Seiklusrikas päev

Mul hakkas pühapäeva õhtul üks esihammas tuikama. Esmaspäevast alates vaheldusid tuikamised valuhoogude ja valutu olekuga – need kolm käisid täitsa suvalise intervalliga. Teisipäeval helistasin oma hambaarstile, kes ütles, et ju hakkab hammas surema, aga tema enne esmaspäeva aega pakkuda ei saa – kui nii kaua ei kannata, mingu ma hambapolikliiniku esmaabisse.

Kuna esmaabi on kella kaheni päeval (hea küll, erandkorras saab õhtuni, aga ma nii erandiks ennast ei pidanud) ja laste kõrvalt ei andnud kuidagi ära käia, siis mõtlesin, et kannatan. No lõpuks enam ei kannatanud, täna hommikul oli Abikaasal võimalik koju jääda, nii et läksin kohe hommikul hambapolikliinikusse. Õnneks ei pidanud isegi ootama, sain kohe sisse. Oh seda rõõmu ja kergendust, kui tuimestussüst (mis isegi osa ninast tuimaks tegi :D) valu koheselt vaigistas – no ausalt, suurest heameelest tuli pisar silma :D Nüüd on rohi sees, igaks juhuks kirjutati antibiootikumid välja, aga arst arvas isegi, et vast ei lähe vaja ja õnneks on hammas lihtsalt veidi hell, enam ei valuta.

Lubasin endale, et ma ei piinle enam mitte kunagi päevakestki hambavalu käes. Kui juba valutab, siis ei kao see valu nagunii iseenesest. Tihti võib juhtuda, et oma arsti juurde kohe ei saa, selleks esmaabi ongi. Mis kuradi mõtet on päevade kaupa kangelast mängides valu taluda või peotäite kaupa valuvaigisteid neelata, kui võiks selle asemel lihtsalt minna ja põhjuse elimineerida? Ausalt, tagantjärele mõeldes ma ei saa aru, MIKS ma nii kaua kannatasin. Eks jah sellepärast, et lapsehoidmise organiseerimine polnud nii libe kui tavaliselt. Aga hästi organiseerides oleks ikkagi saanud. Ühesõnaga ei iial enam!

Siis käisime Tagega Kangadžunglis, kuhu ma varem kuidagi ei jõudnud, et sünnipäevakuu viimasel päeval -40% soodukat ikka korralikult ära kasutada. Valisime välja rohelise ja pruuni velveti padjakatete jaoks, kuus patja (st sisu) sain ka, siis veel ühe väga pimp välimusega riide pükste jaoks, ülišefid nööbid selle musta pika jaki jaoks, kust kõik nööbid järjest eest ära kadusid ja ilusad lillad kõrvarõngad.

Kuna ma ei teadnud, et Kangadžungli ees rattaparkla olemas on, jätsin ratta Lepa kaubanduskeskuse kõrvale. Poes läks ligi tunnike ja tagasi jõudes avastasin, et minu ratas on mingi võõra lukuga kinni pandud. Minu lukk oli ka kenasti endiselt olemas. Esimene mõte oli umbes selline, et jäin liiga kauaks parkima :D No tulevad igasugu jaburused pähe. Käisin igaks juhuks seest Säästuka turva käest küsimas, too ei teadnud muidugi miskit.

Järgmine mõte: keegi teeb enda arust lolli nalja. No mul polnud naljade jaoks aega, Abikaasa ootas kodus ja pidi veerand tunni pärast tööl olema. Helistasin siis talle, õnneks oli tal just sugulane külas, kel ka lapsetool autos, nii pakkisid nad lapsed autosse, võtsid tangid kaasa ja tulid lukku läbi lõikama.

Kuna tollel sugulasel oli tuttav, kes aeg-ajal Delfile nupukesi kirjutab, siis ta pakkus, et võiks tolle välja kutsuda – jabur lugu ju. Kuna nupuke pidi tulema üldine, ilma nimeta, siis polnud mul midagi selle vastu. Jutt on siin – kõik faktid peale topeltluku enda on valed :D Käisin veidi kaugemal asuvas majas kangapoes, olin täitsa pikalt ära ja trossilõikajat omav sõber oli Abikaasa, kes laenas töö juurest torutangid :D Tüüpiline Delfi, see on mulle äärmiselt ebasümpaatne sait. Aga jumala eest, nagu öeldud, mul on täiesti ükskõik. Kui ma oleks tahtnud ise ajakirjandust teavitada, oleks pigem Pärnu Postimehe kutsunud.

Kommentaarid on ka täiesti harilik Delfi peldikusein, maailma kõige targemad on koos. Aga noh, natuke targemaks ju sai – et ongi levinud vargusvõte. Ma küll ei tea, kes see nii idioot on, et oma ratta ööseks sinna jätaks või oma luku ära võtaks ja siis sisse turvat otsima läheks, aga… Ju neid siis leidub. Igatahes läks mul hästi, ratas on alles. Ja korralikuma luku ostmisele olen ausalt öeldes isegi mitu korda mõelnud.

Politseiga tegeleda polnud ka mingit isu, tolku poleks sellest nagunii olnud. Ei tea, ehk oleks kena olnud kodanikukohust täita, aga Abikaasa jäi tööle niigi hiljaks ja mina ei oleks küll viitsinud lapsi karjatada ja samal ajal pabereid määrida. Jumal selle kõigega… Lõpp hea, kõik hea.

Nüüd õhtul koristasin kõvasti köögikappe – tõstsin välja asju, mida väga harva kasutan, et need teisele poole eest ära viia ja nii vajalikule kraamile rohkem ruumi tekitada. Lisaks leotasin klaaspudelitelt silte küljest ära – kasutan neid koore hoidmiseks, aga ma olen ju korrapede, kooruvad sildid häirisid (need on teise ringi pudelid – algselt glögi, tomatipasta ja agaavisiirupi omad). Kõike ikka korda teha ei jõudnud, elutuba on ka täitsa sassis. Aga homme on vaba päev, saabki põhjalikumalt ette võtta.

Mul on juba pikka aega plaanis üks piltidega postitus kodumajanduse teemadel, olen viimasel ajal kööki üsna palju kraami ostnud… Aga kuidagi ei jõua tegudeni. No ma üritan varsti, ausalt :)