Uue Bondi ootuses
See oli 1997. aasta jõulude ajal, ma käisin siis kaheksandas klassis. Oli aeg, mil kinopilet oli odav ja kinos oli igal nädalal vaid kaks-kolm filmi. Sai ikka käidud ja ära vaadatud kõik, mis vähegi huvi pakkus. Toona polnud arvutit, et treilereid vaadata, isegi enne filmi tol ajal vist ei näidatud, puhtalt kinoplakati kõrvalt loetu põhjal sai otsustatud.
Nii sattusin ma vaatama oma elu esimest Bondi – Tomorrow Never Dies. Seda küll isegi mitte plakati kõrvalt loetu põhjal, vaid ainult sellepärast, et plakatil oli jube pandav mees 😀
Ja nii juhuslikult saigi alguse minu igikestev armastus Pierce Brosnani ja James Bondi filmide vastu. Eriti muidugi Brosnani, kes on nüüdseks küll minu jaoks pigem vanaisa, kui pandav (Mamma Miat vaadates pidin õudusesse surema, I Don’t Know How She Does It oli seevastu enam-vähem). Minu ideaalne Brosnan on just Bond ja muud sarnased rollid – näiteks ülim lemmik The Thomas Crown Affair ja teine väga hea film After the Sunset.
Aga mitte Brosnanist ei tahtnud ma rääkida.
Ma olen kõik Bondid ära vaadanud (issand, mul olid need kunagi videokassettidel, telekast vist lindistasin :D) ja kuna ma ei ole suurem asi vanade filmide fänn, siis mul oli hirmus raske noid vanemaid Bonde nii coolilt ja tõsiselt võtta, kui nad oleks seda väärt olnud – välimus oli lihtsalt liiga naeruväärne. Minu ideaalne Bond on ikkagi Brosnan… Ehkki tema filmid läksid ausalt öeldes järjest halvemaks, viimane ei meeldinud üldse.
Daniel Craigi suhtes on tunded olnud vastakad. Brosnani kaotusvalus ei suutnud teda algul kuidagi omaks võtta. Kõik muidugi kiitsid, kiidavad siiani. Casino Royale on IMDB kõrgeima reitinguga Bond üldse. No see oli veel suht hea, jah. Näe, isegi blogis kirjutasin. Ehkki oli asju, mis ei meeldinud – sellest kirjutasin ka. Aga vaat Quantum of Solace mulle ei meeldinud. Nui neljaks, ei meeldinud. Kui see kinodesse tulemas oli, olin viimaseid päevi rase ning plaanitud kinokülastusest ei tulnud seega midagi välja. Vaatasime kodus arvutist ja mul oli hea meel, et kinopiletile raha ei raisanud.
Ühesõnaga viimane film oli suur pettumus ja nüüd jäi jälle nii suur vahe ka, et unustasin Bondi täiesti ära.
Aga nüüd… Aga nüüd! Nüüd on tulemas Skyfall. Ja õnnistet FB hoiab ju kõigi lemmikfilmide ja sarjade arengutega kursis. Ja ma vaatasin just Skyfalli uut treilerit. Ja ma olen äärmiselt erutunud. Just nimelt erutunud 😛 Ma ei saa sinna midagi parata, Bond ajab mind elevile. Juba see muusika… See action… Vähemalt M on endiselt alles (Judi Dench on mu SUUR lemmik). Craigiga hakkan ära harjuma. Ja treiler paistis üsna paljutõotav. Veidi sünge ehk, jah, aga siiski… Äkki nad võtsid kriitikat eelmisele filmile kuulda, äkki Bond on nüüd jälle rohkem Bond? Aa, veel üks asi, mis treileris tohutult muljet avaldas – mulle VÄGA meeldis uus Q!!! Ta oli tõsiselt äge 😀
Nii et ma nüüd ootan. Erutusega. Novembrit. Sel ajal pole ma enam kindlasti Eestis, aga lapsehoidmise probleemi õnneks pole. Bondi PEAB vaatama KÕIGE esimesel õhtul kalli raha eest kinos. Ma kavatsen seda traditsiooni jätkata. Ja ma nii kangesti loodan, et ma ei pea jälle pettuma.
Aga vaadake teie kah:
Mina olen igatahes nii kõhevil, et otsustasin kõik Bondid uuesti otsast peale ära vaadata. Sellest ajast saati, kui Abikaasa väljamaale läks, on saanud harjumuseks igal õhtul üks film vaadata – nüüd on kohe mitu head nädalat sisustatud. Ehk olen nüüd küpsem ja oskan neid vanu filme ka rohkem nautida.
Niisiis jalavann ja Dr. No!
