Apr 302013
 

Järgnev jutt on nüüd puhtalt ainult pallimänguritele, teiste jaoks täiesti mõttetu ja arusaamatu :)

Ma istusin NELI KUUD pallimängus ühel tasemel. Muidugi sellest ajast kuu või kaks ma üldse ei mänginudki – tegin lihtsalt iga päev päeva taseme ära ja kõik.

Aga mingil hetkel otsustasin, et hakkan jälle proovima, ehk ikka kunagi õnnestub. Ühtki abilist osta ei raatsinud, sest enamik ajast ei saanud isegi esimest osa tehtud, see oleks olnud väärtuslike punktide raiskamine. Lihtsalt mängisin, sain aeg-ajalt teise osasse, jõudsin paar korda isegi üsna üles, aga pallid said alati enne otsa, kui ma lage üldse nägin.

Eile õhtul anti proovimiseks hunnik muidu tasulisi jubinaid. Kuna esimesel korral, kus arcane bubble‘i proovimiseks sain, kulutasin selle kogemata täiesti mõttetult ära, siis nüüd katsusin olla eriti ettevaatlik. Muuhulgas anti ka mingi elude värk, igatahes eile mul elud nulli ei jooksnud ja täna pole seda ka juhtunud. Pakun, et äkki 24h värk vms.

Eile kasutasin õige mitu proovijubinat ära, asjatult, ei õnnestunud lõpuni jõuda. Kasutamata jäid aga nii arcane kui lightning bubble, teadsin nüüd ka täpselt, kuidas neid kasutada. Ja täna juhtuski ime. Teises osas olid alguses pallide värvid lihtsalt nii hästi ritta seatud, et sain need jubedad pommiread ilma igasuguse abita kiirelt eest ära – varem sain juba seal enamasti lihtsalt surma. Siis kasutasin lightning bubble‘it, et ühelt poolt pealuude rida ära saada, mis võimaldas mul ülevalt kergemini edasi lasta. Tegin hooletusest lahti ühe pommi, mille kinni panemiseks ei olnud ligipääsu – sain sellele üsna lähedale, sulgemiseks oleks vaja olnud kahte lasku, ees aga 1. Ja nüüd tuligi appi arcane bubble, millega ma pommi ja seda ümbritsevad pallid sain ära lasta.

Kuna pealuud olin ühelt poolt ära lasknud ja need tumenevaid pallid (ma ei teagi, kuidas neid nimetada? Ei suuda isegi meenutada, kuidas neid mängus inglise keeles nimetatakse) polnud jõudnud liiga kaugele levida, saingi tehtud. No ausõna, ma ei oska isegi kirjeldada seda uskumatut tunnet… Sest ma olin ausõna lootuse kaotanud :D

Kas teie olete 215. taseme ära teinud? Kui olete, siis mis ime läbi see teil õnnestus?

Kena, et tasulisi asju vahel tasuta jagatakse. Raha maksma ei hakkaks ma elu sees ja tasuta FB crediteid ka taga ajada ei viitsi. Õnneks vahel pakutakse kandikul ja tasuta :)

Mul on hetkel 636 280 punkti. Nüüd tuleb ehk ka mõni selline tase, kus ma näen mõtet nende kulutamisel :D

Mhm, ma olen sõltlane. Õnneks noil päevil pole see enam hull. Mängin oma elud maha kuni kolm korda päevas – hommikusöögi kõrvale, laste lõunaune ajal ja õhtul, kui nad juba magavad. Noh, seda siis, kui viitsin, vahel teen lihtsalt päevataseme ära ja kõik.

