Sünnipäeva minipuhkus Saaremaal

/ reisimine, rõõm, seltsielu, sünnipäev / 1 Comment

Oh, täiesti uskumatu nädalavahetus on selja taga!

TIKKER 42

Kõik sai alguse sellest, et Kaaslane kinkis mulle jõuludeks Arensburgi spapuhkuse kinkekaardi, mis kehtis aprilli lõpuni. Mõtlesin, et kuna sünnipäev on sobivalt pühapäevasel päeval, siis võiks ju vahelduseks hoopis “kodust ära” minna – ma ei ole enda mäletamist mööda kunagi varem oma sünnipäeval kuskil käinud, tundus tore uus kogemus.

Ja no NII tore nädalavahetus oli, et täitsa uskumatu kohe!

Laupäeva hommik algas muidugi sellega, et ma kassiliiva vahetades kõigepealt kogemata liiga suure kogus kristalle kasti kallasin ja neid sealt siis välja kühveldama pidin… Ja siis veel kastitäie liiva osaliselt prügikotist mööda kallasin, nii et sain pesta põrandat ja prügikasti ja… Raisata sellele kõigele tunduvalt rohkem aega, kui plaanis oli 😀 Vaatasime, et nüüd enam küll 12 praamile ei jõua, järgmine alles 12.50… Aga jõudsime! Napilt! Nii vedas! Tänu sellele, et praktiliselt mingit ootamist polnud, jõudsime Pärnust Kuressaarde 2,5 tunniga, mis on ikka ülihästi.

Praami peal oli nii mõnus puhkehetk – peesitasin akna all päikese käes, nautisin vaadet ja värskelt pressitud apelsinimahla, mis Kaaslane oli hommikul kodus teinud ja kaasa võtnud.

Kuressaarde jõudsime pool kaks, check in oli kell neli. Parkisime auto hotelli lähedale ära ja otsustasime kohalikke teise ringi poode avastada. Aarete saar, Sõbralt Sõbrale, Humana… Realiseerimiskeskusesse sattusime ka 😀 Urban tänavatoit sai valitud lõunasöögiks – oo, ja nende Urban burger oli niii maitsev. Siis oligi aeg sealmaal, et sai hotelli minna.

Sel ajal jõudis mind üllatama tulla ka Liis. Kuna ta oli nagunii samal ajal Saaremaal, siis vahepeal me isegi plaanisime, et Kessu ja Liis võiks samas hotellis toa võtta ning saaks neljakesi ka hängida, aga Kessul ei õnnestunud nädalavahetust vabaks saada. Liisil olid omad käimised, aga enne bussi peale minekut, et tagasi koju sõita, võttis ta aja, et otsida lillepoodi ja tulla mind kaheks minutiks kallistama ja üllatama… Nii nunnu!

Panime asjad kiirelt tuppa ära ja läksime siis veel natukeseks jalutama, et ilusat ilma maksimaalset ära kasutada.

Arensburg oli suurepärase asukohaga ja väga nunnu hotell. Soovisin kindlasti olla just ajaloolises osa ja seda ka sain. Muuhulgas oli sellel toal ülimalt äge aken, mis oli kohe loodud pildistamiseks.

Spa, väidetavalt hiljuti värskenduskuuri läbinud, oli tõepoolest väga ilus ja puhas, aga väga väike ja paaridele ma seda pigem esimeseks puhkusevalikuks ei soovitaks. Basseinis oli lastel tore sulistada, aga mina isiklikult seal midagi teha ei osanud – mullivann oli väga väike, seal me pisut aega veetsime, kõige rohkem istusime infrapuna saunas… Spad reklaamitakse kui kolme saunaga, aga kaks neist olid eraldi riietusruumides. Sõbrannadega oleks seal tore istuda, aga üksinda… No väga ei viitsi 😀 Nii et spa koha pealt – pigem lastega või samasooliste sõpradega, paarina… Ilmselt mujal oleks põnevam. Aga ega me ennast sellest häirida ei lasknud – nautisime seda, mis oli.

