Mind ikka endiselt hämmastab, kuidas mina – professionaalne ja oskuslik igapäevaste pisiasjade üle rõõmustaja – kaon vahel kuudeks või isegi aastateks oluliste asjade puhul mingisse mõttetusse rahulolematuse mulli, sellest ise arugi saamata. Ja kui ma sealt lõpuks jälle pinnale ujun ja vaatan neid asju uue pilguga, siis ma siiralt ei saa aru, mida ma need möödunud kuud üldse virisesin. Keskendud negatiivsele – seda tuleb juurde. Oled tänulik selle eest, mis on – tuleb häid asju juurde. Lihtne ju? Aga miks… Miks ma ikka unustan?
Mul on neid taipamisi ju varemgi olnud mitmeid. Kaaslasega olime 2023 suvel lahku minemas, kuni sama aasta sügisel oli teatud taipamine ja uuesti armumine. Lugesin üle vanu blogipostitusi, nii kinniseid kui avalikke – oli täitsa tore iseenda mälu värskendada. Küll on ikka hea, et blogin vahel harva ka neist olulistest asjadest, teen endale selle eest pika pai.
Armusime uuesti… Ja selles õnneuimas arvasin ma, et oleks hea mõte remonti teha 😀 Kuna Kaaslase vend ja vennanaine on väga osavad renoveerijad, kes muudkui oma majas toimetavad ja imelisi asju korda saadavad, siis arvasime, et mis see üks magamistuba ära ei ole. Püha issand, kui vale mõte see oli… Ühesõnaga jah, see järjekordne remondistress mõjutas meie suhet ikka väga rängalt.
Ma ei mäleta, kui palju ma olen sellest minevikus kirjutanud ja kuna ei viitsi vanu postitusi üle lugema minna, siis võimalik, et lihtsalt kordan ennast. Peamine eesmärk oli mäletatavasti teha magamistuba helikindlamaks. See tuba ei ole aga lihtne väike nelinurk, vaid pigem suurem ja sopilisem – kaldlaed, talad ja kõik muu. Alustasime 2024 suvepuhkuse ajal ja lootsime vist naiivselt nende kolme nädalaga valmis saada 😀 Tegelikkuses tegi Kaaslane seda ühe toa remonti ligi pool aastat, hambad ristis, põhitöö ja elu kõrvalt, kusjuures mina ei suutnud talle pakkuda mingitki tuge, kuna minu jaoks oli see projekt juba pärast üht kuud nii üle mõistuse veninud ja vastuvõetamatu, et ma lihtsalt distantseerisin ennast sellest… Mina ei saanud aru, kuidas saab miski nii kaua aega võtta, tema ei saanud aru, kuidas ma saan nii hoolimatu olla ja üldse teda ei toeta. No see oli nüüd jällegi lihtsustamine, liialdus, kuidas iganes soovite – aga laias laastus, ma ütleks, umbes nii oli. Minu arust oleks ta võinud juba kuu aja pärast tõdeda – meie võime teha asju teistmoodi, ta ei soovi seda remonti ise teha ja võime selle lõpetamiseks töömehe leida. Alles minu nõudmise peale lõpuks detsembris palkasime inimese, kes aitas remondi ära lõpetada. Mina maksin töömehele oma viimaste säästudega, samas kui Kaaslane oli kulutanud enne seda kordades suuremaid summasid materjalidele, oma ajast ja närvidest rääkimata. Nii et minu panus kogu sellesse remonti oli ikkagi võrdlemisi väike. Minu stress oli aga oi kui suur – ja tema oma tõenäoliselt kordi suurem… Arvan endiselt, et suhte säästmise nimel oleks tulnud see otsus juba kuid varem teha… Tagantjärele oleme kõik targad 🙂
See remonditeema on ikka läbiv mu elus ja suhetes, eks? Noh, igatahes, saime peaaegu kõik tehtud, et jõule enam-vähem nautida – magamistuppa jäi küll põrand panemata ja seda tegime salaja õekesega ning Kaaslase venna ja vennanaise abiga, kui Kaaslane ise oli USA-s tööreisil… 😀 Ja siiani pole ma jaganud teile sellest renoveerimisest pilte, sest esiteks näeb uus välja suht sama kui vana, erinevused on minimaalsed… Teiseks ma ei jäänud üldse rahule kardinatega, mis valisin, pole suutnud leida sobivas toonis voodipesu – see tähendab, et sisekujunduslikult on tuba siiani pooleli, voodipesu ja kardinad ei sobi omavahel, mis ma siis näitan 😀 Kunagi näete 😀
Aga jah… See uuesti armumine ja õnneuim said remondilt hävitava löögi – tehtud see lõpuks ju sai, aga mõjutas meie suhet palju pikemalt. Arvan, et mõlemil olid teise poole suhtes omad kaebused ja trots, mis ka edaspidi aeg-ajalt pinnale ujusid. No ja nii ma olengi mingis mõttes selles remondistressis purjetanud praeguseks üle aasta.