Aga nüüd mul on vist õhtuni elud, mis otsa ei saa, nii et täna võib maratoni teha :D

Apr 282013
 

Ma usun, et enamikule eestlastele tundub veider komme kingi koju jõudes mitte jalast ära võtta. Kõik muidugi vast teavad, et ameeriklased seda teevad, üsna tavaline on see ka UK-s…

Sattusin ühe ameeriklase kirjutatud postituse peale, mille kommentaare lugeda oli minu jaoks tõeliselt huvitav. Eestlasena ei tule just pähe, et keegi võiks tunda ennast solvatuna, kui sa palud neil sisse tulles jalatsid ära võtta… Seda lihtsalt tehakse :D

See oli hämmastav, kuidas nii mitmed kartsid nii kangesti haigusi või rääkisid sellest, kui õudne oleks, kui kõigi jalad õhtusöögilaua all haiseksid. Mina kardaks haigusi, mis võiks saada kõigest sellest jamast, mis jõuaks mu koju, kui ma kannaksin välisjalatseid kodus :P Ja pigem lähevad jalad mu meelest haisema just siis, kui peab neid neetud jalatseid terve päeva jutti kandma.

Minu jaoks on täiesti loomulik käia paljajalu, suvel ka väljas, isegi siis unustan vahel enne voodisse minemist jalgu pesta. Ma tean, et peaks, aga vahel olen lihtsalt liiga väsinud või ei mõtle. Kui on külm, siis käin sokkidega. Kui väga külm, siis sussidega. Samas sussidega on mul kiiks, minu meelest näevad enamik susse väga koledad välja ja neid ma ei taha lihtsalt jalga panna :D Sestap eelistan iga kell sooje põrandaid, et ei peaks susse kandmagi.

Ka külas ma enamasti pigem loobun sussidest, kui neid pakutakse, kui just väga külm pole. Sest nagu öeldud, mulle ei meeldi üldse sussid, eriti mitte võõrad :D Pigem olen siis juba ilma. Aga ega paljudes kohtades ei pakuta ja ei tule ka pähe, et peaks :D No tõesti, Eestis pole vist küll sellist asja, et kellelgi tuleks pähe solvuda, kui peab kingad ära võtma ja susse ei pakuta.

Isegi kui tegu on peoga – üles löödud, kenasti riides jne – siis ikkagi ei tule pähe, et kellegi koju sünnipäevale vms minnes peaks kingad jalga jätma. Nii ju ei tehta. Kui pidu on kuskil mujal, siis loomulikult jäävad kingad jalga, see on sama iseenesestmõistetav.

Ja vahel astun ikka sussidega õue või kui kuivem ilm, lähen korra kingadega tuppa… Ja ei puhasta oma põrandat iga päev tolmuimejaga… Ja näe, ikka elan, pole ära surnud :)

No ei ole ju Eestis kedagi sellist, kes kodus välisjalatseid kannaks? Ikka sussid või plätud või mis iganes mugavad kodused kingad. Töömehed ja muud taolised käivad vist küll kingadega, jah, seegi käib mulle närvi, aga kuna juhtub harva, saan aru :)

Apr 252013
 

4,5-aastase Plika kunstiteos. Minul on kleit. Inimestel on kehad (osad käed-jalad küll see-eest ununenud). Silmadel on pupillid. Areng :D

IMG_5491

Apr 232013
 

Alustuseks soovitan kõigil lugeda läbi ühe asjaliku artikli, kus on meelde tuletatud lihtsaid ja loogilisi tõdesid toitumise kohta. Tervist tõepoolest ei tasu jätta arstide hooleks, ikka ise oleme vastutavad. Kõik algab sellest, mis me suhu pistame. Mõned kohad on selles artiklis mu meelest tibake liiga mustvalgelt väljendatud, lihtsustatud või liialdatud (see võib aga vabalt olla tõlkimise/refereerimise tulemus), aga üldjoontes igati loogiline ja asjalik.

Ja nüüd asja juurde.

Ma olen korduvalt maininud, kuidas mulle meeldib flirtida veganluse ning toortoitluse mõttega. Olen ka alati öelnud, et üleöö mingeid suuri muutusi läbi viia üldiselt ei õnnestu ning mina olen valinud aeglase tee, katsudes tasapisi toidulauda järjest tervislikumaks muuta ning vaadata, kuhu see mind viib. Muutused viimase viie aasta jooksul, mil olen toitumisest teadlikumalt mõelnud, on olnud märgatavad.

