temast ka kunagi puudust tundnud. Teate kõiki neid filme ja raamatuid, kus peategelane tunneb ennast poolikuna, sest ei tea oma isast midagi? NOT ME :D Enamik sõpru, kellega ma lapsepõlves läbi käisin, olid üksikemade lapsed ja neil vähestel, kel isa oli pildis, ei olnud seal mingit terve peresuhte eeskuju. MITTE ÜHTEGI. Seega ma ei osanud isast puudust tunda. Minu jaoks oli ülimalt loomulik see, et on ainult ema.

Emaga olen ma ka alati hästi läbi saanud. Arutasin temaga pärast raamatu lugemist, et see ainus haav, mis mul on seotud samast soost vanemaga – ebaõiglus – kujuneb väidetavalt välja 3-5 eluaastal. Kuna toona elasime vanaema juures ja ema käis hästi palju kursustel, samal ajal, kui vanaema minu järele vaatas, siis ema arvas, et äkki sealt on mingi trauma tekkinud. No võimalik, eks. Ja ehk saab selle haavaga otsapidi siduda ka minu kehva suhte endast kuus aastat vanema õega, mis tulenes sellest, et tema vajadused olid rahuldamata – sest ema ei saanud nendest tol hetkel aru/ei jaksanud nendega tegeleda.

Ja isa puhul samuti, ehkki ma teadlikult pole temast kunagi puudust tundnud, siis alateadlikul tasandil oleks ülimalt loogiline, et on mingi viha või kurbus, et ta mu maha jättis. Isapoolset suguvõsaliini arutades tuli välja muudki “põnevat”, ühesõnaga palju traumasid kõigil neil inimestel seal. Tema emal, kasuemal, lõpuks ka isal endal (kõik nüüdseks surnud – üks õnnetus, kaks enesetappu).

Nii et jõuame tagasi mu soovini saada ühendust oma sisemise lapsega, et teda tervendada ja ühes sellega mittetoimivate mustrite programm ümber kirjutada. Aga kuidas kõik need alateadlikud negatiivsed tunded minu seest välja meelitada, no eks see ole väljakutse terapeudile :D Kui kõik tšakrad lahti ja energiad liikuma saab, äkki saab siis sisemisele lapsele ka ligi? One can hope!

Kolmandaks kodutööks oli mõelda oma elutee numbri üle. Ma olen alati teadnud, et see on 11. Emal oli kunagi kodus üks õhuke tumesinine raamat numeroloogia kohta, juba õige noores eas arvutasin selle välja. Aga ega ma selle teadmisega miskit pihta hakata ei osanud :D Nüüd ma pidin mõtlema selle üle, kas ma olen valmis võtma vastu 11 väljakutsed või soovin pigem minna mugavamat teed pidi ja taandada ennast 2-ks.

11 on vana hing, ülihea intuitsiooniga (mäletate, seda ma mainisin postituse alguse poole, et mul peaks olema :D), tema ülesandeks on (vaimselt) inimkonda teenida. No ma ei tea, ma ennast hetkel ülivaimseks ei pea, pigem ikka sinna praktilise poole :D Aga äkki ma olen natukene teeninud inimkonda sellega, et ma olen siin avameelselt bloginud ja sellega kedagi inspireerinud? :D Samuti on mul üks suur soov ja tulevikuplaan – jällegi ma ei mäleta, olen ma sellest varem avalikult bloginud või ei, aga kui olen, siis nüüd topelt. Minu silmad paneb särama asjadest vabanemine ja alles jäävatele asjadele süsteemi loomine. Ehk siis – et kodus oleks asju minimaalselt, need kõik sellised, mis on vajalikud ja teevad rõõmu. Ja et kõigil neil asjadel oleks nii hea oma koht, et kunagi ei peaks midagi otsima ja neid oleks sinna nii lihtne tagasi panna, et mingit suuremat segadust ei tekigi. Mingit moodi minimalism, kui soovite. Minu arust on sellisel kodul NII SUUR POSITIIVNE MÕJU. Mida vähem asju, seda lihtsam korda hoida – mida rohkem korda, seda rohkem lihtsust, selgust, ruumi enda ja oma mõtete jaoks. Liigsed asjad ja segadus ahistavad… Vot see on see, mida ma tahaks tulevikus teha. Raha eest. Aidata teistel inimestel luua selliseid kodusid, et nad oleksid õnnelikumad ja et neil oleks rohkem aega kõige toreda jaoks. Nii et ülipraktiline, aga samas ka pisut vaimne?

Ühesõnaga, rohkem mul hetkel ideid inimkonna teenimiseks pole, aga ILMSELGELT ma ei taha olla mingi igav 2, ILMSELGELT olen ma valmis väljakutseteks :D

Ja noh, kui mingi teema mulle huvi pakub, siis ma sukeldun sellesse kogu hingega. Ehk siis kui mul oli ülesanne lugeda läbi ÜKS raamat ja mõelda oma elutee üle (mida oleks saanud suurepäraselt teha ka ilma raamatuteta), siis mida tegin mina? Googeldasin raamatukogu andmebaasis märksõnu numeroloogia ja tšakra – ja leidsin nii palju potentsiaalselt põnevaid raamatuid, mille seast ma ei osanud valida, et broneerisin kõik ja tassisin ühekorraga koju 20 raamatut :D Sealhulgas ka nt “Kuidas elada tervena 100-aastaseks” :D Ma ei tea, miks see üldse tšakrate teemaga välja tuli, aga kuna mul on nimelt kogu teadliku elu olnud kindel plaan elada kõrge elueani iseseisvalt, positiivselt ja ülihea tervisega, siis tundus hea raamat lugemiseks :D Eks vaatame, millal ma selle lugemiseni jõuan, praegu on numeroloogia teema põnevam. Arvutan siin igasugu numbreid ja värke, nii enda kui Kaaslase ja laste kohta. Kindlasti blogin kunagi sellest ka pikemalt.

Mul muidugi pole mingit plaani kõiki neid raamatuid läbi lugeda, pigem lehitsen, loen pisut siit ja sealt – vaatan, mis kõnetab. Mõned ei kõnetanud üldse ja tõstsin üsna kiirelt kõrvale, aga põnevat on olnud küllaga. Ega ma ei teagi, palju seda kõike nüüd täpselt uskuda, aga samas ma jällegi usun, et mingi mõte seal on. Ja tunnen ennast ning teisi mõnedes kohtades väga ära. Nii et põnev on.

