Kaks aastat pärast värvianalüüsi ehk valge naine huulepulgajahil

Värvianalüüsis käimine on mu igaveseks rikkunud. Loen näiteks raamatust allolevat kirjeldust – ja ainus, mis ma mõtlen, on: jääsinine ja kuld küll kokku ei sobi 😀

Igal juhul olen värvianalüüsist ikka endiselt vaimustuses, aga millal ma oma värvikaarte viimati rahakotist välja võtsin, ei teagi 😀 Kuidagi sujuvalt läks nii, et kui ma alguses ikka üritasin vaadata kõiki oma parimaid toone, sealhulgas heledaid, siis kuna noid oli nii raske valida ja MULLE MEELDIVAD VÄRVID, siis sujuvalt on mu poeskäimistest saanud ikkagi puhtalt värvi vaatamised ja mind väga vähe kotib, kas tegu on suve või talve tooniga. Külm peab tema olema, aga kui inimesele meeldivad värvid, siis antagu talle värve. Carol ju ütles, et talve toone peab lihtsalt huulepulgaga tasakaalustama. Seda ma siis usinalt teengi 😀

Huulepulkadega olid aga pisut kehvad lood, sest mul oli neid ainult kaks. Üks Artdeco lilla, mis on mu lemmik – ja teine Benecos Hot Pink, mis mu erksamate talve roosadega imeliselt sobib. Aga täitsa puudu oli külm punane, heledam külm roosa, nö nude toon – kui Caroliga poes käisime, siis jäid sõelale YSL N44 ja MaxFactor Lipfinity 020 Angelic, aga esimese puhul ei meeldinud mulle hind (nagu hiljem välja tuli, siis ka mitte koostisosad – ehkki huulte peal iseenesest oli mõnus), teise puhul kauapüsivus, mis tegi selle kleepuvaks ja raskesti eemaldatavaks. No ja lisaks tundsin, et tahaks kontorisse lisaks olemasolevale lillale ja erksale roosale mingit vahepealset roosakat-lillakat-punakat…

No pidasin siis mina AI-ga nõu. Ta varustas mind erinevate soovitustega ja nii ma poodi läksingi. Douglases sattus mulle tore teenindaja, kes oli Clinique fänn – ja ta leidis mulle ühe toreda roosakaslilla… Lillakasroosa? Dramatically Different Lipstick, toon Raspberry Glace. Seal keskel oli hooldav huulepalsami tüüpi osa, mis ideaalne talveks ja Clinique tõi AI välja kui ühe kõige puhtama koostisega variandi. Nii et ma siis otsustasin – ok, maksan selle pisut üle 30€, asi on seda väärt. Lisaks leidis teenindaja mulle ka YSL N44 lähedase nude tooni Douglase enda brändi alt – Fancy Rose. Tolle koostisosade puhtust võrdles AI Artdecoga, et selline keskmine, mitte kõige hullem. Hind oli ka soodne, 15€ kanti – nii et läks kaubaks. Aga külma punast ei leidnud 😀 No ei olnud ükski see 😀 Kunagi käisin ka Tradehouse’is sama sooviga, teenindaja näitas mulle hullult palju toone, aga ükski ei tundunud see. Pean ikka kesklinna ilupoodides veel ühe tiiru tegema, nüüd on mul paar konkreetset värvitooni, mida AI soovitas, aga neid Douglases polnud.

Haha, et ma suutsin kirjutada nii pika lõigu meigist, andke mulle medal. Aga huulepulk on tõesti ainus asi, mida ma rõõmuga kasutan, sest nii vähe vaeva ja nii palju tulemust! Kõik ülejäänud möginad, mida näkku määrida, jäävad minu poolt kasutamata. Sorry, aga ma ei viitsi kulutada oma aega millegi mökerdamiseks, et seda õhtul siis eemaldada. Huulepulk kulub ise maha 😀 Ja no ma KINDLASTI näeks ehk veel parem välja, kui oleks puuder ja ripsmetušš ja mida iganes veel, aga mind on õnnistatud tumedate kulmudega ja ma meeldin endale suurepäraselt täpselt sellisena, nagu olen. Aga vot huulepulk küll lisab asjale juurde.

