Koliks jälle…?

 kolimised, london/UK  6 Responses »
Aug 312011
 

Sain just teada, et üks tuttav perekond mõlgutab Šotimaale kolimise plaane. Laps on neil hetkel poolteist aastat vana – kuni tema koolieani oleks aeg otsustada, kas soovivad püsivalt jääda või mitte. Ise arvavad, et kui just hullu igatsust ei tule, siis jääks sinna.

Meil on juba mõnda aega suur Londoni-igatsus peal. Muidugi mitte kolimise mõttes, oh ei. See sai meile viimati väga selgeks, et kui pole just erialast hästi tasustatud tööd, siis on väikeste lastega Londonis elamine kallis ja mõttetu, Eestis on iga kandi pealt parem. Ja me ostsime ju oma kodu, mida on vaja sisse seada, nüüd on elu paigas. Aga niisama tahaks ju ikka Londonis külas käia, paar korda aastas vanu aegu meelde tuletada ja shopata.

Nüüd, pärast tuttavaga rääkimist, mõtlesime järsku: miks mitte? Kinnisvara ju tegelikult ei seo, selle saab välja üürida. Töö ja lasteaed on mõlemal pool, vahet pole. Laste kooli mineku aeg on alles see, mis tõsiselt seob, siis enam edasi-tagasi tõmmelda ei saaks. Ja kooli kindlasti Eestis, mitte UK-s.

Me lootsime, et saame oma säästudest vajaliku remondi ära teha. Reaalsus on see, et säästa suudame plaanitust vähem, remonti teha tuleb aga tunduvalt rohkem. Kui mu vanemahüvitis ära lõppeb, siis Abikaasa palgast me ära ei ela. Need säästud, mis meil selleks ajaks remondi jaoks kõrvale pandud on, oleksid teatud mõttes turvavõrk – kui Abikaasa pole selleks ajaks tasuvamat tööd leidnud ja mina ka kohe tööle ei saa, siis elaksime veel mõned kuud ära.

Ära elab muidugi, selles pole küsimustki. Küllap Abikaasa leiaks mingi hetk tasuvama töö. Küllap minagi leiaksin midagi. Vähemalt ots-otsaga kokku tuleks me ikka, nii võimekad oleme me küll, selles pole kahtlustki. Ma olen ju optimist, ma eeldan, et kõik läheb hästi. Nii et ma ausalt pole ülearu muretsenud, lihtsalt hoiame töökuulutustel silma peal.

Aga samas olen ma ka mõelnud, et praegust tööturgu arvestades on küll enam kui kahtlane, kui palju meil õnnestuks remondi jaoks kõrvale panna. Mis Abikaasasse puutub, siis erialaseid tööpakkumisi liigub vähe, mina ei tea üldse, mida teha tahaks, peaksin lihtsalt mingi töö otsima. Ja ma ei saaks ju kohe täiskohaga tööle minna, kui seda just osaliselt kodust teha ei saa – Poisile oleks see emotsionaalselt liiga suur muutus, ema ei saaks teda nii palju hoida ka, lasteaiakoht tuleks kõige varem kaheselt ja nii noorelt ma teda sinna nagunii saata ei tahaks.

Aga kui üürikski elamise välja? Koliks jälle mõneks ajaks UK-sse? Kindlasti mitte Londonisse, aga mõnda väiksemasse linna, kus üürid oleks odavamad. Kui sel kombel õnnestuks elamise kõrvalt ka midagi säästa, siis oleks sel mõttel ju täitsa jumet. Oleks hiljem, mille eest oma Eesti kodu remontida.

Ühesõnaga… Vaatame, mis elu toob. Kas Abikaasa leiab tasuvama töö, kas mina leian normaalse töö. Kui leiame, siis ei ole mingit mõtet kolida. Aga kui me siinsete sissetulekutega iga kandi pealt kokku hoides vaid laenu, maksud ja söögi suudaks kinni maksta, aga remondi jaoks mitte midagi säästa ei suuda, siis…

Siis me mõtleme seda kolimise plaani kohe väga tõsiselt uuesti.

Ma tean, et ema kitkub nüüd juba juukseid :P Ja no tõesti, see kõik on ainult mõttemõlgutus. Aga minu meelest kõlab see kõik täiesti reaalselt. Nii et nüüd sõltub kõik sellest, mis meist tööalases plaanis saab. Ja me teeme kohe kindlasti kõik endast oleneva, et ikka Eestis midagi normaalset leida. Kui ei leia, ehk siis on ette nähtud veel mõni aeg UK-s elada.

Elame, näeme.

