Koht päikese all

Olen seda viimasel ajal juba mitu korda maininud, aga ütlen veel kord – nii hea ja õige tunne on olla täpselt siin, kus ma praegu olen. Nende inimestega ja sellist elu elades.

Ma ei saa kindlasti öelda, et kõik eelnev elu hirmus halb oli – vastupidi, kõik möödunu on omal kombel väga äge olnud. Tagantjärele aga tundub, et otsisin tükk aega elus õiget kohta ja nüüd lõpuks leidsin selle üles. Ja muidugi ei kuskilt mujalt, kui ikka sealt, kust otsinguid alustasin – kodulinnast.

Tegelikult ei saa ju ka seda öelda, et ma siin teadlikult põgenesin, ennast otsima läksin – see kõik oli lihtsalt asjade loomulik käik. Tartusse ülikooli, pärast selle lõppu Tallinnasse suure armastuse juurde, pärast lahkuminekut, mõnusat hullu perioodi ja tööst küllastumist Londonisse… Sealt rasedana suure igatsusega Tartusse, vahelepõige Londonisse ja siin me siis nüüd oleme – tagasi Pärnus.

Aga tõsi on, et üheski noist kohtadest ei tundnud ma end nii hästi. Õigemini – tundsin hästi küll, aga enamiku puhul teadsin, et see on vaid ajutine ning mingi hetk liigun kuskile edasi. Tartu oli esimene koht, kus arvasin, et võiksime paigale jääda, aga olid mõningad aspektid, mis häirisid. Ja ehkki Pärnusse kolimise otsuse üle sai ka kõvasti kaheldud, on nüüd küll kindel tunne, et just siin me peamegi olema.

Sõpradega seotu oli tükk aega hell teema. Minul jäid nad suures osas Tallinna maha, tagasi tulles ja lapsega oli aga olukord juba nagunii teine. Olid igasugu põdemised ja üksindustunne, aga praeguseks olen kuidagi väga rahulik. Olen tõdenud, et nii väikeste lastega ongi täiesti normaalne paratamatus, et sõpradega enam nii tihti suhelda ei saa, nii et ei ole ka hullu, kui nad teises linnas elavad – Eesti on ju nii väike. See-eest on nüüd aga perekond käe-jala juures ja nendega suhtleme pidevalt. Just nii, nagu hetkel hea on.

No ja muidugi on mitmeid uusi, põnevaid ja toredaid inimesi mu ellu viimasel ajal juurde tulnud – olgu see siis MSNis või päriselt. Mõlemat pidi on tore lobiseda, eriti muidugi tänu sellele, et mul on nendega nii palju ühist.

Kunagi kaldusin üle muretsema, kui mõne varem hea sõbraga aja möödudes järjest vähem suhtlesin. Samuti kippusin üleliia põdema, kui teatud inimestega, kellest ma lootsin oma häid sõpru saavat, suhted päris nii hästi ei sujunud. Võib-olla suutsin just üleliigse põdemise tõttu neile vale mulje jätta?

Nüüd on zen. Ma usun, et kõik need, kes peavad mu elus olema, seda ka on. Ja need, kellega hetkel ei suhtle – kui on ette nähtud, viivad teed meid tulevikus jälle kokku. Kui ei, no mis seal siis ikka.

Oma kodust olen ma alati unistanud, sellest ajast saadik kui Tallinnas pärast lahkuminekut üürikasse kolisin. See tundus alati nii kättesaamatu… Ja siin ma nüüd olen, kõigest viis aastat hiljem. See tundub ühekorraga nii väga lühike kui ka väga pikk aeg.

Abiellumisest olin muidugi ka omal ajal unistanud, eks enamik õnnelikus suhtes tüdrukuid vist teeb seda. Aga tolles suhtes polnud määratud nii minema ning hiljem keskendusin juba elu elamisele ja ringi möllamisele. Abielu ja lapsed jäid alati kenaks helesiniseks tulevikuks kümne aasta pärast, millele reaalselt kordagi mõtlema ei pidanud – kümme aastat on ju igaviku kaugusel. Aga näe, poolkogemata on needki nüüd mõlemad olemas.

Ja hea kindel tunne on. Kõik pisiasjad viitavad järjest sellele, et olen elus õige koha leidnud. Muidugi on veel äärmiselt palju lahtiseid otsi – mida ma tööalaselt tegema hakkan (aga mingid ideed isegi on), kuidas me oma kodu korda saame (sest eelarve on meil nigel ja sissetulekuid aasta pärast ei oska enam keegi ennustada) ja nii edasi. Olen vahetevahel tumedamatel hetkedel nende asjade pärast muretsenud, aga nüüd tundub, et olen kõigel minna lasknud. Iga asja jaoks on oma aeg, küll tulevad kõik vajalikud vahendid. Võtan lihtsalt rahulikult ja keskendun sellele, mis on oluline just sel hetkel, milles praegu elan. On igasugu plaane, mida vaikselt ellu viia üritame – eks näis, mis neist välja tuleb. Elu teeb kindlasti omad korrektuurid, aga nii ongi ju põnev.

Elu on ikka imeline. Kõik loksub lõpuks paika täpselt nii, nagu ette nähtud on. Enamasti hoopis erinevalt sellest, millest kunagi unistanud oled… Ja enamasti tuleb välja, et see teistmoodi ongi parem.

3 thoughts on “Koht päikese all”

  1. Sinu õnne on nii hea lugeda! Peab olema ise piisavalt zen, et suuta teise inimese zen'i mõista ja kadeduseta vaadata. (Samamoodi nagu enda halbadel aegadel saad ikka lohutust neist, kellel sama sitasti läheb.) Kodukootud filosoofia 😀

    Aga Sa oled mulle eeskujuks. Siiralt.

  2. Kusjuures sina ju kirjutasid hiljuti sarnastest asjadest – oma kodust, õigesti elada oskamisest ja muust. Mõtlesin toona kommenteerida, aga jäi miskipärast kirjutamata.

    Tahtsin öelda – mina olen elav näide sellest, et kõik on võimalik. Ei ole mul kunagi olnud mingeid väga erilisi oskusi ega võimalusi ega eeldusi. Oli lihtsalt usk, et kunagi kuidagi saab. Ülejäänu lihtsalt… Juhtus. Natuke head õnne, natuke sihikindlat tegutsemist, palju zeni – ja siin ma nüüd olen.

    Sina oled praegu paremas seisus, kui mina viis aastat tagasi – polnud mul siis ei meest ega tööd, mis oleks meeldinud 🙂 Küllap kõik ülejäänu loksub ka ajaga paika, ma olen selles täiesti kindel!

    Ja kõigest optimismist ja zenist hoolimata on meil kõigil vahepeal ka halvemaid päevi, siis muretseme ikka kõige pärast. See kah täitsa normaalne 😛

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.