Käisime täna isegi kolme kohta vaatamas, mitte kahte. Esimesed kaks olid agentuuride kaudu ja tõelised urkad – väiksed, pimedad, hallitavad jne.
Ja siis läksime sinna kolmandasse, millele mul olidki kõige suuremad lootused. Kuulutuses polnud kirjas kuigi palju – ainult seda, et on aed ning üüritakse välja vaid mööbliga. Huvitav on muidugi see, et kui ma olin suutnud meelde jätta, et rent on £700 inclusive, siis tegelikult oli see hoopis £710 exclusive – kõik maksud lisaks, mis on council tax, elekter ja gaas. Tegelikkuses siis pigem £850-950 kuus. Põhimõtteliselt läheks meil üks palk lihtsalt üürile. Praegu maksame poole vähem. Aga me peaks mingeid toetusi ka saama, neid peab kõigepealt lihtsalt taotlema 😛
Aga korter ise… Võrratu! See oli ruumikas, valgust täis, isikliku aiaga (mitte keegi teine peale meie seda ei kasutaks). Hästi möbleeritud (tõesti ilus puitmööbel kõigis ruumides) ja hubane. Toad on eraldi, elutuppa jäävad muuhulgas teler ja DVD-mängija, sealne diivan käib lahti kaheinimesevoodiks ja seinal on HIIGELsuur peegel. Magamistoas on mõnus kaheinimesevoodi (ägedam kui see, mis meil praegu on), riidekapp JA suur kummut (sellist luksust pole meil Londonis veel olnud, et mõlemad korraga oleks, ikka üks ja väike). Köök on suur ja mõnus, seal on isegi laud (see oleks mu esimene Londoni köök, kus on võimalik korralikult laua taga süüa). Vannitoal on aken, mis meile hullult meeldib ja no vann ise muidugi, Mees tunneb vannis käimisest hirmsasti puudust. Dušš pidavat ka korralikult töötama. Aias on praktiliselt terve päeva päike ja loojub ka sinnapoole, nii et (suve)õhtutel on seal mõnus chillida (ja grillida).
Omanik oli ise seal üle kolme aasta elanud ja ütles, et hakkab seda taga igatsema. Kolib nüüd oma naisega kokku. Väga sümpaatse mulje jättis, vastupidiselt kahele eelmisele agentuuritüübile.
Ühesõnaga see oli armastus esimesest silmapilgust. Meie olime esimesed vaatajad, pärast pidi veel kaks huvilist tulema. Aga omanik väitis, et me meeldime talle ja et ta üüriks meile hea meelega.
Nii et ma ei teagi… Kas me saame või leiab ta kellegi, kes talle veel rohkem meeldib? Ma siiralt loodan, et mitte. Loodan, et meie kasuks räägib soov üürida pikemaks ajaks – ütlesime, et tahaks esialgsete plaanide kohaselt ikka paariks aastaks paigale jääda, sest kolimisest on kõrini.
Rasedusest me muidugi ei rääkinud, ehkki mul on sellepärast väiksed süümekad. Ta paistis olevat selline inimene, kel pole laste vastu miskit, aga ei või iial teada ja no ei tahtnud kuidagi oma šansse vähendada. Või kas me oleks pidanud rääkima?
Tänav on tõeliselt mõnus ja vaikne, üleüldse on kogu ümbruskond just selline, kus ma enne rasedaks jäämist poleks mingil juhul tahtnud elada – kesklinnast liiga kaugel, niii vaikne ja igav. Aga praegu ma just vaikust ja rahu tahangi, Brixton tundub nii ülerahvastatud. Naljakas, mida hormoonid teevad.
Üleval on teine korter, aga seal pole viimase kolme aasta jooksul keegi elanud, seega pole mingeid naabreid lähedal, kes käratseksid või kellele Maasika nutt võiks kunagi närvidele käima hakata. Ja Mees saaks jala tööle käia, mis on ju eriti peen. Minul muidugi läheb sealt tööle kahe bussi või bussi ja metrooga 45 min varahommikul, 1h 20min hilisemate vahetuste puhul… Aga ma jään nagunii vähem kui poole aasta pärast koduseks, nii et kannatab ära. Lähim bussipeatus on ümber nurga, paar minutit kõndida, sealt sõidab 20 minutit Brixtonisse.
Sisse kolida saaksime mõnel mai nädalavahetusel, ideaalis 9-10 (meie ametlik välja kolimise päev siit on 14).
Hoidke meile tõesti kõiki pöidlaid ja varbaid, et me selle korteri saaks. See pole mingi üürikorter, see on tõeline kodu. Hubane ja kodune. Seal oleks hea pesa punuda ja Maasikat kasvatada.
Ahjaa, veel üks seik tuli meelde. Kuna meil oli teine korterivaatamine samas kandis ning Mees oli viimase aadressi valesti üles kirjutanud, oli meil segadus, kuhu siis nüüd minna ja vajadus kähku netist selgust saada. Teele jäi just ette kohalik raamatukogu, mis lubas meil lahkesti ilma igasuguse lugejakaardi olemasoluta netti kasutada, neil oli selleks puhuks kohe omaette arvuti – 15 min max, aga rohkem polnud vajagi. Ja WC-s sain ka ära käidud, mida just vaja oli. Ja üldse jättis see nii mõnusa koduse mulje – vähe inimesi, sõbralikud töötajad, praktiliselt üks suur saal, kõik raamatuid täis, ise sai kõike valida. Päike paistis, kõrval oli veel mingi õu koos pinkidega, kus saaks ilmselt chillida ja lugeda… Ma pole endale siiani raamatukogukaarti teinud, sest Brixtoni raamatukogu ei jätnud mulle mingit muljet (wifis seal käisin, aga see oli ka kõik), aga sellesse raamatukokku tuli kohe tahtmine tagasi minna. See oleks meie uuest kodus 10 min jalutuskäigu kaugusel. Aaaah…
Üleüldse oli täna mõnus päev. Soe ilm ja päike aitavad alati kaasa, aga meie hommikune kohtumine ämmaemanda bookimiseks oli tõeliselt toreda inimesega, kellega oli mõnus rääkida. Sain jälle targemaks, uut kirjandust ja neljast pudelist verest lahti 😀
Ja siis käisime Vera Cruzis hommikust söömas, jõudsime korterite vaatamise vahepeal veel pargis chillida, hiljem põhjas käia ja lõpuks Antti-Rarru ning Ronni-Katrega pubis istuda ning Kambodža (oli vist) restoranis õhtust süüa.
Nüüd on väss peal ja varsti vist tuttu. Homne päev on siis ainus, mil saab välja magada. Aga järgmisel nädalavahetusel teeb tasa, siis on bank holiday weekend.
Kuna Rarru on ikka väljas, pole eilse avamise pilte tema fotokast kätte saanud, neid peate veel ootama 😉
Aga veel kord – hoidke varbaid ja pöidlaid! See korter oli võrratu, teist sellist enam nii väikese raha eest (meie jaoks suur, nii hea korteri kohta tõesti väike) ei leia.
