Alati, kui ma kirjutan oma püüdlustest mitmekesisemalt/mahedalt toituda või juhin tähelepanu sellele, et poolfabrikaadid ja valmistoit sisaldavad sageli igasugust jama, tuleb rida ühetaolisi kommentaare. Ühed väidavad, et töö, laste ja täisväärtusliku elu kõrvalt pole võimalik iga päev normaalselt süüa teha, teised küsivad, et kui kõik on nii ebatervislik, mida siis üldse süüa võib, kolmandad kirtsutavad nina ja ütlevad, et nemad seda, teist ja kolmandat küll ei söö.
Kullakesed, mina ei sunni teid midagi sööma. Kui soovite, seiske iga päev soojaleti sabas. Kui soovite, käige iga päev väljas söömas. Sööge saiakesi, makarone, võileibu, hamburgereid, toorsalatit… Jumala eest, tehke, mida iganes tahate.
Ma toitusin kogu ülikooliaja makaronidest lihamaitseainega – jajah, kõige odavamad makaronid ja E621 sisaldav maitseaine. Hommikul, lõunal ja õhtul. Mulle maitsesid makaronid ja neid oli imelihtne teha. Makaronid hakklihaga või pelmeenid olid luksus, mida kõhna rahakoti tõttu vaid harva lubada sain. Muidugi oleks ka toonase eelarvega saanud palju tervislikumalt toituda, aga esiteks ei teadnud ma siis kahjulikest ainetest midagi, teiseks mind poleks ilmselt ka eriti huvitanud, kolmandaks ma absoluutselt ei viitsinud süüa teha – ja teate mis, ega ma siiani suuremat siiani ei viitsi.
Laste saamisega kasvab enamasti teadlikkus igasugustest asjadest – sealhulgas toidust. Nüüd olen ma teravalt teadlik kõigist noist kahjulikest ainetest, mida enamik poes müüdavast sisaldab, olen palju lugenud sellest, kuidas toorainet kasvatakse ning mis ebameeldivused kõige selle keemiaga kaasneda võivad. Ma ei ole kaugeltki 100% mahetoituja, ma olen vahelduva eduga vähem ja rohkem mahe (olenevalt sellest, kui palju ma viitsin parasjagu ringi sebida). Jättes kõrvale maheda, vaatan poes alati silte ja valin lisaaineteta kraami, sellegipoolest ostan vahel näiteks noid sügavkülmutatud saiakesi, mis kodus ahju lükata jne jne jne. Sel suvel olid meie kulutused toidule varasemast suuremad, sest me lihtsalt ei viitsinud selle suure kuumusega ja remondi kõrvalt kokata – sai tavalisest tihemini näiteks Steffani pizzat tellitud. Ja võileibu söödud, mitte ainult hommikul 😛 Ja hoolimata üllatest plaanidest on meie kodus valmistatavad toidud siiamaani suuremalt jaolt väga lihtsad.
Mina lihtsalt juhin teie tähelepanu sellele, et enamik tänapäeva söödavast kraamist on rohkem või vähem kaheldava toiteväärtusega. Kirjutan oma pingutustest paremini ja tervislikumalt süüa. Aga kindlasti pole mul teile pakkuda imenippe, kui süüa teha ei viitsi, raha on vähe ja lihtsad toidud ei maitse. Tähendab, kaks lahendust ma võin välja pakkuda küll – palgake endale kokk ja öelge talle, mida süüa soovite ning millisest toorainest see tulema peab. Või siis uurige välja, millised on need toitlustusasutused teie kodulinnas, kus tehakse tõesti värsket, kvaliteetset ja maitsvat toitu ning sööge kogu aeg väljas. Mõlemad lahendused, ma usun, jäävad enamikule rahakotile tõttu kättesaamatuks.
Kui tõesti TAHTA tervislikult toituda, siis seda ka saab. Need, kes tahavad, nende jaoks on iseenesestmõistetav uurida, leida endale omad kohad, kus saab osta vastuvõetava hinnaga tervislikku/mahedat kraami, leida see aeg, et kodus kokata (muide, seda saab suurepäraselt teha koos perega!). Ning kui kõik süsteemid on korralikult paigas ja harjumused välja kujunenud, siis avastada, et see ei võtagi üldse nii palju aega ega vaeva.