Minul teile imenippe pakkuda ei ole

 puhas toit, toitumine  15 Responses »
Aug 312011
 

Alati, kui ma kirjutan oma püüdlustest mitmekesisemalt/mahedalt toituda või juhin tähelepanu sellele, et poolfabrikaadid ja valmistoit sisaldavad sageli igasugust jama, tuleb rida ühetaolisi kommentaare. Ühed väidavad, et töö, laste ja täisväärtusliku elu kõrvalt pole võimalik iga päev normaalselt süüa teha, teised küsivad, et kui kõik on nii ebatervislik, mida siis üldse süüa võib, kolmandad kirtsutavad nina ja ütlevad, et nemad seda, teist ja kolmandat küll ei söö.

Kullakesed, mina ei sunni teid midagi sööma. Kui soovite, seiske iga päev soojaleti sabas. Kui soovite, käige iga päev väljas söömas. Sööge saiakesi, makarone, võileibu, hamburgereid, toorsalatit… Jumala eest, tehke, mida iganes tahate.

Ma toitusin kogu ülikooliaja makaronidest lihamaitseainega – jajah, kõige odavamad makaronid ja E621 sisaldav maitseaine. Hommikul, lõunal ja õhtul. Mulle maitsesid makaronid ja neid oli imelihtne teha. Makaronid hakklihaga või pelmeenid olid luksus, mida kõhna rahakoti tõttu vaid harva lubada sain. Muidugi oleks ka toonase eelarvega saanud palju tervislikumalt toituda, aga esiteks ei teadnud ma siis kahjulikest ainetest midagi, teiseks mind poleks ilmselt ka eriti huvitanud, kolmandaks ma absoluutselt ei viitsinud süüa teha – ja teate mis, ega ma siiani suuremat siiani ei viitsi.

Laste saamisega kasvab enamasti teadlikkus igasugustest asjadest – sealhulgas toidust. Nüüd olen ma teravalt teadlik kõigist noist kahjulikest ainetest, mida enamik poes müüdavast sisaldab, olen palju lugenud sellest, kuidas toorainet kasvatakse ning mis ebameeldivused kõige selle keemiaga kaasneda võivad. Ma ei ole kaugeltki 100% mahetoituja, ma olen vahelduva eduga vähem ja rohkem mahe (olenevalt sellest, kui palju ma viitsin parasjagu ringi sebida). Jättes kõrvale maheda, vaatan poes alati silte ja valin lisaaineteta kraami, sellegipoolest ostan vahel näiteks noid sügavkülmutatud saiakesi, mis kodus ahju lükata jne jne jne. Sel suvel olid meie kulutused toidule varasemast suuremad, sest me lihtsalt ei viitsinud selle suure kuumusega ja remondi kõrvalt kokata – sai tavalisest tihemini näiteks Steffani pizzat tellitud. Ja võileibu söödud, mitte ainult hommikul :P Ja hoolimata üllatest plaanidest on meie kodus valmistatavad toidud siiamaani suuremalt jaolt väga lihtsad.

Mina lihtsalt juhin teie tähelepanu sellele, et enamik tänapäeva söödavast kraamist on rohkem või vähem kaheldava toiteväärtusega. Kirjutan oma pingutustest paremini ja tervislikumalt süüa. Aga kindlasti pole mul teile pakkuda imenippe, kui süüa teha ei viitsi, raha on vähe ja lihtsad toidud ei maitse. Tähendab, kaks lahendust ma võin välja pakkuda küll – palgake endale kokk ja öelge talle, mida süüa soovite ning millisest toorainest see tulema peab. Või siis uurige välja, millised on need toitlustusasutused teie kodulinnas, kus tehakse tõesti värsket, kvaliteetset ja maitsvat toitu ning sööge kogu aeg väljas. Mõlemad lahendused, ma usun, jäävad enamikule rahakotile tõttu kättesaamatuks.

Kui tõesti TAHTA tervislikult toituda, siis seda ka saab. Need, kes tahavad, nende jaoks on iseenesestmõistetav uurida, leida endale omad kohad, kus saab osta vastuvõetava hinnaga tervislikku/mahedat kraami, leida see aeg, et kodus kokata (muide, seda saab suurepäraselt teha koos perega!). Ning kui kõik süsteemid on korralikult paigas ja harjumused välja kujunenud, siis avastada, et see ei võtagi üldse nii palju aega ega vaeva.

Kui ei viitsi, järelikult pole see piisavalt oluline. No näiteks üksikud inimesed viitsivad vähem kokata, kui paarisuhtes olevad. Ja nood omakorda vähem kui lastega pered. See on ju ainult loomulik.

Mina olen alles teel. Vahel liigun edasi, vahel seisan paigal, vahel liigun suisa veidi tagasi. Aga see, kui ma parasjagu ei viitsi mahetooteid taga ajada või üldse süüa teha, nii et lükkangi oma saiakesed ahju või makaronid keema, ei tähenda, nagu ma oleks oma suhtumist toidusse muutnud – hoolimata laiskuse astmest usun alati kindlalt, et võimalikult kohalik, puhas ja tervislik kraam on parim ning et ON võimalik kogu aeg tervislikult süüa, asi on lihtsalt tahtmises ja viitsimises.