Mul tekkis siinkohal paralleel koroonaaegse kodukontori ja ületöötamisega, kui ma vahepeal midagi teha ei suutnud ja zombie olin… Kaaslane, kes oli selleks hetkeks haiglast kodus, aga tööl veel ei käinud, pidi suht kõigega üksi hakkama saama ja seegi mõjutas meie suhet veel pikalt ning tegi iga pisiasja suhtes tundlikuks…
Eelmisel suvel läksin uuesti teraapiasse. Ei mäleta, kas sellest olen üldse midagi maininud blogis, ma tahaks sellest kunagi kirjutada küll, aga mul on see pakett ikka veel pooleli. Suurem osa sai tehtud, aga jupikene, paar viimast seanssi, on veel ootel – sai aeg kinni pandud, aga siis edasi lükatud, sest ei olnud kindel, mis teemaga soovin veel täpselt tegeleda. Tahtsin natuke oodata ja tunnetada, mis minu jaoks kõige vajalikum on, aga sellest tulenevalt on see paus praegu pikemaks veninud, kui mul algselt plaanis oli. Aga küll tuleb ka see taipamine ja siis jätkan eduka lõpuni. Teraapiast oli mingis mõttes palju kasu (näiteks rahaga seotud stressi leevendamise osas), aga suhteteemad on muidugi keerulisemad ja sealt ei saagi loota nii kiiret arengut, kuna suhtes on kaks inimest ja mina üksida saan muuta vaid iseennast. Ja nii ma olengi siin mõtisklenud ja kõhelnud, laias laastus on kõik ok, samas see remondistressist tingitud rahulolematus teatud asjadega ei olnud kuskile kadunud ja tõsimeeli kahtlesin jälle, kas ma ikka tahan selles suhtes olla… Sellest teraapiast ma kunagi veel kirjutan pikemalt, luban, aga tahan kõigepealt paketi täitsa ära lõpetada ja siis muljetada.
Igatahes, see kõik oli vaid taust, eellugu. Ja nüüd siis jõuan lõpuks ka taipamisteni.
Vaatasin eile õhtul Mallu viimast vlogi, kus ta mainis, et kui sa oma kaaslast reisilt koju ei oota, siis ei ole õige suhe. Ja ma tegelikult mäletan veel ühte Kaaslase tööreisi eelmise aasta… Sügisest äkki? Ma ausalt täpselt enam ei mäleta, ta ikka käib mitu korda aastas ja minu peas lähevad need kõik õige kiirelt sassi 😀 Igatahes ma toona täiega nautisin seda, et kõik püsib palju paremini korras, nautisin lastega üksi olemist ja ei tundnud eriti Kaaslasest puudust – mõtlesin, kas see on märk, et peaks ikkagi lahku minema.