Kui ei viitsi, järelikult pole see piisavalt oluline. No näiteks üksikud inimesed viitsivad vähem kokata, kui paarisuhtes olevad. Ja nood omakorda vähem kui lastega pered. See on ju ainult loomulik.
Mina olen alles teel. Vahel liigun edasi, vahel seisan paigal, vahel liigun suisa veidi tagasi. Aga see, kui ma parasjagu ei viitsi mahetooteid taga ajada või üldse süüa teha, nii et lükkangi oma saiakesed ahju või makaronid keema, ei tähenda, nagu ma oleks oma suhtumist toidusse muutnud – hoolimata laiskuse astmest usun alati kindlalt, et võimalikult kohalik, puhas ja tervislik kraam on parim ning et ON võimalik kogu aeg tervislikult süüa, asi on lihtsalt tahtmises ja viitsimises.
Midagi ei juhtu, kui vahel rämpsu süüa. Midagi ei juhtu (esialgu) ka siis, kui seda pidevalt süüa. Eks igaüks ise teab, kui palju viitsib uurida ja mässata, kui palju usub sellesse, et tervislikumal toitumisel on pikemas perspektiivis väga suur kasu sees.
Ma hea meelega kirjutan kõigest, mida ma olen teada saanud, mida ma ise teen… Aga vahel mulle tundub, et kui ma oma kogemusi ja avastusi jagan, siis ükskõik, mida ma kellegi küsimusele vastan, otsitakse selle peale lihtsalt järgmine vabandus, miks ikka nii ei saa või miks see ei sobi. Nagu eeldaks mu lugejad, et mina neile tervislikku toitu valmistama tulen, sest neil endal pere ja töö kõrvalt selleks ometi aega pole ja tatrapuder ei maitse kah.
—
Ja ärgu võetagu kõike eelnevat viimaste kommenteerijate poolt südamesse, ma ei ürita absoluutselt konkreetselt teile etteheiteid teha. Kogu selle postituse sisu on kirjutatud teadlikult kunstiliselt liialdades, üksikuid kommentaare kontekstist välja kiskudes ning tarbetult võimendades, see tugineb mitte ainult teie, vaid ka varasemate postituste kommentaaridele, mille autoriteks on väga palju erinevaid inimesi.
Aga üldiselt mulle mõttevahetus kommentaarides ju väga meeldib 😛
Ei ole aega on loll jutt! Viitsimist ei ole mitte aega. Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad ka tehtud.
Ja nüüd "pere kõrvalt ei ole aega sellesamale perele tervislikku toitu teha???"
Väike loogiline vastuolu v. nii???
Mida hirmus olulist selle perega siis tehakse, et peab neile hamba-urgerit sisse toppima???
Mulle meeldib, et sa kirjutad igasugustest asjadest 🙂 Ja emotsionaalselt 😀 Kohe ON huvitav lugeda 😀
Mina olen see inimene, kes ei vaata, mida toiduainepakil kirjas. Lihtsalt ei huvita need E ained. Vahel vaatan ainult, kus vähem kaloreid 😛
Aga ma ei pane pahaks üldse, kui keegi kirjutab sellest, huvitav on lugeda. Kritiseerima teiste elustiili ma ka ei kipu.
Igal eluetapil on inimestel kõik erinev. Mida vanemaks, seda targemaks, vahel ka lollimaks 😛
Kõik teevad nii, nagu paremaks arvavad.
Meie pere sööb vahel harva valmistoite. Siis, kui on väga kiire või lihtsalt ei viitsi kokata.
Aga olgem ausad, nö ise tehtud on ikka palju parema maitsega.
Ja selle aja leiab iga peremees/perenaine, et need 2 h päevas pliidi taga seista 🙂
Kui on tahtmist, muidugi 😀
Ülikooliajast meenub veel riis krabikroketitega (need külmutatud). Kõht hakkas korisema 😀
Mina jälle mõtlen juba pikemat aega, et äkki kuskil tehakse selliseid koolitusi või laagreid, kus õpetataks mingi kindla süsteemi järgi toitu valmistama, koos tooraine valimisega (millised tooted tavapoest on keemiata jms), menüüd koostama jne Mitte teooras, vaid praktikas.