Ma siis täna suure rõõmuga ka üritasin kõik oma vanad ja uued huulepulgatoonid üles pildistada. Keeruline see oli, sest täna oli õueski äärmiselt vähe valgust ja ega ma palju vaeva ka ei viitsinud näha. Sobiv sviiter, kõrvarõngad, huulepulk peale – pugesin magamistoa kardina taha, et oleks hele taust ja langeks aknast loomulik valgus, selfie klõps ja tehtud. Null filtrit (ma ei tea, kuidas neid kasutada või kust neid saab). Nii et sellised kodukootud pildid, ajavad asja ära küll.

Vasakul vanad, paremal uued!

Näide 1, kuidas ma kangekaelselt talve toone kannan 😛

Näide 2 – ikka talve toonid 😀

No see sviiter peaks minu roosa olema, uus Clinique huulepulk sobib sellega imeliselt. Ja need Kristeli kingitud kõrvarõngad on mu suured lemmikud.

Selle lilla sviitriga läheb too tagasihoidlik nude toon mu arust päris hästi kokku – teised värvid oleks nagu liiga erinevad.

Aga nende kahe vaarikapunase sviitriga (pildil nude tooniga) ei sobi ikka ükski neljast toonist. Vaja on seda päris õiget külma punast. Katsun ükspäev täpselt sellesama sviitri ja kõrvarõngastega kesklinna ilupoed läbi käia. No peab ju kuskil see õige toon mind ootama!

Kuidas ma 4000tk puslet panin

Kõige rohkem panen ma 1000tk puslesid, aga üldiselt sobib kõik vahemikus 500-2000tk. 3000tk puslesid on minuni läbi aegade jõudnud seitse – kokku panin neist vaid kaks, ülejäänud tundusid liiga kirved ja vahetasin / andsin / müüsin kokku panemata ära. Ma tean, mis mulle naudingut pakub ja mis mitte – usun, et see oli tark valik 😀

Ma ikka vahetevahel surfan puslesid müüvates e-poodides ja teen wish liste. Siis vaatan alati ka kõiki suuremaid puslesid, kuni 42 000tk välja 😀 Ikka sellepärast, et kunagi tahan ma kokku panna veel suuremaid puslesid ja kui ma näeks mõnd ideaalset värvilist pilti, mis mind kõnetab, võiks ju juba lasta selle kellelgi sünnipäevaks või jõuludeks kinkida. Aga mingil põhjusel on nii, et kui 3000tk puslede hulgas on mul veel mitu lemmikut – mis, olen kindel, minuni mingi hetk jõuavad – siis sealt edasi ükski pilt väga ei kõnetagi. Ma ei paneks elu sees kokku 4000+ tükki mingit loodusvaadet, kus on ainult erinevad sinised, rohelised ja pruunid toonid. Ma ei ole suitsidaalne 😀

Igatahes, eelmise aasta aprillis jäi mulle ühes FB puslegrupis silma äge värviline 4000tk pusle, mis mind väga kõnetas ja tundsin, et see oleks täpselt sobilik isend esimeseks nii suureks katsetuseks. Kuna mul oli riiulis ootel õige mitu 3000tk puslet, mis mind tegelikult heidutasid, pakkusin neid vahetuskaubana ja läkski õnneks – andsin neist 2tk vahetuseks. Jess!

Teadsin, et selle pusle jaoks mul lauapinda pole ja kokku panna saan seega vaid magamistoa põrandal – õnneks on meie elamise ainsas kassivabas ruumis piisavalt vaba põrandapinda. Teadsin, et selle puslega läheb nii kaua aega, et kokku panemine peaks kindlasti jääma suvepuhkuse aega. Eelmisel aastal ma selleni ei jõudnud, aga sel aastal tundsin, et tahan “kaelast ära saada”. See pusle tekitas minus ühtviisi elevust ja heidutas. Igal juhul sain õekese nõusse ja hakkasime pihta.

