May 2012

Imelised lapid

Ma olen küll korrafriik ja mulle tõsiselt meeldib koristada, aga olen alati olnud pigem asjade sorteerija tüüpi, küürimine on mind siiani üsna külmaks jätnud. Kui otseselt silma ei jää, las siis olla, eks 😀 Muidugi on mõnus, kui kodu pärast suurpuhastust läigib, aga üldiselt meie põrandad, aknad ja riiulid just puhtusest ei läigi (erandiks on köök, seal peab kõik kogu aeg puhas olema, muidu oleks vastik).

Sain eile Norwexi kraami kätte ja olen oma lappidest arutus vaimustuses. Ma üldse ei väida, et Norwex on ainus ja parim – täitsa vabalt võib olla, et ka mujalt saab sama häid lappe. Lihtsalt MULLE pole siiani ühtki taolist majapidamisse sattunud.

Kas teate, kui mugav on pühkida tolmu kindaga, mis tõepoolest kõik tolmu endasse kogub, mitte üles ei keeruta? Ja kui hea on selle kindaga puhastada igasugu kitsaid kohti… Lust ja lillepidu oli see tolmu pühkimine! Tahtsin eile õhtul lihtsalt proovida ja võtsin ette magamistoa riiuli, mida ma ilmselt kuid puhastanud polnud. Siis sattusin sujuvalt riiulilt ära tõstetud ehteid sorteerima, kuna seal oli ka üks karp juuksekummide ja muu taolise kraamiga, oli vaja elutoa kapist teine samalaadne karp ka ette võtta, siis juba kogu kapp… Ah, nii palju sai ära sorteeritud, nii palju kraami ära andmiseks kõrvale pandud! Ja osa ära visatud ka.

Täna tahtsin aknapuhastuslappi proovida ja asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem olid terve majapidamise aknad-peeglid pestud. Hea küll, ma võib-olla veidi liialdan, kella ei vaadanud ja topeltakende tõttu on osa veel pesemata, aga kõik peeglid ja enamik ees olevatest akendest on puhtad. Kui ma oleks varem teadnud, et aknapesu võib olla nii imeliselt lihtne! Ma ju teadsin küll, et on olemas paremad vahendid, kui mingist igivanast ajast mälestustesse jäänud aknapesuhari, kus ühel pool porolonsvamm ja teisel pool kumm, lisaks klaasipesuvahend ja ajalehtedega kuivaks nühkimine… Aga ausalt, juba mõte sellest kõigest võttis igasuguse isu aknaid pesta ja nii ma siis ei pesnudki.

Aga nüüd! Lihtsalt tõmbasin tavalise niiske mikrokiudlapiga akna üle, suurema mustuse maha ning siis tolle poleerimislapiga kuivaks. Imekiire ja imelihtne! Ja aknad paistavad läbi! On puhtad! Nii kiirelt ja kergelt! Imeline!

Ühesõnaga jah… Õiged töövahendid loevad NII palju. Ma tahaks nüüd kangesti ülejäänud Norwexi kraamiga ka tutvuda, tahaks teha enda juures selle esitluse, mis juba eelmisel suvel plaanis oli… Ma ainult ei tea, palju selleks inimesi kokku ajama peaks, mul pole ju Pärnus suurt tutvusringkonda – no vähemalt kaks huvilist on olemas.

Kõige rohkem huvitab mind hetkel vist mopikomplekt, sest praegu ma üldse ei viitsi põrandaid puhastada, see on nii tüütu… Oleks sama mugavad vahendid, kui see tolmukinnas ja aknapuhastuslapp, siis ma ilmselt muud ei teekski kui puhastaks 😀

No ja tegelikult, see nõudepesuvõrk tundub ka ikka väga äge ja siis veel mitu asja… Ja mulle hullult meeldib see, et nende materjalis bakterid ei paljune, vaid hävinevad – sellepärast ma vahel ikka muretsen, sest kunagi pole meeles pesta igasugu lappe ja käsnu nii tihti kui võiks.

