See siis ikkagi on võimalik
Mul on nüüd nii palju kraami, et ei tea kohe, mis pihta hakata… Ma isegi ei tea, mida mõned asjad teevad 😀
See siis ikkagi on võimalik Read More »
Mul on nüüd nii palju kraami, et ei tea kohe, mis pihta hakata… Ma isegi ei tea, mida mõned asjad teevad 😀
See siis ikkagi on võimalik Read More »
Poiss hakkas mu sünnipäeva paiku R-i ütlema. Mina panin seda alles mõni aeg hiljem tähele 😀
Plika vist juba ka peaaegu ütleb, kuna tal on aga tänu esihamba “minekule” strateegilise koha peal suur auk, siis see raskendab… Kasvab hammas tagasi, tuleb ka R, arvan ma 😀
Just siis, kui rahaline seis oli jälle eriti kehv, tuli ootamatu rahasüst. No mul oli mingi lootus küll, et ühel hetkel sealt midagi tuleb, aga et juba nüüd ja nii palju – see oli tõesti ootamatu. Just täpselt nii palju, et söök saab lauale, sõbrannale jaksab sünnipäevaks kingituse osta, ma ise saan sünnipäevareisil käidud ning paar kuud on mureta ka see miinus, mida me igakuiselt toodame, kuniks sissetulekud ei ole suurenenud. Ühtlasi oleme alates eilsest õhtust loodetavasti sammukese lähemal ka sellele tehingule, mis aitab meil tagasi maksta viimase kahe kuu jooksul võetud võlad. Ja endiselt on lootus, et EHK saab teoks ka see ideaalne lahendus, mis meie sissetulekud väljaminekutega võrdseks muudaks.
Viimased kaks on küll veel küsimärgi all, aga lootust on. Ja see esimene… No see oli tõesti puhtakujuline ime. Pole midagi imelisemat, kui minna kontrollima oma pangakontot lootuses, et üleeilne €7.30 lotovõit on ehk juba üle kantud, nii et oleks täna millegi eest süüa osta ning avastada sealt tunduvalt suurem summa.
Peab ainult imedesse uskuma. Peab ainult siiralt uskuma, et kõigele leidub lahendus, olgu olukord esmapilgul kuitahes lootusetu. Usu ja see juhtub 🙂
Ma täiega naudin vanemaks saamist. 30 oli kaua oodatud number – see on nii ilus vanus. Kohe täiskasvanum tunne on – mis siis, et reaalselt ju üleöö midagi ei muutunud. Muutused toimuvad ikka tasapisi ja pikema aja jooksul.
Vaadeldes neid muutusi, mis on leidnud aset mu senise “täiskasvanu”elu ehk umbes viimase kümne aasta jooksul – ma armastan nüüdset ennast, täiega. Ma pole kaugeltki perfektne, mul on veel palju õppida, paljuski areneda. Aga võrreldes ajaga, mil ma olin 20, olen ma palju parem inimene. Muidugi olin ka siis igati hea inimene – meeldisin endale siis ja ka praegu võin öelda, et mulle meeldib mu kunagine mina. Aga praegune – see meeldib veel palju rohkem.
Mida ma olen nende kümne aastaga õppinud? Eelkõige olen saanud aru, et elu ja tõekspidamised ei ole enamjaolt mustvalged. Sellest ka mu uus blogi alapealkiri – maailm pole mustvalge, maailm on värviline. Muidugi kasutatakse selles väljendis enamasti värvilise asemel halli, aga eriti pärast teatavat raamatute trioloogiat ei tõuse mu käsi kuidagi seda sõna kasutama. Hall värv pole mulle ka kunagi meeldinud, mulle meeldivad värvilised värvid 😛 Mõte on aga siiski üks – igaühel on erinevad soovid, mõtted, tõekspidamised. Ei ole ühte absoluutset tõde, mis kehtib kõigile. Isegi üks inimene siin ilmas areneb pidevalt ja tema tõekspidamised ühes sellega. Mina isegi olen selle kümne aasta jooksul nii palju õppinud, arenenud, teadmisi juurde saanud, selle aja jooksul on mu tõekspidamised paljuski muutunud. Kasvõi mulle südamelähedase keskkonnateadliku elustiili raames on mu mõtted ja käitumine ajaga muutunud. Mis ei tee vähem õigeks seda, mida ma kunagi uskusin – mis lihtsalt näitabki, et erinevatel hetkedel on minu jaoks olnud õiged erinevad asjad. See, mis uskumuste kohaselt ma elan praegu, ei tee halvemaks neid uskumusi, mille kohaselt ma elasin viis aastat tagasi.