Ahhaa… Ma oleks peaaegu ära unustanud selle, mis ajendas mind kirjutama seda postitust just avalikku blogisse – mis ajendas mind ka selle postituse pealkirjaks (ehkki sellel pealkirjal oli mitu põhjust, üks neist ka “läksin proovima access barsi pigem mõttega, kas sellest võiks Kaaslasele kasu olla, aga sattusin ise energeetilise tervendamise teekonnale”). Ajendas mind üks raamat ülalolevast kuhjast, mis tuli samuti tšakraotsinguga ja mida ma alguses üldse ei plaaninud laenutada, aga lõpuks siiski võtsin, sest noh, tundus põnev :D Ehk siis Kati Lumiste “Tervendajate käsiraamat” – Eesti tervendajate elutarkused, head mõtted ja nõuanded.

Sirvisin seda raamatut mingil õhtul puruväsinud olekus, lugesin diagonaalis, kui enam ei jaksanud, panin järjehoidja vahele ja läksin magama. Mingi päev hiljem, üritades teha valikut raamatute vahel, mille lugemata tagasi viin, olin seda juba ära viimise kuhja tõstmas, aga viimasel hetkel siiski otsustasin, et las jääda, loen millalgi veel. Täna hommikul otsisin miskit lugemist hommikusöögi kõrvale ja otsustasingi võtta selle raamatu. No esiteks tuli välja, et just see peatükk, kuhu mu järjehoidja jäänud, kõnetas mind väga – intervjuu Sülli Reet Vainoga. Pärast seda ma pisut googeldasin tema kohta edasi ja mõtlesin siis, et äkki peaks ikkagi raamatu tervikuna värske ja puhanud peaga läbi lugema. Alustasin sissejuhatusest… Ja mis selgus? Et autori esimene raamat oli “Minu Ibiza” – tema enda sõnul omamoodi tervendus- või innustusretk neile, kes ehk ei julge rahata ja seljakott seljas ilma peale kondama ja muutusi ette võtta. Ja minul lõi kohe lambipirn peas põlema, sest mäletasin, et just seesama raamat jättis mulle nii sügava mulje, et kirjutasin toona pärast raamatu lõpetamist kell üks öösel kõik oma emotsioonid sellesse blogipostitusse.

Ja seda postitust nüüd, üle 12 aastat hiljem üle lugedes, kus ma olen parasjagu enesearengu teel… Need asjad, mida ma toona soovisin, pole tegelikult absoluutselt muutunud. Suhe on uus ja praeguse eluetapi kirjeldus teistsugune, aga kõik muu – minu mõtted, minu soovid… Need on ikka samad. Ma soovin täna endiselt samu asju, mida soovisin 12 aastat tagasi. Nende aastate jooksul olen õiges suunas liikunud, küll mitte alati nii kiiresti, kui oleks tahtnud (sest ma olen teatavasti VÄGA kärsitu) – aga sisetunne on praegu sama, mis enne. Lihtsalt sooviksin nüüd leida pisut efektiivsemaid viise, et see rännak edaspidi pisut kiiremalt kulgeks.

Siinkohal lõpetan oma järjejutu esimese peatüki :D Eks näis, millal järgmise kirjutamiseni jõuan.

Miks ma olen just praegu nii motiveeritud endaga tegelema – no esiteks, nagu mainitud, tahaks selle suhte õppetunni kätte saada. Eelmises suhtes olin kümme aastat, seekord hakkab viiele liginema ja enam küll ei viitsi nii pikalt kummi venitada. Tahan aru saada, mis värk on, mida mina saaksin endas tervendada ja kas on mõtet jätkata või mitte. Teiseks saan ma järgmisel aastal 40-aastaseks. Jälle uus ja äge ajajärk on algamas, tahaks siis olla ka sellevõrra targem ja kogenum. Mõne olulise õppetunni võrra rikkam. Ja üleüldiselt rikkam. Ja õnnelikum :D Mul on üheksa kuud aega areneda, selle ajaga jõuab paljutki :D

Kui sa jõudsid selle postituse lõpuni lugeda, annan sulle virtuaalse medali. Eelkõige kirjutasin nii pikalt ja põhjalikult ikka iseenda jaoks – kümne aasta pärast on põnev lugeda, mida ma siis arvasin. Miks ma aga otsustasin kirjutada avalikult: ehk on kellelgi huvitav seda teekonda jälgida, ehk saab keegi veel inspiratsiooni… Teiselt poolt mõtlevad mitmed teist kindlasti ka, et on ogarus selliste asjadega tegeleda – see on ka ok, igaühel on oma tee käia. Mõtle, kui igav oleks maailm, kus kõik mõtlevad ja tegutsevad ühtemoodi :)

Mar 302023
 

Kaks aastat on mul see postitus vahele jäänud ja nüüd ka üle nädalase hilinemisega, aga mu ülinunnud kolleegid hoolitsesid selle eest, et oleks põhjust sünnipäevast blogida.

TIKKER 39

Kui ennevanasti (loe: enne koroonat) oli meil kontoris alati kindel värk, et kui kellelgi oli sünnipäev, tegime ühise kingituse, siis pärast koroonat ja kodukontorit jäi see komme kuidagi soiku. Enne Suure Bossi sünnipäeva jäime kolleegidega arutama, et tuleks jälle vanad traditsioonid taastada ja nii sai talle kingitus välja mõeldud… Suure Bossi sünnipäev oli päev enne mind :D (fun fact: mul on praeguses töökohas viie aasta jooksul kolmas otsene ülemus ja esimese ülemuse sünnipäev oli Suure Bossiga samal päeval – hea lihtne meeles pidada, eks :D)

Igatahes jah… Tulen siis mina sünnipäevahommikul tööle ja ees ootab õhupallimeri. Nad olid ikka põhjalikult ette võtnud. Terveks päevaks hea tuju garanteeritud!

No ja päeva jooksul tuli nii palju õnnitlusi ja kallistusi ja lilli ja kommi… Ülitore tööpäev oli!

