Jan 312010
 

Imeline on kodus istuda, puhata ja mitte midagi asjalikku teha – ma pole seda luksust endale nädala algusest saati lubada saanud.

Imeliselt maitses heeringaleib, mida juba nädala igatsenud olin ning mille viimane komponent (heeringas :D ) tänu Abikaasale täna lõpuks Brixtoni Tescost kohale jõudis.

Imeline on see, et käsi, mis oli hommikul sama valus ja paistes kui eile, on õhtuks hulka paremaks läinud – paistetust enam pole, valutab ainult mõne üksiku asendi peale ja kannatab veidi rohkem survet kui enne.

Ja imeline on ka see, et ma sain lõpuks ometi ühele poole Marise blogi Xangast Bloggerisse ümber kolimisega – ma alustasin sellega oktoobri lõpus, aga mingil hetkel jäi pooleli ja ununes, nüüd siis võtsin jälle kätte ja täna saingi lõpuks tehtud. Arhiivide tagantjärele võrdlemine oli ka väga tark idee, sellise suure asja puhul tuleb ikka hooletusvigu sisse. Leidsin mitmed postitused, mis olid kogemata vale kuu alla sattunud, mitmed postitused, mis olid kogemata topelt saanud ja mitmed postitused, mis olid üldse ümber kopeerimata ununenud – kõiki vähemalt viis! Hirmus :P Igatahes peaks nüüd kõik korras olema, välja arvatud kaks videot, mis Maris ise uuesti üles panema peab. Minu töö on tehtud!

Küüned lakkisin kah uuesti ära, sest ühelt küünelt tuli tükk lakki maha. Olin aluslaki juba naabrinaisele tagasi viinud, aga leidsin sahtlist ühe heledamat sorti laki, mis Kadri siia jättis – tegin siis pattu ja lakkisin sellega, ilma aluslakita. Seekord jäin tulemusega rohkem rahule – mulle ei tulnud ja üldse on see korallitooni lakk mu küüntel üllatavalt mõnus (poleks arvanud, et mulle nii tagasihoidlik ja oranžikas toon meeldida võiks). Kirjade järgi püsivat see lakk kuni kümme päeva, ma siis vaatan :P Ilma alus- ja pealislakita võiks ju viis päeva ikka välja venitada? ;)

Kui nüüd veel koristada ka viitsiks…

Jan 312010
 

Plika viriseb ja joriseb. Okei, õhtu, väsinud, arusaadav.

Plika tõmbab laua pealt maha hommikul sinna ununenud pooliku kohvitassi. Tulemus: kohv Plika kampsunivarrukal, minu lammastega õlakotil, raamatul selle sees, kardinal, ilmselt ka vaibal, lauast endast parem ei räägigi. Karjusin tema peale, sest ma olin nii väsinud. Mitte et tema milleski süüdi oleks olnud, eks, ise oleks pidanud tassi hommikul kööki viima.

Hea küll, läheks siis magama. Panen ta oma voodisse. Viriseb, joriseb, nutab. Kannatlikult laulan talle veerand tundi, räägin ja rahustan ja olen tore. Lõpuks lihtsalt ei jõua enam ja karjun jälle.

Hea küll, rahunen maha, tõstan ta suurde voodisse enda kõrvale. On pool minutit vait, siis hakkab jälle karjuma. Hoian kaisus, rahustan, ei midagi. Karjub, karjub, karjub. Lõpuks ei jõua enam seda kuulata, jätan ta üksi tuppa ja tulen ära.

Karjub ennast üksi hüsteeriasse, siis tuleb mulle elutuppa järele. Hea küll, tassin teda süles, kuni ta enam-vähem rahuneb, enam ei nuta, ainult kõõksub. Läheme tagasi suurde voodisse. Mängime kindaga. Mängime nina näitamise mängu (kus on Plika nina? Kus on emme nina?). Mängime pardilambiga. Plika uus ja tüütu harjumus on tudukombe trukke lahti kiskuda – mitte eriti tore, arvestades seda, et magamistuba on jahe ja ta ajab tekki pealt ära. Kõige selle sekka vahepeale ka nutujorinaid. Hoian ennast üleinimliku jõupingutusega tagasi, et mitte jälle närvi minna. Mängin, lasen tal kombe poolenisti seljast kiskuda ja rahustan, kui nutab. Tundub, et igavesti.