Noh, nüüd märtsi alguses käis Kaaslane jälle tööreisil ja appike, kuidas ma teda seekord igatsesin… 😀 Ja kuidas ma tõdesin, et asi pole tõesti ainult puhtas olmes nagu kütmine ja kokkamine, vaid lihtsalt üleüldiselt selles, et igapäevaelu koos temaga on palju mõnusam ja nauditavam, kui üksinda. Kaisus magamine, koos tööl käimine, kohustuste jagamine ja ka kõik muu. Nii et vahepeal juba oli toimunud mingi mõttemuutus ja igatsus oli tagasi. Ehk siis Mallu kriteeriumite järgi pole vaja lahku minna 😀 😀 😀
Ja siis teine pool taipamisest, oma koduga seotud. Sest rahulolematus ja stress, mis magamistoa remondiga meie suhtesse tuli, puudutas võrdselt mõlemat – suhet ja kodu. Olen olnud oma armsa koduga pärast seda remonti teenimatult karm ja rahulolematu. Veel hiljutistes postitusteski olen ju sel teemal kurtnud.
Umbes kuu-poolteist tagasi lugesin mingit investorite raamatut – isegi läbi ei lugenud, ainult sirvisin ja lugesin huvipakkuvamaid kohti – ja sealt tekkis järsku idee, et tahaks Tartusse korterit osta 😀 Olen pikalt mõelnud, et soovin endale tulevikus investeeringuna üürikinnisvara soetada – ja ehkki esialgne plaan oli osta korter Pärnus, sest ilmselgelt on lihtsam kinnisvara hallata, kui see on samas linnas, siis nüüd on Plikal üpris kindel soov minna Tartusse ülikooli. Tartu on mu lemmiklinn ja mõtlesin, et miks mitte osta siis hoopis sinna korter selleks ajaks, kui Plika õppima asub – miks maksta üüri, kui võiks selle asemel maksta hoopis pangalaenu? Muidugi pole veel 100% kindel, et ta järgmise kahe aasta jooksul meelt ei muuda, aga hetkel tundub küll nii, et just Tartu ja Plika võimekust arvestades usun, et tema, vastupidiselt minule omal ajal, saab ka tasuta kohale 🙂
Suhterahulolematusega seoses olin pikalt mõelnud, kas see suhe üldse jätkub, kui me pärast laste pesast välja lendamist ühise maja maha müüme. Hoiab meid siis enam miski piisavalt koos? Nüüd aga olen veendunud, et jah, ma tahan olla Kaaslasega koos ja vaadata, millise hingamise saab meie suhe uues etapis, kahekesi. Kassid muidugi ka 😀 Jah, tahan osta koos temaga ka järgmise kodu. Samuti jõudsin tõdemuseni, et soovin pärast maja müüki osta kindlalt just neljatoalise korteri. Selleks, et meil mõlemal oleks lisaks ühisele elu- ja magamistoale ka kummalgi nö “oma tuba”, mis ei pea olema üldse suur, aga lihtsalt võimalus uks kinni tõmmata ja olla soovi korral täitsa omaette.