Selle kommikarbi kinkijat ma siiani ei tea… Ilmus saladuslikult mu lauale, kui lõunal käisin :D

Kaaslane tegi jälle nalja ja saatis mulle kulleriga lilled – kuna seekord polnud kaardil kirjas “armsale nunnule” (praeguseks meie pere ametlik inside joke, mis sai alguse mu 35. juubelist), uurisin murelikult, kas lilled ikka on temalt või peaksin sellise generic kaardi peale salajast austajat kahtlustama :D

Kui Kaidi ka veel õhtul töölt läbi käis ja mulle tulbid tõi, siis ma ei mahtunud lõpuks lillede vahele äragi :D

Kaaslane kinkis mulle puidust pusle, aga sellest tuleb kunagi üks teine postitus… Siis, kui kokku saan… Poole peal praegu :)

Järgmisel aastal tahaks midagi tõeliselt ägedat ette võtta ja korralikult tähistada. Iga juubeli ajal mõtlen, et tahaks suuremat pidu, aga alati jääb see millegi taha – noh, peamiselt raha :D Ja teisalt ka põdemise, et mul on nii palju erinevaid tuttavaid, kuidas ma nad kõik kokku kutsun ja neid haldan. No tegelikult, kui korralik pidu teha, siis nagunii kõik suhtlevad omavahel ja pole probleemi. Aga korraliku peo raha eest saaks ilmselt juba soojamaareisi…

Ja ehkki suur pidu on üliäge, siis pigem külalistele kui korraldajale – võõrustajana ma naudin pigem just neid väiksemaid istumisi, kus mul on PÄRISELT aega iga sõbraga korralikult lobiseda. Ei tea, äkki peakski noid väiksemaid korraldama terve hulga, kohe teadlikult kutsuma kõiki sõpru-tuttavaid-karvaseid-sulelisi… Aga enamik neist elab teises linnas ja neid endale külla meelitada on ilmselt tunduvalt tõenäolisem siis, kui suurema pralle teeksin. Kes see viitsib niisama väikese istumise pärast sõita? Pluss tööinimesed saavad käia ainult nädalavahetustel, nii ma jäängi neid istumisi korraldama… :D Samas ma võikski teha sellest suure juubeliaasta projekti – leppida kõigiga kokku, et nad peavad mulle aasta jooksul külla jõudma ja siis tähistamegi mu 40-ndat jooksvalt terve aasta. Kuulge, sel ideel on jumet, täitsa meeldima hakkas, aastaringsed pidustused :D

Samas… IKKAGI tahaks nö “päris” sünnipäeval ka midagi ägedat ja erilist ja teistsugust ette võtta. Mis see olema peaks, pole õrna aimugi. Mul on ainult üks pisitilluke idee, et tahaks teha osa sünnipäeva tähistamisest kiigujooga stuudios, aga see oleks ainult neile sõpradele, kes on päriselt huvitatud proovimisest… Üllatavalt paljud pole – kurdavad, et (pea alaspidi) kiikumine ajab iiveldama ja “kas ma ikka jaksan” – muidugi jaksad, ei pea kohe kõiki akrobaatilisi trikke tegema, saab lihtsamalt ka! :D No sinna palju ei mahuks ka, kiikesid on 11… Ehkki neid saaks muidugi ka kordamööda kasutada. Ühesõnaga selline ideepoeg on. Aga kui mul rohkem ideid ei tule, siis korraldada üritamine/tähistamine AINULT nendega, kes on nõus kiigujoogat proovima… Oleks ehk ka vähe imelik? :D Ah, ei tea.

Õnneks on veel ligi aasta plaanide tegemiseks. Alati on võimalik suure prallega veel kümme aastat venitada :D Selle aja peale peaks vaba raha rohkem olema :D Praegu on juba tunduvalt parem, kui 10 aastat tagasi ja tahaks loota, et 10 aasta pärast on lapsed oma elu peal ja eluasemekulud ka väiksemad… Nii et tõepoolest, mulle praegu tundub täitsa jumekas see mõte, et teen huvilistele kiigujooga ürituse, kutsun kõik ülejäänud väiksemate gruppidena aasta jooksul külla ja Suure Peo korraldan alles siis, kui 50 kukub.

No eks näis, aega veel on :)

Lõpetuseks teile nunnud linnukesed meie aiast – meenutamaks seda, et neli päeva tagasi oli veel kevad :D

Mar 192023
 

See YouTube’i kanal, mida eelmises postituses mainisin, on organiseerimise ja koristamise teemaline (ma kunagi kirjutan pikemalt, ausõna, siis lingin ka), mis on mind hullult motiveerinud jälle kodus sättima ja asju paremaks tegema.

Me Plikaga teeme tema toas ca korra aasta ikka selle suure ringi, kus toome kõik asjad keskpõrandale kokku, vaatame üle ja alati saab hunnikute kaupa asju ära antud või visatud… Ulme, kuidas tal neid koguneb, vastupidiselt Poisile, kellel pole peaaegu mitte midagi :D

Igatahes, me kolisime siia veebruaris 2020 ja augustis, kui olime ennast korralikult sisse sättinud, oli Plika tuba selline.

Eelmisel suvel ta teatas, et soovib remonti teha – ma ütlesin, et lasku käia, ma ostan värvid ja värgid, aga ISE teeb, sest mina ei viitsi :D No ta elas selles remondisegaduses mu mäletamist mööda ligi kuu aega, enne kui lõpuks värvimisega ringi peale sai. Ja mul ei ole valmis remondist mitte ühtki pilti :D Küll aga mõned pildid remondi tegemise ajast. Tal on toa kõik seina kaetud papi ja puidu segust plaatidega – need olid helesinised, üks sein oli sinise tapeediga ja aktsendiks oli mõnel pool triibulist tapeeti. Tapeedi võttis ta igalt poolt maha, varasemalt sinise seina värvis tumeroheliseks, no selline kaitseroheline, pruunikas… Ja ülejäänud seinad helehalliks. Kõik liistud, mida selles toas oli OHTRALT, sai sama tumerohelisega värvitud. Algul oli tal plaanis talad ka üle värvida, aga viitsimine sai otsa ja need jäid tumesiniseks. Alguses oli tal plaanis diivan välja vahetada väiksema vastu, jõudsin selle juba FB ära andmise gruppi üleski panna, aga kuna uut sobivat teise ringi poodidest ei leidnud, siis otsustas ikka olemasoleva helesinise alles jätta.

Plika toas on kogu aeg tuumasegadus – iga asi kukub käest ja sinna ka jääb, nädalavahetusel taskuraha saamise eelduseks on korras tuba, Plika pidi siis alati tund aega koristama ja mitmed korrad lihtsalt ei viitsinudki, isegi saamata jäänud 5€ ei motiveerinud :D Muuhulgas on tal voodipesuga pikemat aega ikaldus, vana enam ei meeldinud, uut meeldivat ei leidnud, minu arust on ta kuid maganud üldse ilma – no lina on, aga padjapüür pool ajast puudu, tekikotist rääkimata… Ütleme nii, et ma tema toas eriti käia ei kannata, ma ise ju korrafriik.

