August 2011

Koliks jälle…?

Sain just teada, et üks tuttav perekond mõlgutab Šotimaale kolimise plaane. Laps on neil hetkel poolteist aastat vana – kuni tema koolieani oleks aeg otsustada, kas soovivad püsivalt jääda või mitte. Ise arvavad, et kui just hullu igatsust ei tule, siis jääks sinna.

Meil on juba mõnda aega suur Londoni-igatsus peal. Muidugi mitte kolimise mõttes, oh ei. See sai meile viimati väga selgeks, et kui pole just erialast hästi tasustatud tööd, siis on väikeste lastega Londonis elamine kallis ja mõttetu, Eestis on iga kandi pealt parem. Ja me ostsime ju oma kodu, mida on vaja sisse seada, nüüd on elu paigas. Aga niisama tahaks ju ikka Londonis külas käia, paar korda aastas vanu aegu meelde tuletada ja shopata.

Nüüd, pärast tuttavaga rääkimist, mõtlesime järsku: miks mitte? Kinnisvara ju tegelikult ei seo, selle saab välja üürida. Töö ja lasteaed on mõlemal pool, vahet pole. Laste kooli mineku aeg on alles see, mis tõsiselt seob, siis enam edasi-tagasi tõmmelda ei saaks. Ja kooli kindlasti Eestis, mitte UK-s.

Me lootsime, et saame oma säästudest vajaliku remondi ära teha. Reaalsus on see, et säästa suudame plaanitust vähem, remonti teha tuleb aga tunduvalt rohkem. Kui mu vanemahüvitis ära lõppeb, siis Abikaasa palgast me ära ei ela. Need säästud, mis meil selleks ajaks remondi jaoks kõrvale pandud on, oleksid teatud mõttes turvavõrk – kui Abikaasa pole selleks ajaks tasuvamat tööd leidnud ja mina ka kohe tööle ei saa, siis elaksime veel mõned kuud ära.

Ära elab muidugi, selles pole küsimustki. Küllap Abikaasa leiaks mingi hetk tasuvama töö. Küllap minagi leiaksin midagi. Vähemalt ots-otsaga kokku tuleks me ikka, nii võimekad oleme me küll, selles pole kahtlustki. Ma olen ju optimist, ma eeldan, et kõik läheb hästi. Nii et ma ausalt pole ülearu muretsenud, lihtsalt hoiame töökuulutustel silma peal.

Aga samas olen ma ka mõelnud, et praegust tööturgu arvestades on küll enam kui kahtlane, kui palju meil õnnestuks remondi jaoks kõrvale panna. Mis Abikaasasse puutub, siis erialaseid tööpakkumisi liigub vähe, mina ei tea üldse, mida teha tahaks, peaksin lihtsalt mingi töö otsima. Ja ma ei saaks ju kohe täiskohaga tööle minna, kui seda just osaliselt kodust teha ei saa – Poisile oleks see emotsionaalselt liiga suur muutus, ema ei saaks teda nii palju hoida ka, lasteaiakoht tuleks kõige varem kaheselt ja nii noorelt ma teda sinna nagunii saata ei tahaks.

Aga kui üürikski elamise välja? Koliks jälle mõneks ajaks UK-sse? Kindlasti mitte Londonisse, aga mõnda väiksemasse linna, kus üürid oleks odavamad. Kui sel kombel õnnestuks elamise kõrvalt ka midagi säästa, siis oleks sel mõttel ju täitsa jumet. Oleks hiljem, mille eest oma Eesti kodu remontida.

Ühesõnaga… Vaatame, mis elu toob. Kas Abikaasa leiab tasuvama töö, kas mina leian normaalse töö. Kui leiame, siis ei ole mingit mõtet kolida. Aga kui me siinsete sissetulekutega iga kandi pealt kokku hoides vaid laenu, maksud ja söögi suudaks kinni maksta, aga remondi jaoks mitte midagi säästa ei suuda, siis…

Siis me mõtleme seda kolimise plaani kohe väga tõsiselt uuesti.

