Dec 312009
 

Seekord läks kõik tõepoolest hästi. Miski maha ei ununenud (vastupidi – kaasa said veel Plika pleed ja sokid, mis olid pakkimata ununenud + kotike piparkooke), jõudsime aegsasti lennujaama, kuupäevad polnud müstiliselt muutunud, töötajad olid väga lahked (väikse koha võlu, sealt vist korraga ainult üks lend lähebki), ronisime piirde alt läbi ja saime lennujärjekorras esimeste sekka, ehkki ooteruum oli inimesi pungil täis (lapsega võib õnneks igasugu trikke teha).

Plika oli tänu hilisele lõunaunele terve reisi aja viisakas tujus. Kuna tal oli viimase nädala jooksul ninaalune vahel märg, olin natuke mures – seda ei saanud küll kaugeltki nohuks nimetada, aga kunagi ju ei tea. Läks aga hoopis nii, et esimest korda elus ei saanud ta õhku tõustes üldse tissi ega ei teinud teist nägugi – super. Ta oli lihtsalt nii rahulik mu süles istudes ja aknast välja vaadates, et ei näinud põhjust toppima hakata. Maandumisel ikka sai, Abikaasa väitis, et see on alati hullem ja temal tuli nohu ja juba pea valutab ja… No Plika oli siis juba väsinum ja närvilisem ka.

Stanstedis läks ka kõik suht kiirelt – esimest korda saime käru juba lennukitrepi juurest kätte, varem on alati pagasilindil olnud, kohver tuli ka kohe. Bussile saime 10-minutilise ootamisajaga, liiklus oli selleks ajaks õnneks väike, Plika jäi ilusti tissi otsa magama ega ärganud ka siis, kui ta Victoriasse jõudes kärru ümber tõstsime.

Nojaa, olgu peale, meie kodubuss N2 sõitis just nina eest ära, nii et pidime pool tundi järgmist ootama – aga me olime nagunii näljased, bussipeatuses olid putkad veel lahti, saime kebabi ja friikaid nosida. Jällegi super, sest kõik kodukandi putkad on sellisel kellaajal kinni ja kodus polnud absoluutselt mitte midagi süüa – sulatasime just enne äraminekut külmkappi. Ja Abikaasal polnud Oysteril piisavalt raha, aga bussijuht lasi tal niisama sõita – räägi veel, et tasuta sõite pole olemas :P

Koju jõudes ootas ees hunnik kirju ja kast kaheksa täna hommikul ukse taha toodud piimapudeliga, mida naabrid olid lahkelt terve päeva oma külmikus hoidnud ning õhtul ettenägelikult koridori tõstnud, et me ilma poleks – saime mõnusasti piparkooke nosida. Kolm jõulukaarti oli veel tulnud ja Pips saatis Plikale nunnud maasikamustriga kindad, paar muud oodatud kirja ja üks pakiteade sinna juurde. Ja kodus oli nii mõnusalt soe, sest head naabrid olid jällegi meie palvel lahkesti kütte varem sisse pannud.

Segased me muidugi oleme, et kohe magama ei vajunud, vaid niiviisi pool neli öösel arvutis istume, aga… No oli ju vaja… Kõik kirjad läbi vaadata ja piparkooke näsida ja üldse.

Hea on kodus olla :)

Dec 302009
 

Oh, ega ma ei maininudki teile varem peamist põhjust, miks me üldse Rootsi tulime. Nojaa, jõulud muidugi ka, see on ju igati kohane, et pere on jõulude ajal koos. Aga oli veel põhjuseid, tähtsamaidki :P

Õeke on nüüd abielunaine :)

Üks enam-vähem normaalne pilt tehti isegi meist. Pärast kõiki neid printsessipilte pole see muidugi midagi nii erilist, aga… No pruut peabki ju põhitähelepanu saama :P

Dec 292009
 

Nagu meie siiatuleku seiklustest vähe poleks olnud, saaga jätkub…

Rõõmustasin veel hiljuti Kessuga MSNis rääkides, et seekord on lennujaam siinsamas, rootslased oskavad ka lumega autoga sõita ja lend ei jää tõenäoliselt hiljaks – seega on igati tõenäoline, et kõik laabub sujuvalt.

Njah. Pakkisime ilusti kõik kotid kokku, tegime netis check ini ära, hakkasime lennujaama poole sõitma… Ja poolel teel tuli meelde, et välja prinditud check ini lehed olid koju jäänud. Hoidsin neid veel esikus käes ja mõtlesin, et peab kuskile kotti panema, aga panin miskipärast tagasi lauale.