21.07 õhtul alustasin tükkide sorteerimisega:

22.07 õhtuks olid tükid sorteeritud:

Samal ajal, kui mina lõpetasin sorteerimist, oli õeke juba esimesed laigukesed kokku saanud. Paigutasime need esialgu mu 3000tk puslealusele:

23.07 sain ka mina hakata puslet panema:

…

Kuidas ma jälle kogemata jooksuvõistlusel käisin

Esimene kord oli mäletatavasti 2019 juunis, kui õeke laevapiletit ei saanud – läksin enda teada tema särki ära tooma ja jooksin selle asemel kogemata poolmaratoni 😀

Vahepeal on oi kui palju vett merre voolanud ja olen leidnud endale jooksmise asemele ägedamad trennid. Jooksuvõistlustel osalesin aastatel 2019-2021 – sealt edasi vist tööandja enam ei maksnud ja ma ei olnud nii suur jooksmise fänn, et jätkata. Kolm aastat ei jooksnud üldse, käisin ainult kiigujoogas ja periooditi jõusaalis. 2024 läksin Vertical Fitnessi trennidesse – sama aasta mais tekkis mõte, et äkki peaks lühikesi distantse jooksma, on ikka kasulik ja pole nii tüütu. Mul oli toona reegel, et kui ma ei läinud rattaga tööle, pidin see päev 2km jooksma 😀 Tegin seda tervelt viis kuud! Aga siis sai hooaeg läbi ja järgneval kahel aastal ei olnud mul mitte mõttepoegagi, et võiks lühijooksudega jätkata. Muu trennikoormus oli piisav ja ka see 2km oli tüütu.

Õeke on omal ajal ka maratone jooksnud ja ehkki tal oli jooksmises pikem paus, siis nüüd on ta viimased kuud jälle jooksmas käinud, treenib järgmiseks maratoniks, mis ta kavatseb paari aasta pärast ette võtta. Õhtujooksule oli ta registreerinud ennast oma 14-aastase pojaga. Tollel oli aga täna paha tuju ja teatas, et ei kavatse osaleda. Ütlesin, et no ma tulen siis tema asemel – ei saa ometigi numbrit raisku lasta, pimedas ma polegi jooksnud ja see distants on nii lühike, et võib ilma ettevalmistuseta ka joosta. Ümber registreerida nii viimasel minutil muidugi ei saanud, nii et mu tulemus ongi nüüd 14-aastaste poiste vanusegrupis, ärge palun jooksupolitseid kaela saatke 😀

Olen alati öelnud, et mulle ei meeldi eriti jooksmine, aga armastan jooksuvõistluste melu. 10km distants on aga piisavalt tüütu ja pisut kurnav. Meluga on seda muidugi toredam joosta, aga siiski.

3km – no ma ausalt olin üllatunud, KUI lihtne see oli – arvestades, et viimati jooksin kaks aastat tagasi. Kas mu vorm on lihtsalt parem tänu sellele, et ma muud trenni teen? Olen nii lühikest distantsi jooksnud võistlusel varem ainult ühe korra – 2019 sinilillejooks oli kõige esimene jooksuvõistlus üldse, kuhu Kaaslane mu vedas 😀 Toona olin kindlasti tunduvalt kehvemas vormis – aga otsisin üles, et aeg oli 00:16:16. Tänane ametlik aeg oli 00:18:38 – aga no ma ausalt ütlen, et ega ma üldse ei pingutanud ka. Läksin ju õekesele seltsi pakkuma ja olin tema jänes, aga ta ei jaksanud väga kiiresti joosta ja nii ma siis tšillisin koos temaga. Pulss muidugi oli üsna kõrge, aga no mis te tahate, ma pole nii ammu jooksnud 😀 Ma muidugi ei tea ka üldse, mis normaalne pulss joostes oleks, ma ei ole kunagi sellistele detailidele tähelepanu pööranud, vaid lihtsalt jooksnud nii, nagu torust tuleb 😛

Kui need 2km ringid, mida kaks aastat tagasi jooksin, olid ikkagi pigem tüütud ja väsitavad, siis see 3km melu saatel oli absoluutselt nauditav. Kordagi polnud tunne, et oleks jube raske või tüütu. Võistluse jaoks mõnusalt lühike distants! Ma olin meeldivalt üllatunud, see jooksukogemus tõesti OLI nauditav!