Kui viimati toitumise teemat enda jaoks selgeks mõtlesin, jäin vist selle juurde, et toidud võiksid olla võimalikult terviklikest algainetest valmistatud ja puhtad (mahedad). Et palju taimset ja värsket tuleb väga kasuks, aga ma ei usu sellesse, et veidi puhtaid piimatooteid, õnnelike loomade liha või (täis)teraviljatooteid halba teeks.

Täna sattusin ma Telegrami vahendusel lugema üht blogipostitust, kust läksin edasi ülejäänud blogi lugema – alustuseks intervjuu mulle juba ammusest tuttava toortoituja Sille Poolaga, mis oli väga huvitav ja inspireeriv, siis lugesin läbi kogu ülejäänud blogi. Järgmiseks on plaanis Sille enda blogi läbi saada – olen tema üksikuid postitusi varemgi lugenud, aga terve blogiga läheks aega, Paradiisi Maitse sai just sellepärast esimesena ette võetud, et postitusi oli vähe ja sain korraga läbi.

Ütleme nii, et mõtteainet on jälle juures. Ma absoluutselt ei ütle, et nüüd teangi, mis on tõde või usun, et just toortoitumine/puuviljatoitumine on kõige õigem, aga üldiselt tundub uus info igati asjalik. Olin senini teadnud, et juurviljad peaks ikka ülekaalus olema, puuviljadega seevastu ei peaks üle pingutama, ikkagi lihtsüsivesikud :P Mitte et ma oleks ennast kunagi puuviljade osas piiranud, lihtsalt selline mulje oli seni leitud infost jäänud. Nüüd aga lugesin, et mõningate väidete põhjal olevat inimene vanasti hoopis puuviljatoiduline olnud (nojah, aedviljad ka) – siin on sellest kirjutatud ja toodud põhjusi.

Ühesõnaga – on mille üle mõelda. Jälle on maailmapilt natuke avaram. Ma arvan, et sel suvel pöörame toortoitumisele teadlikku tähelepanu. Kindlasti mitte 100%, vaid lihtsalt teadlikult rohkem värsket kraami, nüüd ei muretse ka enam niiväga puuviljade ja juurviljade osakaalu pärast. Olgem ausad, puuviljad ja marjad on alati rohkem maitsenud kui juurviljad ;) Ma küll jumaldan ka toorsalateid, nii et need saavad samamoodi menüüs olema. Ja üleüldse, mingeid piiranguid ei hakka siin praegu seadma, neisse ma ei usu. Lihtsalt teadlikumalt rohkem värsket kraami – just sellist, mille järele parasjagu isutab. Vaatame, kuidas läheb. Suvel on ju hea ja kerge.

Üldiselt ma olengi jõudnud selleni, et internet on küll hea infoallikas ja toitumisteooriaid on lõputult, aga lõppkokkuvõttes peaks olema tõsine teadlane, et kuulutada veendumisega, mis siis õigem on. Teadlane ma pole, küll aga on mul võimalus erinevaid toitumisstiile katsetada ja hoolikalt keha kuulata. Nii vaimne kui füüsiline enesetunne, tervis, samuti naha, juuste ja küünte seisund peaksid üsna hästi infot andma selle kohta, kas olen õigel teel või mitte.

Igatahes olen ma kindlalt seda meelt, et muutused peavad tulema loomulikult. Tasapisi ja sisemusest. Kui mul on vajadus edasi katsetada, ju siis ikka ei ole veel kõik selline, nagu võiks olla. Ja nagu olen siiamaani toiminud, lähen ka edasi – ei hakka mingit 100% dieeti pidama, lihtsalt vaatlen, kuidas mingid muutused mõjuvad.