Nii äge. Küürimine oli vanasti mu nõrk külg. Õigete vahenditega saab seegi ehk tugevaks.

Ega mu blogi ei loe juhtumisi mõni pärnakas, kes tahaks ka esitlusele tulla?

Imelised lapid Read More »

Jälle sõidus

Juhtus nii, et mul jäi õppesõitu peaaegu kahekuune vahe – märtsi lõpus pidin ühe aja ära ütlema, siis avastasin, et hinna sees olevad tunnid on põhimõtteliselt otsas, meie rahaline seis oli väga kehv…

Mõtlesime, et katsuks rohkem Abikaasaga ringi sõita ja nii harjutades raha kokku hoida. Reaalsus oli aga selline, et kuidagi ei õnnestunud leida aega, kus abikaasa pole tööl, keegi hoiaks lapsi ja Abikaasa ema auto oleks ka meie käes. Täpselt ühe korra jõudsimegi niiviisi sõitma ja see auto oli minu jaoks niivõrd harjumatu, et ma ainult siunasin seal roolis. Jajaa, ma tean küll, et iga auto on erinev, aga see oli LIIGA erinev, liiga palju kiikse 😀

Nii see asi siis venis, kuni tulevikuplaanid paika said (aga see on omaette pikem jutt). Nüüd on selgus majas ja load tuleb ära teha võimalikult kiiresti – mitte et mul oleks olnud kavatsus asja pooleli jätta, see oleks olnud raha tuulde viskamine, lihtsalt ei julgenud alguses lisasõidutundidele kulutada. Panin just täna enda jaoks sisemiselt paika tähtaja, et juuni lõpuks olgu load käes – vaatame siis, kas jõuan. Karta on, et tibake liiga optimistlik lootus, aga pingutama ju peab 😛

Olen sel nädalal jälle kolm korda sõitmas käinud – kui esimese tunni alguses oli pärast peaaegu kahekuust pausi ikka VÄGA hirmus, siis tunni lõpus enam mitte nii väga. Ja järgmises kahes tunnis on üsna sama tunne olnud, mis enne – seega see vähene, mida oskan, tuli kõik kenasti meelde.

Minu suurim probleem on selles, et ma ei jõua/unustan märke vaadata, seega pole mul piisavalt infot selle kohta, kuidas ristmikel õigesti käituda. No kui ma ikka ei tea, kas tänav on ühe- või kahesuunaline, kas see on sõidueesõigusega tee või mitte, kuhu mis raja pealt sõita tohib… Millest me siis räägime, eks 😛

Teine probleem on kõik keerulisemad ristmikud – kui pole just täitsa tavaline, vaid rohkemate või ebatavalisemalt ristuvate teedega, siis ma kunagi ei tea, kuidas ja kuhu ma täpselt välja sõitma pean, et oleks õiges kohas, ei jääks kellelegi ette, näeks kõike vajalikku ja nii edasi. Me oleme kõik need Pärnu ebatavalisemad ristmikud läbi sõitnud ja läbi töötanud, aga mulle ei jäänud ju midagi meelde 😀

Suuremate ja keerulisemate fooride taga võtab ka kukalt kratsima – otse edasi sõita on lihtne, aga kõik need pöörded… Et mis tuld nüüd vaadata, millal sõitma hakata, kui kaugele ristmikule võin välja sõita jne.

Parkimist olen väga vähe harjutanud, see on ka puudulik. Tõusu peal üritasin täna esimest korda paigalt saada. No ja kes teab, mis kõik veel, mida ma üldse harjutanud pole 😛

Ühesõnaga mis puutub auto juhtimisse, siis pole ma just kirkaim kriit karbis. Aga küll saab selgeks, peab saama.

