Jul 222008
 

Kuna mul on täna täiesti kohustustevaba hommik, siis olengi endiselt süvenenud ajakirjandusse ja jõudsin Postimehe kodukalt õige pea oma lemmiku Eesti Ekspressini. Olen sealt lugenud üht, teist ja kolmandat, aga kaks artiklit panid väga sügavalt järele mõtlema.

Esimene oli õõvastav lugu ühe alaealise prostituudi elust. Ei ole ma siiani vati sees elanud ja infot ühiskonna sellest poolest on minuni läbi erinevate allikate jõudnud piisavalt. Ükski lugu pole aga olnud NII lootusetu, sünge ja masendav.

Selle loo läbi lugemise peale ei olegi vist võimalik midagi teha. Ainult loota, et kõik need projektid ning valitsuse poolne tegevus kannab vilja ning selliseid juhtumeid jääb aja jooksul vähemaks.

Aga lugege seda, kindlasti lugege. See on pikk ja masendav intervjuu otse elust. Eesti elust. Kui te sealt midagi muud ei saa, siis hakkate kindlasti rohkem hindama oma elu.

Ja teine lugu, mille läbi lugemisel sügavalt mõttesse jäin, oli pikk, põhjalik ja mitmekülgne arvustus mõningatest NY söögikohtadest. Artikkel oli küll pühendatud toidule, aga igalt poolt kumas läbi NY üldist eluolu.

Võib-olla mäletate, eelmisel aastal mainisin mitu korda oma suurt unistust kolida järgmisena mõneks ajaks New Yorki. See unistus oli mul pikka-pikka aega, ehkki ma sellest palju ei rääkinud.

Aga siis ma jäin rasedaks. Ja pidin kõik oma senised plaanid ja kavatsused ümber mõtlema.

Praeguseks olen ma need ammuseks ümber mõelnud, olukorraga suurepäraselt harjunud ja selle täiesti ootamatu elu keerdkäiguga õnnelik ja rahul.

Mu NY unistus jäi kõige selle käigus arusaadavalt täiesti tagaplaanile. Aga lugedes seda artiklit Manhattani tibatillukestest korteritest, NY töömesilaste igapäevasest söögist võileiva/salati ja latte/mahla näol, restoranidest, kuhu tuleb koht mitu kuud ette reserveerida, üleüldisest suhtumisest, kus loeb peamiselt see, mida sa teed ja kui palju sa sellega teenid ning see, mis kaubamärk sul seljas on ning kus sa sööd…

Ma ei taha sellist elu. Osa sellest pole ma kunagi tahtnud, teist osa sellest olen ma juba Londonis küllalt elanud.

Ma ei ole kunagi kahetsenud Londonisse kolimist – mul oli vaja sinna minna, et ennast leida. Mul oli vaja elada välismaal, et õppida hindama kodumaad – see on ju nii paljude inimeste puhul täpselt samamoodi.

Londonis on olnud võrratu, aga see aeg hakkab vist ümber saama. Tahan nüüd hoopis teisi asju. Eks suur osa mu mõttemuutusest ole otseses seoses rasedusega… Aga ma olen sellega tõepoolest rahul.

Ma tahan elada väikeses Eestis, sest see on kodu. Eestis, kus paljud iseenesest mõistetavad eluks vajalikud asjad funktsioneerivad kiiresti ja lihtsalt – asjad, millele sa ei mõtle enne, kui neist ilma jääd.

Ma tahan elada pigem rahus ja vaikuses, lähemal loodusele ja avaramates tingimustes, kui väikeses suurlinna uberikus.

Ma tahan rahulikult välja mõelda, mida oma eluga peale hakata ning vaikselt mingit oma asja ajada, mitte päevast päeva kuskil pisikeses kontoris ületunde ja karjääri teha ning sinna kõrvale võileibu näsida ja liitrite kaupa kohvi juua.

Ma pole gurmaan, mul on suhteliselt lihtne maitse. Mulle meeldib süüa ja mulle meeldib hea toit, aga pigem kodus või hubastes kohvikutes ja söögikohtades, mitte peenetes restoranides peenete toitudega. Need restoranid tekitavad minus pigem ebamugavust ja kohmetust. Liiga keeruline ja peen toit pigem ei maitse mulle. Ma arvan tegelikult, et minu gurmaanluse ajad on veel ees – aastaid hiljem, kui mul on rohkem elukogemust, rafineeritust… Ja raha, et kõike seda nautida.