Nojaa, õnneks oli lennujaama 15 minuti sõit ja õnneks töötas õekese mees poole tee peal, nii et me saime seal kähku printimas käia ja siis edasi kihutada. Õnneks on siinne lennujaam nii väike, et check in (seekord oli ju registreeritud pagas, see tuli tehtud check inist hoolimata õigel ajal ära anda) läks kinni pool tundi enne lennu väljumist, suuremates lennujaamades on see 40 minutit. Jõudsime napid viis minutit enne sulgemist õnnelikult kohale, kihutasime sisse ja tädike teatab meile…

Teie lend on homme. HOMME. HOMME! Tramaivõi! Kogu see aeg, kui me piletite ostmisest rääkisime, käis jutt alati 29. detsembrist. Mitte kordagi ei tulnud kellelgi pähegi meilidest vaadata, sest olime selles 100% kindlad. Mäletatavasti ostis õeke meile jõulukingi korras tagasilennupiletid ise, tema on ka siiani kindel, et see oli 29 – pidigi olema 29, ta vaatas oma töögraafiku järgi, mis õhtul tal on meid hea ära viia. Aga ju siis tuli näpukas ja sai kogemata päev hiljem.

Ega’s midagi, pakkisime ennast kõigi kodinatega autosse ja tulime tagasi. Vaadates asja positiivsest küljest – hea, et lend on homme, mitte näiteks eile. Ja ma kurvastasin, et ei saagi teist laari piparkooke, sest me ei viitsinud neid enne tänast teha, lõpetasime just pool tundi enne lennujaama poole sõitma hakkamist, glasuur jäi alles kuivama. Nüüd saame terve homse päeva kookidega maiustada. Abikaasa peab alles 4. jaanuaril tööle minema, ses mõttes pole ka mingit vahet.

Aga siiski, siiski. Maha ununenud paberid, järjekordne edukas võidujooks ajaga ning siis selline pauk. Täiesti jabur, noh. Tramaivõi.

Kõige huvitavam küsimus on aga hoopis selline: kui me poleks jõudnud õigel ajal boarding passe uuesti välja printida ja oleks lennukist maha jäänud, kas keegi oleks üldse märganud, et me ei jäänud tegelikult üldse maha, sest lend on alles homme? Tõenäoliselt mitte. Ilmselt oleks me lihtsalt uued piletid ostnud ja…

Täiesti uskumatu. Aga lõpp hea, kõik hea. Või noh… Eks räägime uuesti, kui me päriselt Londonisse jõuame ;)

Dec 292009
 

Ma kirjutan meie reisist ning kõigest muust põnevast pikalt ja laialt… Kindlasti sel aastal :P

Ma olen nende kaheksa päeva jooksul VÄGA palju niisama passinud ja netis istunud, lihtsalt blogi kirjutamise viitsimist pole. Puhkan täiega, noh :P Aga täna õhtul lendame tagasi Londonisse (peame vist seekord ühe registreeritud pagasi võtma, muidu ei mahu asjad ära) ja siis millalgi… Homme või ülehomme…

Siis, jaa, ma luban.

Dec 222009
 

Hullumaja, täielik hullumaja! Aga alustagem algusest.

Saime Iirisega Angelis kokku, juba seal hakkas sadama. Alguses sulas kõik samal hetkel, kui maapinda puudutas, veidi hiljem oli asi juba teine. Kuna kaks kolmandikku minu koduteest kulges metroos, oli alguses kõik okei.

Brixtonis läksin bussi peale. Ise veel rõõmustasin, et mu buss tuli täpselt siis, kui metroost välja jõudsin, see käib suhteliselt harva. Esimene pool teekonnast kulges kiirelt ja rõõmsalt, vahtisin aga aknast aina valgemaks minevat maad ja muudkui rõõmustasin.

Otse loomulikult juhtus lõpuks see, mis juhtub paratamatult, kui panna kokku saamatud lumekauged britid ja mõnus lumesadu – mingi hetk jäi liiklus täiesti seisma. Passisin mõne aja bussis, aga andsin lõpuks alla, ronisin Tulse Hillis välja ning jalutasin järgmised pool tundi lumesajus koju. Liikusin viis korda kiiremini kui bussid, need seisid enamik ajast koos autodega paigal.

Päeval välja minnes oli ilm täiesti kuiv ja kootud saapad tundusid hea ideena… Aga no kujutage ise ette, kuidas sellistega lumes sumbata on :P Alguses oli hirmus külm, pärast juba täitsa soe, lihtsalt märg. Kuna viimane osa mu teekonnast kulges järsult ülesmäge, olin koju jõudes suhteliselt surnud, varbad lirtsusid ja selg oli higist märg. Enamik teekonnast oli mul siiski lai naeratus näole kleebitud, no kuidas sellise haruldase kingituse peale teistmoodi saakski! Mul on nii kahju, et eile pilti teha ei jõudnud!