Ja tõesti, LÕPUKS jääb ta magama.

Mina olen täiesti surnud. Jääks ka sinnasamasse kohe magama. Aga ei saa – Abikaasat pole, külalised ju veel linnas, võtit neil pole, meie uksekell ajaks surnudki üles, Plikast rääkimata. Helistaks, et midagi täpsustada, aga ei saa – krediiti pole. Idioodi tunne. Õeke peab Rootsist Kessule sõnumi saatma, et ta mulle helistaks. Saame räägitud, luban välisukse sneprist lahti jätta, et nad sisse saaks.

Avastan, et uks ei püsi ju lukust lahti olles üldse kinni, nii et see ka ei kõlba. Kuulen, et naabrid on, jumal tänatud, siiski kodus (kuna naabrimees polnud MSNis, olin kindel, et nad kas magavad või on väljas). Palun neil veel tunnike üleval olla ja sisselaskmisteenust mängida. Siis tuleb meelde, et Kessule oleks ka vaja plaanimuutustest teada anda. Palun naabreid, et nad talle sõnumi saadaks, sest mul pole ju krediiti. Idioodi tunne.

Õnneks olid naabrid minust natuke ärksamad ja pakkusid, et ma võin uksele vajaliku infoga sildi kleepida, polegi vaja sõnumit saata. Nii ma nüüd siis lihtsalt loodan, et hilisõhtused rongid käivad ilusti, nii et Kessul-Taunol ei läheks koju jõudmiseks üle tunni, et naabrid ei peaks sellepärast üleval passima, et mina ei jõua.

Idioodi tunne, noh. Oleks võinud ju selliste asjade peale varem mõelda. Oleks ju normaalne, et ma saaks välja helistada.

Ei, ma tavaliselt olen hea ja kannatlik ema. Aga vahel, kui keegi mind närvi ajab või kui ma olen nii väsinud nagu täna, siis ma lihtsalt ei jõua. Ma olen ka ainult inimene.

Nüüd te ei saa enam väita, et ma siin kunagi ei kurda, vaid ainult positiivsetest asjadest kirjutan, eks. Tõeline vingupostitus. Ma sain nüüd ennast välja elada ja natuke maha rahuneda. Nüüd võib rahus magama minna. Head ööd!

Jan 302010
 

Algne plaan oli selline, et Kessu-Tauno lähevad hommikul loomaaeda ja siis saame Camdenis kokku. Abikaasa pidi Plikaga koju jääma.

Kuna eilne õhtu läks aga käest ära (Tauno näitel viis pinti Reinu pubis + hiljem kolm pinti all naabrite juures, kus nad bismarki ning hiljem raha peale pokkerit ja blackjacki mängisid :D Mina magasin seal ajal magusasti, olin liiga väsinud), siis jäi hommik venima. Loomaaed lükati sujuvalt septembrikuisele külaskäigule (soojem, eks) ning selle asemele tulnud Tower of London lükkus edasi homsele hommikule.

Läksime hoopis kõik koos Vera Cruzi hommikust sööma – ma ei saa aru, kuidas ma sain selle üldse algsetest plaanidest välja unustada, kõik Eesti külalised veame ju alati sinna. Seekord läks eriti hästi – paar päeva tagasi õekesega käies saime viimase vaba laua, seekord oli kohvik jumala tühi, saime palju tähelepanu ja juttu ajada ja lõpuks müstilise sõbrahinna ka veel – odavama, kui menüü järgi oleks pidanud olema. Mõnus!

Hommikusöök tegi tuju heaks ja päike siras väljas. Abikaasa otsustas ikkagi Camdenisse kaasa tulla. Ma feilisin küll täiega ürituses ennast välitingimusteks keskmisest soojemalt riidesse panna (-1 oli, eks, Londoni mõistes külm talv :D ), aga suutsin sellest peaaegu üle olla.

