January 2010

Imeline

Imeline on kodus istuda, puhata ja mitte midagi asjalikku teha – ma pole seda luksust endale nädala algusest saati lubada saanud.

Imeliselt maitses heeringaleib, mida juba nädala igatsenud olin ning mille viimane komponent (heeringas 😀 ) tänu Abikaasale täna lõpuks Brixtoni Tescost kohale jõudis.

Imeline on see, et käsi, mis oli hommikul sama valus ja paistes kui eile, on õhtuks hulka paremaks läinud – paistetust enam pole, valutab ainult mõne üksiku asendi peale ja kannatab veidi rohkem survet kui enne.

Ja imeline on ka see, et ma sain lõpuks ometi ühele poole Marise blogi Xangast Bloggerisse ümber kolimisega – ma alustasin sellega oktoobri lõpus, aga mingil hetkel jäi pooleli ja ununes, nüüd siis võtsin jälle kätte ja täna saingi lõpuks tehtud. Arhiivide tagantjärele võrdlemine oli ka väga tark idee, sellise suure asja puhul tuleb ikka hooletusvigu sisse. Leidsin mitmed postitused, mis olid kogemata vale kuu alla sattunud, mitmed postitused, mis olid kogemata topelt saanud ja mitmed postitused, mis olid üldse ümber kopeerimata ununenud – kõiki vähemalt viis! Hirmus 😛 Igatahes peaks nüüd kõik korras olema, välja arvatud kaks videot, mis Maris ise uuesti üles panema peab. Minu töö on tehtud!

Küüned lakkisin kah uuesti ära, sest ühelt küünelt tuli tükk lakki maha. Olin aluslaki juba naabrinaisele tagasi viinud, aga leidsin sahtlist ühe heledamat sorti laki, mis Kadri siia jättis – tegin siis pattu ja lakkisin sellega, ilma aluslakita. Seekord jäin tulemusega rohkem rahule – mulle ei tulnud ja üldse on see korallitooni lakk mu küüntel üllatavalt mõnus (poleks arvanud, et mulle nii tagasihoidlik ja oranžikas toon meeldida võiks). Kirjade järgi püsivat see lakk kuni kümme päeva, ma siis vaatan 😛 Ilma alus- ja pealislakita võiks ju viis päeva ikka välja venitada? 😉

Kui nüüd veel koristada ka viitsiks…

Imeline Read More »

Aga sellised õhtud võite küll endale jätta

Plika viriseb ja joriseb. Okei, õhtu, väsinud, arusaadav.

Plika tõmbab laua pealt maha hommikul sinna ununenud pooliku kohvitassi. Tulemus: kohv Plika kampsunivarrukal, minu lammastega õlakotil, raamatul selle sees, kardinal, ilmselt ka vaibal, lauast endast parem ei räägigi. Karjusin tema peale, sest ma olin nii väsinud. Mitte et tema milleski süüdi oleks olnud, eks, ise oleks pidanud tassi hommikul kööki viima.

Hea küll, läheks siis magama. Panen ta oma voodisse. Viriseb, joriseb, nutab. Kannatlikult laulan talle veerand tundi, räägin ja rahustan ja olen tore. Lõpuks lihtsalt ei jõua enam ja karjun jälle.

Hea küll, rahunen maha, tõstan ta suurde voodisse enda kõrvale. On pool minutit vait, siis hakkab jälle karjuma. Hoian kaisus, rahustan, ei midagi. Karjub, karjub, karjub. Lõpuks ei jõua enam seda kuulata, jätan ta üksi tuppa ja tulen ära.

Karjub ennast üksi hüsteeriasse, siis tuleb mulle elutuppa järele. Hea küll, tassin teda süles, kuni ta enam-vähem rahuneb, enam ei nuta, ainult kõõksub. Läheme tagasi suurde voodisse. Mängime kindaga. Mängime nina näitamise mängu (kus on Plika nina? Kus on emme nina?). Mängime pardilambiga. Plika uus ja tüütu harjumus on tudukombe trukke lahti kiskuda – mitte eriti tore, arvestades seda, et magamistuba on jahe ja ta ajab tekki pealt ära. Kõige selle sekka vahepeale ka nutujorinaid. Hoian ennast üleinimliku jõupingutusega tagasi, et mitte jälle närvi minna. Mängin, lasen tal kombe poolenisti seljast kiskuda ja rahustan, kui nutab. Tundub, et igavesti.

Ja tõesti, LÕPUKS jääb ta magama.