Mida enam ma elan ja õpin, seda vähem kipun teisi kritiseerima. Eks ma ikka mõtlen vahel kriitilisi mõtteid millegi/kellegi suunas, mis pole minu meelest õige… Aga isegi seda mõtlemist jääb ajaga vähemaks – palju otstarbekam ja mõttekam on keskenduda enda elule. Ja ammugi ei tunne ma vajadust teisi ja nende valikuid nende kuuldes kritiseerida. Kui minult küsitakse või lihtsalt jutuks tuleb, räägin hea meelega ja ohtrasõnaliselt sellest, mis mulle oluline on, mis mulle sel hetkel kõige õigem tundub. Aga see ei tähenda sugugi, et teised peaks samamoodi elama. Igaühel ikka oma elu ja omad tõed.
Ma olen alati olnud optimist ja selle võrra on mu elu juba paljudest lihtsam 🙂 Olen ammu saanud aru sellest, et oluline on nautida hetke ning ei tasu loota, et õnn saabub õuele alles siis, kui on saavutatud mingi suur asi – abielu, hea töö, oma kodu, lapsed… Muidugi, kõik need asjad aitavad õnnelik olemisele oluliselt kaasa, aga kui elada usus, et ei saa olla õnnelik enne, kui on olemas üks, teine või kolmas, siis tõenäoliselt ei oskaks pikemalt õnnelik olla ka noid asju saavutades – pigem hakkaks varsti otsima järgmist eesmärki, mis oleks jällegi põhjus öelda: ma pean veel saavutama selle, SIIS on õnn täiuslik. Õnn tuleb ikka eelkõige enese seest. Oskusest olla rahul eluga, nagu see tol hetkel on. Muidugi tuleb samas püüelda ka oma unistuste poole, aga igapäevaelul on õnnelik olemise juures täpselt sama oluline roll.
Eriti viimaste aastatega olen saanud nii hea kooli, et suured asjad mind enam eriti ei kõiguta. Sellele aitas suuresti kaasa ettevõtja ebastabiilne elu Norras. See õpetas elama üks päev korraga ning mitte muretsema, just rahalise poole pealt. Ning tõepoolest – aja jooksul laheneski kõik. Ka hetkel pole meie rahaline seis kiita ning kulud on hetkel tuludest suuremad. Aga kolm kuud tagasi oli seis tunduvalt halvem – ma keeldusin muretsemast ja uskusin, et kõik saab korda, et kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab. Ja nii läkski – Abikaasa leidis Pärnus töö, mis on talle ülimalt sobiv. Jah, ta peab ennast kõvasti täiendama ja erialaselt palju asju meelde tuletama/juurde õppima – aga võrreldes eelmise siinse tööga on praegune igas mõttes parem. Eriala on sama ja ülesanded väga sarnased, aga palk, töötunnid ja töö üldine vorm on tunduvalt etemad. Tundus üsna lootusetu sellist tööd Pärnus leida, aga just sel hetkel, kui meil oli kõige rohkem vaja, tuli tutvuse kaudu pakkumine. Ja elu läkski kergemaks.
Nüüdki on osad asjad veel lahtised – meie püsikulud on järgmise aasta sügiseni tavapärasest suuremad ning hetkel veel on tulud kuludest väiksemad. Samuti sai selleks, et viimased kuud üldse ära elada, võetud päris arvestatavas summas laenu. Aga õnneks oli lähedasi, kel oli võimalik meid laenuga aidata ning meil on väga konkreetsed plaanid, kuidas olukorda muuta – nii laenu tagasi maksmise kui ka edasiste tulude-kulude optimeerimise osas. Vahepeal juba tunduski, et sülle kukkus veel üks täiesti ootamatult ideaalne lahendus, siis selgus, et võib-olla siiski mitte… Aga on endiselt võimalus, et see saab tõeks. Ja kui ei saa, siis leiame mingi muu lahenduse, olen selles kindel.
Ühesõnaga ma olen avastanud, et suured asjad minu igapäevast heaolu väga ei kõiguta – ma tõesti siiralt usun, et kui me püüdleme selle suunas, mis meile endale õige tundub ning usume, et kõik saab korda, siis lähebki kõik hästi ja suurepäraselt ning meieni jõuavad need kõige õigemad lahendused. See uskumine on ennast siiani ainult tõestanud 🙂 Eks ma muidugi igasuguste raskuste ja probleemide puhul aeg-ajalt veidi muretsen või tunnen pettumust, aga seda kõike pigem vähe ja harva.
Tunduvalt rohkem mõjutab mind igapäevaelu. Erimeelsused Abikaasaga, laste virisemised, totaalne “eiviitsi” koduste toimetuste suhtes – need on pigem asjad, mis mind potentsiaalselt närvi ajavad 🙂 Sest kõige sellega tulebki tegeleda just sel hetkel ja kui emotsioon on parasjagu just selline, nagu ta on, on raske sellest mööda vaadata. Nii ma siis lihtsalt katsun olla võimalikult rõõmus ja rahulik… Alati muidugi ei õnnestu, aga ma annan endast parima.