Aasta alguses läbi viidud muudatuste kohta võin öelda, et rohke värske kraami lisamine sooja toidu kõrvale on saanud harjumuseks, ilma selleta on kohe midagi puudu. Samuti ei tabanud mind selle aasta alguses tavapärane väsimus ja energiapuudus – või kujutan seda endale ette? Viimasel ajal on küll mitu madalseisu olnud, aga need on rohkem vaimsed ja põhjused on mulle väga hästi teada :)

Teine suur muudatus oli piimajoomise oluline vähendamine ja mida aeg edasi, seda vähem sellest puudust tunnen. Olen üsnagi ära harjunud toidu kõrvale vett jooma. Ehk tuleb nüüd isegi soovituslik 1,5 liitrit päevas täis, ehkki mõõtnud ma kunagi pole.

Kolmandaks olen tähele pannud teatud reageeringut rafineeritud nisust toodetele (aga võib-olla kujutan ma seda ette). Näiteks kui ma sõin tühja kõhuga mitu võisaia (tavalist täitsa valget saia – me ei osta seda pea kunagi, aga kui saime paki imemaitsva singiga just sel päeval, mil leivatainas ununes õigel ajal hapnema panemata, siis ei kannatanud oodata ja tõime ühe saia koju) või tüki kooki (mille küpsetasin seekord ainult valgest jahust, sest täistera oli otsas), siis korraks oli hea, aga üsna kiirelt läks olemine seest kuidagi väga ebameeldivalt õõnsaks. Samas kui söön võileibu, siis sellist õõnsat tunnet ei tule. Samuti ei ole probleemi, kui söön tüki kooki või mõned küpsised (patustame siin vahel, kohalikus poes on head šokolaaditükkidega küpsikud viimasel ajal kogu aeg soodushinnaga) pärast korralikku soolast kõhutäit. Sellised tähelepanekud siis. Ma olen oma keha kuulamises alles üsna algaja ja osa võib vabalt olla ka soovmõtlemisest tulenev ettekujutlus… Aga ma katsun ennast võimalikult objektiivselt hinnata :D

Kõik need taimetoitlaste retseptid pole mulle kunagi eriti isuäratavad tundunud, seega ei ole nende proovimine siiani nii libedalt läinud. Ma kavatsen seda muidugi edaspidigi teha, aga noh, lihtsalt rohkelt puuviljade-marjade söömine tundub juurikate kokkamisest palju lihtsam :P

See on iseasi, et mina olen ikkagi mahetoidu usku ja värske mahekraami osakaal on Eestis paraku kesine. Tallinnas on muidugi asjalood etemad kui Pärnus. Lisaks kaugelt transportimine… Samas – olgu mahe või mitte, kaugelt tulnud või mitte – vähemalt elus toit, eks. Selle kõige üle võiks pikalt vaielda. Igal juhul on puhas/mahe toortoitumine suvel mõeldavam kui muul ajal :)

Kuna ma olen väga laisk söögitegija ja suur puuviljade fänn, saate isegi aru, miks minus tekitab elevust idee, et kogu aeg suuremas osas puuviljadest toitudes võib täitsa kenasti ära elada. Tuleb ise katsetada, eks siis näis, kas see sobib mulle :D

Oleks rohkem raha, võiks käia iga teatud aja tagant vereanalüüse tegemas, see oleks minu jaoks hirmus põnev – vaadata, kuidas mingite vitamiinide ja muu vajaliku kraami osakaal kehas muutub. Aga no perearstilt minu vanuses inimene midagi väga põhjalikku tihti just välja ei nuia. Pole ju mingeid vaevusi, see pigem selline enda lõbuks asi. Kunagi võiks mingeid analüüse teha küll, aga ega igakuiselt polegi vast mõtet. Paar korda aastas? Eks näis… Esialgu piisab enesetunde jälgimisest.

Lõpetuseks veel üks huvitav link. On’s oliiviõli siis nii kasulik, kui väidetakse? Jälle mõttekoht. Mitte et oleks kahjulik, seda ma küll ei usu. Aga jah, loogilised tunduvad needki argumendid. Samas mulle tunduvad väga palju asjad loogilised, mis seda tegelikult teps mitte ei pruugi olla.

