Blogi tulevikust

Tahaks oma blogi kolida, tahaks seda muuta veidi privaatsemaks, kohandada oma praeguse olemusega. Teha paremaks, süstematiseeritumaks, teistega rohkem arvestavamaks. Aga see kõik on nii keeruline!

Ma olen mõelnud, et kõige lihtsam oleks blogi mõningase etteteatamisega lihtsalt täiesti lukku panna. Nii, et kõik saaks enne märku anda, kui kutset soovivad. Miks ma seda ei tee? Esiteks ma arvan (loodan!), neid soovijaid tuleks rohkem kui sada, mis on Bloggeri piir. Teiseks ei jookse kinnised blogid readerisse, mis on JUBE tüütu. Ise loen hetkel seitset kinnist blogi, millest kolm on aktiivsemad, teised kirjutavad harva. Aga ikka klõpsin igapäevasel ringil kõik läbi…

Ühesõnaga lükkaks lukku ja hoobilt oleks lahendatud kõik mured laste privaatsuse rikkumise jms pärast.

Kõige olulisem põhjus, miks ma ei taha tervet blogi lukku panna, on see, et mulle meeldib, kui teised inimesed siit endale midagi kasulikku leiavad. Mul on hea meel, kui keegi minu kirjutatust abi saab. Enamik, mis ma siia kirjutan, ei vaja mingit parooli. Minu poolest ei vajaks miski, aga tõsi on see, et võib igavesti mõtisklema jääda, kui aus on see siiski laste suhtes, neid niiviisi netis eksponeerida. Paljud on oma blogid või lastega seotud postitused sellepärast lukku pannud, sama paljud kirjutavad avalikult edasi. Ma olen selle üle tohutult palju mõtisklenud ning siiani pole avalikult jätkamises midagi paha näinud. Seda aga alati lisaklausliga, et tulevikus muutub midagi privaatsemaks. Millal ja mis tingimustel, seda ma veel ei tea.

Mind ausalt öeldes ei morjenda eriti see, kui keegi ütleb, et TEMALE küll ei meeldiks, kui tema lapsepõlvest sellised jutud/fotod netis oleks. Kõike saab ju hiljem vajadusel maha võtta või kinniseks teha. Tõsi, internetti kirjutades on ka kustutatud asjad “kusagil” alles, visad kaduma. Aga esiteks ei kirjuta ma siia midagi, mida ma ise häbeneks. Teiseks ei kasuta ma siin blogis perekonnanimesid, sel kombel googeldades mu laste tulevased silmarõõmud/koolikaaslased/tööandjad/kes iganes siia ei jõuaks (praegu on tegelikult otsing üldse kinni keeratud, ehkki mingeid asju Google ikka näitab). Kolmandaks blogivad praegu paljud lapsevanemad, neist paljud ka avalikult. Meie vanematel sellist võimalust polnud, meie ise ei kasvanud üles nii internetiseerunud keskkonnas, küll aga kasvavad meie lapsed. Nende väärtushinnangud saavadki olema teistsugused.

Nii et ma ei näe midagi halba selles, kui ma praegu kirjutan oma lastest siia avalikult, eesnimede ja fotodega. Ma kirjutan ainult asju, mis on minu meelest toredad, avalikku lugemist kannatavad. Kui nad suureks kasvavad, siis kindlasti näitaksin neile oma blogi ja küsiksin nende arvamust. Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem neil ilmselt arvamust oleks. Ja ma paneks nende soovil otsemaid iga neid puudutava postituse vajadusel parooli alla või kustutaks üldse ära. Ning kuna nende NIMESID googeldades mu blogini ei jõua, siis peaks sellest piisama. Eesti on väike, meie blogosfäär veel väiksem, niisama võib muidugi siia ära eksida. Aga kui postitused on laste soovil selleks hetkeks juba parooli all, siis neid niisama ei näe. Ja olekski kõik. Ma tõesti ei usu, et mu laste eakaaslastel oleks mingit huvi haiglaselt nuhkida nende ema blogis, kust nad üldse peaksid teada saama, et see eksisteerib… Ja noh, kes teab, kas ma siis üldse enam kirjutan?

Ja alati on võimalus, et mu lastest kasvavad minu ja Abikaasaga sarnased inimesed, sel juhul poleks neil mu blogi vastu midagi. Võib muidugi arvata, et teismeliste kõrgendatud “nõme”-perioodil nad siiski soovivad paroole… Ja ma täidaks selle soovi koheselt.

