Kõigepealt lühidalt seltskonnakroonikast. Täna oli Tartus koolitus. Mul oli vaja otse loomulikult juba eile õhtul kohale minna, sest Kustil oli sünnipäev ja minul lubati ka sinna tulla. Otse loomulikult näitasin ma ennast oma säravalt parimast küljest ehk viisin kingituseks roosa lille (mis mängis lehele vajutades sünnipäevalaulu ja pani kõigil kõrvad virtsavett jooksma) ning vajusin õhtu jooksul suhteliselt kiiresti letargiasse, suutmata ennast vääriliselt purju juua ning läksin üsna kiiresti Nadja voodisse tuttu. Jõle hea voodi on tal, uni oli magus. Täna käisin linnaekskursioonil Eedeni kaubanduskeskuses ning õhtupoolikul edukalt ka koolitusel, kus taas miskipärast uni tuli. Arumaisaa… Nüüd igatahes õnnelikult tagasi Tallinnas.
Melanhoolia, eufooria ja plaanid on aga muidugi Londoniga seoses.
Eile oli tööl jube mõnus. Paljas mõte sellest, et pooleteise kuu pärast on KÕIK – uskuge mind, see teeb tuju kole heaks. Ühtlasti leidsin ka paar potentsiaalset tahtjat korterile, kellest esimene on vist peaaegu kindel. Praegu veel rohkem ei räägi, et asja mitte ära sõnuda, aga noh, ütleme nii, et korteri pärast ma enam eriti ei muretse ja see oli mul kõige suurem mure üldse.
Aga siis küsisin raamatupidajalt oma läpaka järelmaksu kohta. Avastasin, et seda polegi aprilliks enam nii hirmpalju alles jäänud – midagi peaks palgast ülegi jääma + veidi puhkuseraha on ka saada. Ilus.
Aga siis küsis raamatupidaja:
“Kas sa lähed meilt ära?”
Ja kui seletasin, et plaan on, ei midagi 100% kindlat, aga kui lähen, annan lahkumisavalduse enne kuu lõppu, siis ta vastas:
“Väga kahju.”
Ja need kaks lauset tegid mu jube kurvaks. Sest teate, meil on hästi äge raamatupidaja. Ta on nagu TÕESTI äge. Need, kes minuga koos töötavad, saavad aru, mida ma mõtlen. Ja need kaks lauset panid mu mõtlema kõigile headele asjadele ja aegadele seoses selle töökohaga. Häid mälestusi on tegelikult tunduvalt rohkem. Ja siis ma tükk aega melanhooritsesin.
Aga hetkel on jälle eufooria. Muuseas üritan paika panna täpset lahkumiskuupäeva. Alguses mõtlesin, et oleks ilus minna 1. aprillil – uus kuu, uus algus ja nii, pealegi saaks laupäeval korraliku lahkumisläbu maha pidada… Aga kuna pühapäeviti on lennupiletid kõige kallimad, siis jääb ära.
Põhimõtteliselt valisin välja kaks päeva: kas neljapäev, 30. märts või siis kolmapäev, 4. aprill. Märtsis saaks veel viie sotiga pileti kätte, aprillis on juba 800. Samas muidu kõlab aprill paremini, saaks eelmise kuu otsad korralikult kokku tõmmata Eestis (palga mõttes nt jne), pealegi ei saaks Murakas 1. aprillil Londonisse tulla, sest peab lastega kodus olema, aga järgmine nädalavahetus (mis tema puhul kestab neljapäevast pühapäevani) on tal see-eest vaba. Ühesõnaga tundub, et pigem 4. aprill siiski.
Vaatasin just Easyjeti kalendrit – täna bronnides saaks esimese odava lennu alles 26. märtsil algavasse nädalasse, seega… Enda loogika järgi pean hiljemalt järgmisel nädalal pileti ära ostma, muidu läheb see juba kole kalliks. Nojah, pole probleemi – Iiris räägib Kayga üle, korteri asjad saan ka ehk selleks ajaks selgeks ja tulumaks peaks ka viie tööpäeva jooksul laekuma. Eh, isegi kaks viimast punkti pole väga olulised, sest korterisse leian kellegi nii ehk naa ning piletit saab ju vaid krediitkaardiga osta.
Vot nii.
London, here I come!
“All of us are in the gutter, but some of us are looking at the stars”.
Yes, that’s Oscar Wilde.
And also Chrissie Hynde in The Pretenders‘ Message of Love. Great song.
Enjoy London. I was in town yesterday, and St James’ Park looks just fabulous at the moment.