Kaidi oli nõus mulle juhendajaks hakkama, see peaks olukorda lihtsustama. Tal on normaalsem auto kui Abikaasa emal ja Abikaasa saab lapsi hoida, nii et kolm korda nädalas peaks ikka sõidetud saama. Häda ongi selles, et sellise autoga, kus kõrvalistujal pidurit pole, ei julge ma kindlasti minna aktiivsema liiklusega kohtadesse, kõige rohkem oleks aga vaja harjutada just märkide tähele panemist, nii et mingitel väga vaiksetel ja mõttetutel kõrvaltänavatel tiirutamine ei viiks ka kuskile.

Eks ma õpin noil vaiksetel tänavatel tema autot tundma ja kui tunne piisavalt kodune, siis vast julgeb mujale ka minna. Pidurit vajutada oskan ma tegelikult ise ka üsna hästi 😀 Ja kiirus olgu alguses pigem aeglane, siis ei saa väga suuri apsakaid teha. Nojah, ega kiirust tõsta enne ei saagi, kui märkide vaatamine aeglaselt sõites välja tuleb.

Suurtel peateedel on kiiruse tõstmine muidugi lihtne, Karja, Riia mnt ja Mai tänaval ei pea kogu aeg eesõigusele mõtlema, pole ka mingeid silte nii palju. Maanteesõit pole ka kõige hullem, ehkki stabiilsust võiks rohkem olla, kipun vingerdama.

Aga jah, need märgid, need märgid. Kui nende jälgimine ükskord automaatne on, siis ehk ei lähe enne ristmikku alati pea tühjaks, et mis ma nüüd täpselt tegema, kuidas reastuma või kellele teed andma pean. Kusjuures teoorias olen ma üsna tugev, lihtsalt kui ma pean kõike paari sekundi jooksul korraga jälgima ja järeldusi tegema, siis läheb asi käest ära.

Ükskord ma saan need load nagunii 😛 Juuni lõpp oleks väga hea 😛

Lõpetuseks üks lõbus seik kah. Hommikul linna poole jalutades hakkas king jalale haiget tegema – kannal oli väike marrastus, nahatükike veidi lahti. Käia oli kehv ja plaastrit kaasas polnud. Millegipärast hakkasin aga ikka rahakotis sobrama ja leidsin sendisahtlist Selveri päikesemängu kleepsud. Ja see pisike kleepekas päästiski päeva, võttis kogu valu kenasti ära 😀

Jälle sõidus Read More »

Kuidas selle päikesekaitsega ikkagi on?

Meie peres ei päevita keegi sihilikult päevitamise pärast. Abikaasa küll suutis hiljuti terve päeva palja ülakehaga aias toimetades selja korralikult ära põletada, siiamaani punane. Mina ei kannata kuumust üldse, nii et olen vähegi palavama ilmaga pigem täitsa varjus. Lapsed on ca 12-15 (või siis 13-16) kindlalt toas (lõunasöök ja -uni), muul ajal õues mängides on lühikesed käised, lühikesed püksid, müts.

Jube palju räägitakse sellest, kuidas päike on kahjulik, tekitab nahavähki ja mida kõike veel, bla-bla. Ma olen seda teemat ka uurinud, blogis lahanud, enda jaoks mingid asjad selgeks mõelnud. Siin ja siin on enamik mõtteid kirjas, teise postituse sabas ka päris elav diskussioon.

Ühesõnaga… Kõige kindlam oleks osta mõni ohutu koostisega päevituskreem ja seda kasutada, eks. AGA. Ma siiralt VIHKAN päevituskreeme! Ma ei viitsi üldse eriti kreemitada, aga kui seda teen, siis peab kreem olema mõnusalt kerge koostisega – niisutav, aga kiirelt imenduv. Olete mõnda sellist päevituskreemi näinud? HAHA. Need kõik on vastikult paksud ja kleepuvad ning jätavad nahale valge kihi (mida rohkem sisse masseerida, seda vähem näha, aga ikkagi, eks).