Päev enne minekut avastasin, et Saaremaal on parasjagu käimas restoranide nädal. Arensburg sellel ka osales ja ehkki me olime eelnevalt juba nende restorani menüüd uurinud ja mingeid valikuid teinud, siis otsustasime kohe restoranide nädala pakkumise võtta, sest seal tundus kõik väga maitsev. Oli ka!

Kuna aga pärast magustoitu on alati tunne, et andke nüüd palun midagi soolast veel, siis neljandaks käiguks võtsimegi veel ühe eelroa – veise carpaccio 😀

Mitte et ma tihti hotellis ööbiks, seda juhtub ikka päris harva… Aga pea mitte kunagi ei soovi ma seal telekat vaadata. Laupäeva õhtul aga, päevast mõnusalt väsinud, oli täpselt selline tunne, et tore oleks kaisus vedeledes koos miskit vaadata. Telekas oli õnneks peale tavakanalite valikus ka Youtube ja Disney+. Esimesest tahtsin näha Mallu uut vlogi. Eriti tore oli see, et mitmed eelmised külalised olid unustanud end välja logida, seega ei vaevunud Kaaslane oma kontoga sisse logima, vaid valis esimese premium konto omaniku ja vaatasime sealt 😀 Eks tolle omanik siis kratsib kukalt hiljem, kui Mallut talle soovitustesse viskama hakkab 😀 Siis proovisime telekast Notting Hilli vaadata, aga kui me 10-minutilise hilinemisega selle käima panime ja juba viie minuti pärast reklaam tuli, siis ütlesin Kaaslasele, et sorry, cannot do – vaata palun, kas Disney+ on see ehk ka olemas… Sinna logisime ise sisse (ja hiljem välja ka, irw) – Notting Hill oligi olemas… Lõpuks otsustasin, et on pigem millegi uue vaatamise tuju ja valisimegi midagi… Ei olnud supereriline, aga täitsa tore ühe õhtu meelelahutus.

Pühapäeva hommikul ajas ema mind oma kõnega pool kaheksa üles… Tükk aega üritasin uuesti magama jääda, lõpuks õnnestus ka, siis magasime peaaegu kümneni 😛 Voodi oli täitsa mugav, ehkki avastasin hilisõhtul, et hoolimata mu ainsast palvest, et oleks päriselt kaheinimesevoodi, mitte kaks kokku lükatud üheinimese oma, et just täpselt nii jälle oli… Kaks kitsast tekki ka. No kuidas nii saab, ah? 😀 Tegelikult jällegi, üldse ei kurda, õnneks see vahe väga ei häirinud ja saime hakkama kitsaste tekkidega ka.

Kaaslane oli minult eelmisel õhtul küsinud, kas soovin oma sünnipäevakingitust kohe või õigel päeval. Ma arvasin, et varem ikka ei kõlba, tuleb õige päevani oodata. Ja pühapäeval ärgates ootas mind ees kutse kalendris… Septembri lõpus nädalaks reisile… Itaalia ja Prantsuse Riviera… Mind. Blown! Sellisest asjast ei oleks ma osanud isegi unistada! Nagu… Täiesti uskumatu!!!

Nagu ma talle ütlesin – kaks imelist asja korraga. Esiteks muidugi see, et reisimine on alati olnud minu suurim unistus, mille jaoks mul enamasti finantse ei jagu. Teiseks ka see, et ta nägi vaeva, valis ja organiseeris, nii et mina ei pea seda tegema… Lihtsalt minema ja nautima. See on nagu nii absloluutselt imeliselt uskumatult äge, et mul ei ole sõnu! Me oleme seda tüüpi, kes ainult rannas peesitada ei jaksa – niisama mõnuleda on tore küll, aga reisil olles tahaks ikka näha ja teha… See on ringreis, kus kõik on ära organiseeritud (aga teiste reisil käinute arvustusi lugedes on ka vaba aega piisavalt – ja osad ekskursioonid on valikulised, nii et saab jooksvalt otsustada, kui palju täpselt tahame aktiivset puhkust ja kui palju lebotamist). Peale hommikusöögi isegi õhtusöögid hinnas. Appike, KUI MÕNUS! Ma ei jõua ära oodata! Ma olen ju pidevalt igasugu pakkumisi jälginud ja alati mõelnud, et septembri lõpp või oktoobri algus oleks Euroopas reisimiseks ideaalne aeg – vesi on veel suvest soe, aga temperatuurid pole enam kõrvetavad ja on mõnus õhukeste riietega ringi käia… Nüüd ometi saab see kõik teoks. Oh, kui äge!