Igal juhul on tohutult põnev aina uusi asju avastada. Tohutult põnev on see teekond tervislikuma elu suunas. Huvitav, kuhu ma lõpuks välja jõuan?

Apr 182013
 

Mind hakkas kummitama üks romantiline komöödia, mida ma olen kunagi näinud, aga ma lihtsalt ei suuda meelde tuletada, mis pagana film see on. Ei mäleta üldse, millal või kust vaatasin – kas telekast, arvutist, kinos… Arvan, et see pole väga uus film – vabalt võib olla näiteks 5-10-15 aastat vana.

Naispeategelane oli pikkade tumedate juustega – arvasin, et äkki Sandra Bullock, aga tema filmid olen läbi vaadanud, ei ole. Arvan, et tegu oli mingi vähem tuntud näitlejaga.

Vist oli nii, et mees oli boss, naine sekretär. Naine tegi mingeid eriti häid küpsiseid, millest kõik vaimustuses olid. Kandis vist mingeid hästi igavaid riideid ja mingi hetk filmi ajal löödi ta üles, selline traditsiooniline makeover, teate küll.

Kas hakkas see naine siis abielluma või lihtsalt leidis mehe või mis iganes, aga üks hetk see tema boss  avastas, et tahaks teda hoopis ise. No ja filmi lõpuks muidugi ka sai. Äkki oli hoopis nii, et naine oli salaja mehesse armunud ja kui mees lõpuks avastas, et on naisesse ka, siis naine oli omale juba kellegi leidnud.

Rohkem ei mäleta :D Ja eelneva info põhjal pole suutnud midagi asjalikku välja googeldada. Vaatasin läbi miskiseid nimekirju erinevate aastate romantilistest komöödiatest, ühtki sobivat ei leidnud.

Hulluks ajab!

Apr 152013
 

Huvitav, millest see tuleb, et vahel käib kommentaariumis elav arutelu, vahel on täielik vaikus? Muidugi sellest, kui tihti ja mis teemadel kirjutan :D Aga jah, mingit seaduspära ei paista väga olevat.

Viimasel ajal pole ma eriti kirjutanud ja isegi kui kirjutan, siis erilist tagasisidet ei saa. Aga käisin just üle hiigelpika aja statistikat vaatamas ja see väidab, et lugemas käiakse küll.

Kuidas need statistikamootorid üldse külastusi loevad, ei tea. WordPressi enda Jetpack näiteks väidab, et tänaseid külastusi on siiani 558. SiteMeter, mida olen suht algusaegadest peale kasutanud, aga 498. Kust see vahe tuleb? SiteMeteri puhul on seaded nii sätitud, et minu enda brauseri külastusi arvesse ei võeta. Jetpacki puhul ma ei tea, aga loogiline ju oleks, et ei arvesta mu enda käimisi, peaks nii tark olema küll.

Ja SiteMeteri väitel on külastuste keskmine päevas 906. See number oli mitte väga ammu 300 :) Siis millalgi 600 :) Nüüd siis nii. Ehk et inimesi nagu käiks järjest rohkem, samas keegi kaasa ei räägi.

Mu blogroll on kindlasti üks asi, mis siia meelitab. Kui ma pole ka ise miskit kirjutanud, siis teised ikka on, siit minnakse edasi. Ja minul klikid muudkui tulevad. Klikid, mis mõnel puhul on mõnele lehele nii olulised… Minule ei anna need midagi :)

Miskipärast jube paljud arvavad, et ma peaks ennast blogi kaudu turundama. Ei ole mina siiani välja mõelnud, kuidas ma seda tegema peaks. Ma ei kirjuta ju blogi reeglite järgi “kuidas kirjutada blogi, mis oleks kõigile jube huvitav lugeda” – pigem vastupidi. Südamerahuga kirjutan aeg-ajalt sellest, mida ma hommikuks söönud ja mida oma koduperenaise päeva jooksul teinud olen :D Kirjutan nii kaootiliselt, tõesti vaid sellest, mis hetkel oluline. Kui olulised asjad mingil põhjusel veel blogis avalikustamiseks valmis pole, siis hoopis vaikin.

