Sep 192020
 

Ligi aasta aega tagasi, oktoobri lõpus 2019, ostis Kaaslane piletid Lords of the Sound kontsertile “Music Is Coming”. Tegu on Ukraina sümfooniaorkestriga, mis esitab kaasaegset filmimuusikat.

Ja siis tuli koroona ning kontsert lükati sügisesse. Juhtumisi täpselt sellele päevale, mis oleks olnud minu ja Eksabikaasa 11. pulma-aastapäev :D Ma niimoodi irvitasin ja tegime Kaaslasega nalja, et saadame kindlasti Eksabikaasale kontserdilt selfi.

Aga nojah, juhtus hoopis nii, et Kaaslane veedab oma aega üksikpalatis… Ja mina pidin endale seega uue deidi leidma. Ja Eksabikaasa miskipärast ei tulnud :D Ma isegi kuulutasin korra FB-s, aga keegi ei reageerinud. Ja siis lugesin Stuudiumist Plika reedeste tundide kirjeldust, kus muusika all oli kirjas: Mis on sümfooniaorkester? Kes on dirigent? Ja küsisin Plikalt – tahad, lähme kontserdile, näed elusast peast? Plika oli nõus.

Ja nii me siis läksimegi. Ja see kontsert oli ÜLIäge! Kokku 20+ esitust peamiselt erinevatest filmidest (Harry Potter, Lord of the Rings, Pirates of the Caribbean), sarjadest (Game of Thrones, Vikings, The Whitcher), isegi arvutimängudest (Mortal Combat, World of Warcraft, Assassin’s Creed). Iga loo ajal lasti ka vastava filmi/sarja/mängu kohta suurelt klippe taustaks seinale… Enamik olid instrumentaalpalad, aga mõnel esitusel oli ka vokaal lisaks ja see oli eriti võimas.

No ja siis kõige lõpus oli veel mitu ülilahedat üllatuspala, aga ma mõtlen, et kui on üldse mingi võimalus, et keegi mu blogilugejatest peaks homme sellele kontserdile veel minema, siis ma igaks juhuks ei ütle :D

Plika nautis kontserti sama palju kui ma ise, tema lemmik oli “Guardians of the Galaxy” – lauluks “Hooked on a Feeling”, mida meie generatsioon teab Ally McBeali sarjast :D Ma avastasin, et mul on selle sõnad osaliselt ikka veel peas – müstika, mis asjad ajust välja ei tule… Seda laulu lauldi duetina.

Üks solistidest oli täitsa müstiline. Kui ta esimest korda laulis, siis paistis, et naine. Alles hiljem, kui ta uuesti lavale tuli, siis vaatasime, et oot, seesama, kes alguses ja vist hoopis mees. Ja no lõpuni ei olnud kindlad. Pikad sirged juuksed ja hämmastav hääletämber. Selles videos on näha ja kuulda:

Ju ta ikka mees on, sest teine solist oli naine :D

Mul on väga hea meel, et saime Plikaga koos kontserdil käia ja meil oli koos väga tore. Samas igatsesin aga nii väga Kaaslase järele – tema oli ju see, kes need piletid ostis ja nii väga oleks tahtnud seda elamust temaga jagada…

Ehk tulevad nad kunagi veel Eestisse tuurile, nii et saame koos ka nautida :)

Igal juhul oli üliäge.

Sep 182020
 

Rõõmustasin mina, et talvepuud on meil olemas ja sellega mureta, kui Kaaslane ükspäev teatas – ah, ma tellisin siin ligi tonni briketti, reedel tuuakse ära. No tänks, eks :D

Ja toodigi täna lõuna ajal, peaaegu minu kõrgune kott:

Sinna värava juurde see esialgu minust jäigi, sest keset tööpäeva ei hakanud ma nendega ilmselgelt miskit ette võtma.

Kaaslase vend pidi mulle õhtul appi tulema, nii et kui ma olin pärast tööpäeva lõppu poes käinud ja Poisi ning tema pinginaabri klassivenna sünnipäevalt jalkatrenni sõidutanud, jõudsin koju tagasi, vahetasin riided ja läksin kuue paiku välja ettevalmistusi tegema. Brikett pidi minema kastidega varju alla, aga varjualune oli nii asju täis, et sinna poleks mitte midagi mahtunud. Tõstsin seal siis asju ringi, tekitasin käiguraja ja veidi ruumi, loopisin garaažist kõik sinna kogutud kastid välja.

No ja siis hakkasin lihtsalt otsast pihta, briketti kasti laduma:

Ootamatult sai abikäsi palju enam kui ootasin – vend tuli oma kaaslasega, Annika helistas ja uuris, mis teen, tuli ka appi, Plikagi lõi käed külge. Küllap oleks Poisski aidanud, aga ta oli just jalkatrennis jalale haiget teinud ja lonkas täiega.