No ja nii oligi ülejäänud päevaks imeline tuju kindlustatud. Nautisime hommikusööki, tegime väikese matkaraja tiiru ja jõudsime siis jällegi ülitäpselt praamile, nii et ka kojusõit oli sama kiire ja efektiivne, kui minek.

Selle aasta esimene liblikas!!!

Kodus ootasid mind laste poolt tehtud võileivatort ja Plika ning tema sõbranna poolt küpsetatud ploomi-martsipanikook. Kõige imelisem sünnipäev on see, kus ise ei pea süüa tegema ega organiseerima… No kas saaks miskit toredamat olla, ah? Õeke tuli ka külla, nii et sünnipäevaõhtu sain ikkagi kodus perega veeta.

Isegi kaarte sain kaks… Imestasin, et miks kaks… Sellelt Plika sõbrannalt, kes tal aitas kooki küpsetada 😀 Mul nüüd teine lemmiktütar veel 😀

Nii et… Absoluutselt imeline sünnipäev! Ma olen lihtsalt nii kirjeldamatult tänulik!

Kuidas ma pusle pärast elutoas suurpuhastust tegin

/ kodumajandus, pusled / 2 Comments

Panin möödunud kolm nädalat kokku 3000tk puslet, mille ostsin kunagi uuena. Mul oli juba ette kokku lepitud, et vahetan selle pärast kokku panemist teise 3000tk pusle vastu, mida olen ammu tahtnud. Nali oli minu kulul, nagu Mallu armastab öelda, sest kui ma pusle kokku sain, oli sealt kaks tükki kaotsi läinud. No ega ei imesta ka – kolm nädalat, viis kassi… Ma küll üritasin olla hoolikas ja kogu aeg kõik kinni katta, aga… Ei üle üldse üllatunud. Lihtsalt pahur.

Ükskord varem juhtus nii, et uuena ostetud puslest oli 2-3 tükki puudu, andsin selle juba ära, hiljem elutoas põhjalikumalt koristades leidsin kõik need tükid üles. Lootsin, et ehk seekord läheb ka nii. Täna oli megalt päikesepaisteline ilm, koristada oli mõnus, kõik tolm ja muu jama hästi näha… No koristasin siis, tõmbasin mööblit eemale, puhastasin meeletult põhjalikult igasuguseid nurgataguseid… Mida ei olnud, olid puuduvad pusletükid. Aga noh, vähemalt on elutuba nii korras, nagu ammu pole olnud 😀 Pole halba ilma heata, eks 😀 Ja tolle teise 3000tk pusle ma ehk ikkagi saan ka vahetatud, lihtsalt millegi muu vastu… Ja selle praeguse siis annan lihtsalt ära… Mis seal ikka.

Tegin täna pilte ka. Vahelduseks selliseid toredaid segaduse pilte 😛 Korras toast pilte polegi 😀 Kõik meie pehme mööbel on kasside poolt lootusetult ära retsitud. Kusjuures pikalt oli kõik üsna ok, me süüdistame selles beebisid ehk eelkõige Teetu ja natuke ka Siimu. No jällegi, mis seal ikka… Saime selle mööbli koos majaga, oleme saanud seda kõik need aastad kasutada ja kasutame seni, kuni maja maha müüme… Uude kodusse ostame juba teadlikult kõige kassikindlamast materjalist diivani, mis võimalik on 😛

Mitte just kõige parem kapp kassidega majapidamisse, mille külge karvad niiviisi kinni jäävad… Tõmbasin tolmukindaga korralikult üle, normaalselt mööblilt saab nii kohe kõik karvad kätte – aga sellelt kapilt… Ei… Kusjuures ega ma rohkem ei puhastanudki… Siiamaani on selline… 😀 Pean millalgi märja lapiga sinna kallale minema, aga täna oli nii palju muud tegemist, et unustasin.