Üks või kaks korda olen vist üritanud oma blogi enda “turundamiseks” ära kasutada. Üritasin ennast kuskile tööle pakkuda. Ei vaevutud isegi vastama :P S*tt turundamine järelikult? Mitte et ma põeks, ju siis ei pidanud nii minema :) CV-sse blogi lingi panemine tundub nagu ka kohatu. Nii et jah, ei oska ma seda blogi kuidagi ära kasutada turundamise mõttes – kui keegi mulle endale mõne pakkumise teeks, oleks muidugi tore. Selleks, et ennast blogi kaudu otseselt müüa, peaks vist ikka kirjutama oma nime alt ja olulisematel/intrigeerivamatel teemadel.

Ahjaa, midagi on mu klikkidest siiski kasu olnud. Vastutasuks selle eest, et panin blogi lõppu lingi, sain ühe Minu-sarja raamatu :P Selle lingi puhul luges just aktiivne liiklus mu lehel ja mind see kuidagi ei häirinud. Teie pole ilmselt tähelegi pannud, et see olemas on :)

Siiski. Kui paljud neist väidetavast 900-st külastusest on korduvad? Lihtsalt need, kes käivad vaatamas, kas on juba midagi uut? Kui palju on neid erinevaid inimesi, kes siin käivad? Sest number ju järjest kasvab – järelikult millegi arvelt. Ehk tõesti vaid nende arvelt, kes mu enda blogi ei loegi, kasutavad vaid blogrolli :D Sest väga paljud ütlevad, et saavad minu juurest arvestatava osa oma klikkidest.

No mis seal ikka. Kommentaarid on muidugi alati meeldivad, aga kirjutan ju ikka edasi, ka siis, kui neid eriti ei tule. Kirjutan, et mäletada. Kirjutan lootuses, et keegi leiab siit midagi kasulikku. Lootuses, et kedagi paneb minu kirjutatu edasi mõtlema… Või ellu positiivsemalt suhtuma.

Kõigile meeldida ei saa ja see pole eesmärk. Küll aga tahaksin olla hea eeskuju ja anda motivatsiooni… Kõigile, kellele ma võiksin meeldida :) Hea on ju ennast kasulikuna tunda.

Peaks ehk jälle mingisuguse lugejaküsitluse korraldama, aga kogemus näitas, et juba teine sai vähem tagasisidet kui esimene. No ja mida mul enam küsida on? :)

Apr 112013
 

Issand, kuidas mind ajab närvi, kui igaühele, kes julgeb välja tuua mõne valupunkti ühiskonnas, plärtsutakse vastu: mis sa virised, kõik kohad on virisejaid täis, tee siis ise midagi ära.

Muidugi on saamatuid, õelaid, virisejaid, neid, kes ei tahagi midagi teha ja eeldavad, et riik peaks neile kõik kandikul kätte ulatama. Sama palju on ka neid, kes püüavad kõigest väest, saavad kuidagi hakkama – mõned kehvemini, mõned paremini. Paljudel neist tublidest inimestest on aga ikkagi tänu miinimumpalgale väga keeruline elu, kus enamik energiast läheb sellele, et lihtsalt ellu jääda.

Muidugi on neid, kes tulevad suurima enesekindlusega väitma, et just nemad teavad, kuidas oleks kõige õigem riigi rahasid ümber jagada. Muidugi on nad enamasti võhikud.

Aga mida see siis tähendab? Et kui lihtinimene ise ei oska ühtki lahendust RIIGI JUHTIMISE paremaks muutmiseks teha, siis peaks ta lihtsalt suu kinni hoidma, mitte julgema rääkida sellest, et valupunktid on olemas?

