December 2010

Tikker 2010: teine laps ja esimene päris oma kodu

Ma pole ühtsete aastakokkuvõtete tegemises kuigi usin olnud, aga nüüd tuli tunne, et täitsa võiks kirjutada. Ühtlasi võiks tagantjärele paari sõnaga kokku võtta ka kõik eelmised aastad:

2006: overworked and underfucked
2007: London ja kohtumine Abikaasaga
2008: ootamatu rasedus ja Plika sünd
2009: pulmad ja oodatud rasedus
2010: Poisi sünd ja oma kodu ost

2010 on olnud vastuoluline aasta. Esimene pool oli igav, turvaline ja õnnelik. Teine pool pingeline ja keeruline, kohati heitlik, aga samas leidis aset mitu suurt ja olulist asja, mis ka kahtlemata väga õnnelikuks tegid.

Aasta alguses olime Londonis. Rahaga oli kitsas, sest säästsime omafinantseeringuks, aga tulime omadega siiski välja. Abikaasal oli mõnus turvaline töö, Plikal väljakujunenud rutiin… Oli kodu ja rahu.

Maikuus oli rohkelt reisimist ja külalisi, Plikale see kõik just ülearu hästi ei mõjunud ja ka meie elu oli sellevõrra pingelisem. Teise riiki kolimine ei ole kah kunagi see kõikse pingevabam ettevõtmine.

Suvi oli eriti palav ja ega keegi ei oleks osanud arvata, et me tervelt viieks ja pooleks kuuks kogu perega ema tillukesse korterisse elama jääme. Pingeid oli kõvasti, aga mis neist enam… Keskendume ikka heale – Abikaasa leidis peaegu kohe praeguseid olusid arvestades väga hea töö, Plika õppis korralikult potil käima ning sai vanaema-vanaisaga suureks sõbraks, Poiss elas ka esimesed kolm kuud vanavanematega koos ja sai seega neid pidevalt näha ja omaks võtta.

No ja siis leidsime lõpuks pärast pikki otsinguid SELLE koha, mis oli ostmist väärt. Ja saime päriselt pangast laenu ka. Ja kolisime esimesse päris oma koju.

Ja ehkki mul on viimased kuud olnud pidevalt tunne, et asjad kasvavad üle pea ja mina enam ei jõua, siis küllap ma ikka jõuan, kuis muidu. Jah, kahe väikese lapsega on olnud väga raske, aga ma olen endiselt kindlalt seda meelt, et olukorra keerukus ei tulene mitte niivõrd lastest endist kui halbade asjaolude kokkusattumusest. Kõik need kolimised ja pinged ja Abikaasa ületunnid… Oleks me elanud kõik see aeg omaette turvalises kodus ja rutiinis ning Abikaasal oleks olnud regulaarsem töö, oleks elu praegu poole kergem, arvan ma. Seega ei saa kuidagi kahetseda otsust nii väikese vahega lapsed saada, tuleb lihtsalt tõdeda, et asjaolud kõige selle ümber ei sattunud just kõige paremad ja nüüd tuleb rohkem vaeva näha, et elu jälle jonksu saada. Küll me saame ka 🙂

2011. aastaks võiks ju ka mõned eesmärgid kirja panna.

Esimene ja kõige olulisem asi on kindlasti olla parem lapsevanem. Abikaasa lubas jaanuaris nädala puhkust võtta – loodan, et saame selle 100% perele ja lastele pühendada. Ma olen lugenud palju tarku raamatuid ja mul on nüüdseks hea teoreetiline baas – ma tean, kuidas PEAKS käituma. Nüüd on vaja ainult seda, et Abikaasa ka mõned raamatud osaliselt läbi loeks, ma ei oska kõike seda teooriat talle nii hästi ümber jutustada, ise lugedes saab ikka paremini aru. Detsembrikuu oli tal tööl eriti kiire, polnud lihtsalt aega lugeda. No puhkuse ajal jõuab, pole väga palju ka, 20+60 lk.