Kui mingeid diivanipragusid puhastan regulaarselt, siis nahkdiivani oma polnud kunagi teinud… Täna tuli pähe sinna vahele vaadata… Kaunis, kaunis 😀

Aga aias on esimesed lumikellukesed! Kui nüüd keegi ainult selle peenra lehtedest ja muust sodist ära puhastaks, et need välja ka paistaks… 😛

Koristamiseks oli aega kella poole kolmeni, siis seadsin sammud teatri poole, kui toimus Sütevaka klassibändide konkurss. Polnud seal kunagi varem käinud, sest see traditsioon sai alguse aastaid pärast minu aega. Väga äge oli kaasa elada ja Plikat laval laulmas näha oli jälle täitsa uus kogemus… Siiani on ta ainult tantsinud.

Õhtul tegime veel sauna ka… Nüüd on hirmus väsimus, vaja kähku magama minna.

Kevadine

/ edevuse laat, igapäevaelu, rõõm / 3 Comments

Minu põhimõte on mitte kunagi ilma pärast nuriseda. Ma ei saa seda muuta, nii et milleks vaevuda? Otsin iga ilmaga seda, millest rõõmu tunda. Pimedal sopasel ajal sellest, et saan kodus nautida elavat tuld ja põletada küünlaid… Must detsember ei ole just ideaalne lahendus, aga see ei muuda fakti, et on ikkagi jõulud ja jõulupuhkus – võimalus aeg maha võtta ja nautida kallitega koos olemist. Ja no see meeletult külm jaanuar – aga milline imeline lumi! Päike! Nii mõnusalt stabiilne ja talvine, kogu aeg lumi!

Ja siis järsku, pärast üsna külma veebruari, tuli 1. märtsil täiesti kevadine olemine. Lumi sulas päevadega, suusapüksid pesin puhtaks ja panin kappi järgmist hooaega ootama, talvesaapad vahetasin kevad-sügis saabaste vastu… Nii äge! Eeskujulik! Nii kevadine märtsi algusest saati! Nautisin sügist, nautisin talve, nüüd naudin kevadet – kõike täiega.

Armastan nelja aastaaega. Kui kogu aeg oleks soe ja ilus… No tore, aga nii üksluine? Kuhu jääb see arutu rõõm päikesest, esimestest lumikellukestest, puudest, mis otsekui üleöö roheliseks muutuvad? Nauding hommikusöökidest terrassil, tegemisi täis soojadest päevadest, sumedatest suveõhtutest… Ja hiljem see mõnus tunne, kui ilmad muutuvad jälle jahedamaks, saab suveriided kappi ära pakkida, nautida kollaseid lehti, siis jälle pimedaid õhtuid, küünlavalgust, jõule, lund… Oh, nii palju toredat!

Mul on olnud märtsis ülikiire aeg. Asendasin puhkusel olevat kolleegi – see oli vabatahtlik, tore, vaheldusrikas… Aga kuradi kiire ja kuradi väsitav 🙂 No täitsa sooda olin lõpuks.

Eelmisel nädalavahetusel sain muidugi ka puhata ja elu nautida – päris palju sai puslet pandud, aga ka näiteks kinos “Erikat” vaatamas käidud, pikal jalutuskäigul rannas, sushiõhtu oli… Ainult blogimiseni ei jõudnud 🙂

Sel nädalal läks tööl aga sama intensiivselt edasi ja ehkki kolleeg on neljapäevast saadik tagasi, siis minu väsimusaste oli nädala lõpuks tavapärasest tunduvalt suurem.

