Hullumaja, täielik hullumaja! Aga alustagem algusest.
Saime Iirisega Angelis kokku, juba seal hakkas sadama. Alguses sulas kõik samal hetkel, kui maapinda puudutas, veidi hiljem oli asi juba teine. Kuna kaks kolmandikku minu koduteest kulges metroos, oli alguses kõik okei.
Brixtonis läksin bussi peale. Ise veel rõõmustasin, et mu buss tuli täpselt siis, kui metroost välja jõudsin, see käib suhteliselt harva. Esimene pool teekonnast kulges kiirelt ja rõõmsalt, vahtisin aga aknast aina valgemaks minevat maad ja muudkui rõõmustasin.
Otse loomulikult juhtus lõpuks see, mis juhtub paratamatult, kui panna kokku saamatud lumekauged britid ja mõnus lumesadu – mingi hetk jäi liiklus täiesti seisma. Passisin mõne aja bussis, aga andsin lõpuks alla, ronisin Tulse Hillis välja ning jalutasin järgmised pool tundi lumesajus koju. Liikusin viis korda kiiremini kui bussid, need seisid enamik ajast koos autodega paigal.
Päeval välja minnes oli ilm täiesti kuiv ja kootud saapad tundusid hea ideena… Aga no kujutage ise ette, kuidas sellistega lumes sumbata on :P Alguses oli hirmus külm, pärast juba täitsa soe, lihtsalt märg. Kuna viimane osa mu teekonnast kulges järsult ülesmäge, olin koju jõudes suhteliselt surnud, varbad lirtsusid ja selg oli higist märg. Enamik teekonnast oli mul siiski lai naeratus näole kleebitud, no kuidas sellise haruldase kingituse peale teistmoodi saakski! Mul on nii kahju, et eile pilti teha ei jõudnud!
Gatwick oli too hetk küll suletud, aga meie lend väideti ikkagi õigel ajal väljuvat, seega hakkasime suht kohe rongijaama poole liikuma. Väljusime kodust (nagu tavaliselt) liiga hilja, kiirustasime meeletult, jõudsime napilt õigeks ajaks. Rong läks ka õigel ajal, kõik tundus juba sujuvat…
Esimene ümberistumine Norwood Junctionis. Abikaasa läks uurima, kust platvormilt meie rong läheb ning tuli veidi hiljem tagasi teatega, et East Croydonisse ei sõida ükski rong, me peame West Croydonisse minema ja sealt trammi peale. Otse loomulikult läks see rong, mille pealt maha tulime, ka sinna… Aga no järgmine tuli suht ruttu, polnud hullu.
Trammid muidugi ka ei käinud, nii et pidime jalutama. See polnud üldse pikk maa, mingi 15-20 minutit, aga ma olin pooletunnisest kojutulekust ja hilisemast jaama kiirustamisest omadega täiesti läbi. Lisaks nüüd 7 cm kontstel – mu Londoni kõige soojemad saapad (tangid jäid ju Eestisse), mis paraku ka vett läbi lasid – nii ma siis siunasin ja kirusin ning üritasin kohvrit vedades Abikaasal sabas püsida.
Jõudsime edukalt kohale, saime suht ruttu rongile – see oli mingi pool tundi hilinenud variant, esimene, mis Gatwickusse viis. Juht polnud mu arusaamist mööda päris kindelgi, kas ta ikka sinna sõidab, aga no kohale jõudsime. Kell oli veerand kaheksa, lend pidi väljuma 20:05.
Kuna meil oli ainult käsipagas ja web check in tehtud, oli ainus mure saada kärule enne silt külge, kui check in kinni pannakse. Esimest korda Gatwickis, sai otsitud ja uuritud… Leidsime lõpuks Ryanairi letid, kus meeletud sabad… Õnneks ütles töötaja, et meil pole vaja seal seista, nad võivad väravas ka lipiku külge panna.
Turvakontroll kulges kiiresti ja viperusteta ning olimegi lõpuks sees. Läksime uurima, kust väravast meie lend läheb – kolmel ekraanil olevates nimekirjades oli viimane lend 19:50. Enamik lende olid tühistatud või edasi lükatud. Üks hommikul kell kaheksa väljuma pidanud Belfasti lend oli näiteks edasi lükatud õhtul kella üheksale, umbes nii. Pisukese uurimise peale sai Abikaasa teada, et hetkel on kõik rajad kinni, nii et miski ei tõuse ega maandu, seega tuleb lihtsalt istuda ja oodata.
Eks me siis istusime ja ootasime. Inimesi oli meeletult, samuti oli nende käitumisest näha, et paljud neist olid seal juba tunde oodanud. Mingi hetk tühistati kõik Easyjeti lennud. Ja siis tuli lõpuks ekraanile ka teade, et meie lend on edasi lükatud ning uus väljumisaeg on 21:50 ehk pea kaks tundi hiljem.
Saime veel passida, Plika jäi õnneks kärus magama. Lõpuks ilmus tabloole kiri boarding, mis vahetus paari sekundi pärast kirjaga gate closing. Wtf??? Jooksime kähku väravasse, otse loomulikult inimesed alles kogunesid, aega läks veel meeletult. Kuna Plika käru kästi sinna jätta, ärkas ta üles ega olnud arusaadavalt eriti rahul.
Lennukis utsitati meid võimalikult kiiresti kohti leidma, et kiiremini õhku tõusta saaks. Mingi hetk tuldi meile ütlema, et kolmas rida, kus me istusime, peab õhku tõusmise ja maandumise ajal tühi olema. Hea, et nad seda alles siis teada said… Õnneks orgunniti meile kohad rida ettepoole, polnud suuremat häda. Ja siis, kui kõik olid lennukis, ootasime VEEL 20 minutit. Mida? Keegi ei tea. Üleväsinud Plika läks selle ajaga igatahes hüsteeriasse ja ei rahunenud enne, kui lõpuks tõusma hakkasime ja tissi suhu sai.
Ma olin täiesti kindel, et kellaaega arvestades jääb Plika tissi otsa magama ja magab terve lennu aja, aga tema arvas teisiti – uni on ju nõrkadele. Tiss rahustas õnneks maha, nii et ta pidas ennast võrdlemisi viisakalt üleval.
Rootsi jõudsime kella kahe paiku öösel (nojaa, see on kohalik aeg, UK-s tund vähem). Õekest polnud kuskil näha, helistada miskipärast ka ei saanud – õnneks jäid nad lihtsalt veidi hiljaks. No ja siis veel kahetunnine sõit koju… Mille Plika õnneks ilusti maha magas, nii et meiegi silma looja lasta saime. Siis kella viie tee (ainult et öösel, mitte päeval) ja lõpuks saime magama ka – poole üheteistkümneni hommikul oli toas vaikus. Oleks kauemgi olnud, aga õeke tuli äratama…
Oh, niiviisi kirjeldades ei tundu kogu see värk üldse nii hull, aga ausõna, kogu see õhtu oli üksjagu närvesööv ja meeletult väsitav. Polegi olnud varem juhust selliste ilmaoludega lennata, kogemus missugune. Aga peamine on see, et kohale jõudsime, eks :P Nondel Easyjeti reisijatel nii hästi ei läinud…