Siis tuleb kogu see teooria omavahel korralikult läbi arutada ja ühiselt kindlad (aga samas mitte liiga utoopilised) reeglid paika panna. Ja kui me siis suudame neid tõesti ka järgida… Ning üksteist toetada – eelkõige selles mõttes, et mõlemad pingutame kõigest väest ja kui ühel viskab üle, siis teine tuletab armsalt meelde, kuidas õige oleks, selle asemel, et kah närvi minna (sest siiani on olnud probleem just selles, et ehkki ma olen üritanud anda oma parima, olen ma viimasel ajal olnud kõike muud kui tavaline optimistlik mina ning kõige peale liiga kergelt närvi läinud… Ja Abikaasa ei tea piisavalt teooriat ja minul on pidevalt tunne, et üksi ei jõua pingutada, liiga keeruline on, liiga üle pea kasvanud on kõik)… Siis peaks asjad hakkama paremuse poole muutuma. Kahesega on lihtsalt rohkem kindlameelset tegutsemist ja reegleid vaja, muidu ei muutu midagi.

Laste rutiin tuleb paika saada, Plika magamisajad jälle varasemaks lükata, Poisile unekooli teha (muidugi mitte nutta laskmisega, ikka seda leebet), et ta iseseisvalt magama jääma õpiks. See viimane on ka puhkusenädala jooksul plaanis, kahekesi on tunduvalt kergem. Kui esimene nädal juba möödas, siis edasi saan vast üksi ka hakkama.

Ja kui me suudame olla head lapsevanemad ning oma lapsi püsivalt, õiglaselt ja rahulikult kasvatada, siis täitub vast iseenesest ka teine oluline eesmärk: saada veidi aega kahekesi olemiseks. Ma üldse enam ei unista millestki suurest – Abikaasa kaisus oma lemmiksarja vaadata, nii et lapsed ei sega, oleks ka täitsa hea. Ja ehk jõuame millalgi ka selleni, et hakkame kord nädalas kahekesi väljas käima… Aga see on kaugem tulevikumuusika.

Kolmas suur eesmärk on leida vahendid oma kodu rahuldavaks remondiks. Praegustest vahenditest jääb kardetavasti kõvasti puudu. Aga ma usun, et kuidagi tuleb see lisaraha või võimalus millegi arvelt kokku hoida. Peab ainult kõvasti tahtma ja plaanima ja uurima.

Neljandaks tahaks pöörata ekstra tähelepanu oma tervise eest hoolitsemisele. Hambaid korda teha, silmi hoida ja oppi plaanida, üritada ikka järjest tervislikumalt toituda, uurida rohkem igasugu vitamiinide kohta ja vajadusel neid ka regulaarselt võtta (sest hetkel ei ole meie toitumine siiski nii mitmekesine, kui peaks olema + põhjamaade kliimas on värske toidu ja kasvõi päikesegagi nii nagu on). Mingit kerget trenni tahaks ka teha – kaaluprobleeme mul küll pole, aga avastasin näiteks, et mul on liiga lame tagumik 😀 Oleks vaja see trimmi saada, kõhulihased ka. Ja üldse tahaks ju paremas vormis olla. Ja rahvaspordi avastasime ju hiljuti väikest viisi, peaks hakkama kindlasti mingitel jooksudel osalema.

Sellised eesmärgid siis. Usun, et ega päris kõike ei jõua, aga konkreetne siht peab ikka silme ees olema – siis on, kuhu püüelda.

Tikker 2010: teine laps ja esimene päris oma kodu Read More »

Endiselt silmateemal

Käisin täna siis arsti juures ka ära. Kuna mul endal pole kunagi mingeid probleeme olnud ja talle paistsid ka silmad korras, siis arvas, et võin põhikohaga läätsi edasi kanda küll, seega ei hakka praegu uusi prille ostma. Ja silmaop tuleb võimalikult kiiresti plaani võtta – küll kuidagi leiab raha nii silmade kui remondi jaoks.

Ma tahaks ju küll ühepäevaseid läätsi kanda, aga kurat, miks need peavad üle kahe korra kallimad olema… No eks ma saan aru küll, miks – materjalikulu suurem ja silmadele kah kõige paremad. Aga ühepäevastele kuluks kuus 467 kr ja 24/7 variandile vaid 175-185 krooni… Lisaks see, et MINULE on viimane variant rangelt võttes mugavam – kogu aeg näen ja ongi kõik.