Kaste meil muidugi nii palju polnud, et kogu see tonn (no päris nii palju polnud, pisut vähem – äkki 900kg? Või 700?) ära mahutada, aga Kaaslase vend ehitas kastidest “seina” ja sinna taha sai siis lihtsalt kõik ülejäänud lahtiselt kuhja kallata.

Kolmveerand kuus nad jõudsid ja kolmveerand seitse oli KÕIK tehtud. Täielik ulme! Nii kiiresti pole kunagi ühedki küttepuude talgud läinud :D Pean tunnistama, et briketti oli palju lõbusam kasti laduda kui puuhalge riita. Sihuke lihtne sümmeetriline värk :P

Järgnes mõnusalt seltskondlik õhtu, sain tänutäheks kõigil kõhud täis sööta.

Nüüd siis talveks valmis. Igakülgselt.

Ma olen nii tänulik, et see kõik nii lihtsalt ja meeldivalt läks.

Sep 172020
 

Kui väikesed Maximad on poed, millest ma parema meelega eemale hoian, siis me suur Maxima on põnev. See pole kindlasti parim koht, kus kiirelt oma igapäevaseid sisseoste tegemas käia – see on lihtsalt nii suur, et juba ringi käimine võtab aega. Mina käin seal tavaliselt korra-paar nädalas ja ostan siis korraga kõik vajaliku. No näiteks värske kraami valik on seal väga hea, 200g spinat ja rukola maksavad kõigest 1.49€ (lisaks rahale ka pakendi kokkuhoid – üks kilepakend iga 200g kohta vs kilepakend + plastkarp iga 100g kohta). Ube tomatikastmes inglise hommikusöögi jaoks ostan ka sealt – Maxima enda brändi. Olen aja jooksul vist pea kõik erinevad saadaolevad läbi proovinud, see maitseb “õigesti” ja hind on kõigest 0,75€. Rimi omad olid ükskord tulisoolased, enam ei julge osta, ökovariant on liiga mage ja ma ei viitsi eraldi maitsestada, Eesti tootjate omad on pisut teistsugused ja pole nagu päris see… Heinz on lihtsalt poole kallim, küll tihti soodukas, aga ikkagi.

Aga mitte söögist ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Maxima juures võlub mind ka nende tööstuskaupade valik ja allahindlused. Ma ei saa midagi parata, et ma olen loomu poolest vaikimisi säästlik, nagu esimene lõik seda juba näitas :D Näiteks sokkide puhul ma ei näe mitte mingit mõtet neid täishinnaga osta, sest tean, et varsti tuleb jälle -40% :D No vahel on üldse kõik tööstuskaubad -40%, aga see on üks päev korra kuu-paari tagant, ma tihti magan selle lihtsalt maha. Samas on kõik tootegrupid suht regulaarselt iga teatud aja tagant terve nädala soodukas – nädalas korra ikka poodi satun, saan nii kõik vajaliku kätte.

Ega need allahindlused jäävad minust enamasti kasutamata, tihti ma tööstuskaupu üldse ei vaatagi. Aga vahel lihtsalt juhtub nii, et kuidagi juhuslikult satun sinna ja on tuju ja on soodukad ja leian midagi rõõmustavat.

Sel nädalal sattusime Maximasse suht plaanimatult ühel õhtul koos Plikaga. Tavaliselt käin ma poes Kaaslasega või üksi, lastega harva. Riided olid -40%, ma möödaminnes pisut vaatasin neid… Ja leidsin ohtralt kassipiltidega tüdrukute riideid :D Ilma lapseta lihtsalt suuruse põhjal ostmine pole mulle kunagi meeldinud, nüüd oli hea Plika kohe proovima saata. Ja ostsimegi suuruseid 146, 152 ja 158 – kõik parajad, no viimasel veits kasvuruumi on. Kõige põnevam oli aga see, et kui mina olin arvestanud, et saan 40% alla hinnasildi hindadelt, siis hiljem tšekki uurides selgus, et neil toodetel olid täishinnad hinnasildist ca poole odavamad ja sealt läks VEEL 40% maha… Ehk et ma sain kaks dressikat, ühe pikkade käistega mõnusast pehmest riidest pluusi ja ühe t-särgi kokku 12.16€ eest. Ulme :D

Kasutan seal alati äppi, sisse skännides ma täpselt hindadest aru ei saanud, alles kodus tšekki vaadates tõdesin, et NII odav. Ja ei saagi aru, miks. Ainus seletus oleks see, et need riided olid juba kõik lõpumüügi hindadega, seda on varem juhtunud küll. Aga tavaliselt on siis hinnasildil punaselt need lõpumüügi hinnad peal. Ja ei ole kaugeltki nii head suuruste valikut. No igatahes, ei kurda, üldse mitte :D

Lisaks sellele sattusin mööduma tassidest. Ma alati vaatan, aga mul suht spetsiifiline maitse, nii et kuigi paljud võivad olla ilusad, pole soovi neid osta. Ja nüüd siis… KASSID. Täpselt mu lemmikkujuga tassid, täpselt õige suurus, kollakat tooni, seega sobivad mu ülejäänud nõudega. Täishind 2.40€, soodushind 0.99€ :D No ma ilmselgelt oleks ostnud need ka täishinnaga, aga tore ju ikka, kui veel soodsamalt saab :D

Mul olid ligi kümme aastat need kollased värviliste triipudega tassid, mida ma jumaldasin, viimased kaks kukkusid millalgi mõned kuud tagasi väikese vahega puruks. Pärast viimase tassi katki minemist ma konkreetselt nutsin :D Ja sellest ajast saadik ongi mul See Õige kohvitass puudu olnud.