Ma tean, et ema kitkub nüüd juba juukseid 😛 Ja no tõesti, see kõik on ainult mõttemõlgutus. Aga minu meelest kõlab see kõik täiesti reaalselt. Nii et nüüd sõltub kõik sellest, mis meist tööalases plaanis saab. Ja me teeme kohe kindlasti kõik endast oleneva, et ikka Eestis midagi normaalset leida. Kui ei leia, ehk siis on ette nähtud veel mõni aeg UK-s elada.

Elame, näeme.

Koliks jälle…? Read More »

Minul teile imenippe pakkuda ei ole

Alati, kui ma kirjutan oma püüdlustest mitmekesisemalt/mahedalt toituda või juhin tähelepanu sellele, et poolfabrikaadid ja valmistoit sisaldavad sageli igasugust jama, tuleb rida ühetaolisi kommentaare. Ühed väidavad, et töö, laste ja täisväärtusliku elu kõrvalt pole võimalik iga päev normaalselt süüa teha, teised küsivad, et kui kõik on nii ebatervislik, mida siis üldse süüa võib, kolmandad kirtsutavad nina ja ütlevad, et nemad seda, teist ja kolmandat küll ei söö.

Kullakesed, mina ei sunni teid midagi sööma. Kui soovite, seiske iga päev soojaleti sabas. Kui soovite, käige iga päev väljas söömas. Sööge saiakesi, makarone, võileibu, hamburgereid, toorsalatit… Jumala eest, tehke, mida iganes tahate.

Ma toitusin kogu ülikooliaja makaronidest lihamaitseainega – jajah, kõige odavamad makaronid ja E621 sisaldav maitseaine. Hommikul, lõunal ja õhtul. Mulle maitsesid makaronid ja neid oli imelihtne teha. Makaronid hakklihaga või pelmeenid olid luksus, mida kõhna rahakoti tõttu vaid harva lubada sain. Muidugi oleks ka toonase eelarvega saanud palju tervislikumalt toituda, aga esiteks ei teadnud ma siis kahjulikest ainetest midagi, teiseks mind poleks ilmselt ka eriti huvitanud, kolmandaks ma absoluutselt ei viitsinud süüa teha – ja teate mis, ega ma siiani suuremat siiani ei viitsi.

Laste saamisega kasvab enamasti teadlikkus igasugustest asjadest – sealhulgas toidust. Nüüd olen ma teravalt teadlik kõigist noist kahjulikest ainetest, mida enamik poes müüdavast sisaldab, olen palju lugenud sellest, kuidas toorainet kasvatakse ning mis ebameeldivused kõige selle keemiaga kaasneda võivad. Ma ei ole kaugeltki 100% mahetoituja, ma olen vahelduva eduga vähem ja rohkem mahe (olenevalt sellest, kui palju ma viitsin parasjagu ringi sebida). Jättes kõrvale maheda, vaatan poes alati silte ja valin lisaaineteta kraami, sellegipoolest ostan vahel näiteks noid sügavkülmutatud saiakesi, mis kodus ahju lükata jne jne jne. Sel suvel olid meie kulutused toidule varasemast suuremad, sest me lihtsalt ei viitsinud selle suure kuumusega ja remondi kõrvalt kokata – sai tavalisest tihemini näiteks Steffani pizzat tellitud. Ja võileibu söödud, mitte ainult hommikul 😛 Ja hoolimata üllatest plaanidest on meie kodus valmistatavad toidud siiamaani suuremalt jaolt väga lihtsad.

Mina lihtsalt juhin teie tähelepanu sellele, et enamik tänapäeva söödavast kraamist on rohkem või vähem kaheldava toiteväärtusega. Kirjutan oma pingutustest paremini ja tervislikumalt süüa. Aga kindlasti pole mul teile pakkuda imenippe, kui süüa teha ei viitsi, raha on vähe ja lihtsad toidud ei maitse. Tähendab, kaks lahendust ma võin välja pakkuda küll – palgake endale kokk ja öelge talle, mida süüa soovite ning millisest toorainest see tulema peab. Või siis uurige välja, millised on need toitlustusasutused teie kodulinnas, kus tehakse tõesti värsket, kvaliteetset ja maitsvat toitu ning sööge kogu aeg väljas. Mõlemad lahendused, ma usun, jäävad enamikule rahakotile tõttu kättesaamatuks.

