Eelmise postituse kommentaaris küsiti, kuidas mul jääb väikese lapse kõrvalt nii palju aega arvutis istumiseks.
Noo, esiteks Plika pole ju enam nii väike, juba aastane – saab järjest kauem iseseisvalt hakkama. Ja mina pole just maailma kõige usinam perenaine, ma võiks kindlasti ka kogu oma aja koristamisele ja kokkamisele kulutada, mida ma lihtsalt ei tee 🙂
Hommikul ärkab Plika tavaliselt Abikaasaga kaheksa paiku, siis ta nihverdab niisama ringi, mina reeglina enne üheksat ei tõuse – siis läheb Abikaasa ära, pole enam muud valikut 😛 Üheksa-poole kümne paiku keedan Plikale putru (täna küpsetasin selle kõrvalt ka näiteks pannkooke, mille taigna Abikaasa oli enne valmis teinud) ja söödan talle sisse, kogu operatsioon võtab nii pool tunnikest.
12-14 Plika magab, siis on minul päeva PÄRIS vaba aeg, ainult iseendale, siis ma söön tavaliselt hommikust ja tegelen kõige mõnusaga.
Enne või pärast Plika lõunaund käime me teoreetiliselt õues. Praktikas käime ainult siis, kui ma viitsin ja kui ilus ilm on. Kirjutasin ka kuskil motivatsioonipuudusest – no ma üritan ennast ikka parandada ja rohkem käia. Aga kui hullult marutab, siis ei lähe küll.
Poole nelja ja poole viie vahel keeran jälle Plikale mingi sooja söögi kokku (vahepeal sööb ta reeglina kamapalle vms ooteks, no ja enne lõunaund on siiani tiss ka).
Pärast viit tuleb Abikaasa koju, siis on rohkem issiga mängimise aeg, millalgi õhtupoolikul sööme kõik koos (kui Abikaasa teeb süüa, siis ma teoreetiliselt hoian Plikal silma peal, tegelikkuses on ta pool aega Abikaasaga köögis), siis kaheksa-üheksa vahel ongi magama minek ja seejärel meie mõlema vaba aeg. Abikaasa läheb tavaliselt varem magama, mina olen kauem üleval, lihtsalt und ei tule… Ja no kuni mul lastakse hommikul veidi kauem magada, seni ma seda ka teen.
Ülejäänud aja päevast mängib Plika suures osas omaette. Me oleme enamasti ühes toas, kui ma just mujal ei korista, nii et ma olen tal silma all. Iga poole tunni kuni tunni tagant vahetan tal mähet, selle juurde käib tavaliselt palja tagumikuga lapse mööda tuba taga ajamise mäng – hirmus lõbus on ju eest ära joosta, kes seda mähet ikka tahab. Vahepeal ta tuleb lihtsalt minu juurde, siis ma ka natuke mängin temaga ja suunan ta siis tagasi oma asjade juurde.
Ja vabalt jääb aega, et istuda arvutis, lugeda raamatut, koristada, pesu pesta, süüa teha (seda viimast ma küll siiani eriti ei tee, aga no üleeile tegin makarone, eile tatraputru ja täna küpsetasin pannkooke, nii et päris lootusetu asi pole).
EDIT: Mhm, kui ma põrandal istun ja raamatut loen või heegeldan (diivanit meil ju endiselt pole), siis ta elab mul ka tihti seljas ja üritab asju käest ära sikutada – eks ma siis jälle mängin temaga natuke ja ahvatlen teda tagasi oma asjade juurde. Aga üldiselt ta õnneks üle poole ajast ikka saab ise hakkama. Arvuti on vähemalt kõrgel laua peal, nii et kui ma ise toolil istun, siis tema sellele ligi ei saa.
Peale viit tegelen ma lapsega veerand kohaga, kui sedagi – Abikaasal ja Plikal on omad mängud, mähkme vahetamisega saavad nad ka isekeskis hakkama, õhtuti ta pissib harvemini nagunii. Kui Abikaasal on õhtul mingid muud tegemised (vahel käib töökaaslastega pubis, ükskord aitas kolleegil kolida jne), siis saame ka kahekesi hakkama.
Kui mul on päeval mingid muud asjaajamised, siis saab need lihtsalt aetud. Vahel oleme terve päeva ka väljas, vahel käime õhtuti… Poes näiteks käib Abikaasa tavaliselt peale tööd, kui midagi vaja on (tal jääb nagunii tee peale), või siis läheme õhtul/nädalavahetusel suuremasse poodi. Praegu on raha nii vähe, et hoiame pigem poodidest eemale ja üritame kodus olevaga hakkama saada 😛 Piim tuleb ju nüüd ukse taha, varsti juurikad ja puuviljad ka, üritan poodi sattumist nagunii järjest vähendada.
Nii meie eluke siis veereb. Mõne koha pealt võiksin palju usinam olla, aga no hädavajalikud asjad on alati tehtud, pole hullu. Ühe lapsega on lihtne… Vat kui ükskord kaks on, siis mul ilmselt enam arvutiaega ei jää 😀
See on sul küll julge arvamus, et mida suurem laps seda kergem. Kuni aastase kõrvalt sain kodus vabalt ka oma tööd teha, edasi pidin osadeks tundideks juba hoidja palkama.