Meil on üldse tassidel välja kujunenud väga konkreetsed rollid, mida naljalt ei riku. Ma usun, et enamikul inimestel on oma lemmik kohvi- või teetass, aga mitte päris nii, et igal tassil oma ülesanne ja teiste asjade jaoks ei kasutata? :D

Lapsed joovad meil 99% ajast vett, kann ja klaasid on kogu aeg laua peal. Nii et tasse kasutavad nad üliharva – tee, kakao või piima jaoks (viimast ma ise kunagi ei osta, Kaaslane vahel toob lastele, aga vabalt võib mööduda kuid ilma piimata :D). Vasakpoolne on kingitus Plikale ühelt tema parimalt sõbralt. Parempoolsed jäid mulle näppu Rimis ja ehkki eelistan “ümaramaid” tasse ning kõik me muud nõud on kollased, siis must-valge mulle iseenesest meeldib (ja sobib ju kõigega :D) – no  ja kassid! Ja rattad!

Igatahes, need on laste tassid, mida meie kunagi ei kasuta.

Nii ja siin pildil on siis “meie” tassid, millest jällegi lapsed praktiliselt kunagi ei joo. Lepatriinudega on suuremad, neid on mul neli, sain kunagi Mariselt kingiks – need on täiskasvanute teetassid. Kaaslasega jõime iga õhtu teed, nüüd pole viitsinud üldse teha… Ühesõnaga neist tassidest muud ei joo :D Parempoolset väiksemat on mul kolm tükki, tulid koduga kaasa – enamik siia jäetud nõusid andsin ära, aga tassid jäid, sest meeldis nii kuju kui kollased detailid. Nendest kujunesid välja kohvitassid, mida kasutame siis, kui meil on külalised – need on pisut väiksemad ja seega jagub kohvi rohkematele :D Nendest me viimased kuud hommikukohvi joonud olemegi, aga jah, polnud See Õige. Nüüd jälle on. Kiisud :)

Tegelikult mul on kindel plaan tellida endale siit saidilt üliäge kassidega tass (see flash sale on neil seal kogu aeg ja isegi postikuluga koos ei tule ulmesumma) – jäi kunagi reklaam ette ja mängisin seal pikalt kujundamisega, sain jumala ägeda tulemuse. Kaaslase moodi meest ma ei suutnud teha, aga enda moodi naise küll :D Takistuseks sai see, et neil ei olnud võimalik valida, kummale poole tuleb pilt ja kummale kiri. Minul on kohvitass alati paremas käes ja nii oleks minu poole kiri – aga ma tahan kasse. Nende klienditeenindusest öeldi, et tõenäoliselt võib see valik mingi hetk lisanduda – olla teisedki küsinud. Nt varem oli ainult kahe kassi variant, nüüd saab ka kolm. Viimati, kui vaatasin, siis veel ei saanud valida… Aga näete, umbes midagi sellist saan loodetavasti kunagi :)

Ei, mul ei olnud tegelikult plaanis nii pikka postitust tassidest kirjutada, I can’t help it :D See lihtsalt eskaleerub, nagu juhtus ka selle klaasipostitusega :D

Sep 162020
 

2020 pidi olema stressivaba lugemisaasta, mäletate? Koroonat selles kokkuleppes polnud ja viimase nädala sündmuseid ammugi mitte.

Eelmise nädala teisipäeva hommikul läks pisut väsinud ja näost ära, aga enda teada täiesti terve Kaaslane perearstile, et uurida, miks tal sinikad ära ei kao. Vereanalüüsi tulemus oli nii kehv, et ta saadeti sealt otseteed EMOsse, kust suunati edasi Tallinna haiglasse. Öeldi, et nemad saaks transportida kolmapäeval, aga parem oleks teha vereülekanne kohe samal päeval, nii et oleks hea, kui keegi saaks ära viia.

Niisiis sõidutasin ta Tallinna ja sõitsin üksi sama targalt Pärnusse tagasi. Kolmapäeval võeti luuüdi proov, tehti kompuutertomograafia, veel vereanalüüse.

Neljapäeva hommikul saime diagnoosi: aplaasia ehk aplastiline aneemia.

Kas teie teate, mis see on? Mina ka ei teadnud.