Midagi ei juhtu, kui vahel rämpsu süüa. Midagi ei juhtu (esialgu) ka siis, kui seda pidevalt süüa. Eks igaüks ise teab, kui palju viitsib uurida ja mässata, kui palju usub sellesse, et tervislikumal toitumisel on pikemas perspektiivis väga suur kasu sees.

Ma hea meelega kirjutan kõigest, mida ma olen teada saanud, mida ma ise teen… Aga vahel mulle tundub, et kui ma oma kogemusi ja avastusi jagan, siis ükskõik, mida ma kellegi küsimusele vastan, otsitakse selle peale lihtsalt järgmine vabandus, miks ikka nii ei saa või miks see ei sobi. Nagu eeldaks mu lugejad, et mina neile tervislikku toitu valmistama tulen, sest neil endal pere ja töö kõrvalt selleks ometi aega pole ja tatrapuder ei maitse kah.

—

Ja ärgu võetagu kõike eelnevat viimaste kommenteerijate poolt südamesse, ma ei ürita absoluutselt konkreetselt teile etteheiteid teha. Kogu selle postituse sisu on kirjutatud teadlikult kunstiliselt liialdades, üksikuid kommentaare kontekstist välja kiskudes ning tarbetult võimendades, see tugineb mitte ainult teie, vaid ka varasemate postituste kommentaaridele, mille autoriteks on väga palju erinevaid inimesi.

Aga üldiselt mulle mõttevahetus kommentaarides ju väga meeldib :P

Valmistoidu teemal jätkates

 puhas toit, toitumine  11 Responses »
Aug 302011
 

Täiesti juhuslikult sattusin MSNis rääkima ühe tuttavaga ja tuli välja, et ta on ise suurtes poodides töötanud ning teadis seega, kuidas seal asjad käivad. Lubas mul neid blogi kaudu teiegagi jagada.

Näiteks salatite jaoks juurikad aurutatakse ja tükeldatakse ning peale saab säilivusaeg 48h. Kui need salatisse saavad, hakkab salatil 48h uuesti jooksma. Tihtipeale on lahtine salat müügis ka kolmandal päeval peale valmistamist, nii et pole mingi ime, kui selles salatis, mida sa valmistoidu letist ostad, on 4-5 päeva vanad juurikad, samamoodi vorst.

Soe toit tohiks letis olla neli tundi ning peaks siis minema visatama. Reaalis pannakse siis aga neli tundi uuesti lugema. Ära visatakse vaid viimases hädas – kui kartulipuder on kõvaks läinud vms.

Ükskord oli peakokk käskinud tal uued kellaajad peale kirjutada ning samal ajal juhtus mööda jalutama sisekontroll. Trahvi pidi maksma tema. Nii selle töökohaga lõpparve tehtud saigi.

Ükskord tõi peakokk sügavkülmast juba korra grillitud kanatiivad, pani need ahju ja käskis välja panna, kui valmis saavad. Tuttav keeldus ja sai peatäie sõimata.

Te vist ei imesta, et nende pere valmistoitu ei osta.

Mul on tõeliselt hea meel selle vestluse üle. Seda inimest tundes pole mul mingit põhjust arvata, et ta kuidagi liialdas või valetas – tal pole selleks mingit põhjust. Ta enam ei tööta ka selles vallas. Ega ma ju ei tea, kuidas asjad praegu kõigis poodides on, aga tema rääkis Selverist, Maximast, Konsumist… Ma miskipärast ei usu, et asjad palju paremuse poole muutunud on.

Kusjuures unustasin salatite läbi pesemise kohta küsida – on see linnalegend või tegelikkus. Oleks huvitav teada. Kui ta jälle MSNis on, siis uurin.

EDIT: Ütles, et on kuulnud vaid jutte, aga ise kokku puutunud pole ja pood seda kindlasti ei tee (vat köögid on vahel eraldi).

Sain veel teada ka seda, kuidas Maximas ahjukartuleid tehakse: kui keedukartulid juba tumedaks muutuma hakkavad, visatakse need fritüüri, peale hunnik Vegetat ja tulemuseks ilus krõbe ja värviline kartul. Head isu!

Aga lõpetuseks üks rõõmustav uudis mahetoidu vallast – Morme kirjutas Pärnumaal asuvast Sepa mahetalust, kust saab kaks korda nädalas piimatooteid, mune ja muud kraami ka. Tuuakse koju kätte! Ja hinnad on väga mõnusad. Tellin kohe reedeks laari piima ja proovin ära. Ma olen juba ette vaimustuses, ausõna.

Iga päev avastan midagi uut

 blogimine, virin/urin  No Responses »
Aug 292011
 

Tuulasin hiljuti Bloggeris ringi ja käisin muuhulgas tollel mõttetul kommentaaride lehel, kus ei saa teha midagi peale nende kustutamise. Avastasin, et neli igati viksi ja viisakat kommentaari olid mingil põhjusel spämmiks märgitud. Minule tulid nende kohta meilid nagu tavaliselt, mina ei teadnudki, et blogisse need ei jõudnud.