Miks ei piisaks selleks ühest toast, küsite? Sest meie organiseerimisstiilid on erinevad 🙂 Tema on pigem visuaalne organiseerija ja soovib, et kõik asjad oleksid silma all. Mina soovin, et kõik “koledad” asjad oleksid “peidus”. Ja tema pooleliolevad projektid, mida ta praegu üritab hoida igal pool silma all elutoas, tekitavad minus stressi ja tunnet, et kodu on sassis. Seega oleks parim lahendus, kui tal oleks oma tuba, kus ta saaks sättida kõik oma asjad täpselt nii visuaalselt, nagu talle meeldib – ja mina saaks lihtsalt ukse kinni tõmmata ning kõik olekski peidus 😀 Ma ise aga olen tundnud aastaid puudust eraldi kontoriruumist. Praegu teen kodukontorit köögilaua taga, Kaaslane elutoa kirjutuslaua taga. Aga ma tahaks eraldi tuba, kus saaks ukse kinni tõmmata, üksi olla ja keskenduda. Magamistuba on minu jaoks magamiseks ja seksimiseks, sinna ma kindlasti tööasju ei taha. Elutuba on avatud… Kaaslase “eraldi” tuba kõigi tema asjadega oleks minu jaoks stressi tekitavalt “sassis”. Seega minule ka üks väike eraldi tuba palun, mida saan oma soovi järgi sisustada. Kus oleks ilus ja korras 🙂
Lisaks oleks need kaks tuba vajadusel ka külalistetoad. Kui eelmises kodus oli meil elutoas lahtikäiv diivan ning kaks lahtikäivat tugitooli, samuti ruloo, mille sai alla tõmmata ja uks, mille sai kinni tõmmata – olid nagu mingid tingimused külaliste ööseks jätmiseks. Nüüd on elutuba läbikäidav, ruloosid pole, diivanid lahti ei käi, magada neil küll saab, aga ütlen ausalt, et ise sellistes tingimustes ööbida ei sooviks ja selles majas polegi meil keegi eriti öösel siin olnud. Vahel, kui Plika on kodust ära, olen saanud tema tuba 120cm laia voodiga külalistetoana kasutada. Aga tulevikus, kui lapsed on välja kolinud, loodan ju ikka, et nad hakkavad kodus käima – vahel ka koos. Kunagi tekivad neile kaaslased, ehk saavad isegi lapsed. Seda enam oleks oluline, et nad saaksid ka meie uues kodus mugavalt eraldi ööbida. Nii et neisse kahte eraldi tuppa tuleks kindlasti pimendavad rulood ja kas lahtikäiv diivan või 120cm lai voodi, et kumbagi tuppa mahuks vajadusel mugavalt ka kahekesi magama.
Seega siis kindlalt just neli tuba. Ja kui see sai ära otsustatud – ning ühtlasi tekkis soov osta Tartusse korter – mõtlesin, et sel juhul võiks nö “vahetuse” ju võimalusel juba varem ära teha. Kuniks lapsed veel kodus elavad, on mõlemil oma tuba olemas. Kui oleks sobiv korter, kuhu kolida, võiks ju kohe maja müüki panna… Ja siis, et kõik oleks õiglane, ostaks ühe korteri koos elamiseks ja mõlemad ühe üürikinnisvaraks. Minu oma oleks siis Plikale ülikooliaastate jooksul koduks. Ma ei ole küll pangaga sellest plaanist veel rääkinud, aga niisama küll uurinud maksimaalse laenusumma kalkulaatoreid ja arvutanud, kui palju ma umbes laenu saaks. Maja müügist jagub enam kui piisavalt kolme korteri sissemakseks ja minu palgaga peaks saama 1,5 laenu kätte küll. Praegu on mu sissetulekud suuremad ja on kaks ülalpeetavat. Tulevikus on ainult palk, aga pole ülalpeetavaid. Laias laastus sama. Eks ma peaks kunagi seda kõike täpsemalt küsima ja uurima, aga praegu pole veel viitsinud, sest pole ühtki konkreetset objekti, mida pangale näiteks tuua. Aega on. Ja kui ma ka ei peaks hetkel teise korteri jaoks laenu saama, siis peab Plika lihtsalt ikkagi üürima – see ei muuda seda poolt, et võiksime soovi korral kohe maja 4-toalise korteri vastu vahetada.
Pärnu neljatoaliste korterite kuulutused on mulle jooksnud meili peale alates suvest 2023, nii et olen sel turul õige pikalt silma peal hoidnud ja sobilikke variante on nende aastate jooksul olnud õige vähe. Aga muidugi mul olid toona kindlamad soovid ja siis ma näiteks kõik 5-kordsed majad välistasin eos, ei pööranud neile pea üldse tähelepanu.