Luuüdi puudulikkus. Ehk et luuüdi ei tooda immuunsüsteemi jaoks vajalikke rakke.

Põhjus? Seda pole siiani leitud. “Noortel vahel lihtsalt juhtuvat”, midagi sellist ütles arst. Üheks trigerdajaks oli ilmselt stress. Kas mingi füüsiline põhjus üldse leitakse – pole kindel.

Ravi? Luuüdi siirdamine. Õigemini – kõigepealt proovitakse immunosuppressantidega immuunsus nulli tõmmata, sest on väike lootus, et luuüdi selle peale restardi teeb ja uuesti vajalikke rakke tootma hakkab. Aga see on ebatõenäoline. Nii et ilmselt siiski luuüdi siirdamine. Selleks on vaja sobivat doonorit. Pere on juba kahjuks välistatud. Seega otsitakse doonorit üle-Euroopalisest andmebaasist. See võib võtta kuid.

Kas varem siis tõesti mitte midagi viga polnud? Kaaslane on aastaid regulaarselt verd andmas käinud, mina viimased 1,5 aastat koos temaga. Viimati käisime mai alguses, siis oli tal hemoglobiin kõrge ja kõik korras. Ta ise oskab tagantjärele välja tuua vaid seda, et kuskil augusti alguses tekkis väsimus, mis tasapisi suurenes – aga nii aeglaselt, et ei tundunud kuidagi suure ohu märgina. Ainsaks füüsiliseks sümptomiks olid juba varem mainitud sinikad – esimest korda märkasime neid augusti keskel, kui terve Kaaslase keha pärast vihtlemist ulmeliselt jube välja nägi. Sealt edasi sinikaid muudkui tekkis. Aga me arvasime, et lihtsalt mingi aine puudus – seda Kaaslane perearsti juurde tuvastama läkski. Arsti sõnul – kui punaste vereliblede arv oleks korraga nii palju langenud, poleks ta suutnud voodistki tõusta, aga kuna see toimus pikkamisi, oli kehal võimalik olukorraga harjuda. Ja kohe alguses küsiti, kas tal pole hingamisraskusi, mis olevat sellises seisus tavalised… Neid ei olnud üldse.

Kuna kõik sümptomid vihjasid leukeemiale, siis see diagnoos on tegelikult juba isegi hea uudis. Ja pärast siirdamist saab päris suur osa täitsa terveks. Kaaslane on noor ja tugev, tervislike eluviisidega sportlane… Seega kõik räägib tema kasuks.

Lihtsalt. Tuleb oodata. Ja uskuda. Ja positiivselt mõelda.

Kuna laenukindlustust LHV tol hetkel ei pakkunud, oli meil plaanis kohe pärast laenu võtmist teha mõlemale korralik elukindlustus. Ja õnnetusjuhtumikindlustus. Võtsime kevadel pakkumised, aga ei jõudnud nende võrdlemiseni, sest tuli koroona ja eriolukord. Kodukontor ja distantsõpe võtsid nii läbi, et lükkasime seda muudkui edasi. Siis tuli suvi ja puhkused ja… Nii lükkus võrdlemine veel edasi. Ehk et… Jäi tegemata. Kaaslasel on küll rattavõistlustel osalemiseks kohustuslik õnnetusjuhtumikindlustus, aga sellest pole antud hetkel tolku.

Sõbrad, kindlustage ennast. Kunagi ei tea.

Meil on õnneks hästi. Oleks lihtsam ja muretum, kui oleks olnud kindlustus, aga saame hakkama ka ilma selleta. Esialgu on pool aastat töövõimetushüvitis, lisaks saab taotleda töövõime toetust. Selle ajaga on juba täitsa tõenäosus terveks saada :) Aga säästame nüüd igaks juhuks nii palju kui võimalik. Kui läheb kauem, siis on abiks.

Olen läbi mõelnud ka kõige kehvemad stsenaariumid ja vastus on õnneks sama: saame hakkama.

Nii et Kaaslane on PERHis, madala immuunsuse tõttu üksikpalatis. Nädalavahetusel sain teda veel vaatamas käia – lasti koguni palatisse ja puha. Küll maski, kitli ja kinnastega ning väga lähedale minna ei tohtinud. Sellest nädalast on koroona tõttu jälle külastuskeeld. Õnneks on tal suur telekas, saab vaadata nt Eurosporti, Tour de France just käib :) Läpakas, luger, raamatud, ajakirjad – kõik on olemas. Suhelda saab ka chatis ja telefonis.

Esialgu on vaja palavik alla saada, nii et raviks on hetkel antibiootikumid ja suht regulaarsed vereülekanded. Tundub, et mõjub – palaviku number on väiksem ja Kaaslase hääl reipam. Sealt edasi, täpselt ei teagi. Tartus on vaja mingeid uuringud teha, võib-olla proovitakse neid immunosuppressante… Kumb enne, ei tea. Elame üks päev korraga.