Ühesõnaga kui ma just läätsed.com loosimisega nende ühepäevaste läätsede aastavaru ei võida, mida ma nüüd viimati tellisin, siis vist jään ikka oma kuuajaseid edasi kandma.

Aa, tegelikult oleks veel muidugi selline võimalus, et kannangi kodus ainult prille ja panen ühepäevased silma siis, kui välja asja. Tähendab siis, kaugemale kui Plikaga õue mängima või poodi. Samas ma käin noil päevil nii harva mujal ja ega ma tegelikult ei näe suuremat pointi isegi, ma ei tea… Raamatukogus või hambaarsti juures käimiseks läätsi silma toppida. Ja ega neid pidustusi enam ka ei tule, jõulud ju läbi. Selle mõttega võikski ainult prille kanda. Isegi nina enam ei valuta, sest silikoonist padjad on pehmemad ja eks on juba harjunud ka. Aga prillid on siiski vastikult ahistavad. Ebamugavad seal nina peal ja ikkagi väsitavad mind. Külma ilmaga väljas käimisest (õigemini täpsemalt siis külmast õuest tuppa tulemisest ja sellega kaasnevast udust) parem ei räägigi.

Nii et ma vist panen 1. jaanuaril pidulikult oma 24/7 läätsed jälle silma. Selle mööndusega, et katsun enam mitte unustada niisutavaid tilku kasutada, üle kuu aja kindlasti silmas ei hoia ja ehk teen vahel mõne läätsevaba päeva ka – mis on küll ses mõttes tüütu, et ma peaks endale siis läätsekarbi ja -vedeliku muretsema, mul pole neidki enam igiammu.

Ja 2012. kevadel lähen opile! Vot nii 😛

Endiselt silmateemal Read More »

Öised mõtted

Magamise mõttes on tänane päev täiesti käest ära. Hommikul oli kõik nagu tavaliselt, Poisi päevased uned ka, aga Plikaga ei viitsinud ma täna õue minna ega teda ka lõunaunne sundida (vahepeal me muidu ikka käisime ilusti iga päev õues ja sai enamasti kahe paiku magama ka), mille tulemuseks oli see, et kui Abikaasa kuue paiku Poisi magama pani, ronis Plika iseseisvalt oma voodisse ja jäi paariks tunniks “lõuna”unne.

Abikaasa läks esimesena magama, 23 paiku vist. Poiss, kes tavaliselt kustub 22-23 vahel, lalises täna ülirõõmsalt pea keskööni. Plika hängis minuga veel kauem ja jäi lõpuks diivanile magama, siis sain ta oma voodisse ümber tõsta. No ja nüüd on kell veerand kaks, aga mul on ometigi vaja ju üleval istuda ja blogi kirjutada. Vähemalt on Abikaasal homme vaba päev, nii et ma ei pea kõike üksi tegema. Piparkoogitegu on muidugi kohe hommikul plaanis, see oleks pidanud juba üleeile olema, aga Abikaasa ei saanud siis plaanitud vaba päeva võtta, täna oli mul silmakontroll ja pärast seda enam lihtsalt ei viitsinud, nii see edasi nihkus.

Tegelikult tahtsingi hoopis tänasest silmakontrollist rääkida. Käisin viimati silmaarsti juures juulis, aga siis puhtalt sünnituseks loa saamiseks, ma muule üldse tähelepanu ei pööranud. Enne seda oli viimane kontroll… Kui ma isegi teaks, vist 2007. aasta algul enne Londonisse kolimist. Sellest ajast saati olen netist läätsi tellinud ja pole probleemi olnud.

Kuna mul nüüd aga silmapõletiku tõttu nagunii prillid ees ja silmaop ka järsku jälle meeles mõlkuma hakkas, samuti loeti mulle sõnu peale, et ma oma silmi ikka jumala eest hoiaks ja endale mugavad prillid muretseks, mõtlesingi, et käin kontrollis ära ja uurin, kuidas praegu prillidega lood oleks, millised võimalused ja hinnad on, kui õhukeseks saaks klaase teha jne.