Camdenis läks ka suhteliselt hästi, ainus mittesöödav ost oli üks postkaart, mis oli lihtsalt nii haigelt äge, et ei saanud ostmata jätta. Söödava kraamiga ei lähe Camdenis aga kunagi hästi, raha lihtsalt kulub näppude vahelt :P Kõigepealt kaks suurt pudelit värskelt pressitud apelsinimahla (meie Camdeni must be), siis natuke kaalukomme, siis üks vahvel maasikate ja šokolaadiga, lõpetuseks karp hiinakat… Kõlab täitsa hästi, eks. Ainult et sinna vahele jäi veel paaritunnine istumine meie lemmikus ökokohvikus My Village‘is, kus töötab Ly (ja nagu välja tuli, siis nüüdseks kaks eestlast veel :D Üks neist kusjuures olevat meiega septembris samas lennukis olnud ja me olime talle sellepärast meelde jäänud, et ta nägi meid enne telekas, HAHA – me oleme kuulsad) – kõigepealt üks lõunasöök ja kaks klaasi jumalikku värskelt pressitud mahla, siis supp Plikale, lõpuks kohv Abikaasa ärkvelpüsimiseks ja kolm purki moosi clearance riiulist ning arve oligi £25. Julm! Aga seal oli nii mõnus, nagu tavaliselt. Omanikud teavad meid juba ammu ja… Kõik on nagu omad :)

Üks mitte nii meeldiv seik oli ka – suutsin kohvikus vetsust välja tulles märjal ja libedal kivipõrandal niiviisi libastuda, et lendasin pläraki istuli. Käe panin ilmselt ette, see sai kõige suurema laksu. Vasaku käe peopesa alumises paremas nurgas on paistes ja sinine muhk, kätt liigutada on valus. Trükkidagi on ebamugav :P Kann oli ainult alguses valus, praegu pole nagu häda. Eks hiljem ole näha, kas ka sinna sinikad tulevad. Kui olin ennast püsti ajanud, siis muidugi märkasin seda silti ka, mida nad alati kohusetundlikult sellistesse kohtadesse topivad – wet floor, be careful vms. Ega selliseid silte ju kunagi õigel ajal ei märka :P

Kessu ja Tauno said ühe tuttavaga kokku ning läksid temaga järjekordsele pindile, meie tulime Abikaasaga ära koju. Nüüd oleme Plikaga kahekesi, sest Abikaasa läks töökaaslase sünnipäevale. 20ndate stiilipidu – Abikaasa ülemus tõi talle oma laialdasest garderoobist sobivas stiilis riided ja veetis eile tööajast kaks tundi, et viigipüksid tema jaoks 2 cm pikemaks teha ning punasest riidest lai lips õmmelda… Oo, Abikaasa nägi väga šeff välja, ta võiks kogu aeg nii ringi käia :P Tegin pilti ka, kui arvutisse tõmban ja midagi head on, näitan teilegi.

Ühesõnaga oli mul ütlemata mõnus päev – seda eriti tänu Abikaasale, kes väljas olles suuremalt jaolt Plikaga tegeles, nii et mina sain vahelduseks veidi kergemalt läbi. Ja nüüd on sama mõnus soojas kodus olla ning arvutis istuda. Homme tuleb õnneks ka rahulik päev, meie ilmselt välja ei lähegi. Pärast kaootilist nädalat kulub puhkus täitsa ära. Aga külalised on igatahes väga toredad, teretulnud vaheldus meie rutiinsesse ellu.

Jan 302010
 

Kats näiteks võiks kindlasti midagi tarka rääkida, aga teda pole praegu online, ma siis küsin siin ka :P

Mulle üldiselt meeldib osta küünelakke ja muud kosmeetikat pigem poest, kui kataloogist või netist, sest värvid pole pildil kunagi päris täpsed. Kuna ma aga ei tea, kas ja kus mind huvitavat ökosarja poes müüakse, siis vist tellin ikkagi netist. Aga… Kumba värvi ma peaksin rohkem usaldama – selle lehe näitel – kas neid laike, mis seal järjest on või siis sama laki pudeli värvi, mida näeb, kui hoida noolt laigu peal või sellele klikkida. Need on mõnevõrra erinevad ja küsimus on, kumb tõenäolisemalt küüne peale jääb :D

Kataloogist tellides on täpselt sama jama – need laigud on hoopis teist värvi, kui näiteks modelli sama huulepulk või küünelakk fotol.