Arst on öelnud nii seda, et tuleb valmistuda väga pikaks haiglas olemiseks, kui ka seda, et tervise paranemisel on lootust saada koju ravimite peale. Tööle muidugi minna ei tohi, aga kui saaks haigla asemel kodus doonori leidmist oodata, oleks juba tohutult palju parem. Kuidas aga sobivad madala immuunsusega kokku tööl käiv naine, koolis käivad lapsed ja kolm kassi (arvestades, et Kaaslasel on kerge kassiallergia)? Mina võiks kodukontorisse ka jääda, aga lapsi ju koolist koju ei jäta ja kasse ka asumisele ei saada… Nii et jah. Selles suhtes ei julge hetkel midagi loota ega arvata.

Sellegipoolest andsin Kaaslasele korralduse, et kui ta Plika sünnipäevaks koju ei jõua, siis 23. november oleks hea (meil siis aastapäev). Ja et jõuludeks olgu kindlasti kodus :P

Ehkki diagnoos on olemas, on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Eks kõik selgub. Vaja on lihtsalt oodata. Ja positiivselt mõelda. Ja uskuda. Kõik saab korda.

Esimeste päevade teadmatus oli kahtlemata kõige raskem. Siis ei suutnud küll kogu aeg positiivne olla. Vahepeal käisid ikka väga mustad mõtted peast läbi.

Aga praeguseks on möödas nädal ja oleme saanud olukorraga pisut kohaneda.

Nüüd olen ma jälle positiivne. Ma päriselt SUUDAN olla positiivne! Ma päriselt USUN, et kõik saab korda.

Ja on NII PALJU asju, mille eest ma olen piiritult tänulik.

Ma olen tänulik selle eest, et Kaaslane läks perearsti juurde nüüd ja mitte hiljem, mil olukord oleks võinud olla juba palju hullem.

Ma olen tänulik selle eest, et meie ümber on nii palju toetavaid inimesi. Kaaslasel on toetav perekond, minul samamoodi. On töökaaslased, sõbrad… Toetust ja häid soove tuleb igalt poolt kuhjade kaupa.

Ma olen tänulik selle eest, et ma olen nii pikki aastaid positiivsust praktiseerinud, et ma suuda seda rakendada ka praegu.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on väga hea tööandja. Tervis on kõige olulisem. Ei pea muretsema, et haiguse ajal koondatakse.

Ma olen tänulik selle eest, et me saame rahaliselt hakkama. Pool aastat saame säästa. Minu sissetulek pole ka kõige väiksem. Ja ma olen vajadusel väga osav majandaja.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime osta mõnusa kodu, ennast seal sisse sättida ja kõik olulisemad asjad tehtud.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on olemas talvepuud.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime välja vahetada auto, nii et saan praegu muretult sõita ka pikki maid – ei pea kartma, et tee peale jään, kütust kulub samuti võrreldes varasemaga imeliselt vähe.

Ma olen tänulik selle eest, et tänu kõigele eelnevale saan ma suurepäraselt koduse majapidamisega üksinda hakkama.

Ma olen tänulik selle eest, et ma oskan üksindust nautida. Või noh, nautimine on siinkohal vist pisut liialdamine, igatahes suudan olla rahulik ja rõõmus.

Ma olen tänulik selle iseseisvuse crash course‘i eest, mis elu mu teele lükkas. On nii palju (pisi)asju, mida ma polnud meie uues kodus teinud, sest ülesanded olid nii jagunenud, et neid tegi kogu aeg Kaaslane.

Ma olen viimase nädala jooksul teinud väga palju uusi asju. St, ma olen muidugi neid kõiki ka varem teinud, lihtsalt mitte praeguses kodus.

Ma olen sõitnud paduvihmaga maanteel ja Tallinna tipptunni liikluses ning jäänud ellu :P

Ma olen saanud kõrvalistujaks olemise asemel nädal aega ise autot juhtida, nii et uus auto on nüüd mugav ja “oma”. Mul on olnud pidevalt ise sõites lõpuks võimalus mõelda välja enda jaoks kõige mugavamad teekonnad kõigist vajalikest kohtadest uude koju. Pärnu on väike ja siin pole ju midagi keerulist, asi pole kunagi olnud selles, et ma ei jõuaks punktist A punkti B. Aga just need kõige efektiivsemad marsruudid, võttes arvesse ühesuunalisi tänavaid, parkimise suunda, uusi ringteid :) Enne lihtsalt sõitsime enamiku ajast koos, Kaaslane eelistas juhtida ja ega ma ju ei keelanud, mul oli kõrval mugav :D Aga iseseisvus on hea.