Eestis olen ma käinud nii Eagle Visionis kui Norman Optikas. Alustasin Eagle Visionist, läksin odavama hinna pärast Normanisse, nende suhtumine viskas ükskord kopa ette, nii et läksin tagasi Eagle Visionisse ja siis mõni aeg hiljem raha pärast jälle Normanisse, kus kõik ka igati kena oli. Igal juhul kui nüüd kontrolli vaja oli, helistasin kohe Eagle Visionisse, olen nendega lihtsalt rohkem harjunud – Normanil pole midagi viga, aga Eagle Vision meeldib rohkem.

Kuna Rüütli tänava poe arst oli haige, soovitati mul Kaubamajaka optometristi juurde minna. Läksingi siis, ta seal möllas minuga tükk aega ja ütles lõpuks, et ma pean ikka arsti juurde minema, tema ei saa mul õigeid tugevusi paika 😀 Masin näitas miinusteks vist 10 ja 12, selle tulemuse põhjal oleks pidanud uued prillid praegustest veidi nõrgemadki tulema… Kontrollis nägemist praeguste prillidega ja siis sättis igasugu klaase ette, aga nendega ei näinud ma üldse nii hästi kui vanade prillidega, isegi tugevamatega mitte. No mul on seal miskised silindrid ka ja… Ah, ei mina tea, liiga keeruline teema mu jaoks. Lähen siis arsti juurde, vähemalt raha mult täna ei võetud 🙂

Aga muidu sain näha mingit tabelit, kus näitas maksimaalset õhendust -8 klaasil ja see oli ikka endiselt ropp-paks – nii palju siis minu lootusest, et kaheksa aastaga on tehnika paranenud või miskit. Kuna selline klaasi paksus seab raamidele piirangud, uurisin, kas oleks võimalik ka sihukesi raame saada, kus ninapatju eraldi pole, need teevad mulle valu, ühes tükis raam oleks mugavam, ilusam ka. Öeldi, et ei tea, peab konkreetset raami vaatama. Eks siis vaatan, kui arsti juurde lähen.

Ja hinnad muidugi… 2002. aastal maksid mu prillid mu meelest kokku umbes 4000 krooni, millest raamid olid äkki 1400? Nüüd on üks klaas 2400 krooni, täitsa lõpp. nii et mingi 6k laks oleks kindlustatud. Ma ei ole üldse kindel, kas see väljaminek ennast õigustab, aga peab mõtlema.

Rääkisin, et olen viimased aastad 24/7 läätsi kandnud ja prille üldse mitte. Öeldi, et peaks iga nädal ikka paar läätsevaba päeva tegema ja… Bhh.

Ühesõnaga. Ma peaks ära otsustama, kas op on lähemal ajal rahaliselt võimalik või mitte. Sest noh, kui ma nüüd näiteks aasta-kahe pärast opile läheks, siis seni ma saaks hakkama küll vanade prillidega ja kannaks põhikohaga ikka läätsi. Kui lükkub pikemalt edasi, siis oleks vist ikka uusi prille vaja. Teate, tegelikult ma ju tahaks küll ilusaid mugavaid prille, et nendega tihemini ja ka väljas käia, aga nii kuradi kallid on ja klaasid nii kuradi paksud, selle raha hoiaks pigem opi jaoks kokku ju.

Nii et ma ei tea, mida teha. Räägin arstile kõik ausalt ära ja pean temaga nõu – vaatame, mis ütleb.

Mis oppi puutub, siis Nele, kes Egiptuses elab ja just hiljuti seal hea arsti juures laserit tegemas käis ning selle kõige eest vaid 7k maksis, soovitas mul ka Egiptusesse tulla 😀 Ja oli nõus minu jaoks selle lisaläätse opi kohta uurima. See on küll praeguseks väga levinud laserist nii palju spetsiifilisem, et ma arvan – esiteks ei ole see hind tõenäoliselt nii palju odavam, teiseks läheks lihtsalt liiga keeruliseks, kõik need enne ja pärast kontrollid, läätsed ise ka pannakse nädalase vahega. Samas kui tõesti peaks olema nii, et seda saab ka Eesti hinnast kolm korda odavamalt ja oleks teada, et arst on hea, siis ma küll tahaks pigem soojale maale puhkusele minna ja seal muuseas ka silmad korda teha 😀 Järelkontrollis saaks ju pmst Eestis ka käia.

