On võimalik!

Meil oli suve algusest saati probleem sellega, et kahekesi olemise aega praktiliselt polnud, kuna alguses oli Plika unegraafik totaalselt sassis, pärast omaette kolimist läks ka Poisi graafik sassi.

Ma sisendasin endale, et see on paratamatus, et väikeste lastega ongi nii, et tuleb olla kannatlik, küll kunagi läheb paremaks. Mis puutub konkreetselt unesse, siis nüüd arvan ma juba natuke teistmoodi.

Jah, tõsi on see, et lastega elu on ettearvamatu. Ei tea kunagi, mis tuju neil on, kuidas nad käituda otsustavad, millal haigeks jääda võivad… Selle kõigega tuleb vaikimisi arvestada ja mitte liialt pettuda, kui mõni suur plaan tuksi läheb.

Aga hetkel julgen avaldada arvamust, et mis puutub kahekesi olemisse ajasse seoses laste magamisega, siis enamjaolt on see saavutatav ning tihti on asi kinni pigem vanemate oskamatuses või viitsimatuses asjaga tegeleda.

Jah, kindlasti on erandeid. Esimesed kuud vastsündinuga on nagunii hektilised, sinna pole midagi teha. Paremal juhul magab ta enamik päevast maha – küll lühikeste juppide kaupa ja pidevalt ärgates, aga ikkagi magab. Halvemal juhul on gaasid või muud hädad, mille põhjust aimatagi ei oska… Enamjaolt läheb asi ajaga siiski kergemaks.

Ja siis on mingist hetkest juba küll see koht, kus saab vägagi teadlikult hakata oma lapse und suunama. Ma ei saa rääkida kellegi teise kui omaenda kogemusest. Teised lapsed on kindlasti erinevad, nendega ei pruugi meie teguviis toimida. Igatahes – ma varem arvasin, et pole midagi teha, kui Poiss ei jää õhtul enne ühtteist magama, et ongi öökulliks muutunud. Et titega pole midagi parata, pead üleval passima.

Nüüd ma ütlen, et tuleb ta lihtsalt ÕIGEL ajal magama panna ja siis nii kaua kannatlikult harjutada, kuni ka jääb. Raamatutes on tohutult tarkust. Mina näiteks varem ei teadnud, et lapse bioloogiline unetsükkel ongi 19-7… Arvasin, et seitsmest nõutud ärkamine on kõigis nois raamatutes vaikimisi sellepärast, et vanemaid eeldatakse tööl käivat. Tegelikult hoopis sellepärast, et just siis tahab lapse sisemine kell magada. Siis on kõige täisväärtuslikum uneaeg. Mina seda ei teadnud ja nihutasin graafikut endale mugavamaks – uneaeg mitte kell seitse, vaid pool üheksa. Meil see toimib, seega olen rahul. Igal juhul – lapse ööuni võib alata juba kell seitse, see pole tema jaoks liiga vara. Liiga vara on see vaid vanema jaoks, kes ei viitsi hommikul kell seitse ärgata. Igatahes on üheksa tagumine piir, millal titt voodisse panna, kaheksa-pool üheksa oleks parem. Hiljem on juba üleväsimus, millest tulebki öökulli eluviis ja alles hilisõhtul uinumine.

Kuidas kannatlikult harjutada? Oh, teooriaid on mitmeid. Ise olen tuttav vaid kolme raamatu omaga – “The Baby Whisperer”, “Nutt ja jonnihood”, “The Sleep Sense Program”. Nende põhjal suutsin kokku miksida meile sobiva lahenduse. Pärast seda, kui olin enesele väga põhjalikult selgeks mõelnud nutu ja sellega seonduva – kas ja kui palju lapsel nutta lasta, kui palju ma seda kannatan, kuidas on lapsele hea.

Ja ma arvan – on väga oluline, et laps SAAKS nutta. Et see on talle kasulik. Unekooli koha pealt on kasulik unejorinat nutust eristada, aga võib ju ka alati sülle võtta, lihtsalt iseseisva magamajäämise õpetamise puhul läheb siis ilmselt kauem aega. Kindlasti ei tohiks hüsteeriliselt nutvat last üksi jätta, see oleks kurjast. Oma sisetunde põhjal – ikka nii, et laps ei kannataks. Aga natuke omaette jorisemine pole kindlasti maailma lõpp. hüsteeriliselt süles nutta lasta on koguni hea.

Paljud emad paraku nuttu ei talu. Ma saan aru, olen ise samasugune olnud. Kaks aastat läks aega, enne kui suutsin seda suhtumist muuta. Nüüd olen uhke, et muutsin. Lugege raamatut “Nutt ja jonnihood”, siis saate ka aru.

Igatahes… On olemas ka raamat “Nututa uni”. Ma ise pole seda veel lugenud, ehkki on plaanis, lihtsalt huvi pärast. Mulle endale sobib “The Sleep Sense Programi lähenemine hästi, oskan seda kasutada. Aga ehk saan mõne hea nipi juurde.