Jutustasin just Dakiga MSNis – nagu välja tuli, siis tema arvas, et ma olen ta kommentaari ära kustutanud. Mina toona läksin sellele vastama ja imestasin, et blogi all polegi – arvasin, et Daki on selle ise ära kustutanud. Praegu asja mõttega analüüsides tean ju küll, et sel juhul oleks olnud kiri has been removed by the author vms, aga siis üldse ei ühendanud ära.

No nüüd on need neli õnnetut kommentaari igatahes juba mõnda aega nähtavad. Nii et kui keegi imestas, kuhu tema jutt kadus, siis teadke, et mina ei kustutanud, Blogger pani näkku :D Daki sai ka lõpuks mitu kuud hiljem oma küsimusele vastuse.

Bloggeri kommenteerimise süsteem on ilgelt nõme. Tahan WordPressi!

Tibatilluke Eesti

 jabur elu  No Responses »
Aug 292011
 

Pliit on meil juba ammu korras, aga maksmiseni jõudsime alles täna. Kui ülekande jaoks Abikaasalt infot sain, siis nägin, et Sassil on üsna vähelevinud perekonnanimi, mis on sarnane ühe mu õe sõbra omaga. Küsisin, kas nad on sugulased… Jajah, isa ja poeg.

Vat siis. Mõnusad kokkusattumused.

Miks ei tasu süüa valmistoitu

 puhas toit, toitumine  13 Responses »
Aug 292011
 

Näe, Bioneeris on täna üks mõnus lugu. Ma ju teadsin tegelikult seda kõike… No peaaegu kõike, mõnele asjale polnud teadlikult mõelnudki (ehkki ega üldse ei üllatanud).

Kui mul on kiirelt süüa vaja ja üldse pole aega ega viitsimist teha, siis otsin riiulilt mõne purgisupi, kuhu ei ole lisatud naatriumglutamaati. Selliseid täitsa on ja tuleb juurde ka. Ega see suppki just oma toiteväärtusega hiilga, aga tunduvalt parem variant, kui nood sooja toidu letid.

Salateid ma ei julge ka enam üldse lahtiselt osta. Nii harva, kui ostan, siis eelpakitud karbis. Vanasti mõtlesin küll, et letis peaks ju kõige värskem kraam olema, aga tegelikult on oma iva selles, et lahtiselt seisev toit rikneb pigem kiiremini. No ja need jutud salatite läbi pesemisest… Ma ei usu, et seda harrastatakse kogu aeg ja igal pool, aga karta on, et mõnes kohas vahel ikkagi nii tehakse. Ja miskipärast mul on tunne, et väiksem tõenäosus saada mitte pestud salatit on eelpakituna.

Mh, ma olen sel aastal ostnud poesalatit vist kaks korda. Üritan sihukestest asjadest eemale hoida. Sooja toidu letist ostis Abikaasa korra siis, kui Soomest tagasi tulime, mina ise poleks üldse ostnud :P

Ühesõnaga jah… Valmistoit on jama. Kui vähegi võimalik, tasub vältida. Ja kui te nüüd tulete mulle rääkima, et mõnedel inimestel on see ainus võimalus tööl lõuna ajal sooja toitu süüa, siis ma arvan, et ise kodus kaasa tehtud tervislik võileib või salat oleks igatahes toiteväärtuslikumad. Sellest rääkimata, et tegelikult ongi parem süüa kergem külm lõuna, ennast sooja rasvast toitu täis puukides tahaks hiljem pigem magada, mitte tööd teha.

Post24 töötabki

 igapäevaelu  3 Responses »
Aug 292011
 

Täna üle pika aja Maximas käies (OT: seda artiklit lugedes hakkan nüüdsest veel tugevamalt Selverit eelistama) nägin juhuslikult, et Post24 pakiautomaat on tööle pandud. Võrdlesin siis uudishimulikult Smartpostiga hindu (näe, siin ja siin), on suht sarnased. Postil tibake odavamad, aga samanimeliste (S, M, L) pakkide mõõte võrreldes selgub, et Smartpostist saab väheke kallima hinna eest veidi rohkem ruumi ka. Iseasi, kui oluliseks see kellegi jaoks osutub.

Lahe lisavidin oli võimalus tellida ID-kaardi tuvastus – paki saaja peab enne kätte saamist oma ID kaardi ja PIN1 koodi panema. Mu meelest on pakiautomaat küll niigi üsna lollikindel, SMS/e-mail saadetakse ju ikka isiklikult saajale… Aga no ikkagi tore võimalus.

Ühesõnaga hinna mõttes pole vahet, aga Post24 trumbiks on ilmselgelt mugavus – võimalus pakke 24/7 kätte saada ning saata neid pakiautomaadist kontorisse ja vastupidi, potentsiaalne kliendibaas on seega tunduvalt laiem.