Mina ei kurda ja ei oota suurt midagi – st jah, arvestan sellega, mida meie ühiskond praeguses seisus pakkuda suudab, aga ei eelda, et lähema aja jooksul enamat saama hakkab. Mul on üle keskmise vedanud, ma olen üle keskmise hakkaja – on ka rahaliselt kitsas seis, aga idiootsus oleks viriseda, paljudel on veel mitu korda s*tem. Mina kuulun ilmselt selle vähemuse hulka, kel on lootust ka praeguses Eestis pikemas perspektiivis väga hästi hakkama saada. Ma pole tõesti kindel, kuidas meie riigis asju muuta, et need läheks paremaks, aga see ei tähenda, et ma EI NÄE, et on asju, mis on valesti. See ei tähenda, et ma ei arvaks, et on võimalik paremini teha. Selleks ongi meil kõrgepalgaline riigikogu, valitsus, sealt edasi kõiksugu ametnikud (kelle palgalõhed on küll ka kohati idiootselt ebaõiglased).

Minu ainus funktsioon kodanikuna peaks siis olema valimas käimine (millega kaasneb tõsine probleem, et pole enam ühtki erakonda, keda päriselt TAHAKS valida – tuleb siis valida kõige vähem halb variant) ning no hea küll, ehk näiteks püüd leida kodanikualgatusi, mille läbi ma saaksin ise midagi oma kogukonna jaoks ära teha? Seda kõike ma hea meelega teen. Aga kui ma ei tea, kuidas riigi tasandil asja paremaks muuta, just nende lihtsate inimeste elu, kes jäävadki saama miinimumi, sest keegi ju peab seda saama, aga kes ometi tahaks ka normaalselt ära elada, mitte vaesuses… Siis ma ei tohigi öelda, et minu meelest on mõned asjad jamad?

No minge kah.

Kogu eelnev on reaktsioon sellele, mida viimasel ajal meediast loen – praegu ajendasid mind kirjutama selle artikli kommentaarid, aga need olid tõesti vaid üks väike osa suuremast tervikust. Ma armastan Eestit, ma tean, et see on mulle parim koht elamiseks, ma tean, et meie perel läheb praegugi hästi ja küllap hakkab minema järjest paremini. Aga see ei tähendaks, et ma tahan elada silmaklappidega ning ignoreerida neid, kel nii hästi ei lähe. See ei tähenda, et ma ei mõtle, kuidas oleks võimalik enda ja teiste elu paremaks muuta. Isegi kui ma ei tea, kuidas, siis ma ikkagi mõtlen. Idealist, nagu ma olen. Ma tahaks, et kõik oleks õnnelikud. Riigi tugevus sõltub selle nõrgimast lülist, mäletate?

Apr 112013
 

…oli äärmiselt kirves. Muu oli okei, aga see hirmus mägi, mis moodustas kolmandiku… :D

IMG_5437

Poolik pusle seisis päevi laua peal, enne kui mäe ühel ööl suures vihas lõpuks kokku panin. Lapsed jõudsid nende päevade jooksul lahtiseid tükke korduvalt sassi ja maha ajada… Kui pusle valmis sain, oli üks tükk puudu. Otsisin igalt poolt, ei leidnud. Lõpuks andsin alla, tegin foto ära ja pühkisin pusle karpi tagasi. Päev hiljem kukkus puuduv pusletükk välja… Poisi põlletaskust :) Pane veel söögilaual puslet kokku :D

IMG_5445

Apr 112013
 

Mis puutub lastega meisterdamisse, joonistamisse ja muusse nikerdamisse, olen ma ikka täiesti lootusetu ema. Plika on juba piisavalt asjalik, et endaga ise hakkama saada, aga Poisil peab pidevalt silma peal hoidma, et ta pintslit ja värve kätte saades mingit jama kokku ei keeraks. Mul pole selleks lihtsalt kannatust :D Aga noh, värvitud need munad said… Igaüks värvis mõne :)

IMG_5442