Ma olen vaadanud kapoti alla ja lasknud endale õpetada, kuhu mida valada tuleb. Valas küll seekord veel Kaaslase vend. Aknapesuvedelikku :D Aga ma nüüd tean, kuhu see käib ja oskan seda järgmine kord ise teha :D

Ma ostsin autole uued kojamehed. See tähendab, ma parkisin Fixuse akna alla, läksin leti juurde, näitasin näpuga parkla poole ja ütlesin: palun mu Audi A4-le uued kojamehed, palun pange külge ka :P Kümme minutit ja tehtud. Vanad kojamehed olid õudus kuubis, tegid KOHUTAVAT häält.

Ma õppisin oma nutikellal ise äratust panema. Ja magamistoa fancyl päikesetõusu imiteerival linnulauluga ärataval kellal äratust sisse-välja lülitama.

Ma olen tutvunud meie magamistoa robottolmuimeja töö- ja tühjendamispõhimõtetega ning oskan seda nüüd kasutada.

Ma olen kütnud pliiti, tühjendanud postkasti, viinud välja bioprügi, lohistanud prügikasti pärast tühjendamist tänavalt hoovi tagasi.

Paljud neist on täiesti lihtsad ja tähtsusetud pisiasjad. Lihtsalt. Seda kõike tegi varem Kaaslane :)

Kuna poes käimine ei mahu hetkel mu huviorbiiti ja nagunii on eesmärk maksimaalselt säästa, on vahelduseks ääretult tore majandada ja kappe tühjemaks süüa. Imelikult vähe süüa kulub, kui Kaaslast pole :)

Ma olen alati eelistanud töötada kontoris – pärast koroonat, sunniviisilist kodukontorit ja distantsõpet tundus kontor suisa puhkus :D Üldises plaanis oli lihtsalt tore Kaaslasega koos tööl käia. Nüüd, kus Kaaslane ei tööta ja lapsed käivad koolis, olen aga avastanud, et mu praeguse olemisega sobib kodukontor paremini. Õnneks on meil koroona tõttu endiselt täiesti vaba valik, kas töötame kontoris või kodus. Olen küll positiivne, heatujuline ja rahulik, aga samas ka ääretult rahutu. Just selles mõttes, et ma ei kannata pikalt paigal istuda. Kui on parasjagu vaba hetk ning rahutus, saan vahepeal püsti karata ja kodus midagi kasulikku teha – mõned nõud pesta, pesu kokku lappida, mis iganes. Ühesõnaga, funktsioneerin nii efektiivsemalt. Vaatame, kaua läheb, enne kui ma hakkan töökaaslaste ja suhtlemise järele nii suurt puudust tundma, et jälle kontori ust kraabin :P Ega ma 100% ajast nagunii kodus ei ole ka, vahel tuleb ikka nägu näidata. Aga jällegi asi, mille eest olen väga tänulik – et mul on töö, mis võimaldab kodus töötamist, et mu tööandja võimaldab valimist.

Nii et – positiivselt edasi. Kõik saab korda.

Ja sõbrad, kes te olete mõelnud mulle Pärnusse külla tulla, aga pole veel tegudeni jõudnud – seltskond on oodatud :)

Sep 152020
 

Mul jäi pärast suviseid suuri koristamisi viimane jupp venima ja elutuba oli pikalt nagu sõjatander. Üks laud ja mitu kasti täis ära andmist ootavaid asju, kõik kapipealsed täis vajalikke asju, millele polnud jõudnud kohta leida, kõik kapid-sahtlid kolimisejärgsest ajast nagunii suht suvaliselt asju täis topitud. Hakkasin õige mitu korda otsustavalt otsast pihta, aga ots oli alati nii kaugel (tagumine esik näiteks vajas jälle kraamimist, köögis mingid sahtlid jne), et elutoana ikka kuidagi ei jõudnud :D

Siis tuli septembri alguse tavapärane sagin kooli ja sellega kaasnevate koosolekute ning muude kohustustega, see just kaasa ei aidanud.

Aitas aga maagiline teadmine, et on tulemas külaline. Lõpuks võtsin ennast nii palju kokku ja sain raamatud nii ümber paigutatud, et juurde tulnud raamatud ka ära mahtusid… Ja sorteerisin mitu hunnikut asju ära…

Ja tegin suures sektsioonis enamiku kappe-sahtleid korda. Ja pakkisin kõik ära andmise asjad kastidesse… No ühesõnaga, pealtnäha sai korraks korda :D Need lauad seal esimese pildi peal olid vahepeal tühjad :P

Kaaslane avas pidulikult veinipudeli selle puhul, et ma sain üle pika aja jälle puslet panna. Viimati vist… Appi, aprillis?!?