Kuna automaat on mulle veel lähemal kah, siis muidugi eelistan edaspidi neid.

Huvitav, kas sihuke variant kah on, et kui mulle on pakk saadetud, siis saan selle kandekeskusest pakiautomaati tellida? No näiteks tellin midagi eBayst, välismaalt, nemad mulle ju pakiautomaati saata ei saa. Aga Papiniitu järele minna ei viitsi, kõige lähem Eesti Posti “kants” minu kodule ongi see pakiautomaat… Kui mu läpakakotid ükskord kohale jõuda suvatsevad, eks siis uurin.

Tahtsite probleeme või?

 suhted, virin/urin  11 Responses »
Aug 272011
 

Las ma räägin teile vahelduseks milleski negatiivsemast ka. Asjast, mis meie pereelus ja suhtes ikka ja jälle probleeme tekitab – kaugelt tihemini, kui see mulle meeldiks.

Abikaasa suutmatusest kellaaegadest kinni pidada, õigeks ajaks koju jõuda, oma hilinemistest teada anda.

Minu jaoks on äärmiselt elementaarne ja iseenestmõistetav see, et kui kaks inimest elavad koos, siis nad teavad, millal teist koju oodata. Regulaarse graafikuga töö puhul on selleks vaikimisi tööpäeva lõpp, mis Abikaasal on hetkel näiteks pool viis. Kui ta mulle ise midagi muud teada ei anna, siis eeldan, et kolmveerand viieks on ta kodus. No hea küll, viieni olen veel suhteliselt rahulik. Töö ja kodu vahemaa, eks, on vaid paar minutit rattasõitu.

Hästi tavaline on see, et ma ootan poole kuue või kuueni ja helistan lõpuks ise. Paremal juhul on ta just siis koju tulemas, halvemal juhul ütleb, et tal läheb veel veidi aega, kõige halvemal juhul lubab, et hakkab kohe tulema ja pole tunni aja pärast ikka veel kodus.

Appi, kuidas ma selliste asjade peale närvi lähen! Ma saan täiesti aru, et tööpäeva lõpp võib venida, praegusel tööl juhtub seda tihti, see on paratamatus. Aga sel juhul ma tõesti eeldan, et ta ANNAB MULLE SELLEST TEADA. Kui ta teab kell pool viis, et ta viieks koju ei jõua, siis kurat võtaks, helistagu. Hea küll, vahel loodab, et jõuab, aga avastab kell viis, et läheb kauem – helistagu kasvõi siis. Kui lubab, et läheb nii palju kauem ja läheb rohkem, HELISTAGU UUESTI. Aga lihtsalt oodata ja loota, et ehk varsti pääseb koju, mis ma ikka oma naisele helistan, et öelda – läheb kauem… ARGH.

Okei, liigume töö juurest edasi, eraelule. Ega ta ju tihti mujal ei käigi… No ma olen harjunud ja sellega arvestanud, et kui ta lubab kiirelt-kiirelt korra vanaema juurest läbi käia vms, siis ta unustab ennast jutustama ja lubatud aja võib kahega korrutada.

Aga no viimane näide elust enesest, mille pärast ma siin praegu üldse kirjutan. Eile enne Tartusse minekut rääkis ta, et vast päris lõunaks tagasi ei jõua, aga üritab igal juhul võimalikult kiiresti koju tulla. Nüüd on kell POOL VIIS ÕHTUL. Ta ei ole isegi mitte helistanud. Mina ka ei helista, juba põhimõtte pärast.

Krt, ma ju saaks aru, et pidu venis järgmisesse päeva, et ta tahab kauemaks jääda, või et ta näiteks pidutses terve öö ja magas seega pool päeva maha. Ma kuni kella üheni võtsin kohe väga rahulikult, täitsa vabalt võis ju veel magada. Aga nüüd? Vaevalt. Pidutse, jää kauemaks, maga pool päeva maha… Aga kui sa ükskord üles ärkad, siis HELISTA, kurat võtaks. Anna teada, et kõik on korras, millal on plaanis tagasi tulema hakata. Kasvõi sedagi, et kuule, meil on siin nii lõbus, ma tahaks teiseks ööks ka Tartusse jääda.

Me oleme siin lastega suurepäraselt hakkama saanud, saaks vabalt ühe päeva veel. Kui ta oleks helistanud ja öelnud, et tal läheb kauem või et ta tahaks päev kauemaks jääda – ma oleks kahtlemata olnud pettunud, aga mis seal ikka. Kui ta aga lihtsalt ei helistagi, siis ma tunnen ennast ikka üsna s*tasti – ja kui ta lõpuks peaks suvatsema helistada, et öelda: mul läheb kauem, ma jään päev kauemaks… Vat siis ilmselt plahvataks see kogu päeva jooksul kogunenud pettumus välja ja nii ma olekski klassikaline irisev naine, kes ei kannata seda, et mees ilma temata kuskil pidutseb või ennast hästi tunneb.

