Uued avastused sarjamaailmas

Kirjutasin pool aastat tagasi meie lemmiksarjadest. Võib öelda, et selle ajaga on seis mõneti muutunud.

Minu sooloprojekt modellide näol laienes kõvasti – kõik Austraalia hooajad said ära vaadatud ja soovitan soojalt. Uus-Meremaa esimest hooajast vaatasin paar esimest osa ära ja siis tekkis küllastumus, nii et modellid ootavad nüüd paremaid aegu. Liiga palju head asja ühekorraga pole ka hea.

Gossip Girl on endiselt väga huvitav (hooaja lõpp on ju lähedal ja kõikse põnevamad asjad saavad üksteise järel selgeks) ja vaatame uusi osi jooksvalt.

House‘ist sai viimati vaadatud 6. veebruari osa, seega järge ootab hetkel kaheksa – on veidi tagaplaanile jäänud, sest teised asjad tunduvad põnevamad, ootame House’i tuju, et siis ühekorraga ära vaadata.

Weedsi viimased hooajad vaatas Abikaasa sooloprojektina ära, mina piilusin vahel muu tegevuse kõrvalt üle tema õla, nii et üldiste arengutega olen kursis, rohkem aega raisata ei raatsinud.

Dexterit pole vaadanud, nii et hetkeseisuga neli hooaega purgis, kaks ootamas. Meil mõlemal on tunne, et ei viitsi eriti jätkata, kuidagi alla on käinud – esiteks Rita mängu tulek, nüüd tema tapmine… Need, kes on viimased kaks hooaega ka ära vaadanud (Kessu peaks vähemalt olema ja kindlasti keegi veel) – kuidas kommenteerite, kas tasub vaatamist jätkata? Spoilereid ei taha, ainult üldist hinnangut.

Eurekat ega My Familyt pole vaadanud – esimene jääbki ilmselt minu poolt sinnapaika ja saab ehk kunagi Abikaasa sooloprojektiks, teise vaatame mingil hetkel kindlasti lõpuni, aga see ootab sarnaselt House’ile TUJU – kui tuleb isu, siis vaatamegi.

Hustle jäi pool aastat tagasi üldse mainimata, seda vaatame ka kindlasti edasi, jällegi siis, kui tuju tuleb – kuus hooaega on vaadatud, kaks ootamas.

Aga räägime siis uutest lemmikutest, millele praegu põhiline aeg kulub.

Novembris avastasime tänu paari blogilugeja soovitustele White Collari ja sattusime sellest koheselt vaimustusse – see on üsnagi Hustle’i laadis. Miskipärast sai aga vaadatud vaid paar osa esimese hooaja algusest ja siis jäi pooleli. Igal juhul oli nii hea, et kindlasti vaatame miski hetk edasi.

Kõige värskemad lemmikud-sõltuvused on mõlemad tänu Tagele, keda ma tema soovide kohaselt sarjadega varustan. Kõigepealt Revenge – mida, olgem ausad, on kiitnud ka paljud teised. Selle kohta IMDB-st lugedes ei tundunud olevat päris minu teema, aga kui Abikaasa Tage jaoks tõmmatud esimest osa vaatama hakkas, siis jäin ise ka vaatama ja… Ütleme nii, et oli päris mitu väga lühikest ööd, kuna see oli nii põnev, et ei suutnud pooleli jätta 😀 Paraku oleme kõik ühel nõul ka selles, et viimastes osades on asi liiga üle vindi keeratud ning sari pole enam päris nii nauditav kui alguses. Mis muidugi ei tähenda, et nüüd vaatamise katki jätaks – vaja ju teada, kuidas nad selle jama ära lahendavad.

Kui Revenge’il on alles esimene hooaeg, mille ära vaatamine oli paari-kolme õhtu küsimus, siis Castle‘it on aga neli hooaega 😛 Tage tahtis neljandat hooaega, Abikaasale tuli meelde, et seda sarja on talle ennegi kiidetud, hakkas otsast vaatama, miski hetk teise hooaja keskel jäin tema kõrvalt kogemata üht osa vaatama ja olingi kadunud. Sellest ajast saadik oleme teist hooaega koos edasi vaadanud, eile just lõpetasime. Hakkasin paralleelselt alguse osi ka vaatama – noil vabadel hetkedel, kui Abikaasat kodus pole või oma mängudega hõivatud on. Esimesest hooajast on veel viimane osa vaadata, teisest hooajast ootavad esimesed kuus osa ja seitsmenda algus, sealt edasi vaatasime koos.

Nüüd te siis teate, miks ma blogi ei kirjuta – olen igal vabal hetkel ekraani ette kleebitud 😀

Uutest sarjadest innustatuna vaatasin taas läbi noid soovitusi, mis ma blogikommentaarides saanud olen, kirjutasin välja terve rea asju, mis võiks head olla. Millal neid kõiki muidugi vaadata jõuab, on iseasi, kõik käib tuju järgi. Vähemalt nimekiri on ootamas 😛

Aa, kusjuures, ühe huvitava tähelepaneku tegin ka. Kirjutasin kunagi, et üritasime vaadata Monki JA CSI-d, aga esimene oli liiga piinlik ja teine jättis lihtsalt külmaks. Klari kommenteeris selle peale, et CSI-s on täiesti puudu karakterid ja soovitas selle asemel NCISi. Kuna olin just avastanud, et ka Maris kiitis Castle’it ja mainis selle kõrvale oma teisi lemmikuid NCIS, Bones ja Criminal Minds, siis küsisin nüüd temalt, miks ta CSI-d ei vaata – peaks ju küll tema teema olema. Ja Maris ütles ka, et kuidagi emotsioonitud on nad seal – et telekast igavuse korral kõlbab vaadata, aga mitte järjest nautida. Ja värske Castle’i kogemuse valguses saan ma nüüd aru, et ilmselt häiris meid CSI puhul täpselt sama asi – juhtumid võisid küll huvitavad olla, aga selliste sarjade puhul on pool naudingut tegelaste omavahelistes suhtluses – kui see on igav, siis pikalt ei viitsi.

Ühesõnaga… Kui Castle läbi ja otsustame, et vanade pooleliolevate asemel tahaks midagi uut ja huvitavat ja krimi vallast, siis tundub, et NCIS või Bones – need pidavat Marise väitel lõbusad olema, samas kui Criminal Minds olevat pigem sünge ja sünge mulle ei istu 😛

Leverage on veel üks soovitus kellegi poolt, mis mulle silma jäi, tundub olevat midagi Hustle’i ja White Collari laadset, seega võiks äge olla… Eks näis, kas kunagi ka selleni jõuab.

Nojah, te ju teate mind – kui ma millegi lainele satun, siis on raudselt vaja põhjalik olla 😀 Praegu olen sarjade lainel. Näis, kui kauaks. Enne kindlasti rahu ei saa, kui Castle ära vaadatud, siis ehk teen väikese pausi. Vahel tuleks ju õhtul arvuti taga muid asju ka teha, blogi üle vaadata näiteks 😉