Ma ei tahaks ÜLDSE päevituskreemi kasutada. Paraku olen veendunud, et mingi päikesekaitse on vajalik isegi siis, kui spetsiaalselt ei päevita ja ohtlikul ajal pigem varjus/toas olla. UV indeks on suvel piisavalt kõrge, alates 3 soovitatakse ju kaitset kasutada.

Lisaks kreemi ebameeldivale konsistentsile olen ma viimasel ajal muutunud tõeliseks minimalistiks ja väldin igal võimalusel tooteid, mille koostises on mitu(kümmend) ainet, kui hakkama saaks ka ühega. Näiteks on kavatsus hakata kasutama näokreemi asemel õli ning kehakreemi ja hügieenilise huulepulga asemel sheavõid. Koristamisel kasutan ju ka peale lapi ja puhta vee peamiselt vaid soodat ja äädikat. Muidugi on asju, mille puhul mugavus ja tõhus toime on koostisosade arvukusest tunduvalt olulisemad – kodukeemia puhul pesupulber/geel ja nõudepesuvahend, ihuhoolduse poole pealt šampoon, hambapasta, seep (viimases saab küll õnneks väheste koostisainetega hakkama). See kõik on minu isiklik eelistus – lihtsalt pole soovi hakata soodaga nõusid ja hambaid või munaga pead pesema, ehkki kõike ju saaks. Mugavus maksab ka, see on minu jaoks väga oluline. Samas kooriva näokreemi otsustasin küll ostmata jätta – jõudsin järeldusele, et kord nädalas suhkrust ja õlist koorija kokku keerata on tunduvalt parem variant kui kalli hinna ja pika koostisega kreem 🙂 Ühesõnaga – kui kasutusmugavuse koha pealt suuremat vahet pole, siis jah, parem üks aine kui kümme.

Tean, et mitmed kasutavad päikesekaitseks jojobaõli, sellest oli juttu tolle ülallingitud postituse kommentaarides. Õli SPF on aga 4 või 6 ja teised jälle väidavad vastu, et seda on ilmselgelt liiga vähe. Kõik nahaarstid ütlevad ju kah, et vähemalt SPF 25 peaks olema, muidu on mõttetu.

Mis on minu jaoks kõige olulisem küsimus: kas piisab sellest, kui ei põle ära? Kui katsetaks jojobaõli või mõnd muud (SPFiga on ju teisigi) ning nahk ei põle ära, kas see tähendabki, et on okei ja võib kasutada? Või kahjustab päike tänu liig madala SPFi kasutamisele siiski organismi, mis siis, et väliselt pole ühtki häda? Pikaajalised ja varjatud toimed on ju ka igal asjal…

Ja ärge palun tulge tänitama, et ma mõtlen üle. Ma tõesti hoolin enda ja oma pere tervisest. Kui ma oleksin 100% veendunud, et kreem on ainus, mis piisavalt kaitseb, võtaks ennast kokku ja möksiks – eriti lapsi, kõige ohtlikumal ajal ennast ka. Kui ma oleks täiesti kindel, et kuni õli kasutades nahk ära ei põle, tähendabki see piisavat kaitset, siis ma kasutaks suure rõõmuga hoopis seda – peale määrimine oleks palju kergem.

Praegu aga ei suuda ära otsustada, kus see tõde siis on 🙂 Jah, kõige lihtsam oleks hoopis nii endale kui lastele heledad õhukesed kogu keha katvad riided muretseda, aga eriti laste puhul oleks nende puhtana hoidmine enam kui tüütu (lapsi endid pesta on tunduvalt kergem :D), pealegi on suvel nii mõnus lühikeste varrukate ja paljaste säärtega ringi lipata.

Eesti päike ei ole kindlasti nii ohtlik, kui soojades riikides, see on lohutav. Suvel on aga UV kiirgus siiski piisavalt kõrge, et kõvasti järele mõtlema panna.

Mis teie arvate?

Kuidas selle päikesekaitsega ikkagi on? Read More »

Scroll to Top