Ma pole kunagi aru saanud moetööstusest ega miljonite inimeste soovist, tahtest ja unistusest maksta meeletuid summasid ühe riidetüki eest sellepärast, et seal peal on õige logo. Ma hindan vaid mugavust, välimust, kvaliteeti ja unikaalsust – nende kõigi õige kombinatsiooni eest olen ma nõus võimaluse korral mõnevõrra rohkem maksma, seda aga mõistlikus suuruses, mida tippdisainerite hinnad kindlasti mitte pole. Kui järele mõelda, käib selles lõigus mainitu mitte ainult riiete, vaid ka kõige muu kohta, millele me peame oma elus raha kulutama.

Ma tahaksin küll reisida ja maailma näha (sealhulgas ka New Yorki), aga mul on veel terve elu ees ja ma jõuan seda kindlasti piisavalt teha. Hetkel tundub, et kõige õigem kodulinn on siiski Tartu. Mitte London ega NY.

See on see, mida ma tahan praegu. Eks näis, kui kiiresti mu unistused täituvad…

  6 Responses to “Endiselt Ekspressi lainel”

  1. Jah, aga vaata, mida NY eestlane sellest “meistriteosest” arvas… Ma kipun pigem teda uskuma :)

  2. Jah, ma ei kahtlegi, et too arvustus võis õigele njuujorklasele kõike muud kui tõene tunduda.

    Aga need aspektid, millest mina rääkisin, on vast ikkagi suures osas tõsi. Olen ju NY/Ameerika eluolust kuulnud varemgi – lugenud raamatuid, Epu blogi, vaadanud Seksi ja linna…

    Detailid võisid tõepoolest kohati ebatõesed olla, sellele ma vastu ei vaidle :)

  3. tundub, et rasedus on tikrile tõesti hästi mõjunud :) ainult ma ei saa aru, miks on vaja selleks rasedaks jääda või aastaid oma väärtuslikust noorusest kusagil võõral maal ära raisata, et elu põhitõdedeni jõuda. kas tõesti oleme me nii lollid ja analüüsivõimetud?

  4. Kas ma olen loll ja analüüsivõimetu, kui tahan maailma avastada veel siis, kui ma olen noor ja kohustusteta? Kas ma olen kuidagi oma noorust raisanud, elades poolteist aastat Londonis?

    Arvan, et oleksin teistsugustel asjaoludel veel rõõmsalt mõneks ajaks New Yorki, ehk Pariisigi kolinud… Välismaal elamine on võrratu elukogemus! Ega ma ju ei ütle, et Londonis polnud midagi head ja Eesti on kõige-kõige. On mõlemal oma plussid ja miinused, lihtsalt Eesti on kodu ja hetkelise asjade seisuga kõige ahvatlevam.

    Reisimine ja ajutiselt võõrsil elamine on hea. Kui noor on väikeses Eestis rahutu ning kibeleb laia maailma õnne otsima, siis miks ta ei võiks seda teha? Käib, elab, kogeb ja jõuab lõpuks mingite järeldusteni. Kes leiab õnne võõrsil, kes saab aru, et oma kodu on kõige parem. Kõik ju üldse ei tahagi välismaale ega lähe ka – mul on ka selliseid sõpru küllalt.

    Iseasi on muidugi see, kui aastaid kuskil välismaal väikse palga peal rügada… Aga ma usun, igaüks tunnetab ise ära, kustmaalt lõbus ja boheemlaslik peost-suhu suurlinnaelu ära tüütab ning kodumaal jälle parem oleks. Paljudel juhtudel on ju võimalik välismaal reaalselt raha teenida, säästa millekski kiiremini ja kergemini kui Eestis (ja seda annab vabalt teha ka Londonis, kui just ootamatu rasedus plaane sassi ei aja).

    Et ei näe ma kuskil seda lollust ja analüüsivõimetust. Võime pigem avardub kogemustega. Igaüks teab ise, mis talle parim on ;)

  5. Mul on kuri kahtlus, et NY on piisavalt suur linn, et selle sisse mahuks ysna mitu pisemat, suuremat kokku puutumatagi. Nii börsimaaklerite, modellide kui ka tänavanurgal hängijate omad. Kyllap on sedaviisi kõigi suurte linnadega.

    Ole tubli, hoian pöialt. :)

  6. välismaal elamine pole kindlasti oma elu raiskamine, kui seda tehakse õigesti ja ka kui valesti, pole ju hullu, teatavasti õpime kõige paremini oma vigadest…
    elu põhitõdede õppimisega on nii, et võid küll arvata, et miski on nii või naa, aga sa ei tunneta seda täielikult enne, kui ise koged…
    olen Tikriga rohkem kui nõus ja pean Eestit ning oma kodukanti ikka kõige kallimaks

Leave a Reply to Oop Cancel reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.