Olin jooksmisele täielikult käega löönud, aga tänane oli jällegi täiesti uus kogemus. Ei pea üldse eelnevalt trenni tegema, saab lihtsalt jooksuvõistluse melu nautida, ilma et liigselt väsiks või tüütuks muutuks… Kes oleks osanud arvata 😀 Järgmisel aastal panen ennast ise kirja ja Plika ütles, et tema võib ka tulla. Siis jätan tema õekesele seltsiks ja pingutan pisut parema aja nimel ka 😀

Kas sul on midagi teha, midagi oodata ja kedagi armastada?

Ma osalen Merit Raju aasta aega kestvas programmis, kus igal kuul on oma teema ja igal nädalal on oma ülesanne.

Tänase ülesande teemaks oli elu tähendusrikkus. Ja mõeldes sellele, soovitas ta küsida kolm küsimust. Kas sul on midagi teha? Midagi oodata? Kedagi armastada?

Oo, kas teate, kui tihti ma sellest mõtlen, kuidas ma armastan oma elu. Arenguruumi on muidugi ka, alati on – minul eelkõige suhte- ja remondirindel. Asju, mis teevad tuju kehvaks, väljakutseid, mida ületada – neid on muidugi ka, kellel poleks 😀 Aga see, milliseks ma olen oma elu teadlikult ehitanud – ma armastan seda tõesti kogu südamest. Ja ennast samamoodi.

Kas mul on midagi teha? Kui alustada asjadest, mida PEAB tegema… 😀 Palgatöö pole kindlasti mu kutsumus, aga teen seda väga hästi, rõõmu ja tänuga. Koduse elu olen suutnud nii ära organiseerida, et kõik toimib võimalikult efektiivselt, seega ei pea ma majapidamisele liiga palju aega kulutama. See, et 3x nädalas teevad süüa lapsed – oivaline 😀 Ja kui jätkata asjadega, mida ma tahan teha – mul on lõputu võimalus teha erinevaid ägedaid trenne, lugeda raamatuid, panna puslesid. No ausalt, kunagi ei ole igav 😀

Kas mul on midagi oodata? Hetkel ootan väga reisi, mis Kaaslane mulle sünnipäevaks kinkis – see on juba õige varsti. Astusin sel suvel ühe konkreetse sammu lähemale oma kutsumusele, mis on korrastamine. Tahan sellega esialgu tegeleda põhitöö kõrvalt ja eks siis edasi ole näha. Ootan väga koduvahetust – maja müüki ja korteri ostu, et saaks uues kodus nullist seada paika veel efektiivsemad süsteemid (aaaaga selleks tuleb teha praeguses kodus veidi korrastustöid, panna maja müüki, leida sellele ostja ja leida ka sobiv korter kuhu kolida – kuidas ma soovin, et need sammud oleks kõik maagiliselt juba tehtud :D). Pikemas perspektiivis ootan välismaale kolimist ja kunagi oma unistuste maja ehitamist 😀 Kas need viimased ka teoks saavad, näitab elu. Aga nii rahuldustpakkuv on neist unistada ja plaane teha! Hakkasin Duolingos tšehhi keelt õppima – just for fun 😀 Päriselt, on nii palju ägedam elada, kui on midagi ägedat plaanida! Plaanid võivad aja jooksul lihtsalt muutuda, see on osa elust 😀

Kas mul on kedagi armastada? Perekonda, kasse, sõpru – armastan neid kuuni ja tagasi. Ja iseennast armastan ka, täiega. Ma armastan kogemusi, mida tuleb aina juurde, ma armastan arengut, ma armastan oma välimust, enesekindlust ja optimismi… Ja olen selle kõige üle nii tänulik.

