August 2006

Oeh

/ igapäevaelu / Leave a Comment

Teinekord, kui ma tahan jälle neljase bussiga Pärnust Tallinna sõita, võiks keegi mulle meelde tuletada, et kella kolmveerand kuue paiku ükskõik millise transpordivahendiga Ülemiste ristmiku lähedusse sattuda pole just päeva säravaim idee.

Asja kompenseeris osaliselt fakt, et selleks ajaks, kui ma ükskord kolmveerand seitsme paiku Maximasse jõudsin, olid sealsed tipptunniaegsed väljakannatamatud kassasabad juba meeldivalt lühenenud ja ma sain taaskord naeru pugistada nende teenindajate uue vormi üle, mille seljal on kiri: “Küsige… Ma saan teid aidata!”

Ma arvan, et selle teksti lõpus on * ja kuskil vormipluusi allääres imepisike seletav kiri, mis ütleb, et kui sa küsid midagi VENE keeles, siis on lootust, et mõni su küsimustest saab ähmase vastuse…

Oeh Read More »

Mina arvan nii

/ meedia, poliitika, virin/urin / Leave a Comment

Üldiselt jätab poliitika mind külmaks, aga pronksvärdja situatsioon on juba nii kaua päevakorral olnud, et tundsin ka vajadust midagi öelda. Kommentaariks Delfi artiklile “Punaveteranid leidsid endale uue pronksmehe“. Nimelt seda:

sureks juba ükskord maha kõik need punaveteranid ja “lihtsad inimesed, kes võitlesid venemaa eest ja kaotasid lähedasi”. pronksvärdjas üles sulatada ja kõigile umbkeelsetele tibladele sundkorras ühe otsa pilet venemaale.

normaalsed venelased, kes te arvate, et eesti on teie kodumaa, KES TE RÄÄGITE EESTI KEELT ja ei tunne vajadust pronksvärdja juurde lilli viia, palun elage eestis edasi – teie vastu pole mul absoluutselt mitte midagi.

Sick’n’tired of this. Raisake aga edasi maksumaksja raha.

Mina arvan nii Read More »

Olemise talumatu kergus

/ igapäevaelu, lepp, rõõm / Leave a Comment

On hea, kui ei pea öösel üksi magama.

On hea, kui hommikusöögiks on saiatädikese käest ostetud pizzasaiad ja suur külm coca-cola.

On hea, et pärast (võrdlemisi suurt… või pigem siis pikaajalist) tüli tunduvad kõik tavalised väikesed iseenesestmõistetavad igapäevased pisiasjad nii erilised. Tülid iseenesest muidugi pole üldse head. Aga vajalikud… Vist?

Ja hoolimata sellest, et mul oli täiesti aus kavatsus jääda aasta lõpuni vabaks ja vallaliseks (natuke aega ju õnnestus ja oli päris hää) ning minna siis välismaale tööle (no sellega läks jälle nihu), pean tunnistama, et on kuradi hea olla armunud. Kõrvuni.

On hea olla õnnelik.

PS. Ma olen julmalt kergesti äraostetav. Ühe Geisha kommikarbiga näiteks saab päris hästi hakkama.

Olemise talumatu kergus Read More »

Keegi korterit ei taha osta?

/ naljanurk / Leave a Comment

Antakse üürile ilusa disainiga ja dekori asjudega korter.kõik mugavused:suur dzakussi,ilus kamin,saun,mööbel nahast ,muusika ja muusika varustus,köögimööbel tehnikaga,video vaalve,oma küttuse süsteem.tsokoli korrus ,aga disain tehtud nimoodi et,aeg unustatakse ja kaotatakse.Antakse peo teostamiseks ja sünnipäeva läbiviimiseks. Samuti müüakse ,nagu äripind HINNAGA 1840000

Keegi korterit ei taha osta? Read More »

Koht, kuhu ma enam kunagi ei lähe

/ seltsielu / Leave a Comment

Tegelikult pidin ma koju makarone keetma minema, eks. Aga kui ma olin parajasti T-marketis, et neid osta, helistas Kanters ja ütles, et nüüd läheme välja sööma. Ma olin täitsa ära unustanud, et ta pidi külla tulema.

Nii et võtsime Muraka Ülemistest peale ja läksime Hella hunti. See oli täis. Siis läksime Karja keldrisse. See oli lihtsalt jube! Toit oli suht okei, aga atmosfäär… Hull lärm + mingi laudkond keskealisi jorsse, kes kõige kõvemini lärmasid ja laulu üles võtsid. Päris häälekalt võtsid.

Aga tegelikult oli see mõnes mõttes ju ka hea kogemus. Nüüd tean, kuhu enam mitte kunagi minna.

Ja kui me koju sõitsime, lasi Kanters katuse alla. nii sain ka mina esimest korda elus kabrioletiga sõita. Äge oli!

Modellid + viinamarjad olid väga head. Nii et s*tale päevale tuli päris mõnus lõpp.

Koht, kuhu ma enam kunagi ei lähe Read More »

Scroll to Top