(at least most of us)
…ehk lugu sellest, kuidas spordiignorandist Tikker esimest korda elus päriselt jalgpalli vaadata tahtis. Tõe huvides peab siiski ära mainima, et jõudsin pubisse alles siis, kui mäng juba läbi oli.
Šoti onu eesti lipu ja särgiga. Rääkis eesti keelt ka kõigele lisaks. Ja tal polnud oma keeleoskusele ühtki usutavat põhjendust (à la Eesti naine, Eestis elanud vms):
Nii tehakse reeturitega:
Kompositsiooniliselt on see pilt väga halvasti üles võetud ja pole vist eriti aru saada, et ronn on posti otsa roninud…
Aga täna hommikul tegin oma Londoni esimese (ja teise… ja kolmanda…) sigareti, sest hommikul kell kaheksa unetuna Ronni köögis istudes tundus see ainuõige tegu olevat. Avastusi oli kaks:
1) olen õppinud korralikult alla tõmbama
2) tubakas on endiselt jäle
Muuseas jõuti minu blogini otsinguga “oop kullake” – Oop, kuule, mis värk on? 😛
Loomulikult olen ma mitte yksnes väga ilus, vaid ka väga populaarne.
Põle aimugi.
ägedad pildid.
kas sul mingit mobiilinr ka on. mõte oli vahest helistada sulle.
aga ma nägin mängu ka ära 😀
Kui ma sulle sünnipäevaks sõnumi saatsin, sain igal juhul vastuse, milles lubasid mu kohaliku numbri ära salvestada.
Kui sa seda miskil põhjusel siiski ei teinud, siis reklaamin seda sõpradele ka Orkutis 😉