Igal juhul on mul veel vähemalt aasta mõtlemisaega (pärast tissitamise lõppu peaks veel pool aastat vahet pidama, siis võib), nii et kiiret otsustamisega pole. Seni peaksin ainult oma silmade vastu hea olema. Kõige parem oleks ühepäevaseid läätsi kanda ja kodus prille, aga need läätsed on kõige kallimad, praegused prillid ebamugavad ja uued tuleks veel kallimad. Nii et tahaks kangesti 24/7 läätsed silma panna ja mugavalt edasi elada…

Öised mõtted Read More »

Sadistlikud rõõmud

Hee, see pealkiri kõlab nii paljutõotavalt, eks. Tegelikult käisin lihtsalt üle pika aja hambaarsti juures ja mul on selle üle tõsiselt hea meel.

Viimati käisin arstil eelmisel kevadel, üle poolteise aasta tagasi – siis tuli üks plomm välja, pidi kohe uue panema. Aga muid auke vist polnud ja hügienisti juurde ma ei jõudnudki.

Nüüd polnud ka otseselt millegi muu üle kurta, kui veritsevad igemed (mis on seda juba aastaid) ning ülitundlikud esihambad. Ma muidugi aimasin, et ega midagi head oodata pole, raseduse ajal jäi kaltsiumi krõbistamisse pikki pause.

Noooojah – neli auku, korralikult hambakivi, igemepõletik. Ahjaa, esihammaste plommid tuleb ka välja vahetada, “lasevad läbi” – mõni ime kah, need on aastast 98 vms.

Kõige suurem auk parandati ära, ostsin kaasa ravihambapasta ja suuloputusvedeliku. Jaanuaris jälle, siis nokitseb edasi.

Aga teate, kui hea meel mul on, et jälle otsa peale sain! Ja sellepärast ka, et see suur auk, mis täna parandatud sai, oleks arsti sõnul pidanud õige pea valu tegema hakkama – imestas, et juba ei teinud. Küll on hea, et hambavalust pääsesin 😀 Nüüd olen igati nõuks võtnud kõik korralikult terveks ravida – eks neid auke ole ikka jooksvalt parandatud, aga igemepõletik ja esihambad on hooletusse jäetud probleemid.

Plika oli ka minuga kaasas – arstki sai valitud selle järgi, et mitu üksteisest sõltumatut soovitust tuli just tema kohta, saavat lastega suurepäraselt läbi. Oli tõesti tore, mulle ka meeldis. Plika istus küll vaid tavalisel toolil ja ainult vaatas pealt, suurel toolil ei tahtnud isegi minu süles olla, suu lahti tegemisest rääkimata (kodus “harjutades” tegi küll). Hiljem, kui mul parasjagu auku parandati, tuli juba ise lähemale  – käis ümber tooli ja tahtis sülle trügida. Õde rääkis temaga kogu aeg juttu, lõpuks soostus talle isegi naeratama. Ühesõnaga vähemalt oli tal huvitav ja kui ära hakkasime minema ning kõik riided juba seljas olid, siis oli nõus korraks suu lahti tegema, nii et arst sai alumistele hammastele pilgu heita – need pidavat korras olema. No ma ise olen vaadanud küll ja veel, ei paista midagi, lihtsalt tahan Plikat arstiga harjutada. Võtan ta kõik järgmised korrad ka kaasa, et ta muudkui näeks, kui lõbus mul on.

Laps on minusugusele hambaarstipelgurile ikka hea motivaator  – tema pärast peab ise ka jube rahulik ja lõbus olema. No ja tegelikult polegi seal ju midagi hullu, nagu pärast iga külaskäiku tõden – lihtsalt vanast harjumusest on alati kõhe tunne sees.

Igatahes hakkan nüüd jube tubliks ja hoolitsen oma hammaste eest. Oma lapsed õnnestub loodetavasti hambaarstidega sõbralikes suhetes üles kasvatada 😀

Sadistlikud rõõmud Read More »