Eile lõpetasin kodukontoris töö üsna täpselt pool viis, aga olin terve teise poole tööpäevast tundnud, kuidas aju üldse ei tööta ja juhe on koos. Siis oli vaja veel tunnike kassitoitu lõikuda… Lõpuks räntsatasin veidi enne kuut diivanile ja tundsin, kuidas mitte midagi teha ei jaksa. Und ei olnud, aga mõttetöö oli ümmargune null ja silmad nii väsinud, et ei jaksanud ei lugeda, puslet panna, arvutist videot vaadata ega telefoni rullida. Mõtlesin, et tuleks siis jalutama minna… Hakkas juba pimedaks minema, keegi ei võtnud vedu, Nele lõpuks oli nõus tulema ja tegime kena tiiru, sain õhtu lõpuks peaaaegu 10k sammu täis. Koju jõudes oli juhe endiselt täitsa koos… Aga magasin öö ära ja täna hommikuks olin jälle tavapäraselt rõõmus ja rõõsa.

Rõõmuga toimetasin hommikusi toimetusi. Rõõmuga läksin kiigujoogasse. Pärast trenni otsustasin üle pika aja Jenny Krusest läbi astuda – seal oli NII PALJU ASJU, et üldse ei mahtunud ringi käima 😀 Aga vaatasin ja proovisin ühte ning teist, lõpuks ostsin… Kaks paari kõrvarõngaid 😀

Kodus hakkasin riidekappi revideerima. Saatsin sealt peaaegu kotitäie riideid teisele ringile. Muide, fun fact – just paar päeva enne tänast kapitühjendust olin kokku lugenud riidekapis riidepuud – vist mingi 73-74… Lugemise ajal vaatasin oma riideid selle pilguga, et kui palju on teiselt ringilt ja kui palju mitte… Üks t-särk oli ema antud, üks särk ja üks kleit 10+ aastat tagasi Reservedist ostetud… Kõik ülejäänu – Humana ja muud teise ringi poed. No ma ütlen, ei oska ma tavapoodides ostelda 😀 Pesu, sukki-sokke ja jalatseid muidugi ostan uuena. Vahetevahel mõne ilmastikukindla jope (aga jopesid ja jakke on mul piisavalt ka teiselt ringilt). Teksad ja retuusid on uuena ostetud – ma nii pikk, et teiselt ringilt leida keeruline. Paar basic toppi on uuena ostetud, ühed lühikesed püksid… Need kõik on aga kummutisahtlis 😀 Trenniriided on enamikus teiselt ringilt, aga trennirinnahoidja ostsin uuena (NewYorkeri soodukas kunagi, ilmselt ca 6€), hiljuti ostsin trenni jaoks body (ka NewYorker, 10€ äkki?) – õhurõngas ja hammockis on oluliselt lihtsam trikitada, kui vahepeal naba paljaks ei lähe.

Igal juhul proovisin igasuguseid suvisemaid riideid selga ja sealt saigi osa ära andmiseks kõrvale pandud – samuti mingeid praeguse hooaja riideid, mida pole eriti kandnud. Nii tore on asjadest vabaneda!

Õhtupoole tahtsin jalutama minna, aga kuna trenni, riietega toimetamise ja söömisega läks omajagu aega, siis kodust välja saime Plikaga alles viiest. No ja siis mul tuli meelde, et mul on sokke vaja. Mulle üldse ei meeldi sokke kanda, aga no olude sunnil on aeg-ajalt ikka vaja 😀 Ja mul on järjest mitu paari katki läinud, alles on palju erineva paksusega villaseid sokke, aga tavalisi praktiliselt mitte ühtki paari. No ma külmal perioodil kannan õhukesi villaseid sokke tavaliste asemel. Aga kodus, kuna sussid ei meeldi, on mul talvel jalas tavalised sokid, mille peale on tõmmatud villased… Ja need tavalised seal sees, saate aru, lihtsalt läksid kõik järjest katki!!