Lisaks neljale toale on meie jaoks kõige olulisem piirkond. Muidugi vaatan kõiki kortereid terves Pärnus ja kui leiaks midagi eriliselt fantastilist ja igas mõttes ideaalset kaugemal, siis kaaluks seda… Aga VÄGA sooviks jääda samasse kanti – ütleme, et max 1km Pärnu turust. Siia kolisime kõigepealt meie, siis õeke, siis ema… Ja mina ei tahaks neist kuidagi kaugemale kolida. Nii mõnus ja mugav on praegu üksteisel külas käimine.
Sellele tõdemusele jõudsin ka, et ilmselt oleks see korter umbes järgmise 10-15 aasta projekt. Õekese noorim laps on hetkel üheksa, nii et vähemalt kümme aastat elab ta kindlalt veel oma praeguses kodus. Pärast laste pesast välja lendamist on ka temal soov kodu väiksema vastu vahetada, reisida jne. Ema ja tema elukaaslane saavad järgmisel aastal 80 – tahan elada nende lähedal, kuniks neid on 🙂 Loodan, et kauaks, aga elu pole igavene… Ja kui tulevikus on rohkem vaja neid abistada, siis jällegi on seda oluliselt kergem teha lähedal elades. 10-15 aasta pärast aga ehk ei olegi enam midagi, mis Pärnus kinni hoiaks? Kes teab, äkki kaaluks siis vahelduseks isegi mõnes teises linnas või riigis elamist? Aeg annab arutust…
Igatahes jõudsime Kaaslasega otsusele, et läheme vaatame üle kõik 4-toalised korterid, mis hetkel müügis ja meie eelarvesse mahuvad. Kuulutuste järgi ei tundunud ükski neist sobivat, aga kunagi ju ei tea… Tasub turuga kursis olla. Nii käisime veebruari lõpus ja märtsi alguses vaatamas kuut korterit meie piirkonnas.
Läbiv teema kinnisvaraga, ükskõik millisele korrale mõtlen – kui palju ebaloogilise ruumipaigutusega kortereid ja maju! Seda nii aastal 2010, 2018-2019, 2023, kui ka nüüd – 2026. Lihtsalt paljud kohad saabki eos välistatud, sest miskit meile sobilikku on puudu. Järgmised kolm aastat, kuni lapsed veel kodus elavad, ei kujuta ma näiteks elu ette ilma eraldi pesumasina ja kuivatita, aga peaaegu mitte üheski vaadatud korteris polnud loogilist kohta kuivati paigutamiseks. Samuti ei kujuta ma järgmised kolm aastat ette elu ilma nelja inimest mahutava söögilauata köögis või köögile VÄGA mugavalt lähedalasuvas ruumis. Sööme igal õhtul perega koos ühe laua taga ja ei kujuta ette, et iga kord taldrikutega kuskilt pisikesest eraldi asuvast köögist kaugemale elutuppa söögilaua taha peaks jalutama. Kui tüütu 😀 Samas jällegi – kui me alles kolme aasta pärast kahekesi elades korterit ostaks, siis piisaks ju ka sellest, kui kööki mahuks sööma kaks inimest, sest siis käiks lapsed kodus harva ja suurem söögilaud elutoas oleks ok. Samuti, kuna pesumasin-kuivatid lähevad järjest efektiivsemaks, siis kahekesi elades saaks vast sellisega hakkama, ei oleks tingimata eraldi kuivatit vaja.
