August 2006

Oeh

Teinekord, kui ma tahan jälle neljase bussiga Pärnust Tallinna sõita, võiks keegi mulle meelde tuletada, et kella kolmveerand kuue paiku ükskõik millise transpordivahendiga Ülemiste ristmiku lähedusse sattuda pole just päeva säravaim idee.

Asja kompenseeris osaliselt fakt, et selleks ajaks, kui ma ükskord kolmveerand seitsme paiku Maximasse jõudsin, olid sealsed tipptunniaegsed väljakannatamatud kassasabad juba meeldivalt lühenenud ja ma sain taaskord naeru pugistada nende teenindajate uue vormi üle, mille seljal on kiri: “Küsige… Ma saan teid aidata!”

Ma arvan, et selle teksti lõpus on * ja kuskil vormipluusi allääres imepisike seletav kiri, mis ütleb, et kui sa küsid midagi VENE keeles, siis on lootust, et mõni su küsimustest saab ähmase vastuse…

Mina arvan nii

Üldiselt jätab poliitika mind külmaks, aga pronksvärdja situatsioon on juba nii kaua päevakorral olnud, et tundsin ka vajadust midagi öelda. Kommentaariks Delfi artiklile “Punaveteranid leidsid endale uue pronksmehe“. Nimelt seda:

sureks juba ükskord maha kõik need punaveteranid ja “lihtsad inimesed, kes võitlesid venemaa eest ja kaotasid lähedasi”. pronksvärdjas üles sulatada ja kõigile umbkeelsetele tibladele sundkorras ühe otsa pilet venemaale.

normaalsed venelased, kes te arvate, et eesti on teie kodumaa, KES TE RÄÄGITE EESTI KEELT ja ei tunne vajadust pronksvärdja juurde lilli viia, palun elage eestis edasi – teie vastu pole mul absoluutselt mitte midagi.

Sick’n’tired of this. Raisake aga edasi maksumaksja raha.

Olemise talumatu kergus

On hea, kui ei pea öösel üksi magama.

On hea, kui hommikusöögiks on saiatädikese käest ostetud pizzasaiad ja suur külm coca-cola.

On hea, et pärast (võrdlemisi suurt… või pigem siis pikaajalist) tüli tunduvad kõik tavalised väikesed iseenesestmõistetavad igapäevased pisiasjad nii erilised. Tülid iseenesest muidugi pole üldse head. Aga vajalikud… Vist?

Ja hoolimata sellest, et mul oli täiesti aus kavatsus jääda aasta lõpuni vabaks ja vallaliseks (natuke aega ju õnnestus ja oli päris hää) ning minna siis välismaale tööle (no sellega läks jälle nihu), pean tunnistama, et on kuradi hea olla armunud. Kõrvuni.

On hea olla õnnelik.

PS. Ma olen julmalt kergesti äraostetav. Ühe Geisha kommikarbiga näiteks saab päris hästi hakkama.

Keegi korterit ei taha osta?

Antakse üürile ilusa disainiga ja dekori asjudega korter.kõik mugavused:suur dzakussi,ilus kamin,saun,mööbel nahast ,muusika ja muusika varustus,köögimööbel tehnikaga,video vaalve,oma küttuse süsteem.tsokoli korrus ,aga disain tehtud nimoodi et,aeg unustatakse ja kaotatakse.Antakse peo teostamiseks ja sünnipäeva läbiviimiseks. Samuti müüakse ,nagu äripind HINNAGA 1840000

Koht, kuhu ma enam kunagi ei lähe

Tegelikult pidin ma koju makarone keetma minema, eks. Aga kui ma olin parajasti T-marketis, et neid osta, helistas Kanters ja ütles, et nüüd läheme välja sööma. Ma olin täitsa ära unustanud, et ta pidi külla tulema.

Nii et võtsime Muraka Ülemistest peale ja läksime Hella hunti. See oli täis. Siis läksime Karja keldrisse. See oli lihtsalt jube! Toit oli suht okei, aga atmosfäär… Hull lärm + mingi laudkond keskealisi jorsse, kes kõige kõvemini lärmasid ja laulu üles võtsid. Päris häälekalt võtsid.