Aga ma sellest kanalist sain inspiratsiooni ja natuke paremini aru, et inimesed on erinevad ja peavad ka asju paigutama erinevalt, et kõik oleks nende vajadustele vastav… Ja ma juba mõne aja tagasi Plikale rääkisin, et millalgi teeme tema toas ka uue ringi ja siis üritame asjad nii ära panna, et see kord jääks püsima ka.

Täna tuligi Plika jutuga, et no kas teeme siis minu tuba – kui laps sellist asja küsib, siis muidugi läksin kohe rõõmuga appi. Vedasime kõik asjad kappidest-sahtlitest ühte kohta kokku ja tegime suure sorteerimise. Plika auks peab ütlema, et tal küll koguneb asju metsikult, aga ta on sama varmalt nõus ka neist lahti laskma. Ülikasulik oskus! Ma ise valdan seda meisterlikult, naudin üleliigsete asjade ära andmist. Ühesõnaga olen suutnud lapsele head eeskuju näidata :D

Enne Plika tuppa minekut jõudsin hommikul enne duši alla minemist veel vannitoas kiire katlakivieemalduse teha, muuhulgas lasin seda vahendit ka dušikardina alumisele äärele, mis oli pruunikaks tõmbunud – hõõrusin pisut käsnaga ja panin siis pesumasinasse, hulka puhtamaks sai. Pesu jõudsin tänase päeva jooksul pesta KUUS masinatäit (masin on meil vist 7kg – või äkki 8kg? – ja kuivati 9kg) – ja homseks jäi ka veel mitu :D Tavapärane taks on mul nädalavahetuse kohta kolm masinatäit – 60-ga pesen kõik rätikud ja lapid, kogu pere riided saab üldiselt kahe masinatäiega pestud, need 40-ga. Aga kui suurpuhastus, siis tuleb ikka rohkem. Esimene masinatäis oli dušikardin, meie hele voodipesu ja veel heledaid riideid, mis oli ajaga kogunenud (neid on nii vähe, et pesen heledaid üliharva). Teine masinatäis Kaaslase riided. Kolmas rätikud. Neljas Plika tekk ja fliis. Viies kõik need riided, mida Plika enam ei soovinud (neist sai TERVE MASIN täis ja olid tegelikult kõik puhtad, AGA said sorteerimise käigus pisut kassikarvaseks ja seega pesin korra veel läbi). Kuues Plika vana tekk, tema külaliste voodipesu ja Plika toas pesitsev suur pehme lammas, mis oli valgest üsna halliks muutunud. Kõiki kõrgemaid jõude tänan pesukuivati eest, muidu oleks selline pesupesemismaraton ikka VÄGA vaevaline. Ei kujuta elu ilma kuivatita enam ettegi. Homme pesen siis enda riided, Poisi riided, Plika need riided, mis ta alles jättis… Ja hommikumantlid mõtlesime ka ära pesta. Nii et 2-3 masinatäit siis tuleb veel :D

Plika oli sujuvalt endale millalgi võtnud magamiseks laiema, kaheinimese teki, tal on 120cm lai voodi ja pea iga nädal jääb mõni sõbranna ööseks, samuti avaldas ta täna soovi saada endale voodisse ka teine padi. Leidsin kapist ühe meie voodipesu komplekti, mida me enam ise ei kasuta ja mille kohta Plika ütles, et “ei hakka vastu” :D Nii et sai see siis talle. Kõik Jyski ja Ikea voodipesud oli ta varasemalt ära põlanud, nii et mulle oli tõesti kergendus, et midagi sobis, nii valus oli vaadata, kuidas ta ilma voodipesuta magas :D

Igatahes, terve päeva koristasime – ma arvan, et alustasime äkki kuskil ühe paiku ja lõpetasime üheksast. Ja lõpptulemus:

Kuna olime ostnud millalgi alla elutuppa uue teleka, siis vana oli üle ja seisis tükk aega üleval koridoris. Pärast remonti sai see Plika tuppa, aga kahjuks mul pole ühtki pilti sellest, kus see alguses oli. Nimelt selle kapi peal, kus nüüd on süntesaator – kapp oli lihtsalt nii palju diivani poole tõmmatud, et telekas sinna ära mahtus. Aga see ei olnud kõige parem lahendus.

Tegelikult soovib Plika sinna kaldseina alla kapi asemele hoopis lebolat teha – et seal oleks vaip ja suured padjad või kott-tool. Kapp tuli koos elamisega ja ta hoiab seal külaliste tekke-patju, aga põhimõtteliselt võib selle ta toast välja ka tõsta… Ehkki süntesaatorile pole siis kohta :D Kui Plika seda kasutab, siis nagunii mujal – ma ei teagi, kus, vist voodis :D Aga see peaks tal silma all olema, muidu unustab üldse ära, et see eksisteerib. No eks näis, see lebola on vähe suurem projekt, mida kohe praegu vast ette ei võta, äkki suve poole.

See nagi oli algusest peale seal seina peal, pärast remonti Plika ei tahtnud seda sinna tagasi ja kuna kapp oli vastu diivanit telekaga, poleks mahtunud ka – kui nüüd jälle ruumi tekkis, siis küsisin, et ehk paneme tagasi, talle ühest nagist jäi väheks, et kõik oma kotid, dressikad, vööd ja hommikumantel ära mahutada, nii et ta oli nõus. Augud olid varasemast seinas olemas, seega oli lihtne paigaldada.

Kui telekas oli eelmises kohas, oli diivan üsna vastu voodit lükatud, et üldse ära mahuks, nii et Plikal polnud ruumi öökapi jaoks, ta kasutas selle asemel aknalauda ja diivanit, aga see polnud sugugi hea lahendus, asjad vedelesid igal pool. Nüüd on jälle võimalik diivani ja voodi vahele vahe jätta, nii et saame talle öökapi osta. Valisime selle juba välja ka, leidsime sobiva Jyskist – oluline oli, et oleks üks sahtel, kus oma nodi hoida, mida voodi kõrval vaja (ta praktiliselt elab voodis :D) ja et alt oleks lahtine, sest seal on tal pikendusjuhe, millele vaja head ligipääsu, sest seal on laadijad ja muu selline. Öökapi peale paneme mingi kena karbi prügikastiks, sest Plika prügi sorteerimise süsteem on kirjutuslaua kõrval, aga nagu mainitud, elab ta peamiselt voodis ja ei viitsi kogu aeg teise toa otsa prahti viima minna. Nii oli siiani tavaline, et tema voodi ümbrus oli täis kommipabereid ja muud taolist, mis tihti lõpetasid voodi all, kust neid hiljem välja õngitseda tuli. Seega siis üks väiksem lisaprügikast. Ja öökapi ette mahub täpselt tema pesukorv – enne oli see ahjust paremal, aga sinna jõudis must pesu kord nädalas, kui ma käisin ütlemas, et korja kokku, muidu ma ei pese :D Kui see nüüd voodi kõrval on, on tunduvalt suurem tõenäosus, et kõik must pesu seljast otse korvi rändab, mitte vahepeal pooleks nädalaks diivanile või põrandale vedelema ei jää.

