December 2009

Edukalt kodus

Seekord läks kõik tõepoolest hästi. Miski maha ei ununenud (vastupidi – kaasa said veel Plika pleed ja sokid, mis olid pakkimata ununenud + kotike piparkooke), jõudsime aegsasti lennujaama, kuupäevad polnud müstiliselt muutunud, töötajad olid väga lahked (väikse koha võlu, sealt vist korraga ainult üks lend lähebki), ronisime piirde alt läbi ja saime lennujärjekorras esimeste sekka, ehkki ooteruum oli inimesi pungil täis (lapsega võib õnneks igasugu trikke teha).

Plika oli tänu hilisele lõunaunele terve reisi aja viisakas tujus. Kuna tal oli viimase nädala jooksul ninaalune vahel märg, olin natuke mures – seda ei saanud küll kaugeltki nohuks nimetada, aga kunagi ju ei tea. Läks aga hoopis nii, et esimest korda elus ei saanud ta õhku tõustes üldse tissi ega ei teinud teist nägugi – super. Ta oli lihtsalt nii rahulik mu süles istudes ja aknast välja vaadates, et ei näinud põhjust toppima hakata. Maandumisel ikka sai, Abikaasa väitis, et see on alati hullem ja temal tuli nohu ja juba pea valutab ja… No Plika oli siis juba väsinum ja närvilisem ka.

Stanstedis läks ka kõik suht kiirelt – esimest korda saime käru juba lennukitrepi juurest kätte, varem on alati pagasilindil olnud, kohver tuli ka kohe. Bussile saime 10-minutilise ootamisajaga, liiklus oli selleks ajaks õnneks väike, Plika jäi ilusti tissi otsa magama ega ärganud ka siis, kui ta Victoriasse jõudes kärru ümber tõstsime.

Nojaa, olgu peale, meie kodubuss N2 sõitis just nina eest ära, nii et pidime pool tundi järgmist ootama – aga me olime nagunii näljased, bussipeatuses olid putkad veel lahti, saime kebabi ja friikaid nosida. Jällegi super, sest kõik kodukandi putkad on sellisel kellaajal kinni ja kodus polnud absoluutselt mitte midagi süüa – sulatasime just enne äraminekut külmkappi. Ja Abikaasal polnud Oysteril piisavalt raha, aga bussijuht lasi tal niisama sõita – räägi veel, et tasuta sõite pole olemas 😛

Koju jõudes ootas ees hunnik kirju ja kast kaheksa täna hommikul ukse taha toodud piimapudeliga, mida naabrid olid lahkelt terve päeva oma külmikus hoidnud ning õhtul ettenägelikult koridori tõstnud, et me ilma poleks – saime mõnusasti piparkooke nosida. Kolm jõulukaarti oli veel tulnud ja Pips saatis Plikale nunnud maasikamustriga kindad, paar muud oodatud kirja ja üks pakiteade sinna juurde. Ja kodus oli nii mõnusalt soe, sest head naabrid olid jällegi meie palvel lahkesti kütte varem sisse pannud.

Segased me muidugi oleme, et kohe magama ei vajunud, vaid niiviisi pool neli öösel arvutis istume, aga… No oli ju vaja… Kõik kirjad läbi vaadata ja piparkooke näsida ja üldse.

Hea on kodus olla 🙂

Edukalt kodus Read More »

Pulmad!

Oh, ega ma ei maininudki teile varem peamist põhjust, miks me üldse Rootsi tulime. Nojaa, jõulud muidugi ka, see on ju igati kohane, et pere on jõulude ajal koos. Aga oli veel põhjuseid, tähtsamaidki 😛

Õeke on nüüd abielunaine 🙂

Üks enam-vähem normaalne pilt tehti isegi meist. Pärast kõiki neid printsessipilte pole see muidugi midagi nii erilist, aga… No pruut peabki ju põhitähelepanu saama 😛

Pulmad! Read More »

Sellised asjad juhtuvad ainult meiega

Nagu meie siiatuleku seiklustest vähe poleks olnud, saaga jätkub…

Rõõmustasin veel hiljuti Kessuga MSNis rääkides, et seekord on lennujaam siinsamas, rootslased oskavad ka lumega autoga sõita ja lend ei jää tõenäoliselt hiljaks – seega on igati tõenäoline, et kõik laabub sujuvalt.