Mu lapsepõlvekodus tehti süüa väga hästi, mina aga tol ajal ise tegema ei õppinud. Iseseisva elu alguses oli aastaid makaroniperiood, enam ei suuda isegi välja mõelda, mida tahaks-oskaks-suudaks.
Ja praegu omal käel internetis ja poodides tuulata, retseptidega katsetada – no lihtsalt ei ole aega ei jaksu. Tahaks EESKUJU, reaalset söögivalmistamise kogemust kellegi kogenu ja teadliku käe all, kes lihtsamad põhitõed puust ja punaseks teeks, õige raja peale juhataks, hea alguse kätte näitaks 🙂
Laiskus ja lollus minu poolt võibolla jah, aga keegi võiks ju nii missioonitundest kui ka teenimise eesmärgil minusuguste pealt teenida. Olen silmad lahti hoidnud selles osas, aga päris sellist koolitust pole veel leidnud. Nojah, mind lisaks mahedale huvitaks muidugi ju suhkru- ning tärklisevaba menüü, mõneti kattub selle paleo-dieediga vst. Ja see juba on vist liiga spetsiifiline.
Seega on väga teretulnud vähemalt sellised blogid ja postitused, kus teema mul pidevalt silme all hoitakse, aitab ka endal igapäevaselt pisutki rohkem järjepeal püsida.
Kusjuures sellisele koolitusele läheks isegi! Kas sa oled lugenud Marika Blossfeldti raamatut "Looduslik toit. Täisväärtuslik elu"?
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?170039
Minu meelest tema tegi mingeid taolisi laagreid… Ma lugesin seda raamatut küll juba pool aastat tagasi, täpselt ei mäleta, mul on selliste asjade koha pealt haugi mälu 😛
tubli!!! ma ka ei saa aru, kas sinult loodetakse imenippe või mida. inimesed kipuvad kõike nii isiklikult võtma, et jube. et kui sa kirjutad, et soelett pole eriti väärtuslik toit, et eelistada võiks kodutoitu, siis inimesed, kes soojaletti kasutavad, tunnevad, et neid rünnatakse jms. igaljuhul mulle meeldib ka, nagu p6rgukizile, et ikka kirjutad sellest, mis sulle oluline.
Minu kogemus ütleb küll, et lasteta paarid ja üksikud inimesed kokkavad põhjalikumalt ja põnevamalt kui lastega pered.
Põhjuseid vähemalt kolm:
1) Neil lihtsalt ON rohkem aega. Uue retsepti proovimine võtab alati aega.
2) Uue & keerulise roa tegemisel on alati ka võimalus, et ei tule välja. Kui tige mees seepeale sõimama paneb ja lapsed nälga jäävad, siis sa pigem ei riskeeri.
3) Lapsed on üsna konservatiivsed tüübid ja kirtsutavad uute toitude peale tihti nina.
Nii kokkavad lastega pered kindlasti tihemini, aga keskeltläbi igavamalt kui lastetud.
(läheb sooja-leti-teemast ja öko-toitude teemast veidi välja…)
Väga põnev teema. Ütleks ka sõna sekka, ise tootja, olen kindlalt seisukohal, et mida kodulähedasem ja ehedam, seda parem. Nüüd on hakatud juba rääkima ja kirjutama, et näiteks naturaaalne täispiim on tervislik, muidu ikka, et teeb paksuks. Aga mis puutub kokkamisse, siis ise jõudsin olukorda, kus talu ja töölkäimise kõrvalt ei jõudnud enam ÜLDSE kodus süüa teha. Mõtlesin asjade üle järele ja tulin töölt ära. Nüüd siis ainult Sepa mahetalu perenaine, õnnelikum, kui enne.
r., ma ei kujuta ette, et lihtsate toitude koolitus äriliselt edukas saaks olla. Kes sinna tuleks?
Aga teiselt poolt on lihtsate ja tervislike toitude teemal ilmunud mustmiljon raamatut. Blogisid on ka miljon tükki. Kuigi sa ütled, et sul pole aega netis tuhnida, siis ühte siiski pakuks – Aet köögis, ehk maitseelamused.blogspot.com. See on raamatu kujul ka olemas, soovitan 🙂
Oijah, meelde tulid õndsad ajad, kui ma 15-aastasena pesast välja lendasin ja ei osanud munagi praadida.