Tibide mured, eks. Aga mulle vahelduseks täitsa meeldib selliste naiste asjadega obsessida :)

Jan 302010
 

Järjekordne väsimuse rekord on purustatud!

Taaskord Oxford Street, et Kessu saaks oma shoppamiskirge rahuldada ning siis Reinu pubi, mis oli meeletult rahvast täis nagu reedeõhtuti ikka. Isegi Abikaasa ühines meiega lõpuks.

No ja siis veel rämpstoit koduteel ja…

Ei viitsi isegi enam vihastada selle üle, et mult Oysteri pealt rõvepalju pappi maha võeti, kuna ma väidetavalt ei piiksutanud ennast London Bridge’is välja. Mingu p*rse. Ma olin ikka jubetige enne. Aga kaks siidrit tegid imet. Täielik patustamine, aga täna õhtul niii vajalik.

Heakene küll. Naudin nüüd natuke rabarberijogurtit ja siis vajun vist ära.

Jan 292010
 

Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga täna koju jõudes olin ma veel rohkem väsinud kui eile :D Kooserdasime terve päeva mööda Oxford Streeti erinevate poodide maternity sectioneid ja natuke mujal ka. Ostsin isegi endale seekord midagi – ühe käisteta sooniktopi ja suured ägedad kõrvarõngad. Kui viitsiks, paneks pildi, aga olen liiga väsinud ja laisk selle tegemiseks.

No ja Kessu ja Tauno jõudsid kohale! Nii et ülejäänud õhtu on siin igasugustel toredatel ja rõvedatel teemadel juttu räägitud ja õlut joodud. Mh, jah, kes jõi, kes mitte :P

Ega siit vist enne esmaspäeva korralikumat juttu oodata polegi, järgmiseks kolmeks päevaks on suured plaanid. Või no hea küll, kui ma laupäeva hommikul loomaaeda kaasa minna ei viitsi, siis ehk saan nats hinge tõmmata.

Aga muidu… Eks ma jõudumööda jätan ikka elumärke, kasvõi natukenegi.

Jan 282010
 

[ettevaatust, tibijutt :P ]

Kunagi keskkooli ja ülikooli ajal olin ma kõva küüntelakkija. Aga siis tuli tööinimese raske põli – ja kui sul on vaja iga päev arvutuid kaubakaste lahti kakkuda või sada korda päevas piimavahustamise kannude ja lappidega vee all lobistada, siis jääb selline hobi paraku tagaplaanile. Oleks ma kontoritibi olnud, oleks muidugi hoopis teine asi :P

Igatahes… Viimased viis aastat on mu sõrmeküünte lakkimise sagedus olnud ehk korra poole aasta jooksul (sest no varbaküüned on lahtise kinga perioodil alati punased). Viimati näiteks olid mul küüned lakitud pulmas ja sedagi tegi Kats.

Aga kuidagiviisi juhtus nii, et mu küüned kasvasid kogemata üpris pikaks (võib-olla on selles oma osa küüneõlil, mille kunagi ostsin ja otsustasin nüüd lõpuks ära kasutada, et tast lahti saada, enne kui halvaks läheb). Mu küüned on sellise lollaka ebasümmeetrilise kujuga, et läbipaistmatu lakiga lakkimiseks peab laskma nad kõigepealt päris pikaks kasvada ja siis valge osa niiviisi väärakalt ära viilima, et küüne lõppkuju jääks sümmeetriline. Need, kel enda ebasümmeetrilised küüned on, saavad aru, mis ma mõtlen :P

No ja täna ma siis viilisin. Laenasin naabrinaise käest aluslakki, sest enda oma ununes Eestisse, ning otsisin sahtlipõhjast üles punase küünelaki. Alguses käsi värises, aga viimase kihi ajaks olin juba vana proff. Mõned oskused ei unune :)

Päris veider on nüüd olla. Pole kohe harjunud!