Ja nii on liiga tihti. Liiga kuradi tihti. Millest on nii kuradi kahju, sest tegelikult ei ole ju asi selles, et ma ei saaks aru, et vahel on vaja kauem töötada või vahel on sõpradega nii lõbus, et tahaks kauemaks pittu jääda. Ma saan aru, ma saan suurepäraselt aru. Aga kui mulle sellest õigel ajal teada ei anta, vaid igasuguste helistamistega üle igasuguse piiri venitatakse, vat nii kaugele ma veel oma flegmaatilisust arendanud pole, et ma suudaks siis rahulikuks jääda, kogu solvumise alla neelata ja öelda: aga muidugi, kallis mees, mida iganes soovid.

Nii ma siis tundungi näägutava naisena, kuigi probleem on hoopis suutmatuses aega planeerida ja plaanimuutustest õigel ajal teada anda.

Selle probleemi puhu on äärmiselt raske rakendada oma tavapärast positiivset suhtumist ehk loota alati parimat. Seda ma enamik ajast teengi ja tihti need lootused ei õigusta ennast. Ja see omakorda tekitab minus frustratsiooni ning tulevad jälle tülid. Tundub, nagu oleks kohasem eeldada alati halvimat – et nagunii tal läheb jälle kauem, nagunii ta ei helista. Aga ma ei taha nii negatiivselt mõelda, see ju tõmbabki negatiivsust ligi! Kui lubatud ajast on aga tund(e) möödas ja ta helistanud pole, siis ma küll tõepoolest jõuan lõpuks ikka selliste mõteteni – jälle ta, raisk, tegi nii… Ja ma ei taha neid mõtteid mõelda, aga lõpuks ma lihtsalt ei suuda.

Öeldakse, et paarisuhtes olles ei tasu proovida teist muuta, peab võtma teda sellisena, nagu ta on, asjaoludega leppima. No selle probleemi puhul pole leppimine minu meelest õigustatud. Minu meelest pole suutmatus oma hilinemistest teada anda mitte paratamatu iseloomuomadus, vaid lihtne hoolimatus, minu mitte austamine, oma pere ja abikaasa soovidega mitte arvestamine.

Hajameelsusega on võimalik võidelda – kui muidu ei tule tõesti meelde õigel ajal kella vaadata, siis pane kasvõi meelespea või äratuskell, mis tuletaks meelde, et tööpäev on läbi, või et ma lubasin sel kellaajal helistada või koju jõuda. No tõesti, noh.

Minu meelest ei ole see normaalne, et ma pidevalt istun ja ootan, sest mulle lubatakse üht, aga ei täideta seda lubadust ning ei helistata, et öelda, mis muutunud on. Väga kurb on rõõmustada, et mees tuleb varsti koju, kui see rõõm muutub tihti pettumuseks, kui JÄLLE pole ei meest ega ka selgitavat kõnet.

Kõige hullem on see, et ma mitte ainult ei pettu, vaid paljudel puhkudel hakkan ka muretsema – kas kõik on ikka korras, ega midagi juhtunud pole.

Ja enda meelest olen ma temaga sellest korduvalt rääkinud. Ma ei tea, mida teha, et see kohale jõuaks. Et ta lõpuks aru saaks, kui vastiku tunde see minus tekitab. Aga noh, võib ju alati loota, et kui tal on võimalust seda praegust postitust rahulikult lugeda ja analüüsida, äkki siis jõuab kohale. Äkki tõesti olen oma vajadustest siiani andnud teada vaid vihaste sõneluste käigus, sel kombel on need ju kerged ununema.

—

Ennäe imet, kes just koju jõudis. Ta olevat oma sõpradest lahku läinud, et 12.45 bussile jõuda, sellest maha jäänud, aku oli samal ajal tühjaks saanud ja siis polnud enam ühtki sõpra üles leidnud. Lõpuks oli ühte kohanud ja temaga järgmise bussini aega veetnud. Kui küsisin, kas tal ei tulnud pähe sellelt sõbralt telefoni laenata, et mulle asjaoludest teada anda, või hommikul pärast ärkamist helistada, et öelda: kõik on korras, plaanin tulla selle bussiga… Sain vastuseks, et ei tulnud pähe.

WE HAVE A F*CKING PROBLEM, SHERLOCK.