Soojenduseks võetud 500-tükine sai muidugi väga kiirelt kokku, niisiis alustasin uut. Kuna Annika käis külas ja aitas panna, sai see ka lõpuks kahe päevaga kokku :D

Continue reading »

Sep 152020
 

Üritades taastada õhtuste lauamängude traditsiooni:

Tavapärasel kooli alguse eelselt talgupäeval sain tunda ennast eriliselt kasulikuna, sest ära tegemist vajavate tööde hulgas oli laudade lihvimine ja mul on ju see suurepärane praktiliselt mitte midagi maksnud taldlihvija, mis on ennast juba mitmekordselt ära tasunud… Alguses laud, siis kummut, siis poole klassi lauad :D

Ütleme nii, et olin PISUT tolmune :D:D:D

Pärast tuli õlitada kah. Või vahatada. Või lakkida. No igatahes, millegagi katta. Sai ära kasutada lapstööjõudu :D

Lapstööjõud vol 2 :P

Poolkogemata sattusin valgusparve matkale Rummu karjääris – Kaaslasel oli tööl tiimiüritus, üks inimene jättis tulemata ja mina sain olla +1 :D

Continue reading »

Sep 122020
 

Annika kutsus mind lastega spasse – võitis kunagi kinkepileti, mis hakkas aeguma ja kuna sellega sai sisse kaks täiskasvanut ja kolm last, siis sobis meile täpselt. Kodulehte pisut piilusin, pildid olid kenad ja jutt ilus. Aga ega piltide pealt ju päriselt aru ei saa… Peab ikka ise ära proovima.

No ja täiega äge oli! Kui ma peaks võrdlema Pärnu spadega, siis kõige lähedasem on vast Viking Spa. Samasugune õdus ja hämar olemine ning piisavalt soe ka. Aga see on Vikingist palju suurem ja sopilisem. Isegi laupäeval, kus rahvast oli omajagu, ei olnud ülerahvastatuse tunnet, kõik olid kenasti spa peale ära mahutatud. Tore on see, et pole ajapiirangut – saad soovi korral olla terve päeva. Meie jõudsime kolmest ja lahkusime pool seitse, ehkki mõni laps oleks kauemgi olnud. Lihtsalt mõnel teisel oli suur nälg ja Pärnusse sõit ootas ju ka veel ees…

Kodulehel räägib 12 sauna(lise)st, me siis üritasime 12 sauna üles leida, aga no ei tulnud üle üheksa :D Jaapani vanni sauna alla ma siiski ei pane. Ok, kui võtta sisse ka riietusruumi saun (ilmselt meeste omas siis on ka) ja vann saunade hulka arvestada, tuleb 12 kokku küll, aga mu meelest siiski ebatäpne reklaam. Saunades polnud iseenesest miskit väga erilist, ikka versioonid tavalisest saunast, aroomi, auru, soola, suitsu, kadaka… Mõned mõnusamad kui teised… Aga valikut oli ja käisime kõik rõõmuga läbi.

Saunarituaalid olid vahvad – igal täistunnil teatud saunades ja mis kõige olulisem – ilma lisatasuta. Annika käis leilirituaalil, me Plikaga aroomirituaalil. Heli- ja viharituaal on ka veel seal, aga me avastasime alles üsna lõpus, et selline tasuta meelelahutus, muidu oleks juba varem läinud ja erinevaid proovinud.

Bassein oli täitsa arvestatav ja lastele oli mõnusalt suur lasteala, kus oli päris palju teha – viimane küll pigem noorematele kui meie omad (vanused 9, 10, 11). Poisid hullasid sellegipoolest lasteala keerises päris pikalt, õige pea 12-aastane Plika eelistas aga meiega kõik saunad läbi käia. Ahjaa, ujula oli veel ka eraldi, sinna ma isegi ei vaadanud :D

Mitte et spasse peaks tingimata sööma minema, aga kui vees hullates pikemat päeva veedad, võib ikka nälg tulla – kui Pärnu spades on mu meelest võrdlemisi piiratud valik, siis seal oli üllatavalt suur nii jookide kui söökide poole pealt. Hinnad olid keskmised. Mitte kõige soodsamad, mitte kõige kallimad. Friikad 3.50€, jäätisekokteil ja pelmeenid 4.50€, salatid 7+€… Ma täpsemalt ei mäleta, aga jah – rahulikult saab kõhu täis ja igaüks peaks miskit leidma. Me seekord küll seal suuremat ei söönud, aga mõnes teises olukorras täitsa võiks.

Riietusruum oli avar ja mõnus, spas oli mitmes kohas väljas tasuta kannuvesi kõigile soovijatele, hästi palju oli lebotamise kohti, sisekujundus oli hubane ja mõnus – selline loodusliku hõnguga, ühes kohas küünlad… No tõesti, igati positiivne elamus.

Neil on veel eraldi 21+ spa, mis paistab ka väga mõnus, sinna lähen kunagi Kaaslasega :)

Igatahes – ääretult meeldiv kogemus. Soovitan soojalt kõigile. Mõtlen, kui mõnus võib veel siis olla, kui pole laupäevast rahvasterändamist – mingitel aegadel on kindlasti rahulikum.

