Õhtune tiss jäi Poisil ära vist millalgi enne jõule, jaanuari alguses üritasin korra viimast varahommikust korda ka ära jätta, ajastus oli aga veidi vale, nii lasime veel mõnda aega edasi.
Kui lapsed nüüd aga suure külma tõttu ajutiselt meiega ühte tuppa magama tulid ja Poiss vahel öösiti liiga vara ärkas, mil ma talle nagunii tissi anda ei tahtnud, siis saigi teda korduvalt niisama maha rahustatud – kui varem ta lihtsalt röökis, kuni tissi suhu sai, siis nüüd õnnestus ka ilma selleta. Kaisukoer oli abiks, seda ta kallistab hea meelega.
Viimane öö enne Tallinna minekut jäi tiss lihtsalt sellepärast ära, et ta ärkas ajal, mil Abikaasa ka juba nagunii tõusma pidi – nii et meie uneaja pikendamisele poleks see kuidagi kaasa aidanud. Siis olin kaks ööd eemal ja pärast seda otsustasin sujuvalt, et kui kolm juba ilma, siis pole edasi ka mõtet. Isegi Poisiga ei arutanud seda läbi, lihtsalt läksime ilma edasi, ta ei tundnud puudust ka.
Nojah, miks peakski, poolteist aastat juba kah 🙂
Aga vot sellest ma küll aru ei saa, miks pabistatakse, kui veidi vanem laps veel rinda saab ja ei julgeta näiteks kasutada sõna tiss, et äkki hakkab avalikus kohas küsima. No tõepoolest, kui aastasele ikka veel ma ei tea mitu korda päevas tissi anda, siis ehk oleks probleeme, aga minul on mõlema lapsega jäänud alates 9-10 kuusest vaid ööune eelne ja varahommikune kord (Plikal olid muidugi mõnda aega öised lisaks), päeval ei olnud mingit tissi, ei osanud nad seda küsida, ei kiskunud pluusikaelust ega midagi.
Kui ma täna alasti duši alla läksin, siis Poiss näitas näpuga ja kilkas: tiss! Aga no ta näitab nina ja naba ka sama elevusega.
Nii et… Minu meelest on see kõik lihtne ja loomulik. Kui Plikaga pidime öid ikka võõrutama, siis Poisiga läks asi üsna iseenesest. Mõnus!