No mingeid söögitegemise koolitusi ikka tehakse, näiteks see http://pollitalu.wordpress.com/2011/04/05/polli-talu-lemmikroad-kokakursus/ ja see http://www.allikaloovkeskus.ee/laagrid-opitoad ja see http://www.naminamaste.com/saarenmaa_ee_raataloity.php
Aga need on seotud veel mingi ideoloogiaga (või noh, kuidas neid kundaline-loovusturgutusi jm nimetadagi) ja pealegi suht selliste 'tavaliste' toitude tegemine. Võibolla natuke täpsemalt oleksin pidanud formuleerima – mul on kaks soovi – et keegi teeks tavalistes poodides rohelise ristikese kõikide nende kaupade peale, mis oleksid võimalikult lähedad mahetoodangule või vähemalt sünteetilisest keemiast vabad, ning et keegi koostaks mulle nädala/kuu näidismenüü (veel parem koos ostunimekirjaga konkreetset poodi silmas pidades), mis arvestaks siis seda võimalikult paleo lähedast toitumist, kasutaks peamises osas mahetootmisest tulnud tooret… noh, ühesõnaga loeks mu mõtteid 🙂
Aet kirjutab ikka megaheadest toitudest, mahe on ta ka vist suht 100% aga tal on väga palju jahu- ja suhkrusisaldusega toite minu meelest, ning menüüd ning ostunimekirja tal pole 🙂
Sille Varblasel on seevastu väga ägedad menüüd olnud, kuu kaupa, koos hindadega jne Aga seal on jälle rõhk olnud ülimal kokkuhoiul, väga tervislik ning tasakaalustatud tal see arusaadavatel põhjustel ei olnud.
Tegelikult peaks ehk tõesti neid toidublogisid rohkem kammima…
ma, kusjuures, olen ka täheldanud, et viitsin rohkem süüa teha siis, kui üksi kodus olen, mitte koos teispoolega. ta on söögi suhtes sihuke valivamat tüüpi tegelane ja seega nõuab kokkamine alati rohkemat mõtlemist kui ainult endale tehes.
Tänane näide oli nagu õpikust "miks on lastega raske". Aastane Ove, kes hommikuti alati heas tujus, nuttis tund aega järjest ja püsis ainult süles. Miks – ei tea. Kui pudru keetmiseni jõudis, siis proovis pliiti mööda üles ronida ja selle nuppe keerates putru küll põhja kõrvetada, küll poolvedelaks jätta. Samal ajal oli vaja kooli aktusele riidesse & korda saada, aga too põgenes mürades eest ära. Õnneks magas lasteaia-laps kogu kära sees sügavat und ja ei lisanud segadusse oma panust 🙂
Lapsed on toredad, ja üldiselt ka head, aga nad vajavad tähelepanu ja nõuavad aega. Kokkamine aga nõuab samuti täit tähelepanu, lisaks on see väikelaste kõrvalt ka ohtlik – kuum pliit, potid, noad… Nii püüadki oma söögitegu aja suhtes optimeerida. Ja see toob kaasa tihedama kulinaaria-leti külastuse kui ise, ilma lasteta, süüa tehes.
P6rgukiz ütles… Vahel vaatan ainult, kus vähem kaloreid 😛
See tundub küll üks veider ent üldlevinud idee olema. Toidu ainus mõte ongi ju meile elamiseks energiat anda.
Tervislik toitumine jääb enamasti selle taha, et inimesed on pirtsakad. Mu meelest ajakulu on võrdne, aga kui sul on peale enda veel vähemalt 1 sööja, siis see hakkab juba jubedalt piirama. Kes ei söö porgandit, kes ei söö kapsast, kes hakkab hakkliha peale öökima, kes ei söö mitte midagi, milles on kalu või seeni, kes minestab korraliku rasvase hapukoore peale ja kes vahib vingus näoga muna. Jne.
Lõpuks selgubki, et suuremale rahvahulgale süüa tehes ongi common denominator karriga kollaseks tehtud valge riis (sest jumala eest, keegi ikka vingub, et pruun riis on jälk) ahju- või praekanaga või makaron purgikastmega. Üritad teha ühepajatoitu? "eww, kapsas ja porgand ja KAALIKAS", üritad teha aedviljasuppi, siis öögib üks porgandi, teine lillkapsa, kolmas supiliha peale.
Masendav.