EDIT: Note to self – kui sulle tundub, et küünelakk on nii hea, et üks kiht katab piisavalt, siis oleks soovitav uuesti vaadata – KORRALIKUS valguses :P ENNE, kui sa kattelakk peal, kogu kupatus juba mõnda aega kuivanud ja õhtu hiline. Päris lõbusalt laigulise tulemuse avastasin just :D

EDIT 2: Kui lakkimise lõpetasin, olid kõik küüned ilusad siledad, aga praegu vaatan, et pisikesed mullid on tekkinud. Tuttav ja tüütu probleem. Googeldasin natuke, siinsetes kommentaarides on võimalikud põhjused ja lahendused kõige asjalikumad. Ma kohe tunnen, kuidas tahaks jälle lakkida ja katsetada – kui küünte juhuslikult pikaks kasvamise fenomen jätkub, investeerin organic lakkidesse (näiteks mõnda siin soovitatud sarja) ja möksin mõnuga. Kuna mul endal on hetkel ainult üks piisavalt vedel lakk, mille suvel Kaidilt sain, mis on küll ilus punane, aga nats liiga tume, siis tuleks nagunii uusi osta, eriti korralik aluslakk. No ja ma olen endale lubanud, et igasugused kehahooldusvahendid ja iluvidinad tulevad edaspidi ökod. Põnev, põnev :P

Jan 282010
 

Eestis on mu lemmikjogurt Tere Helluse sarja rabarberi-kaera jogurt (Mumuu kiivi-tikri jogurt on teisel kohal :P ). Siinmaal on jogurtid reeglina jube igavad, vähemalt need 400 g potsikud (ja liitrist pole üldse muud kui maitsestamata) – väikeste ost on mõttetu raharaisk, neist ei saa maitsetki suhu. Onkenil on üks rabarberijogurt, paraku on see vaniljega, mis rikub maitse täielikult, nii et seni olen pidanud leppima mittemidagiütleva virsikujogurtiga. Täna avastasin Sainsbury’st Rachel’si rabarberijogurti. Lihtsalt jumalik! ma ei osta enam kunagi midagi muud :P Mahe kah veel!

jogurt

Ainus häda on nüüd selles, et kuna õeke poes ei vihjanud, et tema ka seda jogurtit tahab, siis me enam-vähem kaklesime ainsa topsi pärast ja see on peaaegu tühi. Vaja homme jälle poodi minna ja suuremad varud osta :D

Jan 272010
 

Õeke jõudis ööl vastu teisipäeva ja lahkub ööl vastu laupäeva. Kessu ja Tauno tulevad neljapäeva õhtul ning lahkuvad pühapäeva õhtul. Tühja kohvriga Eestist tulijatena on neil au täiendada meie söögivarusid. Hapukapsast, musta leiba, tatart ja neljaviljahelbeid :P

Käisime Vera Cruzis hommikust söömas. Seal töötav tüüp mäletab endiselt, kuidas see mulle meeldib (no sausage, no tomato, extra beans and extra mushrooms… Ja küsis, kuidas Abikaasal läheb), ehkki meie püsikliendiajad lõppesid juba märtsis 2008, pärast seda oleme sinna sattunud vaid kord paari kuu jooksul. No ja siis muidugi shoppamas – Primarkis ja mujal – õekesel oli vaja riideid, kuhu oma äkitsi suureks kasvanud kõht ära mahutada (Abikaasa sünnipäeva paiku peaks sealt üks kink välja vupsama :P). Sellised külalistega poeskäimised on alati ohtlikud, ega siis ise ei saa niisama olla. Aga vat täna sain. Ma ei ostnud endale ega isegi Plikale mitte midagi! Hea küll, tahtsin talle lillasid sukkpükse, aga tema suurust polnud.

Nii et minu arvele läksid ainult Pipsi tellitud voodilinad ja katsikukink Geily tipsile… Ja üks Big Tasty ka :P Kuramus, et nad mu lemmikmuffinikoha kinni panid, mul pole nüüd enam Croydonis ühtki “oma” söögikohta, kuhu tagasi kisuks.

Nüüd olen hirmus väsinud. Terve päev ringi trallida pole ikka naljaasi. Vormist väljas!