Mina olen täiesti surnud. Jääks ka sinnasamasse kohe magama. Aga ei saa – Abikaasat pole, külalised ju veel linnas, võtit neil pole, meie uksekell ajaks surnudki üles, Plikast rääkimata. Helistaks, et midagi täpsustada, aga ei saa – krediiti pole. Idioodi tunne. Õeke peab Rootsist Kessule sõnumi saatma, et ta mulle helistaks. Saame räägitud, luban välisukse sneprist lahti jätta, et nad sisse saaks.

Avastan, et uks ei püsi ju lukust lahti olles üldse kinni, nii et see ka ei kõlba. Kuulen, et naabrid on, jumal tänatud, siiski kodus (kuna naabrimees polnud MSNis, olin kindel, et nad kas magavad või on väljas). Palun neil veel tunnike üleval olla ja sisselaskmisteenust mängida. Siis tuleb meelde, et Kessule oleks ka vaja plaanimuutustest teada anda. Palun naabreid, et nad talle sõnumi saadaks, sest mul pole ju krediiti. Idioodi tunne.

Õnneks olid naabrid minust natuke ärksamad ja pakkusid, et ma võin uksele vajaliku infoga sildi kleepida, polegi vaja sõnumit saata. Nii ma nüüd siis lihtsalt loodan, et hilisõhtused rongid käivad ilusti, nii et Kessul-Taunol ei läheks koju jõudmiseks üle tunni, et naabrid ei peaks sellepärast üleval passima, et mina ei jõua.

Idioodi tunne, noh. Oleks võinud ju selliste asjade peale varem mõelda. Oleks ju normaalne, et ma saaks välja helistada.

Ei, ma tavaliselt olen hea ja kannatlik ema. Aga vahel, kui keegi mind närvi ajab või kui ma olen nii väsinud nagu täna, siis ma lihtsalt ei jõua. Ma olen ka ainult inimene.

Nüüd te ei saa enam väita, et ma siin kunagi ei kurda, vaid ainult positiivsetest asjadest kirjutan, eks. Tõeline vingupostitus. Ma sain nüüd ennast välja elada ja natuke maha rahuneda. Nüüd võib rahus magama minna. Head ööd!

Aga sellised õhtud võite küll endale jätta Read More »

Mõnus laupäev

Algne plaan oli selline, et Kessu-Tauno lähevad hommikul loomaaeda ja siis saame Camdenis kokku. Abikaasa pidi Plikaga koju jääma.

Kuna eilne õhtu läks aga käest ära (Tauno näitel viis pinti Reinu pubis + hiljem kolm pinti all naabrite juures, kus nad bismarki ning hiljem raha peale pokkerit ja blackjacki mängisid 😀 Mina magasin seal ajal magusasti, olin liiga väsinud), siis jäi hommik venima. Loomaaed lükati sujuvalt septembrikuisele külaskäigule (soojem, eks) ning selle asemele tulnud Tower of London lükkus edasi homsele hommikule.

Läksime hoopis kõik koos Vera Cruzi hommikust sööma – ma ei saa aru, kuidas ma sain selle üldse algsetest plaanidest välja unustada, kõik Eesti külalised veame ju alati sinna. Seekord läks eriti hästi – paar päeva tagasi õekesega käies saime viimase vaba laua, seekord oli kohvik jumala tühi, saime palju tähelepanu ja juttu ajada ja lõpuks müstilise sõbrahinna ka veel – odavama, kui menüü järgi oleks pidanud olema. Mõnus!

Hommikusöök tegi tuju heaks ja päike siras väljas. Abikaasa otsustas ikkagi Camdenisse kaasa tulla. Ma feilisin küll täiega ürituses ennast välitingimusteks keskmisest soojemalt riidesse panna (-1 oli, eks, Londoni mõistes külm talv 😀 ), aga suutsin sellest peaaegu üle olla.

Camdenis läks ka suhteliselt hästi, ainus mittesöödav ost oli üks postkaart, mis oli lihtsalt nii haigelt äge, et ei saanud ostmata jätta. Söödava kraamiga ei lähe Camdenis aga kunagi hästi, raha lihtsalt kulub näppude vahelt 😛 Kõigepealt kaks suurt pudelit värskelt pressitud apelsinimahla (meie Camdeni must be), siis natuke kaalukomme, siis üks vahvel maasikate ja šokolaadiga, lõpetuseks karp hiinakat… Kõlab täitsa hästi, eks. Ainult et sinna vahele jäi veel paaritunnine istumine meie lemmikus ökokohvikus My Village‘is, kus töötab Ly (ja nagu välja tuli, siis nüüdseks kaks eestlast veel 😀 Üks neist kusjuures olevat meiega septembris samas lennukis olnud ja me olime talle sellepärast meelde jäänud, et ta nägi meid enne telekas, HAHA – me oleme kuulsad) – kõigepealt üks lõunasöök ja kaks klaasi jumalikku värskelt pressitud mahla, siis supp Plikale, lõpuks kohv Abikaasa ärkvelpüsimiseks ja kolm purki moosi clearance riiulist ning arve oligi £25. Julm! Aga seal oli nii mõnus, nagu tavaliselt. Omanikud teavad meid juba ammu ja… Kõik on nagu omad 🙂