Teleka panime kummuti peale, seal saab seda keerata vastavalt vajadusele, kas Plika tahab vaadata voodist või diivanilt. Sobib sinna ülihästi! Enne olid kummutid vastu seina ja kummuti ning ahju vahel oli vahe – selleks, et telekas ära mahuks, pidime kummutid paremale nihutama. Kuna see ahi kuumaks ei lähe, vaid ainult leigeks, siis on see igati ok lahendus. Ja peegel sai ka lõpuks seinale.

Plika toa ukse taga ootavad nüüd kõik asjad, mis vajavad kas ära panemist või ära andmist. Sellega ei jaksanud täna tegeleda, eks homme.

Siin on kõik riided, mis Plika kummutist välja viskas. Enam pole asi pidevas kasvamises – ta kasvab ilmselt veel küll, hetkel 171cm, aga pigem muutub tema riietusstiil, nii et asjad ei jõua isegi väikseks jääda, ta lihtsalt ei soovi neid enam kanda. Tema riided on peaasjalikult kas Humanast või Takkost, viimases käime siis, kui soodushindadest võetakse veel pool maha :D Plika lemmikud on ülilohvakad särgid ja dressikad, mida ta ostab pool ajast meesteosakonnast, teksadest on ta lemmikõige mum jeans, mis on minu arust jõle lõige, aga jumala eest, kui talle meeldib, siis lasku käia, mina kätt ette ei pane. Täna viskas ta välja viis paari retuuse ja viimased liibuvamad särgid, sest ta ei kannata enam ühtki riiet, mis on ümber. Kuna ma ise pärast kahte aastat koroonat ja kodukontorit suht samal põhjusel oma riidekapist pool välja viskasin, siis saan temast üsna hästi aru… Ehkki ma ise eelistan endiselt riideid, mis siiski mingilgi määral kehakuju järgivad… Aga igaühele oma :P Igatahes ei ole mul sugugi kahju Plika riided ära anda, kuna me põhimõtteliselt kalleid riideid ei osta. Pigem on puhas rõõm, et saab kappi ruumi juurde.

Ühesõnaga ääretult rahuldustpakkuv päev oli ja Plika ise on ka üliõnnelik, et ta tuba nüüd nii ilus on – ja planeerib nüüd hoolega, mis ta tahab veel seinale riputada, Pinteresti ideedest imponeerivad talle näiteks vinüülplaadid jms. Remonti sai tehtud suvel, aga minul on tunne, et alles nüüd sai valmis :D Jõulutuled ostsime talle detsembris, need annavad aastaringselt hubasust juurde. Plika on ääretult motiveeritud seda korda hoidma ja tal on nüüd igal õhtul kell kaheksa telefonis meeldetuletus, et ta toa üle vaataks ja kõik asjad omale kohale paneks (mõte on siis kasuliku harjumuse tekitamine – alguses peab meelde tuletama, mingi hetk muutub automaatseks, et iga asi läheb kohe pärast kasutamist oma kohale, nagu minule see on juba aastakümneid). Eks näis, kuidas see eksperiment õnnestub. Aga mul on tunne, et kuna me oleme nüüd senisemast teadlikumalt sättinud toa võimalikult selliseks, et kõike oleks ülilihtne ära panna ja korras hoida, siis äkki isegi toimib :D

Mar 162023
 

Ma ausõna ei tea, kas mu blogimisest enam elulooma saab… Vähemalt mitte lähiaastatel.

Ma kujutan ette, et ma võiksin aktiivsemalt blogida kunagi siis, kui lapsed on pesast välja lennanud ja ma mingi drastilisema elumuutuse ette võtan… Või kui ei võta, siis on mul lihtsalt palju rohkem aega :D Aga see juhtub alles kuue aasta pärast. Kui sedagi :D Me ikka naljatame, et kui 12. klassi lõpuaktuselt koju tulek, siis ootavad kohvrid ukse juures :D Tegelikkus on see, et Plika unistab juba praegu omaette elamisest ja tema puhul ma olen kindel, et kuhu iganes, aga KUHUGI ta üsna kiirelt pärast kooli lõpetamist kolib… Seevastu Poisi ainus huvi on siiamaani arvutimängud ja kindlasti mitte iseseisev elu… Nii et tema puhul vbla tuleb seda kohvrite värki rakendada sunniviisiliselt :D Aga noh, ta alles 12, on lootust, et mingid huvid tekivad :D

IGATAHES. Menüüd ma teen endiselt, aga kuna toidud korduvad, siis ma ei viitsi seda blogisse riputada. Trennis ma käin endiselt, ehkki vahepeal suutsin tobedalt jalale viga teha, nii et paar jõusaali korda jäid mul vahele, aga nüüdseks on see jälle korras.

Lugesin veebruaris… Issand, ma ei mäleta, palju, äkki 13 raamatut… Märtsis… Ühe :D Leidsin nimelt ühe köitva Youtube’i kanali ja olen mitu nädalat seda vahtinud, lugemise asemel.

Arvestatava aja jaanuari ja veebruari õhtutest kulutasin selle peale, et tegin statistikat möödunud aastate toidust. Ma ju panen kõik ostud kirja, detailselt. Kui väljaminekute üle arvepidamiseks piisaks edukalt, kui panna kirja toidupood ja summa, siis mina panen iga asja eraldi, lisaks hinnale ka kaalu ja 2022 hakkasin kirja panema ka soodustusi… Ma olen friik, ma tean :D Statistikafriik :D Ja no idee oli tegelikult blogis ka jagada seda kõike, aga olen ma siis sinnani jõudnud? Statistika on tehtud, alates aastast 2021 :D Aga blogida ei viitsi.

Mul on siinsamas kuskil riiuli peal paber kõigi teemadega, millest ma tahaks blogida, tegin selle kunagi aasta alguses, aga siis läks hoog üle. Blogimine on minu jaoks alati olnud asi, mida ma teen puhtalt tunde pealt, mitte kohustuse pärast. Ja noh… Peas ma võin neid postitusi vahel kirjutada, aga arvuti taha lihtsalt ei jõua.