No igatahes, mulle ei meeldi riietele eriti raha kulutada. Minu jaoks on riided lihtsalt tarbeesemed, nö kulumaterjal nagu sokid ja aluspesu veel eriti. Nii et tahaks küll ägedaid sokke, aga näiteks Sokisahtlis ma ei käi, sest minu arust on sealsed hinnad overkill 😀

Plaan oli minna Plikaga Realiseerimiskeskusesse ja Pepcosse, kiirelt veits sokke ja pesu skoorida, siis Jaansoni rajal jalutada.

Nojah… Jaansoni rajale ei jõudnudki 😀 Ostlesime ära, ostsime ühe jäätise kah, selleks ajaks oli kell kuus läbi, päike läinud, automaatselt hakkasime kodu poole jalutama, mingi hetk tuli meelde, et oot, vale suund ju… Aga ei viitsinudki minna enam jõe äärde, sai ilus ilm maha magatud 😀 No hommikul trenni ja koju ju jalutasin, selles mõttes ok, täitsa raisku ei läinud 🙂 Läksime siis õhtul hoopis emale külla, seal oli ka tore.

Aga shoppamise mõttes oli väga viljakas ja see valmistas palju rõõmu – saime soodsalt vajalikku kraami. Realiseerimiskeskusest kolm paari sokke ja kaks rinnahoidjat, arve kokku ca 17€. Pepcos oli arve 30€, aga selle eest saime 2 rinnahoidjat, 13 paari sokke, 3 paari boksereid ja 5 plastist hoiukasti.

Mis ma endale sain, küsite? ÜHE paari sokke – ja need polnud ka päris need, mida oleks tahtnud, lihtsalt teised ei kõnetanud 😀 9 paari sokke ja bokserid olid Poisile – kõik ülejäänud riidekraam Plikale.

Ja no ausalt ma ei näe mingit põhjust rohkem maksta… Milleks? Nii tore, et sellised soodsad poed on olemas. Nii saab rohkem raha muudele toredamatele asjadele kulutada 🙂

Oleks ma selle peale tulnud, et tänasest saagist ka mõni pilt teha… Ei, kõik jagasin tubadesse laiali… Selline pilditu postitus siis seekord 😛

Läheb jälle käest ära

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, pusled, raamatud, rõõm / Leave a Comment

Kaks nädalat on jälle märkamatult möödas ja praegu ka lihtsalt istun ja kratsin kukalt. Ilmselgelt ei ole blogi mu elus eriline prioriteet, sest ma ei jõua kunagi nii kaugele, et võtaks aega millegi sisukama kirjutamiseks. Isegi mitte kassidest kirjutamiseni – no nende puhul mõtlen peamiselt, et tahaks paari iseloomulikku pilti saada igaühest, aga need peaks keegi siis tegema… Kirjutamise osa oleks lihtne 😀

Küll oleks tore, kui mõtted mu peas iseenesest postitusteks formuleeruks. Oi, kui palju sisu siia siis tuleks. Reaalsuses aga jaksan neid teemasid arutada vaid pere, õekese ja töö “pinginaabriga”… Inimestega, keda ma regulaarselt näen, ühesõnaga. Rääkida on lihtsam kui kirjutada. Kirjutamise asemel pigem loen ja panen puslet. Noh, tavaline värk.

Ma olin sunnitud sel nädalal kodu tavalisest enam korda tegema – see on nii tore, sest kui juba on korras, siis see omakorda innustab mind korda hoidma ja vabatahtlikult veel rohkem korda tegema. Vahepeal olid asjad pikalt käest ära – kogu aeg oli tunne, et kõik on sassis ja siis ei viitsinud ise ka eriti midagi teha. Aga nüüd on nii hea, kõik on ümberringi mõnus, täiesti loomulikult ning alateadlikult ma hoian seda korda, panen kõik asjad kohe ära, sätin vabatahtlikult lisaks. Näiteks külmkapi koristasin ja puhastasin ära, pärast seda enamiku köögikappidest ka… Ehkki mul oli plaanis sel nädalavahetusel üldse mitte koristada, vaid korras kodu nautida ja niisama leboda.