Ühesõnaga ilgelt paljud inimesed blogivad ja ei ole mu blogi midagi nii erilist. Mina suurt kurja hunti ei karda. Üritan alati kirjutada selliselt, et mul seda hiljem häbi lugeda poleks :D Lihtsalt… Avameelsus on mulle omane ja see, mida oma elust siin teiega jagan, seda on minu jaoks täiesti okei kõigi jaoks paljastada.

Mu pere ja sõbrad on sellega rahul, kuidas neid oma blogis kajastan. Ainus küsitavus ongi lapsed, kes ei oska veel midagi arvata. Nende pärast mõtlen kogu sellele parooliteemale kõige rohkem. No ja siis tegelikult ka mingil määral oma minevikus leidunud suhteseikade pärast, millest avameelselt kirjutamine on puudutanud peale minu ka neid inimesi. Mina ei häbene midagi ja ei arva, et ma oleks kirjutanud midagi koledat, piinlikku või paljastavat. Samas viisakusest nende vastu võiks ka mõned asjad parooli alla panna.

Minu jaoks oleks ideaalne, kui WP-s saaks parooli asemel kasutada Bloggeri kinniste blogide lugemiseks vajaliku kutsete taolist süsteemi. Tahaks, et blogi oleks osaliselt avalik ja ka kaitstud postitused jookseks readerisse, aga nende lugemiseks ei piisaks üldisest paroolist, vaid võiks olla konkreetselt selle inimese meilile saadetud kutse. See välistaks parooli minu teadmata edasi liikumise – mitte et ma arvaks, et keegi kangesti kuritahtlikult seda jagama kukuks või et ma kavatseks nii kohutavalt salajasi asju kirjutada, mille välja imbumisel oleks kuri karjas, aga lihtsalt põhimõtte pärast. Mulle meeldib asjadest ülevaadet omada ;)

Okei, aga mis me neist ideaalidest ikka räägime, reaalsus on just selline nagu ta on. WP sobib mu vajadustega küllaltki hästi. Miks ma juba kolinud pole? Sest veebipõhine WP ei lase blogrolli värskuse järgi sorteerida. Mulle aga selline variant väga meeldib ja tean, et paljud mu lugejad kasutavad mu blogrolli oma readerina. Vot sellepärast polegi kolinud. Tean, et päris oma käe peal – oma serveris, oma nimega jne – saaks WP keskkonda kasutades küll selle plugini peale panna, et sordiks värskuse järgi. Aga NII omaette kolimine on VEEL keerulisem ju!

No ja ma olen ju perfektsionist, ma peaks siis kõik algusest peale üle vaatama. Et postituste ülesehitus uude kohta kolides paigast ei läheks, tõenäoliselt tuleks fotode paiknemist muuta… Silte ja paroole panna… St terve blogi, kõik kuus aastat ja mitutuhat postitust, käsitsi ükshaaval üle vaadata. Kujutate ette, mis töö see on? Aga muud moodi ma poleks kolimisega nõus. Kui juba, siis täiega ja kõik peab uues kohas perfektne olema. Näiteks kõik lingid oma varasematele postitustele peaksin ära muutma, et neile ikka ligi pääseks. Ja ei, see poleks lahendus, et jätan blogi vanale aadressile ka alles, et seal näeks. Siis ma tahan blogi vana aadressi alt täitsa ära kustutada, jätta mõneks ajaks ainult lingi uuele kodule, mingi aja pärast üldse ära kustutada.

Ja oma serverisse kolimine on üldse nii keeruline, ma kevadel katsetasin natuke mingit sellist mudimist, Mina seda ei jaga :D Mul on küll IT spetsist mees, aga… Oeh.

Nii ma siis olengi praegu siin ja ainult unistan kolimisest. Tahaks küll… Kolida, oma blogi selle käigus üle vaadata, veidi privaatsemaks muuta, sildistada, kõikvõimalikke vigu parandada (aga midagi sisulist ma muutma ei hakkaks, see on kindel)… Et see oleks minu vajadustele vastavam ja veel mõnusam.

Igatahes lähiajal ei näe ma oma blogimisele küll lõppu tulevat. See on mu suurim hobi. See on meie pere ajalugu. See on positiivsete emotsioonide saamise ja jagamise koht. Ma kohe ei oskaks ilma blogimata olla!