Minu tõed ja uskumused võivad küll olla viimase kümne aastaga omajagu muutunud, aga kõige peamisem neist on ikka üldjoontes sama – minu meelest on kõige olulisem olla õnnelik. Oluline on tunda ennast hästi, armastada seda, mida teed ja neid, kes on sinu ümber. Ja selle nimel tulebki töötada – leida töö, mida armastad, ümbritseda end inimestega, kellega panete end vastastikku hästi tundma. Ja viia kokkupuude kõige sellega, mis EI meeldi, miinimumini. Mis on näiteks põhjus, miks ma eriti uudiseid ei loe 🙂 Kõige olulisemate asjadega olen ma kolmandate isikute kaudu nagunii kursis ning ma tõesti tunnen, et ma lihtsalt raiskaks oma aega ja mürgitaks oma mõtteid, kui ma ise noisse teemadesse süveneks ja neile rohkem tähelepanu pööraks.
Ma sattusin just täna ühe huvitava artikli peale. Tegu on kokkuvõttega uurimusest, mis viidi läbi mitmes paigas üle maailma, kus inimeste eluiga on kõige kõrgem. Neid paiku ja noid inimesi uuriti ning ühisosa põhjal kirjutati soovitused, kuidas elada võimalikult kaua, tervelt ja õnnelikuna. Soovitan soojalt kuulata ka TED talki, seal räägiti veel põhjalikumalt ja väga huvitavalt.
Nood soovitused, mida sealt artiklist lugeda saab, on kõik minu meelest ühtaegu nii lihtsad kui ka õiged. Suuremal või vähemal määral olen alati isegi enam või vähem teadlikult selle kõige poole püüelnud. Kindlasti ei ole ma sõnastanud kõiki oma eesmärke just täpselt nii, nagu artiklis kirjas, aga põhimõtted on üldjoontes samad ja minu mõtteviisiga sobib see kõik nii hästi.
Mulle meeldib elada võimalikult lihtsat, puhast, positiivset ja aktiivset elu. Ma tean, kui oluline on kogukond, sõbrad, sarnaselt mõtlevad inimesed. Nii hea on elada Pärnus pere läheduses. Hea on ümbritseda ennast inimestega, kes mõtlevad minuga sarnaselt ja innustavad oma eesmärkide poole püüdlema.
Ma tahaksin kirjutada pikemalt veel näiteks toidust… Või sellest, kuidas Pärnu on minu jaoks endiselt koht päikese all… Aga olen juba niigi liiga pikalt kirjutanud, nii et need teemad jäägu mõneks teiseks korraks. Ühtlasi tundub, et sünnipäevaülevaateni ma täna ei jõua… Või kes teab, vaatame hiljem.
Mulle meeldib see, kuidas kõik ajaga muutub. Kaks aastat tagasi tundus Pärnu elu väljakannatamatu paigalseis – tööd ega lasteaiakohta ei leidnud, kodu oli remontimata ning tundus, et selleks ei teki vahendeid niipea. Tol hetkel tundus ainuõige minna välismaale lihttööd tegema, et ära elada ning kodu kõpitsemiseks raha kõrvale panna. Aasta hiljem mõlgutasin tänu mitmetele kokkusattumustele tagasi kolimise mõtteid – tol hetkel tundus õige elada OMA kodus, olgu see siis remontimata, et olla koos lastega tuttavas keskkonnas ning teha tööd, mis tõesti meeldib, isegi kui see tähendab, et mõnda aega peame elama kaugsuhtes. Nüüd, veel aasta hiljem ning pärast kõige olulisema remondi ära tegemist (ehkki NII palju oleks veel vaja teha) tundub ainuõige olla Pärnus kõik koos ja terve perega – isegi kui ma peaksin selle jaoks tegema suvalist tööd.
Kõigest kaks aastat ja nii palju erinevaid mõtteid. Ei saa ju öelda, et üks oleks vähem õige kui teine – lihtsalt iga uus eluetapp on andnud uusi kogemusi ning vajadused on ajaga muutunud. Ja ma olen avastanud, mind üldse ei häiri, et kõik on pidevas muutumises. Muutus on ju areng parema suunas 🙂
Kõige olulisem on astuda iga päev kasvõi üks pisike samm selles suunas, mis on sinu meelest sel hetkel hea ja õige. Ja kui see juhtub olema vales suunas, siis mitte põdeda ega nina norgu lasta, vaid pea püsti edasi sammuda.
Elu on imeline.
Kolmekümnese mõtisklused Read More »