Kui jaanuaris panin viis puslet, siis veebruaris oli puslerindel pigem ikaldus. Ainsana sain valmis selle, millest paar nädalat tagasi pooliku pildi üles panin:

Eelmisel nädalavahetusel võtsime ette 3000tk väljakutse. Tükke nii palju, et võtsin 60×90 korktahvli kasutusele hiigelkandikuna pusletükkide jaoks 😀

Pusle aga väga ei edene, sest nagu öeldud, paras väljakutse – ja mina olen parasjagu hoopis lugemise lainel.

Mul on ülipikalt olnud lugeris paar Freida McFaddeni raamatut ja 22. veebruaril alustasin esimesega, milleks osutus “The Teacher”. See oli nii jabur, et ma pidin kohe tema järgmised raamatud ka ette võtma. Teisena lugesin tema kuulsaima – “The Housemaid” – ja sealt edasi “Never Lie”, “The Perfect Son”, praegu on pooleli “The Boyfriend”.

Ehk siis kahe nädalaga ligi viis raamatut. Ainult esimesele panin viis tärni, sest see üllatas kõige rohkem, sealt edasi oli kirjaniku stiil juba natukene tuttavam ja nii suurt vau-efekti enam polnud – kui oleks neid raamatuid teises järjekorras lugenud, oleks ehk ikka kõige esimesena loetu max punktid saanud? Ega ei tea. Mõni neist raamatutest on tsipa liiga tume ja f*cked up ka olnud, aga no need on ikkagi üldjoontes nii põnevad ja lähevad nii kiiresti… Nii ma siis neid neelan. Samal ajal ootab mind ka uus Fredrik Backman… Aga sellel on nii väike kiri ja mul on lugerist mugavam lugeda… Nii et see siis ootab…

Oo, ja olen pikalt mõelnud jagada kahte lemmikut, keda Facebookis jälgin:

Marko Pikkati pildiloomaaed sattus mu feedi esimest korda surematu teosega “(N)orm oja”. Tal on üliägedad sõnamängud! Minu kõigi aegade lemmik on siiski see – iga kord, kui seda kuskil näen või lihtsalt meelde tuleb, siis irvitan. See ei ole küll selline pilt, mida ma endale koju seinale tahaks, aga appi kui naljakas ja tabav 😀

Tal on igasugu muid ägedaid pilte ka kodulehel – mõtlen, et äkki kunagi peaks mõne valima seinale ka… Mul praegu pole eriti vaba seinapinda, aga… Kunagi, kunagi 🙂

Teine tore FB leht, mida jälgin, on Kassid tegutsevad – pole vist vaja küsida, miks 😀

Nädalavahetus Tallinnas

/ rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Nädal möödus erakordselt sündmustevaeselt.

Kaaslane hakkas TalTechis üht kursust võtma, mistõttu ta oli reedel ja laupäeval Tallinnas ning pakkus, et ma tuleks laupäeval ka sinna – lähme sööma, ööbime hotellis. Mul on valentinipäevast üsna suva, aga kui mees planeerib ja kutsub, siis ei saa mul ilmselgelt mitte midagi selle vastu olla 😀

Hotell oli vanalinnas ja nunnu, aga… Kodune magamistuba on ikka kõige mugavam 😛

Söömas käisime Suveterrassi nimelises kohas, seal oli itaaliast inspireeritud nädal. Mmm, maitsev oli kõik, ehkki magusasoolikas on mul endiselt umbes – võtsin paar ampsu ja lasin Kaaslasel ülejäänud ära süüa 😀

Toidublogijaid meist ikka ei saa. Vaevu suutsime meeles hoida, et kui ikka veits fancymas restoranis käia, siis võiks ometi toidud üles pildistada. Kogu aeg kippus ununema – kui söök toodi, siis esimene reaktsioon oli nuga ja kahvel haarata, siis tuli meelde, et oot-oot, kõigepealt pilt 😀

Hiljem jalutasime pisut vanalinnas, käisime raekoja platsilt läbi, no seal oli endiselt täielik jõuluvaib.

Scroll to Top