Ühesõnaga, kui te pole veel jõudnud nutmise aktsepteerimiseni, siis võib selle raamatu teooriat proovida. Paljudel töötavat. Kuna ise pole lugenud, ei oska veel kommenteerida. Mainisin vaid sellepärast, et lähenemisi on väga erinevaid ja igaüks peab leidma endale sobivaima.

Peab leidma sobivaima ja selle siis kannatlikult ellu rakendama. Ma ei ütle, et selle leidmine on kerge. Ma ei ütle, et selle rakendamine on kerge. Aga see on võimalik. Ja kui oled ükskord selle raske tee läbinud, on terve pere elu palju kergem. Paremal juhul läheb nädal-paar, halvemal juhul kaks kuud – aga lõpuks see toimib ja rahulolu on garanteeritud.

Plikaga on meil asjad korras, ehkki ajutisi tagasilööke esineb. Poisiga on asjad palju paremad kui enne, aga me alles töötame vaikselt selles suunas, et graafik täitsa korda saada. Igal juhul on meil nüüd Abikaasaga kahekesi olemise aeg. Õhtuti paneme lapsed pool üheksa voodisse – paremal juhul nad rohkem tähelepanu ei vaja, halvemal juhul võib pool tunnikest veidi tegemist olla. Alguses läks muidugi kauem, aga nüüd enam mitte.

Meie uus lähenemine ei eelda enam laste juures passimist, nii et Abikaasa ei saa ise enne ära kustuda ja mina ei saa närvi minna. Plika on aru saanud, et virisemine ja voodist välja tulemine ei muuda midagi, nii et ta ei tee seda enam peaaegu üldse. Poiss saab vajadusel mul süles turvaliselt tühjaks nutta ning jääb nüüd üle poole ajast ISE probleemideta magama – ilusti normaalsel ajal. Ööuneks voodisse pannes ei nuta ta praktiliselt mitte kunagi. Öiseid ärkamisi temaga muidugi on – ilmselt tänu hammastele kohati raskemad kui tavaliselt. Aga need ei ole siiski midagi kontimurdvat ega väga tihedat, mina saan ikka piisavalt magada.

Nii et kõik on kinni enda tahtmises. Ma olen alati nii arvanud, sellepärast ma olingi olukorraga nii rahulolematu – sisendasin endale, et väikeste lastega muudmoodi ei saa, peab kannatlik olema. Tegelikult sisimas aga teadsin, et peaks hoopis ennast kätte võtma ja lapsi aitama. Et ilma minu abita nad ei peagi oskama normaalselt magada.

Ma võtsin ennast lõpuks kätte. Harisin ennast, lugesin, analüüsisin, leidsin meile sobivad lahendused… Ja see toimib!

Igaühel on oma lahendused. Igaüks peab need ise leidma. Ja ma tean ka mõnd inimest, kes on tõesti igasugu raamatuteooriaid kannatlikult katsetanud ning need ei toimi, laps magab ikka kehvasti. Nendesse suhtun ma aukartusega :) Nad on andnud endast parima ning kui tõesti ei toimi, siis tuleb tõesti vaid oodata, et laps sellest välja kasvaks, ega muud pole teha.

Aga 90% lastest magaksid normaalselt küll, kui vanematel oleks viitsimist seda neile õpetada. Enamasti lihtsalt ei viitsita. Teate ju küll – miski ei saa muutuda iseenesest. Kui kurdad, et midagi on halvasti, siis selle muutmiseks pead ka teistmoodi käituma. Oma mugavusstsoonist välja astuma. Kuni sa seda ei tee, ongi asjad vanamoodi edasi. Järelikult pole siis vanamoodi veel nii halvad, muidu sa juba muudaks neid :)

Mõnede laste puhul loksuvad magamised ise ka paika, aga need on pigem erandid. On lapsi, kes väsimuse korral vaikselt ise ära vajuvad, nendega elada oleks lihtsalt suurepärane.

Paraku enamik lapsi sellised pole. Enamikule lastest on väga oluline rutiin. Ja ma ei mõtle siinjuures, et ema peaks panema paika mingid endale sobivad kellaajad ja last nende järgi harjutama, vaid rutiini lapse järgi sättimist. Kui on aega ja võimalust, ei ole isegi näiteks päevaunesid vaja ühel ajal teha – oluline on see, et õhtune magamaminekuaeg oleks üks, see on baas. Päeval võib lihtsalt väsimuse märke jälgida ja laps vajalikul hetkel magama panna. Tean mitmeid, kes nii teevad ja kel see väga hästi toimib. Sageli loksuvad ka päevauned siis iseenesest üsna sarnastele kellaaegadele.

Minul isiklikult toimib paremini konkreetsem rutiin – kahe lapsega on keerulisem, mul on vaja teada, millal miski toimub. Ja ka see on võimalik. Laste vajadused on täidetud, minu vajadused ka.

See on juba hoopis iseasi, et nendel vabadel õhtutel istume me kumbki oma arvuti taga. Vahel on ka seda aega vaja, vahel tuleks ennast aga netiavarustest lahti rebida, et rohkem teineteisele aega pühendada. Vähemalt ei saa nüüd enam öelda, et seda aega poleks :)