Sep 122020
 

Septembri alguse kiire-kiire -> blogis on vaikus. Aga katsun nüüd kuskilt otsast jälle blogima hakata ja augusti raamatud on tagumine aeg kirja panna. Juba praegu tunnen, et oleks pidanud seda kohe augusti lõpus tegema, vahepeal on nii palju vett merre voolanud, et kõik mälestused loetust on juba tuhmunud.

66. Diane Chamberlain “The Dream Daughter” 4/5 (373lk, 1.-6. august) – see oli mul lugeris, sest keegi soovitas… Mõtlesin pikalt, kas üldse lugeda, sest ajas rändamine pole üldse minu teema, aga kuna hinne oli hea, siis otsustasin proovida. Hea valik :) See ei olnud kindlasti mu harilikku tüüpi raamat, aga meeldis ja oli põnev ja lõpuni välja ei osanud üldse arvata, KUIDAS see kõik siis ikkagi lahendatakse. Lõpplahendus oli täitsa kobe :) Soovitan!

67, Sven Vahar “Minu Leedu” 4/5 (280lk, 8. august) – saate aru… kuu aega on möödas ja ma lihtsalt EI MÄLETA enam sellest raamatust ühtki detaili :D Küll aga mäletan, et tohutult muhe lugemine oli mu jaoks. Väga hästi kirjutatud, parasjagu eraelu sekka põimitud, nalja sai ja nii edasi. Soovitan!

68. Clare Mackintosh “Let Me Lie” 4/5 (400lk, 9.-16. august) – kuna “I Let You Go” sai mult ootamatute süžeepöörete ja põnevuse eest maksimumpunktid, siis võtsin sama kirjaniku järgmise raamatu meelsasti ette. See ei olnud nüüd päris nii vaimustavalt hea, aga ikkagi meeldis väga.

69. Merit Raju “Vaba ja metsik” 5/5 (288lk, 18. august) – mulle Merit Raju väga meeldib, sest ta promob seda elu, mis mulle sobib – lihtsust ja vastuvoolu ujumist :) Mõnusalt lihtne, aga asjalik raamat, ladus lugemine.

70. Marshall B Rosenberg “Vägivallatu suhtlemine” 4/5 (224lk, 20.-26. august) – otsisin mingit suhtlemise teemalist raamatut, millest kasulikku noppida ja ka kaaslasele soovitada, sest me ei oska aeg-ajalt väga produktiivselt tülitseda :P Huvitav, kas inglise keeles oleks mõnusam lugemine olnud? Ma olen hästi nõus ühe Goodreadsi kommentaariga, et kui läbi kohatise jama see raamat läbi lugeda, siis point on hea. Nii et taas kord – soovitan. Ja soovitan ka mitte häirida lasta sellest, et kohati tundub veider ja ehk isegi häiriv :D Ma tahaks proovida selle suhtlusviisi praktikasse rakendamist, aga eks näis, millal see ükskord õnnestub…

71. Alexander McGall Smith “The No. 1 Ladies’ Detective Agency” 3/5 (152lk, 16-29. august) – Liis soovitas, sest oli lugemise väljakutses selle otsa sattunud ja maksimumpunktid pannud. Mulle meeldis, aga mitte väga :D Täitsa ok lugemine oli, Aafrika igapäevaelust oli põnev lugeda, südamlikkust seal tõesti oli, aga teistpidi jälle liialt naiivne… Nagu näete, lugesin ligi pool kuud väga lühikest raamatut :D Aga mul oli üle pika aja jälle paralleelselt mitu raamatut lugemisel – alumisel korrusel raamatukogu paberraamatud, voodis enne magamaminekut luger (uues magamistoas pole siiani lugemiseks sobilikku valgust, seega taustavalgustusega e-luger on ainus võimalus). Nii et sama poole kuu jooksul lugesin läbi ka eelmised kaks raamatut :P

72. Napoleon Hill “Saatanat paljastades. Murra oma hirmust läbi ja ole edukas.” 5/5 (216lk, 26.-40. august) – seda soovitas Minna ja ütles, et meeldis rohkem kui Rhonda Byrne’i “Saladus”. See oli intrigeeriv, tõin kohe endale ka lugemiseks. Ja raamat jättis ääretult sügava mulje. Edasi rääkida ei oska. Soovitan väga soojalt, aga peab sellistest teemadest huvitatud olema. Selle raamatu üle peaksin veel endamisi pikemalt mõtisklema, sest teema sai äkitselt väga aktuaalseks…

Nagu tavaliselt oli tunne, et lugeda eriti ei jõudnudki, aga skoor oli seitse raamatut ehk täitsa okei tulemus. Enesearengu teemadel pole ammu miskit lugenud, nii et vahelduseks täitsa tore.

Septembris pole ma suutnud esimest raamatutki ära lõpetada, aga see on ka 600lk ja peaaegu kolmveerand on läbi :P Goodreads ütleb, et oma väljakutsest (100 raamatut aastas) olen ikka kolme raamatuga ees, nii et pole hullu. Augusti lõpuga skoor 72 raamatut ja 21 485 lk.