Mehed :P

Tuhat mõnusat pisiasja

 igapäevaelu, rõõm  7 Responses »
Aug 272011
 

Eelmise postituse jätkuks tundub igati kohane üks olude kirjeldus. Kui mul on hea tuju, siis otsin hasartselt kõigest midagi rõõmustamisväärset – ka noist asjust, mis on esmapilgul pigem negatiivse alatooniga. Kes Pollyannat lugenud on, neile tuleb selles ehk miskit tuttavat ette ;)

Abikaasa läks eile õhtul Tartusse poissmeesteõhtule. Esimene mõte: krt. Kahekesi on lastega ju ikka mugavam kui üksi. Aga tegelikult oli hoopis palju asju, mille üle rõõmustada. Näiteks selle üle, et me jõudsime eilse päeva jooksul mitu asja korda ajada – lampe osta jms. Selle üle, et Abikaasa tegi enne ära minekut ülimaitsvaid kotlette ja küüslaugukastet. Et tema perekond oli õhtul siin ja aitas õunu korjata – nii et lapsed mängisid tükk aega kõik õues ja minul oli hooleta. Kui pidin hiljem Poissi magama panema, siis Plika mängis teistega edasi ja polnud seda ohtugi, et ta tuleks ukse taha kõõluma ja segama, nagu ta seda vahel teeb.

Rõõmustasin selle üle, et ma sain õhtuks kogu elamise korda sättida – mida ma sain nii rahulikult teha jällegi vaid tänu sellele, et lapsed väljas mängisid. Et meil oli Plikaga ülimalt mõnus ja rahulik õhtu – kui külalised enne üheksat ära läksid, istusime koos elutoas – mina tegin arvutis oma asju, Plika istus mu kõrval ja joonistas, mina siis sekka muudkui kiitsin ja küsisin, mis pildil on, kirjutasin valmis piltide taha kuupäevi jne.

Rõõmustasin selle üle, et Plika magama panek läks ladusalt – pidin teda küll mitu korda väga konkreetselt suunama, sest ta muudkui tahtis veel joonistada ja raamatut vaadata, aga kuulas siiski sõna.

Rõõmustasin oma magavate laste, korras kodu ja vaba õhtu üle – selle üle, et sain süüa präänikuid ja lugeda head raamatut.

Poiss ärkas öösel nelja paiku, mida ta tavaliselt ei tee. Mina aga ikka rõõmustasin – selle üle, et ma tema nuttu kohe kuulsin, et mul polnud tänu normaalsel ajal magama minekule sugugi raske tõusta, teise tuppa minna ja talle tissi anda, selle üle, et Plika ärkas oma suurema hädaga täpselt samal ajal ja käis poti peal – kaks kärbest ühe hoobiga. Rõõmustasin ka selle üle, et mõlemad lapsed jäid pärast oma murede lahenemist kohe jälle magama.

Rõõmustasin sellepärast, et Poiss ärkas hommikul alles peale seitset ja mitte nutuga, vaid rõõmsalt – täpselt nii, nagu pärast öiseid ärkamisi tavaliselt olnud on, sain hommikutissi ära jätta (no mul on reegel, et 2x ööpäevas, seda ma naljalt ei murra). Rõõmustasin sellepärast, et kodu oli korras, päike paistis ja ma polnud unine.

Rõõmustasin sellepärast, et reeglina hea isuga Poiss, kes viimased kaks hommikut oma pudrust miskipärast pool alles jätnud on, tegi täna hommikul jälle puhta töö – sõi lisaks pudrule ka ühe õuna.

Rõõmustasin sellepärast, et Plika ärkas heas tujus ja pani ennast minu juhendamisel täitsa ise riidesse, kuni mina Poissi toitsin.

Rõõmustasin selle üle, et lapsed hiljem kenasti koos mängisid. Ja kui ma nad kahekesi liivakasti saatsin ja endale kohvivett keema panema läksin, siis tegin kohe väikese rõõmuhüppe, sest pole midagi paremat, kui rahulik hommikukohv ja maitsvad võileivad arvuti või raamatu taga – seda ma siin praegu naudingi.

Nii palju rõõmu ainult ühest õhtust ja hommikust. Tehke järele!

Miks ma kirjutan palju ja lihtsatest asjadest

 blogimine, igapäevaelu, rõõm  7 Responses »
Aug 272011
 

Minu blogi ei vasta just kõigile neile reeglitele, mida igasugustest “kuidas kirjutada head blogi” artiklitest leida võib. Ma pole küll ka kunagi selle mõttega kirjutanud. Ma olen teadlikult kirjutanud sellest, mis mulle hetkel oluline on – et ikka eelkõige endale ja seejärel kõigile teistele, keda see võiks huvitada.

Viimasel ajal olen palju mõelnud, kas peaks tagasi tõmbuma. Ennast rohkem kontrollima, keda need igapäevased jutukesed ikka huvitavad. Eks kaasa aitab ka see, kuidas nii mitmedki teised blogijad, keda loen ja hindan, mõnitavad teatud blogisid… Milliste alla mina küll kindlasti ei kuulu, aga teatud teemade tõttu kohati veidi sarnanen.

Seda mulle just ette heita ei saa, et ma kirjutaks AINULT sellest, mis ma hommikuks sõin või mis ma täna tegin. Ometi kirjutan muuhulgas tihti ka taolistest asjadest. Ma kirjutan, noh, kõigest. Nii igapäevastest kui erilistest, nii vähetähtsatest kui ka väga olulistest asjadest.