Enamik elust on ikkagi rutiin. Rutiinist tahaks ka blogida, kusjuures, pikemalt… Mulle rutiin ka meeldib :D Rutiinsed kodused toimetused, töö, lapsed, nii see aeg kulubki. Ja õhtul tahaks lihtsalt mõnusalt lebotada… Kunagi läks blogimine ka sinna alla, siis oli vahepeal liiga kiire ja nüüd…

Ühesõnaga ma olen kogu aeg kahevahel. Ma maksan selle blogi oma serveris hoidmise eest ligi 100€ aastas. Arvestades mu blogimise passiivsust, see ei ole ammu enam õigustatud väljaminek, ma olen lihtsalt liiga laisk, et hakata seda jälle kuskile eksportima…

Peaks ilmselt ikkagi üritama kirjutada mõnel neist teemadest, mis seal paberil kirjas. Äkki mõni teine päev :D

Feb 062023
 

Mitte et ma viitsiksin kirja panna, mida ma täpselt iga kord jõusaalis teen… Oh ei, seda ärge lootkegi :D  Aga mõtlesin, et panen enda jaoks trennid kirja, sest statistika, eks :D

Jaanuari esimene nädal: laupäeval kiigujooga, pühapäeval jõusaal

Jaanuar teine nädal: teisipäeval kiigujooga, laupäeval jõusaal

Jaanuari kolmas nädal: teisipäeval kiigujooga, kolmapäeval jõusaal, laupäeval kiigujooga, pühapäeval jõusaal

Jaanuari neljas nädal: teisipäeval kiigujooga, kolmapäeval jõusaal, laupäeval kiigujooga

Jaanuari viimane poolik nädal: kuna eelmine nv Lätis, siis pühapäevase jõusaali tegime esmaspäeval, teisipäeval kiigujooga

Nii et kokku 13 trenni, keskmiselt kolm trenni nädalas. Ise ka ei usu :D

Sundima ma ennast selleks absoluutselt ei pea. Kiigujooga on puhas rõõm juba neljas aasta järjest, jõusaalis mulle on ka alati meeldinud käia, lihtsalt mitte üksi ja Kaaslase haiguse pärast oli vahepeal pikk paus.

Kontoris käimine aitab jõusaalis käimisele väga hästi kaasa – kui on planeeritud, et kolmapäeval pärast tööd läheme, siis see ongi minu aju jaoks sama kindel kui see, et teisipäevaõhtul kell kuus on kiigujooga. Ja nädalavahetuse hommikutel trennis käia ei ole ka enam mingi probleem, mis on ääretult tore. Lastagu mul vaid välja magada ja pärast seda võin minna küll.

Aga et oleks niisama jutu kõrvale pilte ka, siis otsisin üles nee vähesed pildid, mis minust kiigujoogas tehtud on. Kui Liis vahel laupäeviti Pärnusse trenni jõuab, siis temaga saab tehtud :D

Video ja esimene pilt on möödunud aasta maist, viimased kaks oktoobrist. Ma ÜRITASIN seda videot poole väiksemaks teha, aga ei õnnestunud ja ma ei viitsi rohkem jaurata, nii et sry :D

 

Feb 052023
 

Lugesin jaanuaris viis raamatut ja 2556lk: kolm raamatut ja 2014lk inglise keeles, kaks raamatut ja 542lk eesti keeles. Tegelikult oli plaanis Strike’i sarja kuues osa ka jaanuaris ära lõpetada, aga no ei jõudnud :D

Raamatuarvustusi kirjutan FB lugemise väljakutse gruppi ja vist väga ei viitsi neid siia kopeerida, sest lugemisest huvitatud inimestel oleks ilmselt tunduvalt mõistlikum ise ka grupiga liituda, saab lugeda palju rohkem ja palju põnevamaid kirjatükke kui minu omad. Ah, olgem ausad, ma olen lihtsalt laisk, ei viitsi siia kopeerida. Või kas ikka peaks?

Igatahes, kuna Strike’i viimane osa sai veebruari alguses läbi, siis praegu on kuupäev alles viies, minu skoor on juba neli raamatut ja 1995lk :D Goodreads heidab ette, et olen viie raamatuga graafikust maas. Anna aega atra seada, eks… Aasta lõpp on alles kaugel :D Küll ma need 150 raamatut ära loen! :D

Feb 052023
 

Njaa, Liis juba hommikul suunas mind blogima, aga päev kulus muudele asjadele ära ja siin ma nüüd jälle olen :D Mõne lühikese postituse ehk jõuan enne magamaminekut kirja panna, aga Läti-reisi meenutused jäävad igatahes hetkel veel ootele :P

See menüü tegemine on ikka täiega fun, ma ütlen teile. Mis siis, et söökide nimekiri pole just teab mis pikk. Kõrval on sügavkülmas ootava liha nimekiri, see lisab mitmekesisust ja sunnib aeg-ajalt kastist välja mõtlema (loe: uusi retsepte otsima).

Igal juhul mul oli eile kõik juba tehtud, aga siis juhtus nii, et täna oli Selveri kalaletis poole hinnaga vikerforell, mis tähendas, et algselt järgmise nädala neljapäevale planeeritud ahjukala sai juba täna tehtud (ja selleks mõeldud lõhe istub sügavkülmas edasi ning ootab oma aega), siis pidi mitu muud päeva ka ümber planeerima, et saaks enam-vähem ikkagi plaanide kohaselt ja ei kattuks kooli menüüga… Aga sai!

kool kodu
P 05.veebr ahjuforell, riis, värske salat
E 06.veebr kartul, hakklihakaste kodune burger
T 07.veebr frikadellisupp kapsa ja läätsedega punane pasta
K 08.veebr toortatar, loomaliha-suitsujuustukaste mulgi puder
N 09.veebr lasanje köögiviljadega riis veiseliha ja aedviljadega
R 10.veebr guljašš riisinuudlid küüslaugu ja kapsaga
L 11.veebr pasta trühvliõliga

Neljapäeval ja reedel on uued retseptid, eks ole näha, kuidas välja kukub :)

Feb 042023
 

Läks blogimisega natuke kehvasti kuu lõpus, sest nädala sees õhtuti ma tihti ei viitsi ja eelmisel nädalavahetusel sattusin ootamatult Lätti, sel nädalal oli vaja raamatuid lugeda ja muid asju teha… Ühesõnaga polnud aega, et blogida :D Loodetavasti sel nädalavahetusel parandan vea, soojenduseks nädala menüü.

kool kodu
P 29.jaan tomatisupp
E 30.jaan kartul, kana-porrukaste pikkpoiss, tatar, salat
T 31.jaan köögiviljasupp chili con carne
K 01.veebr kartuli-hakklihavorm koorene kana-küüslaugupasta
N 02.veebr taimne pilaff seapraad, ahjukartul, praekapsas
R 03.veebr seljanka magushapu kanawok, riis
L 04.veebr kartul tuunikala, majoneesi ja rohelise sibulaga

 

Eelmisel nädalavahetusel, nagu mainitud, olime meie Riias, nii et laupäeval keegi süüa ei teinud, lapsed sõid varasemast järele jäänud pad thaid ja sügavkülmast ühe pitsa. Plika tegi süüa hoopis pühapäeval, tomatisuppi. Algselt laupäeval plaanis olnud kanapasta lükkus kolmapäevale.