Gatwick oli too hetk küll suletud, aga meie lend väideti ikkagi õigel ajal väljuvat, seega hakkasime suht kohe rongijaama poole liikuma. Väljusime kodust (nagu tavaliselt) liiga hilja, kiirustasime meeletult, jõudsime napilt õigeks ajaks. Rong läks ka õigel ajal, kõik tundus juba sujuvat…

Esimene ümberistumine Norwood Junctionis. Abikaasa läks uurima, kust platvormilt meie rong läheb ning tuli veidi hiljem tagasi teatega, et East Croydonisse ei sõida ükski rong, me peame West Croydonisse minema ja sealt trammi peale. Otse loomulikult läks see rong, mille pealt maha tulime, ka sinna… Aga no järgmine tuli suht ruttu, polnud hullu.

Trammid muidugi ka ei käinud, nii et pidime jalutama. See polnud üldse pikk maa, mingi 15-20 minutit, aga ma olin pooletunnisest kojutulekust ja hilisemast jaama kiirustamisest omadega täiesti läbi. Lisaks nüüd 7 cm kontstel – mu Londoni kõige soojemad saapad (tangid jäid ju Eestisse), mis paraku ka vett läbi lasid – nii ma siis siunasin ja kirusin ning üritasin kohvrit vedades Abikaasal sabas püsida.

Jõudsime edukalt kohale, saime suht ruttu rongile – see oli mingi pool tundi hilinenud variant, esimene, mis Gatwickusse viis. Juht polnud mu arusaamist mööda päris kindelgi, kas ta ikka sinna sõidab, aga no kohale jõudsime. Kell oli veerand kaheksa, lend pidi väljuma 20:05.

Kuna meil oli ainult käsipagas ja web check in tehtud, oli ainus mure saada kärule enne silt külge, kui check in kinni pannakse. Esimest korda Gatwickis, sai otsitud ja uuritud… Leidsime lõpuks Ryanairi letid, kus meeletud sabad… Õnneks ütles töötaja, et meil pole vaja seal seista, nad võivad väravas ka lipiku külge panna.

Turvakontroll kulges kiiresti ja viperusteta ning olimegi lõpuks sees. Läksime uurima, kust väravast meie lend läheb – kolmel ekraanil olevates nimekirjades oli viimane lend 19:50. Enamik lende olid tühistatud või edasi lükatud. Üks hommikul kell kaheksa väljuma pidanud Belfasti lend oli näiteks edasi lükatud õhtul kella üheksale, umbes nii. Pisukese uurimise peale sai Abikaasa teada, et hetkel on kõik rajad kinni, nii et miski ei tõuse ega maandu, seega tuleb lihtsalt istuda ja oodata.

Eks me siis istusime ja ootasime. Inimesi oli meeletult, samuti oli nende käitumisest näha, et paljud neist olid seal juba tunde oodanud. Mingi hetk tühistati kõik Easyjeti lennud. Ja siis tuli lõpuks ekraanile ka teade, et meie lend on edasi lükatud ning uus väljumisaeg on 21:50 ehk pea kaks tundi hiljem.

Saime veel passida, Plika jäi õnneks kärus magama. Lõpuks ilmus tabloole kiri boarding, mis vahetus paari sekundi pärast kirjaga gate closing. Wtf??? Jooksime kähku väravasse, otse loomulikult inimesed alles kogunesid, aega läks veel meeletult. Kuna Plika käru kästi sinna jätta, ärkas ta üles ega olnud arusaadavalt eriti rahul.

Lennukis utsitati meid võimalikult kiiresti kohti leidma, et kiiremini õhku tõusta saaks. Mingi hetk tuldi meile ütlema, et kolmas rida, kus me istusime, peab õhku tõusmise ja maandumise ajal tühi olema. Hea, et nad seda alles siis teada said… Õnneks orgunniti meile kohad rida ettepoole, polnud suuremat häda. Ja siis, kui kõik olid lennukis, ootasime VEEL 20 minutit. Mida? Keegi ei tea. Üleväsinud Plika läks selle ajaga igatahes hüsteeriasse ja ei rahunenud enne, kui lõpuks tõusma hakkasime ja tissi suhu sai.

Ma olin täiesti kindel, et kellaaega arvestades jääb Plika tissi otsa magama ja magab terve lennu aja, aga tema arvas teisiti – uni on ju nõrkadele. Tiss rahustas õnneks maha, nii et ta pidas ennast võrdlemisi viisakalt üleval.

