Dec 302010
 

Ma pole ühtsete aastakokkuvõtete tegemises kuigi usin olnud, aga nüüd tuli tunne, et täitsa võiks kirjutada. Ühtlasi võiks tagantjärele paari sõnaga kokku võtta ka kõik eelmised aastad:

2006: overworked and underfucked
2007: London ja kohtumine Abikaasaga
2008: ootamatu rasedus ja Plika sünd
2009: pulmad ja oodatud rasedus
2010: Poisi sünd ja oma kodu ost

2010 on olnud vastuoluline aasta. Esimene pool oli igav, turvaline ja õnnelik. Teine pool pingeline ja keeruline, kohati heitlik, aga samas leidis aset mitu suurt ja olulist asja, mis ka kahtlemata väga õnnelikuks tegid.

Aasta alguses olime Londonis. Rahaga oli kitsas, sest säästsime omafinantseeringuks, aga tulime omadega siiski välja. Abikaasal oli mõnus turvaline töö, Plikal väljakujunenud rutiin… Oli kodu ja rahu.

Maikuus oli rohkelt reisimist ja külalisi, Plikale see kõik just ülearu hästi ei mõjunud ja ka meie elu oli sellevõrra pingelisem. Teise riiki kolimine ei ole kah kunagi see kõikse pingevabam ettevõtmine.

Suvi oli eriti palav ja ega keegi ei oleks osanud arvata, et me tervelt viieks ja pooleks kuuks kogu perega ema tillukesse korterisse elama jääme. Pingeid oli kõvasti, aga mis neist enam… Keskendume ikka heale – Abikaasa leidis peaegu kohe praeguseid olusid arvestades väga hea töö, Plika õppis korralikult potil käima ning sai vanaema-vanaisaga suureks sõbraks, Poiss elas ka esimesed kolm kuud vanavanematega koos ja sai seega neid pidevalt näha ja omaks võtta.

No ja siis leidsime lõpuks pärast pikki otsinguid SELLE koha, mis oli ostmist väärt. Ja saime päriselt pangast laenu ka. Ja kolisime esimesse päris oma koju.

Ja ehkki mul on viimased kuud olnud pidevalt tunne, et asjad kasvavad üle pea ja mina enam ei jõua, siis küllap ma ikka jõuan, kuis muidu. Jah, kahe väikese lapsega on olnud väga raske, aga ma olen endiselt kindlalt seda meelt, et olukorra keerukus ei tulene mitte niivõrd lastest endist kui halbade asjaolude kokkusattumusest. Kõik need kolimised ja pinged ja Abikaasa ületunnid… Oleks me elanud kõik see aeg omaette turvalises kodus ja rutiinis ning Abikaasal oleks olnud regulaarsem töö, oleks elu praegu poole kergem, arvan ma. Seega ei saa kuidagi kahetseda otsust nii väikese vahega lapsed saada, tuleb lihtsalt tõdeda, et asjaolud kõige selle ümber ei sattunud just kõige paremad ja nüüd tuleb rohkem vaeva näha, et elu jälle jonksu saada. Küll me saame ka :)

2011. aastaks võiks ju ka mõned eesmärgid kirja panna.

Esimene ja kõige olulisem asi on kindlasti olla parem lapsevanem. Abikaasa lubas jaanuaris nädala puhkust võtta – loodan, et saame selle 100% perele ja lastele pühendada. Ma olen lugenud palju tarku raamatuid ja mul on nüüdseks hea teoreetiline baas – ma tean, kuidas PEAKS käituma. Nüüd on vaja ainult seda, et Abikaasa ka mõned raamatud osaliselt läbi loeks, ma ei oska kõike seda teooriat talle nii hästi ümber jutustada, ise lugedes saab ikka paremini aru. Detsembrikuu oli tal tööl eriti kiire, polnud lihtsalt aega lugeda. No puhkuse ajal jõuab, pole väga palju ka, 20+60 lk.