Pikkpoiss juustuga, ma kuskil varem mainisin ka, on maitsestatud liha, mis tuleb lihtsalt tunniks ahju panna. Meile maitseb, lastele mitte. Kanpolist saab seda aeg-ajalt hea hinnaga, 800g 2.99€ (täishind 6.99€). Samas kuna meil sattus seda menüüsse praktiliselt nädalase vahega, siis teine kord juba tunnetasime, et poleks nii ruttu uuesti tahtnud :D Aga see on nii suur, et ei raatsi sügavkülmaruumi sellele kulutada, sellepärast sai kohe ära tehtud. Plika oli too õhtul üldse sõbranna juures, Poiss pidi kodus järele tegema kokanduse tunni, millest ta eelmisel aastal põhjuseta puudus, nii et tema tegi meile pikkpoisi kõrvale tatart ja tomatisalatit, ise sõi eelmisest päevast järele jäänud tomatisuppi :D

Muidu kulges kõik plaanipäraselt. Magushapu kanawok oli ka nö valmistoit, mis ainult pannile visata, aga see meile eriti ei meeldinud ja rohkem ei osta. Samas on ikkagi tore, kui saab poole hinnaga mingeid uusi asju proovida, vahel leiab nii mõne pärli ka.

Järgmise nädala menüü on mul juba valmis tehtud, aga postituse teen siis, kui tahvlile kirjutatud saab… Ilmselt homme :P

Jan 222023
 

See ei olnud kohe kindlasti üldse mitte mingi uusaastalubadus, aga kuidagi juhtus nii, et sel aastal oleme jälle rohkem trennis käima hakanud.

Enne koroonat, 2019, oli mu elu kõige aktiivsem trenniaasta üldse. Lisaks tavapärasele kiigujoogale käisin Kaaslasega jooksmas, jõusaalis ja võistlustel, sõitsin rattaga pikemaid vahemaid puhtalt trenni mõttes, kanuumatkal sai 100km maha aerutatud. No ja siis tuli see fakken koroona :D Jooksuvõistlused said joostud virtuaalselt, mis pole üldse see. Trennid-jõusaalid olid vahepeal täitsa kinni, vahepeal maskikohustus… No ei kiskunud. Siis oli Kaaslane pool aastat haiglas ja pärast seda mingit sporti ei teinud. Mina olin ennast jooksuvõistlustele kirja pannud, aga ei viitsinud üksi jooksmas käia ja jooksin kõik kolm võistlust ilma igasuguse trennita. 2022 ei pannud ennast üldse kirja, sest teadsin, et Kaaslane veel ei jookse ja ma üksi ei viitsi. Sel aastal meil tööandja enam ei hüvita jooksuvõistlustel osalemist, millest on jube kahju.

Eelmisel aastal ma käisingi ainult kiigujoogas. Ühe korra Kaaslasega suvel jooksime, aga talle see too hetk väga ei istunud ja nii me rohkem ei läinud. Sügisest saadik ajasin talle peale, et millal me jälle jõusaalis käima hakkame, sain ta viimaks nii kaugele, et detsembris läksime. Ühe või kaks korda vist käisime, siis oli nii kiire või haigused, et rohkem ei jõudnudki. Tema vist äkki käis mõned korrad rohkem.

Kiigujoogas mul läheb neljas aasta. Armastan seda endiselt kogu südamest. Mõlemad treenerid on super ägedad ja linas kõikuda on nii mõnus. Minu lemmikud on igasugused trikid, eriti viimase poole aasta jooksul on kogu aeg tunne, et tahaks miskit uut õppida ja jälle ennast ületada. Ja olen uusi trikke õppinud ka.

Lisaks on mulle pikalt huvi pakkunud postitants. Mul on kolm sõpra-tuttavat, kes on aastaid sellega tegelenud, nende videod ja fotod sotsiaalmeedias on alati nii inspireerivad ja minus kasvab soov järele proovida. Tean, et seal on alguses palju valu ja sinikaid, aga sellegipoolest :D Pärnus on postitantsu trenn täpselt ühes kohas ja see koht jääb minu liikumisraadiusest täiesti välja. No ei meeldi mulle teisel pool jõge käia, ei meeldi :D Mis siis, et tegelikult on Pärnus kõik lähedal :D Igatahes, kuna tuli välja, et ka õeke on alati tahtnud postitantsu proovida, siis ma tegin sellise tüki, et kinkisin talle jõuludeks eratrenni kinkekaardi. No et siis saame koos minna ja vaadata, mis värk on. Oleks läinud kohe aasta alguses, aga lühikesi pükse polnud meil kahe peale rohkem kui üks paar :D Õeke tuleb veebruari lõpus jälle, võtab oma püksid kaasa, siis läheme. Ootan põnevusega.

Jõusaalis mulle väga meeldis Kaaslasega käia, aga üksi mind sinna absoluutselt ei tõmmanud. Ei viitsi mina mõelda, mida mis järjekorras teha, millised harjutused mis lihastele mõjuvad jne. Mulle täiega sobib see lebo variant, et Kaaslane näitab näpuga: nüüd seda, nüüd toda. Sellepärast mul ongi nii hea meel, et LÕPUKS OMETI jälle käime koos. Ja täiega tänulik olen selle eest, et tööandja kompenseerib igakuiselt teatud summa, nii et jõusaali kuukaart maksab meile 3€. Mis nii viga trenni teha!