Aga jah… Vaatasime kõik korterid üle, sõelale jäi vaid üks, mis oli piisavalt loogilise ruumipaigutusega ja üleüldse selline, kus nägime end elamas – aga see on ka praegu meie nelja jaoks liiga väike. Nii et… Hetkel elame majas edasi 😀
Korterite vaatamine oli sellegipoolest väga silmiavav. Algselt olid veel teatud eelistused, et võiks olla väiksem maja või mingi konkreetne küte… Hiljem aga tõdesin, et tegelikult pole ausalt vahet, võin järgmiseks koduks valida vahelduse ja kogemuse mõttes ka viienda korruse keskküttega korteri. Samas ei välista üldse ka puukütet – õhksoojuspump lisaks ja sobib hästi. Peamine on ikkagi piirkond ning mõistlik ruumipaigutus (mis sisaldab endas sobivat kohta söögilauale ja kuivatile). Ok, maja võiks vähemalt väljast renoveeritud olla, sellega küll ei viitsiks diilida. Seest veel võiks, kui hind oleks odav ja kõik muu ideaalne. Seest renoveerimine oleks tüütu, aga saaks selleks inimesed palgata ja kui ise ei tee, elaks üle 😀 Ja veel üks asi, mis ikkagi oleks väga oluline – terrass või rõdu… Aga muidugi meie kandi suurtel majadel pole ka eriti rõdusid, kahjuks. Pigem elaks turu kui ranna lähedal, aga rõdudega majad on pigem Tammsaares. Väiksematel majadel on teinekord korteritel aialapid või terrassid, aga seal jällegi sõltub hästi palju, kuidas see naabrite vahel jagatud on. Ausalt öeldes ma ehk eelistaks isegi suure maja rõduga korteri anonüümsust väikse maja aialapile, kui sinna minekuks tuleb kuskilt läbi käia ja kogu aeg suhelda… 😀
Nii et pärast kõiki neid vaatamisi aduda, et me EI PEA praegu veel kuskile kolima ja võime südamerahus elada edasi oma imelises majas, kus on mõistlik ruumipaigutus ja oma aianurk oma terrassiga… Korraga valmistas seesama kodu, mille vastu enne nii kriitiline olin, jälle tohutut rõõmu 😀
Pisut remonti otsustasime siiski teha. Oleme saanud kogemusi ja praeguseks on üsna selge, mida me suudame ise teha, mida mitte. Lihtsamate projektidega on meil siin täitsa hästi läinud, nii et kui nendega piirduda, võiks saada remondirindel ka jälle mõne eduelamuse. Köögiremont ei tasu ennast ära – seda tehku pigem järgmised omanikud täpselt oma vajaduste järgi. Vannitoa värskendus tundub aga täitsa hea mõte – mikrotsemendiga katmine ei tohiks olla ülearu keerukas ega kallis – seda ilmselgelt ise ei tee, pean küsima mõned pakkumised ja siis saame otsustada. Professionaalne töömees peaks sellega ju üsna kiirelt ühele poole saama? Esikuremont tundub samuti täiesti tehtav, seda ehk isegi omade jõududega. Sinna on vaja põrandakütet ja lihtsalt värskendust – uus seinavärv, uued nagid. Mõlemast olen pikalt unistanud – jõuaks tulemusi veel ise nautida ja oleks hiljem lihtsam müüa. No ja nipet-näpet värskendust veel siin ja seal… Ei miskit kulukat ega kapitaalset.
Ehk siis jah… Mitte midagi ei muutunud peale vaatenurga. Seda nii suhte kui kodu puhul. Kõik on endine. Lihtsalt minu arusaam asjadest – sellest, kui hästi kõik juba on – see taipamine lõi jälle järsku puuga pähe.
Ma arvan, et mingil määral mõjutab mind kindlasti ka kevad. Ehkki pime külm aeg mind ei masenda ning naudin ka seda, siis kevad toob ikkagi alati teatud rõõmu ja ärkamise.
Ühesõnaga – kõik on hästi. Kõik on imeline.
Aga kui te peaks teadma kedagi, kes omab siinkandis 4-toalist ja mõtleb, et võiks seda äkki järgmise kahe aasta jooksul müüa… Või äkki kedagi, kes siinkandis tahaks maja osta… Hit me up 😀 Kaks viimast töökohta olen saanud tänu blogile – äkki aitab kinnisvara puhul ka? 😀