Siis tuleb kogu see teooria omavahel korralikult läbi arutada ja ühiselt kindlad (aga samas mitte liiga utoopilised) reeglid paika panna. Ja kui me siis suudame neid tõesti ka järgida… Ning üksteist toetada – eelkõige selles mõttes, et mõlemad pingutame kõigest väest ja kui ühel viskab üle, siis teine tuletab armsalt meelde, kuidas õige oleks, selle asemel, et kah närvi minna (sest siiani on olnud probleem just selles, et ehkki ma olen üritanud anda oma parima, olen ma viimasel ajal olnud kõike muud kui tavaline optimistlik mina ning kõige peale liiga kergelt närvi läinud… Ja Abikaasa ei tea piisavalt teooriat ja minul on pidevalt tunne, et üksi ei jõua pingutada, liiga keeruline on, liiga üle pea kasvanud on kõik)… Siis peaks asjad hakkama paremuse poole muutuma. Kahesega on lihtsalt rohkem kindlameelset tegutsemist ja reegleid vaja, muidu ei muutu midagi.

Laste rutiin tuleb paika saada, Plika magamisajad jälle varasemaks lükata, Poisile unekooli teha (muidugi mitte nutta laskmisega, ikka seda leebet), et ta iseseisvalt magama jääma õpiks. See viimane on ka puhkusenädala jooksul plaanis, kahekesi on tunduvalt kergem. Kui esimene nädal juba möödas, siis edasi saan vast üksi ka hakkama.

Ja kui me suudame olla head lapsevanemad ning oma lapsi püsivalt, õiglaselt ja rahulikult kasvatada, siis täitub vast iseenesest ka teine oluline eesmärk: saada veidi aega kahekesi olemiseks. Ma üldse enam ei unista millestki suurest – Abikaasa kaisus oma lemmiksarja vaadata, nii et lapsed ei sega, oleks ka täitsa hea. Ja ehk jõuame millalgi ka selleni, et hakkame kord nädalas kahekesi väljas käima… Aga see on kaugem tulevikumuusika.

Kolmas suur eesmärk on leida vahendid oma kodu rahuldavaks remondiks. Praegustest vahenditest jääb kardetavasti kõvasti puudu. Aga ma usun, et kuidagi tuleb see lisaraha või võimalus millegi arvelt kokku hoida. Peab ainult kõvasti tahtma ja plaanima ja uurima.

Neljandaks tahaks pöörata ekstra tähelepanu oma tervise eest hoolitsemisele. Hambaid korda teha, silmi hoida ja oppi plaanida, üritada ikka järjest tervislikumalt toituda, uurida rohkem igasugu vitamiinide kohta ja vajadusel neid ka regulaarselt võtta (sest hetkel ei ole meie toitumine siiski nii mitmekesine, kui peaks olema + põhjamaade kliimas on värske toidu ja kasvõi päikesegagi nii nagu on). Mingit kerget trenni tahaks ka teha – kaaluprobleeme mul küll pole, aga avastasin näiteks, et mul on liiga lame tagumik :D Oleks vaja see trimmi saada, kõhulihased ka. Ja üldse tahaks ju paremas vormis olla. Ja rahvaspordi avastasime ju hiljuti väikest viisi, peaks hakkama kindlasti mingitel jooksudel osalema.

Sellised eesmärgid siis. Usun, et ega päris kõike ei jõua, aga konkreetne siht peab ikka silme ees olema – siis on, kuhu püüelda.

  3 Responses to “Tikker 2010: teine laps ja esimene päris oma kodu”

  1. Jõudu!
    A mis need kaks raamatut on (ja mida Sa veel lugenud oled)?

  2. Aletha J Solter "Nutt ja jonnihood"
    Saara Kinnunen "Las ma olen laps"

    Viimasest olen ainult endale vajaliku osa läbi lugenud, seal on peatükid vanuste kaupa, eks ma vastavalt vajadusele loen edasi.

    Mõlemad on igatahes väga head raamatud, soovitan.

    Jesper Juuli "Minu tark laps" on pooleli, seniloetu on väga asjalik.

    Ja siis muidugi Gordon – laenutasin raamatukogust kaks raamatut (“Millist last tahate teie?” ja “Tark lapsevanem”), läbi jõudsin lugeda vaid pool esimesest, lõpuks viisin tagasi, laenutan rahulikumal ajal uuesti. Kah väga hea, no Gordoni perekool on ju laialt propageeritud, ainult et vähemalt minu loetu käis pigem veidi vanemate laste kohta, kellega annab juba rohkem rääkida.

    Ma olen juba tükk aega tahtnud kõigist neist raamatutest pikema postituse kirjutada, aga pole siiani tegudeni jõudnud. Üritan ennast kokku võtta :P

  3. Head uut aastat! :)

Leave a Reply to Kadri Cancel reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.