Aga tegelikult oli see mõnes mõttes ju ka hea kogemus. Nüüd tean, kuhu enam mitte kunagi minna.

Ja kui me koju sõitsime, lasi Kanters katuse alla. nii sain ka mina esimest korda elus kabrioletiga sõita. Äge oli!

Modellid + viinamarjad olid väga head. Nii et s*tale päevale tuli päris mõnus lõpp.

Mina nii ei mängi

Kuradi kurat, ma ütlen. Ma ei saa aru, kes mõtles välja, et lääts peab silmas keset tööpäeva ilma igasuguse ilmse põhjuseta nii järjekindlalt torkima hakkama, et ma olen sunnitud ta välja võtma ja ülejäänud päeva kliente vahtima, üks silm kinni pigistatud. Täiesti kurnav on. Silmalihased on väsinud. Rääkimata sellest, et ma ei hakka parem ette kujutama, mida kliendid minust arvata võivad.

Alati kaasas olevas läätsetopsis sisalduvas vedelikus loputamise tulemus oli null, ilmselt vajab asi põhjalikumat lähenemist.

Veerand tundi veel. Kohe-kohe-kohe saab koju… Täielik tüdimus tänasest nõmedast päevast. Tahan koju, prille, makarone ja viinamarju.

Hilinenud update: vahetasin poodi

Enamik teist juba teab seda, aga nii igaks juhuks mainin ära, et juuli keskpaigast alates ei ole ma põhikohaga enam mitte Ülemistes, vaid meie teises Tallinna poes.

Kuidas nii läks? Esimese aasta jooksul mõtlesin kogu aeg, et ei tahaks siin never olla, sureksin igavusse… Noh, juhtus nii, et juuni lõpupoole käisin ühe päeva asendamas ja see oli väga chill – niisiis ütlesin ülemusele, et võin edaspidigi siin lisapäevi teha, mulle täitsa meeldib.

Kaks päeva hiljem teatati, et oleks vaja kedagi ajutiselt KOHE siia tööle suunata.

Ma ei arvanud, et see nii kiiresti juhtub. Kartsin natuke Ülemistest lahkuda ja kõik armsaks saanud töökaaslased maha jätta – väga järsku tuli see asi. Aga mulle kinnitati, et see on ajutine, umbes pool kuud. Kuna teatud põhjustel polnud mul poe vahetamise (loe: Lepaga koos töötamise ;)) vastu tegelikult midagi, siis olin nõus.

Umbes nädalaga hakkas mulle siin nii meeldima, et tahtsingi jääda. Üht töötajat oli nagunii juurde vaja, mina sobisin suurepäraselt – poisid on süüdimatud sipsikud, kellele meeldib kallist tehnikat pähe määrida, aga mitte (vastupidiselt minule) korda pidada, süsteeme luua ja paberimajandusega tegeleda. Ühesõnaga ütlesin ülemusele, et siinne pood vajab naise kätt ja ta oli minuga  nõus.

Ja siin ongi tõesti palju inimlikum ja chillim. Siin ei käi mul-on-nii-igav-lähen-hängin-kaubanduskeskuses-kõik-poed-läbi-ja-küsin-lolle-küsimusi tüüpe, siin ei käi pooltki nii palju venelasi, siin käib üldse poole vähem inimesi. Sebimist samas ikka jätkub, igavusse suremisest pole juttugi.

Lahtiolekuajad on ka tunduvalt etemad – õhtul tund varem ja laupäeval suisa kuuest sulgemine ning pühapäevane kinni olemine annab elukvaliteedile nii palju juurde, et ma ei pane üldse pahaks neid ühte-kahte lisapäeva, mis tänu veidi lühematele tööpäevadele  iga kuu juurde tulevad.

Ülemistes hakkasin läbi põlema ja poleks seal vist enam kaua vastu pidanud. Siin olen peaaegu et uuesti sündinud, ära minemise mõtted on suuresti tagaplaanile jäänud. Ei teagi, kas see on hea või halb…

Ainus miinus on see, et kuna meid on siin kokku vaid  kolm, pole Lepaga ühiseid vabu päevi rohkem kui pühapäevad. Aga neid saab vajadusel alati juurde tekitada ehk mina asendan aeg-ajalt ülemistes Murakat ja tema siin mind.