Njah. Pakkisime ilusti kõik kotid kokku, tegime netis check ini ära, hakkasime lennujaama poole sõitma… Ja poolel teel tuli meelde, et välja prinditud check ini lehed olid koju jäänud. Hoidsin neid veel esikus käes ja mõtlesin, et peab kuskile kotti panema, aga panin miskipärast tagasi lauale.

Nojaa, õnneks oli lennujaama 15 minuti sõit ja õnneks töötas õekese mees poole tee peal, nii et me saime seal kähku printimas käia ja siis edasi kihutada. Õnneks on siinne lennujaam nii väike, et check in (seekord oli ju registreeritud pagas, see tuli tehtud check inist hoolimata õigel ajal ära anda) läks kinni pool tundi enne lennu väljumist, suuremates lennujaamades on see 40 minutit. Jõudsime napid viis minutit enne sulgemist õnnelikult kohale, kihutasime sisse ja tädike teatab meile…

Teie lend on homme. HOMME. HOMME! Tramaivõi! Kogu see aeg, kui me piletite ostmisest rääkisime, käis jutt alati 29. detsembrist. Mitte kordagi ei tulnud kellelgi pähegi meilidest vaadata, sest olime selles 100% kindlad. Mäletatavasti ostis õeke meile jõulukingi korras tagasilennupiletid ise, tema on ka siiani kindel, et see oli 29 – pidigi olema 29, ta vaatas oma töögraafiku järgi, mis õhtul tal on meid hea ära viia. Aga ju siis tuli näpukas ja sai kogemata päev hiljem.

Ega’s midagi, pakkisime ennast kõigi kodinatega autosse ja tulime tagasi. Vaadates asja positiivsest küljest – hea, et lend on homme, mitte näiteks eile. Ja ma kurvastasin, et ei saagi teist laari piparkooke, sest me ei viitsinud neid enne tänast teha, lõpetasime just pool tundi enne lennujaama poole sõitma hakkamist, glasuur jäi alles kuivama. Nüüd saame terve homse päeva kookidega maiustada. Abikaasa peab alles 4. jaanuaril tööle minema, ses mõttes pole ka mingit vahet.

Aga siiski, siiski. Maha ununenud paberid, järjekordne edukas võidujooks ajaga ning siis selline pauk. Täiesti jabur, noh. Tramaivõi.

Kõige huvitavam küsimus on aga hoopis selline: kui me poleks jõudnud õigel ajal boarding passe uuesti välja printida ja oleks lennukist maha jäänud, kas keegi oleks üldse märganud, et me ei jäänud tegelikult üldse maha, sest lend on alles homme? Tõenäoliselt mitte. Ilmselt oleks me lihtsalt uued piletid ostnud ja…

Täiesti uskumatu. Aga lõpp hea, kõik hea. Või noh… Eks räägime uuesti, kui me päriselt Londonisse jõuame 😉

Sellised asjad juhtuvad ainult meiega Read More »

Pühalik lubadus

Ma kirjutan meie reisist ning kõigest muust põnevast pikalt ja laialt… Kindlasti sel aastal 😛

Ma olen nende kaheksa päeva jooksul VÄGA palju niisama passinud ja netis istunud, lihtsalt blogi kirjutamise viitsimist pole. Puhkan täiega, noh 😛 Aga täna õhtul lendame tagasi Londonisse (peame vist seekord ühe registreeritud pagasi võtma, muidu ei mahu asjad ära) ja siis millalgi… Homme või ülehomme…

Siis, jaa, ma luban.

Pühalik lubadus Read More »

Scroll to Top