2,5-ne näiteks oskab jah iseseisvalt kõigega hakkama saada, aga sa kindlalt pole rahul, mille kõigega siis hakkama on saadud. Kõik vanemad teavad… Vaikus tähendab 9 juhul 10st, et tegeletakse millegi keelatuga.
Mul praegu kala ahjus ja sellel ajal, kui kala puhastasin ning ahjupanekuks ette valmistasin, jõuti mu arvuti kinni panna, klaas ära lõhkuda, fooliumirull lahti harutada, jogurt maha kallata ja elutoas jõukohast mööblit ümber paigutada, teisel korrusel käidi ka, aga sinna ma pole veel jõudnud.
Ja kogu kalaga tegelemine oli maksimaalselt 30 min. Tööarvuti tõin kööki, muidu mine tea, mis lisandid praeahju juurde pannakse, ja seda kõike äärmisel keskendunud ilmel ja väga targa näoga, selline mulje jääb, et laps teab väga hästi, mida teeb.
Kahe väikese lapse kõrvalt jääb sel juhul veel rohkem arvutiaega 😀 Alates sellest ajast kui pisem hakkab ümbritseva vastu huvi tundma, veedab ta oma päevad huviga suurema mänige ja tegemisi vahtides.
Aga ma pole ju kordagi väitnud, et mida suurem laps, seda kergem? Ütlesin lihtsalt, et Plika pole enam NII väike, aastased saavad endaga juba hakkama küll.
Tean, et läheb seda raskemaks, mida osavamaks ja iseteadlikumaks ta muutub, aga ma elan üks päev korraga ja tegelen nende muredega siis, kui vaja.
Minu meelest oli ka vastupidi. See imik sai endaga väga hästi hakkama. tiss, mähe, uni, tiss, mähe uni… ei keerand ta maha end kuskilt, ega osanud mingeid mänge, ega vajanudki nii palju tähelepanu ja õpetamist, suunamist ja võimlemist … Ise saab ta ehk vaid leivatüki söödud…
Võimalik, et ta on harjunud.. issi tuleb ja tegeleb.
(meil on ka mõned kindlad issimängud, muud mängud on ühised)
Kas on ikka õige öelda, et "plika muutub"? Sina oled üks oluline muutja siin mängus.
Päris pisikesega oli muidugi kõige kergem, see tõepoolest ainult sõi, s*ttus ja magas, ei osanud keerata ega midagi.
Aga sellest ajast, kui Plika hakkas keerama-pöörama-roomama, on ta järjest iseseisvamaks muutunud, saab järjest kauem ise mängides hakkama. Mulle sobib!
Su jutust nagu kumaks läbi etteheide, et ma ei tegele Plikaga üldse. Ma teen talle süüa, söödan teda, vahetan tal pidevalt mähkmeid (marlid on hea variant lapsega tihedamini tegelemiseks!), ajan teda mööda tuba taga ja kui ta tuleb minu tähelepanu otsima, siis nihverdan temaga natuke, viskan talle palli või lasen tal endale klotse ulatada (see mäng talle meeldib).
Aga tõepoolest – kuni ta on heas tujus ja sehkendab omaette, siis ma ei roni segama, tegelen oma asjadega. Sihilikult õpetan teda iseseisvaks, mul endal ju nii palju kergem. Koos olemisi ja tegemisi on meil sellegipoolest küllaga, me oleme ju päevad läbi kahekesi.
Kui Abikaasa tuleb koju ja pole terve päeva last näinud, siis on loogiline, et nad koos mängivad ja nihverdavad ning kvaliteetaega veedavad. Ega Abikaasa terve õhtu kogu aeg lapsega ei tegele, hiljem on samamoodi omad asjad.
Kuidas ma saaks teistmoodi öelda, kui et "Plika muutub?" – tema ju muutub, mitte mina ei muuda teda. Loogiline, et ma kasvatan ja suunan, aga muutub ja areneb ta siiski ise 😉
Vot ei tea, kust ma seda kõike võtan…
Minul läks kordadeks raskemaks siis, kui laps kõndima hakkas. Sest nii oli ta palju kiirem ja pikem, sai kõik ebavajalikud asjad kätte, ulatus igale poole jms. Käputava lapsega polnud mingit probleemi.
Aga üldiselt olen väga Sinu moodi. Harjutan lapsi juba varakult iseseisvalt tegelema ja mängima, ei mängi nende igal ülevaloldud minutil "arendavaid" mänge, ütlen 3-aastasele tihti, et emme praegu ei tule mängima, sest raamat on pooleli, mängigu ise või õpetagu vennale mäng selgeks. Ja elu on palju kergem, keegi ei ripu kogu aeg seeliku küljes, leitakse endale ise tegevust. 🙂
Rohkem kui vanusest sõltub lapsest. Minu kahepoolene ei lõhu, ei lammuta, ei kalla jogurtit maha. On lihtsalt selline hea laps. Ja see on pigem vedamise asi vist, ma ei oska siin meile endale kuidagi aitäh öelda, laps lihtsalt kuulab sõna ja keelatud asju ei tee. Või siis äärmisel tuleb kinnitust küsima "issi vaata, lapsed ei tohi selle noaga mängida" 🙂
Kõige hirmsam asi majapidamises on elekter. See on põhiline oht, mille pärast aastast-kaheaastast kogu aeg silma all peab hoidma. Muidu ütleks ma küll, et mida vanem, seda lihtsam on.