Nii et lõppkokkuvõttes võite mind ikkagi vahel ka Ülemistes näha. Peamiselt siiski siin. Vot nii 😀

Tegelikult mõnes mõttes on ka

See tähendab, kui ma olin lõpuks magama jäänud, ärganud täitsa iseseisvalt lambist kell kuus, vaadanud kella ja tõdenud, et see on kuus ja et mul on tunne, nagu ma oleks magama jäänud alles viis minutit tagasi… Jäänud uuesti magama, löönud automaatselt kinni äratuskella, mis helises kell seitse, avastanud kell 7.20, et peaks vist juba üles tõusma, samal ajal heietades uneseguseid mõtteid Ruudu blogist, mille lugemine eile õhtul pooleli jäi ja imestades, miks tõusmine nii kuradi raske peab olema…

Käinud duši all…

Pärast kõike seda on kell alles kaheksa ja mul on kohe päris mõnus tunne. Ma võin tund aega hommikumantlis ringi hängida, hommikust süüa ja veel natuke Ruudu blogi lugeda – selle asemel, et tõusta äratuskella peale alles pool üheksa ja veeta järgmised pool tundi riidesse pannes/kohvi tehes/meiki tehes/iga viie minuti tagant Leppa varem kui 10 min enne ära minemist üles tõusma veenmist (tulutult)/bussi peale jooksmist/sellest võib-olla maha jäämist.

😀

Ma tahaksin elada…

Ükskord päris ammu oli mul tööl igav. Ma leidsin netist Tallinna tänavanimede registri ja kirjutasin sealt välja kõik ägedad tänavanimed, kus mulle meeldiks elada. Täna leidsin ma selle nimekirja märkmiku vahelt. Siin nad on:

Haldja (Nõmme – Hiiu)
Heinamaa (Haabersti – Mustjõe)
Jugapuu põik (Pirita – Merivälja)
Karukella tee (Pirita – Kose)
Karusmarja (Nõmme – Männiku)
Kastani (Nõmme – Pääsküla)
Kibuvitsa (Kristiine – Lilleküla)
Kirsi (Kristiine – Lilleküla (Mooni))
Kreegi (Nõmme – Männiku)
Kuldnoka (Kristiine – Lilleküla (Mooni))
Kullerkupu (Kristiine – Lilleküla (Lille))
Kuremarja (Nõmme – Männiku)
Leevikese (Kristiine – Lilleküla (Linnu))
Lepatriinu (Mustamäe)
Maasika (Kristiine – Lilleküla (Lille))
Maikellukese tee (Pirita – Mähe aedlinn)
Muraka (Nõmme – Pääsküla)
Mustika (Nõmme – Raudalu)
Pihlaka (Nõmme – Männiku)
Piibelehe (Haabersti, Kristiine – Mustjõe, Lilleküla (Marja))
Pilliroo (Nõmme – Pääsküla)
Puraviku (Nõmme – Liiva)
Põldmarja (Haabersti – Mustjõe)
Päevakoera (Pirita – Lepiku)
Päikese puiestee (Nõmme – Pääsküla)
Sinilille (Nõmme – Männiku)
Sireli (Nõmme – Pääsküla)
Suislepa tee (Pirita – Mähe aedlinn)
Sõnajala (Nõmme – Pääsküla)
Sõstra (Kristiine – Lilleküla (Mooni))
Sügise (Põhja-Tallinn – Kelmiküla)
Toominga (Pirita – Pirita)
Tulbi (Kristiine – Lilleküla (Lille))
Uneliblika (Pirita – Lepiku)
Vaarika (Kristiine – Lilleküla (Lille))
Õuna (Nõmme – Hiiu)

Niisiis tõenäosus miskisse linnaossa elama sattuda on järgmine:

Nõmme – 40% (15)
Kristiine – 27% (10)
Pirita – 19% (7)
Haabersti – 8% (3)
Mustamäe – 3% (1)
Põhja-Tallinn – 3% (1)

Aga tegelikult on minu aadress alates 14. septembrist hoopis Peetri 18b, sest ma tellisin eile Ekspressi ja kavatsen maja võita. Vot nii!

Scroll to Top