Minu jaoks on nii iseenesestmõistetav see, et igaüks teeb seda, mida ise soovib, kirjutab nii, nagu endale meeldib. Ma võin küll vahel naiivsete blogide peale kulmu kergitada või mõelda mõndade teiste asjade puhul, et MINA küll nii ei teeks… Aga see pole minu elu, ma ei viitsi teisi kritiseerida – pole ju absoluutselt minu asi.

Aga me kõik, kes me avalikult kirjutame, peame paraku arvestama sellega, et neid teiste elu kritiseerijaid leidub küllaga – alati võib teise kirjutatut mõnitada või maha teha väitega, “kuni sa avalikult kirjutad, pead selleks valmis olema”. Ja noh, mina isiklikult olen ka. Ja ehkki ma ise teisi avalikult ei kritiseeri, ammugi nende kommentaarides ei lahmi, olen ju siiski korduvalt mõnuga itsitanud, kui mõni mu blogrolli kirjutajatest leiab kuskilt jälle mõne eriti naiivse üllitise.

Aga kuhu ma jõuda tahtsingi… Selleni, et ma sain täna hommikul endale teadvustatud, miks ma kirjutan nii palju, kohati nii vähetähtsatest ja paljusid mitte huvitavatest asjadest. Ma olen ammu aru saanud, kui oluline on elada hetkes. Olla õnnelik just selsamal momendil, mis parasjagu aset leiab. See ei õnnestu mul kaugeltki alati, aga ma muudkui harjutan. Harjutan rõõmustamist väikeste asjade üle. Ja see tuleb mul järjest paremini välja. Ja mulle meeldib oma rõõmu teistega jagada, sest jagatud rõõm on minu jaoks topeltrõõm. Nii ma siis kirjutangi üsna tihti sellest, kui mõnus oli hommikul kohvi ja võileibadega arvuti taga istuda, kui rõõmsaks teeb mind see, et lapsed kahekesi õues mängivad, kui hästi Poiss magab ja sööb… Kirjutan tihti, sest need asjad rõõmustavad mind iga päev.

Iga päev on selliseid hetki, kus ma lihtsalt õhkan suurest rõõmust ja mõtlen, et elu on nii ilus. Jah, on ka neid hetki, kus ma kogu maailma peale tige olen ja kõigi suunas tuld purskan… Aga sellest ma eriti kirjutada ei taha – vähemalt mitte igapäevases ja väheolulises mõttes. Sest ma üritan neist vihapursetest vabaneda, üritan neid väheolulisemaks teha. Ma usun kogu südamest positiivsesse mõtlemisse – mida õnnelikum ma ise olen, seda paremini läheb mu elu ja seda rõõmsamad on inimesed mu ümber. Seda paremini käituvad mu lapsed, seda rahulolevam on mu mees… Ja nii edasi.

Ma tean, et minu lugejate hulgas on päris mitmeid selliseid, kellele meeldibki lugeda igapäevaelu pisiasjadest. Tean, et on palju ka neid, kes jätavad väheolulised teemad vahele ja loevad ainult huvitavamat. Ja ma tõesti loodan, et neid, kes salaja pihku itsitavad ja mõnitavad, mis mõttetu tšikk siin iga päev oma mõttetusi kribab… Et nemad on pigem suures vähemuses. Et need mõtted ei jõua kunagi minuni ja ehk mõjub minu positiivsus märkamatult neilegi nii, et ühel päeval hakkavad nad mõnitamise asemel rohkem oma elu pisiasju nautima.

Samas eks vahel satub siia ikka igasugu lahmijaid ka. Nemad on jällegi hea õppetund – kuidas ennast idiootidest mitte häirida lasta. Mul üle poole ajast õnnestub see nii hästi, et ma kohe tõesti ei reageerigi peale kulmu kergitamise kuidagi. Kui mul mõnkord muude asjade pärast nagunii kehvemat sorti tuju on, siis poevad nõmedad kommentaarid rohkem naha vahele, siis pole neid nii kerge ignoreerida… Ja vahel, kui ma olen parasjagu millegi peale täitsa kuri, siis mölisen vastu kah. Vahel peab ju oma keelt teritama.

Aga üldiselt meeldib mulle olla positiivne ja teiste vastu hea. Sest mulle meeldib, kui teised on positiivsed ja minuga head. Enamasti on ka. Maailm pole mu meelest sugugi hukas, vaid üks üsna mõnus paik. Õigemini – maailmas on kahtlemata palju jama, aga OMA maailma saame me ainult ise enda jaoks mõnusaks teha. Sellega ma siin igapäevaselt tegelengi.

Vähe ja ainult olulistest asjadest kirjutamine jäägu teiste jaoks. Minu nišš on igapäevane positiivsus.

 Older Entries