Kui tõesti TAHTA tervislikult toituda, siis seda ka saab. Need, kes tahavad, nende jaoks on iseenesestmõistetav uurida, leida endale omad kohad, kus saab osta vastuvõetava hinnaga tervislikku/mahedat kraami, leida see aeg, et kodus kokata (muide, seda saab suurepäraselt teha koos perega!). Ning kui kõik süsteemid on korralikult paigas ja harjumused välja kujunenud, siis avastada, et see ei võtagi üldse nii palju aega ega vaeva.

Kui ei viitsi, järelikult pole see piisavalt oluline. No näiteks üksikud inimesed viitsivad vähem kokata, kui paarisuhtes olevad. Ja nood omakorda vähem kui lastega pered. See on ju ainult loomulik.

Mina olen alles teel. Vahel liigun edasi, vahel seisan paigal, vahel liigun suisa veidi tagasi. Aga see, kui ma parasjagu ei viitsi mahetooteid taga ajada või üldse süüa teha, nii et lükkangi oma saiakesed ahju või makaronid keema, ei tähenda, nagu ma oleks oma suhtumist toidusse muutnud – hoolimata laiskuse astmest usun alati kindlalt, et võimalikult kohalik, puhas ja tervislik kraam on parim ning et ON võimalik kogu aeg tervislikult süüa, asi on lihtsalt tahtmises ja viitsimises.

Midagi ei juhtu, kui vahel rämpsu süüa. Midagi ei juhtu (esialgu) ka siis, kui seda pidevalt süüa. Eks igaüks ise teab, kui palju viitsib uurida ja mässata, kui palju usub sellesse, et tervislikumal toitumisel on pikemas perspektiivis väga suur kasu sees.

Ma hea meelega kirjutan kõigest, mida ma olen teada saanud, mida ma ise teen… Aga vahel mulle tundub, et kui ma oma kogemusi ja avastusi jagan, siis ükskõik, mida ma kellegi küsimusele vastan, otsitakse selle peale lihtsalt järgmine vabandus, miks ikka nii ei saa või miks see ei sobi. Nagu eeldaks mu lugejad, et mina neile tervislikku toitu valmistama tulen, sest neil endal pere ja töö kõrvalt selleks ometi aega pole ja tatrapuder ei maitse kah.

Ja ärgu võetagu kõike eelnevat viimaste kommenteerijate poolt südamesse, ma ei ürita absoluutselt konkreetselt teile etteheiteid teha. Kogu selle postituse sisu on kirjutatud teadlikult kunstiliselt liialdades, üksikuid kommentaare kontekstist välja kiskudes ning tarbetult võimendades, see tugineb mitte ainult teie, vaid ka varasemate postituste kommentaaridele, mille autoriteks on väga palju erinevaid inimesi.

Aga üldiselt mulle mõttevahetus kommentaarides ju väga meeldib 😛

Minul teile imenippe pakkuda ei ole Read More »

Valmistoidu teemal jätkates

Täiesti juhuslikult sattusin MSNis rääkima ühe tuttavaga ja tuli välja, et ta on ise suurtes poodides töötanud ning teadis seega, kuidas seal asjad käivad. Lubas mul neid blogi kaudu teiegagi jagada.

Näiteks salatite jaoks juurikad aurutatakse ja tükeldatakse ning peale saab säilivusaeg 48h. Kui need salatisse saavad, hakkab salatil 48h uuesti jooksma. Tihtipeale on lahtine salat müügis ka kolmandal päeval peale valmistamist, nii et pole mingi ime, kui selles salatis, mida sa valmistoidu letist ostad, on 4-5 päeva vanad juurikad, samamoodi vorst.