Kaaslane ütles, et peame ikka hakkama jooksmas ka käima. Ma ütlesin, et vähemalt ÜHEL võistlusel tahaks osaleda, siis on rohkem motti trenni teha. Kui ise maksma peab, siis ma ei suuda ennast motiveerida ei luite- ega rannajooksuks, sest need ilmastikuolud võivad olla nii heitlikud… Aga kahe silla jooks tuleks täitsa kõne alla. Kui aprillis-mais ilmad jooksukõlblikuks lähevad, siis jookseme veits, vaatame, kas Kaaslasel läheb nüüd paremini kui eelmine suvi… Kui jah, siis regame ära, mai lõpuni on kõige soodsam hind :D

Kui Kaaslane peaks hakkama jälle rattaga sõitmas käima, st mitte linnarattaga punktist A punkti B, vaid oma fancy võistlusrattaga päriselt maanteel trenni tegema (sest rääkides spordist, siis jõusaal ja jooks on tema jaoks mäletatavasti toetavad kõrvaltegevused, eelkõige on ta just jalgrattur, kes osales enne koroonat aastaid regulaarselt võistlustel ja aeg-ajalt ka võitis neid :D), siis ma luban, et hakkan ka puhtalt trenni pärast oma linnarattaga pikemaid ringe sõitma. Rattavõistlustele ma küll enam ei kipu, aga trenni teha ju natuke võiks :D

Igatahes, jõudes lõpuks postituse pealkirjani, siis jaanuar on olnud plaanimatult, ootamatult ja meeldivalt liikumisrohke.

1. jaanuaril käisime jalutamas. Kodust mere äärde, seal täitsa lõppu muulini välja ja tagasi, kokku 7,5km.

Jaanuari esimesel nädalal oli meil puhkus, aga laupäeval oli aasta esimene kiigujooga ja pühapäeval käisime jõusaalis.

Eelmisel nädalal käisin teisipäeval kiigujoogas ja laupäeval jõusaalis.

Sel nädalal käisin teisipäeval kiigujoogas, kolmapäeval jõusaalis, laupäeval kiigujoogas (ja kuna ilm oli nii mõnusalt päikepaisteline, siis jala, mitte autoga – nii et 2×15 minutit kiirkõndi trennile lisaks) ja täna jälle jõusaalis. Neli trenni nädalas. Ma ausalt ei planeerinud nii palju, lihtsalt juhtus nii :D

Kiigujoogas ma käisin eelmisel aasta korra nädalas, nädalavahetusel ei viitsinud. Hästi tugevalt oli sees see “tahan rahulikult hommikumantlis diivanil lebotada, mitte puhkepäeva hommikul kuskile kiirustada”. Laupäeval vedasin ennast trenni ainult siis, kui mõni sõber oli tulemas, keda näha tahtsin. Sügisel hakkas seda aga kahtlaselt tihti juhtuma, samuti hakkasid laupäevased trennid mingist hetkest toimuma vaid üle nädala – see on ainult kaks korda kuus. Ja kuna ma kiigujoogat nii väga armastan, siis mõtlesin, et AINULT kaks laupäeva kuus, muidugi ma viitsin :D

Nii et sellel aastal mul oli ainus eesmärk käia kiigujoogas nii palju kui võimalik. Mis tegelikult tähendabki ikkagi iganädalast teisipäeva õhtut ja paar korda nädalas laupäeva lõunat. Neljapäeva hommikul kell üheksa ei lähe kohe kuidagi :D

Jõusaaliga oli alustuseks eesmärk käia korra nädalavahetusel. No et tööpäeva õhtul ei viitsi / jõua, nädalavahetusel on rohkem aega. Kaaslane käis vahepeal kolmapäeval ka, aga mina alguses ei viitsinud, sest teisipäeval sai juba kiigujoogas käidud ja üldse väsinud, laisk jne :D

Nädalavahetuse jõusaaliga proovisime eri variante. Alguses käisime kuskil lõuna ajal, pärastlõunal… Ma täpselt ei mäletagi, no äkki 12-14 vahel vms. Me käime Tervise Paradiisis ja seal on laupäeval väga palju möllu, riietusruum on ju veekeskuse omaga ühine, jõusaalis endas oli inimesi enam-vähem okei koguses. Siis tegin ettepaneku, et käiks hommikul kohe pärast ärkamist ja sööks hommikust alles koju tagasi jõudes. No katsetasime siis ühe laupäeva hommikul kell 11. Inimesi oli pisut vähem kui peale lõunat, aga nälg tuli (me enne seda käisime kiirelt paarist kohast läbi, sellepärast alles 11 jõudsime jõusaali). Sel nädalal käisime pühapäeva hommikul kell kümme. Juhhei, nii vähe inimesi pole ma jõusaalis kunagi näinud! Riietusruum oli alguses täiesti tühi, ulme. Jõusaalis alumisel korrusel olime enamiku ajast kahekesi, lõpuks tuli paar inimest veel, üleval oli pisut rohkem inimesi, aga seal on rohkem ruumi ka, nii et ikkagi meeldivalt alarahvastatud.

Sel nädalal viitsisin kolmapäeval ka Kaaslasega kaasa minna – kohe pärast tööpäeva lõppu, jõudsime natuke peale poolt viit. Siis oli ikka palju rohkem inimesi, mis on muidugi loogiline. Jõusaalis sai tegelikult hakkama, aga hiljem sauna ma ei saanudki, sest üks ei töötanud ja teine oli naisi täis, ukse taga passida ja oodata ka ei viitsinud :D Aga ikkagi oli täitsa hea tunne keset töönädalat üks kiire trenn teha – mul on kolmapäeval vahetult enne tööpäeva lõppu üks kliendikoosolek, mille jaoks valmistumine võtab alati aega ja energiat, pärast seda on juhe nii koos ja vaimselt suur väsimus, et ongi hea minna ja jõusaalis füüsiliselt see “kopp on ees” tunne välja rassida. Mis siis, et väga pikalt ei viitsi :D

See on igatahes huvitav, et nädalavahetuse hommikul välja minemise ees on vastumeelsus järsku ära kadunud. Ma olen töö pärast nii harjunud vara tõusma, et nädalavahetusel “välja” magamine tähendab kella seitsme asemel üheksa-pool kümme ärkamist :D Kiigujooga algab laupäeval 11.30, sinna tühja kõhuga ei lähe, siis pean piisavalt varakult hommikust sööma, et jõuaks pisut seedida, muidu on tagurpidi asendites pisut ebameeldiv :D Aga jõusaali varem jõudmine on kohe täitsa tuntava eelisega inimeste arvu mõttes, seega kohe pärast ärkamist tundub parim variant. Saab välja magada, saab kohe päeva alguses trenni tehtud ja pärast jõusaali on täpselt paras Selverist läbi käia – päeva -50% pakkumised on lõunaks juba väljas ja valik on esinduslik :D

Eks ole näha, kas ma viitsin hakata igal kolmapäeval jõusaalis käima, aga kui vähegi viitsin, siis lähen. Nii võibki nädalas kolm-neli trenni ära tulla. Mis on minu jaoks müstika, sest ma olen viimastel aastatel nii passiivne olnud.

Aga tore!