Kiigujooga on suvel neljapäeva hommikuti, ma jõudsin sinna puhkuse ajal täpselt ühe korra, muidu on olnud kolmekuine paus. Täna käisin jälle üle pika aja, nautisin seda aeglasemat tempot võrreldes teiste trennidega. Ideaalne laupäevahommikune lõõgastus! Pärast seda tegin teise ringi poodide tiiru. Ja siis sõitsin rattaga koju – mõtlesin, kuidas ma armastan Pärnut, trenni, toredaid inimesi mu ümber, teise ringi poode ja üldse oma elu. Armastan täpselt sellisena, nagu see on, ja ootan elevusega kõiki neid toredaid asju, mis mul veel plaanis on.

Ja siis tulin koju ning kuulasin nädalavahetuse ülesannet, mis inspireeris blogima.

Elu tähendusrikkusega on mul kõik üsna hästi, ütleks ma 🙂

Inimesel peavad plaanid olema

Viis kuud tagasi otsustasin, et võiks vahetada maja ükskõik millal lähitulevikus 4-toalise korteri vastu. Täna otsustasin, et võiks kunagi Tšehhi kolida 😀

Sellest ma vist polegi jõudnud blogida, et ma tahaks ikkagi kunagi unistuste maja ka ehitada 😀 Mitte ise ehitada, eks, aga lasta projekteerida täpselt selline, nagu tahan. Forever home. Siiani mu unistus oligi, et järgmised 10-15 aastat korteris ja siis see maja.

Aga 😀 Mul on alati olnud unistus elada oma elus veel vähemalt mõnda aega välismaal. Kus, seda ma polnud veel täpselt paika pannud. Euroopa on igas mõttes kõige mugavam. USA, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa oleks küll kõik sobivalt ingliskeelsed ja üliägedad, aga logistiliselt, kui tahaks peret ja sõpru ka regulaarselt näha, paras p*rse. No ja elamisload, viisad, kogu see jant lisaks.

Ühesõnaga, Euroopa. Siiani ma pigem mõtlesin, et kuna kõige lihtsam oleks ingliskeelses keskkonnas elada ja UK Brexiti tõttu on pisut keerulisem, siis äkki näiteks Iirimaa. Aga no ega ma ei ole neid plaane kuidagi konkreetsemalt kuskile veeretanud.

Täna mõtlesin, et valiks kliima järgi 😀 Mina, erinevalt paljudest, ei aja taga pidevat päikesepaistet. Mulle meeldib täiesti konkreetselt neli aastaaega. Tahan, et talvel oleks kindlasti lund ka, aga tahaks, et ei oleks nii pikalt nii pime ja lägane. Londoni kevad ja sügis meeldisid mulle väga, talve häda oli lumevabadus, suvel on seal noil päevil kuuldatavasti üsna tüütud kuumalained. Igatahes, rääkisin oma jutu Geminile ära (ise samal ajal teleka ees vedeledes ja teise silmaga Malluka vlogi vaadates) – Gemini pakkus mulle välja Austria, Sloveenia ja Tšehhi. Täpsustades natuke mu Kaaslase eriala ja töökogemust, jäi kindlaks valikuks Tšehhi. Linnadest oli valikus Praha ja Brno – ma pigem võtaks viimase, väiksem on parem 😀

Nii et 10-15 aasta pärast siis Brno, jah? 😀 Uurisin igasuguste asjade kohta, mis mulle igapäevaelus tähtsad – tundub, et Tšehhi võiks elukeskkonnana mulle täitsa sobida 😀 See keeleõppimine saab muidugi olema rist ja viletsus, aga esialgu saab ju inglise keelega hakkama.

No ja siis vaatab, kas hakkab nii meeldima, et õpime kohaliku keele selgeks ja jäämegi sinna elama või tekib ikka igatsus külma lägase Eesti järele ja forever home tuleb siia.

Plaanid peavad olema!

Scroll to Top