A ostis üleeile oma esimese auto – sinise Volkswagen Golf 2. Ja mis mulle selle juures eriti meeldib – nelja, mitte kahe uksega. Mis siis, et minul ei tule ilmselt pea kunagi taga istuda – kahe ukse puhul oleksin olnud mina see, kes enda istme tagant kogu aeg inimesi sisse laskma peab.
Ühesõnaga – auto 😀 Ma pean tunnistama, et mulle pole see vist veel väga kohale jõudnud. Aga hea tunne on küll, ütlemata hea.
Ja sellisest asjast tekib kuradi kiiresti sõltuvus. Juba paari päevaga lähed nii kohutavalt mugavaks…
Varem pidime Citymarketist koju tulles sõitma kõigepealt ühe peatuse edasi, et siis üks peatus tagasi sõita – Lasnamäe Centrumi juures on bussipeatus nimelt ainult ühel pool teed. Ja kui on veel rasked kotid ja s*tt ilm… Oota siis seal tuule käes seda bussi ja kiru. Oh kui mõnus oli täna poes käia ja autoaknast tuisku vaadata.
A sõbra juurde saunaõhtule minemiseks oleksime pidanud mitut erinevat ühistranspordi-vahendit kasutama (mis jällegi tähendab vahepealset ootamist ja külmetamist) ning kokku vist umbes tund aega loksuma. Autoga sai külmetamata ja poole tunniga.
Käisime eile A-le jopet otsimas (pidevalt autoga sõites on mantel ju ebamugav, kipub kortsuma) – kui meil poleks olnud autot, oleksime ainult Ülemistes käigust ära väsinud, nüüd aga käisime paari tunniga nii Ülemistes kui Kristiines ja väsimust polnud ollagi. Ülišefi jope leidsime kah.
Kuna Kaidi põletas eile oma jopevarruka ära, polnud tal täna midagi õue selga panna. Kui me poleks nende juurest läbi sõitnud ja neid peale korjanud, siis poleks nad saanud kinno tulla…
Oeh – ja seda kõike vaid kolme päevaga! Tõsi ta on, inimene muutub kiiresti mugavaks. Aga pole midagi öelda – auto ruulib!