Eile hommikul otsustas Plika hakata ennast asjade najale püsti ajama. Noh, okei, mitte veel päris püsti, igal juhul üritab ta ennast nüüd igal võimalikul juhul kõrgemale küünitada, millegi otsa ronida:
Eile õhtul. Udune värk:
Kas ma TÕESTI mahtusin sinna kõhtu ära? Raske uskuda…
Täna hommikul. Piilub kaevikust:
Hambuline:
Üleüldiselt areneb ja liigub Plika viimasel ajal ülehelikiirusel – õpib iga tunniga uusi asju juurde. Edasiviivaks jõuks on endiselt roomamine, aga käputamisel ei piirdu ta enam edasi-tagasi nõkutamisega, nüüd jõuab juba ühe sammukese edasi ka, enne kui kõhuli plärtsatab 🙂
Seljalt kõhuli keerab ta ennast nüüd nii vilunult, et mähkimine on peaaegu võimatu – paned ta korra selili maha ja sekundiga on kõhuli. Hoia siis kinni, karjub nagu ratta peal… Selili on ju nii igav!
Kõrgustesse küündimisega kaasneb üleüldine turnimisvajadus. Eile õhtul veetsime üle tunni lõbusalt aega – mina olin selili voodis ja Plika ronis (minu peal) ringi. Meie emaga naersime, nii et pisarad silmas.
Oh, aga hakkaks ta juba ometi ise korralikult istuma. Ja käputama. Ma tean küll, et minu elu läheb sellega ainult raskemaks, aga ikkagi. Nii põnev ju!
täitsa ema nägu 🙂
Pingback: Kiiremini, kõrgemale, kaugemale » Tikri Päevaraamat