Soe toit tohiks letis olla neli tundi ning peaks siis minema visatama. Reaalis pannakse siis aga neli tundi uuesti lugema. Ära visatakse vaid viimases hädas – kui kartulipuder on kõvaks läinud vms.

Ükskord oli peakokk käskinud tal uued kellaajad peale kirjutada ning samal ajal juhtus mööda jalutama sisekontroll. Trahvi pidi maksma tema. Nii selle töökohaga lõpparve tehtud saigi.

Ükskord tõi peakokk sügavkülmast juba korra grillitud kanatiivad, pani need ahju ja käskis välja panna, kui valmis saavad. Tuttav keeldus ja sai peatäie sõimata.

Te vist ei imesta, et nende pere valmistoitu ei osta.

Mul on tõeliselt hea meel selle vestluse üle. Seda inimest tundes pole mul mingit põhjust arvata, et ta kuidagi liialdas või valetas – tal pole selleks mingit põhjust. Ta enam ei tööta ka selles vallas. Ega ma ju ei tea, kuidas asjad praegu kõigis poodides on, aga tema rääkis Selverist, Maximast, Konsumist… Ma miskipärast ei usu, et asjad palju paremuse poole muutunud on.

Kusjuures unustasin salatite läbi pesemise kohta küsida – on see linnalegend või tegelikkus. Oleks huvitav teada. Kui ta jälle MSNis on, siis uurin.

EDIT: Ütles, et on kuulnud vaid jutte, aga ise kokku puutunud pole ja pood seda kindlasti ei tee (vat köögid on vahel eraldi).

Sain veel teada ka seda, kuidas Maximas ahjukartuleid tehakse: kui keedukartulid juba tumedaks muutuma hakkavad, visatakse need fritüüri, peale hunnik Vegetat ja tulemuseks ilus krõbe ja värviline kartul. Head isu!

Aga lõpetuseks üks rõõmustav uudis mahetoidu vallast – Morme kirjutas Pärnumaal asuvast Sepa mahetalust, kust saab kaks korda nädalas piimatooteid, mune ja muud kraami ka. Tuuakse koju kätte! Ja hinnad on väga mõnusad. Tellin kohe reedeks laari piima ja proovin ära. Ma olen juba ette vaimustuses, ausõna.

Valmistoidu teemal jätkates Read More »

Iga päev avastan midagi uut

Tuulasin hiljuti Bloggeris ringi ja käisin muuhulgas tollel mõttetul kommentaaride lehel, kus ei saa teha midagi peale nende kustutamise. Avastasin, et neli igati viksi ja viisakat kommentaari olid mingil põhjusel spämmiks märgitud. Minule tulid nende kohta meilid nagu tavaliselt, mina ei teadnudki, et blogisse need ei jõudnud.

Jutustasin just Dakiga MSNis – nagu välja tuli, siis tema arvas, et ma olen ta kommentaari ära kustutanud. Mina toona läksin sellele vastama ja imestasin, et blogi all polegi – arvasin, et Daki on selle ise ära kustutanud. Praegu asja mõttega analüüsides tean ju küll, et sel juhul oleks olnud kiri has been removed by the author vms, aga siis üldse ei ühendanud ära.

No nüüd on need neli õnnetut kommentaari igatahes juba mõnda aega nähtavad. Nii et kui keegi imestas, kuhu tema jutt kadus, siis teadke, et mina ei kustutanud, Blogger pani näkku 😀 Daki sai ka lõpuks mitu kuud hiljem oma küsimusele vastuse.

Bloggeri kommenteerimise süsteem on ilgelt nõme. Tahan WordPressi!

Iga päev avastan midagi uut Read More »

Tibatilluke Eesti

Pliit on meil juba ammu korras, aga maksmiseni jõudsime alles täna. Kui ülekande jaoks Abikaasalt infot sain, siis nägin, et Sassil on üsna vähelevinud perekonnanimi, mis on sarnane ühe mu õe sõbra omaga. Küsisin, kas nad on sugulased… Jajah, isa ja poeg.

Vat siis. Mõnusad kokkusattumused.

Tibatilluke Eesti Read More »