Rootsi jõudsime kella kahe paiku öösel (nojaa, see on kohalik aeg, UK-s tund vähem). Õekest polnud kuskil näha, helistada miskipärast ka ei saanud – õnneks jäid nad lihtsalt veidi hiljaks. No ja siis veel kahetunnine sõit koju… Mille Plika õnneks ilusti maha magas, nii et meiegi silma looja lasta saime. Siis kella viie tee (ainult et öösel, mitte päeval) ja lõpuks saime magama ka – poole üheteistkümneni hommikul oli toas vaikus. Oleks kauemgi olnud, aga õeke tuli äratama…

Oh, niiviisi kirjeldades ei tundu kogu see värk üldse nii hull, aga ausõna, kogu see õhtu oli üksjagu närvesööv ja meeletult väsitav. Polegi olnud varem juhust selliste ilmaoludega lennata, kogemus missugune. Aga peamine on see, et kohale jõudsime, eks :P Nondel Easyjeti reisijatel nii hästi ei läinud…

Dec 212009
 

CIMG9869

Vabandan pildi halva kvaliteedi pärast, oleks pidanud ikka lähemale minema, mitte üritama laua tagant toa teise otsa zoomida…

Asjad on enam-vähem koos, kodu on enam-vähem korras… Varsti saan loodetavasti Iirisega kokku ja viin talle “jõulukingiks” mõned mahejuurikad, mida ise ära süüa ei jõudnud…

Ja õhtul Rootsi :P

Dec 202009
 

Mina polnud sihukesest asjast kuulnudki, aga Kessu arvas juba üleeile, et kui laupäevani palavik on ja pühapäeval täpid tulevad, siis on tegu kolmepäevapalavikuga.

Kusjuures eile minu meelest palavikku polnud, samas Plika magas väga pikalt lõunaund, ju midagi vajas veel ikka välja magamist. Ja täna on tõepoolest selg pisikesi punaseid täppe täis (õnneks vähem ja väiksemad, kui tollel pildil). Rinnal on vähem, mujal pole pea üldse.

Igatahes – palju rõõmu punastest täppidest. Vähemalt tean nüüd, mis viga. Ja enam ei nakka. Ja viie päevaga peaks täitsa korda saama.

Dec 192009
 

Plikal tuli õhtupoolikul jälle palavik. Kui palju, ei tea – nii, kui kraadiklaasi nägi, pistis röökima, ei hakanud teda siis piinama. Rohkem kindlasti mitte kui eile.

Üritasin teda kuue paiku magama panna, silmad vajusid voodis kohe kinni, aga niipea, kui ära läksin, oli virr lahti. Nii üle kümne korra – ei aidanud käe hoidmine ega laulmine, mina ära minna ei tohtinud. Lõpuks andsin alla, kraamisin Manduca välja ja tõstsin lapse kõhule. Seal ta siis suigatas vahelduva eduga kuni peaaegu üheksani.

Mul õnnestus läbi häda ja viletsuse selle aja sees pesu kuivama panna ja kokata makarone hakklihaga – kõik võttis küll tavalisest kolm korda kauem aega, aga tehtud sai. Siis söötsin Plika kurguni täis ja kui pärast seda diivanile selili heitsin ning ta kõhuli oma rinnale panin, suikus kohe unele. Tõstsin ta mõne aja pärast voodisse ümber ja nii ta siis nüüd magabki.

Nutt ja hala, kui lapse haigus Abikaasa asjatoimetustega kattub. Eile õhtul pidime minema kõik koos poodi, et Abikaasale särk ja kingad osta. Selle asemel pidi ta üksi minema (mina oleks tahtnud väga minna, talle see-eest üldse ei meeldi, eriti üksinda) ja mina passisin lapsega kodus. Nii et mõlemad haigusepäevad olen üksikema mänginud.

Aga noo, saame hakkama, ikka ju saame :) Õnneks tuleb nüüd nädalavahetus ja minu üksikema staatus saab kiire lõpu. Ja loodetavasti peletame palaviku homseks lõplikult minema.

Esmaspäeval on Abikaasa viimane tööpäev ja õhtul lendame Rootsi. Juhhei!

Dec 182009
 

…või Ecoveri pesugeel ongi jäleda lõhnaga? Ma eeldaks, et igasugu ökokraam on lõhnatu – no krt, Mayer Sensitive’iga harjunud. Ja teatavasti oli mul üldse plaanis mõni UK geel osta… Aga no neid ei müüda suurtes poodides, vana geel oli peaaegu otsas, nägin Tescos soodukaga Ecoveri ja…

Aga haiseb, raisk. Mul on süda paha sellest, ausõna.