Üks mitte nii meeldiv seik oli ka – suutsin kohvikus vetsust välja tulles märjal ja libedal kivipõrandal niiviisi libastuda, et lendasin pläraki istuli. Käe panin ilmselt ette, see sai kõige suurema laksu. Vasaku käe peopesa alumises paremas nurgas on paistes ja sinine muhk, kätt liigutada on valus. Trükkidagi on ebamugav 😛 Kann oli ainult alguses valus, praegu pole nagu häda. Eks hiljem ole näha, kas ka sinna sinikad tulevad. Kui olin ennast püsti ajanud, siis muidugi märkasin seda silti ka, mida nad alati kohusetundlikult sellistesse kohtadesse topivad – wet floor, be careful vms. Ega selliseid silte ju kunagi õigel ajal ei märka 😛

Kessu ja Tauno said ühe tuttavaga kokku ning läksid temaga järjekordsele pindile, meie tulime Abikaasaga ära koju. Nüüd oleme Plikaga kahekesi, sest Abikaasa läks töökaaslase sünnipäevale. 20ndate stiilipidu – Abikaasa ülemus tõi talle oma laialdasest garderoobist sobivas stiilis riided ja veetis eile tööajast kaks tundi, et viigipüksid tema jaoks 2 cm pikemaks teha ning punasest riidest lai lips õmmelda… Oo, Abikaasa nägi väga šeff välja, ta võiks kogu aeg nii ringi käia 😛 Tegin pilti ka, kui arvutisse tõmban ja midagi head on, näitan teilegi.

Ühesõnaga oli mul ütlemata mõnus päev – seda eriti tänu Abikaasale, kes väljas olles suuremalt jaolt Plikaga tegeles, nii et mina sain vahelduseks veidi kergemalt läbi. Ja nüüd on sama mõnus soojas kodus olla ning arvutis istuda. Homme tuleb õnneks ka rahulik päev, meie ilmselt välja ei lähegi. Pärast kaootilist nädalat kulub puhkus täitsa ära. Aga külalised on igatahes väga toredad, teretulnud vaheldus meie rutiinsesse ellu.

Mõnus laupäev Read More »

Küsimus küünelakisõpradele

Kats näiteks võiks kindlasti midagi tarka rääkida, aga teda pole praegu online, ma siis küsin siin ka 😛

Mulle üldiselt meeldib osta küünelakke ja muud kosmeetikat pigem poest, kui kataloogist või netist, sest värvid pole pildil kunagi päris täpsed. Kuna ma aga ei tea, kas ja kus mind huvitavat ökosarja poes müüakse, siis vist tellin ikkagi netist. Aga… Kumba värvi ma peaksin rohkem usaldama – selle lehe näitel – kas neid laike, mis seal järjest on või siis sama laki pudeli värvi, mida näeb, kui hoida noolt laigu peal või sellele klikkida. Need on mõnevõrra erinevad ja küsimus on, kumb tõenäolisemalt küüne peale jääb 😀

Kataloogist tellides on täpselt sama jama – need laigud on hoopis teist värvi, kui näiteks modelli sama huulepulk või küünelakk fotol.

Tibide mured, eks. Aga mulle vahelduseks täitsa meeldib selliste naiste asjadega obsessida 🙂

Küsimus küünelakisõpradele Read More »

Uskumatu, aga tõsi

Järjekordne väsimuse rekord on purustatud!

Taaskord Oxford Street, et Kessu saaks oma shoppamiskirge rahuldada ning siis Reinu pubi, mis oli meeletult rahvast täis nagu reedeõhtuti ikka. Isegi Abikaasa ühines meiega lõpuks.

No ja siis veel rämpstoit koduteel ja…

Ei viitsi isegi enam vihastada selle üle, et mult Oysteri pealt rõvepalju pappi maha võeti, kuna ma väidetavalt ei piiksutanud ennast London Bridge’is välja. Mingu p*rse. Ma olin ikka jubetige enne. Aga kaks siidrit tegid imet. Täielik patustamine, aga täna õhtul niii vajalik.

Heakene küll. Naudin nüüd natuke rabarberijogurtit ja siis vajun vist ära.

Uskumatu, aga tõsi Read More »