See tähendab, kui ma olin lõpuks magama jäänud, ärganud täitsa iseseisvalt lambist kell kuus, vaadanud kella ja tõdenud, et see on kuus ja et mul on tunne, nagu ma oleks magama jäänud alles viis minutit tagasi… Jäänud uuesti magama, löönud automaatselt kinni äratuskella, mis helises kell seitse, avastanud kell 7.20, et peaks vist juba üles tõusma, samal ajal heietades uneseguseid mõtteid Ruudu blogist, mille lugemine eile õhtul pooleli jäi ja imestades, miks tõusmine nii kuradi raske peab olema…
Käinud duši all…
Pärast kõike seda on kell alles kaheksa ja mul on kohe päris mõnus tunne. Ma võin tund aega hommikumantlis ringi hängida, hommikust süüa ja veel natuke Ruudu blogi lugeda – selle asemel, et tõusta äratuskella peale alles pool üheksa ja veeta järgmised pool tundi riidesse pannes/kohvi tehes/meiki tehes/iga viie minuti tagant Leppa varem kui 10 min enne ära minemist üles tõusma veenmist (tulutult)/bussi peale jooksmist/sellest võib-olla maha jäämist.
😀