Väikesed olulised asjad

Ma hakkasin jälle mõtlema selle üle, kui oluline mulle ikka on see, KUIDAS inimesed kirjutavad.

Sõpradega on tegelikult teine asi. Kui miski peakski närvidele käima, siis nende puhul vaid nendid, et on jah nii, mis siis ikka.

Aga (uued) tuttavad või (veel) võõrad…

Ma olen muidugi perfektsionist ka. Aga ma tõesti ei salli kirjaoskamatust. Ma võin muidu meeldiva tüübi (vihjates siis noormeestele) maha kanda puhtalt sellepärast, et mulle ei meeldi tema MSNi kirjastiil või tema sõnumite kirjutamise stiil. Ma üldiselt vihkan sõnumite saatmist, ainsaks erandiks vast ongi juhused, kui keegi mul kõhus piisavalt liblikaid tekitab, et ma viitsiks mingeid (kahemõttelisi) sõnumeid saatma hakata, siis ma isegi naudin seda. Ja parem oleks talle endale, kui ta korrektselt kirjutaks. Vastasel korral… Võeh.

Kusjuures ega ma ei mäletagi, millal ma viimati sattusin mõne tüübi otsa, kellega ma oleks jõudnud sõnumite saatmise faasini ning kelle sõnumid oleks mulle tõeliselt meeldinud. A oli viimane…

Kui sõnumid ja MSN kõrvale jätta, siis on ju olemas veel blogid ja erinevad suhtlusportaalid. Igasugusest beibekeelest ja kirjaoskamatusest rate.ee taolistest kohtades ma parem ei räägigi, eks. Aga sealt ma hoian eemale ka. Orkut mulle seevastu väga meeldib. On vähe inimesi, keda seal pole ja see väike ankeet näitab suht hästi ära, mis sorti inimesega tegu on. Tavaliselt ma kas siiralt imetlen ja naudin sinna kokku kirjutatut või siis pööritan vaid silmi. On muidugi ka neid, kes igasugust infot kiivalt varjavad. Kui nad ei oska kirjutada, siis ma avaldan kiitust. Ära kirjutagi, oled õigel teel. Samas on inimesi, kelle kohta ma tean, et nende väljendusoskus on suurepärane, kuid nad ei taha seda miskipärast kasutada. Aga noh… Mis siis ikka.

Ja blogides on lisaks kirjakeelele veel sisu teema. No kurat. Kui sul ikka pole millestki kirjutada, siis palun – ÄRA KIRJUTA. Ma olen lihtsalt nii paljude mõttetute blogide peale sattunud, et ahastus tuleb. Sama paljud kindlasti ei kirjuta masside lõbustamise eesmärgiga. Ehk nad kirjutavadki vaid selleks, et sõpradele oma tegemistest teada anda… Minagi alustasin nii. Nüüdseks on sellest saanud lihtsakoeline sõltuvus, kuid oma pointi täidab asi senini, eriti nüüd, kus ma pole enam Eestis. Kust mujalt mu sõbrad mu tegemistest ikka teada saaks. Ma tõsiselt ei viitsiks igaühele eraldi MSNis või Skype’is jutustada, mis ma täna tegin.

Kuulge, ma jooksen rappa vist. sest kui sa ka kirjutad selle eesmärgiga, et sõpru informeerituna hoida, võib see ju ühtlasi ka võõrale nauditav olla. Või siis mitte. Ja siis on veel kaks varianti – kas sa kirjutad hästi või mitte. Kui tegu on viimase variandiga, siis ma lihtsalt tunnen endale kaasa.

Tegelikult pole mõtet blogiteemal pikemalt vinguda. Siin on ju kuldne reegel: kui ei meeldi, ära söö. Ma vahel lihtsalt mõtlen, kas inimestel endal pole piinlik selliseid asju kirjutada. Nojah, ma vaatan saadet “Eesti otsib superstaari” ja mõtlen täpselt sedasama. Igavene vastuseta jääv küsimus?

Ühesõnaga. Mulle meeldivad inimesed, kes kirjutavad hästi ja kes kirjutavad vigadeta ja kellel on midagi öelda. Neid on mu ümber (õnneks) päris palju.

Ja tegelikult jõudsin ma sügavmõttelisele järeldusele, et sellel sissekandel vist pole mingit eriti sügavmõttelist mõtet. Aga kui ma selle juba valmis kirjutasin, siis…

Tegelikult intrigeerib mind hoopis rohkem küsimus, kas ma suudaksin pikemalt koos olla (no suhte mõttes ja nii) noormehega, kes on muidu väga tore ja tõesti meeldib mulle, aga no ei oska suuremat kirjutada. Intrigeeriv. Pips ütleks vist selle kohta, et ma tekitan pisiasjadest probleeme. See võib tõesti nii olla.

Aga noh… Mulle tõesti meeldivad inimesed, kes oskavad kirjutada! Pikkadele pandavatele poistele võib ajutiselt järeleandmisi teha, aga lõpuks kannan nad ikkagi maha. Vähemalt senini on see nii olnud.

Aga vaatame, mida tulevik toob või mis. Sest senised kogemused on mul vaid eesti keele baasil. Londoni noormeeste kirjaoskuse kohta ei oska ma veel miskit öelda.

EDIT: Üks asi seoses selle teemaga tuli mulle veel meelde. Ma lihtsalt VIHKAN ninnunännutamist. Armas, soe ja romantiline võib olla ka konkreetsel moel, see läheb mulle olenevalt situatsioonist väga hästi peale. Aga selline beibede ninnunännu. Brrr! Siinkohal ma vihjaks vist ikkagi oma tähtkujule. Ära tule jääraga pudikeeles rääkima.

EDIT 2: Kirjaoskamatusel on erinevad tasemed. Mina ei kannata isegi seda, kui kirjavahemärkide ette tühikud jäetakse või nende järele mitte. Sallimatuse kõrgem tase seega.

EDIT 3: *mõtlikult* Aga võib-olla olen ma lihtsalt egoistlik ülbik?