Protected: Numbritest
Protected: Numbritest Read More »
January 2007
Teeme Dakile pulmakingi!
Marta on tegija! Ta algatas sellise aktsiooni. Lööge kaasa!
Eks mina olen ka mõelnud, et tahaks Dakit kuidagi õnnitleda ja nii, aga tõenäoliselt oleks see piirdunud blogi kommenteerimise või e-kaardi või muu taolisega. Marta mõte on palju ägedam ja asjalikum.
Niisiis – kui sina tahad ka Dakile pulmakinki teha, siis loe siit lähemalt. Mina igatahes olen käpp.
Tore, tõesti. Sellised asjad teevad kohe varahommikul tuju heaks 😀
Teeme Dakile pulmakingi! Read More »
Igatsus
See korteriasi ei anna mulle rahu. Kuna ma olen lootusetu optimist ja lisaks kõigele veel hull, ei taha ma kuidagi selles pealtnäha 100% lootusetus olukorras alla anda ja otsin erinevaid utoopilisi lahendusi. Vähemalt on midagi, mis mu mõtteid täidab. On midagi, millesse kirglikult suhtuda. Kirjutan veel täna maaklerile ja küsin, kas see on üldse alles. Sest kui pole, siis ei ole ju enam vaja mõelda ega tahta. Kui on, siis… Ah, igatahes on maakler minust noorem, pärit Pärnust, tudeng ja pildi peal täitsa pandav 😀 Vaatame! Lotot hakkan ka mängima. Arukalt muidugi. Üks Bingo loto ja üks Viking loto nädalas näiteks.
Teine pool igatsusest on vastupidine. Lugesin Iirise ja Muraka blogisid ning Londoni tahtmine läks jälle suuremaks. Kui siinne olukord ei muutu, võib juhtuda, et pakin oma kola juba varem kokku kui järgmise aasta alguses. Aga kõik sõltub kõigest.
Lihtsalt… Hetkel elan ma siin oma vaikset ja mõttetut elu, kus mitte midagi erilist ei toimu ning loen, kuidas nemad elavad LONDONIS, kus kõik on nii uus ja äge ja huvitav ja suur ja põnev. Ja mõtlen – miks ma siin olen? Mida ma siin veel teen? Miks ma ka juba seal ei ole?
Ma tegelikult tean, miks. Paar põhjust, paar väga konkreetset põhjust on. VEEL. Varsti selgub.
Ehk siis ühest küljest igatsen korterit ja teisest küljest Londonit. 100% vastandlik. Nagu ikka 🙂
Teie palved ja kavatsused on olnud selged, tugevad ja ilma kahtlusteta; seepärast võib muutus aset leida isegi kiiremini, kui oleksite arvanud. Ärge siis ehmuge, kui teie soovid täituvadki.
Mul on viimasel ajal palju kirglikke soove olnud. Millised neist täitumas on… Kõik? Annaks jumal.
Unistada ma oskan. Suurelt. Ma arvan, et elu ilma (suurejooneliste) unistusteta oleks ääretult nukker.
Ilus!
Avastasin just, et Pärnus on Tikri tänav. Ükskord, kui ma pensionile jään, siis ostan sinna korteri. Või maja. Tehtud!
(muuhulgas peaks leidma mehe, kelle perekonnanimi on Tikker, ja temaga abielluma)
Kinnisidee, noh 😀
PS. Hakkasin mõtlema – eile ära joodud alkokoguse peale on vist suisa ime, et mul pohmakat polnud. Küll on aga tänase päeva jooksul avaldunud õgardlus – sõin ära oma kaks viimast kartuliputru ja ühe Lepa pakisupi, jõin liitri mahla, lõpuks tõi Lepp mulle veel salatit ja kohvikoort. Võrdluseks võin tuua, et tavaliselt söön tööl vaid ühe paki kartuliputru, pool aega ei viitsi sedagi teha ja ootan lihtsalt õhtut, et koju sööma saaks. Oeh. Alkohol on kurjast. Söömine on ju iseenesest tore, lihtsalt rahakotile mõjub halvasti.
Bloody hell
Jättes kõrvale kõik eetilised, moraalsed ja muud proosalisemat sorti (külm ilm, ebakaubanduslik välimus, nigel finantsseis) dilemmad, otsustasin eile õhtul Ruuduga jooma minna. Plaanis paar peeti Varblasel (kus kedagi ei huvita, et mu juuksed on mustad, meiki ei ole ja isegi kõrvarõngaid ei viitsinud kõrva panna) ning siis koju magama.
Otse loomulikult olid vanakurjal meiega muud plaanid.
Esiteks oli väljas joomiseks liiga külm. Teiseks polnud meil klaase (plaanitud peedist sai sujuvalt viin, tomatimahl ja siider). Kolmandaks polnud meil soola ega pipart.
Rasmus lubas lahkesti enda juures juua. Ta ise resideerus paar korrust kõrgemal, kus leidis aset filmiõhtu.
Ja otse loomulikult juhtus kuidagi nii, et meie jäime ka sinna. ehk siis vaiksest õhtust Varblasel sai järsku filmiõhtu umbes kümne enamjaolt võõra inimese seltskonnas.
Fränk ja Wendy on muideks väga hea film. Tuleb veel paar korda üle vaadata, et kõik nüansid ära tabada. Soovitavalt kainelt (eilse põhjal – mida promill edasi, seda vähe tähele paned).
Kui viin, mahl ja siider otsa said, siis ei kõlvanud ometigi viimase trolliga koju magama minna, vaid tuli edasi juua. Veini näiteks. Ja Gini. Tooniku, kirsimahla ja hiljem sidrunimahlaga. Mulle muide ei maitse gin absoluutselt. Vastik kadakas.
Öö veetsin hoopis Rasmuse diivanil. Hirmus tore oli hommikul tööle minna – läätsed öö läbi silmas, välimus veel ebakaubanduslikum kui eelmisel õhtul, vormipüksid kodus… Vähemalt oli lähedale minna.
Vot sellised asjad juhtuvad. Minu tahtest hoolimata.
Ja sissekande lõpetuseks muidugi legendaarne fotopaar Ruudu geniaalsest mandariinikoorimisest (ta väidab, et see juhtus kogemata). Ma usun, et isand Freudil oleks selle kohta nii mõndagi öelda.
